CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, January 17, 2018

Autosaaga jätk

Eile õhtul ütlesin just, et ei usu meie auto kiiresse valmissaamisse, kui helises Mehe telefon - tuldagu järele ja võetagu rahakohver kaasa, auto on valmis.

Sõitsime Linna, Mees pitsitas pangaautomaati, sõitsime edasi... kuhugi garaažide vahele labürinti, kus saaks teha õudusfilmi äraeksimisest ja tagaajamisest. No pime oli ju ka. Auto oli olemas, läks käima, Mees arveldas parandajaga... Siis võtsin mina värskeltremonditud auto ja Mees Vanaisa masina ja tegime tiiru Linna peal. Ega ma poleks sealt labürindist üksi välja sõita osanudki.

On tore küll sõita autoga, kus kõik nupud ja hoovad on õigete kohtade peal, mis läheb ilusti soojaks - ja kui on tarvis soojust reguleerida, siis näed, mida teed. Ja mis ei urise valjusti. Tarvitab õiget sorti kütust. Ei haise. Ja mida ma juhtida oskan. Mis siis, et on tulemas suur juubel.

Olevat tehtud Midagi käigukastis ja mootori kapitaalremont, plokikaas, kolvirõngad ja puha. Mida iganes see tähendab. Maksma läks see... oioioioi. Põhimõtteliselt üks õpetajapalk või kogu minu selletalvine hambaravi (tehtud ja tegemata) kokku või kokkuhoidlik Legolandi-reis või eeee suur osa ühe ärklitoa remondiks vajaminevat kraami. Ainult et uuem auto oleks läinud maksma vähemalt viis, aga tõenäoliselt kümme korda oioioioi, ja seda meil poleks kusagilt võtta olnud. Kuna Mees ei ole loomu poolest automuterdaja, siis meile mingi eiteakelle poolt viletsaks kuulutatud ja võileivahinnaga äramüüdud auto ju ei sobi, oleme juba proovinud, aitäh, ma rohkem ei soovi. Olemasoleva juubilari puhul me teame vähemalt, kuidas temaga ümber käia ja mis asjad tal millises vanuses lapitud on. Pikapeale on muidugi nagu vanavanaisa kirves, vahetame muudkui tera ja paneme uue varre, aga ikka on sama asi...

Me nüüd loodame, et enne natukest kosumist midagi ootamatut ei tule. Oodatavat remonti on natukene veel vaja teha, aga paluks etteplaneeritaval kujul, umbkaudse eelarve ja eelnevalt kokkulepitud logistikaga. Kosumine tuleb kindlasti jälle.

***
Teisipäeval saime niimoodi Linna, et Lillebrori Sõbra Isa, kelle kohta ma endiselt usun, et ta on erariietes ingel, tuli Linnast ja pani Vanaisa autole juhtmed külge. Kella 7.30 ja 11.30 vahel sõitis meie juurest nimelt mööda üksainus auto ja seegi siis, kui Lillebrori Sõbra Isa oli kohe-kohe saabumas. Siis laenas Mees Linnast ühe aku ja selle abiga läks Vanaisa auto kolmapäeva hommikul ikkagi käima. Vigased on nii Vanaisa aku (tühi) ja Vanaisa akulaadija. Ega neid asju jah enne ei tea, kui pole proovinud, aga äärmiselt totter olukord oli. Nagu guugli abil esimesena kätteleitud autofoorumites öeldi, aku ei hoiatagi midagi ette. Võiks ju?

Tuesday, January 16, 2018

Nad istuvad laudas, mis teha on neil...

Noh, laudas me praegu ei istu, toas istume... aga iga natukese aja tagant läheb keegi välja ja vahetab sissesõidutee otsas passija välja. Kell on 10.

Eile hommikul üritasin Mehe jaoks autot käima saada. Kähkähkähkäh... Kähkähkähkäh... Ei midagi. Isegi ei turtsunud. Mees läks ja proovis ise. Ei midagi. Auto ütleb, et aku tühi! Üks naaber sõitis mööda, peatus Mehe vehkimise peale, abistas. Mees jäi veerand tundi hiljaks, Unistaja peab inglise keele kontrolltöö järgi tegema - noh, juhtub. Jõugu Juht oli niiehknii kurguvaluga kodus, minul vaba päev ja Lillebror magas kogu jama lihtsalt rahulikult maha - koduõppelapse rõõmud.

Mees tõi Linnast Vanaisa käest akulaadija. Laadis õhtul mitu tundi. Laadis hommikul vara. Siis jõi kohvitassi tühjaks, läks välja autot käivitama - ei midagi. Täna oli minul planeeritud üks kokkusaamine kell 8.30, õnneks ümarlauana, kus pidid osalema peale minui ja lapsevanema veel mitu õpetajat, nad on arukad inimesed, küllap suutsid probleemi olemust selgitada. Mehel on praeguseks ära jäänud kaks esimest tundi, siis on tal auk ja alles poole kaheteistkümnest järgmine tund, teisipäev on tal niiehknii õhtuse kallakuga. Jõugu Juhil valutab endiselt kurk, nii et tema on täitsa ametlikult kodune, aga Unistaja pidanuks kooli minema teiseks tunniks... veab, kui neljandaks jõuab. Siinkandis ei liigu lihtsalt mitte kedagi! Ükski naaber ei paista ka täna liikvel ega kodus olevat, võimalik, et läksid tööle või ükskõik kuhu neil asja oli juba enne meie tavalist väljaminekuaega.

Mis sellel Vanaisa diiselprantslasel viga on, et miinus kaksteist juba aku tühjaks tõmbab, mina ei tea. Väga heal juhul lubati homseks tagasi meie oma autot, mis siiamaani on läinud käima iga ilmaga, kaasa arvatud Kõigi Aegade Külmimal Hetkel miinus kolmekümne kolme koma viiega (no see külmim hetk oli autotermomeetri järgi, kunagi 2011. aasta veebruaris).

Kohe üldse ei sobi selline asi. Paari külma öö pärast uut akut osta on ka narr, aga kui me siit ükskord liikuma saame, siis tuleb see asi ära teha.

Urr.

Monday, January 15, 2018

Jaksamisest

Mõned inimesed jaksavad palju. Need on need edukad firmajuhid, vaimustavalt andekad ettevõtjad ja toredate suurperede vanemad. Sageli on paljujaksamise puhul lausa mitu valdkonda, kus jaksatakse - tööalaselt, perealaselt (no võtke mõni väikeste lastega turismitalupidaja või keegi taoline) ja teinekord veel hobialaselt ka. Need inimesed on imetlusväärsed, tahaks küsida, kuidas nad jõuavad, aga neil pole tavaliselt aega rääkida.

Mõned jaksavad väga vähe. Mõistlik põhjus mittejaksamiseks on hingeline või ihuline haigus, mittemõistlik põhjus lihtsalt taipamatus, et elu on rohkem kui kulgemine töö ja kodu vahet. Las nad siis olla. Et hädaliste mittejaksajate elu peavad suurjaksajad kinni maksma, on tsiviliseeritud maailmas paratamatus, niisama-laiskurite puhul... küsib sõna paremkonservatiiv minus. Ei anna, ega tal midagi uut öelda ei ole.

Ja siis on inimesed, kes jaksavad natuke. Mina olen see viimane sort. Probleem on selles, et minu jaksamine jaotub aasta lõikes ebaühtlaselt. Päikesepatareiga töötavana, vapiloomaks surikaat, sebin ma suveajal palju ringi, teen seda, teist, kolmandat ja kaheksandat ja jõuan paremal suvel sebimise vahele puhata ka. Praegu on talv. Kui päikest antakse, on kohe teine tunne, aga enamasti olen ma pimedusest ja külmast nii väsinud, et ei suuda päikesest õieti rõõmu tunda. Õue ju niiehknii ei saa, ma ei julge jahedama kui viie plusskraadiga närvi pikemaks ajaks majast välja pista. Kolmiknärvineuralgia tekitab eluaegse tuulefoobia, ma arvan... või kui mul viis aastat jutti pole närv valutanud, siis ma oskan vast öelda, kas foobia kestab (üleeile valutas viimati natuke, ei olnud kole, aga valutamata oleks parem olnud). Ehk antakse mulle andeks, kui ma hetkel rohkem kui natuke ei jaksa ja paljud asjad tegemata jätan või edasi lükkan, sest on pime, külm ja vastik. Vast jätkub arusaamist, mida võib edasi lükata ja mida enam üldse mitte... Ja paluks meie koju nüüd üks kevad, talve on piisavalt olnud. Brrrr.

Sunday, January 14, 2018

Huvitavad ajad

Nagu selles vana-Hiina needuses: "Et sa elaksid huvitavatel aegadel."

Kõigepealt sai Lillebror sünnipäevakutse ja loodusmaja öökooli info. Loomulikult tahtis ta mõlemal üritusel osaleda. Erakordse vedamise läbi olid mõlemad üritused teineteise järel ja samas linnaosas. Veel erakordsem vedamine on, et meie sõbrad - vastavalt nii Lillebrori Sõbra kui Sünnipäevalapse vanemad - on ülitoredad inimesed ja transportisid Lillebrori punktist A punkti B nii, et meie ei pidanud üldse muretsema. Koduteel jõudis Lillebror bussis magama jääda, aga bussijuht oli ka tore inimene ja läks meie peatuses otsima, kus see viimane bussijäänu võiks olla - ega üks väike poiss bussi tagantotsast välja ei paista jah, eresinisest jopest hoolimata.

Logistika Lillebrori asjus oli väga oluline, sest kolmapäeval purunes meie autol Midagi. Praeguseks on teada, et arvatavasti tuleb autol siiski juubel, mitte matused, aga täpseid summasid ja parandamiseks kuluvat aega, rääkimata vahetust vajavate juppide täpsest nimekirjast (pikem kui üks nimetus, see on kindel), pole veel teada antud. Me sõidame Vanaisa autoga, mis teeb keskmise aiatraktori häält, on veel kitsam kui meie oma (Opel Corsa on päris ruumikas, kui nüüd järele mõelda) ja sülitab ventilatsioonisüsteemist aeg-ajalt kaseseemneid välja, aga vähemalt liigub.

Unistaja hankis nädala jooksul õige mitu "viit" prantsuse keeles - õpetaja tegi igal tunnil uute sõnade peale töö - ja minu suuuuuureks jahmatuseks saatis Klassijuhataja tema kunstmuinasjutu laisast rüütel Roolandist Sten Roosi muinasjutuvõistlusele. Unistaja, kes veel poole aasta eest ei suutnud kolme lauset kirja panna! No aga muinasjutud on Unistaja teema, rüütlid vaieldamatult ka, jah khm, ema aitas natuke loole liha luudele panna. Ma ei kirjuta oma laste eest kirjandeid, seda mitte, aga kui mõnd kirjatükki näidatakse, teen ma ettepanekuid, mida võiks veel lisada - või kuhu võiks midagi lisada -, et kirjatükk parem tuleks. Lisamise täpse sisu ja sõnastuse mõtlevad nad ikka ise välja.

Jõugu Juhi klassis on jätkuvalt päevakorral äge puberteet. JJ osaleb ka. Puberteediväliselt käis ta täna külas Laenulapsel ja pidi tulema koju õhtuse bussiga. JJ oli õigel ajal õiges kohas, aga mida ei olnud, oli buss. Buss saabus 30! minutit hiljem, bussijaama valjuhääldist hilinemise kohta sõnagi ei mainitud (urineeriv koer!), olevat ainult öeldud, et ärge suitsetage. JJ seisis kogu aja õues - sest kust tema pidi teadma, millal buss saabub - ja külmetas. Buss, muide, olevat käinud tankimas. Ma siiamaani arvasin, et tankimispausid on graafikusse sisse arvestatud. Kui JJ lõpuks koju jõudis, suunasin ta kuuma jalavanni võtma, sest pikalt paigalseismise plaaniga me küll pole kunagi saapaid ostnud. (on seest paksu karvaga, aga ilmselgelt ei ole see piisav)

Mees on olnud haige ja teinud selle vahele kõiki neid asju, mida ta tavaliselt ikka teeb. Haigus õnneks ei ole väga piinav.

Mina kudusin vahelduse mõttes natuke kangast. Kui maha lõikan, siis näitan ehk ka. Veel liitusin FB-s Kogumispäeviku grupiga ja olen sealt saanud mitmeid eee... saksa keeles on selle nimi einschüchternd... ütleme, et pelutavaid teadmisi. Et süüa kõlbab müsli* kilohinnaga alates 13 eurot, et meie pere tüüpi menüü on selgelt invaliidistav, sest ei sisalda piisavalt rohelisi lehti, et keset talve peab ostma kõikvõimalikke rändetaustaga aed- ja köögivilju (kilohind hooajaväliselt 5 eurot ja rohkem), muidu sured kohe, ja nii edasi. Jah, ilmselt on olemas inimesi, kes ostavad regulaarselt 5-eurose kilohinnaga kurki, aga meie nende hulka ei kuulu. Meie sööme talvel sibulat ja porgandit.
Tõmbasin laupäeval pidulikult hädaabi-sügavkülmiku saba seinast välja. Mis temaga suvel saab, kas hakkab jälle meile elektriarvet tegema või läheb pidulikult pensionile, see selgub hiljem.

Käisin poes, ostsin endale uue käekoti. Oktoobris ostetu õlarihm purunes umbes kümnendal kandmisel ja lapitud asi pole ikka päris see. Uus tundub olevat tugevamast materjalist. Lastele ostsin pidžaamasid - kas te teate, kui võimatu on leida mõistliku hinnaga pidžaamat suurusele 158? Aga pikavarruka- ja -säärelised ööriided on meie majas talvel paratamatus, nii et kui ma kuskilt mõne sobivas suuruses mitteroosa pidžaama leian, siis ma selle ka ära ostan. Veel ostsin neile ihupesu, sest poisid kippusid jääma püksata. Rimis on kolmesed pakid mõistliku hinnaga. Alles kodus avastasin, et ühe pesutüki peale on lisaks muule kribukrabule trükitud ka mitu korda "OMG". No ma ei tea, mis ouemdžiid seal väikese poisi pükstes peaks olema, iseasi, kui oleks kahtlus, et sinna mõni Nac Mac Feegle ära eksib või midagi... Õnneks ei ole mu lastel kombeks sageli avalikult lahti riietuda ja kehalise kasvatuse riideruumis pole aega püksikirju uurida.

Raamatuid lugesin kah. Osa valikust määrasid lapsed.

Roald Dahl "Nokk plikk". Väga armas raamat, kiiksuga nagu muudki Dahli raamatud. Lillebror käskis lugeda.
Jonathan Auxier "Osav Peter ja tema fantastilised silmad". Unistajale meeldis väga, mulle ausalt öeldes mitte nii väga. No aga ma ei ole sihtgrupp ka, Unistaja on. Lõpuks sai kõik korda ja see on tähtis.
David M. Rohl "Avarise isandad". Seda ma sõna otseses mõttes ei lugenud, rohkem nagu lappasin leht-lehelt läbi, aga jätkus mitmeks päevaks. Seda tüüpi raamat nagu lapsepõlve lemmikud "Alguses oli Sumer" ja "Kuldse ajastu avastajad" ja mis nad kõik olid. Igatahes tunnen ma ennast nüüd antiikaja suhtes tunduvalt targemana kui varem. :)
Josef Ebner "Einfach quer durch... und dann kam das Feuer". See raamat olevat Mehele keskkooli ajal kingitud selle eest, et ta oli klassi parim saksa keele oskaja. :) Ma võiksin sundida Jõugu Juhti seda lugema, täitsa arvestatav poistekas, aga tema jaoks arvatavasti kaugelt liiga mitte-fantaasia (ehk siis: üldse mitte fantaasia, täitsa realistlik lugu).
Aimee Beekman "Valgete vareste parv". Beekmani stiil mulle, jah, meeldib, aga tegevuspaik ja tegelased ei meeldinud, vene nõukogude filmioperaatorite elu mingil ajal enne minu sündimist nagu ei kõneta.
Joanne Fluke "Apple Turnover Murder" ja "Red Velvet Cupcake Murder". Ma eelmisel nädalal juba seletasin, mis mulle nende juures meeldib.

Tuleval nädalal on esialgu kü-hü-hülm, aga nädala lõpus tabab meid Jõugu Juhi Sünnipäevapidu. Eks näeb, mis katastroofid lisaks sellele veel juhtuvad.

________
*no kuna müsli sees on kaerahelbed, siis mina ei oska niiehknii seisukohta võtta, aga Mees ütleb, et üle 4 euro pole tema meelest mõtet müslikilost maksta, ja nende odavate hulgas on häid sorte ka. Mitte et meil keegi kuigi sageli müslit sööks.

Wednesday, January 10, 2018

Oligi liiga ilus, et olla tõsi

Meie oleme need madalapalgalised, kes tulumaksumuudatustega, millest ilmselt suure peaga hobune ka aru ei saa (palun ärge püüdkegi mulle seletada või mingeid harivaid linke panna, on nagu on ja ma tõesti ei taha selle teemaga tegeleda, kniks), natuke raha juurde said. Lastetoetus tõusis ka kübemeliselt. Aitäh igatahes.

Eile vaatasin pangaseisu ja maksin arveid ja panin mitusada raha säästukontole - et hambaraviks ja reisiks ja ehituseks ja kui üldse ei vea, siis mingiks hädaolukorraks...

Täna helistas Mees Linnast, et ta hakkab tulema. Nurrrrr, tegin mina ja panin supi keema. Siis helistas Mees uuesti ja teatas, et tema on nüüd Tasku parklas ja kaugemale ei saa, sest autol on Midagi Viga ja meie tavaline autoabiline ei oska üldse arvatagi, mis see võiks olla. Ma guugeldasin Mehe kirjeldust... kas pidurisüsteemi elekter või käigukast. Nendel Easytronicutel pidi juhtuma, et tekib kommunikatsiooniprobleem. Pidurituled pidavat õigel hetkel põlema, tähendab, arvatavasti pidurisüsteem ei ole. Küllap kommunikatsiooniprobleemid oleksidki varem avaldunud - meie Corsat lahutab vaid mõnisada kilomeetrit esimesest suurest juubelist, veerand miljonit on täis saamas.

Ainult et... nüüd on masin parandaja juures (meie autoabilisel pidi olema nimekaimust garaažinaaber või umbes nii, kes sedasorti asju tunneb) ja eks me vast nädala lõpuks saame teada, kas tuleb juubel või matused. URR.

Hommikuse Piiblilugemise käigus jäi silma koht, kus öeldi, et ärge endale varandust koguge... Ma ei tahtnudki varandust, tahtsin lihtsalt lasta hamba korda teha! Ju siis pole lähinädalate jooksul ette nähtud.

Mee saabus just Vanaisa autoga, mis suvest saadik garaažis seisnud on. Hea seegi. Ja kui viga on siiski väiksem kui see kõige hullem variant, siis me saame seda endale lubada... ja leib on laual ja leiva peal või ka. Mis siis saab, kui viga peaks olema fataalne, seda vaatame edasi, meil on Gummersbachis üks ja kui järele mõelda, siis lausa kaks tuttavat automüügikohta.

URR ikkagi.

Monday, January 8, 2018

Lugemisest veel

Sattusin lugema üht blogi, kuhu satun harva - eks autor kirjutab ka harvem ja mitte eriti ohtrasõnaliselt. Seal esitati küsimus, kuidas saab lugeda 100 lk või rohkem päevas. Eelmise sissekande all küsis Ritsik ka, kuidas ma jõuan. Ma siis väheke seletan.

Ma olin ainuke laps. Väga oodatud laps. Minu isa, kelle haridustee Siber vägagi ära köndistas, oli nooremana mõnes mõttes iseõppija inimene, kuulas raadiost teadussaateid ja luges teaduseteemalisi ajakirju, kui need kätte juhtusid. Umbes täpselt õigel ajal juhtus isa kuulma raadiosaadet täissõnaõpetuse meetodi kasutamisest tittedel. Tal oli parasjagu kodus sobivas eas titt. Paberit ja pliiatsit ikka oli, joonistas oma korrektse joonestajakäekirjaga (isa kirjutab siiamaani, nagu joonistaks plakateid, kõik tähed on täpselt ühekõrgused ja sama nurga all kaldu) ilusad lühikesed sõnad, võttis tite põlvele ja hakkas tutvustama, et nii näeb välja EMA, nii ISA, nii LILL. Või midagi sellist. Mingitel asjaoludel vaimustus kõnealune titt raamatutest. Pildiraamatuid oli majas massiliselt, sest mu ema on alati hinnanud raamatus rohkem pilti kui sõna (selle tagajärjel on ka meile koju siginenud mõned kirjanduslikud ja kunstilised katastroofid, väljaandjaks peamiselt Egmont Estonia). Millal ma rääkima hakkasin, ei tea, aga õhtune laps ma olevat olnud - siiamaani olen väga ühemõtteliselt õhtuinimene - ja unejutulugemised lõppesid tavaliselt sellega, et mina lesisin solvunult võrevoodis ja nuuksusin: "Mõnda raamatut... Mõnda raamatut..."

Samamoodi painasin ma vanaema Mahtit, kui see minuga kodus oli. Ja esimesel võimalusel päevapealt pensionile jäänuna oli ta minuga kogu aeg kodus. Aga vanaemal olid aed ja aiateemaline kirjavahetus ja kangasteljed ja sokikudumine ja söögitegemine ja sõbranjed ja mis kõik veel ühe tegusa 63-aastase naise ellu kuulub. Kui ma tal muudkui raamatuga sabas jooksin ja virisesin, sai vanaemal kõrini ja ta õpetas mind lugema. Küllap läks see tänu titena kogetud õpetusele libedamalt, igatahes olevat ma 1978. aasta märtsis, 3 aasta ja 2 kuu vanusena oma töölt tulnud emale ette lugenud raamatut "Popo ja Fifiina, Haiiti lapsed." Tagantjärele seda uurides ahmisin küll õhku - milline kirbukiri ja kui pikad sõnad! Aga nii mu ema on rääkinud sellest saadik, kui ma ennast mäletan.

Isiklik esimene raamatutega seotud mälestus pärineb samast ajast või kõige rohkem aasta hilisemast, sest mälestuse asukohast kolisime me umbes aasta pärast ära. Ma olen väga väike ja ilm on hall. Lähen vanaema-vanaisa tuppa nende suure voodi peale, võtan suure piltidega raamatu (mingi vene autor, tegutsesid lapsed tsaariajal, autorit ei mäleta, pealkiri oli arvatavasti "Jutte"), istun voodis ja loen. Täitsa ise. Sellest raamatust ei saanud lemmikut ega midagi, aga meelde jäi.

Eelkoolis kästi kooli tuua raamat, mida oskan lugeda. Ma ei julgenud ühtki tavalist raamatut võtta, otsisin ühe suurtähtedega pildiraamatu, kartsin, et saan muidu eputamise pärast pragada.

Esimeses klassis püüdis õpetaja kõigi laste lugemiskiirust määrata. Mina sain viissada tähemärki minutis, rohkem ei suutnud vuristada. Sain ka pahandada, miks ma kooli raamatukogust raamatuid ei laenuta - aga kõik olid mul ju kodus olemas ja ammu läbi loetud! Millegipärast see põhjus ei sobinud. :(

Lugemispäevikut vihkasin, sest pildijoonistamise kohustus kõigi raamatute puhul oli nii aeganõudev ja raiskas väärtuslikku lugemisaega. Ainult et lasteraamatukogu vähegi lugemisväärsed raamatud said umbes kümneselt läbi, kodust polnud ammu enam midagi võtta. Nii see juhtuski, et ma kümneselt või üheteistkümneselt suvel terve "Tõe ja õiguse" algusest lõpuni läbi lugesin. Mitte sõna-sõnalt, seda ei osanud ma juba siis.

Sõna-sõnalt lugemise oskamatus maksis hiljem kätte - mõnikord andis matemaatikaõpetaja ülesandeks kodus teema läbi lugeda ja aru saada. No mitte tuhkagi ei saanud aru, sest mina haarasin pilguga tervet lõiku ja püüdsin mõtte ära tabada, aga matemaatikaõpikus oli iga sõna väärtuslik (või umbes nii, Mees ütleb, et tolleaegsed õpikud olid väga head). Siiamaani on mul näiteks Piibli lugemisega suuri raskusi, sest ka seda tuleb lugeda sõna-sõnalt. Luuletusi ma parem ei üritagi, amps, klõnks, valmis, aga kus mõte oli? Ette lugedes õnneks suudan järjest lugeda, aga vahel eksib pilk  viis rida edasi ja kui seal nali juhtub olema, siis itsitab emme jupp aega enne, kui lastele räägib, mis nalja teeb. Ajal Enne Lastele Lugemist tavatsesin Mehele ette lugeda, nii et "Sõrmuste Isanda", Potterite ja suure osa Pratchettite jupid on lihtsalt peas, sest sõnamälu on mul kah päris korralik. Ei tea, mis sellest kasu peaks olema, kui meil just see Fahrenheitide-raamatu olukord ei tule...

Nojah, ja siin ma siis nüüd olen. Lähen raamatutest läbi nagu multifilmikobras puudest. Kuna mul on üsna imelik raamatumaitse, ühtpidi seinast seina, teistpidi väga valiv, on see päris hea, sest üksikuid raamatuid lugedes ei jõuaks ma kunagi nendeni, mis mulle päriselt ka meeldivad, aga praegu saan viletsad lihtsalt läbi lugeda ja kõrvale jätta, häid loen mitu korda. Õige mitmed raamatublogijad kiidavad teoseid, mis mind jätavad külmaks või mida ma lausa keeldun kätte võtmast, sest tonaalsus või teema või... Ainult et raamatukogus arvatakse ilmselt, et sellel naisel vist elu ei ole.

Elu on. Elu käib nii, et kolm last toimetavad suure osa ajast ise (kui nad kõik korraga väikesed olid, lugesin ma üht raamatut keskmiselt kolm nädalat). Kui soovi avaldatakse, mängin muidugi nendega lauamänge. Mees toimetab ka ise, käehoidmist ja ümmardamist palju ei vaja. Kodus teen süüa, vahel harva koristan, teen käsitööd. Kudumine ja kaltsuvaibamaterjali lõikamine võimaldavad lugemist. Jah, pitssalli puhul ka. Arvutis istun siis, kui istun. Mul on küll nutitelefon, aga ma ei kasuta mitte ühtegi tema nutifunktsiooni peale ilmateate, äratuskella ja vahel harva fotoaparaadi. FB-d kasutan muidugi, aga jällegi, siis, kui ma arvuti taha istun (või kui ma Mehe tahvelarvutit laenan, tuleb ette). Iga sotsiaalmeediakõlli peale telefoni haarata oleks täielik absurd, ma näen seda Jõugu Juhi pealt... Hea küll, temal on omad põhjused, ealine iseärasus, aga ikkagi... Mina olen digitaalne immigrant, kohanemisraskustega juhtum. Asooh, telekat ma ka ei vaata. Esiteks ei tule minu lemmiksaated ajal, mil passiks telekat vahtida, teiseks vaatavad lapsed niiehknii õhtuti tund-poolteist oma saateid ja Mees võib-olla ka midagi sinna otsa... ei huvita, ausõna. Ja päevaste kodumaa-saadete peale, mida sakslased armastavad näidata, hakkan ma lihtsalt nutma, sest natuke rohkem kui natuke minu südamest on Saksamaal. Isegi praegu veel. Nutmine ei ole hea.

Ärge muretsege, suveajal ma ei loe nii palju, siis saab õues ka käia, talvel on õues külm, närv läheb närvi ja puha. Mõnikord juhtub isegi, et ma lausa kaks ja pool nädalat ei käi raamatukogus või võtangi endale ainult kolm õhemat raamatut. Aga Goodreadsi või kuhugi mujale arvustusi kirjutama ma ikka ei hakka, seda oskavad paljud inimesed kohe väga palju paremini kui mina (see pole raske). Kui ma siia jõuan iganädalaselt kirja panna, mida lugesin, siis olen kindlasti juba väga tubli.

Ma nüüd lõpetan oma lõunapausi ja lähen koon ühe helepruuni vaiba. Selle töö juures lugeda ei saa. :(

Sunday, January 7, 2018

Esimene nädal

Kõlab kurjakuulutavalt, eks ole. Tegelikult on mul lihtsalt pealkirjakriis.

Kui elu on parajasti käepärast, siis tundub, et kogu aeg midagi toimub, aga kui tagantjärele mõelda... siis ei toimunud nagu suurt midagi.

Laenulaps käis külas. Peeti filmiõhtuid ja söödi ära tööstuslikus koguses küpsiseid. Selles aitasin mina ka poisse hoolega, nii hoolega, et täna patsutas kirikus üks vanaproua mu kõhtu ja küsis, kas ma olen ka... ootel? Ei ole, ma olen lihtsalt paksemaks läinud. Lemmikseeliku sees on ka üsna ebamugav olla, nii et üks meist peab muutuma... tähendab, kahanema, mina, sest seelik vaevalt iseenesest laiemaks läheb, pealegi ei ole nende tänapäeva seelikute õmblusvarud piisavalt suured. Õnneks on mugavapoolseid seelikuid veel.

Poisid käisid Laenulapse sünnipäeval põgenemistoas. Oli olnud peaaegu tore. Suurematel oli päris tore, aga Lillebroril hakkas vahepeal õudne (ta ei olnud kõige noorem osaleja) ja siis kallas Dudley Lillebrorile vett selga, nii et Lillebrori kampsun oli läbimärg... Dudley motiivid jäid ebaselgeks, arvatavasti tegelevad selgitamisega tema juurde kuuluvad lapsevanemad.

Jõugu Juht kirjutas ajaloos referaati, mille mõõtude ja sisu täpsustamise ajal oli ta juhtumisi haige - ainus päev veerandis ja selline tähtis info... Igatahes ei saanud tulemuseks vikipeediast copy-paste, vaid ikka allikad ja sisukord ja pildid ja... Seisus kohustab. Eks me hiljem saame teada, kas seda üldse vaja oli, igatahes sai JJ korduvalt kuulda juhendamist, et uute nimede, kohtade ja teemade sissetoomise juures peaks mingeid täpsustusi ka olema.

Unistaja valmistas ette plakatit loodusõpetuses, internetiallikate põhjal. Kui ta kurtis, et vaat see artikkel avanes küll, aga näe kaladest pole seal mitte midagi, lasin mina kümnest reast silmad üle ja näitasin talle kalalaused kätte. Loodetavasti õppis Unistaja sellest midagi.

Lillebror luges läbi "Doktor Dolittle" raamatu ja arvas, et kannatas täitsa lugeda, aga ta nüüd võtaks jõuluks saadud Roald Dahli teosed ette. Miks mitte, ka see on hea kirjanik.

Mees käis konsulteerimas Suure Punase Kiriku tehnikaosakonda ja tõdes, et nii vingest süsteemist ei saa tema küll mitte midagi aru. Otsitagu üles inimene, kes selle üles pani, või küsitagu vähemalt sõber Netimisjonärilt nõu. Mh, oleks võinud ju kohe Netimisjonäri poole pöörduda, et Mees meie koguduse tehnikatiimi juht on, ei tähenda veel, et ta helipultide hingeelu tunneks... Mees tegeleb kõige rohkem Organiseerimise ja juhtmete õigesse kohta tagasipanekuga, kui nädalavahetuse ürituste käigus on neid olnud vaja ümber tõsta, puldispetsialistid on muud.

Kassid... Must Mimi vaatas kolmapäeva õhtul, et meie kõik sööme telekat vaadates midagi, tema tahab ka. Läks ja püüdis endale köögikapi alt hiire. Pakkis selle ilusti kokku ja tuli tuppa vaiba peale sööma... Mimi ja hiir said õue, vaip pesumasinasse.

Lugesin raamatuid. Vaadake, ma loen tegelikult diagonaalis ja peaaegu kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Lugemise ajal ma koon, vaatan ühe silmaga telekat, räägin lastega. Sellepärast ma saan lubada endale ka nende raamatute lugemist, mida mõni targem - ise teate, kelle alalõuale ma vihjan - lugemisvääriliseks ei pea. Aga ma püüan nüüd vähemalt tubli olla ja sel nädalal esmakordselt loetud raamatud üles kirjutada.

Joanne Fluke, "Peach Cobbler Murder", "Sugar Cookie Murder" ja "Plum Pudding Murder". Mulle meeldivad raamatud, kus on lisaks loole ka retseptid. Pealegi need toimivad, näiteks saksa šokolaadikoogi küpsised olid lihtsalt täiuslikud. Retseptid on neid raamatutes paremad kui stiil, ma eestikeelseid osi lugedes imestasin, miks kutsutakse Moishet "kaslaseks", aga nii see autor kirjutabki. No aga retseptide nimel võib ära kannatada. Üldse on nende raamatute õhkkond kuidagi muretu ja sõbralik, mis siis, et naispeategelasel on äärmiselt totter armuelu ja kalduvus iga natukese aja tagant surnukehi leida. Paljude tänapäeva raamatute kohta ei saa seda öelda, näiteks
Camilla Läckberg, "Kiviraidur" on sünge. Väga paljude - ka heade - tegelaste elud on üht- või teistmoodi viltu ja kogu raamat kinnitab minu senist kogemust skandinaavia tänapäevaste kriminullidega - painav. Mulle tundub, et ma olen samalt autorilt kunagi varem midagi juba lugenud, aga ausalt, ei mäleta. Lohetätoveeringu-raamatuid mäletan ja minu meelest olid need olemuslikult sarnased, võib-olla sellepärast tundub... Ühesõnaga, painavad.
Michael Crichton "Järgmiseks". Kah painav. Crichton mulle muidu enam-vähem sobib, aga selles raamatus oli kuidagi keeruline järge pidada ja kohati oli minu maitsele liiga palju detaile. Kõige sümpaatsem tegelane oli intelligentne hallpapagoi Gerard.
Robin Cook "Puhang". See oli oluliselt lihtsam lugemine. Selline filmilik madin, tegelased ei võtnud eriti aega, et järele mõelda, keda järgmiseks üles otsida või üritada maha lüüa. Film olevat ka tehtud. No las olla.
Aimee Beekman "Kartulikuljused". Mulle meeldib beekman ja mulle meeldivad lood ajast, mil mu vanaema noor oili. Niisama lihtne ongi. Sama hästi oleks kogu see märul ja tsirkus, millest raamatus juttu, võinud toimuda Kalliku talus, kaks hädise olemisega plikatirtsu linnast sõjapakku tulnud peretütre põllesappa nina pühkimas. Ainult et minu vanaisa - kes paraku ei olnud kuigi tore mees - elas sõja ja selle järel aastatepikkuse alkoholismi üle.
Ruth Ware "Pimedas, pimedas metsas". Jälle üks painaja, aga seekord sedasorti painaja, millele võiks täitsa kodus riiulis koha leida. Soovitatav lugeda pimedatel novembriõhtutel üksikus talumajas, kui väljas on torm ja vool kõigub... või siis kusagil heleda päikese käes ja rõõmsa rahva keskel, vastavalt närvikava tugevusele. Ma selle loen vist kohati veel teist korda ka üle.

Kindlasti ei ole tegu parimate raamatutega, mida võinuks aasta esimesel nädalal lugeda, aga parimaid satub pihku nii... jaokaupa. Seekord siis Beekman ja Ware. Fluke'i raamatud kinkis Mees mulle jõuluks, sest retseptid... ja küpsised. Mul on vist ikka uut seelikut vaja.