Uhh seda Perekooli ja ühest tähtsast sõnast

Minu kodusolemise-hommikute tüüpiline seisund on uimasus. Tavaliselt loen Internetti läbi umbes kella üheksani, siis hakkan toimetama. Mõnel päeval olen uimasem kui mõnel teisel päeval… ja mõnel päeval saab Internet enne läbi loetud kui ma tegutsemisvalmis oleksin. Täna vaatasin Perekooli "Väikelapse" foorumit, kuhu mul isiklikel põhjustel muidugi enam asja ei ole, väikelapsed puuduvad… ja lugesin, kuidas peab kasvatama lumehelbekesi. Jutt käis minu meelest poolteise- kuni kuueaastastest.

Et laps peab ilmtingimata iga kord poes käies saama mingi paarieurose asja.
Et pahandust teinud (nt meelega lõhkunud, venda löönud jne) lapse ükskõik kuhu rahunema saatmine on jõhker vaimne vägivald, sihipäraselt halvasti käituval lapsel on kindlasti tähelepanupuudus ja teda tuleb eelkõige lohutada.
Et hoidja peab lapsele kõike lubama, keelata ei tohi, sest keelamise ja kasvatamise õigus on ainult vanematel.
Et väikese lapsega peab vahetpidamata tegelema, muidu on laps õnnetu, süüa teha, koristada jne tohib ainult lapse uneajal.
Et kaheaastast last tuleb õues kanda süles nii palju, kui laps tahab - kui laps keeldub kärus istumast. Jutt käis niisama õueminekust, mitte sihipärasest kulgemisest punktist A punkti B.
Et lapsi ei tohi panna magama enne kella 11 õhtul, muidu nad ei maga päeval. Lõunauni pidavat olema nii pikk, kui lapsele sobib, vajadusel ka neli-viis tundi.
Et poolteiseaastane laps, kes loomu poolest ei oska raamatuid vaadata, tohibki vanema õe-venna raamatuvaatamist (koos vanemaga!) segada ja lõhkuda-lärmata, sest ta ju ei oska veel.
Et lasteaiaõpetaja alandab last, sundides teda kasutama väljendeid "Palun vabandust, et ma segan" ja "Palun veel süüa". Vabandust palub tänapäeva laps ikka ainult siis, kui ta on kedagi kõvasti löönud!
Ja kuidas, oh kuidas saaksid emad paariaastaste kõrvalt rahulikult telekat vaadata?

Tule taevas appi, ütlen ma selle peale. Mõistlikud soovitused, muide, karjuti seal maha, lapse individuaalsus ja tahe ja vajadused ja...

Ma selle kõige peale kirjutan teile ühest väga tähtsast sõnast, mis peab igal lapsel saama selgeks väga ruttu. Mõnel lapsel läheb see selgekssaamine ruttu, mõnel vaevaliselt. Paraku on vist nii, et ruttu äraõppiva lapse jaoks ei ole see eluliselt vajalikki, raskustega lapse eluspüsimiseks võib see sõnake olla hädavajalik.

Sõna on nimelt: "EI!"

Ajal, Mil Meil Veel Lapsi Ei Olnud, käis külas üks naine oma lapsega. Minu meelest oli laps kaks aastat ja neli kuud vana… sest sõber MN esikpoeg MM, keda ma tol perioodil tihti kohtasin, oli täpselt sama vana, sellepärast tekkis see võrdlus. Too külaskäinud naine - me ei suhtle enam aastaid, asjaolud, mis meid kokku viisid, lõppesid ära - oli teinud oma kodu absoluutselt lapsekindlaks ja nii palju kui mina aru sain, lasi oma lapsel lihtsalt olla, ei tegelenud, ei suhelnud, ei õpetanud. Rääkis, et oli last beebina palju üksi koju võrevoodisse jätnud, sest pidi ise tööl käima. Töökoht olnud küll saja meetri kaugusel, aga ma ei kujuta hästi ette… Igatahes ei osanud see laps eakohaselt rääkida, käituda ega midagi. Ei-sõna polnud ta vist elus kuulnud. Nõuderiiuli suutsin ma päästa, lõhnaõlipudelit mitte. emakene oli pahane, miks meie lastetu kodu ei ole lapsekindel… Mina jällegi olin harjunud, et küllatulevad lastega sõbrad passivad ise oma lapsi või siis ütlevad, et äkki sa oled hea ja paned vaat need asjad ära, meie lapse jaoks on need hirmus kiusatus, aga ta ei peaks neid võtma… Muide, nii emal kui lapsel läheb FB andmetel praegu ilusti, poisist on kena noormees saanud ja ema elus on kindlasti palju rohkem stabiilsust kui tol ajal, mul on hea meel (igale potile sobiv kaas jne) - aga see tookordne külaskäik oli ikka õudne küll, ma arvan, et ka nende jaoks.

Võimalik, et tolle külaskäigu järel otsustasingi, et oma lapsi tahan õpetada paigal püsima ja sõna kuulama, ringi rabeleda oskavad lapsed loomu poolest ka. Ja et mina ei hakka kodu absoluutselt lapsekindlaks (koledam kodukeemia ja muu taoline oli loomulikult kättesaamatutes kohtades, aga nii üleüldiselt) tegema, lapsed on ju üldiselt täitsa intelligentsed ja õppimisvõimelised tegelased?*

Aeg läks edasi ja me saime ise lapsed. Ühega oli ühtmoodi, teisega teistmoodi… ühega ei ole see sõnakuulmise-komponent siiamaani toimima hakanud. Vähemalt suure osa ajast. Ja laps on sama suure osa ajast hirmus solvunud, miks temaga pahandatakse. On juhtunud, et meil on kõigest hirmust ja armust hoolimata kodus suveräänne prints. Aga kui seesama suveräänne prints tita oli…

Juhtus nii, et see laps otsustas umbes aastaselt, et tema on kõige kompetentsem isik majas. See otsus tuli päevapealt ja oli minu meelest otseses seoses lapse oskusega ronida maas seisvasse turvahälli sisse ja sealt välja nii, et turvahäll ümber ei kuku (mis asjaoludel me seda toas, mitte autos hoidsime, ma enam ei tea, aastast last ikka enam hälliga käevangu ei võta). Sellest hetkest algas pikk-pikk jonniperiood ja vajadus õpetada "ei"-d. Ei tohi ronida kuhugi, kust saab kergesti alla kukkuda. Ei tohi prügikotis sobrada. Ei tohi küdevat pliiti puutuda (selle õppis ise ära, laps ei olnud rumal). Ei tohi tugevast plastmassist mänguasju suure kaarega loopida. Ei tohi nõusid laua pealt maha visata. Ei tohi sõrmi ukse vahele toppida. Ei tohi… ühesõnaga, ei tohi teha asju, mis on ohtlikud lapsele endale, teistele inimestele ja/või kodusele varale. Oi, sellega kaasnes palju kisa. Väga palju kisa. Väga, väga palju kisa. Õige mitu korda päevas rabasin röökiva tite kaenlasse ja parkisin ta lastetuppa mänguasjakasti kõrvale - karju siin lõpuni, siis räägime edasi. Lastetoast lahkumine oli täitsa võimalik, lävepakud polnud sel hetkel enam mingi takistus, uksed olid kõik lahti ja emme alati kuuldekaugusel. Tegelikult kestis see kõige hullem kisa-aeg kindlasti vähem kui kaks nädalat (tõenäoliselt isegi vähem), siis õppis laps ära, et vähemalt lapsevanema nähes tuleb sõna kuulata ja karjumine ei aita, nii väga tore kui enda või teiste elu ja tervise ohtuseadmine ka ei tundu. Hea seegi. Ega laps rumal ei ole. Ühel päeval kõige hullema kisa-aja lõpupoole sattusime Kaubamajas peale tite-eakohaste mänguasjade soodusmüügile. Just sedasorti asju meil veel ei olnud, ostsime ühe komplekti. Andsime lapsele kätte. Laps oli alguses kõhklev, kas ikka tohib? Jaa, ütlesime, muidugi, sinu oma! Kui õnnelik oli lapsuke, et midagi kõigi nende ei-de hulgas on ka Jaa. Sellest hetkest sai laps aru, et maailmas on kahte sorti asju - mõned keelatud, mõned lubatud. Hästi kiiresti tulid lapse huvisfääri tagasi kõik varasemad jaa-asjad ja "ei" oli kah selge. Jonniperiood jätkus mitmesugustel teemadel, aga vähemalt mõnda aega ei pidanud tuttavas keskkonnas selle konkreetse lapse elu ja tervise pärast väga muretsema. Ja pisikese lapse kasvatamise ajal on paar kuud juba päris pikk aeg ja õnnistatud hingetõmbamise võimalus lapsevanemale.

Ühe erivajadustega laste kooli õppealajuhataja rääkis meile tööasjus kunagi, et lapsel on vaja tunda ja mõista sõna "peab" - see on juba kõrgem pilotaaž, peaks selgeks saama hiljemalt viiendaks sünnipäevaks. Peab autos kasutama turvavööd, peab hambaarsti juures hambad ette näitama, peab süües olema ettevaatlik, et mitte pudistada… peab õppima ära igasugused asjad ja oskused, mida elus vaja läheb.

Eelpoolkirjeldatud suveraäänse printsi puhul oli peab-sõna õppimine samuti raske ja vaevaline, osaliselt ei ole selge siiamaani… aga jällegi, eluliselt hädavajalikud asjad on korras. Kui Perekooli lugeda, siis on see asi ilmselt õnn ja rõõm… või on siiski tegu lapse kohutava ahistamise ja tema individuaalsuse hirmsa allasurumisega? Vabandust, see on vist juba sarkasm.

_________
*teate, ma pole mitte kunagi kasvatanud diagnoositavalt hüperaktiivset või tõsise vaimupuudega last, räägin ikka täitsa tavalistest lastest, kes on üldjuhul targemad, kui me arvata oskame.

Nagu laps jõule...

Reedel juhtus selline uskumatu asi.

Tulin aiast, istusin korraks arvuti taha, vaatasin FB-sse. Noh, et äkki keegi vajab haapsalu salli või midagi. Ei vajanud. Hoopis Saara kirjastus oli teada andnud, et müügile on saabunud defitsiitne raamat "Helga Rüütli sallid". Kaks tükki olevat, kes ees, see mees.

See on ilus raamat. "Tahan," mõtlesin. Mingi ime läbi töötas Saara netipood ja töötas pank ja kõik, muidu puhub meil sageli tuul poole tegevuse pealt Interneti ära. Viis minutit hiljem oli meili peal kinnitus, et olete ostnud Saara e-poest… ja Saara e-poes seda raamatut enam ei olnud. Tähendab, keegi teine õnnelik jõudis ka.

Hakkasin närima küüsi, sest pakk pidi saabuma automaati. Reedel ostetud… ei tea, kas pühapäevaks jõuab… Ei jõudnud. Äkki esmaspäevaks… Ei jõudnud. Tegelikult pandi vist alles esmaspäeva hommikul teele, ega mina neid kirjastuseasju ei tea, kui tihti nad pakke välja saavad saata ja mis kohustused veel on, ei ole ju tegu mingi suurfirmaga. Täna peab see pakk tulema!

Närisin küüsi. Tööpäev sai läbi, ohkasin Mehele, kes mulle koolimaja juurde järgi saabus, et näe, pole piuksu ega midagi… Ja just siis tuli piuks. Muide, ülejäänud sõnumid Smartpostilt rääkisid LõngaLangi saadetistest. Võib öelda, et kogu minu kogemus pakiautomaatidega on seotud käsitööga. :)

Sain automaadiga täitsa üksi hakkama. Pakitud oli põhjalikult ja meil ei ole autos kääre… aga kuskilt kaksatud terava servaga kivi oli. Perekond naeris, et emme avab pakki pihukirvega. Toimis küll, kuigi ma tavatingimustes eelistaksin siiski kääre.

Väga ilus raamat on. Minu oma. Nurrrrrrr. Kas ja mis ulatuses ma sealseid mustreid koon, pole teada, sest esiteks koon ma kõige meelsamini mustreid, mis lõpuks ka pähe jäävad, aga katsuge te 50-60 silmuse laiust mustrit pähe saada… Aga ilus on. Ja minu oma (mul muid tänapäeval välja antud salliraamatuid peale selle väikese põhiraamatu ei olegi). Nurrrrrrr veel.

Oli ikka õigus neil seal kirjastuse FB kirjutajatel, et defitsiidi omamine tekitab hea enesetunde. Saara kirjastusel on teisigi ilusaid raamatuid, ostke teie ka.

Ups, me tegime seda jälle

Kui me täna kirikust koju jõudsime ja esikus valge kass vastu tuli, oli selge, et... Jõugu Juhi tulevase toa aken oli lahti jäänud nii ööseks kui tänaseks päevaks. Valge kass sai nimelt hommikul eestuksest õue.

Esiteks on õnn ja rõõm soojast ilmast - külma öö puhul oleksime märganud, et midagi ei klapi. Teiseks on, nojah, Jumala hoidmine, et siia keegi juhuslik kaak ära ei eksinud… kuigi seesama aken on ka kinnisest peast nii nurgatagune, et selle lõhkumist ja sealtkaudu sisseronivat murdvarast ei märkaks küll mitte ükski naaber… samas märkaks naabrid võõrast autot võib-olla küll, siin küla vahel nimelt eriti palju liiklust ei ole. Eks me püüame edaspidi hoolikamad olla.

Jõugu Juhi toas on vahepeal toimunud areng mõningase krohvimise ja juhtmete vedamise näol. Osa krohvimisest on veel tegemata ja pahteldamisest pole üldse mõtet rääkida, tapeedist ammugi mitte… aga me nii natukehaaval. Muide, kuskohas Eestis müüakse Raufaser-tapeeti? Seda, kus on kahe õhema paberikihi vahel peenikesed puidulaastud? Meile sobib see sort nimelt kõige paremini.

Kuigi toa valmimisega läheb veel aega, ostsime ära teise sisustuselemendi. Esimene oli laelamp, Hannoveri IKEAst - ka selle paikapanemiseni läheb veel aega. Teine aga on üks soliidne kahvatu-salatirohelise polstriga tugitool. JJ oli ise alguses natuke segaduses, miks tugitool, arvutitooli oleks vaja… aga tema-mehikene on siiani näinud ainult sõprade standardses suuruses tube, kümnel (umbes) ruutmeetril voodi, kapp, kirjutuslaud, merisiga ja võib-olla ka vend oma voodi-kapi-lauaga… meil on mõisahoone, lapse tuba saab olema suurem kui vanavanemate elutuba. Ka täiesti lagedas ruumis on üsna raskesti hoomatav, kui äraeksinult voodi-kapp-laud komplekt selles ruumis mõjuma hakkab, lesimistooli oli kohe kindlasti tarvis.

Aias olen mässanud maasikapeenardega. Ehk homme saan ühe täitsa uue pika peenra valmis. Aiatööd võtavad aega, sest ühtpidi ei jaksa ma hästi kaevata (täna näiteks tegin endale ühe eriti jämeda nõgesejuurikaga tõsiselt liiga), teistpidi tunnevad meie kihulased suurepäraselt kella ja asuvad tegutsema igal õhtul kell viis. See välistab aiatööd enamikul päevadest.

No ja sel ühel tööpäeval, mil ma lõunase bussiga koju tulin, keetsin hoopis kaheksa purki borši. Mehele sobib ka suurepäraselt, et mina teen hoidise peaaegu valmis, tema tuleb koju ja keerab kaaned kinni - ega tal selle boršiteo juures suurt midagi mud teha poleks olnudki.

Mees käis esimest sessi ülikoolis. Ta olevat oma erialal ainus meessoo esindaja. See pole just eriti üllatav. Ülikool pluss täiskohaga töötamine olid ilmselt pingutavad, tänaseks on tal seltsiks mingisugune viirus. Noh, taskurätikuid me ostsime ja kuuma teed saab ka teha, vajadusel isegi kuuma jalavanni.

Lillebror käis loodusringis. Väga meeldis. Ka see pole mitte kuskiltpidi üllatav. Veel kirjutas Lillebror kooli tarbeks kaks kirjatükki. Neist esimese nagu noor Gerald Durrell, ainult loodusteaduslikud sõnad olid veatud, teise puhul ei õnnestunud seegi, see oli üllatav küll. Nüüd teeme Lillebroriga jälle igal nädalal etteütlust, kuni ta inimese kombel kirjutama saab.

Unistaja kirjutas samuti kirjandit, teemaks "Minu esimene koolipäev". Absoluutselt ootuspäraselt alustas ta lausega "Minu esimene koolipäev oli ka minu seitsmes sünnipäev," mis oli sulatõsi. Mida õpetaja kirjandist arvab, me veel ei tea.

Uuel nädalal on PLN saada valmis maasikapeenardega, krohvimisega ja elada üle Õunaõuepäevade kohvik-väikemüük. Pärast seda tohib tulla sügis.

Elust enesest (aiapidajatele mittesoovitav)

Kahjuks on see tõestisündinud lugu, juhtunud Eestis aastal 2018.

Üks kuldaväärt, väga austamisevääriline memm jäi tööposti otsas hambusse pätiohtu noorukile (13+), kes saatis teda siia ja sinna, peamiselt oli tegu naiste kehaosadega. Kuna nooruk oli tunginud täitsa valele territooriumile, kutsus memm abi. Abiliseks juhtus laste ja noorte probleemidega tegelev ametnik, ju ta oli parajasti käepärast.

Mida ametnik noorukiga tegi, sellest ajalugu vaikib, aga memme ja ametniku vahel hargnes järgnev vestlus.

Ametnik: "Mida ta teile siis täpselt ütles?"

Memm: "No ta saatis mind p***i ja v***u ja..."

Ametnik: "Ahaa. Aga kui järgmine kord keegi niimoodi ütleb…"

Memm: "Jaa?" /see on ju see koht, kus ootaks mingit eriti mõjuvat pedagoogilist nõksu, ikkagi tähtis ametnik, silt rinnas ja puha/

Ametnik: "... siis mõelge, et p***, see on nagu oleks teile antud üks kaunis roos, ja v***, et nagu üks ilus nelk…"

Memm pärast mõningast jahmunud vaikust: "Et kui p****e saadetakse, siis mõtlen, et näe, krüsanteem…?"

Ametnik: "Jaa, muidugi, väga tore, te saite täiesti õigesti aru!"

Samal hetkel möödus daam, pluusi peal suur roosipilt… Tõmbame halastuse mõttes siinkohal eesriide ette.

Keegi rääkis seda lugu tänasel koosolekul, kuna seltskond oli väiksemapoolne, oli meil väga lõbus pakkuda kõikvõimalikke lilli kõikvõimalike inetuste asemel. Jah, Postimehe tänaste (või oli see eilsete) pealkirjade puhul võiks ju ka mõelda, et pojeng või liilia… 

Kui me laste ropendamisse niimoodi suhtuma hakkame, siis on elu üks suur lilleaed (ümber väikse maja?). Krüsanteem küll!

Argipäevane PLN

Hommikul 6.40 tiriseb meil ja lastetoas. Lapsed kulgevad iseseisvalt vannituppa ja kööki, umbes kümme minutit hiljem vangun sinna mina, veel kümme minutit hiljem Mees. Hommikuks süüakse seda, mida on.

7.20 kuni 7.30 on kodust lahkumise kellaaeg. Mõnel päeval nädalas jään mina koju, aga lastel algab kool 8.15 ja Mehel oleks ka sel ajal viisakas kohal olla. Hommikused kellaajad nihkuvad siis varasemaks, kui öökülmad ja libedus tekivad, esialgu seda õnnetust veel pole.

Kuni umbes kella 16-ni toimub koolitöö ja töötöö ja kui ma olen kodus, siis minu puhul koduperenaisetamine ja käsitöötöö (või vajadusel ka töötööasjad, kaugjuhtimisega), ja kui on huviringipäev, siis ringid ja trennid. Mõni päev mõnel natuke kauem, mõni päev mõnel natuke vähem, aga nii keskmiselt.

Siis sõidetakse koju, kui ei ole mingit akuutset katastroofi, poes tuleb käia enne viimaste ringiaegade lõppu.

Kodus pakutakse õhtusööki kella 17 ja 18.30 vahel, jällegi, kui ma olen kodus, ootan perekonda valmis toiduga, aga ma ei ole iga päev kodus.

Laste jaoks algab õhtu lõppemine Lillebrorile huvipakkuva multikaga kell 20, vastavalt meeleolule vaatavad teised ka... või ei vaata. Siis vaatavad huvilised laste teadussaadet ja lõpuks kõik laste uudiseid, silmaringi huvides. Need lõpevad vist 20.55, aga võib-olla et päris 21.00, ma ei olegi süvenenud. Kogu programmi pakub saksa riiklik lastekanal KiKa ja poisid (lapsevanema puhevil-hetk) saavad saksa keelest ilusti aru, üksikuid sõnu  ja väljendeid vahel küsivad.

Siis pestakse, riietutakse pidžaamadesse ja loetakse unejuttu. Tegelikult ma loen eelkõige Lillebrorile, servast ka Unistajale, aga elutoas on kõige parem wifi, nii et Jõugu Juht kuulab ka - nii palju kui telefoninäppimine võimaldab. Selle tulemusena võib muidugi juhtuda, et Lillebroril jäävadki teadlikus elus suurem osa Doktor Dolittle'i raamatuid, naksitrallide lood ja näiteks Kollase Rähni Ordu lugu kuulamata, sest püüan loetavate raamatute taseme hoida kuskil Unistaja ja Lillebrori vahel.

Lapsed lähevad kuskil 21.30 ja 21.45 vahel oma tuppa ja panevad ukse kinni. Reeglina on kella kümneks õhtul vaikus ja rahu... ja vanemad lohisevad pool üksteist voodisse, sest ei jaksa kauem.

Postituse inspireeris Perekoolist loetud küsimus, mis kell 11-14-aastased lapsed magama lähevad. Vist tollessamas teemas oigas keegi, mis te ajate oma lapsi kell üheksa voodisse, kas te siis õhtuti külas, teatris ja kinos ei käigi... No ma tahaks näha kooliealiste lastega nädala sees külaskäimist, mis kauem kui kella üheksani kestab. Aga ega me eriti jah nädala sees külas ei käi, kõigil sõpradel on palju lapsi ja palju tegemist, peamiselt näeme pühapäeval kirikus. Kinos ja teatris käime harva, erandeid pole nagu mõtet PLNi sisse panna, eks ole.

Ploom pähe!

Millegipärast oli pealkirjaks kasutatud sõnaühend kasutuses nii umbes  1992-93. aasta paiku mingi väikese grupi minu tolleaegsete sõbrannade poolt, kirjeldamaks kellegi üllatust. Sellest tuletati veel "tegi ploominägu", jahmunud ilme kohta.

Mina sain sel nädalal sõna otseses mõttes ploomiga pähe, sest kõrgematele okstele ei ulatu ka redeli pealt ja raputades on valesse kohta maanduv ploom raputaja paratamatu risk. Raputamise tagajärjel tekkis muuhulgas neliteist purki ploomikompotti, aga vilju on seal puu otsas veel…

Veel olen sel nädalal korjanud pirne, tomateid ja lehtsalatit. Õunad lihtsalt kukuvad puu otsast alla, pots ja pots, ja jäävad sinnasamasse maha, sest puudub aeg ja huvi nendega midagi teha. Ilmselt on ainult aja küsimus, millal mõni julgem karu õunu sööma saabub. Kõrvitsaid me veel ei korja, ilmateade on leebe, las nad veel mõtisklevad varte küljes.

Ilmaga on üldse kuidagi imelikult, ma ei mäleta, millal ma viimati pooles septembris paljasääri ja lühikeste varrukatega õues käisin. Või teisest küljest, lõpuks ometi on ka meil normaalne sügis, soe nagu peakski olema.

Mees ja lapsed on käinud koolis, lapsed ka trennis. Unistaja ja Lillebror jätkavad vibuga, trenniga on soovinud liituda ka Lillebrori Sõber (selle uudise peale hakkas Unistaja kui kirglik vibusportlane karglema ja karjus: "Halleluuja!"), aga Jõugu Juht on käinud kolm korda lauatennist mängimas ja paistab olevat õnnelik nagu hiir viljasalves. Mehe kooliskäimine on endas sisaldanud ka suuremal hulgal poeskäimist, sest kuigi vastrenoveeritud koolimajas on mitme miljoni eest elektroonikat, ei ole nende miljonite omavahel ühendamiseks eraldatud juhtmeid… ega täitsa elektroonikavaba maleringi jaoks malelaudu. Ülikoolis poletal veel loenguid ega midagi olnud, aga kardetavasti tuleb.

Piibelehesall siiski laadale kaasa ei saanud, sest ma otsustasin, et ei taha sellega reede õhtul tegeleda, varem polnud aega. Laadal käisid aga ja tagasi tulid kah kõik muud sallid - ega see sügislaat eriti loogiline salliostukoht ei olegi. Küll aga läks Unistaja kui vaibakulleri kaasabil koju üks kolmemeetrine sinine vaip, selle üle on ainult hea meel (nimelt tuli kolleeg, nägi vaipa, see võitis ta südame… aga otsuse see vaip endale saada tegi ta alles koju jõudes, aga kuna ta elab peaaegu kesklinnas, kamandasin igavuse all kannatanud pojakesele vaiba selga ja näitasin suuna kätte). Kummaline oli seekordne korraldus, meie lähtusime vanadest reeglitest, aga seekord olid asjad hoopis teistmoodi ja seetõttu asusime meie täitsa vales kohas. Muidugi, oleks võinud hullemini minna, igasugused lõõtsamehed jäid meist siiski kaugele (olen ühe laada veetnud otse kellegi paanivilistaja kõrval, "Kondori lendu" kuulsin vist sama päeva jooksul kakskümmend korda). Üheltki laadalt ei puudu oma laadaloll, see oli ebameeldiv, aga õnneks on igal laadal ka põnevil uudistajaid, kellega suhtlemine on täitsa tore. Ja kui tavaliselt käivad laadal meie juurest läbi Linnas elavad sõbrad-tuttavad, siis seekord oli üks üliharuldane külastaja kauaaegne sõbranna pealinnast, muusik, Linnas õhtuse kirikukontserdi asjus, ja teine toretuttav, blogilugeja Arneeema (ja Augustiema ja Aarandiema ja veel üsna mitme lapse ema) Kuurortlinnast. Laadalollist ja valest kohast hoolimata oli õnnistatud päev. Kõik laadad on õnnistatud, kui vihma ei saja. :)

Täna võtsime päeva vabaks. Magasime kaua ja mõnuga, sõime hommikust ajal, mil normaalsed inimesed sageli lõunat söövad, pesin ja triikisin üpris palju pesu. Kaevasin ja tassisin teise väikese maasikapeenra, samal ajal niitsid Mees ja lapsed muru ja põletasid natuke risu. Ei midagi põnevat, aga vahelduse mõttes hea rahulik. Homse päeva ja järgmise nädala vaevani on veel natuke aega...

Hea, halb ja inetu (ehk "On see vast päev")

Räägin väheke tööasjadest, aga noh, vast õnnestub piisavalt diskreetselt...

Kuuseis või PMS või mis, mina ei tea... Sündmuste järjekord oli tegelikult teine kui pealkirjas.

Kõigepealt oli halb - üks leinateade. Leinateade on alati halb. Olin kurb ja vaatasin normaalse meeleolu taastamiseks natuke aega naljakaid kassipilte. Kui oleks kiire olnud, oleksin võinud rahulikult koos selle kurbusega ka klassi ette või lapsevanemaga kohtuma minna, olen pidanud päris mitmesugustest olukordadest hetkega ümber häälestuma, aga täna polnud selleks vajadust.

Siis oli inetu. Kolleeg suunas mind lugema artiklit, milles väljaöeldud mõtted on igasuguse 21. sajandi hea töökultuuri (meeskonnatöö, vastastikune lugupidamine, tippspetsialistide usaldamine jne)kontekstis absoluutselt lubamatud*, aga näedsa, ütlejat hoitakse sooja koha peal ja mõni hull kiidab veel takka ka. Läksin endast täitsa välja ja luhvtitasin emotsiooni teisele kolleegile, kes oli ka šokeeritud, kuidas tänapäeval niimoodi rääkida tohib.

Ja siis... jagas seesama kolleeg minuga imelist, vaimustavat, taevanitõusvalt juubeldavat uudist. Vahel läheb psihholoogil endal ka taskurätt-töövahendit vaja, nutsin rõõmust ja alandlikkusest, sest sellesama uudise võimalikkust olen ma palvetanud kohe päris palju. Mõnikord tuleb lausa kabinetti kätte tõestus Jumala halastusest ja armulikkusest.

Palun, kas päeva tööjärgne pool võiks olla rahulik ja eriliste emotsioonideta? Ma olen siin tänaseks küllalt emotsioneerinud.

_____
*ajakirjandusliku fopaa võimalus on alati olemas, paraku ei usu ma antud kontekstis sellesse kohe mitte põrmugi.