CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, September 20, 2019

Võimalik ja tegelik. Ja nimedest.

Ma olen sel teemal enne ka vingunud.

Kujutage endale ette, et heliseb telefon. Võõras number.
"Tere päevast. /koolitatud, usaldusväärne, väärikas hääl/. Kas Teie /lugupidavalt suure algustähega/ olete proua Seejasee?"
"Olen küll…"
"Tänan. Mina olen Joosep Kamper ravimifirmast Medimidi. Kas Teil on aega pisut vestelda?"

Edasi läheb vastavalt sellele, kas on aega või mitte.

Viimastel päevadel olen ma taas muutunud telefonimüüjate sihtmärgiks. Ühest kehvapoolsest ajakirjast, kuhu ma olen õige mitu korda öelnud, et ma EI KAVATSE mitte kunagi seda kehvapoolset ajakirja tellima hakata, helistati äsja jälle.

"Tereee! /kummaline entusiasm hääles/ Kas ma räägin Reedaga?"
"Jaa?"
"Kas ma ikka räägin Reedaga?"
"Jah, räägite küll." Siin ma sain juba pahaseks, sest aimasin, mis tuleb.
"Väga meeldiv, REET! Mina olen Sten ajakirjast ja..."

Esiteks oli noormehe hääl üsna ebameeldiva tämbriga. Tõi silme ette siilipeaga poiskese. Teiseks olen mina kõigile müügimeestele ja -naistele jätkuvalt proua Seejasee. Kolmandaks pean ma inimese eesnime rõhutamist ja igal võimalikul hetkel kasutamist tarbetuks joviaalsuseks ja ma vihkanvihkanvihkan joviaalsust. Neljandaks on perekonnanimede põhimõtteline mittekasutamine telefonimüüjate poolt ebaprofessionaalsuse tundemärk number üks. Või ebausaldusväärsuse tundemärk. Poisu sai pragada.

Aga tegelikult - miks ei ole tänapäeval Eestis mitte ühelgi müüjal/müügiagendil perekonnanime? Kas nad on selle kuhugi ära kaotanud nagu Notsu vanaisa Läbikäigu Kusti kartis juhtuvat? Millegi müümine on siiski väga ametlik sündmus ja eeldab lugupidamiseväärilist käitumist. Hullem veel, mõned müüjad kipuvad võimalikke kliente sinatama. Ma ei osta mitte midagi puruvõõralt (perekonnanimeta) inimeselt, kes mind sinatab! Müüja jaoks olen ma siiski provva, samamoodi nagu on provva (või per'miis) minu vaibaklient. Ja nii ongi.

Kui keegi mõne ärakadunud perekonnanime peaks üles leidma, siis pakkuge telefonimüüjatele. Äkki neil ikkagi läheks vaja.

Wednesday, September 18, 2019

Niisama

Legolas puudub koolist teist päeva. Nohu oli tal juba enne, siis lisandus kurguvalu, peavalu ja vaikimatu köha. Viimane tundub praeguseks siiski kohati juba vaikivat - kui ta just parajasti sügava raginaga ei köhi. Täna olevat enesetunne siiski parem kui eile.

***
Laatsareti avamiseni oli eile õhtul päris vähe maad, sest Jõugu Juht kurtis ka koledat kurguvalu ja mina kaalusin, kas minna magama aspiriinitabletiga või riskida… Riskisin ilma. Ei läinud hullemaks. JJ otsustas siiski kooli minna, täna oli kontrolltöö inglise keeles, homme tuleb kirjanduses.

***
Õueilm on huvitav, võib ka öelda, et vahelduv. Samal hetkel võib taevas olla must pilv koos vikerkaare ja sinisinise laiguga, ja millal see must pilv ennast tühjaks väänab, on täiesti ennustamatu. Puhastasin maasikapeenraid ja istutasin tütartaimi varupeenardele, vahepeal vaatasin, kui tugevalt vihma sajab. Siis jäi vihm järele ja isegi mu seelikusaba juba taheneb, ainult sõrmeotsad on veel hirmsasti krimpsus - aiatöökindad ei ole vist mõeldud väga märgades tingimustes töötamiseks.

***
Eile käis kuldreneti all üks metskits.See kuldrenett on Majale päris lähedal, vast kümme meetrit verandanurgast. Ei tea, kas tema vastutas ka tormiga mahasadanud ploomide müstilise kao eest? Enne tormi oli puu otsas üsna palju ploome, pärast tormi oli puu tühi, aga puualune ka. Noh, meie saime eelmisel nädalal piisavas koguses ploome, las saab kitseke ka.

***
Kütteperiood on selleks aastaks alanud. Kuiv ja jahe kannatab veel elada, aga märg ja jahe nõuab kütmist, muidu läheb meil liiga niiskeks. Samas ei ole piisavalt jahe, et magamistubades kütmisjärgsel ööl palav ei oleks. Mh.

***
Pärast puhkust on enne puhkust - olen viimasel ajal uurinud, kuhu tuleval suvel reisida võiks, kui midagi väga vahele ei tule ja Jumal päevi annab. Taize Prantsusmaal on muidugi paik, kuhu võiks üle hulga aja taas minna, ega me seal ju lastega käinud ei ole. Legolas kannatab ju nüüd juba hästi rahvahulki ja Lillebror on ka väga kompetentne abiküsija - ja Burgundias on ilus, ilus, ilus! Siis oleks veel võimalik (aga arvatavasti kallim) sõita päris Inglismaale, autoga läbi eurotunneli, tehes ühe peatuse Amsterdamis ja teise Londoni lähistel (Alice, ma ei kavatse teile taas viie inimesega sisse kolida, aga ehk tohiks tulla korraks Jostenile pai tegema? - ja autoga Londonisse me kindlasti ei trügiks!), aga üldiselt ööbida mingites võõrastemajades ja liikuda väikesi kohakesi mööda hm, näiteks Miramise juurde Birminghami külje alla. Või siis hoopis muu suund - inimesed kiidavad Horvaatiat, vaatasin, et seal oleks Vahemerest mõne kilomeetri kaugusel võimalik täitsa mõistliku hinnaga öömaja leida ja noh, soe, Vahemeri, ilus… Kuigi Euroopa on peaaegu igal pool ilus. Ja tegelikult ei tea me praegu, kas me tulevaasta üldse kuhugi reisida saame (raha, ja Vanaema-Vanaisa tervis)  ja kui, siis millal. Ja kas mitte mingid poliitilised olukorrad reisimist keerulisemaks ei tee.

***
Ja nüüd paistab õues muidugi päike.

Sunday, September 15, 2019

Now the party's over, I'm so tired...

Sellise näoga istus pastor täna kogudusehoone fuajees, vaadates, kuidas aina väiksemaks jääv mööbeldamismeeskond (noh, meie kamandasime poisid autosse ja...) suurt saali taas igapäevakorda kolis. Õunaõuepäeva pargikohvik toimus erakordsete (keskseptembrise pühapäeva kohta) ilmaolude tõttu toas ja see tõi endaga kaasa varasemast suurema mööbeldamise. Varasemast suuremat rahvaarvu ei toonud, aga tundub, et peaaegu kogu söök söödi ära, elavat muusikat kuulati, sisse astus ka inimesi, keda tavaliselt kirikus ei näe… ja üldse oli kena ühistegevuse-päev.

Pühapäevale mitteomaselt tegelesin Õunaõuepäeval demonstratiivse kudumisega. Laenulapse Väikevend tuli ja märkis asjatundlikult: "Aaa, sa punud pärga!" Ringvarraste kontseptsioon on talle ilmselt võõras, aga ega ei peagi tuttav olema. Natuke vähem lõbus oli, kui üks Saulusest Pauluseks saanud, vägagi vähemusrahvusest proua tuli pahandama, miks ma kirikus äri ajan ja haapsalu salle inimestele niisama ei kingi. Nojah, koguduse juhatuse esimees personaalselt kutsus… Eks need kõige suuremast patust tulnud ongi vähemalt sõnades kõige pühamad.

Nüüd on Lossi Jõuluturuni - juhul, kui see peaks toimuma - üritustega ühel pool. Aga kangast ja salli koon ma ikka edasi, ükspäev ajasime siin 70-sentimeetrise kanga üles ja esimest vaipa on juba meetrijagu olemas. Loendasin, et mul on ruumi umbes 50 kastitäiele vaibamaterjalikeradele. Mul on olemas vähemalt 80 kastitäit. Kuna ma mahutamisloitsu (Hermione väike kotike seitsmendas raamatus, eks ole) ei oska ja ettenähtud ruumi suurendada ei soovi, hoopis tahan laiutavat materjali koondada… tuleb kududa. Ilmselgelt ostetakse enamik toodangust ühel päeval ära ja mida ei osteta, neid saab alati kasutada kusagil külalaatadel loteriiannetustena.

Legolasel oli klassiõhtu. Olevat tore olnud. Jõugu Juht käis metsas seeni uurimas, seegi oli läinud normaalselt. Lillebror kallistas prantsuse keele õpetajat, ilmselgelt on õpetaja kallistamist väärt. Lastevanemate koosolekutel me ei käinud, kasutasin julmalt ära võimalust klassijuhatajatega kolleegina suhelda. Õpetajad ütlesid, et pole neil meid sinna vajagi, näha tahavad ikka neid, keda koolimajas ei kohta. :)

Eile kolme vihma ja rahe vahel sain valmis suurema osa teisest maasikapeenrast. Ehk homme on ka vihmavahelist aega. Üritan teha toiduplaani, aga see kuigivõrd ei õnnestu. Kindlasti on uue nädala esimeses pooles menüüs Professori Seljanka, sest seda anti meile üks… noh, pool.... noh, veerand pangetäit. Seekord keedeti suppi kaks potitäit, ütles Professor, küllap sellepärast jäi üle.

Aga nüüd on pidu läbi ja ma olen juhtumisi ka väsinud.


Tuesday, September 10, 2019

Vihane

Maksin just ära ühe arve. Panga koduleht prääksus, et uuendatagu kliendiandmed kohe, muidu võtavad nad mul internetipanga kasutamise õiguse ära. Esimene miinus, loomulikult, klienti ei tohi ähvardada, pank peab tahtma hoida mind, mitte mina panka.

Nii, nimi, sünniaeg, elukoht, hea küll. Alaealised lapsed? EI. See ei ole panga asi ega saa mitte kunagi panga asi olema. Mõne aasta eest, täiesti tarbetu (pangast algatatud) telefonikõne käigus tegin sel teemal Väga Kurja Häält, küllap on teisigi sel teemal kurjustanuid, laste kohta käivatele küsimustele vastamine oli vabatahtlik.

Veel üks lehekülg - mis mõttes nagu? Töökoht, oodatav sissetulek, oodatavad väljaminekud, kust riigist tuleb ülekandeid, ja kõik viimseni tärnikesega väljad ehk kohustuslikud? Pank, vabandage, ei ole enam ammu soliidne asutus, kus inimest nime- ja suguvõsapidi tuntakse nagu paremat sorti Inglise filmis. Pank on paratamatus, kuhu peab laekuma kõiksugune raha ja kustkaudu peab tegema kõiksuguseid ülekandeid. Mulle meeldiks küll väga ainult sularahaga arveldamisele üle minna, aga mul hakkab ausalt ülemustest kahju, kes siis peaksid linnavalitsusele tõestama, et ma olen muidu ikka teovõimeline, ainult mul on see üks kiiks… Tegelikult ma isegi ei tea, kas mul on põhimõtteliselt õigus saada netopalka kätte sularahas, aga isegi kui see õigus on, kaasneks sellega jube sekeldamine.

No aga sularaha või pangaülekanne, panga asi EI OLE, kus inimene töötab. Panga asi EI OLE, kui palju inimene raha teenib või kulutab, tavalise arveldusarve puhul ei ole ju võimalik ka miinustesse minna. Ja siis olid seal napakad vahemikud, kui palju kuus raha saate - noh, vaat selle vahemiku alumisest piirist paarkümmend eurot rohkem jah, ausalt… ja kui palju kuus välja annate. Heal kuul jääb tõesti sadakond eurot alles, tähendab, väiksem vahemik. Mulle valetamine ei meeldi. Luban siinkohal ausalt ja avalikult, et pragan läbi iga pangareklaamitöötaja, kes mulle lähema aasta aja jooksul helistab ja kiidab, et näete, teil jääb ju igakuiselt raha üle, meil on praegu niiiiiii head investeerimispakkumised… Sest iga reklaamialane ootamatu helistamine on inimese tülitamine ja häirimine. Ükskõik milline asutus, mis lubab inimesi tülitada ja häirida, on minu silmis tühine.

Kui mõni päev aega on, uurin kohaliku hoiu-laenuühistu ideed, äkki on see selline asutus, mis käitub nagu päris pank, soliidselt ja reklaamivabalt… aga ma kardan, et mul on liiga kõrged ootused ja tolle asutuse jaoks liiga madal sissetulek.

Igatahes ei näinud mina kohta, kus saanuks loobuda töökoha ja sissetuleku kohta käivatele küsimustele vastamisest. Nii ju ei tohi. Endiselt, see ei ole panga asi.

Või hakkaks ikkagi võitlema ainult sularahaga arveldamise õiguse nimel? Oma finantsidest ja nendega toimuvast täieliku ülevaate omamine peaks siiski olema inimõigus. Praegu me tegelikult ei tea, mis meie rahadega toimub, kui need pangas viibivad. Vaat Gringotts oli õige pank, igaühel oma varandusekamber, kust raha võtta, ei mingeid investeerimisfonde (upsi, börsil toimus mingi teustamatu jama) ega isikuandmeid. Paraku ei ole Gringottsi mujal kui raamatus ja filmis ja noh, te ju teate, mis sellega juhtus.


Kõigepealt oli Gringotts niisugune…




… ja siis juhtus lohe.


Me olen SEB peale niigi kuri, et nad kõik normaalsetes asukohtades olnud kontorid kinni panid. Kesklinnas ei ole võimalik parkida ja ootama peab seal peakontoris oikuikaua. Ükskõik milline teenindusasutus on ju inimeste jaoks, mitte inimesed teenindusasutuse jaoks, aga...


Kuidas nad täna hommikul oleksid peaaegu Opel Corsaga Linna sõitnud

Hommik. Niigi juba kiire. Kõik lapsed istuvad autos, rihmad kinni, valmis kooli minema.

Mina ja Mees otsime kümme minutit paaniliselt süütevõtit - me siin kodus ei pane tihti uksi lukku ega midagi, siin lihtsalt ei käi üldse mitte keegi üldse mitte kunagi. Mees käib autos vaatamas, ega ma eile võtit ette ei jätnud - auto hakkab küll PIIKSUMA, kui võti süütelukku jätta, aga nii igaks juhuks… Mina pööran käekotti pahupidi ja jooksen edasi-tagasi, äkki on magamistoas, äkki on mu jakitaskus… Igaks juhuks teist korda veel.

Mees läheb uuesti auto juurde, küsib, ega poistest keegi midagi autovõtmest ei tea. Üks laps ulatab talle võtme… peost, tagaistmelt. Oli teine võtmekohast võtme võtnud ja autosse läinud, ilma seda kellelegi ütlemata*. Et isa ärevalt süütelukku kontrollis, ei olnud piisav põhjus öelda, et võti on siin, ma võtsin kaasa…

Oeh.

Kell oli umbes viisteist minutit liiga hilja, kui nad liikuma said. Õnneks oli tee hea ja liiklust vist vähe - Linna piirini jõuda on üks asi, aga piirist koolini on kolm kuni kuus valgusfoori ka (suurt teed mööda sõites kuus, väikesi tänavaid mööda vähem, vastavalt tehtavatele jõnksudele, aga väikeste tänavate peal on kiirus jällegi aeglasem, sest 30 piirang ja lamavad politseinikud ja julgemad kassid tara-aukudest). Jõudsid veel kuus minutit enne tundide algust.

Aga oeh.

__________
*jah, Corsa puhul oli see hädavajalik, sest sinna ei pääse juhtivad jõud enne sisse, kui tagaiste on pakitud - aga siis tuleb võti panna juhiistmele nähtavasse kohta! Mitu aastat on see reegel imehästi toiminud, mis täna hommikul juhtus, ei tea. Võimalik, et viga oli võtme huvitavas vormis, metallosa käib klõpsti puldiga pea sisse ja seda tuli süvenenult uurida…  Oeh.

Monday, September 9, 2019

Peki-Heinist

Täna metsas käies märkasin, et metsaskäimise-püksid (mingid suured meeste ülikonnapüksid, kaltsukotist, värvlis ei ole grammigi kummi) vajuvad kuidagi rohkem alla kui kevadel. Huvitav, kas püksid on välja veninud või annab kaks kaotatud kilo juba tunda?

Soovunelmad ei ole ju keelatud, eks ole. Õhtuseks näksiks valin tomatisalati jäägid.

Sunday, September 8, 2019

Kiire hakkab ehk mööda saama

Legolase sünnipäevaga on selleks aastaks ühel pool. Samuti on ühel pool Sügislaadaga. Tunniplaan on enam-vähem olemas ja trenni- ja ringiajad kah loodetavasti mingis paigas.

Kõik kolm last on juba saanud mingeid hindeid. Keskmine hinne kamba peale on 5,0. Sobib, paluks samas vaimus ehk võimetekohaselt jätkata.

Maksin ära esimese teatripileti hinna - Lillebror läheb klassiga teatrisse, see ongi selline kultuurihuviline õpetaja, kes kasutab ära aja, kuni veel eakohaseid etendusi näidatakse. Umbes kuuendast klassist alates on väga raske leida etendust, mis ei oleks korraga titekas ega "noortekas" ega ainult täiskasvanutele sobilik. Perekondlikult tahaks minna näiteks Estoniasse vaatama "Viiuldajat katusel", aga seda asja peab veel mõtlema, millal oleks hea aeg ja üldse. Kooliüritustest esialgu peale Lillebrori teatrietenduse suurt midagi teada ei ole. Jõuab veel.

Kodusematest üritustest juhtub aina sagedamini spontaanseid külalisi. Momendil on kusagil Maja peal liikvel Legolase Nimekaim, homme läheb koos meie poistega kooli. Ühel mitmepojalisel pastoriproual oli õigus, et teismelised poisid kipuvad paljunema.

Laadal kohtasime üht teistmoodi teismelist poissi. Tuli noormees, küsis ühikatuppa väikest vaipa. Väike olevat 15 eurot või vähem. Noh, me siis pakkusime ja leidsime talle sobiva. Jäi mulje, et poisu ostab elus esimest korda päris endale mingit sisustust, küllap tal oli täiskasvanu tunne. :) Ma arrrrrmastan esimese kursuse tudengeid.

Aias tuleb puu otsast mõõdukas tempos ploome ja pirne, kasvuhoonest sama mõõdukas tempos tomateid. Metsatempoga pole olnud aega tutvuda, aga ehk kunagi neil päevil, kui kiire möödas on... Sest tegelikult on küll pärast iga suuremat Laata või muiduüritust tunne, et nüüd kohe nagu ei oskagi oma eluga midagi peale hakata. Sügiseks on mul ilus PLN ära koristada kõik katastroofid… noh, sellist plaani on ennegi olnud. Küllap ma ükskord viin selle ellu ka!

Vanaemal ja Vanaisal läksid kahe päeva jooksul läbi kuumaveeboiler (keldris), külmkapp ja veekeetja. Viimasega oli lihtne. Boileri Mees ostis ja paigaldas, avastades, et umbes 500 kg jaoks mõeldud kandur - Vanaisa isiklik disain - oli kinnituatud umbes nagu papist ja liivast seina külge. Õnneks on Mees harjunud lahendusi leidma ja leidis ka, kuum vesi tuleb jälle kõigist kraanidest, kust vaja. Külmkapiga oli olukord kõige hullem, sest kapi jaoks mõeldud ruum oli piiratud ja sobivas laiuses ja hinnaklassis kappe ei olnud leida. Siis sai neile meie vana - toorest liha ma seal sügavkülmas ei hoiaks, aga külmunud peast sissepistetud köögiviljad püsivad kenasti külmunud ja muu osa ka külmutab piisavalt. Citroen Gand Picassoga on täiesti võimalik viia korraga külmkapp ja kolm inimest. Uskumatu. Püksipressi ma pole ikka veel sellest autost leidnud, aga Mees avastas hiljuti, et tagumine luuk käib kaheosaliselt lahti (klaas eraldi) ja mina avastasin, et vihmaga töötavad kojamehed mingi anduri abil… ühesõnaga, pühivad vastavalt vihmasusele. Mida kõike välja ei mõelda.

Homme istutan maasikaid ega koo sentimeetritki kangast! (ei saagi, telg on tühi, sain neljapäeva õhtul kanga maha - alles homme õhtul ajame uue kanga üles, aga see tuleb kõigepealt panna niide ja sukka)