CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, September 30, 2016

Teadlaste öö. Muljeid.

Kui meie loodusmajja jõudsime, oli seal just algamas müstiliste häälte kuulamine. Mida on öises Eesti metsas müstilist, me ei jõudnud ära oodata, sest kahjuks hakkas igav. Saime ainult teada, et ilves teeb "mõm, mõm, mõm". Vaat oleks seal metsas mõni teelt eksinud papagoi huiganud ...

Lillebror näitas ette kõik loomad, keda ta juba on õppinud, tutvustas kilpkonnade tõstmise tehnikat (kilbist, muidu hammustavad sõrme ära) ja jooksis enesekindlalt ringi. Unistaja joonistas vaimustava lohe ja Jõugu juht suurest igavusest ühe Vaasalinna Väiketondi, kes nägi välja täpselt nagu kollid "Pacmani" mängus. Emme trehvas tuttava koduõppe-emaga ja ununes lobisema.

Siis läksime Maaülikooli, kus ma sain esimese hooga kurjaks. Teadlaste ööl peavad olema sildid ja viidad ja entusiastliku olemisega tudengid, kes ütleksid, et siin meil jah oli praegu võistlus, aga lastega on kindlasti huvitav vaat seal ja seal ja kell see algab see ja kell too algab too asi. Selle kõige asemel oligi mingi võistlus, mitte ühtegi silti, viita ega sissejuhatajat. Me siis juhatasime ennast kõigepealt välja ja puhisesime natuke ukse taga. Vaadake ... kes üleüldse teab midagi maaülikoolist, pärast seda viimast EPA poissi, kellega 20 aasta eest teatris ja jalutamas sai käidud? Tähendab, kes teab selle asutuse majadest midagi? Inimesed tulevad linna poolt, ahah, siin on parkla, ahah, siin on aadress, mis klapib infovoldikuga, paistab olevat peauks, astume sisse. Et üritus toimub tagaukse juures ja nurga taga, võiks olla kuidagi viidatud. Oi, kuidas ma silte armastan ja neid igatsen, kui nad puuduvad!

Lõpuks leidsime üles õige ukse. Ka seal ei olnud entusiastlikku tudengit. Lõpuks leidis Mees mingid sildid. Vaatasime kalu ja maamesilasi ja niikaua oli tore, kuni selgus, et Unistaja mesilasi ei vaata. Unistajat lihtsalt polnud! Ja Unistaja telefon oli mingitel asjaoludel minu käekotis. Järgnes viis minutit paanikat, kuni helistas JJ ja ütles, et Unistaja on elus ja olemas ja nad lähevad JJ Sõbra perega mingisse masinamajja või midagi. Huhh.

Masinamajas ehk Tehnikamajas olin mina käinud küll, 16 või 17 aastat tagasi kellegi sünnipäeval. Siis oli see ... noh, nõukogude-aegne garaaž. Nüüd oli seal hoopis midagi muud, täitsa tänapäevane asi oli, aga seltskonna ülesleidmine võttis ikkagi natuke aega. Kole palju koridore oli. Lapsed olid kabuvaimustuses, sest olid mingid mehhaanilised masinad ja pneumobiilid ja ... Minule tuli nooruspõlv meelde ja ma ohkasin natuke, nähes, et mõni asi pole põrmugi muutunud.

Nimelt oli ühel uksel silt, et ruumis on näitus "Insenerilahendused ilma milleta kodus kohe kuidagi läbi ei saa“. Oijah. Kui mina aastal 199x endale sobivat ülikooli otsisin, astusin ka Maaülikooli sisse. Sisseastumiseks tuli kirjutada kirjand ja mina trehvasin olema see, kes pidi teemad lakist kabisevate lokkidega tädi valvsa pilgu all tahvlile kirjutama. Kui ma valmis sain, märkis tädi siirupise häälega: "Vaatame nüüd, kas vigu ka oli!" Ma olin sel hetkel liiga noor ja tummaks jahmatatud, et sellise absurdse kahtlustuse peale sirge seljaga uksest välja kõndida. Kuidas on võimalik, et keskhariduse omandanud inimene saaks käsitsi kirjutades - pealegi tahvlile, aeglaselt ja järele mõeldes! - vigu teha, ei saa mina aru. Trükivead, jah, aga tol hetkel käis peaaegu kogu elu ikkagi käsikirjaliselt ja ... tule taevas appi, ühesõnaga. No aga ilmselt astus Maaülikooli tol ajal hulgaliselt keelevõimetuid inimesi, millest muidu selline õelutsemine, ja ilmselgelt on neid seal praegugi. Mul on tõesti ülemäärane komakiiks, aga andke andeks, see on ü-li-kool!

Ürituse sihtgrupp - lapsed - seevastu olid oma õhtuga vägagi rahul ja õnneks ei olnud neil ka viitsimist silte lugeda. Unistaja ei saanud oma kadumisest mitte mingit raporteeritavat traumat, sest leidis kohe kähku Jõugu Juhi ja Jõugu Juhi Sõbra. Mina väikese trauma ikka sain küll - kujutage ette, Aspergeri-kanti 10-aastane laps võõras kõrgkoolis öisel ajal kolamas ...! Järgmisel korral ma enam telefone enda kätte hoida ei võta.

Tuesday, September 27, 2016

Kuidas sõbruneda oravaga?

Nii umbes kolmeselt käisin ikka koos vanaema või vanaisaga surnuaial. Võtsime alati kaasa küpsiseid, sest seal elasid oravad. Oravaid kohtasin ka oma ema (siinblogis tuntud kui Vanaema) töö juures kaasas olles, nimelt oli seal kõrval park. Oravad on armsad!

Siis kolisime metsa ja vastupidiselt meie ootustele ei kohanud siin kaua aega ühtegi oravat. Pikapeale saime teada, et seal pasunakoori kandis on küll orav ... ja teel Vallakeskusesse nägime ka paari aasta eest ühte. Võib-olla on metsaoravad arglikumad kui linnaoravad?

Igatahes ehmatasin paari nädala eest perekonna oma kilkamisega päris tõsiselt ära. Kilkama aga pidi, sest Maja ees väikeses pargis oli täitsa ehtne orav! Kuidas ta siia sai, ei tea. Ma siiani arvasin, et oravatele ei meeldi mööda maad kõndida, aga puu otsast puu otsa meil liikuda ei saa, tee on vahepeal. Mees arvas, et äkki mööda tammealleed, see tuleb küll peaaegu meie väravasse ... või siis läks kohalikust surnuaiast rändama.

Eile nägime teda jälle. Paraku on meie kassidki huvitatud vägeva sabaga hiirest, kes oskab puu otsa ronida. Loodetavasti on orav siiski vilkam kui üsnagi täissöönud kassid. Mimi on küll kõva ronija, aga ikkagi kaheksa-aastane, Sassu on ammu pensionil (14-aastane, endiselt ilus, aga ei taha enam palju liikuda) ja Valge Mini on alati rohkem diivanikass olnud, õues eelistab ka päikeselaigus magada, mitte hiiretööd teha.

Sõbrad-bioloogid, nüüd on mul küsimused.

Kuidas tuvastada, millise puu otsas orav püsivalt elab ja kas orav saaks väga õnnetuks, kui me peaksime just selle puu maha võtma? Meil on tegelikult hästi palju puid ja Mees tahab mõne mannetuma ja murdumisohtlikuma talvel maha võtta, aga nüüd on orav, kelle heaolu peale tuleb mõelda.

Peale tammetõrude meil eriti oravatoitu ei kasva. Kas oravad lehisekäbidega saavad midagi peale hakata? Meil on ainult üks haleda olemisega seedermänd ja see pole kunagi käbisid tekitanud, suurt kuuske ka ei ole. Ostsime orava jaoks pähkleid, koorega, et saaks närida ka ja et linnud neid niisama lihtsalt pihta ei paneks. Kuidas pähklid ja orav omavahel kokku viia? Pähklisöömise ajaks tuleks muidugi kassid tuppa võtta, aga see pole keeruline. Kas orav leiab pähklid õuest lihtsalt niisama üles? Korralik pähklilõhn on neil küll juures.

Ühesõnaga, kuidas teha nii, et meie parki saabunud orav oleks õnnelik ja saaks elada hea pika oravaelu?

Thursday, September 22, 2016

Meil kasvab vist bioloog

Gerald Durrell oli kahene, kui ta tundis maailmas kõige suuremat huvi loomaaia vastu. Umbes kolmkümmend aastat hiljem oli tal isiklik loomaaed ja veel natuke aega hiljem umbes nagu maailmakuulsus.

Ma selle kuulsuse osa kohta ei tea, Gilderoy Lockharti sõnul pidi selle eest hoolitsemine paras koorem olema, aga ...

Umbes täpselt kaheaastasel Lillebroril olid ühed kõige tähtsamad sõnad "konn" ja "kukk". Viimane oli universaalne termin kõigi lindude kohta. Nii umbes neli sõna oli tolles hetkes veel, aga need ei olnud selgelt bioloogiaga seotud. Kolmeaastane Lillebror oskas juba endale väikest pingviini paluda. "Ma olen nii väike, ma tahaksin endale väikest pingviini." Meile saabus Pingu. Viieaastane Lillebror käis õues täiskasvanutel sabas ja tüütas küsimustega teemal: "Mis taim see on?" Seitsmeaastane Lillebror peab esimese klassi materjali järgi tuvastama tamme ja vahtralehte, määrama kana ja kajakat või umbes nii. Nii-öelda klassiväliselt on ta ninapidi "Loomade elus" ja muudes taolistes teostes. Kaalun, kas iselugemiseks anda talle pihku Konrad Lorenzi "Kuningas Saalomoni sõrmus". (Mina tema eas Tinbergeni "Loomade käitumist" lugesin küll, aga ma eelistasin siiski inimestest rääkivaid raamatuid.) Hetkel lamab ta diivanil ja närib ennast läbi "Pintsu ja Tutsiku" esimesest peatükist, sest raamatukogus oli kiire ja mul ei tulnud mingit muud loomaraamatut pähe. No ja huviringides käib ta ... loomulikult loodusmajas. Loomasõprades ja loodussõprades.

Kas temast tegelikult bioloog saab, seda näitab aeg, aga ma valmistan tasapisi vaimu selleks, et lisaks kassidele ja röövikutele purgis võib meie kodune loomaaed lähiajal täieneda.

Wednesday, September 21, 2016

Tasakaal

Kuigi ühel päeval on lastekamba põhitegevuseks olnud peamiselt KRÄUN ja vanematel seeläbi peamiselt juustekatkumine, võib ikkagi tulla teine päev, mil elu on märkimisväärselt harmoonilisem.

Näiteks täna oli hetk, kui ahjud küdesid, Lillebror meisterdas, Unistaja kirjutas kirjandit "Minu suvi" (me jäime jah kuidagi hilja peale selle asjaga), Jõugu Juht abistas Meest ja Mees konstrueeris mingit riiulit, mida ma tema otsuse kohaselt kööki vajan (aitäh küll, kindlasti ma leian asju, mida sinna panna), kassid tegid kassiasju ja mina küpsetasin porgandipirukat. Kõik oli rahulik, keegi ei olnud kellelgi jalus, keegi ei elanud kellelgi seljas ...

Ma pean seda meeles pidama järgmise KRÄUN-päeva puhuks.

Ah et tulemused? Lillebroril on nüüd papagoiparv, kirjand kukkus üpris adekvaatne välja, pirukas sai maitsev ja riiulijupid on valmis saetud. Ja oligi rahulik ja ilma erilise kräunuta õhtuni välja. Tänulik.

Sunday, September 18, 2016

Üle-eelmise jätkuks

Et tahaks, aga ise ka täpselt ei tea, miks tahaks, ja milles see peaks tahtmine peaks realiseeruma. Ma siin esitasin endale küsimuse, kus ja kes ma kahekümne aasta pärast tahaksin olla, ja vastus oli üsna selge ja lihtne: Mehega abielus, oma laste ema, miks mitte ka vanaema. Kellekski muuks ma väga saada ei taha, noh, paremaks inimeseks küll, jah, iga päev natuke paremaks, palun! Kogu ettevõtmise füüsiline asukoht ei mängi nii suurt rolli, kuigi, jah, kohalikku keelt võiks osata, mitte-põhjaeuroopalik kultuur ei kõlba (st peavad olema puhtad kempsud ja koerakakakotid, ja kokkulepped kehtigu minutipealt) ja külmem kui Eestis kindlasti ei tohi olla, siingi on ühtelugu jõlekõle.

Muidugi meeldib mulle mõte Majast kui sajandeid seisma saavast perekonnakantsist, umbes nagu Tara või Björndal või Vargamäe. Ja muidugi meeldib mulle mõte Klanni kujunemisest perekonnakantsi ümber. Siia mahub palju miniaid ja lapselapsi, ja kellele Majas elada ei meeldi, võib endale südamerahus taga-aeda isikliku Maja ehitada. Ruumi on meil piisavalt.

Aga. Esiteks ei pea Klanni kujunemiseks kogu aeg elama selles paigas siin. Kindlasti on võimalik leida mõni meiesugune metsaelu-huviline, kes meie muruplatse ja maasikapeenraid hooldab (ja muidugi maasikaid sööb!) ja talvel Maja soojaks kütab, teisigi maju on nullüürile antud. Ja kui Maja on alles, siis saab ju mingi aja möödudes rännukogemused ümber hinnata ja tahtmise korral tagasi tulla.

Teiseks - vaat see on see keerulisem asi - pole mitte mingil juhul mitte ühtegi garantiid, et lapsed täiskasvanuna siia tagasi tulla tahavad. Või isegi kui tahavad, et nad kogemata endale mingit väga spetsiifilist karjääri ei hangi, mis näiteks pealinnas töötamist nõuab ... või läheb mõni Kolumbiasse misjonäriks või midagi sellist. Kolumbiast, ma usun, juba igal aastal jõuludeks ja jaanipäevaks vanaema juurde maale ei sõida. Ja see kõik on laste täiesti vaba valik ja vaba otsus, kuidas nad oma elu kujundavad. Isegi kui me hakkaksime äketse kohaliku külaelu edendamisse panustama, ei teki siia lihtsalt niisama töökohti ja inimesi, et hm, küla veel elaks. Ja mis vormis seda külaelu edendada, ma ei kujuta ette, me pole 15 aasta jooksul siin mingeid suhteid loonud, sest meil lihtsalt ei ole naabritega ühisosa. Tere-kuidas-läheb tutvused on küll jah, aga meile tundub, et siin hoiavad kõik pigem omaette, kellel on mingid ammused varajagamised ja kellel mingid muud vaenud ... Mees küll arvas pärast eilset kogemust, et tulevaasta me võiksime ka kohvikut pidada, see muidugi tooks uudistajaid ja suhtlemist, aga ma ei tea, kas ma olen selleks ettevõtmiseks valmis. Tulevaastani on õnneks aastajagu aega.

Kolmandaks pole mingit põhjust arvata, et ma nii kaua elan. Meil kellelgi ei ole. Iga hetk võib jääpurikas pähe kukkuda või midagi taolist.

Neljandaks pole üldse ennustatav, kas me kahekümne aasta pärast tegelikult tahame siin elada.

Nii et praegu oleks kasulik aru saada, mida mina tahan ja kuidas seda ühildada ülejäänud perekonnaliikmete heaoluga. Küll oli kahekümneaastaselt lihtne, andsin emale taskuräti pihku, pakkisin kohvri ja läksin, ei pidanud kellegi pärast muretsema ... Ema (siinblogis tuntud kui Vanaema) oli ka palju noorem ja kõbusama tervisega. Eakad vanemad on muidugi ka üks faktor, millega tuleb arvestada. Oeh.

Täna kirikus rääkis vend E. olukorrast, kus kõik oleks nagu selge, sihid silme ees ja unistused kasvamas, ja siis hakkavad üksteise järel sulguma uksed, mis tundusid olevat avatud. Kuni Jumal inimese ninapidi õigesse olukorda pistab ja ütleb, et vaata, seal on sinu kasvamise ja arenemise koht, mis on sulle hea! Ma olen ka palunud, et antaks kindel ja ühemõtteline selgus segastes asjades. Aga suletud uste kohta ütles keegi, et uste avanemiseni võib palvetada koridoris. :)

Saturday, September 17, 2016

Möh? Ehk kuidas kodukohvikut mitte teha

Pikajuukseline Ema kirjutas hiljuti, kuidas tema pere kohvikut tegi. Vaat sinna ma oleksin läinud küll.

Me täna käisime korraks ühes lähedal korraldatud kodukohvikus. Kõige ilusam asi, mis ma selle kohta oskan öelda, on: "Ee?" Palju küsimusi jäi küsimata.

Näiteks:
Ee, kes seda asja siin korraldab ja juhatab ja ...? Kelle käest* üldse saaks midagi küsida?
Ee, te reklaamisite välja seda ja toda ...?
Ee, kus on siis lett selle ja tollega?
Ee, kelle poole pöörduda lisategevuste asjus, meie lapsed juba rõõmustasid ...? Või kus on silt, mis lisategevuste juurde suunab?
Ee, päevamenüüs on teil jah need kaks asja, aga ma tulin siia midagi põnevat ostma, kus need on?

Oleks siis olnud vähemalt silt, et ninakaru jäi haigeks ja ei saanud tulla, ta palub oma puudumist vabandada (nagu ma kuskilt hiljuti lugesin, väga kenasti antud info).

Mh, kui me oleksime sinna kohe hommikul läinud ja ma oleksin kuidagimoodigi aru saanud, kelle poole pöörduda, ma oleksin võinud neile kinkida köie ja paar silti tekstidega "Palun ära siit edasi mine" ja "Astu rahulikult edasi, kohvik on siin". Täielik õudukas on seista võõra maja koridoris ja oodata, et äkki keegi kutsub sind edasi. Meie sildistatud mõisate ja muidumajadega harjunud lapsed tegid ka loomuliku järelduse, et kui pole sildiga keelatud, siis tohib siin majas igale poole minna. Nad õnneks enne küsisid, aga keegi teine hõikus oma lapsi pererahva magamistoast välja ...

Ja kui oma elutoas puruvõõraid inimesi toita, siis ei tohiks neid terroriseerida kohustusega jalatsid ära võtta. Kohvikusse ei minda sokkis, tegelikult ei pea kohvikus istumiseks isegi kübarat ära võtma.

Võib-olla oli söök hea, aga sama asja saaksin ma kodus kordades odavamalt ja tõenäoliselt paremini ise ka teha. Pealegi on õunakook väga lai mõiste, ma tahaksin enne selle ostmist näha, mida ma ostan. Kas see on Tarte Tatin, sügisene õunakook, õuna-pisarakook, pärmitainapõhjal õuna-purukook minu vanaema moodi või hoopis mingi kaerahelvestest ja kaneelist koosnev asjandus?

Meie kirik osaleb tuleval pühapäeval linna osa õunaõuepäevadel. Ma väga loodan, et meil õnnestub potentsiaalsetele klientidele rohkem eemalt nähtavat infot anda. Ja kui me kunagi oma pargis laata või kohvikut või midagi peaksime pidama - Vasesepal oli umbes sama palju ruumi kui meil, nii et saaks küll -, siis ma luban, et kleebin kogu elamise silte täis ja õmblen endale ürituse puhuks pika satsidega põlle.


__________
* no ma ei tea, perenaisel võiks olla rinnasilt või pikk linane põll või midagi muud sellist massidest eristavat, eks ole.


Edit hiljem: taas taandub kõik informatsioonile, eks ole. Ma tunnen ennast täiesti abitu ja toimetulematuna, kui elementaarne info puudub. Selline tunne on ebameeldiv ja teeb pahuraks ... ja tekitab tugeva soovi põgeneda kuhugi, kus on olukord tuttav või kus on olemas info. Ma arvan, et mõnes kaugemas kodukohvikus oleks olnud mõnusam, aga kuna ma olen tegelikult haige, siis ei tundunud mõistlik kuhugi kolama minna. Eks nad teevad seal meie lähedal ka järgmisel korral paremini, kogu üritus üldse toimus ju esimest korda. 

Friday, September 16, 2016

Keskealine naine tahab koju?

Kõigepealt lugesin mingist artiklist oma noorepõlve-kodulinna Frankfurdi miskist linnaosast, millest ma siiani kuulnudki ei olnud. Muidugi oli tarvis guugeldada. Selgus, et olen sellest linnaosast korduvalt ja korduvalt S-Bahniga mööda ja läbi sõitnud, aga omanimelist jaama tal tõesti ei ole. Ja siis ... tuli täiesti nõrgestav nostalgiahoog. Saksamaa, niuks!

Pealegi on just neil päevil välja tulnud või välja tulemas raamat "Minu Saksamaa", mida ma muidugi ko-hu-ta-valt vajan ja mis katkendite põhjal kirjeldab veel kriipsuke hullupöörasemat seiklemist kui see, mille peale meie Mehega vahel mõelnud oleme.

Nüüd on küsimus selles, kas on tegu ...

... lihtsalt nostalgilise noorepõlveigatsusega - igatsen tagasi aega, kui tervis oli veel hea, aga mõistust oli umbes sama vähe kui kohustusi?
... tõsise unistusega, mille teokstegemine tõstaks tuntavalt kõigi pereliikmete elukvaliteeti (ja ma ei mõtle elukvaliteedi all majanduslikku, vaid ikka emotsionaalset, vaimset jne heaolu)?
... mõistliku tegevuse vähesusest sündinud tobemõttega? Ja miks mul midagi mõistlikku teha ei ole - kolmapäeval kohtusin külma tuulega. Ise ei saanud arugi, et oleks külm olnud, aga parempoolne põskkoobas sai väga hästi aru. Nüüd ma annan talle aspiriini ja pärnaõieteed ja leedu sohvasurfarite toodud küüslaugumöginat ja kuuma keedumuna, aga esialgu veel on pool pead nagu vatti täis ja lihtsalt ei jaksa tegus olla.
... või lihtlabase keskeakriisiga?

Igatahes on lootus, et see Saksamaa-raamat kas kinnitab minu niuks-hoogude mõttekust või lükkab selle korralikult ümber. Siin on meil ju Maja ja kogudus ja aed ja mets ja alalhoidlikkus ... Sellest viimasest ma tahan kohe eraldi kirjutada, kui pea jälle selgemaks saan.