CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, September 20, 2017

Kui hea raamat...

Ma loen tavaliselt liiga kiiresti, et võtta aega mõnest raamatust kirjutamiseks. Võib-olla ei peaks see nii olema.

Täna käisin metsas eesmärgiga Vanaema jaoks pilvikuid korjata. Eelmisel nädalal võis pilvikuid vikatiga niita. Täna oli neid umbes kaheksa. Aga selle käigu ajal mõtlesin Vanaema peale ja selle peale, kuidas temaga suhtlemine praegu on ja tuli meelde hiljuti loetud raamat.

Emma Healey "Elizabeth on kadunud" peategelane on kõrges eas vanaproua, kes ei mäleta, et ta ei mäleta... paljusid asju. Et aga sõbranna Elizabeth on kadunud, mäletab ta väga hästi. Vanaproua on väga mures ja ühtelugu segaduses. Samal ajal räägitakse ka peategelase õe kadumise lugu sõjajärgsel ajal. Kogu see lugu on väga kurb ja väga tüütu... ja väga hästi kirja pandud. Hea arvustus on siin.

Kui Sul on lähedane, kes on kaotamas mälu, olgu põhjuseks siis Alzheimer, dementsus või mis tahes nimega asi, siis see on üks neid raamatuid, mida võiks lugeda. "Ikka veel Alice" on teine raamat, aga minu meelest on Elizabethi-raamat sümpaatsem.

Vanaema ei eksi veel kuskil ära ega aja inimesi segi, aga tema kootud sokikannad on endiselt salongikõlbmatud ja nädalapäevad ei seisa kuidagimoodi meeles. Neljapäeva ta tunneb ära, siis tuleb Maaleht. Tegelikult käib see segadussesattumine tal kuidagi hooti, aga ma pole veel kindlat mustrit tuvastanud. Kurb.

***

Õige mitu aastat tagasi kirjutas Professor sellise artikli. Viimaste nädalate lemmikblogide-lugemiste valguses - ma loen kommentaare ka - mõtlesin, et seda võiks taas linkida. Isegi kui Professor artiklis pigem millelegi muule vihjas.

Oh püha lihtsameelsus. Või nagu Professor ühes eravestluses ütles selgelt eelteismelise tüdrukukese kohta, kes mingil vabaarmastuse-teemalisel demonstratsioonil olevat k*ndoomikeed lehvitanud vms: "Laps, laps, Sa ei tea, mida Sa teed."

Ma lähen nüüd jälle pärismaailma tagasi, kudukamber ja maasikapeenra korrastamine on kindlad asjad isegi siis, kui terve ühiskond otsustab kollektiivselt hulluks minna.

Sunday, September 17, 2017

Koolimure

Enamik vanemaid annab lapsed heauskselt kooli ja loodab parimat. Kui midagi kardetakse, siis rasket kotti, ülearu entusiastlikke või jällegi kurje õpetajaid või  äärmisel juhul mingis formaadis kiusamist. Tunni ajal toimuvast on kõigil mingi ettekujutus olemas, vahetunnis toimuva peale vist väga ei mõelda... või ei taheta mõelda. Ja et kehalise kasvatuse rõivistu on kõige suurem kukevõitluste ja igasuguse muu jama kasvulava, ei oska vist mõistlikud emad arvatagi. Isad aga, mõistlikud isad vist suruvad selle mälestuse alla, mittemõistlikud aga on teinekord uhkedki veel. Küll sai kooli ajal nõrgemaid paika pandud ja üksteisega mõõtu võetud!

ÖÄK. Sada korda öäk. Eel- ja päristeismeliste poisikeste omavahelised suhted, kui neid poisikesi on suurem hulk ühte elementi kokku sunnitud ja täiskasvanut vahel karjatamas ei ole, on üks kõige nõmedamaid asju muidu tsiviliseeritud ühiskonnas. Kes on kunn, kes on konn, kellel on suurem muskel või vingem telefon, kes on juba karvasem (see võib olla nii voorus kui puudus), kes kellele mida oskab öelda... Üks igavene kemplemine käib ja vahele minna pole üldjuhul sobiv, aga kehalise kasvatuse rõivistusse suuremate poiste käitumist korrigeerima minna olevat isegi meesõpetaja jaoks võimatu. Et siis arvatakse eiteamida.

Meil on mõned mõttes vedanud, et Jõugu Juhiga samas klassis on Semu, kes on JJ-st tegelikult ligi aasta noorem ja küpses eas ema ainukese pojana ka mõnes mõttes lapsem. Täna oli JJ ja Semu vahel mõningane konflikt, mille tulemusena kandis Semu mulle ette kõik JJ koolipatud eesotsas sadamatöölist vääriva sõnavaraga. Siit ja sealt on neid sõnu ennegi koju toodud ja ka seletatud saanud - ma ei saaks oma tööd teha, kui mõne ropu sõna pärast ära minestaksin!-, aga mõte sellest, et meie laps võiks ükskõik mis olukorras kasutada vanderõnu või lausa roppusi, on muidugi vas-tu-võe-ta-ma-tuu. Eriti kuna Vanaisa inetud sõnad piiduvad k**** ja s***-ga, ja Mees ei vannu üldse... vähemalt mitte eesti keeles. Kui on hirmsasti vaja emotsiooni väljendada (soovimatu kontakt haamri ja pöidla vahel vms), siis saksa keeles, aga see piirdub ka Sch****-ga. Minu kuuldes pole ühtegi inetut sõna kunagi kasutanud ka Teine Vanaisa. Ja ärge tulge ütlema, et poisslastel on vajadus... Vajadus ennast tõestada, jah, muidugi, aga roppude sõnadega ei tõesta midagi.

Võtsin õhtul Jõugu Juhi letti. Kui ta tavaliselt ajab vastu või õigustab, miks just nii oli vaja, siis seekord oli ta täitsa vait. See on tema puhul vääääga ebaharilik nähtus. Siiamaani on ta peamiselt olnud vait siis, kui magab. Ta ei maganud. Pikapeale tuli ebalev kaebus, et ka Semu kasutab sõnu, mille tähendust ise ei teagi, aga teab, et tegu on inetusega. Üsna pahane seisukohavõtt minu poolt päädis JJ poolt hoopis ootamatu reaktsiooniga: "See kooliskäimine on mulle vist ikka liiga raske, tahaksin uuesti koduõppele!" Möh. Ei pidanud kaua urgitsema, kui noormees kurtis, et nii raske on olla teistsugune kui teised.

Oeh. Ei tea, kas see on ealine iseärasus või lihtsalt kohanemisraskused, aga mõnevõrra jahmatav oli seda kuulda küll. Jõugu Juhile on pisikesest peale õpetatud, et hea käitumine on kohustuslik sõltumata sellest, mida teised teevad... ja et kui ka kõik teised teevad midagi, ei tähenda see veel, et tegu oleks automaatselt hea asjaga. Näide täiskasvanute maailmast - et meil on massiliselt kärgperesid, ei tähenda, et see oleks tegelikult parim peremudel kõigi jaoks. Näide koolist - et kuuenda-seitsmenda klassi poiste univorm mingil hetkel on hallid dressipüksid, ei tee seda moenikastust iialgi vastuvõetavaks. No ja kui ka kõik teised mingil hetkel oma mahlaka sõnavaraga praalivad, ei saa see iial, üldse mitte kunagi olla lubatud heast perekonnast poistele (nende hulka kuulub ka Semu)!

Ülehomme kohtun mingis vahetunnis kindlasti Klassijuhatajaga. Ka tema meelest on ropendamine vastuvõetamatu. Küll me midagi välja mõtleme - või on Klassijuhatajal juba mõni mõte varasematest klassidest valmis, kes teab, minul küll on -, nii et kõigil klassi poistel oleks ühiselt ja anonüümselt piinlik ja vähemalt mõnda aega ei oleks kellelgi enam tahtmist inetusi rääkida. Personaalne pragamine toimib ainult jooksva vahelejäämise korral ja mitte iialgi siis, kui seda tehakse nii-öelda kogu kollektiivi ees.

Jõugu Juht käib vähemalt detsembrini koolis edasi ja - ma väga loodan - võidab endale klassi poiste hulgas koha mingil paremal viisil kui koledate sõnadega. Ja kui see koht on olemas ja asjassepuutuv noormees eluga rahul, siis jääb üle ainult koera saba, see tühine kolm ja pool aastat põhikooli lõpuni. Homseks päevaks ma kirjutan talle kirja selle Piibli kirjakohaga, kus Jeesus ütleb, et inimest rikub see, mis suust välja tuleb. Koguduse mehed on talle siiski autoriteetideks ja küllap ta leiab mõnel hetkel ka võimaluse kellegagi vestelda sellest, kui imelik on olla teismeline kristlane tavakoolis. Mees kahjuks pole seda läbi teinud, tema tuli kirikusse koos minuga pealtkahekümnesena, aga meil neid kristlikes peredes kasvanud lugupidamiseväärilisi mehi leidub. Tänu Jumalale.


Edit "ülehomme": Klassijuhataja ütles, et tema juba teab ja seda hoopis teistest allikatest. Nii et ei ole ma midagi ainuke, kes häiritud on. Teema võetakse üles. Vahetunnis kuulsin ka mina ühe hoopis teise klassi poisikeste suust karvaseid sõnu, olin paraku trepivahe jagu eemal, ei saanud ropendajatel kõrvu pihku võtta. Räägin ka nende klassijuhatajaga. Laste sõnavara on kogu kooli asi!

Nüüd võib sügis ametikult saabuda

Ei, mul ei ole maasikataimed varupeenrasse kolitud... ega majaümbrus ehitusprahist puhas. Borš on keetmata ja osa seeni alles metsas. Hoopis Õunaõuepäevad olid ära ja sellega sai mööda meie selle aasta viimane kohustuslik kogupere-väliüritus. Kui sügises üldse midagi nauditavat on, siis nüüd saab meil olema aega ja võimalust seda ka nautida.

Õunaõuepäevade välikohvik meie kiriku ees on üks ütlemata õnnistatud ettevõtmine. Ilmaga läks hästi ka sel aastal. Oli palju toredaid inimesi ja head sööki. Tõsi, Professori Seljankal on siiski üks paha omadus - ta sai otsa. Tuli paar ebamäärast tellimust ja üks sallibroneering. Broneering sellepärast, et salli kinkida soovival proual, meile täitsa tuttaval inimesel ei olnud raha kaasas ja pealegi oli tulevane kingisaaja kohe käeulatuses, proua ei tahtnud vahele jääda. No aga ta on meie koguduse inimene, küll me selle asja korda saame. Nukumajja sobivas suuruses vaipa kahjuks ei olnud. Ma kevadeks koon. :)

Veel toimus sel nädalal vaesuspohmeluse hetk - arve peal on kohe palju raha, läheme poodi, aga ei tea, mida ometi osta. Avokaadosid - no aga müügil on ainult traditsioonilised Keenia lahinguavokaadod, millega vaenlastel päid lõhki visata. Kastanikreemi - see oli otsas, häbematu sihuke. Ju on teisedki taibanud, et see hea on. Veisefilee või millegi muu peale ma lihtsalt ei tulnud, pealegi ei oleks olnud aega liha menetleda. Piirdusime jogurtimagustoitude ja paari purgi poemoosiga. Raskelt, õige raskelt läheb see hõreda eelarve pealt tagasi normaalsusesse lülitumine, aga see on muidugi hea, siis jääb rohkem raha raamatute ja reisimise jaoks.

Käärisin ja ajasime üles kaks kangast - ühe päris kitsa, teise laia. Üks Taani vanapaar ootab pikisilmi lipusiniseid vaipu, nüüd on vähemalt mingi lootus, et nad ikka saavad need kätte ka.

Korjasin aiast esimese kõrvitsa. See on SUUR. Veel korjasin natuke pirne ja tegin pirnikooki. Ega see meie vanapirnipuu eriti pirne ei anna ja needki on enamasti poolest saadik ussitanud, aga ühe koogi jagu aastas ikka pirne saab. On ka tomatite ja pilvikute kõrgaeg. Tomatite järel kasvuhoones käin üksi, aga metsas pilvikuid korjamas käisime Mehe ja Lillebroriga. Oli tore, ainult et sealkohas oli mets tihedalt ämmelgavõrke täis. Öäk.

Jõugu Juht ilmutab vaheldumisi ägedat puberteeti ja hämmastavat vastutustunnet. Ma südamest loodan, et tasakaal kaldub ühel ilusal päeval vastutustunde kasuks ja niimoodi jääbki. Koolis, tänan küsimast, läheb normaalselt, on leitud üks sõber ja saadud posu "viisi".

Unistajal on endiselt sünnipäeva- ja võistlusepohmelus. Väsiud ihu puhkab ta, valides parima võimalikest tegevustest - lugemise. Mõne päevaga sai läbi "Krabat", nüüd võttis ta taas kätte seitsmenda "Potteri". Minu raamatukoihing lööb nurru.

Lillebror, jah, käis metsas. Muus osas ei ole temaga midagi väga põnevat toimunud. Mõnes mõttes on ka see hea.

Kassid on väga kassilikud. Must Mimi hammustas mind mõne päeva eest jalast - sest ma ei allunud tema korduvatele käsklustele kass sülle võtta ja kandsin kassi asemel kausitäit tomateid. Võimalik, et selle teo heastamiseks toodi järgnevatel päevadel mitu surnud kaelushiirt. Noh, need on need juhtmenärijad ja saiavirutajad, tagumine aeg, et keegi nendega tegeleb... äkki taipavad nüüd mujale kolida, kus oleks natuke vähem kasse ruutmeetri kohta.

Saturday, September 16, 2017

Vihakõnest

Paari päeva eest vaatasin uudistelehte, mis esindab peamiselt erakonda, mida ma tegelikult ei vali. Lihtsalt sellepärast, et peavoolumeedia räägib tavaliselt ühesugust juttu ja selle partei leht teistsugust - et teistsuguste vaatepunktide peale mõelda ja nii. Seal kasutati pealkirjas sõna "neeger". Kui nüüd kusagil mõni mitte-läbilugev automaatkorrektuur töötab, siis see blogi ilmselt blokeeritakse. Antud juhul absoluutselt ebaõiglaselt, muide.

Niisiis, pealkiri, mis jahmatas, sest väljaspool mõnede raamatute vanu väljaandeid me seda sõna ju enam eriti ei kohta. Mis siis, et Eesti kontekstis ei tähenda see sama, mida USA kontekstis. Küll aga tähendab see inimest, kes on teistsugune. Meie versus nemad. Hoopis erinev. Ja see, head inimesed, on tõesti jama. Ei ole nad kuskiltpidi teistsugused, neil on ka valus, kui nad porgandit puhastades noaga sõrme lõikavad, ja nad soovivad oma lastele täpselt samamoodi oma teadmisi mööda* parimat võimalikku elu nagu meiegi. Pruun nahk ja teistsugune juuksekarva struktuur ei tee neid vähem inimesteks. Teadmised maailmast ja sellest, mis igapäevaelus ilus oleks, vaat see on teine asi. Aga loru, kes ise mitte midagi teha ei viitsi ja ainult toetusi nõuab, võib olla ka heleblond ja sinisilmne ja elada täitsa oma kodumaal, selle jaoks ei pea aafrika päritoluga olema. Ega ma toda uudistelehte kuigi tõsiselt ei võtagi.

***
Paari nädala eest lugesin täitsa peavoolumeedia hulka kuuluvast ajalehest artiklit, kus kristlikke koole nimetati "usuhullude koolideks", vist juba pealkirjas. See, vabandage, on ehtne, riiklikult sallitud vihakõne. Päris ehtne. Aga näete, lubatud. Ja pole lugeda olnud, et keegi oleks selle peale nohki öelnud. Ma siis nüüd siin ütlen.

***
Eile sattusin FB-s sellisele asjale:
https://www.facebook.com/PaulJosephWatson/videos/1788966367797509/
Tundub, et selle vaatamiseks ei pea olema FB-sse sisse logitud. Muidugi on see sarkastiline ja üldistav, aga nii see tänapäeval kipub olema. Sõgedus lokkab, ütles Professor sellise asja kohta juba mitu aastat tagasi. Mis aga on saanud kokkuleppest, et minul on oma arvamus, sinul oma arvamus ja me ei hakka nende pärast sõda pidama? 

Urr.

_________
*ma olen lugenud küll, mis jõledus on tüdrukute ümberlõikamine, aga eks need emad seal korraldavad asju heas usus, et nii on õige. Näiteks.

Monday, September 11, 2017

Truudusest

Ritsikul on huvitav külalispostituste seeria. Huvitav just selles mõttes, et inimesed räägivad, kuidas nende suhted on kujunenud ja millist elu nad praegu elavad. Kus mujal saaks inimsuhete-uudishimulik lugeda nii ilusaid seletusi, miks ja kuidas ja... hoopis tundmatutest elukorraldustest, näiteks. Mind inspireerisid need jutud mõtlema hoopis truudusest. Mis siis, et mõnes Ritsiku poolt edastatud elus on sellel sõnal vist hoopis teine tähendus või ma ei ole isegi aru saanud, kas üldse tähendust on. No ja pole minu asi, eks igaüks elab nii, nagu välja tuleb.

Igatahes. Mina olen eluaeg arvanud, et kui kaks inimest omavahel mingi tõsisemat sorti kokkuleppe sõlmivad, siis annavad nad mõlemad endast parima, et kokkuleppe rikkumist ei juhtuks. Mitte nii, et näiteks üks lepib kokku ja teine arvab paari nädala pärast, et seoses sügise saabumisega on linna peal palju ilusaid rebaseneide ja eks ole seal kabelimäel käidud kah juba. Sedasorti inimene, antud juhul passi järgi meesterahvas, on täiesti mõt-tet-tuu ja muidugi mõtlematu - kui pole valmis mingeid püsivaid suhteid looma, siis ära neid loo, ole kena. Muidugi, oleks võinud hullemini minna, abielu ja laps ja siis... Ega neid vähe pole, kellel ongi hullemini läinud.

Nojah. Nagu ma ütlesin, on minu sügav veendumus, et abielurikkumine on asi, mida peaks teadlikult välditama. Sõnakõlks "truudus on juhuse puudus" sisaldab endas juba algusest peale valmisolekut, et juhused ikka tekivad. Ei teki, kui neid ei otsita, ausalt. Juhuse otsimise idu on ikkagi sees, kui lihtsalt niisama kunagiste kursusekaaslastega ööklubisse minnakse, abikaasat koju lapsi hoidma jättes. Juhuse otsimise idu on sees kolleegidega peetaval saunapeol - kui ei ole just rangelt ühesooline kollektiiv, lasteaed või nii, aga kesse teab, mis sealgi areneda ei või, ikkagi 21. sajand ja tõejärgne ajastu. Juhuse otsimine on kindlasti sees igasuguses paaristantsu-õhtus, kus kepseldakse ja õõtsutakse ka kellegi muu kui oma abikaasaga. Vabandage, baptist minus sai sõna, aga kui te näeksite, kuidas üks minu imeline kolleeg, kes on ühtlasi tantsuõpetaja, tantsida suudab, siis te enam ei arvaks, et seltskonnatantsus on midagi süütut. No võib-olla siis on, kui kumbki tegelikult üldse tantsida ei oska ega taha, aga tantsib sellepärast, et arvab, et peab. Muidu ei ole.

Meremehe Naine ütles kunagi, et talle pole pähegi tulnud, et tema elus võiks olla keegi teine. Ma võin umbes sama öelda. Meesterahvas kui sõber, seltsimees ja vend - suurepärane, kuhu kohvikusse me maha potsatame ja jutustame? Mõningane rüütellikkus mitte-abikaasast meesterahva poolt - aitäh, andke siia. Mehed, kellel ei ole õdesid ega tütreid, ei saa võib-olla nõrgema astja nõrkusest nii hästi aru kui need, kellel on näiteks ema, naine, kaks õde ja tütar (noh, nagu see JJ nimekaim, kes katuselammutamise ajal tuli maa peale mind manitsema, et naisterahvas ärgu nii raskeid asju tõstku. Ma vedasin tol hetkel viiemeetriseid roovilatte virnadesse ja arvasin, et ega need raskemad ikka ei ole kui keskmine krohvikott, aga muidugi oli sõbral õigus, järgmisel päeval ei tõstnud ma enam midagi raskemat kui keedupott, selg valutas hirmsal kombel.). Aaaga kedagi mitte-Meest meest katsuda rohkem kui palju õnne sünnipäevaks või õnnistust soovides? IIIIIIIIIIIIIIIIIIIK! ÖÄK ja nii edasi. Võeh. /judiseb/

Mille alusel ma arvan, et Mees mulle truu on? No ega mul palju alust ei olegi, aga ma tavaliselt tean, kellega ta väljaspool kodu koos viibib ja pole olnud põhjust kahelda. Minu teada ei ole ta ka ilmaski olnud piisavalt eee, puuduses, et peaks kuhugi... Või noh, kui ta ilmtingimata peaks soovima abielurikkumist ette võtta, siis olgu see teine naine vähemalt parem kui mina. Ilusamate juustega (see pole raske) või midagi.

Üks teine sõber ütles abielutruuduse kohta kunagi nii: "Noh, ma olen kaks nädalat Austrias (pastorite täienduskoolitus, baptistiseminar). Naine jääb lastega koju. Ega ma siis ei pea sel ajal hakkama mööda võõraid naisi üles ronima!" See ülesronimise-jutt tekitab muidugi huvitavat fantaasialendu, aga tegelikult on ta täiesti tavalist kasvu mees, nii meeter kaheksakümne kandis nagu paljud teisedki mehed. Eks ta tahtis sellega öelda sama, mida Ritsiku tänane külalispostitaja - hetkeline kergendus ei kaalu üles kaasnevaid probleeme, pealegi ei oleks see ronimine abikaasa suhtes austav.

Minu jaoks on truudus ja ka vallalisena suhete vältimine otseselt seotud austusega. Tänapäeval muidugi ka ohutusega, Viimast on Nick Hornby suurepäraselt kirjeldanud raamatus "Elu edetabelid" ja see stseen oli vist filmis ka, kuidas Rob ja Laura pärast mõningast lahusolekut taas üsna intiimsel moel kokku juhtuvad ja äketse tuleb pähe küsida, kas vahepeal ikka turvavahendeid kasutati... aga nii see ongi, eks ole. Kõige kindlam viis kaaslase elu ja tervist mitte ohtu seada on mitte jagada oma ihu kellegi kolmandaga.

Austuse juurde tagasi tulles - abielurikkumine on, jah, abikaasa mitteaustamine. Aga vallalisena juhusuhteid luua ja lausa otsida tähendab minu jaoks, et inimene ei austa iseennast. Minu elufilosoofias on keha tegelikult teisejärguline ja võime ihulikke soove alla suruda ja/või nende rahuldamist edasi lükata täiskasvanud inimeseks olemise üks põhilisi eeldusi. Näljasena poes käies ei hakka ma sööma enne, kui olen toidu eest maknud. Miks peaksin ma palju keerulisemate asjade puhul - vaata eelmist lõiku - ihulikke vajadusi rahuldama enne, kui kõik kokkulepped on saavutatud? Ja intiimsuhete puhul on vaja väga palju kokkuleppeid, üks Snickers ei saa mind vigastada ega hiljem lugusid lahti lasta, inimene... saab. Arvatavasti põrkub see mõte nii mõnegi lugeja elufilosoofiaga, aga las põrkub, elufilosoofiad ikka põrkuvad. Ma tegelikult ei ürita kedagi ümber veenda.

Tegelikult olen ma lubanud, et ei kirjuta öösiti ja praegu ma olen väsinud, aga ma räägin veel kaks lugu. Ilusaks seostatud tekstiks ma seda oopust siin niiehknii vormida ei jaksa ega viitsi.

Üks lugu.
Oma Saksamaa peres sain pereema armukadeduse objektiks täiesti kogemata - pereisal oli lihtsalt huvitav mitte-päris-juhmi Ida-Euroopa lapsehoidjaga õhtuti köögis teed juua ja juttu ajada. Proua muutus ärevaks, aga ma ei usu ilmaski, et härral oleks minu suunas mingi sobimatu mõte olnud - selle tõeliselt intelligentse mehe jaoks olin ma liiga kutsikas ja tema minu jaoks jällegi liiga mitteatraktiivne. Ega ma seda öelda ei julgenud, kui ärevil proua turtsuma hakkas, kuidas sa ütled teisele naisele, et hoia oma kole mees endale? Aga eks see näitab ka minu kutsiklust tol perioodil. Too paar läks hiljem lahku, lugesin seda kuskilt ajalehest - nad ongi seal kohaliku tähtsusega kuulsused -, aga ma ei usu eriti, et viga oleks olnud truudusemurdmises. Või kui, siis naispoole poolt. Mh, mehega elasin ma kaks nädalat kahekesi majas, kuni ema ja laps Kanaaridel puhkasid, minu türklasest boyfriend oli ärevil (jah, ma olen elus palju vigu teinud), aga pereisa tõi lihtsalt diskreetselt endale paar "Playboyd" ja küsis, mis kell mina õhtul linna pealt tulen, kui ta selleks ajaks juba magama läheb, siis ei pane välisust lukku.

Teine lugu.
Nii umbes viieteistkümnenda ja kahekümnenda, aga võib-olla kahekümne teise eluaasta vahel oli mul sõbranna, kes oli ilus, andekas, rõõmsameelne ja eeee lahke. Kuulasin tema pihtimusi piinlikkuse, tülgastuse ja põnevuse seguga. Viimase pärast on mul praeguseks veelgi piinlikum. Hea ja arukas sõbranna oleks vastandunud ja küsinud, mida teine õige mõtleb, et niimoodi elab. Mina ei olnud talle hea ja arukas sõbranna - vaadake eelmist lõiku, kutsikas, noh! Head uudised lahke anniga kaunitarist levivad noorte meeste hulgas kiiresti. Tagantjärele ei teagi, kas tema kavalerid vaimustusid niivõrd tema isikust ja ilust või rohkem sellest, mida võis õhtu lõpetuseks loota. Minu tolleaegsete standardite järgi oli neid kavalere igatahes üle mõistuse palju. Mingil hetkel viisid meie teed lahku. Ei mäleta, et oleks mingi suur draama olnud, ilmselt erinevad huvid ja erinevad eluviisid ja mis veel. Tema 20+ vanuses leitud paari-aasta-elukaaslane aga teretas mind ka pärast nende lahkuminekut veel kaua rõõmsasti ja ühel üritusel kokku saades mainis ka mokaotsast, mida oli mu sõbranna kohta linna pealt kuulnud. Ei olnud toredad jutud. Ma ei oska ette kujutada, mida üks täitsa normaalse mehe moodi mees oma pruudi kohta selliseid jutte kuuldes tunneb, aga ilmselgelt ei olnud see mõnus tunne. Endine sõbranna, muide, on ikka erakordselt kaunis naine ja FB andmetel õnnelik ema. Kuigi me pole oma paarkümmend aastat suhelnud - ausõna, ma ei kujuta ette, mida me võiksime omavahel rääkida -, on mul selle üle siiski siiralt hea meel.

Arvatavasti on lugejate hulgas neid, kes leiavad, et kaaslase mineviku pärast häiritud saamine on väiklane ja nii edasi... Jah, võib-olla, sõltub maailmavaatest. Aga kindlasti on kõige ilusam, puhtam ja usalduslikum see suhe, kus truudus abikaasale on alanud juba enne tutvumist. Minu tutvusringkonnas on õige mitmeid sellised paare, kelle elus ongi olnud ainult üks - see õige ja ainus. Kujutage ette, nad saavad elada kahtlusteta ja mureta, et neid võrreldakse kellegi teisega. Ja igasuguste häirivate mälestusteta. Ja olemata ise kellelegi mingeid häirivaid mälestusi tekitanud. Niisugust puhtust ja ausust soovin ma oma lastele küll. Väga.

Sunday, September 10, 2017

Hõbe. Ja muud kah.

Sel nädalal käis Jõugu Juht viis päeva koolis ja Mees viis päeva tööl. Päris harjumatu, eriti mõeldes, et see ilmselt jääbki mõneks ajaks nii. Veel käisid lapsed võistlustel ja vanemad laadal.

Jõugu Juht hankis koolist paar "viit" ja mõned suulised kiitused, millest vähemalt osa edastati otse emale. Ajalooõpetaja on temast endiselt ülearu vaimustunud, arvan mina. JJ ise seletas, et ta ei tõsta üldse kätt, kui ei ole täiesti kindel, et õiget vastust teab, aga teised tõstavad mõnikord kätt ka siis, kui nad täpselt ei tea, mis õige vastus on. Ajaloos teab ta õigeid vastuseid sageli. Koduülesannete teemal on toimunud ka tahtejõudude võitlus. Mina võitsin. JJ tuli järgmisel päeval rahuolevalt ja ütles, et päris mitmel lapsel oli kodutöö tegemata, aga temal mitte. Nunuh. Veel on JJ enda sõnul sõbrunenud ühe uue klassivennaga, kes eemalt vaadates tundub olevat tore poiss (ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et seda klassi praktiliselt ei tunne).

Unistaja käis esimest korda uuel õppeaastal robootikas ja kogu oma vibulaskjakarjääri jooksul õige mitmendat korda võistlustel. Seal käisid tegelikult ülejäänud lapsed ka, aga ainult Unistaja tõi koju medali. See on päris ehtsast metallist, mis iganes metalli nad medalite jaoks kasutavad. Oma vanuseklassis vabariigi teine vibu olla on eriti uhke seetõttu, et siiamaani on enam-vähem kõik võistlused ära võitnud üks sileda olemisega Tallinna poiss, kes on Unistajast minu teada üle aasta vanem ja mitme aasta jagu rohkem treeninud. Seekord jäi tema Unistajast tahapoole. Kas see oli nüüd ühekordne sündmus või ettekuulutus millekski vägevamaks, näitab aeg. Unistaja igatahes arvas, et tema tahaks edaspidigi võistlustel käia. :) Loogiline, või kuidas?

Lillebror käis uuel õppeaastal esimest korda loomaringis ja tuli tagasi põneva infoga küülikute ja merisigade perekonnaelu kohta. Kellel olid sündinud pojad ja kellel ei olnud poegade saamine klappinud...

Mees hankis endale laupäevaselt laadalt, kus pool päeva sadas ja oli külm, korraliku peavalu. Kohe nii korraliku, et kiriku tehnikatiim pidi täna taas ilma oma juhita hakkama saama. Ei olnud tore. Tööalaselt pidavat olukord olema ootuspärane.

Mina tegin koduhaldjat ja tööinimest. Aiatöölist ja kuduvat naist. Nördisin piibelehesalli käitumise pärast, aga jäin laada käigus ilma karukellasallist. Mh, ma pean nüüd jälle uue karukella kuduma... aga mulle meeldib see muster, mis siis, et raske. Veel jäin ilma ühest XXXL-vaibast, sellest metsarohelisest. Tuli nimelt üks naine, riidetükike näpus, võrdles riide ja vaiba värve - sobis küll -, rääkis mulle oma elutoa sisustusest ja ohkas lõpuks, et vist peab selle suure vaiba ära võtma. Ega ma tegelikult ei sundinud. Veel käisid ostmas mitmesugused soomlased, üks saksa vanaproua koos tütrega ja juba püsikliendiks saanud noor kasahhi päritolu naine, kes elavat nüüd peamiselt Soomes, aga käib millegipärast meie käest vaipu ostmas. Noh, tal on hea maitse ja mulle meeldib, kui minu vaibad reisida saavad. :) Niisama astusid läbi vähem ja rohkem meeldivad sõbrad ja tuttavad, viimaste hulgas ka Serinah, kärus imekaunis lapsuke. Väikesed lapsed on üldse toredad, päeva esimese kaltsuvaiba valis endale üks varsti kolmeseks saav tüdrukuke.

Lapsi võistlustelt tagasi oodates tegime Mehega aega parajaks Kvartali all idamaises restoranis. Puhtast uudishimust tellisime thali-nimelise mitmesuguste roogade vaagna. Oli huvitav kogemus, aga rohkem me sellist asja ei tahaks. Lihatoitudel polnud vigagi, kapsasalati moodi asi oli ka täitsa kena, aga kookose-tšillikastmes - või mis iganes see üliterav asi oli? - aedviljad oli täielik jubedus, sest need maitsed lihtsalt ei sobi omavahel põrmugi, ja kokkade poolt halvaaks nimetatud lääge punane ollus*, mida ettekandjaneiu alguses salatiks nimetas, oligi salatina koos mingi lihalisega kahvli peal palju söödavam kui eraldi magustoiduna. Vaesed aasialased, mida nad küll sööma peavad... Me jääme ilmselt edaspidigi konkreetselt menüüst tellitavate roogade juurde, toiduüllatused ikkagi ei sobi meile kuigi hästi.

________
*mina kahtlustasin, et äkki ikkagi aivaa, sest halvaa käib siitmaa mõistes hoopis teistsugune, aga nüüd guugeldasin ja tõepoolest, põhjalikult ärarikutud porgandeid nimetavad nad seal halvaaks. Mh, nagu need välismaalased, kes Vanaema Weatherwaxi meelest sändvitšipettusega tegelevad, jätavad ära pealmise leivaviilu, eks ole.