CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, June 25, 2017

See nädal, kui esimesed maasikad valmis said

Pealkirjas mainitu ongi vist üks olulisemaid sündmusi ... Jasmiin hakkas ka õitsema. :)

Tegelikult oli nii, et nädala esimese poole oli meil Laenulaps. Siis läks Laenulaps koju, aga me saime temaga kohe järgmisel päeval taas kokku, sest koguduses peeti jaaniõhtut. Täiesti traditsioonilisel viisil ja oli väga kena. Üsna ebameeldivalt traditsioonilisel viisil oli ilmal viga külges - seekord pööras ööseks külmemaks kui jõulu ajal. Millal tuleb kord õige suvi?

Laupäeval tutvus Mees meie viltuse veranda seisundiga - selle peaks katusepanemise ajaks enam-vähem loodi saama - ja nüüd võib juhtuda, et me jääme mõneks ajaks hoopis ilma verandata. Võib-olla on lihtsam ja odavam ehitada uus, aga võib-olla ei ole ka, mingi hulk tugipalke on veel üle vaatamata. Verandast ilmajäämine pole eriline kaotus, sest tema peamine funktsioon on olla toestuseks lopsakale metsviinapuule. On ka võimalik, et hoopis metsviinapuu hoiab verandat püsti. Meie Majas on kõik võimalik, tundub mulle.

Kuni mehed verandat näppisid, kudusin mina ühe Väga Suure Vaiba. Sest ühel tütarlapsel kaugel saare peal olevat peatselt sünnipäev ja kui ühes toas elutseb koos viis kaunist ja andekat tüdrukut, siis peab põrandal olema roosa vaip.

Nii sätin ma värve kokku ...

Ja see on tulemus. Pilt on tehtud viimistlemise vahele, see tähendab, et mõned nii-öelda kõrvad on veel püsti.

Panime pühapäeval vaiba karpi ja karbi automaati, mis pidavat sissepandud asjad paari päevaga saarele toimetama.

Pühapäeval noppisime ka esimesed maasikad.

Sain valmis ja raamitud piibelehesalli number kaks, seekord natuke väiksema kui esimene, nii-öelda kommertsvariandi.  Leidsin Linna neam-vähem ainsast kunstipoest kohased karbid sallide ladustamiseks (jeeeee, ma ei peagi Tallinna minema!).

Jõugu Juht kukkus rattaga nii õnnetult, et talle sobinuks selga särk kirjaga "Teine tüüp on veel haiglas". Õnneks on haavad pindmised ja juba paranevad.

Vaatasin millegipärast vanu sissekandeid, muuhulgas seda. See ei ole see laps, kes meil nüüd kodus on! Muidugi on Unistaja vahepeal kõvasti vanemaks saanud, aga ... ta käitub nüüd nagu laps, kellel on turvaline olla, kooliskäimise ajal seda polnud. Kõige toredam on ehk, et Unistajal on tekkinud omapärane, kuid siiski teiste inimeste jaoks mõistetav huumorimeel, ta suudab enamikus vestlustes osaleda ja mõtleb enamasti ka kaasa. Veel on vara rõõmustada, aga lootus, et ta hakkab elus iseseisvalt toime tulema, on aina suurem.

Lillebror tegeleb peamiselt aiandusega, aga mitte ainult. Paari päev eest märkasin, et Lillebror jalutab maja ees, midagi peopesal ... ta oli oma purgis elava rööviku värsket õhku hingama toonud. Miks mitte, röövik on tore koduloom, keda purgis pidada, ja tal ei paista olevat ka erilisi põgenemiskalduvusi, kui vahelduseks õue viiakse. 

Kassidel, tänan küsimast, läheb samuti hästi. Värske õhk on ka Sassule hästi mõjunud.

Veel juhtus sel nädalal hooaja - sest õppeaasta lõpeb alles 31. augustiga või midagi sellist, ikkagi "aasta" - viimane koosolek ja kui direktor lahkesti kõigile head suvepuhkust soovis, olin pärast jupp aega jahmunud. Ah et nii see suvepuhkuse saabumine siis käibki, koosolek lõpeb ära ja äketse ei peagi kodust väljaspool tööl käima, kohe kaks kuud. Eks seda on varemgi ette tulnud, aga tavaliselt eelneb suvepuhkusele rohkem suveilma, looduse järgi on praegu pigem juuni esimene pool. Tuterdasin siis aias ringi ja ei osanudki oma eluga midagi peale hakata. Tegelikult oleks pealehakkamist vajavaid asju nii palju ... ma lähen ja päästan ühe auklikuks kulunud villase soki ära. On juunikuu, villaseid sokke läheb ikka tarvis.

Friday, June 23, 2017

Jaaniöö

Kui me koguduse jaanitulelt koju jõudsime (sest minul hakkas järsku üle mõistuse külm), näitas autotermomeeter selliseid numbreid. Jõululaupäeval oli pluss viis. Ilmselt sellepärast ongi vaja jaaniõhtul lõket teha - saab õhu naaatukenegi soojemaks ...

Thursday, June 22, 2017

Miks me tegelikult Hiiumaa-kutset vastu ei võtnud

Me. kirjutas kõigepealt lambatapust ja siis selle tulemustest. Söök, võrratu söök, arvasin mina (ja mitte üksi), ja Me. vastas seepeale, et neil on ruumi, miks mitte võrratut sööki jagada. Mina ütlesin aitäh, praegu ei saa, teine kord ... ja pälvisin märkuse, et nende pere esindajad on sel aastal juba kolm korda siinkandis käinud, siitpoolt pole sealpool veel kedagi näha olnud.

Mõtlesin maasikaid rohides natuke, kas ma räägin ära, miks me lähema paari nädala jooksul kuhugi ei reisi ja mida sellest siis pärast arvab Eksimatu Naine, Kes Arvab, Et Ta Meie Perest Kõike Teab ... aga tegelikult, mis mul ühe "lõunaosariikide" (arvatavasti, blogisabast nagu tuli kunagi välja) proua arvamusest? Las arvab, kui see talle rõõmu valmistab. Rõõmu on maailmas ikka tarvis ja mina tema arvamisrõõmust küll vaesemaks ei jää.

Ühesõnaga, meie ebastabiilsete sissetulekute foonil ei läinud katuseakende tarbeks kogumine nii hästi, kui me lootsime. Noh, natuke järjekindlamalt oleks võinud praekartuleid süüa, aga ma arvan, et nende mõne banaanikilo ja viie avokaado ostmatajätmine poleks olukorda palju muutnud. No ja siis tuli ootamatu autoremondivajadus - tänu Jumalale, et tuli nüüd, mil viga oli väike, mitte kogu kambaga parasjagu kusagil Läti või khm, Hiiumaa metsade vahel olles! Õnnetuseks neelab ka väikese vea parandamine teinekord krõbeda summa. Nii et hetkeks, mil Mees meile väga soodsad katuseaknad leidis, oli kogutud summa napp. Nii napp, et sellest poleks kohe mitte millegi jaoks jätkunud. Aga katusetööd algavad kohe varsti ja loogiline oleks aknad koos katusega paika saada - või kuidas?

Niisiis, mina sain puhkuseraha ja koos muude vajalike väljaminekutega saavad selle eest ostetud ka katuseaknad. Ja siis ... on minu pangaarvel täpselt 59 senti. Mehel, jah, on muidugi midagi ka, ja säästuarvetel on kah midagi, aga kõik see mitu midagit kokku võimaldab lõbusõite teha ainult maasikaraiesmikule. Sest Hiiumaa-sõidu sees oleks laevapiletid ja teemoon ja mõni põnev koht tee peal ja Liina käest lõngaostmine (sest Märjamaa jääb umbes tee peale, ma arvan) ja ...

Paneme katuse peale ja kosume natuke (tulevad ju laadad ja kolmelapseliste toetus ja ehituslaen saab kohevarsti makstud ja juunikuu eest saadakse palka ka) ja siis reisime.

Ja kui te küsite, kuidas saab elada nii, et arve peal on 59 senti, siis ... mul on tangu, mul on mannat, mul on kruupe, mul on vann ääreni täis ... Vettvettvettvettvett, mis teie siis arvasite? Või kuidas üks Eino Baskini esitatud monoloog kõlaski. Mul on hästivarustatud kuivainekapp ja hästitäidetud külmkapp ja nagu ma ütlesin, on peres ikka natuke rahalisi vahendeid ka. Ja uue käekoti ostmine kannatab tõepoolest oodata. Suine aeg, mis siis, kui kott tasapisi algosakesteks laguneb. Kõigepealt katus. Akendega.

Wednesday, June 21, 2017

Elu laenatud lapsega

Pühapäevast saadik on meil Laenulaps. Igati ontlik poiss, juuksed seitlis ja rõivad hoolimata tolmutöödes osalemisest hämmastavalt puhtad. Tema siinolek põhjustab mõningast elevust ja seega juhtub rohkem kui tavaliselt.

Käidi ujumas. Selle käigus ei kaotatud ühtegi paari pükse ega jalatseid, äikesetormi ei tulnud, kedagi vägivaldselt veest välja tooma ka ei pidanud, ainult Laenulaps astus vees klaasikillu peale. Haav oli õnneks pisike ja juba paraneb.

Söödi suuremas koguses liha ja muid asju ka. Unistaja ajas üle hulga aja ümber (täis) piimatassi ja Laenulaps keeras äsja põrandale pandud puhta helesinise vaiba peale kummuli taldriku küpsistega ... mis olid just paksult kaetud punasesõstramarmelaadiga.

Valmistati mitmesuguseid puidust relvi ja muid esemeid, kasutades antiikset trelli (sabaga, lööb sädemeid), tikksaagi ja midagi veel. Ainuke haav tekitati käsisaega, aga selle pealt on ka plaaster juba ära tulnud.

Mängiti arvutis üht ja teist, kellelegi tehti kambakat ja keegi solvus.

Lillebror tegi Laenulapse telefoniga selfi.

Triibuline Sassu ei jõua enam mõnikord (harva!) liivakasti, nii ka eile. Juhtub. Keegi anonüümseks jääda sooviv laps astus sisse, katsus oma jalga käega ja enne käe ja jala pesemist jõudis ka hajameelselt kukalt sügada. Viisteist minutit hiljem väljus vannitoas väga puhas poiss.

Kui õues jätkus torm, jalgpall oli endiselt kaotsis ja puutöö ka enam põnevust ei pakkunud, sai Mehel poiste õnnetult hunnikus kidisemisest kõrini. Ta eraldas noormeestele prügikotid, kindad ja taskulambid ja saatis nad pööningut koristama. SeeKesSiinMajasEnnemElas oli jätnud välja kolides maha hulgaliselt vanu ajakirju ja oma laste koolivihikuid. Eriti põnevaks läks siis, kui selgus, et vihikud pärinevad Naabri-lapselaste Isa kooliajast (SeeKesSiinMajasEnnemElas ehitas endale umbes 25 aastat tagasi paarisaja meetri kaugusele mõnevõrra väiksema maja). veel leiti kakskümmend sõjaaegset Reichsmarka, mis koos eelmisel aastal sireliheki alt väljatulnud saksa kiivriga andsid alust põnevatele spekulatsioonidele.

Muidugi võib homse ennelõuna jooksul (sest Laenulaps sõidab kella kolmese bussiga ära)veel kõiksuguseid sündmusi juhtuda, aga siiamaani tundub, et laste laenamine meeldib mulle endiselt.

Sunday, June 18, 2017

See nädal, kui iirised õitsema hakkasid

Sõltumata kevade soojusest või külmusest õitsevad Vanaema aias 15. juunil alati iirised. Huvitav, kui Vanaema peaks kunagi meile kolima, kas minu viis taime hakkaksid ka tema sünnipäeva puhul õitsema?

Kui sünnipäevatamine välja arvata, on tunne, nagu meie elus oleks vaikus enne tormi. Tormid nimelt viivad majadelt katuseid. Praegune PLN on kuidagimoodi juuli alguseks vähemalt pool katust maha saada ja ehitajad kallale lasta. "Kuidagimoodi", tähendab, et meil ei ole veel paigas ei lammutamise täpset päeva ega tundi, samuti ka mitte inimesi, kes lammutavad ... kardetavasti jääb ühest mees- ja kolmest poissjõust väheks. No aga ega tormide täpset algust ette ei teagi.

Ajasime (Mees ja keegi lastest aitasid) üles kanga, mille laius soas on 140 cm! Eksperimentaalkangas, jällegi, aga ehk saab temast mingi asi. Kui ükskord maha lõikan, siis näitan. Mulle näidati ka - sattusin ühe eaka koguduseõe juurde vanu riideid viima ja tema ohkas, et oleks tahtnud ka sinu käest vaipa, aga näe, tookord sind laadal polnud ... Aga tule, ma näitan sulle oma köögivaipa. Köögivaip oli täitsa tuttava moega, olevat õige mitu aastat tagasi ostetud. Ilmselt käis tollel laadal Vanaema, siis tema tervis veel lubas.

Laadale sattusime sel nädalal ka. Ilm oli kaunis, taevas taevakarva sinine ja linnud laulsivad puije otsas ... aga kogu üritus oli sellegipoolest üks kaunis vagane lugu, sest mõne kvartali kaugusel laulupäeval osalejad ei teadnud laadast midagi. Hiljem sõbrad küsisid, mis mõttes seal laat oli, me olime ka terve päeva seal, kui oleks teadnud, oleks ka tulnud ... Peaaegu kogu kaubaga läksid koju tagasi nii jänesenahamüüja kui vahvliküpsetaja, kaltsuvaipadest rääkimata. Päevitada saime küll, ja uusi elamusi samuti. Mees sai mitte-enam-valitseva partei telgist portsu poliitilisi pannkooke ja minu käest käis vaipa ostmas üks erakordse suuvärgiga persoon, kes võib-olla oli passi järgi naissoost, aga kümne minuti jooksul kasutas rohkem roppusi kui Mihkel Raud oma raamatus "Musta pori näkku". On hämmastav, kuidas hea sisustusmaitse inimese muust olemisest üldse ei sõltu.

Poiste trennilaagriga seoses selgus üllatav fakt - oleme juba üsna suurest kasvatanud kaks suhkrust last! Kuni ilmateate uurimiseni olid poisid ikka pigem minejad, aga kui ilmateade aina rohkem ähvardas, et laagripäevad mööduvad peamiselt vihma käes ligunedes, teatasid mõlemad, et tänan väga, nemad ei lähe. Noh, karjuvate ja rabelevatena me neid sinna ei vii ja tõepoolest, toas poleks neil seal muud peale kaartide mängimise teha. Tegelikult ei ole me selle üle väga rõõmsad, aga kesse teab, milleks see hea on ... Igatahes on meil nüüd paariks päevaks hoopis Laenulaps külas, ja sellega on kõik kolm vaieldamatult rahul. Meie lapsevanematena ka, sest seda last on rõõm laenata - hooldusvaba, sööb kõike, aitab majapidamistöödes, käitub viisakalt ja saab kõigi meie poistega väga hästi läbi.

Kui ainult seda õietolmu ei oleks, oleks elu lausa väga hea.

Thursday, June 15, 2017

Tobe lugu

Suuremad poisid käivad trennis. Sobib. Esimesel aastal klappisid kellaajad, oli imeline treener, juunis tore trennilaager - kõik hästi. Sügisel vahetus treener ja tekkis probleem trenniaegadega, sest kokkulepped spordikooli ja ruumi üürija vahel ei olnud korras või midagi ... Lõpuks olukord lahenes, aga loomulikult jõudsin ma aru pärida treenerilt kui esmaselt suhtluspartnerilt - ja ega enne arupärimist mingeid selgitusi ei tulnud. Kevadepoole said lapsed siiski normaalselt trennis käia ja arenesid kohinal, ainult et muist eelmise aasta sõpradest olid trennist lahkunud. Uus treener ei lubavat nii palju lollitada ja see sõpradele ei meeldi, teadis JJ rääkida. Kas viga oli selles või muus, ei tea. Mees käis paar korda treeneriga vestlemas, varustusest ja nii, ja sai muuhuhlgas teada, et mõned lapsed lahkuvad trennist selle üldfüüsilise treeningu osa tõttu - et nemad tahavat ainult vibu lasta. No päris nii ju ka ei saa! Tõepoolest, poisid rääkisid sel aastal palju rohkem kätekõverdustest ja kõhulihastest, ilmselt pandi rohkem rõhku vibulaskja üldisele vormile. Minu meelest on see hea, sest meie pere tõenäoline põhivorm oleks muidu muffinivorm.

Ühesõnaga, oli hästi, aga nüüd ... Oli teada, et tuleb trennilaager ja sellele järgnevad võistlused. Aeg sobis. Siis sai vibuliit kokku ja otsustas, et võistlused tulevad üldse alles sügisel, sest algselt planeeritud võistluste ajal on laulupidu ja lapsed on sellega seotud.  See otsus tehti 28. mail - huvitav, mis ajast saadik oli laulupeo aeg teada? Seega nihutati trennilaager ka nädal aega ettepoole ja planeeriti teha lühemalt. Eelmisel aastal tuli kogu laagriinfo 1. juunil. Sel aastal tuli samal päeval teade, et laagriaeg on muudetud. Muud infot ei antud, lubati, et päevahind on umbes sama, mis eelmisel aastal ... kuni tänaseni. Olime arvutanud, et hästi, eelmisel aastal oli 10 eurot päev, laager on neli päeva, 40 eurot per laps, sobib. Täna tuli kiri. Laager kestab kolm ja veerand päeva, tasu 60 eurot (mis teeb siis 18 eurot päev või umbes nii), väljasõit esmaspäeva hommikul kell kaheksa.

Esiteks ei toimu juunikuus kell kaheksa mitte midagi. Nagu üldse mitte midagi, see on täiesti sündsusetu kellaaeg. Teiseks ei ole 18 eurot päev sugugi sama, mis 10 eurot päev. Mitte et meil seda raha ei oleks, aga ma hästi ei usu, et seekord saaks igal päeval kaks korda rohkem laagrit. Ja vabandage, laagrite, ekskursioonide ja muu taolise infot ei anta kolm päeva enne asja algust! Ma olengi selline lapsevanem, kes tahab hästi palju teada, mis ja miks toimub, ja seda teadmist tahan ma saada aegsasti. Poiste Eelmises Koolis olin ka mina see, kes õiendas, miks on e-kool päevade viisi täitmata ja miks ei seletata, mis ja millal toimub - ühesõnaga, ebameeldiv lapsevanem. No aga ei saa ju nii, et laps käib kuskil nagu mustas augus, mingit infot välja ei tule, mis seal toimub!

Muidugi, võib-olla on kogu laagri organiseerimine treenerite kaelas. Nii ei tohiks see olla, kui asi toimub spordikooli nime alt, siis organiseerigu asju ikka asjapulgad, treeneritel on niigi suur vastutus paarikümne lapse eest mitu päeva vastutada. Aga organiseerib kes tahes, organiseeritud peaks olema aegsasti. Info peab liikuma ja vastutavatel lapsevanematel peab esimesest võimalikust hetkest peale olemas kogu info.

Meie Mehega olime natuke rohkem kui natuke häiritud ja seetõttu toimus meil täna õhtul lühike perekoosolek teemal "Kas see laager on ikka laagerdamist väärt?" Jõugu Juht, kes eelmisel aastal trennilaagrist kaks korda koju helistas (halb märk: ägedast laagrist ei helistata kunagi koju), arvas, et esiteks liiga kallis ja teiseks lubab ilmateade vihma, ta vihkab vihmaga trennitegemist, tema siis pigem ei läheks. Unistaja arvas, et laagri tegevuste poolest võiks minna küll, aga paha ilm ja rahaline külg on jamad jah. Ega nii noortelt lastelt ei saagi selliste otsuste langetamist oodata. Otsustasime, et magame selle peale ja vaatame homme uuesti tuleva nädala ilmateadet. Siiamaani ei lubata sealpoolt mitte midagi head. :(

Urr.

Wednesday, June 14, 2017

Alice jaoks, aga teistele Saksamaa-huvilistele ka

Armas Alice, tegelikult mõtlesin ma seda Sulle kirjana saata ... aga kuna siin kuigi isiklikku juttu ei tule, siis mõtlesin, et kirjutan avalikult, äkki keegi tahab veel Saksamaale mõnepäevasele puhkusele minna ja ei tea, kuhu.

Raamatut "Minu Saksamaa" lugesin mina ka. Eile. Kas ja mida ma sellest siia kirjutan, vajab veel seedimist, aga minu Saksamaa - päris minu isiklikult kogetud Saksamaa - on küll hoopis teistsugune. Eelkõige asukoha poolest, sest 25 aastat tagasi Münchenis ja muidu Baierimaal käies olin kolm ja pool nädalat kestnud intensiivsest noortelaagerdamisest nii väsinud, et meeles on ainult üksikud pildid ... ja needki peamiselt kustunult maas istuvatest laagrikaaslastest. See võõras keeles kooliskäimine ja öistel Berliini tänavatel kambakesi laulmine ja risti-põiki peaaegu-armumised olidki kohutavalt väsitavad. Aga mitte sellest ma ei tahtnud ...

Igatahes, kui Sa, sõber, soovid mõneks päevaks kuni nädalaks Saksamaad avastama minna, siis ma soovitan Sulle hoopis muid paiku kui Baierimaa. Kuidas iganes Sa kohale jõuad, Saksamaal perega liikumiseks kasuta autot. Üksi, jah, oleks rong odavam, aga arvesta sellega, et rongipiletite süsteemid on igal liidumaal erinevad ja asja endale selgekstegemine võtab aega - kuigi nii mõnelgi juhul on see kasulik!

Alustame näiteks Kölni kandist. Köln ise on looooomulikult liiga suur linn, aga Sa ilmselt tahaksid näha katedraali. Eemalt näeb seda enam-vähem igalt poolt. Kui katedraalis endas käid, siis võid läbi astuda ka rooma-germaani muuseumist, mis on kohe toomkiriku kõrval. Aga kui Sa linna sisse ei taha minna, siis vägev kirik on ka Bergischer Dom Altenberg. Sealt tunnikese sõidu jagu põhja poole jääb Wuppertal, kus saab sõita ripptrammiga, aga sama palju ida poole Gummersbach, mis on lihtsalt tore linnake ... sellepärast, et meil on seal palju sõpru.Vahvärki on ka. Vahvärkmajad (Fachwerk) on See Õige Saksamaa Stiil. See pilt võib küll olla tehtud Bergneustadtis, mis on kohe Gummersbachi kõrval ... võib-olla. Aga vahvärkmaju on Kesk-Saksamaal kohe väga palju.
Kõige nunnum vahvärklinn on tegelikult Hameln, aga see jääb praegusest plaanist liiga kaugele kirdesse. Muidu võiksid Sa sinna ka minna, eriti kui Sulle närilised meeldivad, sest diskreetset rotimotiivi on seal tõesti kõikjal.

Aga nüüd pööra autonina Rheini jõe poole tagasi. Mine käi kõigepealt Bonnis. Külasta Beethoveni sünnikodu ja räägi pärast mulle ka, kas sealsed põrandalauad ikka veel nii hirmsasti kriiksuvad. Käige botaanikaaias jalutamas. Kui sa juhtud seal olema laupäeva õhtul, siis võib Poppelsdorfi lossi hoovil olla kontsert, sedagi on mõtet külastada (kuigi piletihinnad on vist kõrged, Saksamaal on teatri- ja kontseridpiletid alati hirmsa hinnaga).

Ööbimiseks otsi kas mõni Biobauernhof või perehotell, seal nad räägivad sageli inglise keelt ka.

Järgmisel päeval sõida mööda Rheini jõe kallast lõuna poole. Kihutada pole tarvis. Selle asemel tee iga natukese aja tagant peatus ja astu autost välja, et imetleda vaateid kõrguvatele kallastele. Pärast Koblenzi läheb eriti toredaks. Külasta mõnd kindlust, kõige kuulsam on Marksburg, aga tegelikult saab mõnes teises ka käia. Jõe ääres on ka hulk pisikesi linnakesi, need on jalutuskäiku väärt. Pead ainult vaatama, et ei satuks lõunapausi ajale, siis on linnakesed välja surnud!
Kui ma õigesti mäletan, tuleb Marksburgi juurde natuke maad kõndida. :)

Võta kohalikust turismiinfost mingi viinamägede matkakaart ja mine viinamarjakasvatustesse jalutama. Natuke jõe äärest eemal, aga tegelikult üldse mitte kättesaamatus kohas on Eberbachi klooster. Kas Sa teadsid, et film "Roosi nimi" tehti siin?

Nüüd jõuad Wiesbadenisse. See linn on kindlasti jalutuskäiku väärt, pea ainult meeles, kuhu Sa auto parkisid! (et ei juhtuks seda, mis meiega 2001. aastal ühel hilisõhtul juhtus ... kondasime paar tundi mööda pimedat linna ja otsisime, kus meie roheline Golf seisab. ups.)

Wiesbadenist lahku näiteks mööda teed nr 455. Tee peale jäävad Königsteini linnake, Opel-Zoo  ja Bad Homburg. Viimases tee jällegi pikem jalutuskäik, sest seal on täiesti vaimustav kuurpark. Muidugi võid külastada ka kohalikku lossi ja kui on tahtmine ujuda, siis kuurpargi servas on kõrvuti lausa kaks ujulat - Taunus-Therme on rohkem spaa moodi, Seedammbad lihtsam, aga märjaks saab mõlemas õigel mitmel moel. Ööbimiseks ja söömiseks ma seda linna siiski ei soovita, sest seal elavad Frankfurdi rikkad ja hinnad on oioioi.

Juhul kui Sind huvitab ajalugu, siis Bad Homburgist natuke põhja poole jääb Saalburgi kindlus. Tegelikult huvtab niikuinii, miks Sa muidu Saksamaale tulid, eks ole. :)

Nojah. Igatahes oled Sa nüüd Frankfurdis Maini ääres. Kui Sul on tahtmist poodides käia, siis siin on õige koht. Frankfurdis peaks kindlasti käima üle Eiserner Stegi silla.

Nüüd võta suund lõunasse. Lõuna poole jääb Worms, kus Sa lihtsalt pead käima, sest seda mainitakse ju Nibelungide laulus, tähendab, see on ürgvana ja väga oluline linn. Nüüd vali ise, kas käid ära veel kaugemal lõunas Speyeris, kus on ka eriti vägev toomkirik, või keerad kohe teele nr 47 ja sõidad otse Lorschi. Lorsch on jällegi selline koht, kus peab käima, sest seal on see väravahall, mis on umbes nagu ainus Karl Suure ajast säilinud ehitis või nii. Pealegi meeldivad mulle jubedalt vanad kloostri-taimeaiad, ma arvan, et Sulle ka - ja kloostriaed on kohe väravahalli taga.

Pärast Lorschi mine vupsti Heidelbergi. Seal jätkub Sulle kindlasti terveks päevaks tegevust. Heidelbergist sõida mööda kiirteed nr 6 ida poole ja põika sisse Schwäbisch Halli. Sest seal on lihtsalt ilus. Meie avastasime Schwäbisch Halli juhuslikult, nimelt hääletasime kunagi Ajal Enne Lapsi Taizesse Prantsusmaal ja meid võttis peale üks poolakas, kes armastas väga oma Martat, Schwäbisch Halli ja Saksamaad - no ja kuna me Saksamaad juba tundsime ja Martat polnud käepärast, tutvustas ta meile lahkesti oma lemmiklinna. Linnal oli ikka aega. :)

Mine tagasi kiirtee peale ja natukese aja pärast vali - kui tahad viia oma lapse(d) Legolandi, siis keera teel nr 7 lõunasse Ulmi poole. Aga kui Sa oled Alice, siis pööra põhja suunas ja jõuad varsti kõige turistisemasse kohta sellel teekonnal üldse - Rothenburg ob der Tauberisse. Rothenburgis on nimelt suurepäraselt säilinud vanalinn. Sa võid seal käia kohtumuuseumis, kui tahad, aga kindlasti pead käima jõulumuuseumis. Loodetavasti on parajasti juuli ja väljas umbes 28 kraadi varjus, siis on kõige parem efekt! Kui Sul allergiaid ei ole, osta ka Rothenburgi lumepalle. Ma kahjuks ei tea, kas neid gluteenivabalt ka tehakse, aga kesse teab, igasuguseid asju mõeldakse välja.

Ja nüüd oled Sa muljetest kindlasti küllastunud ja võid minna, kuhu ise tahad, "minu Saksamaa" oled Sa nüüd ära näinud.

Muidugi, Sa võid minna ka otse Dresdenisse ja seal kohalike käest küsida, mida vaadata ... aga siis ei ole see enam päriselt minu Saksamaa. Kuigi mulle meeldib Dresden ka.

Et keegi ärevusse ei satuks - Lillebrori purskkaevuronimine ei olnud siiski edukas, kuigi pildi pealt võib paista, et kohe varsti käib PLÄRTS.