Sunday, March 17, 2024

Peaaegu kevad

 Täna näitas autotermomeeter mingil hetkel õueilma kohta, et olevat 10 kraadi sooja. Samal ajal olevat Tallinnas lumetorm... 

Sel nädalal andsid meieperes tooni The Põrand ja Lillebrori uskumatud seiklused bussidega. Tähendab, Põrand tahab küll veel ühte lihvimist ja õli toon tuleb taas mahagon ehk tume, sest isegi laudade auväärne iga ei vabanda väljalihvimatuid kahjustusi, mis iga eheleda tooni puhul paratamatult näha jääksid... aga loodetavasti on tuleva reede hommikuks olemas nii õli kui õlitamisvalmidus. Et saaks pühadeks tuppa sisse. 

Lillebror jällegi, mnjaa... promeneeris ükspäev endise klassiõe seltsis Raadi kalmistul nii kaua, et jäi bussist maha... ja teisel päeval uinus koju sõites kaks peatust enne "meie" oma nii sügavalt, et mees sai kokku 25 kilomeetrit ekstra sõita - bussijuht pani ilmselgelt lapseealise reisija ükskõikselt keset metsa maha ja laskis tal tihenevas hämaruses kodu poole kulgema hakata. Hansa Liinid on muidu päris hea bussifirma, aga mõni juht on seal küll sobimatu... võiks pigem kruusa vedada, mitte inimesi. Üks kolmas olukord oli veel, aga see oli pigem arvestusviga, aga kuna ägeda puberteedi tagajärjel on usalduse taastamine endiselt päevakorral, oleks võinud see asi olemata olla... Ükskord kasvavad nad ehk ikkagi suureks. Veel käis Lillebror Jaanipäevatalu noorimal külas, oli olnud tore. 

Veel tegi kõigi mu meeste hulgas tiire mingi vastik kevadine viirus. Natuke palavikku või palavikutunnet, natuke köha ja ebameeldiv nohu... Imestasin täna hommikul valjusti, millal mina selle saan, aga keegi ei osanud vastata. Samuti on terve ja viirusevaba Sõbranna (Jumal tänatud!). 

Jõugu Juht ei ole endale vist veel päriselt teadvustanud, et nädala pärast on tal miski inglise keele eksam, varsti ülikooli akadeemiline test ja siis üsna varsti riigieksamid... aga viirusevinest hoolimata käib ta hoolega nii eesti keele kui matemaatika tundides, nii et lootust on. 

Legolas käis Nimekaimu sünnipäeval ja avaldas nördimust saunaõhtuliste lapsikute siseringinaljade üle. Siis tuli koos Sõbrannaga, endiselt õnnelik ja õhevil... ja nad olid taas väga armsad.

Mees pahteldas siin ja seal ja loodetavasti saavutab täna õhtuks kantseleis esimese põranda-augu täite - nimelt on seal ahjude lähistel kokku kolm teadmata päritoluga põrandalauakahjustust, mille kõige lihtsam ravi on jupp lauda välja saagida ja asendada uue, terve lauajupiga. Vannitoas me vahetasime ühe terve laua välja  (põrandalaudade suuna järgi tundub, et vannituba oli algselt kaks eraldi ruumi ja selle lootusetult purunenud laua otsas elas vahesein), nii et hullem saaks alati olla. 

Mina... sain ühe positiivse vastuse vahepeal negatiivsena paistnud olukorrale, ei ma ei ole palgatööle läinud... aga jah, vähemalt üks ebaõiglus ja valetamine lahendati ära. Kena seegi. Veel suhtlesin armsa Karinaga tudengikorteri asjus, võimalik, et linnamaja teist korrust tuleb vaatama parim üürilisekandidaat võimalikest... aga eks ta ise otsustab. Mina kavatsen homme seal remonti edasi teha, pahtlit ja võib-olla lihvi ja kindlasti tapeeti... Et areneks. 

Nüüd tuli üks laps ja ulatas sõnatult väikese palavikuga kraadiklaasi... Oeh. Tore, et paratsetamooli suurtes purkides müüakse. 

Friday, March 15, 2024

Reede hommikul

 ... sest ma lähen kohevarsti niigi tolmusesse Kantseleisse Legolase lävepakku lihvima ja püüan seda ebasümpaatset tööd natuke veel edasi lükata...

Lihvimise ja muu tolmutamise tagajärjel on mu parema käe pöidlaküüne kõrval üks lõhe, mis ei taha kuidagimoodi paraneda. Mingi aine puudus pluss geneetika pluss tolmutöö, mida mu nahk üldse ei kannata. Võeh. Täna püüan põrandaga ikkagi mingisse arvestatavasse lõpp-punkti jõuda. 

Põrandaõli otsingud on üsna lootusetud olnud, ühest poest püüti meile kaela määrida õlist kolm korda kallimat vaha, mis nõuab teistsugust kohtlemist ja üldse... Õnneks leidis Mees mingi mitte-suurketi õlivahendaja, tuleval nädalal loodetavasti saab kätte. 

***

Linnamajas sorteerin raamatuid ja kui Jumal annab, siis tuleval nädalal tapetseerin esikut. Raamatutega on nii, et "Vitja Malejev koolis ja kodus" läheb ilma vahepeatusteta majast välja, aga eriti hea vene keele oskuse eest saadud mikroskoopilise "Punamütsikese" tahtis Mees alles jätta - sest see on täiesti müstiline asi, ma vihkasin vene keelt kogu südamest ja tolle hetke vene keele õpetajat ka (meil oli neid kokku kümmekond). 

Muidu on sealse remondiga raske, midagi tuleb ette võtta dušinurgaga, aga torud jooksevad nii, et selle millegi ettevõtmine on padukeeruline... Jällegi, tehniliselt korrektne, aga esteetilised mõttes hirmus. Äkki leiame mõned vähenõudlikud ja mitte-jõukad tudengid, kes lepivad... Võib ju loota. 

*** 

Otsustasin Maalehe tellimusest loobuda - hetkel ei ole me just ülearu jõukad ja millegipärast olid varem huvitavamad artiklid - ja siis oli eilses lehes pikk lugu minu armastatud ajalooõpetajast, kes, nagu selgus, on "Sata-sata" kirjutanud Mari Kalkuni ema. Lugu keskendus küll hoopis sellele, kuidas õpetaja küpses eas ehtekunstnikuks õppis. Taas on mul kahju, et ma ehteid ei kanna.

***

Ehtekandmise asemel tegin ühe muu kummalise teo. Panin endale juuksuri juurde aja, seda pole vist pruudisoengust saadik (21 aastat) juhtunud. No aga mul on ilmselt koroonatüsistus ja ealised iseärasused ja... vaja on Gümnaasiumilõpetaja Ema kohaselt viisakas välja näha. Juuksurilt ootangi lahendust, mis ei vajaks erilist hooldust ja näeks ka kolme kuu pärast hea välja, st kui kasvab, siis sobib ikka ühtlaselt hästi. Meie pastoriproual on umbes taoline soeng, mulle tundub sümpaatne. 

Gümnaasiumilõpetaja Ema jaoks otsin ka kleiti, sest Põhikoolilõpetaja Ema kleidist olen lootusetult välja kahanenud (viimase kaalumise järgi 58,8 kilo, see on ligi 20 kg kaalukaotust kahe aasta jooksul, ups). Nii Hansmarkis, Oliveri poes kui Humanas on hetkel veel ikaldus, ehkki anti lootust, et suvisemaid mudeleid tuleb juurde. Oliveri poes püüdis agar müüja mulle pakkuda aina mutisemaid ja kirjumaid hilpe, ega mantli alt ei paista jah, et mul pole varjamist vajavaid pekivolte... ja Hansmarkis on hetke valik ilusat värvi, taskutega* telkkleit või ilusat värvi kleit suurus 40, mis on rinnast ja taguotsast kitsas, aga vööst lai, vabandage, ma olen endiselt herilasekehaga...** Jätkuvalt pole ma võtnud ette vintage-kaltsukate ülesleidmist, oleks vaja. Õnneks on veel natuke aega. 

***

Oeh, seda lihvimist ei saa ikka lõputult edasi lükata. 

Siiralt teie Tolmuahv

_________
*ma ei soovi piduliku kleidi külge taskuid
**laia, kahara seeliku puhul istub hästi suurus 38, mida selle ülemise otsaga ette võtta, ma ei tea, tegelikult ei ole üldse lopsakas figuur... ju oli minu jaoks vale mudel, aga see värv, oi, see värv...

Tuesday, March 12, 2024

Teisipäeva hommikul

Jõugu Juhil on alanud viimane õppeperiood, mis ootmatult tõi meie perelogistikasse väikese muutuse - hommikuti algab JJ kool nii hilja, et tema nüüd tavapäraselt enam koos perega hommikusööki ei söö, tõuseb siis, kui teised parajasti uksest välja lähevad, ja sõidab ise bussiga Linna. Oijah, nad saavad suureks... Aga selliste väikeste sammudega on vist leebem see iseseisvaks kasvamise ja oma elu peale mineku teadvustamine, mulle tundub. Vähemalt minu jaoks...

***

Lillebror märkis eile, et ta on avastanud, et kui ta ütleb, mis asjus ja kuhu läheb, siis lubataksegi, ei peagi enam salaja hulkuma minema. Kujutage ette, eks ole, 15-aastast inimest peaks nagu saama natuke usaldada. Rutiiniväliste liikumiste puhul on küll tähtis, kas on tarvis finantseerida, viia ja tuua, aga heade plaanide puhul pole ju kellelgi midagi ütlemist... Eile käis Lillebror ühe endise klassiõe seltsis (ja palunpalunpalun teeme nii, et see piiga jääb veel pikaks ajaks ainult endiseks klassiõeks, ei midagi muud, liiga noored ja muidu ka) nende ühise tuttava-sõbra haual, sest õnnetusest sai neli kuud. Oli olnud huvitav avastusretk mööda Raadi surnuaeda.

***

Linnamajas avastame aina uusi ja uusi insenertehniliselt korrektseid, aga elukorralduse mõttes tarbetuid ja garanteeritult koledaid lahendusi. Vanaisa ei mõjutanud ei Vanaema pisarad ega minu põrkimine, tema tegi asju nii, et oleks tehniliselt korras ja hiljem lihtne parandada ("Juhtmed peavad olema krohvi peal, kui midagi katki läheb, siis saab kohe ligi..."), esteetika ei lugenud midagi. 

Eile hakkas Mees minu halamise peale üht täiesti tarbetu olemisega harutoosi uurima ja avastas, et juhtmetes on vool sees, aga puudub vihje, kuskohast see tuleb ja mis imeasja pärast seda juhet üldse tarvis on. Teise, nähtavalt tarbetu juhtme likvideerimine küll õnnestus, hea seegi. Nüüd peaks keegi - kardan, et siiski mina - ära lihvima ja värvima esikulae. Ajalehed on juba seinas...

Vanaisa esteetilist arusaamist kirjeldavad hästi tume-oliivrohelise trepikojavärvi sisse tekitatud hele-sinakasrohelised laigud, seal, kus ta puitpaneeli sisse mingeid juhtmeid vedas või midagi. Tekkis auk, oli tarvis ära värvida, noh, palun, roheline. Et heleduse vahe on umbes nagu mustal Mimil ja Valgel Minil, toonist rääkimata, polnud tähtis, roheline on roheline. Kuidas seda vana õlivärvi vähegi inimlikumasse tooni üle värvida, me veel ei tea.

***

Mu tomatitaimed üritavad minikasvuhoonest välja kasvada, ilmselgelt on tagumine aeg nad ümber istutada. Maakaevamiseks on veel vara, täna hommikul oli köögiakna all -7,7'C, aga kasvuhoonele tahan ma kohevarsti saada püsiva katuse peale. aitab sellest kilega mässamisest. Mehe andmetel on Linnas jupp pleksiklaasi, midagi tuleb juurde osta, aga lootus on hea...

*** 

Ostmistega on muidugi nii, et korraliselt liikuva rahaga on hapusti. Linnamaja elektriarve on ka seekord palju suurem kui peaks olema, samuti meie kodu oma - ma ei tea tõesti, misasi neid kilovatte niimoodi sööb... Linnas on viga vast suures veeboileris, mis muudkui kuumutab ja kuumutab... tõmbame saba seinast välja, kuni seal keegi duši all käia ei taha. Urr. 

***

Poliitikaminut, sisemine Karen saab sõna. 

Rahvatervis, tõepoolest - magusamaks oleks nagu päästja olukorras, kus kaubanduskeskustes on veibipoed, alkoholijoomine on aktsepteeritav ja tubakamüük lubatud... Kõigepealt võiks alkoholi- ja tubakaaktsiis olla umbes 500% praegusest*, siis hakkame rahvatervisest rääkima, palun! Sala-alkoholile ja puskariajamisele nulltolerants (vahendajad automaatselt vangi) ja kes ikka mudajoodik peab olema, las käib Läti vahet. Vastutustundlik valitsus ei peaks eelarvesse üldse mürgiaktsiisi sisse kirjutama, vaid olema ebameeldivalt üllatunud, kui keegi loll ikkagi tubakat ja kanget alkoholi ostab (no jäetagu siis õlu ja vein odavamaks, nendest purjujäämiseks peab ikkagi rohkem pingutama....), viinasokiviina saavad pered ikka ostetud, kui paremat palavikualandajat ei oska leida. 

Mis puudutab laste ülekaalu, siis palun väga, tehtagu lapsevanematele selgeks, et tervetele lasteaia- ja algkooliealistele lastele nutietelefoni ega tahvelarvutit ega isiklikku lauaarvutit EI OSTETA, kõik. Kui laps soovib paigal istuda, siis lugegu raamatut ja mängigu lauamänge, elagu päris elu. Ainult et... mina olin ekraanieelsel ajal äärmiselt mitteliikuv, pidevalt magusat sööv alakaaluline laps. Minu lapsed istuvad pidevalt ekraanide taga, kui neid sealt ära ei liigutata (noh, hea küll, nad ei ole enam väga väikesed, aga ikkagi...) - ainus ülekaaluperiood oli JJ-l pärast rästikuhammustust, mis tema ainevahetuse mitmeks aastaks rivist välja lõi. Küllap on kusagil ka mingi geneetikaprobleem mängus, aga mis see on, mis rasvumist soodustavat geeni jõulisemalt esile toob, mina ei tea. 

***

Ma nüüd lähen ja avan pesunöörihooaja, päike on vaimustav ja Vanaema kummutisahtlist leitud valgetikandiga laudlina vajab päästmist - plekk aastast 199x on küll peaaegu välja läinud, aga päike on parim plekieemaldaja, nii et lootus on hea. 

________

*ma ei tea ega huvitu, kui palju see praegu on, aga see on kindlasti liiga väike.

Sunday, March 10, 2024

Märtsi esimene täisnädal

On olnud... huvitav. Kohe nii huvitav, et kui täna koguduse liikmete üldkoosolekul liidu aastakonverentsile kandidaate esitati, pidin kaaluma, et juhul, kui keegi peaks Mehe välja pakkuma... kas meile ikka sobib... sest elu kerib kevadepoole aina tihedamaks. 

Esmaspäeval lihvisin põrandat. Lihvitavaid kohti on ikka veel ja veel ja veel. Legolas käis klassiga Tallinnas. Oli tore. Tore ei olnud, et esines arusaamisküsimusi, aga see on kord juba Legolase eripära, et ta räägib küll vabalt kolme võõrkeelt ja nuusutanud on veel kolme... aga eesti keele nüansse ei taju. Kõik lahenes väga sõbralikult. 

Teisipäeval sai Lillebror kardioloogilt loa jätkata nii, nagu on - augustis ilmselt tagasi. Mina tegin Alfale süüa, sai tehtud ja osalejad söönuks.

Kolmapäeval... ei mäleta, mis toimus? Ikka lihvimine, aiatööd (talvega puude otsast allasadanud okste kogus on uskumatu) ja villavaibakesed. 

Neljapäeval käisin tööintervjuul, kuhu ma tegelikult omal tahtel eriti ei kandideerinud. Oli minu arusaamist mööda sõbralik, aga ebamäärane vestlus, kuna intervjueerijad ei paistnud ise ka päris täpselt teadvat, keda ja mida neil vaja on. Eriti, mis ulatuses ja millise raha eest. Eks nad siis nüüd mõtlevad ja otsustavad. Veel käisime Lillebroriga arenguvestlusel. Areneb, aga teismeliste ümberistutamine on muidugi selline asi, nagu on. Küllap veab välja. 

Reedel pahteldasin linnamajas kohe palju, kuni pahtlilabida purunemiseni. Õhtul käisin palvekas, kena oli. Pank kandis üle Vanaisa hoiused, ma olen nüüd rikas pärijanna (irooniat ju ometi mõistate? aga see raha võimaldab meil siiski osta paar ammumõeldud asja, nii et oleme tänulikud, lahkunul ei pea ju ilmtingimata olema midagi päranduseks jätta).

Laupäeval pahteldasid linnamajas Mees ja Jõugu Juht. Mina olin kolme lapsega (sest Sõbranna ka!) Viljandis võistlustel. Seekord meil Eesti meistrit pole, Legolas sai hõbeda ja poolhaige Lillebror neljanda koha. Las mõnikord võidavad teisedki. Legolas ja Sõbranna kiirustasid pärast veel peole, mis seekord oli olnud meeldivat sorti. Senised samalaadsed peod on Legolase kirjelduse põhjal meenutanud üht külabaari-diskot, kuhu ma kunagi väga noorena mingitel imelikel (loe: praeguseks meelest läinud) asjaoludel sattusin, tudengiklubid olid ikka palju leebemad kohad...

Pühapäeval juhatasin natuke pirukapausi-vägesid ja osalesin koguduse üldkoosolekul. Pärast tuli üks kodugrupp ise (!) endid kohvikutegijateks pakkuma. Halleluuja!

Lumikellukeste jaoks on ööd ikka veel liiga külmad, aga linnamaja aias ei ole enam jäämäge. Kassid käivad õue inspekteerimas ja lund on juba piisavalt vähe, et sain ühel päeval natuke parkigi riisuda. 

Sunday, March 3, 2024

Remondiseisust

 Näitan Kantselei praegust seisu:



Mimi käis eile õhtul inspekteerimas. See tuba ongi 28 ruutmeetrit suur, hetkel muidugi kajab hirmsasti ja me endiselt väga täpselt ei tea, mis me sellega teeme. On ideid, aga eks seda asja tuleb veel arutada. 


Oli koolivaheaeg

Lisaks vaheajale saime täna 15-aastase lapse... või kuidas võtta, peale lühikese telefoni-intervjuu pole muud infot saanud, Lillebror viibis nimelt reedest saadik koguduse noortelaagris ja saabub alles õhtupoole. Olevat olnud tore, aga eks me põhimuljeid kuuleme hiljem, lasanje kõrvale.

Enne tänast oli ka midagi. 

Mina olin terve nädala kodune ja perekonnane, sest kirjandusmuuseumi ja Töötukassa suhtluses on mingi jamps ja ehkki kõik minu poolt kohatud inimesed on väga armsad, otsustasin võtta rahuliku aja. See tipnes kokkuleppega minna tööintervjuule hoopis teise kohta... kuhu ma ise tegelikult nii väga ei taha, aga armas E. (kohvipaki toonides ukse tagant) muudkui soovitas ja veenis ja ma siis lubasin ta ülemusele, et tulen vaatan. 

Mees käis natuke tööl ja lihvis Kantselei põrandat. Masin on veel homme hommikuni olemas, täna õhtuks jagub ka tööd. 

Jõugu Juht nautis vaheaega peamiselt arvuti taga, aga võõrustas ka Semu, kes tundub olevat aastaga veel pikemaks kasvanud, nüüd on ta umbes sama suur kui JJ ja Legolas kokku. Aga täitsa muhe ja muidu ka hea poiss. 

Legolas käis sünnipäeval Väikeses Kuurortlinnas. Oli tekkinud kontakt kohaliku gängiga, aga õnneks ainult pahurdamise tasandil. Veel käis Legolas oma esimese crushi, juhtumisi praeguse klassiõe sünnipäeval. Selle suhtes oli mul eriti kehv tunne, sest crush ei ole enam ammu see imearmas lapsuke, kellel ma mingi lasteaiapeo asjus seljapealseid nööpe tohtisin kinni panna, vaid, hm, normaalne tiinekas (laenates Sõbranna sõnavara), mis minu kõnepruugis ei tähenda midagi head. Pealegi peeti pidu otse Võhandu jõe kaldal... aga oli olnud üllatavalt vaikne ja rahulik. 

Lillebror, jah, peab sünnipäeva ja võõrustas siin oma Sõpra. 

Perekondlikult käisime Kuurortlinnas Teise - nojah, nüüdseks ainukese - Vanaisa juures ja kuna me juba sõidus olime, siis ka pealinnas poodlemas. Sai Lillebrori sünnipäevakingitus - uuem ja suurem kasvuhoone -, said saapad hanepoeg Legolasele ja veel paar vajalikku asja.

Siis sai nädalavahetus ja sai lihvimismasin ja võeh... põrandalihvimine on üks jube töö, eriti kui tegu on põhjalikult sissekõnnitud põrandavärviga. Ja mina ei pea seda tegelikult ise tegemagi - noh, mina lihvin alates homsest väikese kettaga trelli otsas, servi ja madalamaid kohti, mis suure masina jaoks kättesaamatuks jäävad. See põrand lainetab nagu... nagu üks väga vana põrand, mis ta ongi - aga ilus on ka. 

Esimesed lumikellukesed on poole sentimeetri jagu maa seest väljas ja õues pakutakse päikest. Ilus. 


Friday, March 1, 2024

Palju õnne märtsikuuks!

 Ega ei tea ju, kas see kuu meile erilist õnne toob, aga igatahes lähevad päevad valgemaks ja ehk hakkavad - atsih - pajukiisudki ennast näitama, see on ikka tore. 

Praegu on märtsist teada, et...

  • laenutame suure põrandalihvimismasina ja lihvime Kantseleid kohe hoolega;
  • Legolas läheb taas sünnipäevale;
  • Lillebror osaleb koguduse noorte talvelaagris;
  • me saame 15-aastase lapse;
  • Jõugu Juht võõrustab Semu;
  • Legolas käib klassiga Tallinnas ja peab muidu arvestuste nädalat;
  • Lillebror käib südamearstil;
  • mina käin notari juures;
  • mina teen Alfa puhuks korra süüa (õudus, kuna toidutalumatused ja -eelistused);
  • Linnamajja tuleb ahjuparandaja;
  • Legolasel ja Lillebroril on meistrivõistlused;
  • meil Mehega on koguduse üldkoosolek;
  • õlitame Kantselei põrandat, Legolas kolib selleks ajaks välja (õli haiseb, tema tuba on Kantseleiga otseühenduses;
  • Jõugu Juhil on inglise keele eksam.
Kusagil selle aja sees valmib üks loovtöö ja üks UPT. Kusagil selle aja sees pikeerin tomatid. Kusagil selle aja sees on üks klaarimine, milles mina olen täiesti süütu kannataja. Kusagil selle aja sees on villavaibakeste-kanga mahakudumine. Loodetavasti tuleb siia veel lisalapsi (peale selle õlitamispäeva, eksju) ja loodetavasti lubab ilm teha ka aiatöid. Kuu lõpus ehk saabub perekond Kurg ja on juba täitsa  nähtav, kuuldav ja katsutav kevad. 
Veel loodaksin mingitele planeerimata ja ennustamata rahalaevadele, aga ühe imetoreda paiga mikrolaat on täpselt meistrivõistluste päeval ja ega sealt suurt sissetulekut oodata olekski... ja minu jõud ei ole veel päriselt taastunud, noh, ega umbes täpselt kaks kuud pärast teelahkmel olemist* ei peagi vist veel. No aga küllap tuleb see, mis peab tulema. 

__________
*ma arvan, et see oli üks kõige kummalisemaid kogemusi elus - taipamine, et ongi selline hetk, mil on võimalik päriselt ära surra ja see otsus on sellel hetkel enam-vähem enda teha. Ärge kodus järele tehke.

Monday, February 26, 2024

Kuidas me praegu toime tuleme

Teate, ma ausalt ei uskunud päris lõpuni, et valitsus lastetoetuste kärpimise ja maksutõusud päriselt ellu viib. Nii pahatahtlikud ja lollid ei saa eesti poliitikud ometi olla! 

Nojah, selgus, et saavad küll - ja nagu ma neil päevil olen lugenud, on neil ka kari kaasakaagutajaid. Hea sakslanna, öeldi sellise suhtumise kohta hm, ühel teisel maal teisel ajal, aga ma kahjuks ei leia viidet, sakslased häbenevad oma ajalugu endiselt hirmsal moel. 

***

Igatahes on reaalsus selline, et minu elu ja tervise, pluss põhimõtete tõttu tehtud otsuste (töölt lahkumine) ja valitsuse alatuse tagajärjel kaotame me igal kuul umbes 1000 eurot, võrreldes umbes aastataguse ajaga. Kuna ma lahkusin töölt vabatahtlikult, ei saa ma ka sentigi töötuskindlustusest. Töötukassa tegeleb üldse viimasel ajal minu järjekindla hanitamisega, aga see on teine teema ja ei vääri täna pikemat kirjeldamist. 

Lisaks hinnatõusudele ja sissetulekus kaotamisele tekkis loodetavasti tulevaasta kevadsuveni kestev püsiväljaminek Lillebrori kooliarve näol - aga ega meil palju häid valikuid enam olnud. Puberteet pluss Lapselaps pluss ATH... Lapse elu, tervis, isiklik õpirahu ja tema jaoks turvaline koolikeskkond on väärtuslikumad kui uued riided või maeiteamis. 

Natuke midagi tuleb tõlgetest, aga see on umbes ühe poeskäimise jagu... soodushindade leidmise puhul. 

Natuke midagi tuleb vaiba- ja sallitööst, aga ka see on napp... heal juhul Lillebrori koolimaksu jagu. 

Sääste on, mitmes eri taskus. Mitte palju ja tegelikult on need sihtotstarbelised, aga arved peavad olema makstud ja toit laual sõltumata mingitest tuleviku kulutamisplaanidest. 

***

Toiduplaani ja poenimekirja koostamine on suurepärased ja vajalikud mõtted, aga laste eluperiood on selline, et raske on mitu päeva ette ennustada, millised (ja mitu) sõpra külas on. Või vastupidi, kes on kodust ära. See tähendab, et teatud odavamaid toite ei saa pikalt ette planeerida või kui, siis üldjuhul koolinädala algupoolel. Laupäeval tegin spontaanselt kõrvitsa-püreesuppi ja karulauguvõiga leibu*, sest külas polnud ei Sõbrannat ega Laenulast, nemad jääksid selle toidu juures mõlemad nälga. 

Sellegipoolest elame suurelt osalt sügavkülmas, sahvris ja keldris oleva peal. Piimatooteid, leiba-saia, puu- ja aedvilja pluss sooduspakkumises olevat toitu tuleb ikka jooksvalt osta, kolm teismelist poissi ja sõbrad söövad palju. 

Endiselt on mul liha ja vähegi eksootilisema aed- ja puuvilja puhul hinnapiir, millest kallimat põhimõtteliselt ei osta, kui ei ole just mingi eriüritus. Liha puhul tähendab see kuni 4 eurot kilo**, paprika-tomati-suvikõrvitsa puhul 2 eurot, tsitruseliste ja muu puuvilja puhul 1.50. "Paulared" õunad on tegelikult päris head... Tõsi, kui brokoli on oma tavalisest hingehinnast vähegi soodsam, siis ostan ma teda ja muud juurdekuuluvat, sest brokoli-peekoni-paprika-makaronisalat on üks meie pere absoluutsetest lemmikutest. 

***

Suured kodumasinad töötagu öösel. Natuke ikka õnnestub kokku hoida. Triigin nädalavahetustel - ja seda ma teen endiselt, Mees käib tööl viisakalt riides ja kortsmoonikute jaoks pole kapiruumi kusagilt juurde tekkinud. 

***

Riideid ja jalatseid ostetakse vajaduspõhiselt. Mõnel juhul on muidugi õnn ja rõõm, kui üldse midagi saada on, Legolas on meil praegu see saapatu hanepoeg... ehk, tähendab, tema olemasolevad saapad peavad vast kevadeni vastu küll, aga uueks talveks on midagi kindlasti vaja, õnnetuseks ei küsi saapavabrikandid Legolase käest, mida ta on nõus jalga panema...

Mingeid kodutekstiile tuli ka Vanaema kappidest, peamiselt küll valgeid laudlinu, aga ka voodipesu. Kodumasinate suhtes ma veel kindel ei ole, Vanaema saumikser on igatahes puhtakujuline õnnetus, aga üldiselt püüan sellest pärandist oma pere tarbeks ära kasutada nii palju, kui vähegi võimalik - isegi kui ei ole tegu päris minu enese valikuga, näiteks Kantseleisse tuleb kaks heledast puust raamaturiiulit, sest neid on meil vaja, linnamajas pole mõtet hoida ega Mehel ekstra uusi valmistada... ehkki meie kodus on siiani kogu puit põhimõtteliselt tume olnud. 

***

Arvete ja toidu kõrval on kolmas prioriteet laste vajadused - Jõugu Juhi ja Lillebrori koolimaksud, Legolase sport ja tantsimine, laste sotsiaalne elu mõistuse piirides. Ega teater või kino meid Mehega nii väga ei ahvatlegi, vaatasin siin hiljuti Vanemuise mängukava, polegi nagu midagi huvipakkuvat. Mingeid abielu-kohtinguid tahaks küll, hm, esimese korontiini ajal me käisime korraks kümnekilomeetrisel autosõidul siinsamas, et ma saaksin sinililli näha... Äkki midagi taolist. Mõnikord, kui lume- ja poriolud lubavad, käime oma krundil kahekesi jalutamas, see on ka ilus. 

***

Neljas prioriteet on praegu ehitus. Ma ei taha eriti mõelda, kui palju läheb maksma põrandalihvimine ja -õli, aga see tuleb kindlasti esimesel võimalusel ära lõpetada, kaua need tuvikesed läbi ehitustolmu käivad... ja siis on meil vähemalt kõik põhilised eluruumid natukegi korras. 

***

Viies ja paratamatu kulutamispunkt on hädavajalikud ootamatud olukorrad. Sel kuul veepump ja miski autoparandus, kokku ligi viissada eurot... ei olnud üldse nii lõbus kui pidanuks. Õnneks on niisuguste asjade jaoks sihtotstarbeliselt natuke raha kogutud. 

***

Ja meil ei ole kodulaenu, see on muidugi rõõm. Rikkurid sihukesed, arvavad valitsuseliikmed. Mnjah, olles küll majaomanik, ühtlasi maaomanik, on meil sularahaga pidevalt kitsas... 

***

Täna ütlesin Mehele, et ärgu ta toidupoodi mingu. Külmikus on viis liitrit piima ja palju mune, sügavkülm endiselt peaaegu silmini täis ja keldris palju moosi - täna tehakse meil õhtusöögiks pannkooke. Muidu on ka nii, et võiksime ilmselt mõnenädalase blokaadi üle elada, elukoha geograafilise asukoha eripära, kui pood on päris kaugel, tullakse sealt alati suure seljatäiega. 

Ja selle kõige kõrval, jah, otsime Lillebrorile mitte just odavaid sünnipäevakinke (sest laste vajadused, eksju, ja tema soovid on praegu tegelikult mõistlikud), kaalume murutraktori ostmist, sest sihtotstarbeline päranduse kasutamine... ja keeldume endiselt loobumast valitud elustiilist. 

Tuleme toime, aga ilma valitsuse perevaenulike otsusteta oleks mõnevõrra lihtsam. Kas meie lapsed tulevikus niisuguste poliitiliste suundadega riigis elada ja makse maksta tahavad, on muidugi iseasi, hetkel meil valitsusparteide valijaid peres ei ole ega arvatavasti ka tule. 

___________
*me tõesti ei tähista vabariigi aastapäeva kuidagimoodij a ma siin praegu püüan sügavkülma tühjaks keeta-küpsetada...

**50-protsendiline allahindlus, ainult - ja sügavkülm. Ma ole endiselt saavutanud võimekust osta ja preprareerida korraga pool siga kohalikult talupidajalt, ehkki talupidaja on täitsa olemas...

Sunday, February 25, 2024

On saabunud koolivaheaeg

Tõepoolest. See vaheaeg jääb Jõugu Juhile viimaseks päris vaheajaks üldhariduskoolis. Järgmise vaheaja sisse sõidab juba eesti keele riigieksam ja suvel... saab tal olema lihtsalt suvi. 

Sel nädalal sain mitmelt poolt kehvi uudiseid, ärritusin ja valasin nördimuspisaraid. Mulle kohe mitte ei sobi, kui valetatakse! Pealegi on kellegi tegematajätmise tagajärjel meie perel rahaline kahju ja üldse. Ma täpsemalt ei räägi, paar head inimest püüavad olukorda klaarida, aga hetkel on inetu ja mul on absoluutselt õigus olla maruvihane. LÕRR.

Esines puberteedihetki (need ka veel, eks ole). Õnneks on tegu esinevate hetkede, mitte kestva püsiseisundiga. 

Vabariigi aastapäeva me eriliselt ei tähistanud - nagu ikka. Õhtusöögilauavestlus oli küll poliitilisem kui tavaliselt, sest Ukraina sõja alguse aastapäev ja... Üks lastest teadis, et piltidele erakordselt rumala näoga  jääv minister on ka telepildis erakordselt rumala näo ja erakordselt rumala jutuga. Kahju küll, et kedagi kohasemat ministriks panna ei olnud, aga ega need teisedki... seo kokku ja pane allavett ujuma. Allar Jõksi seisukohavõtt laupäevases lehes oli küll arukas, kui neist kuulsatest ja tähtsatest veel mõelda, Jõks muidugi minister ei ole... 

Kõige tähtsamatega oli nii, et... Jõugu Juht hakkab terveks saama, tänu Jumalale!

Legolas ja Lillebror esinesid kumbki oma kooli aktusel. Üks tantsis, teine laulis. 

Legolas käis sünnipäeval. Sünnipäevalaps - Legolase lähim gümnaasiumisõber, imeilus ja tark poiss - oli Legolase küsimuse peale, mida kingiks oodatakse, arvanud: "Su ema võiks midagi küpsetada." Siis ma norisin kaks nädalat, kui Legolas kodust küpsetisi kaasa võttis, kas ta viib tootenäidiseid. :) Lõpuks telliti brownie'sid ja Legolase jutu järgi olid need kadunud nagu kerisele - kooki olevaki pigem vähe olnud. Ka täna läheb ta sünnipäevale, aga seekord viib kingiks klassikalisemaid lahendusi. 

Lillebror elab aiatööplaanide tähe all. Keeruline on, kui lapsel on huviala, millega seotud probleeme ei saa lapsevanem kuidagimoodi lahendada - tema aasia tulikate ja kroonülaste kallal pidid olema tundmatu päritoluga ussikesed, mingit nõu oli ta Aiaelu grupist saanud, aga olukord kisub vist lootusetuks. 

Mees tegutses Kantselei lae teemal. Kuidagi ei saa siledaks. See-eest õnnestus mul tapeedi värvmine esimese korraga. Tuleb mõelda, kuhu see ülejäänud värv läheb, kas tahab Lillebror endale ihukarva toaseinu või meie ise, kui peaks suvel uue ahju saama. 

Veel tegi Mees ära meie tuludeklaratsioonid. Midagi saab tagasi. 

Esimesed lumikellukesemillimeetrid on väljas, samuti mõned nurmenukulehed. Õhtuse bussiga tulevad Lillebror ja tema Sõber (kes tundub meie viimasest kohtumisest saadik olevat viis sentimeetrit kasvanud) ja kui Mees nüüd selle lae eiteamitmendat korda tegeletud saab ja JJ abiga ülemise aknaliistu paika... siis saab bordüüri ka ära kleepida. Äkki õnnestub enne aprillikuud tuba valmis saada...?

Wednesday, February 21, 2024

Jälle hommikuselt

Sooja poole pöörduv ilm on muidu tore, aga hall hämarus ei aiata kaasa ärkamisele, see osa on kehv. Eks ma siis jälle kirjutan, saan vähemalt mõtte liikuma. 

Eile käisin kütmas ja pahteldamas. Pahteldamisega on nagu on, ega ma seda ju maalritasemel ei oska - aga peaaegu ükskõik mis on parem kui krohviaugud. Kütmisega aga on kehvasti, see ülemise korruse ahi vajab iga kord pikemat veenmist. Veenmise käigus tõmbab ta kõigepealt tagurpidi, lausa leegi uksest välja ja see ei ole kuidagimoodi aktsepteeritav, kui me tahame selle maja korrused kaheks eraldi üksuseks teha. Kirjutasin endale teadaoleva info üles - et millised küttekehad ja mis aastast, Mees saadab selle täna meie usaldusväärsele ahjufirmale edasi. 

***

Mees retsenseeris loovtööd kaltsuvaiba kudumise kohta. Vaip oli tõeliselt ilus ja selle kudunud laps kindlasti tubli, aga pidas hasplit kerilauaks, piiritsat süstikuks ja nimetas tallalaudu - uskuge või mitte - pedaalideks. Mh. Orelil ja autol on pedaalid, kangasteljel on tallalauad. Ja süstiku sisse käib pool, mida aetakse vokiga... kaltsuriba puhul poleks see võimalik, järelikult piirits. Pedaali-sõna peale tegi ka laua taga seda juttu kuulnud Legolas nägusid - ikkagi viiendat põlve kangru laps, ehkki ta ise peale kanga ülesajamisel abistamise teemaga ei tegele. Jäi küsimata, kas kudujalaps kunste oskab pidada - ebausk on täiesti vale asi, aga kangakudumine on kümme tuhat aasta vana töö, selle juures peab pidama vähemalt seda, et ülesajamise lõpus tuleb pats kiiresti peost lahti lasta, siis saab kanga ruttu maha. Ja mahaõikamisest tuleb igaks juhuks teada anda, et keegi poole pealt kogemata juurde ei tuleks, muidu lõigatakse tulijal elu katki... viimase kohta ma pole statistikat teinud, aga lahtilaskmise kiirus töötab küll, viimase kitsa kanga ülesajamisega oli igavene jama ja näete, jäigi teine vinduma, poolteist kuud ootas minu haiguse pärast ja üldse. Muud kunstid, mida ma tean, käivad leiva ja laua kohta, kangakudumisega oli midagi veel, aga neid ma kahjuks ei mäleta. 

***

Vitsakimp köögilaual avas eile esimese õie. Nii et meil õitseb kirss. :)

***

Lillebroriga teeme aiandusplaane. Nii palju oleks teha ja nii vähe kevadet-suve on... Igatahes tahab Lillebror nädalavahetusel koristada verandat, mis on meie aiatöötuba. Ilus mõte. 

***

Aiatööde teemal on mõte osta Vanaisa pärandusrahade eest üks hea hinna-kvaliteedi suhtega murutraktor. Et niidaks suvel ja sahkaks talvel ja üldse teeks elu kergemaks. Ma tahaksin poistele mingit saunaformaati ka, aga nende hindu tuleb veel uurida. Kui keegi teab soovitada traktorit või 4-5 inimest mahutavat valmissauna*, siis aitäh, võtan soovitused arvesse. 

***

Täna loodan värvida Kantselei seinad. Tuleb hele hallikas-beežikas... loodetavasti mitte liiga ametiruumi moodi. Veel tellisin õhtuks Linnast viimased kaltsu-eiteamisasjakotid koju, sorteerin lõpuni, siis on vähemalt selge, millised kudumid lähevad harutamisele ja villavaibakestesse, sest üleeile sorteerisin juba minuni jõudnud lõnga ja oeh... magan keralaos, kitstelje juures ootab suur hulk värvide järgi sorteeritud lõngu kassivaipadeks kudumist. Ülehomme lubatakse head sooja ilma, siis käärin kanga, uuest nädalast hakkan kuduma. Ega kogu see kupatus iseenesest ei vähene. 

Kui nii võtta, siis käib praegu peaaegu kogu minu elu selle ümber, et teha midagi... mis võimaldaks midagi järgmist, ja need midagid on tihtipeale seotud koristamisega. Tuleb olla tänulik, et on, mida koristada. Kaosest peab sündima kord, sest kord on hea ja meelepärane. 

______
*meil pole ise nullist ehitamiseks lihtsalt aega, Linnamaja kõpitsemine ja Majas vajalikud tööd ei lase - mingi IKEA või Lego moodi saun võib olla, eraldiseisev, kokkupanek on ikka kiirem ettevõtmine kui ise puiduladudes käimine, laudade parajakssaagimine ja nii edasi. 

Monday, February 19, 2024

Hommikuselt

Viimastel öödel olen unes näinud endiseid kolleege, isegi sõbralikus võtmes. Väga huvitav ja igatahes intrigeerivam kui näha Vanaisa ja Vanaema pahastena koristamisel osalemas. Eks jah, see urn on meil ka... ootab minu ja nüüd ja JJ tervenemist ja libisemisvabamat liikumisvõimalust. Onu Ants on küll lõpmata vitaalne, aga temagi luud on kardetavasti eakohases seisundis ja Raadi kalmistu on hetkel tõenäoliselt jääõudus. 

***

Kui linnamaja vastas peaks elama keegi aknal passiv (vana?)inimene, siis tal oleks juurdlemist küll. Tulevad sinna räämas olekuga majja mees ja naine, korstnast hakkab tõusma suitsu, viivad kotte ja kaste autosse... No aga see tekstiil, eks ole. Eile leidsin ootamatust kohast suure prügikotitäie lõnga ja kudumeid, mida tuleb sorteerida (kohevarsti hakkan), oma ülikooli lõpukleidi, suure valgetikandis laudlina, tuttuusi ja auklikke froteerätikuid läbisegi sahtlis... Mingist jubedast kunstmaterjalist lillelise, tuttuue aluspesu, mida Vanaema muudkui minu tuleviku tarbeks ostis - minu keha, vabandage, ei kannata muud kui puhast puuvilla -, ajasin otse prügisse, ei jaksanud sorteerida. Küllap kannavad pesu ka prügimäeasukad, kui neid juhtub olema, pealegi ei olnud jaksu süveneda, kas see kunstkraam on veel üldse kantav. Uuemate poesiltidega pesud viisin juba sõja alguses Ukraina riideabisse. 

Veel tõmbasin eile ülemise korruse esikus lipendavat tapeeti maha ja tuvastasin, et see sein vajab enne igasugust muud viimistlemist lauspahteldamist, sest Vanaisa oli 1992. aastal tapeedi kleepinud otse alasti krohvi peale - ja krohv teeb ka krõp-krõp-krõp... Väga praktiline, et meil parajasti Kantselei remont käsil, homme lähen pahtlipangega. 

***

Saabus maamaksuteade ilma ühegi vihjeta, millise maatüki kohta see käib. Olles maaomanik, ühtlasi majaomanik, kellel on sularahaga pidevalt kitsas, tahan ma teada, mille eest ma täpselt maksan - kumb neist või mõlemad kokku...? Arupärimise vastuseks saadeti pikk oopus tulumaksu kohta, automaatvastus, aga loodetavasti loeb minu kirja ja vastab ka elus inimene. 

Mh, e-riik, aga kohe algusest peale kogu infot anda nad ei suuda...

***

Vaatasin (ilma helita, sest see pole seda väärt) euro-võidulaulu koos viipekeeletõlgiga. See noormees andis kogu kupatusele kindlasti umbes poole jagu juurde ja peaks kindlasti lõppvõistlusele kaasa minema. Muidu ma põlastan 5miinust sügavalt, sest ropendamine*. Nende ainus pluss, millest teismelised fännid paraku aru ei saa, on tekstidesse pikitud nii-öelda lihavõttemunad - no öelge mulle, kuidas see asi eesti keeles on, kui filmi või muusikasse on peidetud vihje hoopis millelegi muule! Meie lapsed ei tea midagi väi-kesest parrrdikesest ja sellest, kuidas mooonid kõikk on pikkad-pikkad-pikkad... ja isegi mitte sellest, kuidas see narkootikumidega seostub. Viimast seost, mida olen kunagi kusagilt lugenud, ei leidnud mina ka kiire guugeldamisega, kaua ei viitsinud otsida... no aga opioidid on kõik algselt (või ideena, need hilisemad) moonidega seotud... Ühtlasi on selgunud, et meie lapsed ei teadnud, kes on Kiku nondesamade miinuste suusatamise-laulus, mida Sõbranna ilmselt armastab - tema käest ei ole trehvanud küsima, kas ta teab. Võiks ju ometigi teada või mõelda, oeh... 

***

Legolas lubas mul vaadata videot tuvitantsutrennist. Lausa kaht. Ühe puhul oli kogu koreograafia andestamatu karglemine, ehkki tantsijad kenad... teine ("Soovide valss") imeilus. Tants on suhtlusvorm ja näha neid kahte omavahel suhtlemas olukorras, kus nad ei tea, et keegi neid jälgib, on lõpmata armas. Isegi kui ma muidu tantsimist üldse vajalikuks ei pea - vabandust, Nodsu, igasugune liikumine liikumise enese pärast on minu jaoks mõistetamatu. 

Siitkandi tantsupeo piletihind on samuti andestamatu, oleks siis selle eest mingit normaalsust nagu garanteeritult vihma- ja sääsevaba ilm, mugavad seljatoega istmed ja puhtad, tsiviliseeritud kempsud**... aga tuleb minna, Tuuletütar tõenäoliselt tantsib ja meie tuvid... ehkki peolepääsejate kohta otsustamise aeg on ju alles aprillis.

*** 

Tõime Linnast ära sisustuselemendi - puukasti. See oli köögis pliidi juures juba minu sünnikodus, papa Juhani sünnikodu*** asemele ehitatud majas, mis meilt kõrvalasuva tehase laiendamiseks ära võeti, kui ma kolme-nelja-aastane olin - oli pikk kohtusaaga, kusagil on mõned paberid alles. Meil pole siin kunagi korralikku puukasti olnud. Lapsed vaatasid ja imestasid, et see on ju see, mis Vanaema juures alati pliidi all oli... Oli jah, aga kui maja väljaüürimisele läheb ja sinna tulevad võõrad, siis vähemalt puukasti turvalisuse eest tahan ma hoolitseda. Ilmselt tulevad linnamajast koos raamatutega ka paar riiulit ja võimalik, et tammepuust söögilaud. Muu kraam jääb üüriliste tarbeks sisse või läheb kuhu iganes... aga sellega ma veel ei tegele. 

***

Oeh. Naine, hakka tööle. Internet on läbi loetud ja õues on päike. Pesu on vaja riputada, mingi õhtusöögi-idee välja mõelda (ja selle jaoks liha sulama võtta), lõngad ja üks segakraamikott sorteerida. Ja puukastile sobiv koht luua, loomulikult. See pole küll niisugune nagu Soolavaresel, kus Pelle ja Tjorven said õhtuti puukastis istuda, kuni täiskasvanud lõputult juttu ajasid, aga igal juhul parem kui plastmassist maasikakast, mis meil siin praegu on. 

__________
*ärge nüüd öelge, et Onu Bella ka... jälestasin. Hilisem kokkupuude loomakliiniku apteegis ei jätnud ka meeldivat muljet. 

**tülgastavate plastputkade kasutamine on IMHO aktsepteeritav ainult juhul, kui üritus toimub kuskil, kus muidu mitte kunagi üritusi ei peeta, näiteks üüritakse erapeo tarbeks kellegi heinamaa. Muidu... ilge. 

***sest sõda ja tulekahju, eks ole... 

Sunday, February 18, 2024

Igav

Vähemalt nii see tundub. 

Tähendab, pühapäeva pärastlõunast pühapäeva pärastlõunani on päevad olnud kuidagi nii tavalised, et üldse ei tea, millal midagi juhtus või pigem ei juhtunud. 

Noh, eelmise pühapäeva õhtul tõi Lillebror siitkandi võistlustelt pronksi (neid oligi vähe) ja Legolas Lätist vibuvõistluste kombe kohaselt jagatud üheksanda koha. Õigemini, Legolase saime kätte alles esmaspäeva õhtul, nad jõudsid nii sügava öö ajal, et inimlikum oli jääda ööbima trennimajast kaks maja edasi...

Vastlapäeva me ei tähistanud. Legolas ei armasta hernesuppi ja mina ei armasta vastlakukleid, seega ei sobi meie perele traditsiooniline vastlatoit. Koolides muidugi oli supine ja kukline ja ilmselt ka liulaskmisene. 

Sõbrapäeva tähistasin toiduteemal perekondliku lemmik-makaronisalatiga. Lillebror olevat amorposti kaudu paarile kummaliselt käituvale klassivennale tõtt öelnud (ei ole normaalne, kui kaheksanda klassi poisid üksteist koolis silitavad...). Legolas viis loomulikult Sõbrannale lilli. Jõugu Juht ja tema kopsupõletik olid sõbralikult kodus. 

Jõugu Juht käis koolis kolm päeva, sest kontrolltööd. Ütleb, et väsib ikka, süda kipub pikema jalutuskäigu peale kloppima ja... loogiline ju, palavik on läinud ja köha on rahulikumaks jäänud, aga ega ta veel terve ei ole. 

Mina olen nii umbes kolmveerand-terve, koon juba väikese teljega kangast, toon puid (kui mehi käepärast pole) ja lõpetasin Kantseleis tapeedipanemise. Täna ostsime ära seinavärvi ja bordüüri, ehkki lagi vajab veel kõpitsemist.

Reedel käis Legolas spordiarsti juures - kõik näitajad on suurepärased, tänu Jumalale selle eest! - ja Jaanipäevatalulapse sünnipäeval. Sweet sixteen. Laupäeval võttis ta Linnast kaasa Sõbranna ja siis nad tulid õhtuse bussiga, olid väga armsad, mõistlikud ja kurr. Ja meil oli õhtusöögilauas neli last. Väga ilus.

Valge Mini, kellelt ma ikka aeg-ajalt küsin, kas ta on elus - ta vaatab selle peale otsa suurte solvunud silmadega, aga tema üldine olek on eakohaselt ülihädine ja lombakas, ikkagi 15 (erinevalt pool aastat vanemast mustast Mimist, kes kepsutab ringi, nagu ei saaks oma väärikast vanusest üldse aru), oksendab neil päevil palju. Kõlab julmalt, aga loodetavasti peab ta vastu, kuni maa enam külmunud ei ole...

Kasvatusküsimusi esines ühe lapsega küll, puberteet on kahjuks pikalt vinduv haigus. Sellegipoolest on igavad ja ühetaolised päevad pigem õnnistuseks. Asjad saavad tehtud ja elu on muidu ka hea. 


Wednesday, February 14, 2024

Neljapäeva varahommikul

Mees pole veel teada andnud, et kõik lapsed on ära jaotatud - ootan temalt igapäevaselt sellekohast teadet, sest nojah, üks natuke tuttav sai kümmekond aastat tagasi meie linnateel liiklusõnnetuses surma ja üldse... Küll aga on juba valge, mis õnn ja rõõm. 

Üleeile tõin ahjupuid tuppa ja kirdetuul puhus kuuriteel niimoodi näkku ja ilmselt ka kopsudesse, et paar tundi hiljem hakkasin köhima... ja köhin siiani. Vähe sellest, et see kopsupõletik ebaharilikult raske oli, ta ei taha ka ära minna! Kuigi, kui järele mõelda, siis ei tahtnud eelmine ka, sain mitu aastat imelike õhuvahetuste või hallitusseenerohke aja (sügislehed...) puhul hinge välja köhida. Vähemalt on täna oluliselt soojem õueilm.

***

Tööotsingud hapnevad. Eelkõige sellepärast, et mulle meeldib muuseumitöö nii väga - isegi kui ma terve eilse päeva sisestasin käsikirja seda osa, kus oli miljon ja veel paar kannet vallamajade arhiividest, mitte midagi põnevat... No aga see on lihtsalt osa tööst, küll varsti läheb jälle teoorjuseks ja koolikatsumiseks.

Teine tööotsimise häda on, et silmajäävates kuulutustes tahetakse, et inimene suudaks kõike - tegeleda dokumentatsiooniga ja organiseerida ja teha veel põhitööd ka... aga dokumentide täitmine tundub õudne, kui just etteantud blanketid ei ole, ja organiseerimine on lausa võimatu. Tahan olla taustajõud, keda pole näha ega kuulda, aga kes teeb midagi kasulikku ja saab selle eest raha. Koolitööl palvetasin igal hommikul, et võiksin sel päeval kellegi jaoks kasulik olla - just nii mõttetu tädi olingi, et kasulikkust tuli eraldi paluda. Enam ei taha saba ja sarvedeta koosolekutel istuda või avastada, et planeeritud tööd ei saa teha, sest asjassepuutuvad inimesed  on haiged või on neil mingi muu häda... 

***

Tööotsingud tööotsinguteks, ma pole mitte kunagi tahtnud karjääri teha või ennast töö kaudu identifitseerida, tahaks hakata mingeid suveplaane tegema. Ainult et endiselt ei ole teada, millal on Kõige Tähtsam Sündmus - Jõugu Juhi lõpetamine, ja samuti pole vist teada, kas tuvipaar kohalikul tantsupeol tantsib või mitte. Aga kuna piletid maksavad hingehinda, on vaja lähema poolteise kuu jooksul teada saada... sest märtsi lõpust alates on nad veel kallimad ja kui oma lapsed ei osale, siis me sinna mitte mingil juhul ei lähe. URR. 

***

Kahe maja ebaloomulikult suurte elektriarvete tõttu on meie eelarves umbes kolmesaja euro suurune auk. Eile tõmbasin tänumeeles linnamajas puhurid seinast välja, sest lähema paari päeva jooksul pole külmavalvet vaja. Üürilist on vaja ruttu. Armsal Piulal oli üks mõte... võib-olla... aga esialgu tuleb seal veel tegutseda. 

Trükimuuseum pidavat raamatuid vastu võtma ainult konkreetsetel ajahetkedel... no ma pean siis leidma lahenduse, kuni kõik sorteeritud saab. Endal oleks ka lihtsam viia autotäie, mitte kastitäie kaupa. 

Vähemalt on nüüd võimalik kuidagimoodi likvideerida aeda kägistav toomingas. Andke andeks, aga selles puus ei laksuta ilmaski ööbik, vares käib... ja ta on oma hiiglasliku musta varjuga tapnud kirsid ja hulga muidki häid puid ja väiksemaid taimi. Niipea, kui treppidest allaminek enam absoluutselt eluohtlik ei ole (praegu on seal pikk-pikk-pikk muhklik jäämägi), läheneme saega. Kui temast poolegi maha saaks...

***

Vaatasin ühe sõbra küsimuse peale linnamajas nõudekappi, mille sisuga ma eriti kursis polnud. Me võiksime supiköögi avada, taldrikutest puudust ei tuleks. Ja Vanaema ostis nõusid juurde... ja juurde... Eks näeb, mis nendega saab, valime, mis on nii ilusad, et endale jätta, ja mis siiski mitte. Ma muidugi loodan, et ühel päeval on meil söögilauas (no tähtpäevade puhul või nii) juba ainult oma peret mituteist inimest, aga see sõltub poiste abieluvalikutest ja noorprouade tervisest - kui ikka esimene laps väga raskelt sünnib, siis ei saa sundida rohkem saama... no aga loodetavasti saavad nad kõik täpselt nii palju lapsi, kui süda igatseb, see võiks olla iga inimese õigus. Et mina igatsen lugematut arvu lapselapsi, on minu isiklik probleem.

***

Kannatlikkusega on endiselt tõsiseid raskusi. Tahaks teha kõike ja kohe, aga ma pole kunagi kõike ja palju jaksanud, mõnele tegevusele seab piiri ilm, mõnele tervis (köha tagasitulek on natuke hirmutav ka). Kõik inglased ja sakslased minu sotsiaalmeedias jagavad vaimustavalt lumevabu pilte. Lillebrori toa akna all aga kasvab ainult lumi, ei mingeid lumikellukesi veel. Ainult pulma-aastapäeva roosid köögilaua peal on hämmastavalt hea tervise juures olnud ja see kimp, mis eile hommikul* Legolase toast rändas sinna, kuhu tarvis oli (sest sõbrapäev ja kurr)... oli ka ilus. Täna lubatakse sulailma, hea seegi... äkki valmistaks ühe lumememme? Kuskil internetis nägin pilti isetehtud kevadest vist Soomes - et lumevallide peale olid maalitud lilled, tundub isegi hea mõttena. Meil küll õnneks nii kõrgeid valle praegu pole. 

Palju õnne neljapäevaks!

___________

*koolipoiss ostab tütarlapse jaoks eelmisel õhtul lilled valmis, et need hommikul koolis kohe üle anda. Ainult et koolipoisi ema käib teda hommikuti äratamas...