CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, March 28, 2020

Bauhof põhjustab ülemäärast ringiliikumist. Gardest hakkab mulle aina rohkem meeldima.

Eile oli tarvis Linna minna nii minul kui Mehel. Mehel tööasjus ja koguduse juhatuse koosoleku asjus. Minul Frau Corsat remontist ära tooma. Mõtlesin, et käis siis üksiti toidupoes ja ehituspoes. Et üks käimine, pärast püsin edasi kodus, nagu kästud.

Corsa tuli remondist ilusti. Käsipidur ei jää enam peale. :) Läksin Bauhofi, sest netipood on nagu kataloog, eksole, seal peavadki olema päris hinnad. Maja peal oli väljas suur silt, et tavahinnaga toodetel on ka allahindlus ja puha. No hästi, ma siis ostan natuke rohkem… Hinnasiltide loetavas osas olid hinnad samad, mis netipoes. Tiirutasin üsna kaua, otsisin kokku Lillebrori nimekirja taimi, pettusin, sest horteniast ei olnud, võtsin mingi hulga ehituskaupa ka, mida vaja… Kassas olin jahmunud, sest summa ei klappinud eeldatavaga. Ladusin just asju autosse, ise teise käega ostutšekki näppides, kui helistas Mees. Jagasin temaga oma avastusi - et mõni asi maksis lausa 50-60 protsenti rohkem kui hinnasildil ja lubatud allahindlusest ei õhkagi… Mees käskis infoletti põrkima minna.

Infoletis vastas tõre - küllap ta oli neid pahandajaid selleks päevaks juba küllalt peletanud - naisterahvas, et aga uksel olid ju sildid, et eriolukorra tõttu ei kehti kampaania ja suurt silti nad ei jõudnud ja kui ma tahan, toogu kaup kassasse, nad ostavad tagasi. Ukse peal oli tõesti silt... nagu Bauhofi ustel ikka, tohutu hulk infomüra. Kahvatupunasel taustal punakasvalged tähed. Sama kujundus, nagu kõigel muul. Kassaproua ei olnud ka mind uuesti nähes kuigi rõõmus… Lubasin, et edaspidi ma teda ei tülita.

Bauhofi hindadega on kunagi varem ka probleem olnud, niinimetatud tavahinda tuleb tõesti sildi pealt luubiga otsida - mitte et kliendihind palju parem oleks - ja kampaaniatega on nad ennegi meie kogemust mööda JOKK-süsteeme rakendanud. Meil tuleb suvel arvatavasti suurem ehitamine, tuulekastid, kui vähegi võimalik. Puitmaterjali ostame küll ilmselt mõned puidupoest, aga sinna on tarvis kinnitusi ja nurki ja polte ja ma ei tea, mis rauakaupa veel… Ja krunti ja värvi, väga palju värvi, sest kui need lauad sinna üles ära paigutada, siis oleks otstarbekas nad enne ülesviimist maa peal ära värvida. Millal me ülejäänud Maja lõpuks ilusti halliks värvime, ei tea. Meil on nüüd üks pood vähem, kuhu värvihinda vaatama minna. Ei kurvasta. Laulu sisse on ka nüüd pandud. Müüjad, muide, on seal tavaliselt olnud pigem abivalmid ja kompetentsed, ainult see hinnapoliitika…

Lillebrori Sõbra Ema, kelle juurde mul ka eile asja oli, rääkis enda hoopis vastupidist kogemust Hawaii Expressis. Et ostetav kaup oli kassas olnud kallim kui saalis ja kui ta kassapidaja tähelepanu sellele juhtis, müüdi vajalik ese saalihinnaga.

Kuna Lillebror tahtis taimi ja ma olin lubanud, pealegi tahtsin mina ise hortensiat ja Lillebrori Sõbra perele vähemalt mingit taimset soolaleivakingitust viia… läksin Gardesti. Küsisin igaks juhuks müüjaneiult kohe üle, kas hinnasildil märgitu ikka kehtib veel või eriolukord… Eriolukord polnud sel määral sinna poodi jõudnud, kahe-meetri hoiatused olid küll ja... Igatahes oli taimevalik tore. Nii tore, et pidin Lillebrorile helistama, mis värvi lilli vaja on. Kuni ma telefoni seletasin, et kallis laps, ma ei tea veel, mis värvi pelargoone on, ma ei tunne pelargooni ära, viipas möödakäinud müüjaneiu mulle ja näitas pelargoonitaimekeste lauda. Nüüd ma siis tean… need, mida Amsterdamis palju lillekastides oli. Sain ka petuuniaid, daaliaseemneid, võõrasemasid, eiteamida veel, endale hortensia, Vanaemale gerbera ja Lillebrori Sõbra perele ühe kultuurmustika, TT peale mõeldes - kultuurmustikas ei määri! Arve oli üle poole väiksem kui Bauhofi oma, isegi ostetud kauba erinevusi arvestades. Ehitusasju me ostame, nojah, edaspidi mujalt, aga see on juba mitmes väga hea kogemus Gardestiga. Loodame, et sinna tohib edaspidigi minna.

Selle kirjatüki ajendiks oli isiklik kogemus, keegi pole ühe poe kiitmise ega teise laitmise eest mulle mingeid hüvesid lubanud. Igaks juhuks ütlen.

Friday, March 27, 2020

Teeme selle asja siin ka selgeks

On olemas kõige tavalisem kooliskäimine. Praegu on meil distantsõpe. Mõne aasta eest olid meie poisid koduõppel. Ja kusagil, kus riikliku õppekava täht-tähelt täitmist ei nõuta, on võimalik ka vabaõpe.

Eesti lapsed ei ole praegu koduõppel.  

Läbinämmutatult:

Tavalise kooliskäimise puhul tagab lapsevanem puhanud ja söönud lapse koos vajaliku varustusega õigeks ajaks kohalejõudmise. Väikesed vajavad assisteerimist, suuremad saavad ise. Või kuidas perele sobib. Vajadusel toetab vanem last koduste ülesannete puhul. Lapsevanem jälgib lapse edenemist e-koolist või päevikust, suhtleb õpetajaga vähemalt arenguvestluse puhul. Õpetaja annab enam-vähem läbimälutud materjali kooli kätte, lapse asi on suu lahti teha ja alla neelata. Või annab õpetaja juba ettevalmistatud õnge, laps hoidku õigest otsast kinni ja tõmmaku õpetaja juhiste järgi kala välja. Jah, koolis on muidugi tarvis mõelda, aga lapse ja lapsevanema isiklik vastutus ja juhtimine on väikesed.

Distantsõppe puhul tagab vanem lapsele õppimistingimused, päevarežiimi ja tehnika (vajadusel muidugi riiklikku abi vastu võttes). Toetab küsimuste korral, suhtleb vajadusel õpetajaga. Laps teeb õigeks kellaajaks ära need ülesanded, mis õpetaja on andnud, küsib õpetaja poolt etteantud kanaleid mööda abi. Jälgib videotunde, kui neid on. Õpetaja annab ülesanded, on kokkulepitud ajal lapse ja vanema joaks kättesaadav. Lapse ja lapsevanema isiklik vastutus on veidi suurem kui koolis käies, aga endiselt ei vastuta pere õpitava sisu ega kasutatavate materjalide eest.

Koduõppel kujundab lapse päeva lapsevanem. Vanem otsustab kooli poolt ettenähtud raamides, mis materjale õppetöös kasutatakse, kus õppimine toimub ja mis vormis see on. Samuti, millal toimub. Laps õpib ja avastab, teeb ettepanekuid tegevuste kohta. Kooliga lepitakse kokku vastamise ja tööde esitamise aeg. Koduõpe ei pea toimuma klassiga samas rütmis, koduõppel võib vabalt tegeleda terve emakeelenädala ainult emakeelega, võtta ilusa ilma puhul päeva vabaks ja terve vihmase nädalavahetuse õppida vms. Koduõpe on elustiil, vastutab lapsevanem.

Vabaõppe puhul, nii olen mina aru saanud, vastutab lapsevanem lapsele kõikvõimalike võimaluste loomise eest - kunst, sport, muusika, teaduskatsed, lõputult raamatuid jne vastavalt lapse huvidele*. Laps kulgeb ühest põnevast hetkest teise. Kool asjasse ei sekku. Minu teada oli suure osa oma elust vabaõppel näiteks Gerald Durrell.

Eesti lapsed on praegu olude sunnil distantsõppel, mis minu tunde järgi - olles kogenud kolme lapsega kõiki nelja vormi, vabaõpet muidugi kõige vähem, aga mis see lapse loomulik kooliväline elu (kui ei ole ekraanisõltuvus) muud on kui vabaõpe? - on neljast kõige kurnavam ja keerukam asi. Paraku ei saa ilmselt hetkel teisiti. Või vähemalt, ei tohi. Meie saaksime küll võtta lapsed ajutiselt koduõppele, aga kooli-detoks kestaks arvatavasti kauem kui karantiin, pealegi pakub kool vanematele lastele siiski praegu juba rohkem kui kodu, akadeemilises mõttes… ja ajutine koduõpe on kah paras rist ja viletsus, ega selle lubamine ilmaaegu poolaasta kaupa ei käi. Kannatame kuidagimoodi välja.

Palun praegust olukorda koduõppeks mitte nimetada. 

Tänan tähelepanu eest!

__________
*mõnes mõttes olid meil poisid algklassieas vabaõppel ajaloos, siiamaani on vabaõpe saksa keeles ja üldse lingvistikas, samuti ehituse erialal. Kui nii võtta.

Thursday, March 26, 2020

Mõni päev on jälle teistsugune

Öö möödus huvitavalt. On kas toidumürgitus - millest, ei tea? - või kõhuviirus - kuskohast ma selle pidin saama, kui pole 10 päeva kodust väljas käinud? -, igatahes kella neljast umbes poole kaheksani lesisin iivelduslaineid lugedes ja kõrvetiste vastu mugavamat asendit otsides. Kui saabus üks rändav uinak, nägin unes, et olin vaheldumisi neljandat last sünnitav Epp Petrone (lapse isa oli kohalik sepp, ma ausalt ei tea, kus Epp täpselt elab ja kas sealkandis mõni sepp toimetab) ja mina ise, külalislektorina kusagil saksa- või inglisekeelses koolis. Kool asus ilmselt Euroopas, õpilased olid 14 ja vanemad, klassiruum oli raamatukogukujuline, tähendab, häält summutavaid riiuleid täis, ja ma pidasin loengut koroonaviirusest.

Päris tore oli ärgata ja ennast töökoosolekule sisse logida. Teistel olid pilt ja heli, mul ei kumbagi, aga lõbus oli ikka. Nagu meil tugikoosolekul tavaliselt, nalja peab ka saama. Kuulsin, et linnavalitsus on teinud ühe mõistliku asja - lühidalt öelnud, et kriisitoitlustamise puhul a la carte menüüd ei pakuta. Olevat olnud tarvis.

Kohalikud lapsed, kellega eile muresid oli, olid täna kohe eriti arukad ja võtsid õpetust hästi vastu. Distantsõppe käigus tuvastasime potentsiaalse trükivea ajaloo töövihikus, nimelt oli "asutus", aga loogiliselt pidanuks olema "asustus"... industriaalühiskonna teemal. Lillebror läks mingil hetkel õue ja ütles, et kavatseb seda päeva nautida. Legolas kirjutas noore ristirüütli kirja vanematele, piilusin üle õla algust, soovitasin komasid ja jäin üldiselt rahule.

Aiatiiru käigus kohtusin mitme õitsva stsillaga. Paari päeva eest neid veel näha polnud. Karulauk siiski ennast veel ei ilmuta, aga karulaugu kõrval on mingid püsisibulad, nendel on juba pealseid… mida me tegelikult kunagi söönud pole, meile ei meeldi need suured vesised pealsed, aknalaual kasvatatud on paremad.

Veetsin kvaliteetaega kaltsuvaibamaterjaliga. Kui riiulitest eemaldada kõik sinised kerad, siis on muude jaoks isegi ruumi. Tähendab, järgmise nädala, aga võib-olla kaks koon siniseid vaipu.

Käisin just köögis aedvilja ahjust välja võtmas. Lauda katnud Mees palus, et ma vaatasin, kas külmkapist on veel midagi välja võtta vaja… ja võtaksin külmkapist välja köögipaberi. Mis asjaoludel ta sinna sattus, ei tea.

Olen videokoosolekute käigus ja muidu ka kudunud mõned sokid… Pitsitamiseks pole tuju. Kui motivatsiooni üles leian, koon pitsi ka, villaste sokkidega on meil niiehknii jätkuvalt kriisiolukord, mis globaalsest kriisist üldse ei sõltu. Vähemalt ma koon, järelikult olen olemas.

Wednesday, March 25, 2020

Breakdown of the närv

Mõni päev on hullem kui teine päev. Mõnel päeval jõuab kõike ja meeleolu on täiesti normaalne. Mõnel teasel päeval tabab esimene vapustus nii vara, et hommikukohvi kõrvale tuleb palderjani võtta… aga ega need järgmised vapustused tulemata ei jää. Laias laastus teemal, et üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabamaa… Lõpuks saabub stressimaanduskassike, kelle kasukasse on hea silmi ja nina pühkida. Vähemalt Mimi teeb täpselt seda, mida peab üks kass tegema!

Küllap tunnevad praegu enam-vähem kõik täiskasvanud, et nemad üksi peavad olema need Yggdrasilid, mis maailma paigal hoiavad. Eriti kui omavahel tuleb kombineerida lastele õpioskuste õpetamist (see on distantsõppe puhul lapsevanema ülesanne, mitte ise kõige õpetamine! - just praegu oigas Mees: "Loe õpetus läbi, Legolas!"), kodukontorit, eakate lähedaste poodidest eemale hoidmist ja kogu muud kodust elu ka. Ja kõikvõimalikud head plaanid on seal, kus nad on... välja arvatud ehk aiatööd ilusa ilma puhul, nende praeguseks ajaks planeerimine on kindlasti olnud väga, väga tark tegu.

Ühtlasi tabas meid kolme distantsõppe ja kahe videokoosoleku üheaegne toimumine. Püüame sellist olukorda edaspidi vältida, internetilainetel või mis iganes need on tekkis trügimine ja mõned asjad jäid vahepeal toppama.

Võib-olla võiks otsida ühe priima raudkangi ja koputada endale suure varba pihta?

Kuskilt netiavarustest lugesin prognoosi viirusejärgse elu kohta - kuidas siis kõik naudivad sõpradega kohtumist, tarbivad kohalikke tooteid, elavad hirmus keskkonnahoidlikult ja nii edasi, milline sallivus, armastus ja ühtehoidmine… Lubage mul palun sel teemal olla pessimissis*. Ma rõõmustan ka ise nende tänujumalateenistuste ja vabanemistunde üle, mis kindlasti tulevad, kui kogu jama möödas on... aga inimloomus kipub olema pigem hedonismi  ja rumaluse poole kaldu. Lugege ise populaarsematest blogidest. Ma rohkem ei ütle.

Tegelikult elame me muidugi absoluutselt ideaalsetes tingimustes. Elekter on, vesi on, õues ei ole meeter lund ja/või miinus kakskümmend, hädalistele vast ikka arstiabi antakse, palka makstakse ja kulutada seda kusagil ei ole. Mis siin viriseda. No ja kui varsti peaks jälle saabuma mõni bassihäälne pojake sõnadega: "Emme, need särgid ei lähe meile kummalegi enam selga, kas sa saaksid uusi hankida?"... siis nad vähemalt ei pea oma vorstinahkadega kuhugi inimeste ette musklitega fleksima** minema, kuni lapsevanem netiostlemise selgeks saab. Ainult jalatsitega tekib probleem, neid juba netist ei telli. Eks ma valmistan siis pastlad… või hakkavad kääbikuteks, käivad paljajalu. Ükskord vast lõpeb ka eriolukord.

Uudistest oli lugeda, et akna peal lehvitamine siiski esimest surma ära ei hoidnud. Kahju.


_______
*meessoost pessimist on muidugi pessimister ja noor vallaline naispessimist pessimiss. Kuuldud ühes õpetajate kohviku reedeses vestluses, meeldis.
** uudissõna, lapsed õpetasid. Tähendab eputamist. Ja meeste S-suurus on mõlemal vanemal poisil tõesti seljas nagu vorstinahk, õnneks on paar M-suuruses eset ka.

Tuesday, March 24, 2020

Telefoniteisipäev

Täna tegin jupp aega tööd telefoni otsas. Pärast oli kõrv kuum. Põhilised sõnumid, mida ma kõigile lapsevanematele kordasin olid kogu aeg samad: "Õpetajad on valmis teie lapsi aitama, palun võtke ise ühendust, ärge kartke, kõik on inimesed ja saavad aru, kui teil on probleeme tehnika või asjade korraldamisega!"

Meie koolis ei ole vist olnud ühtegi kellast-kellani tunnitöö esitamist ega sisevõrgu kokkujooksmist*, küll aga on muidugi palju neid, kellel on kodus vähem arvuteid kui õpilasi või mingid keerukamad tehnikaprobleemid. Aga meil on ka umbes nagu Linna kõige inimlikumad õpetajad, ütlesid kunagi mingid suhetehindajad. On küll, kõik õpetajad vastavad laste küsimustele ja toetavad igat moodi, kuidas saavad.

OPIQu on muidugi programmeerinud reaalsusest irdunud inimene. Meil on juba teine laps täitnud rõõmsalt ülesande "Loe peatükk läbi", saanud hästi hakkama läbilugemise-osa all olevate näidisülesannetega ja jätnud täiesti tähelepanuta kõik mud eraldi kästud ülesanded. "Loe läbi" käsu all peakski saama ainult ja ainult lugeda. Näidisülesanded võiksid olla eraldi nii, et lapsel ei tekikski võimalust neid päris töö pähe esitada! Aga nüüd kirjutas laps õhtul kell seitse õpetajale, et vabandust, ma tahaks küll tegemata asja ära teha, aga süsteem ei lase ju enam… Sest näidisülesannete all on ka kogu töö esitamise nupp! Ja kui seda juba vajutad, siis ups... on asi lukus. Õpetaja reageeris ruttu ja avas lapse jaoks taas ülesande - ma ütlesin, et nad on inimlikud! -, aga polnuks mitte midagi paha ka siis, kui õpetaja oleks reageerinud alles homme hommikul, sest tegelikult võivad õpetajad loomulikult arvutid alates kella neljast kinni panna ja õpetamise selleks päevaks ära lõpetada. Sest ka õpetajad tahavad kodus suppi keeta, koera jalutada ja oma isiklikke lapsi õpetada, kui neid juhtub olema.

Veel helistasin Saksamaale armsale pisikesele vanaproua Lorele. Tema on vist minu Ema Abagail, kes teab, Kuidas Asjad On. Lore rääkis lõpuaegadest ja sellest, kuidas viimnepäev tuleb kui varas öösel… nii see ju on jah. Olime ühel nõul, et ega me päriselt selleks valmis olla ei saa, ei tea ju, millal täpselt tuleb, aga tarvis on jooksvalt Jumala ja maailmaga asjad korras hoida. Lore, kes on minu emast nädal aega vanem, pidavat igapäevaselt tegema värsket salatit aias kasvavatest taimedest. Peamiselt karulauk, aga ka noor nõges ja võilill. Meil siin on esialgu peamiselt noor naat, aga seda ma ei osanud talle öelda. Vaatasin järele, Giersch. Kõla järgi palju õigem nimetus sellele needusele kui eestikeelne mõnus naat. See vist kõlbab kah salatiks? Ritsik, appi! Muidu läheb Lorel hästi, ta kurvastab ainult, et ei saa kogudusse minna. Ka selles me olime ühel nõul.

Üks Magalarajooni servas elav õpetaja helistas ja rääkis muuhulgas, et tema kodu juures kergliiklusteel olla ilusa ilmaga nagu rahvamatk, üldse pole ruumi. Ta ise hiilivat oma lastega kuskil Jõe ääres võpsikus, seal inimesi ei pidavat käima. Oeh…

Vanaemaga rääkisin, neil läheb hästi ja rahumeelselt. Vanaema ainult kurvastab, et pole kellegagi rääkida - no aga kes tema veel elusolevaid sõbrannasid on peletanud, ikka ta ise…

Saime kirja Gummersbachist, ma ehk homme tõlgin tervitused ja panen koguduse listi ka.

Ja Legolase telefonist - tema poolt ettenäidatud osa põhjal - sain veenduda, et Legolas on varasemast intensiivsemalt hakanud suhtlema Hobusesabaga Isikuga, tütarlaps toetab Legolast prantsuse keeles ja Legolas tütarlast jällegi matemaatikas ja ajaloos. Mul on mitutpidi hea meel… peaasjalikult koostöö üle, aga muidu natuke ka. Ainult koolis suhtlemine ikka ei anna inimese olemusest täit pilti, las tutvuvad vähemalt virtuaalseltki.

Söögiks valmistasin perele minestronesuppi ja Friesentortet, kirsside asemel kasutasin kompotiploome.

Nüüd tuli uudis, et varsti pannakse kaubanduskeskustes peale toidupoodide ja apteekide poed kinni… aga raamatupoed? Vaimutoit? Ja mul tuli meelde, et ma suure telefoni otsas rippumise vahele unustasin pesu välja. No las ta olla, ei juhtu vast ööga midagi, see on pruun kaltsuvaibamaterjal, mitte midagi traagilist.
______
*meil on (vist) ainulaadne sisevõrk, mis oli alguses üldse mõeldud suure täistsüklikooli teenindamiseks. See ei jookse kokku erinevalt Stuudiumist ja millest kõigest veel. Khm.

Monday, March 23, 2020

Distantsõppe teine esmaspäev

See päev on endas sisaldanud KRÄUNu. Ja hirmus kiiresti ülesannetetegemist, sest anonüümseks jääda sooviv laps ei olnud oma plane õpetaja poolt antud aegadega kohandanud. Ja lapsevanemapoolset avastust, et muidu üle keskmise, samuti anonüümseks jääda sooviv laps on saanud eesti keeles "mittearvestatud", sest oli andnud järele oma tavapärasele tähelepanuhäirele ja seetõttu teinud hoolega täiesti valesid ülesandeid.

Veel õppis Millie, mis asi on puu ja et selle otsast on võimalik alla tulla… et praktilisem on ronida alla- kui ülespoole, sest all ootab Lillebrori põu, aga üleval teadmatus.

Hetkel õpib Legolas köögis kaneelisaiakeste valmistamist. Emaühik andis tainakomponendid ette leivamasinale, mis taina valmis segas… isaühik nõustas tainarullimise suhtes. Eks me näeme, mis tulemuseks saab. Inspiratsiooni sai ta kellegi juutuuberi videost.

Aias on nina mulla seest välja pistnud mõned pisikesed lupiinid, mis ilmselt ei ole ennast lasknud segada faktist, et täna hommikul kella poole kuue paiku (ma ärkan kohusetundlikult vara ja käin siis mööda maja kooserdamas) oli köögi akna all õues miinus kümme. Otsustasin esimesel poeskäimisevõimalusel käia kuskil aianduspoes* ja osta meile mõne õitsemispotentsiaaliga taime. Hortensia või midagi.

Tegelikult on täitsa võimalik, et k-haigus käis minust juba paar nädalat tagasi üle, oli mitu päeva palavikune tunne ja imelik, ebatavaline kuiv köha. Siis läks see üle ja tuli tagasi tavapärane märtsikuine tatisus, tuntud ka kui loomulik reaktsioon õietolmule. Keda ma selle aja jooksul nakatada jõudsin - juhul kui see K oli -, see on muidugi täiesti teadmata arv. Kuskohast ma selle võisin saada, on kah teadmata, inimene käib ju ikka poes ja tööl ja... ja seal käib kah terve hulk igasuguseid inimesi, kes aeg-ajalt võivad ka kogemata köhida.

Mis maailmast edasi saab, on samuti teadmata… aga vist eile nägin sotsiaalmeedias toredat seisukohta distantsõppe plusside teemal. Et nüüd saavad ehk nii mõnedki vanemad aru, et viga ei ole ainult õpetajas. Loodame.


__________
*ma ei kavatse mitte kellegi peale köhida!

Sunday, March 22, 2020

Nädal aega kodus

"Emme, aga sulle ju meeldib kodus olla?" küsis üks lastest mõne päeva eest. Meeldib, pojake, meeldib väga, ainult… oma tingimustel. Mitte sellepärast, et nii on soovitatud.

Vahepeal on tunne, nagu me mängiksime kriisi - enamus diagnoositutest põevad kodusel ravil ja natukehaaval (ütleb meedia), sisuliselt mingeid probleeme enne igasuguste keeldude tulekut ja koolide kinnipanemist ei paistnud olevat… Aga siis tulevad ette numbrid paikadest, kus olukord on käest ära läinud ja tuleb meelde, kelle pärast (ja kellesuguste pärast) me oma vabatahtlikus koduarestis istume ja enam nagu päris mäng ei tundu.

Teine asi on muidugi see ajaloo püksisäärte idee. Kuigi ma paralleelreaalsustesse ei usu, on võluv mõelda, et kusagil eiteakus võiks olla olemas need meie, kes praegu paaniliselt suurte poiste kohvreid pakivad, kramplikult nende ID-kaartide asukohta püüavad meeles pidada, hea käitumise teemal moraali loevad ja on juba ära teinud perekondliku FB-grupi, et ka kojujääjad võiksid saada osa kevadest Prantsusmaal. Need, kelle reaalsuses ei söönud mingi hiinlane nahkhiiresuppi või ei pillanud katseklaasi uue viirusega maha… Või midagi sellist. Biorelva-teooriat on jagatud siit ja sealt, mõni allikas on enam-vähem OK ja mõni kohe üldse mitte… tegelikult pole ju hetkel tähtis, mismoodi see tuli, nahkhiired on ikka ülinunnud loomad ja väga suure hulga inimeste head plaanid on rikutud.

Meie koguduses noortega tegelev misjonär Beth Ann jagas FBs hiljuti maailmakaarti allkirjaga "Ükskõik, kus levib koroona, Jumal kontrollib ikkagi kõike" või umbes nii see oli. Jah, kriisiaegadel ateist olla oleks ikka eriliselt raske, tundub mulle. Muide, üks teine tark naine ütles mulle kunagi, et Jumal viiruste väljajagamisega ei tegele, nii et palun ärge nüüd tulge selle jutuga… teate küll.

Hoopis must: meile on vääramatult saabunud kevad. Neljapäeval nägin esimest liblikat, oli kollane nagu tavapäraselt. Reede hommikul äratas meid reisisell Egiptusest. Toonekurgi ei huvita karantiin ega muu jaburus, nemad rändavad nii, nagu nad on loodud, ja kohale jõudes annavad pererahvale ka teada. Plak-plak-plak-plak.

Samuti oli reedel meie juures kasside märtsikonverents või midagi taolist, Lillebror loendas meie omadega kokku seitse kassi. Maja ümber toimetasid korraga Pajalapi, kaks punast ja üks ilus priske pikakarvaline musta-valge-oranžikirju… peaasi, et viimase priskus ei tähendaks meie pööningule poegade toomist, küllap tal on ikka oma kodu ka ja lihtsalt niisama hea ninaesine.

Tööalaselt on olukord vaiksepoolne. Mehe videokoosolekul olid osalenud ka kolleegide koduloomad, meil neid kampa võetud ei olnud (ma oleks muidu Mimiga osalenud, aga meie kaamera ei tööta ja parem ongi), aga üks kolleeg osales matkarajalt ja unustas vahepeal mikrofoni välja lülitada… saime kõik kuulda, et kusagil võiks olla kaks põrsast. See ja veel mõned huvitavad hetked tegid selle ürituse lõbusamaks kui meil tavaliselt keskmine kohalolemise-koosolek on.

Lapsed saavad esimeste komistamiste järel koolitööga päris kenasti hakkama. Ehk tuleva nädala lõpus - kui siis selle tunneli lõpust veel valgust ei paista, kardetavasti ei paista - viime nad karjuvate ja rabelevatena kuhugi metsa, momendil on nad kuulekalt meie oma krundil püsinud. Õnneks on piisavalt krunti, kus püsida.

Olge terved!