Kui teeksin edetabelit peaaegu vältimatutest asjadest, mida ma maailmas üle kõige vihkan, saaks külm ja lumine talv selles auhinnalise koha. Alles nüüd saan aru, kui väga ma nautisin eelmise aasta sooja ja lumetut talve, mis siis, et oli pime ja ebamugav. Ülejäänud perekond on minuga põhimõtteliselt nõus, ainult üks hull poeg kaalus, kas minna pesuskäimise asjus hoopis lume sisse püherdama. Ma miinus kahekümnega ei lubanud.
Lisaks külmetamisele on meil siin käidud tööl ja koolis, distantsõpitud (nooremad lapsed) ja osaletud veebi-ümarlaual (mina). Varasemast mõnevõrra aktuaalsem on põhikooli lõpetamine Ja Mis Pärast Juhtub, sest noh, kolm kuud katseteni. Lillebrori ja Legolast lubati korraks trenni ka. Koolist on saadud mitmesegaseid hindeid.
Suur rõõm on kasside käitumisest. Beebi Freya saab Millie' poolt pestud, mängitatud ja kaisutatud. Must Mimi aga uuris ühel külmal päeval väga mõtlikult ja pikalt Millie' liivakasti. Ostsime siis veel ühe liivakasti ja ennäe imet, Mimi võttis kasti omaks. Olen juba mitu hommikut saanud temaatilist laulukest ümisedes kasti annetustest puhastada ja Mimi ei pea minema õue külma kätte (hetkel ta seal siiski on, sest lasime ta neli tundi tagasi kümneks minutiks õue, aga ta solvus ja läks... kuhugi). Kassid on intelligentsed loomakesed, õpivad isegi kõrges eas uusi asju.
Hoopis vähem rõõmustav oli köögikanalisatsiooni ärakülmumine. Olukorras osalesid üks äravajunud toestus ja üks äravajunud toruliitekoht... mille tõttu pidi Mees koos suurte poiste asjatundliku abiga kahel järjestikusel pimedal ja jõlekülmal õhtul sulatama ja sättima - esimese korraga ei saanud toestus korralikult paika, pime ja külm ja üldse. Nüüd võiks toru kevadeni üleni õige nurga all püsida, eks soojema ilmaga saab vast vaadata, kas ja mis veel kõpitsemist vajab (köögikanalisatsioon läheb Maja mitmesegaste eripärade ja ebaloogiliste ehitusetappide tõttu välisseinast õue ja jookseb seal õige mitu meetrit vana kuvkäimla alt läbi, kuni suubub septikusse viivasse torusse, sealt ka ärakülmumise võimalus). Ainult et Mees on nüüd tavapäraselt tatine ja seetõttu jäi ka pühapäevane kirikuskäik käimata. Õnneks on meil tublisid noori mehi, kes suudavad tehnikapuldis enam-vähem hakkama saada.
Vanaisa-Vanaema olukorras on seis selline, et ilmselt on vaja konsulteerida psühhiaatriga. Absoluutselt mittelõbus ettevõtmine.
Vähemalt on lapsed olnud neil päevil tublid ahjukütjad ja mõnel päeval ka söögitegijad.
Nädalamenüü nägi meil seekord selline välja:
esmaspäeval kõrvits con carne või midagi taolist. Ja lehhtaina-vaarikaküpsetis.
Teisipäeval valmistas distantsõppinud Legolas pelmeene. Ma ei söö pelmeene, kui ma just ei pea... aga lapse poolt serveerituna on nad päris meeldivad.
Kolmapäeval tegin mingit makaroni-oa-peekoni pajarooga.
Neljapäeval oli Mehel vaba päev, ta avas purgi ja me sõime sügisel valmispandud borši.
Reedel valmistas distantsõppinud Lillebror pannkooke.
Laupäeval tegin ühe kergelt vahemerelise noodiga guiche'i, peekoni ja paprikaga, magustoiduks bubert.
Praegu, pühapäeval läheb kohe ahju karjasepiruka lambavaba versioon (tähendab, tavalise seguhakklihaga, lambaid pole ma nõus sööma) ja juba küpsenud on tikri-martsipanikook.
Olen küll tänulik taastöötava kanalisatsiooni eest ja selle eest, et eileõhtune -22 on tänaseks saanud üsna väljakannatatavaks miinus üheksaks, aga talv ei ole kohe mitte minu aastaaeg.
Palun üks kevad, võib olla kaasaskantav, sisse pakkida pole vaja, ma hakkaks kohe kasutama...