CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, January 21, 2017

Ühel päeval saavad nad suureks

Ühel päeval saavad nad suureks ja lähevad oma teed. Ja ei mahu enam sülle. Ja leiavad ise sokid üles (või hangivad inimese, kes neile sokke kätte annab). Ja oskavad ise raamatust olulist välja otsida ja suudavad terve pere linnamantlid ja -joped niigi pilgeni täis riidekappi ära mahutada. Ja kui puruväsinud emme ütleb, et kallis laps, ma tõesti ei jaksa sulle pärast šokolaadikooki ja õunakooki ja umbes miljonit viineripirukat (Härmavilja kilosest pakist lehttainast tuleb välja 48 pirukat) ja sättimist ja kõike homme hommikuks punasesõstratorti küpsetada, siis tuleb see peaaegu suur laps, kallistab ja küsib, emme, kas sa vähemalt ... jaanuarikuu jooksul jaksaksid?

Muidugi jaksan. Jaksan näiteks homme, loodetavasti. Sest kuigi täna oli tramburai ja "Kuldvillaku" mäng (kostatud äraväsinud emme poolt) ja hästi palju rahvast ja nõudepesumasin tegi hoogsalt ületunde, on homme ikkagi päris-sünnipäev kingitused (kui me ühe mitmeosalise kingituse auto katuseboksist kätte saame, lukk streigib!) ja vanavanemate juures kah kingitus ja pitsa ja kodus lasanje ja ülehomme vast see elamuskingitus, mida ta juba ammu tahtis - et saaks terve perega mängida "Monopoli" nii kaua, kui see kestab ...

Aga praegu valutab mul kurk ja kolmiknärv ja aeg-ajalt üks kahtlane hammas - soovitage mulle head naishambaarsti*, kes ka päriselt usuks, et ma talle tõtt räägin (meie hambaarst sai sel nädalal 87 ja lõpetas juba eelmise aastanumbri sees tihedama tegutsemise ära, aga sinna Kuurortlinna hambaarsti juurde käia on ikka kaugevõitu); mulle meeldib muidu Maxilla kliinik, aga ma ei tea, kes seal Eriti Tore on? - ja ma olen tõesti väga väsinud. Vaja on veel pakkida üks lennukikandja mudel ja palvetada, et hommikuks suusad katuseboksist kätte saaks.

Peomuljeid ...

  • Eks suuremaid poisse tuli paar korda nutitelefonidest peletada. 
  • Lillebrori Sõbranna oli väga häiritud, et poisid mingeid sõjamänge mängisid (mõõkadega). Ega ei ole jah kerge olla ainus printsess poistekambas.
  • Kokku oli kohal 16 last, kui ühekuust TT-d ka lugeda. Tema oli küll omas leivas.
  • 15 last vanuses 5-13 hingavad suure kausitäie popkorni vähem kui ühe minutiga ära.
  • "Kuldvillaku" mängu saab igaüks ise ka koostada. Siin. Päris lõbus oli, kuigi nii mõnigi küsimus oli arvatust keerulisem ja mõni teine jällegi arvatust lihtsam. 
  •  Viie lapse isa ehib ennast meelsasti võõraste sulgedega ja on nõus ka valjusti hädaldavat võõrast beebit umbes lõpmatuseni kiigutama. 
  • Viipekeel tundub ülimalt loogiline, kui umbes teada, mida parasjagu tõlgitakse**. Ise küll midagi ei oska, aga vähemalt naeratus ja noogutus on keeleülesed ...
  • Lastele meeldivad kassid. Kassid ei lase ennast enam lastest üldse segada.
  • Ma pean nüüd ära õppima, kuidas asalead õnnelikuna hoitakse. Aitäh.
_________
*mulle ei istu meesarstidega suhtlemine, ausalt.
**ühe Sõbra pereliikme suhtluskeel on viiplemine

Thursday, January 19, 2017

Niisama

Paari nädala eest taasavastasin selle blogi. Kui ma suureks saan, tahan hakata ka niimoodi elama. Perfektset toitu pakkuv koduhaldjas, kelle on pealegi oma väike käsitöötoodete-ära, ilusad pildid ja muidu tore inimene.

Tegelikult võib see olla muidugi fassaadiblogi, aga nii palju kui ma sakslasi tunnen, elavadki paljud neist lihtsalt ja rõõmsalt. Ma tahan ka nii!

Tahtmise saavutamiseks on kasulik analüüsida mitte nii palju seda, mis kehvadel päevadel halvasti on, vaid pigem seda, mis headel päevadel hästi on. Muidugi, meil on puberteet, lähenev sünnipäev, tatise ninakesega kass ja muud suuremad ja väiksemad katastroofid*, aga võib-olla ... Võib-olla saab elada ka mitte katastroofist katastroofini, vaid igapäevaselt hästi, mõningate paratamatute komistuskividega teel? Tõsi, hommikul kell 5.30, kui tuleb tilkuva ninaga kass ja ennast sulle rinna peale aevastama sätib, kipuvad pähe ikkagi pigem muremõtted. Aga tõhusamapoolse päeva lõunaks on mõtted juba sõbralikumad.

Niisiis, esmaspäev kukkus hästi välja. Jõudsin teha peaaegu kõik, mida oli vaja, ja üleplaaniliselt küpsetada ühe koogi ja kududa pool sokki. Mis see edupõhjus oligi ...? Ahah, minust endast sõltuv asi oli hommikune eesmärgiseadmine ja efektiivne tegutsemine. Välised positiivsed tegurid olid eeeee Jõugu Juht kräunus vähe ja kolmiknärv eriti ei närvitsenud. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma läksin pühapäeva õhtul mõistlikul ajal magama JA esmaspäeva hommikul ei aetud mind koduvanavallatul kellaajal üles.

Niisiis, hommikul tuleb teha realistlik PLN, mida selle päeva jooksul saavutada tahaks. Muuhulgas peab aega jääma ka asjadele, mis on lihtsalt niisama toredad. Esmaspäeval oli selleks eeeeee, ahah, tuleb meelde, uue retsepti katsetamine. Ja kudumine. Viimane on ka tervisele väga kasulik!

PLNile peaks eelnema korralik ööuni. Selle heaks saan ma küll ainult õhtul õigel ajal voodisse minna, muud tegurid on ennustamatud. Hm, kardinatele tuleks ka vooder õmmelda, sest muidu hakkan ma väga varsti näkku paistva päikese tõttu ärkama veel varem kui Sassu mind üles ajab.

Hmh, ühe õmblemise lohutuseks - ma vihknavihkanvihkan õmblemist! - peaks manustama õige mitu kudutundi.

Ja äkki läheb ka see puberteet ühel päeval üle ... Ja äkki õnnestub mul see viimased paar päeva niisama, rahulikult Peo Asjus toimetada ja ei peagi paanitsema? Kui ainult see koristamine nii õudne ei tunduks** ...

__________
*lapse sünnipäeva organiseerimine pole üldse minu teema, õnnetuseks tuleb seda kolm korda aastas siiski teha. Unistaja viimane sünnipäev kukkus juba peaaegu stressivaba välja, mis siis, et planeeritust hoopis teises kohas (ja meie krundi peal on tavaline lõkkeplats ja majaesine park erinevad kohad küll, tundke meile muruniitmise asjus kaasa). Äkki Lillebrori viimaseks vanemate poolt assisteeritud sünnipäevaks saame päris stressivabaks?
** noh, näiteks puupliidi valge seljatagune vajab kasimist, aga suurema osa ajast on pliit kasimiseks kõlbmatult kuum, aga kui ta on külm - vara hommikul -, siis läheb kasimine meelest ära. On ju õudne, et meelest ära läheb?

Monday, January 16, 2017

Õnnistuste loendamine

Et eilne nädalakirjeldus väga lahjana üles ei jääks, võiks vahelduse mõttes natuke õnnistusi ka loendada. Juhuslikult, nii nagu meelde tuleb.

1. Koduõpe. Paarkümmend minutit tagasi oli näiteks selline olukord, et mina panin kangast sukka, suuremad poisid tegid kumbki vaikselt matemaatikat, kassid magasid ja Lillebror mängis kaminasaalis kärbsepiitsa ja tennispalliga hokit (spontaanselt, õhinapõhiselt juhtunud kehaline kasvatus).

2. chefkoch.de. Lugesin sohvasurfi-sõber Christina juurest Elsassi Flammkuchenist ja seda meil täna pakutaksegi.

3. Kassid. Kommentaare ilmselt pole vaja.

4. Ilm on oluliselt leebem kui umbes kümne päeva eest oli. Hommikul üles tõustes näitas termomeeter toas (endiselt köögiakna vastas, välissein, aknapragu ja nii edasi) lausa 15 kraadi, mitte napilt 12 nagu siin vahepeal oli.

5. Tublid lapsed. Praegu tuuakse kuurist puid tuppa.

6. Kangas sai kohe esimese korraga ilma vigadeta niide ja sukka ja eest ära seotud.

7. Pool kuud on läbi ja meil on õnnestunud püsida enam-vähem eelarves.

8. Kuu aja pärast on aeg porrulauguseemned mulda panna!

Sunday, January 15, 2017

Jaanuari teine nädal

Huviringid käivitusid taas. Vanemate poiste trenniajad muutusid mõistlikumateks, kuid selle tõttu (ilmselt sobisid vahepealsed ajad kõigile peale meie) olid teisipäevases trennis ainult Unistaja ja Jõugu Juht. Treener ei paistnud pahandavat, vaid tegeles selle võrra intensiivsemalt ja tuvastas, et Unistaja tulemuste halvenemisel on lihtne põhjus - vibu on väikeseks jäänud! Nüüd kasutab Unistaja mõnda aega spordikooli vibu.

Lillebror ei ole pikemat aega rääkinud midagi merisigade eraelust, aga loodusringides käib endiselt. Viimati õpiti jälgi lumel. :)

Mees tundub olevat mööbeldamise-meeleolus, hetkel otsib kodukinole uut kohta.

Triibuline Sassu on endiselt nohune ja kõhnapoolne, aga võitleb oma nina puutumatuse eest palju jõulisemalt kui varem. Paraku tuleb nina kasida. Olen siiani pääsenud suurema verekaotuseta. Rõõmustav on ka, et Sassu on taas hakanud hüppama ja ronima, nohuhaiguse alguses ta ainult magas ja püüdis igasugust liikumist vältida. Ülejäänud kassid on pehmed ja nurrud nagu ikka.

Mina olen siin teinud süüa ja süüa ja süüa. Peamiselt süüa. Natuke taaskudunud sokke ja natuke kerinud punast kampsunilõnga. Raamatuid lugesin kah, hetkel on pooleli "Minu Ahvenamaa", mille autoriga, nagu selgub, on mul 25 ühist tuttavat. Tundub, et on hea raamat, ja seda mitte ainult sellepärast, et autor on kristlane.

Kerisime maha takuse linase kanga, sest sellest lõimest ilmselgelt elulooma ei saa - palun vabandust, karina -, ja ajasime üles ühe puuvillase kaltsuvaibakanga. Puuvill on minu materjal, linane ei ole. Ma tahaksin seda siiski muuta.

Kirikus tegime täna emmedega kohvikut, tundsin ennast mingil hetkel taas kandikuga triiviva matroonina - millal see juhtus, et ma kuulungi koguduse emade* hulka? Head tunnet tuhmistas üks ootamatust kohast saadud ninahammustus, mille peale ma läksin kööki taskuräti järele ja suure nördimuse peale köögist enam välja ei tulnud. Nõud said ka puhtaks ja ma arvan, et plastilist kirurgiat siiski vaja ei ole. Eks asju saab öelda ilusti ja mitte-ilusti, ja oluline on ka see, kes ütleb. Õnnetuseks ei olnud üldse õige inimene ütlema**. Kaks tundi hiljem ma nutsin hoopis - sest noh, kui juba hakkad, siis läheb kergesti edasi - sellepärast, et üks teine mees, kes on meile alati olnud palju parem sõber, kui me seda iial suudaksime ära teenida, lubas Mehele katuse asjus nõu ja jõuga appi tulla. Kujutage ette, tal on endalgi kõik kaela kukkumas, kodus puberteet ja tööasjus üleriigiline ärevus või umbes nii, ja ta jaksab veel meie peale mõelda!

Kodus lugesin näoraamatust, et täna on sünnipäev nii esimesel lapsel, kelle järgi ma vaatasin (roosad sukkpüksid, K. oli siis kolmene, mina 10), kui ka minu iiri hoiulapsel Rachelil, kelle lapsehoidja ma viimasena ametlikult olin. Nii tore, et olen võinud mõne hetke olla nii suurepäraste noorte daamide lapsepõlve juures!

Uuel nädalal saab elu toimuma eelkõige Peo Asjus. Vaja on teha palju süüa (sobib) ja hankida kingitused. Jõugu Juht on eas, kus mänguasjad enam hästi ei sobi, aga huvipakkuva spordi jaoks on tal vist kõik olemas ja mingist jalgpallist ta rõõmu ei tunne. Kirjanik ütles ka, et tema uus raamat JJ sünnipäevaks ilmuda ei jõua, ilmselt tuleb traditsiooniliseks sünnipäevakingiks osta midagi muud. Anname selle kõik Jumala kätta, küll Tema toimetab hästi.

________
*palun mitte segi ajada koguduse vanatädiga, need on omaette seltskond ja sinna kuulumine tuleb veel ära teenida.
** ma väldin nagu hm, üks katlakütja väldib välku mehi, kes on enesekindlad, valjuhäälsed, joviaalsed ja lämmatavalt energilised. Ainult siis, kui selline mees juhtub kristlane olema, kannatan ära ja püüan kuidagimoodi sallima õppida. Meie koguduses on minu meelest üks (1) selline mees, teised on kõik oluliselt rahumeelsemad ja hillitsetuma olemisega. Eks ma siis nüüd tean, et tuleb tema hillitsetuks-saamise eest palvetada.

Saturday, January 14, 2017

Lugesin raamatut

Siit ja sealt sattusin lugema, et Jana Vagneri "Vongozero" on minu tüüpi raamat. No mitte et need kirjutajad oleksid minu peale mõelnud, aga ma arrrrrrmastan raamatuid, mis kirjeldavad inimeste toimetulekut meie elust hoopis teistsugustes tingimustes, ja ulmekomponent pole kunagi paha (kui raamat keskendub inimsuhetele, mitte mingi tehnoliigia kirjeldamisele). "Trifiidide päev", "The Stand " (Stephen King, minu teada ei ole eesti keeles olemas, aga mulle palju meeldib), "Esimene aasta" ... Aitäh, andke siia.

Raamat oli kõik, mis kirjeldatud, ja rohkem veel. Ma pole varem tabanud ennast vene autori raamatut oma pea sees tagasi vene keelde tõlkimas. Olematu keeleoskusega, eks ole, aga noh, kui kõigi võõraste meeste poole pöördutakse: "Poisid!", siis paratamatult tuleb mõte, kas see on siis rebjaata või mis ...

Natuke eksitab pealkiri - ma alguses mõtlesin, et see on miski kohanimi ja põhitegevus toimub juba seal, aga nojah ... keegi mainis paremat sorti arvustuses, et sisuks on road trip, ja nii ongi. ja umbes poole raamatu pealt tabasin ära, et seda vist hääldatakse vong-oozero, mitte vongo-zeero, nagu ma oma saksa-inglise-prantsuse oskuse pealt arvasin.

Veel on ülemiselt riiulilt alla sikutamata suur atlas, et raamat uuesti pihku võtta ja näpuga järgi ajada, kustkaudu nad siis Põhja-Venemaal sõitsid. Kohanimed ju meelde ei jää, kui ühe hingega läbi lugeda, ainult Petrozavodski asukoha oskasin guugelmäpsi abil järele vaadata.

Ja räägitakse, et on olemas ka teine osa, hmmmm ...

Ah et mis road trip ja asi? Noh, tapjaviirus laastab maad ja uusrikkad Moskva lähistelt hakkavad sõitma Karjalasse ühe uusrikka jahimajakesse. Džiipidega, mis neil kui uusrikastel muidugi olemas on, ja omavahel üsna sobimatu kärgperega. Kusagil lõpupoole on olukord, kus peategelane ja Nataša põrnitsevad õudusega puupliiti, mille peal tuleb süüa teha ... Nojah.

Raamatust inspireeritud isiklikud mõtted - topeltsüsteemid peavad alati olema. Ahjud, puuküttega pliit, kaev, kuivkemps. Endiselt võivad sõbrad globaalse katastroofi korral meie juurde kolida, ainult et meil on köetavaid ruume natuke vähevõitu ... Kaks-kolm peret majutaks hädaolukorras ära küll. No ja külavahetee otsa peale saaks paar puud risti langetada ja meie poisid vist saaksid juba noolega metskitsele pihta ... Üks järv on ka metsa sees, äkki on seal kalu? Kui ma ainult teaks, kuidas porgandi- ja sibulaseemneid võetakse. (porgand olevat kaheaastane, aga ma pole iialgi proovinud, kuidas see seemnekasvatamine töötab) Ja kui see relvaluba nii suur ettevõtmine ei oleks, Mees tegelikult vahel mõtiskleb, et jahipüssi tarvitamisoskus ja omamine ei oleks paha mõte ...

Friday, January 13, 2017

Miz Scarlett, te põle miski taam*

Või midagi sellist.

Mõne aja eest osalesin koguduses ühel arutelul, kus arutelu eesistuja ja mina olime ühemõtteliselt ja selgelt eriarvamustel. Paraku ei peetud minu seisukohti (mida paar arukat naist veel toetasid) kuigi tähtsateks ja otsustati ellu viia arutelu eesistuja soovid. Võeh.

Täna sai olukord emmede palvegrupi meililistis laiemalt teatavaks. Mitmed arukamad naised ei teadnudki, mis nende selja taga esindajate vastuseisust hoolimata on ära otsustatud, ja olid ilmselt häiritud. Mina väljendasin oma vindunud pahameelt. Paar tundi hiljem olid arvamust avaldanud teisedki, aga ... kui mina trampisin tigedalt jalgu vastu maad, siis teiste seisukohavõtud olid leebelt kindlameelsed ja sirgeseljalised. Niimoodi loodetavasti võidetakse lahinguid, Melanie Wilkesi kombel, mitte Scarletti moodi lärmates.

Ma olen oma sõbrannade üle uhke ja loodan neilt veel palju õppida.

Ja muidugi ma loodan, et arukad naised suudavad eeeee /sisesta sobiv mittesolvav omadussõna siia/ mehi veenda, et arukate naiste mõtted on paremad. Meie grupp on vist juba peaaegu otsustanud, et meie selle "uue kursiga" kaasa ei lähe.

_____
*ausalt, ma ei ole "Tuulest viidud" palju aastaid lugenud, aga teismelisena, jah ...

Wednesday, January 11, 2017

Kokkujooksnud aju mõtteid

Aju jooksis kokku sellepärast, et tuli üks tõlge, täitsa tõlgitav ja mõnus, aga sellegipoolest ... mingi niiskusmõõtja kasutusjuhend ENG-DE suunal. Jap, ma valdan saksa keelt vabalt ja guugli otsingut piisavalt (kuigitegelikultpeakssedatekstiikkapärissakslanetõlkima ...kasneilendilsealinglisekeeleoskajaideiole - porin). Kuni tuli kirjutada, et vajutage nuppu A ja hoidke all nuppu B, polnud mingit probleemi. Kole hakkas siis, kui originaali põhjal oli juttu kohviubade elektrilistest omadustest ja kõiksugused abivahendid nagu Linguee ja nii edasi ütlesid, et ongi elektrische Eigenschaften ... Mis mõttes nagu, kohvioad on toit, toidu juures pole füüsikal midagi otsimist (selle peale pööritab vähemalt üks lugeja teisel pool ekraani silmi, eks ole?)! Tegelikult sain ma selle kasutusjuhendi esimese ringi siiski valmis, noh, et puhastage niiske lapiga, ärge vette uputage ja nii edasi ... Hiljem loen uuesti ja lasen Dudeni tekstikontrollist läbi. See Duden.de kontrollivõimalus on väga hea asi, näitab ka ülearused tühikud ja muu pudipadi ära.

***
Üks emmede palveka liige käis hiljuti Iisraelis ja rääkis, et sealmaal pidid kõik inimesed nädalas kuus päeva töötama. Ma olen seda juba ammu arvanud, et pole see laupäev nii puhkepäev midagi, ainult et kuus päeva nädalas kodust ära palgatööle minna ei tahaks. Kodune majapidamistöö on ka töö! Ja kujutage ette, kui me kõik söögitegemise ja pesutriikimise ja põrandapühkimise eest palka saaksime ...

***
Ma olen kogenud neljakümmet Eesti talve (natuke olen ära ka olnud). Jääkarud Inimesed minu ümber võiksid leppida sellega, et mõned eestlased lihtsalt ei kohane miinuskraadidega. Lapsena, jah, ma käisin õues küll. Pool tundi oli lõbus, siis oli märg ja külm ja järgmised kaks nädalat olin haige. Arvatavasti poleks mind aidanud isegi tänapäevastest materjalidest riided. Praegu kohe kindlasti ei aita ei lambanahkse voodriga saapad, tuulekindel jope ega peenvillased pantaloonid pika seeliku all (suusapüksid ma paneksin siis jalga, kui keegi mulle selle eest palju raha maksaks, aga tänavale nendega ei läheks ka suure raha eest). Kui õues on vähem kui kümme kraadi sooja, ei kõlba ilm ka jaanuaris kasutamiseks. Palun ärge oodake, et ma enne korralikku kevadet ükskõik millisel õueüritusel osaleksin.

***
See häda ja viletsus ehk linane kangas ei edene, sest on takune ja repetanud. Katkeb. Me ikka vist kerime selle maha paarikümneks keraks ja ma kasutan neid kerasid väikeste lõngavaipade sisse kudumisel, äkki kellelegi meeldib. Kahju. No aga kui tuleb kevad ja aiatööd, siis ma ju enam kaltsukangast kududa ei saa, aega ei ole ... aga ladu peaks saama terveks suveks korralikult täis. Nii et homme toon Vanaema käest kaltsuvaibakanga ja koon natuke näiteks musta värvi vaipu.

***
Musta värvi kaltsuvaip on üks imelik asi, mina ei kujuta ette, kuhu seda maha panna, aga inimesed, näe, tahavad. Ükskord väga ammu, kui ma olin noor ja vallaline ja vaipadega Võru laadal, tuli üks pere, kus peretütar, selline prillidega teismeline tellis endale tuppa vaiba. Et milline? Hästi rõõmus! Eee, palun täpsemalt? Must! ????????????????? Punane-sinine-kollane-roheline! Selline vaip sai ja ema tuli järgmisel aastal tänama, et plikale olla väga meeldinud. Ma selle vaiba mälestuseks kudusin kahe aasta eest analoogi ... ja selle müüsime Tartu sügislaadal. Nii et neid on veel vaja. Lillebror kiitis ka, et tema lemmikvaip, no hästi ...

***
Kassidele on vaja anda ussirohtu. Tabletiga pole mõtet, sest nad lihtsalt ei võta, ükskõik millega koos. Must Mimi oskab tabletipuru kaarega suust välja sülitada. :) Mees kammis eile läbi enamiku Linna apteekidest - ussivastast pastat pole! Selle säilivusaeg pidavat olema liiga lühike, sellepärast ei taha apteegid seda müüki võtta. Lõpuks selgus, et pastana müüakse ussirohtu Pärmivabriku juures Uues apteegis.

***
Kolmiknärv on häiritud. Eile kõndisin natuke aega väljas ... ma ju ütlesin, et mulle ei sobi talv! Õnneks on minu kangakudumise- ja käsitöötegemise-koht Maja kõige soojem nurk, ühel pool ahi, teisel poole pliidi soemüür. See närvile meeldib, lähengi kohevarsti sinna, aga enne tuleb süüa pannkooke. Kõige toredam toit on see, mida pole pidanud ise tegema.