CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, May 19, 2019

Kaheksa last on parem kui kolm. Mõnikord.

Sel nädalal võõrustasime niisiis viit last Austriast. Või kuivõrd lapsed - kõige nooremad olid umbes neliteist ja kolmveerand, kõige vanem kuusteist ja midagi veel, ja see kasv… Tähendab, kaks last, õde ja vend olid tõesti korvpallurikasvu ja hobi koras päriselt ka korvpallurid. Muud olid meie lastest ainult natuke pikemad.

Austerlastega oli tore... sest nad püüdsid olla tublikesed nagu ilmselt kõik vahetusõpilased. Ja me oskasime nendega rääkida! Ma ei ole kunagi süvenenud, kas mingi Austria murrak on olemas, või Viini murrak, aga igatahes pidin ma paaril korral paluma korrata… küllap mingi nüanss on, mis päris hochdeutschist erineb, häälduse mõttes.

Kahel õhtul käisid kõik metsas, hundijahil… üks Austria poistest sai selle käigus silma alla korraliku Kratzeri, koolivenna mahitusel, ilmselt mingi oksaga vehklemise käigus. Ühel õhtul tegime neile kiire 20. sajandi ajaloo tunni ja näitasime "Seltsimees lapse" filmi, mina tegin sünkroontõlget, niipalju kui jaksasin. Said aru küll, aga keegi õnneks nutma ei hakanud. Ühel õhtul käis kogu seltskond koguduse teismeliste õhtul ehk Juuniorides, kõik olla saanud Piiblit lugeda (erinevates keeltes) ja tutvunud kaljaga. Meie tutvustasime neile kohalikest toitudest kama ja kohukest. Neid ostsid nad ka kodumaale kaasa. Kahel päeval olid lapsed koolis või Organiseeritult Linna peal liikvel, aga laupäeval oli Mehel paraku migreenihoog või midagi, nii et nad pidid ise tegevust leidma. Mängisid kaarte ja tegid midagi, mida niimoodi ripakil olles tehakse.

Muuseumiöö ajaks oli Mehe migreen järele andnud. Käisime Palamusel, Jääaja Keskuses, KGB kongides, kus ma piltide pealt ühe Vanaisa sõbra (kes ealiste iseärasuste tõttu ka enam eriti väljas ei käi) leidsin, ja Eesti Rahva Muuseumis. Viimases kohtasime tunde järgi pooli projektiga seotud lapsi. Õpetasin ERMi häältekambris poistele ühest täishäälikust koosneva eestikeelse sõna "öö". Nüüd saan ma öelda, et olen ka ERMis käinud ja tänan väga, sinna ma rohkem ei lähe. Liiga kaootiline ja klaustrofoobiline oli kõik see paigutus ja väljapanek. Mulle meeldivad seinte äärde ritta pandud vitriinkapid palju rohkem. Normaalselt tundsin ma ennast ainult vaibanäitusel, mujal kohe üldse mitte. Pärast ERMi tahtsid lapsed veel külakiigele ja supermarkti kohukesi ostma, nii et laupäeva öösel vastu pühapäeva saime magada umbes viis tundi.

Süüa andsime neile lihapalle, karjasepirukat ja pannkooke. Viimaseid tegid nad ise. Hommikuks läks saia-saia-saia, laupäeval küpsetasin skoone, mis oli kohe väga mõnus mõte, lõhnas hästi ja maitses mõnusasti.

Opel Corsasse me muidugi ei oleks kümnekesi, Muuseumiööl üheteistkümnekesi (lisandus üks poiste koolivend) ära mahtunud. Mees rentis bussikese. See tähendas, et paljudel hetkedel sõitis minuga väikeautos üks kuni kaks last kaasas, aga mitte ka päris kogu aeg. Noh, saime hakkama.

Korraldusliku poole pealt juhtus taas see, mis meil ikka juhtub - ükskõik, millisesse koolilähedasse parklasse bussil palutakse tulla, pooltel kordadel tuleb buss ikka kuhugi mujale. Nii olevat buss hispaanlastega - sest hispaanlased ja prantslased olid ka (kõiksevingemadprojektidoomeitel) -saabunud kuhugi hoopis harva kasutatavasse parklasse ja hispaanlased siis ümber koolimaja peaust otsima asunud… aga samal ajal traavinud direktor ja vastutavad õpetajad teiselt poolt koolimaja neid otsima… ma ei tea, mitu tiiru nad niiviisi tegid. Vähemalt ärasaatmine toimus ilma igasuguse akadeemilise veerandtunnita, 9.15 pidi buss väljuma ja 9.17 kogunesime viimaseks lehvitamiseks, buss nimelt sõitis natuke aega ühes suunas, keeras siis otsa ringi ja sõitis sinnapoole, kuhu tegelikult vaja oli, Annelinna tänavad on kord juba sellised.

Lisaks austerlastele toimus midagi veel. Lillebrori tasemetööde hinded olid head ja väga head, Unistaja - aga see on siiski austerlastega seotud - jäi silma kellelegi Lenile, kes ei suutnud uskuda, et Unistaja (õlad! kohati bassihääl! Disney Tarzani lõug!) on alles 12, ja Jõugu Juht, nagu selgub, suhtleb saksa ja inglise keeles segiläbi, kui tarvis. Noh, vähemalt suhtleb ja see on peamine.

Õues on vahepeal saabunud suve moodi asi ja vannitoa põrandal on kuhjas viie inimese voodipesud. Kas te avate majutusasutuse, küsis õppealajuhataja. Noh, pesumajateenust oleks mul selle ürituse peale vaja küll. Õnneks on soe ilm ja tuul, vähemalt kuivab kõik kiiresti.

Wednesday, May 15, 2019

Rindeteated

Kolme tuppa on jaotatud magamiskohad kaheksale lapsele. Lillebror ja Unistaja magavad oma voodites, Jõugu Juht oma uuel madratsil (Mees ei hakanud täna voodipuslet kokku panema), ülejäänud seltskond kes kus.

Lihapalle oli umbes täpselt paras arv. Salatit oli ka paras kogus. Õunakook olevat sehr lecker.

Siis läks kogu seltskond metsa jalutama ja kadus nii kauaks, et ma hakkasin juba muretsema - aga nad lihtsalt nautisid ilusat Eesti metsa.

Siis krabistati ja itsitati ja just sel hetkel, kui Must Mimi ennast mulle elegantselt sülle keris, saabus delegatsioon pakkidega. Ilmselt olid vanemad igaühele portsu kingitusi kaasa pannud, mis tähendas, et meil on nüüd hulgaliselt Mozarti ja keisrinna Sissi piltidega komme ja muid asju. Noh, aitäh, aga ega me sellepärast siis…

Siis mängiti Lillebrori juhendamisel mingeid lastemänge. Tema on meil hetkel kõige julgem suhtleja. Kui nüüd järele mõelda, siis olid JJ ja Unistaja kümneselt ka.

Ja siis… rikkusin ma peo ära jutuga, et kell, sõbrad, on pool kümme, paluks hakata magama sättima, sest tõepoolest, meid on 10 inimest ja ainult üks vannituba… mis on pealegi kempsuga üheskoos. Kes tahab duši alla, mingu nüüd, ja üleüldse. Lillebror käis juba hambaid pesemas - kuigi mossitades - ja nüüd kadusid tüdrukud vannitoa suunas. Küllap nad saavad hakkama.

Me veel ei tea, kuidas homne päev täpselt kujuneb, aga küllap ta kujuneb. Mingil hetkel näitame neile näiteks "Kevade" filmi ja laupäeval on Muuseumiöö. Kole palju vaba aega tundub olevat nende lastega, ainult kaks päeva on projekti poolt sisustatud, õhtud ja terve laupäev on võõrustajate korraldada. No me vähemalt saame nendega rääkida!

Tuesday, May 14, 2019

Hoiakute põrkumised

Paari päeva eest toodi meile pliidipuid. Puutalunik tahtis minuga pärast koorma mahakallamist juttu ajada. Nojah, natuke aega kannatasin ära. Sain teada mitmesuguseid fakte ümberkaudsete inimeste kohta, selle kohta, kus puutalunik reisinud on ja selle kohta, mis maksab kange alkohol Ukrainas. Huvitaval kombel kirus ta paar lauset varem oma palgatöölisi, kes suure viinavõtmise tõttu tööd ei mõista teha.

Pärast arutasime seda asja natuke Mehega ja avastasime, et me kumbi tegelikult ei tea, mis viin või konjak Eestis - või kuskil mujal maailmas - maksavad. Ilmselt liiga vähe, muidu inimesed ennast purju juua ei jaksaks. Küllap ei tea ükski meie sõpradest ka neid hindu - kui keegi just oma lastele sageli viinasokke ei pea tegema.

Siis… lastele lugemisest ja kooliasjadest ma olen rääkinud. Eks ole. Mõni vanem tõuseb oma viie-miinuselise lapse kontrolltöö pärast pool kuus - et saaks lapsega enne kooli ilusti kõik üle korrata -, teine vanem ei vaevu last hommikul kooligi saatma ega huvituma, kas laps midagi omendab.

Ja praegu on meil siis see projekt (hakkan kohe koristama ja kasima!). Üks tubli vanem kirjutas klassi emade listis, et ikka kohe palju ja varakult peab ette valmistama… ja tänagi uuris juba, kes läheb vastu ja kuidas asjad käivad. Üks teine vanem kehitas õlgu ja arvas, et tema ei pea siin midagi korraldama, küll laps ise vaatab, kelle ta endale suhtlemiseks saab ja kuidas saab, teda lapse päevane tegevus ei huvita (nad ei majuta, aga laps on nii-öelda suhtlejana osaline ja minu meelest peaks lapsevanem koordineerima ja huvituma küll, laps on 13 või 14 või midagi sinnakanti, päris laps alles ju). Minu süda sai sellest muidugi ära murtud, aga mis sellest ikka, mul paindlik süda.

Ega vist muu ei aita kui armastada omasid nii kõvasti, kui see võimalik on... ja nii palju, kui nad lasevad. Mõni õnneks veel laseb, aga ma ei tea, mis me siis peale hakkame, kui Lillebror ka enam sülle ära ei mahu. Ma nüüd hakkan valmistuma Austria laste armastamiseks ka. Minu armastuse keel on toit. :)

Peatage maailm...

Tavaline hala.

Aed. Ja aed ja aed ja aed.

Kudutöö. Ja kudutöö nr 2 ja kudutöö nr 3.

Remonditöö ja mitte vähe - üks hea asi tuli juurde, aga see tähendab topelt remonditööd.

Päristöötöö ka, ma reedel näiteks tegin samal hetkel vähemalt nelja asja (kaks telefoni, FB vestlus ja kirjatöö) ja lisaks neile oli päeva jooksul veel kolm-neli asja, mis igaüks võttis oma aja.

Lastekasvatamise töö. Oeh.

Ja austerlased. Mingi PLN on olemas, aga täpselt selgub homme. Kui selgub. Lisaks tuleb valemisse veel üks poiste koolivend, kes tahab ka austerlastega õhtuti linna peal käia… meie siin ei käi õhtuti linna peal, kui me tuleme koju, siis me oleme kodus.

Ja kirikus on pühapäeval emmede kohvik, sinna tahaks koogi viia.

Ja trennist tuli info mingite lisavõistluste kohta… ma tundsin, et hakkan kohe karjuma, sest infot sai liiga palju.

Ja austerlaste tuppajuhatamise ajal me paneme sujuvalt, möödaminnes kokku JJ uue voodi (sest me täna seda veel kätte ei saanud) ja samal ajal tõstame möödaminnes garaaži homme saabuvad kasvuhooned (Mees tellis, mulle ja Lillebrorile) ja lapime sujuvalt, möödaminnes kuuri pliidipuid, mis meile eile toodi.

Ja vaja on leida parajad triiksärgid kahele lapsele, kes lähevad sel nädalal direktori vastuvõtule väga heade õpitulemuste asjus.

Loomulikult tuleb selle kõige vahelt tube koristada, süüa teha ja pesu pesta.

Vähemalt üüriliseteemalise karjumismatši Vanaisaga* me jätsime vastastikusel vaikival kokkuleppel ära.

Igale päevale on küllalt oma vaevast… Aga millegipärast kipub tulevaste päevade vaev kuidagi ähvardavalt suur tunduma.

Mõned tunnid hiljem.
Breakdown of the Närv sai mööda. Määrasin endale maharahunemiseks sokinõelumise - pesust oli tulnud rekordarv auklikke sokke.

Ühe lapse uuepoolsetes pükstes on auk, mis sai tekkida ainult kuhugi naela otsa kinnijäämise teel.
Samal lapsel on olemas kohane triiksärk. Õnneks on pükse ka veel.

Üks laps roomas mööda kõige koledamat põrandat, linnapükstes… ainsates allesjäänud linnapükstes. Kuna tegu oli Lillebroriga, siis me "poodlesime" kiiresti voodi all kastis ja omandasime lausa neli paari sobivas suuruses pükse, neist vähemalt üks paar tuttuued - ma kunagi ostsin igaks juhuks hulgi ja midagi jäi ilmselt seisma.

Findus käis puugieemalduses - puugirohi oli jah see asi, mis meelest ära läks. Seekordne saak oli kõigest 16 puuki. Findusele meeldis väga. Nurrh!

Lastetoad on peaaegu kõlbulikud, Mees toimetab tolmuimejaga veel üldkasutatavates ruumides.

Homme pesen põrandad ja käin tolmuharjaga üle kõrgemad sfäärid. Ja teen söögi. Ja vaatan elamise korralikult üle. Peab sobima, mis muud üle jääb.

Täna õhtul - kell on üheksa läbi - teen veel paar tunnikest kudutööd, panen pesema nõud ja pesud. Ja nagu selgus, pean plaasterdama Lillebrori pöidla, millega juhtus maeitea. Kas teil on ka nii, et laste vigastuste põhilised kategooriad on "maeitea", "temategi" ja "muleiolevalus"?
_________
*ärge pange üldse tähele, tal on hästikultiveeritud paranoia kõigi inimeste suhtes, kellega ta ei ole veresugulane või kes ei ole tema kunagine kolleeg. Vanaisa tervislik seisund kahjuks ei võimalda tal enam mingeid veenvaid argumente esitada, kas tuleb abistamisvalmis üüriline nüüd või õige varsti hooldekodu, noh, või see kolmas võimalus, mis paratamatult ühel päeval tuleb.

Sunday, May 12, 2019

On maikuu

Toomingas meie lauda taga lõhnab nii, et... kohe lõhnab. Putukad on ka ärevil ja jutukad, soovivad nii-öelda suust suhu suhelda…

Suurema osa nädala esimesest otsast kannatasin laadakülmetuse all. Aspiriin on ikka üks hea rohi. Sain valmis ja raamile esimese telltud viiulivõtmesalli. Emadepäeva puhul tegin aias rohimise-tiiru ja teotapmise-tiiru. Mind ei sega üldse teod, kes püsivad kuskil heinamaa peal või minugipoolest sügisel pilvikukübarate all - sealt saab neid maha pühkida. Paraku suunduvad kõik meie aiateod esimeste salatilehtede ilmumise jooksuga salatipeenrasse ja maasikate valmimise ajal muidugi maasikapeenrasse. Või umbes nii see tundub.

Jõugu Juht käis klassiga Päikeseloojangu Majas. Kas nad seal loojuvat päikest nägid, on kahtlane, sest umbes kogu aja sadas.

Unistaja käis siiski mitte ajaloo-olümpiaadil, vaid viktoriinil… meeskondlikul. Mitte, et enamik meeskonnast oleksid erilised meeskonnas tegutsejad, pigem vastupidi. Ei meeldinud, sest "Me kõik olime õppinud valesid asju!" pahurdas Unistaja. Jah, kuigi A-täht alguses oli õige, ei olnud Aleksander Suure õpetaja nimi siiski mitte Aristokrates…

Lillebror käis juustufarmis. "Seal oli sada korda ägedam, kui ma alguses arvasin!" arvas Lillebror. Suveniiriks toodi väidetavat hallitusjuustu, mis küll mitte ühestki küljest ei hallitanud.

Mees… valmistas mulle veel ühe kastpeenra ja sai muruniitja suvekorda. Seda on vaja, homme läheb suureks niitmiseks. Juhul kui ilm sobib.

Punane Findus tuli üle hulga aja külla. Hulk aega võib olla lausa mitu nädalat… igatahes eemaldasin ma tema pealt 38 erinevas priskusastmes puuki. Findus oli väga õnnelik. Homme ostame tema jaoks puugirohu.

Asooh, uue pliidi ostsime ja Jõugu Juhi uue voodi jaoks põhja, madratsile ei olnud parajasti autos ruumi. Kui austerlaste asjus bussi rendime, siis saab ka ülejäänud voodi ja madratsi ära tuua. Olemasolevasse voodisse aastast 1980 mahub JJ ära küll, aga see pidavat kriuksuma, kui ta külge pöörab, Noh, loodame, et uus voodi ei kriuksu.

Uue pliidi sisseküpsetamise käigus tõdesin, et poe-pärmitainas (et kiiremini saaks) ei kõlba mitte millekski. Maitset tal ei ole ja kerkib nagu kurivaim. Võimalik, et sellest saab teha kukleid. Rullida teda ei saa, hirmus kummine, ja see kerkimine… ah sellest ma juba rääkisin, jah, Suurem osa koogi pealt minemakerkinud kreemist ja moosist tuli söestunud kujul ahjupõhjast ikka lahti ka, nii et vähemalt alumina kuumutus töötab korralikult. Ma näitan homme ahjupõhjale veel ahjupuhastuskeemiat ka, äkki siis saab uuesti läikima.

Mees, Unistaja ja Lillebror valmistasid meie köögilauale lisaplaadi. Nüüd kipuvad mu laudlinad laua peale ära eksima, selline pulmalaua või näiteks Lancre kuningliku laua efekt tekib, ühest otsast teiseni annab asju ikka sirutada. Aga vähemalt ei pea ühtki Austria last taldrikuga tuppa suunama, see on tähtis.

Emadepäeva puhul eraldati mulle vananemisvastast kätekreemi, komme ja üks ilus maalitud ja tikitud pilt. Kirikus tähistati emadepäeva kolme beebi õnnistamisega. Kõiki olid tüdrukukesed, üks nunnum ja satsilisem kui teine. Väga ilus. :)

Võimalik, et oli midagi veel. Hetkel rohkem ei mäleta… Olgu teil ka mõni pööraselt lõhnav toomingas!

Friday, May 10, 2019

Me saame lapsed!

Tuleval nädalal saabub meile üks… poiss. Ja üks… tüdruk. Ja veel üks… poiss. Ja veel teine… tüdruk. Ja veel kolmas… poiss. See viimane on selles mõttes üllatusmuna, et tema planeeritud võõrustajaperes tuli mingi jama vahele ja me saime alles täna teada, et me võiksime põhimõtteliselt tema ka võtta. No me siis võtame.

Kõik Austriast. Viis last!

Ei, me ei ole majutusasutust avanud (nagu küsis õppealajuhataja). Meil on koolis lihtsalt selline imelik olukord, ma ei tea, mis asjaoludel, et hulk sobivas eas lapsi on just sel ajal Prantsusmaal, kui selle projekti lapsed tulevad. Ma ei ole ise ühegi projekti planeerimise juures olnud, ei tea, kas kuskil on olnud infosulg, ups või möödarääkimine, aga nii on ja seetõttu tuleb kooli juhtkonda abistada nii palju, kui võimalik. Pealegi saime me tänu valmisolekule suurt seltskonda vastu võtta valida, keda ja mida me tahame… me tellisime esialgu neli Austria poissi, aga sealmaal on vist mehi vähe, terves grupis on ainult kolm poissi, meile siis anti kaks ja kaks… ja lõpuks, nagu selgus, ikkagi see üllatuspoiss ka.

Mees rendib bussikese. Saksa keelt me räägime kõik. Laupäeval on Muuseumiöö. Austerlastel ei ole vabandust mitte suhelda nagu prantslane Tomil, sest meie saame aru neist ja vastupidi, ma loodan, ka. Me tuleme selle asjaga toime.

Üle tuleb lugeda olemasolevad madratsid ja muiduvoodid, tekid-padjad. Mõne teki võiks ilmselt juurde osta. Süüa teha mulle niiehknii meeldib.

Kaheksa last on parem kui kolm!

Thursday, May 9, 2019

Läheb küpsetamiseks!

Vana pliidi praeahju alumine kuumutus oli juba mõnda aega läbi mis läbi. Kui ma üldse küpsetasin, siis topelt kauem ja hoidsin koogivormi ikka allpool... et pealt ära ei kõrbeks, pöördõhk töötas ju endiselt ja eks ta sedamoodi ikka küpsetas ka. Aga vaevaliselt. Märjem kraam nagu pitsa või lehttainasaiad ei õnnestunud enam üldse, sest alt jäi kõik nätsuks. Kraadid olid niiehknii nihkes, maksimumkuumus oli vast 220.

Eile olime tulevanädalase Projekti asjus Linnas, poisid saatsime bussiga koju - et teevad koolitöid ja ilutsevad niisama. PLN oli enne Projekti asjus peetavat koosolekut käia poodides, kus võiks olla müügil mõni sobivas mõõdus voodi, mis enam-vähem JJ maitsele sobib - tema kušett aastast 1980 kipub kriiksuma, kui ta külge keerab. JJ põlgas pildi järgi ära metallvoodid ja mingisugused voodid veel. Tema tahtvat kaheinimesevoodit (milleks, küsin ma?) ja eelistatavalt sellist, kus on mingid voodikastid ja peatsis riiul ja... Jysk üht sellist müüb küll, aga see on tehtud saepuruplaadist. Majja sobib täispuit, nii on ja nii jääb.

Voodit polnud. Aega oli. Vaatasime niisama ühte kodumasinapoodi sisse. Siis, kuna tuli meelde, et pliidiga on jama, vaatasime teise. Ja kolmandasse. Pärast koosolekut ütles Mees, et läheme vaatame neljandasse ka.

Neljandas poes müüdi sama pliiti, mis meile kolmandas poes peaaegu meeldis, odavamalt kui kolmandas poes. Uurisime kohe põhjalikult, lõpuks ma ütlesin, et tegelegu Mees edasi, mulle see pliit põhimõtteliselt sobib. Müüja oli hästi sümpaatne mees, ei olnud pealetükkiv, ei püüdnud oma seisukohta peale suruda... Eks see ka loeb. Kuni Mees ja müüja hinna üle tingisid (sest kusagil netipoes müüdi sama eksemplari mitukümmend eurot odavamalt ja poes number kaks vist kah, aga pood number kaks pannakse varem kinni), silitasin mina Miele pesumasinaid. Kui Beko enam ei pese, siis... võib-olla.

Mees ja müüja jõudsid kokkuleppele. Mõlemal tundus olevat hea meel. Saime teada, et 60 cm laiune pliit koos ümbristega mahub Opel Corsasse üsna sentimeetripealt.

Kodus korjasin mina pesu, kuni mehed Maja ees upitasid... ja siis oli see pliit meil juba toas.

Täna õhtul läks suuremaks ubimiseks, sest vana pliit tuli eest ära saada, eemaldada ämblikuvõrgud selle tagant (kui sageli teie oma pliiditagust kasite?) ja uus pliit tuli paika panna. Loodimise ajaks läksin mina aeda maasikaid istutama, see tundus emotsioone tekitavat. Mis teha, kui koostööd peavad tegema kaks puberteeti ja üks väsinud pedagoog, kes ilmselt tunneb, et tööd ehk kuldset kannatust ei tohi koju kaasa võtta...

Kooki täna veel ei saanud, sest loodi sai see asi alles kell üheksa. Ja lisaks loodimisele tuleb praeahju kõigepealt tühjalt küpsetada. Tund aega! Selle käigus võib erladuda tossu... eraldus küll, kohe vägagi dekoratiivselt. Mõelge ise, praeahi läigib, lamp särab ja toss tõuseb... kohe vaatamisväärsus!

Homme saab rabarberi-maasikakooki (maasikaid tuleb osta). Pühapäeval saab lasanjet. Ma veel ei tea, mida laupäeval saab. Võimalik, et mõnel hommikul küpsetab ahi meile saiad valmis, sest kella tunneb ta ka. Kuidas keraamilist pliiti kasutada, ma veel või enam (sest Iirimaal mul oli keraamiline) ei mäleta, aga küllap õpin selle ka ära.

Jah, meile tohib millalgi sööma tulla. Pärast kahekümnendat, sinnamaani läheb elu Projekti tähe all. Me saame nimelt neli (4) Austria last!