CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, April 28, 2017

Kool sai läbi

Minul, tähendab. Ja kuna ma lubasin, et enam öösel ei kirjuta, kirjutan parem praegu ära.

Tänane kohalesõitmine jäi hilja peale. Kihutasin lubatud piirides - tee Olustverre on endiselt väga kena - ja piilusin ühe silmaga autokella. Viisteist minutit. Üheksa minutit. Kuus minutit. Miinus kaks minutit. Jäin vist ainult viis minutit hiljaks, aga piinlik oli ikkagi.

Võeti allkiri ja taheti tagasisidet. Tänan väga, kõik oli väga kena. Siis arvutati salli minimaalne õiglane hind välja ... Nunuh. Seda hinda ei küsi ka mitte meistrid, sest salliarmastajaid miljonäriprouasid on üpris vähe. Algajatel lihtsalt ei sünniks sellist hinda küsida, aga ...

Salli esitlemise käigus teatas õppejõud, et ta käib siin lugemas. Ee. Ma mainisin kohe ära ka, et käsitööblogi pole lootustki siit saada, aga tere lugemast.

Esitleti hulgaliselt ilusaid salle. Vähemalt üks piibelehekirjaline oli veel, ja mõned piibelehesarnased. Paar Silviat ja paar hoopis midagi muud. Minu isiklik lemmik oli karukellamustriline. Tahan ka sellist kududa, kui kunagi ... Kunagi.

Siis käisime giidi saatel matkal. Põhimõtteliselt võib sinna Olustvere mõisasse kunagi lastega ka minna. Giid oli tore, rääkis ikka "meie härra" ja "meie mõis". :)

Pärast lõunat esitleti veel salle ja käidi õues ilupilte tegemas. Anti tunnistused ja mindi tänulikult laiali. Korraldajadaam kiitis, et tasuta kursustel pole ilmaski nii olnud, et kõik registreerunud kursuse lõpuni ka käivad. Noh, tegu oli kindlasti ka konkurentsitult toredaima kursusega, mis olla saab. Kui see Olustvere ainult natukenegi mõistlikuma koha peal asuks ...

Et mis siis edasi, hakkad salle vorpima? Ee. Ma tahaksin natuke elada ka. Traditsiooni ja tavaõiguse kohaselt tuleks nädala pärast porgandiseeme mulda panna ... ja Linnas tuleb suur kevadlaat ... ja meil on veel kolm ruumi märgi lepahalge tarvis kuuri vedada ... ja Mees hakkab mingil päeval verandat toestama, seal võib ta ka minu abi vajada ... ja koduõppima peab ... ja taevas tule appi, ma peaksin ju tööl ka käima! Nii et hommikust õhtuni ma kindlasti kudutööd tegema ei hakka, vähemalt esialgu mitte. Natukehaaval. Hagakirjalise tahaks küll laada ajaks valmis saada, ja kitsama piibelehekirjalise ära alustada - mida ma seal laadal muidu päev otsa teen? Aga valikut ja suuremat sortimenti küsige minu käest vast aasta pärast.

Thursday, April 27, 2017

Veel auhindamisest

Aasta ema teema ei taha kuidagi vaibuda ... ikka veel inspireerib.

Mina arvan, et auhindu ja aunimetusi tuleks anda neile, kes teevad midagi erilist või paremini kui teised. See mäesuusatüdruk, kellest kõik räägivad, ma ei tea tema nime, on ilmselgelt Eesti parim lapseealine mäesuusataja. Võib-olla on kusagil mägedega maal mõni veel. Ottokar Domma isa tavatses valida Miss Nääripuu, mis oli selles konkreetses müügikohas kõige ilusam kuusk. Lillebror on meie pere 2017. aasta kaheksa-aastaste arvestuses vaieldamatult kõige sõnakuulelikum. :) Ja nii edasi. Konkurentide arv ja tase pole ju tegelikult olulised?

Mõned auhindamised on, jah, lihtsad. Mina sain aastal 198x sellepärast Linna matemaatikaolümpiaadil esikoha, et lahendasin tol päeval etteantud ülesandeid ilmselt kõige õigemini. Iseküsimus on, mis alustel just need ülesanded kõige paremini kuuenda klassi matemaatikute paremust hidama sobisid, aga ju matemaatikaõpetajate ainesektsioon teab, miks. Eesti lasterikkaima pere valimine pole ka ilmselt keeruline, tuleb lihtsalt lapsed üle lugeda, naabrilapsed koju ära saata ja uuesti loendada. Või näiteks kiireima hobuse valimised. Võtame kiiruseks galopi ja vaatame, kes esimesena kohale jõuab.

Aga emaduse headus ... Ma tean kaht naist, kes on tõesti emamad kui nii mõnedki teised. Ühte peresse oli planeeritud viis last, aga tervis vedas alt. Nüüd on neil kolmas laps jupi maad vanem kui esmasündinu. Vahel lihtsalt läheb tugipereks olemine väga hästi. Teises peres on õige mitu sinna sündinut ja paar Jumala antut. Ema küsis retooriliselt, mis oleks siis parem, laps prügikastis? Ka seal juhtus nii, et Jumala antud laste bioloogiline ema ei saanud üldse kunagi emaks. Sai ainult ... sünnitanuks. Pärisemaks sai see minu tuttav. Niisuguseid inimesi peaks tunnustama küll, aga ma ei tea, et väga aktiivselt tunnustataks.

Kaks last emaduse headuse näitajana on kuidagi ... Vaadake, kaks on norm. Eriti kui need juhtuvad eri soost olema. Nii, poiss ja tüdruk, korras, valmis, rohkem lapsi pole vaja saada. Kolm on hästi paljude inimeste meelest normi ülempiir - eriti kui kaks vanemat last juhtuvad olema ühest soost. Kui sellisel juhul on kolmas teisest soost, on sellel silmitul paljukeelelisel monstrumil nimega Ühiskond süda rahul - saadi loodetud teisest soost laps, valmis, lõpetatud. Tõsiselt. Aga kolmas laps, kui nõutud poiss-tüdruk paar on juba olemas, või ui hulle, neljas või viies laps ... see Ületab Ootusi. Kes põlastab, kes kiidab, aga igatahes on see midagi Kohustuslikust Rohkemat. Kuigi tegelikult näitab see vahel lihtsalt keskmisest paremat tervist, vahel upsi ja nii mõnigi kord rõõmsat muretust.  Ja tegelikult ei saa ju öelda, et Imeilusa Teise Klassi Tüdruku (ainsa lapse)  Ema on vähem ema kui ema, kes saadab hommikul kooli Neljanda Klassi Tüdruku, Kümnenda Klassi Poisi ja Selle Suure Õe, Kelle Nime Ja Vanust Ma Ei Mäleta? Tal on lihtsalt ehk ... ühekülgsem emakogemus, sest tema kasvatada on ainult üks lapsisiksus*. Armastavad aga mõlemad emad oma lapsi ühtmoodi jäägitu ja kõikehõlmava armastusega, selles ei ole mingit kahtlust.

Ja millega mõõta ühe lapse tublidust? Kiituskirjade kuhja kõrgusega? Edukalt lõpetatud huvikoolidega? Sellega, mitu sületäit vesimärgi lepahalge kõnealune laps kuuri kannab, enne kui virisema hakkab? Ma panustaksin viimasele. :) Mina julgen vast siis öelda, et olen emana õnnestunud, kui kõik kolm poissi on ükskord asjalikud pereinimesed, peavad töökohta ja püsivad abielus. Ja selleni on aega eee ... kakskümmend-kolmkümmend aastat, eks ole, abielu peab ikka mõnda aega kestnud olema ka. No aga siis pole mulle võib-olla enam auhindu vaja, vaid noh, kullerkupud, jaanililled eide hauale ... Ei või ju iial teada, millal jääpurikas pähe kukub või midagi.

Nii et tegelikult võiks auhindamisel jääda mõõdetavate suuruste juurde. Ja konkreetse konteksti piiridesse. Kui Sina, kes Sa seda loed, juhtumisi naisterahvas juhtud olema, siis oled Sa kindlasti oma laste (tulevased kaasa arvatud) parim ema. Konkurentsitult. Meesterahvad jällegi on oma laste parimad isad. Ja need, kes pole oma soo suhtes otsust langetanud, on parimad otsustamatud ... misiganes, milles te parimad olete. Laste olemasolul lapsevanemad. Kniks. Ma nüüd lähen oma parima abikaasa kõrvale magama. Ja luban, et mõnda aega rohkem öisel ajal ei kirjuta.

_________
*minu emakogemus on ka ühekülgsem kui näiteks Lillebrori Sõbra Emal või Ritsikul - neil on mõlemal mõlemast soost lapsi, minul ei ole. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas elatakse 18 või rohkem aastat koos tütrega. Arvatavasti on see imetore ja vahel paras peavalu nagu poistegagi, aga ... täiesti võõras maailm. (üks hiljuti neljanda tütre saanud sõbranna ütles, et ta rõõmustas neljanda tütre üle, tüdrukutega on ta juba harjunud ...)

Wednesday, April 26, 2017

Väsinud

Ülehomme saab läbi ilukudumise-kursus, mis on tore, aga ... Olustvere asub Olustveres.
Umbes viie nädala pärast saab läbi ametlik koduõppeaasta.
Loodetavasti varem saab läbi pikaksveninud kevadtalv.
Loodetavasti varem saab läbi ka see kangas, mis ei taha ega taha edeneda.
Augustis (kahjuks mitte mais, nagu mina lootsin, aga mis see kolm kuud enam ...) saab läbi meie ehituslaenu tagasimaksmine.
Vast enne oktoobrit saab läbi meie katusesaaga. Ehitusmees on välja valitud, aga ta on praegu kuskil teises maakonnas tööl.
Ühel päeval saab läbi puberteet. Täna ütlesin JJ-le, et tal pole tegelikult kohustust teismelisena käituda, tohib olla tore edasi ja areneda lugupidamisevääriline mees olemise poole täitsa ilma piiride katsetamiseta. Tegelikult ta ongi tore, aga ...
Loodetavasti kõigist neist asjadest kõige varem saab läbi ka see tüütu viirus, mis minu kurgu kandis vindub ja ähvardab hääletuse tekitada.

Mõnel päeval tundub, et kogu elu on üks lõputu ootamine, et see või teine asi ometi mööda saaks ... ja tegelikult tuleks ju olla õnnelik siin ja praegu.

Ja tegelikult ... ma ju olen. Ainult et tundub, nagu selle või teise möödasaamise puhul oleksin ma veeeel õnnelikum (Mis teil siin Muhumaal veeeeel head on?). Sellest on kindlasti terve hulk luuletusi, kuidas aetakse taga mingit hüpoteetilist õnne ...

Lapsed magavad. Mul on väike must kass. Tänu Mehe osavatele kätele jookseb mulle jälle vesi otse kööki (ja Mees on märgatavalt osavam kui Melker Melkerson). Mul on voodis imesoe ja väga raske lambatekk. Ja kuna ma otsustasin mitte olla pugeja ja mitte reedeks ka teist salli valmis saada, on mul täielik õigus sinna teki alla minna. eadööd.

Sunday, April 23, 2017

Atsih! Ja ilusaid inimesi ka.

Neljapäeva hommikupoole oli kurk valus Jõugu Juhil. Õhtuks oli JJ juba täitsa rõõmus. Reede hommikuks oli kurk valus minul ja õhtuks olemine oi kui paha. Kurguvalu läks ka minul mööda, aga viirus või mis ta oli kolis üle põskkoobastesse. Me nüüd löriseme Sassuga samas taktis, Sassu küll valjemalt. Erinevalt minust ei oska tema ka nuusata, lausa võitleb ninapuhastamise vastu. Minul läheb üle. Sassul ... ei tea.

Veel on see nädal sisaldanud endas suuremat pitsitamist - piibelehesall sai läbi kõikvõimalike raskuste valmis ja hagakirjalisest suurem osa ka. Piibelehte olen raami peal juba näidanud, aga inimese seljas on ta selline:

Modellideks Ene ja IM. Tänase ilmaga tuli kahjuks kasutada kiriku siseruume nii, nagu parajasti võimalik ja kohane oli - aga mis sellest ppk tahvliseinast ikka ... Pealegi on pildi peal boonusena beebi. Haapsalu sallid sobivad suurepäraselt ka beebide ümber keeramiseks. :) Ema-modelliga arutades tuli pähe veel paar pikemakasvulist naist, kelle selga selline sall sobiks, aga üks on hetkel vahetusõpilane välismaal ja teisega me eriti ei suhtle ... Salli laius on see, mis määrab ära, kas sobib pikemale või lühemale inimesele. Raamimishetke mõõtudest tõmbus sall küll veidi kokku, aga järgmise koon ma ikkagi vähemalt ühe kirjakorra võrra kitsama. Siin pildi peal on näha, mismoodi ta selja tagant on. Lühemale inimesele jääks ikka üle mõistuse laiaks, eks ole.


Lastel oli külas Sõber, kes olla hiljem maininud, et tema ema küll kunagi sellist kringlit ei tee ... Laenulapse Ema teeb jälle muid asju.

Et mina jäin reedel haigeks ja kohe kuidagi ei jaksanud ära oodata, millal Unistajal puutöö lõpeb, käis Unistaja erandkorras puutöötunni järel koos JJ-ga juunioride kokkusaamisel, et pärast oleks turvaline venna seltsis bussi peale kulgeda*. Oli olnud tore ja Unistaja ei olnudki noorim - grupijuhil olevat olnud kaasas ... ka vist laenulaps, selline umbes kuueaastane seltsimees. Veel oli Unistaja suureks hämmastuseks olnud kohal üks meie kooli toredamaid poisse, Unistaja noh-nagu-klassivend ja nimekaim, jalgpallihuvilise Sõbra poolt kutsutud. Olen valmis pikemaajaliseks Kräunuks teemal "Tahan ka juunioridesse!", aga tegelikult on Unistaja ikka veel natuke noor. Aasta pärast.

Püüdsin saada infot, kas Poiste Endises Koolis oleks JJ jaoks vaba kohta, aga sekretär ei teadnud. Möh? Peab vist õppejuhile helistama või midagi sellist.

Mees tegi suuremal hulgal torutöid. Köögis said mõned asjad õigesse kohta tagasi ja mõned asjad uude kohta ... Ma tahan nüüd mõnda aega prügi nõudepesumasinasse panna, sest masina koha peal seisis varem prügikott.

Istutasin ümber tomatitaimed. Igal aastal, kui ma mõtlen, et palju seemneid ei pane, jääb kaks kolmandikku seemnetest üles tulemata. Kui ma mõtlen, et panen palju seemneid, niiehknii ei tule üles ... tulevad üles kõik ja topelt, nagu sidrunid. Sel aastal panin natuke seemneid. Õnneks toimib taimevahetuse grupp hästi. :)

Veel ... kohtusin ühe hästi armsa olemise ja õrnahäälse blogilugejaga. Kohtumise tulemusena saab Franz - no kas ta pole Sassu nägu? - endale isikliku lesimisvaiba. Kui vaipu on ostetud küüliku hüppamiseks ja Barbiede majja, miks siis mitte ühele triibulisele kassile külje alla.

_____
*muidu me ootame puutöötunni lõpuni ja sõidame siis Lillebrori ja Unistajaga koju, JJ jääb Linna, lippab juunioride tunni lõpus bussi peale ja Mees käib tal siis Vallakeskuses vastas - jalgsi oleks selle bussi pealt pisut karm tulla, ikkagi 8 kilomeetrit või umbes nii.

Saturday, April 22, 2017

Perfektne ajastatus

ehk küsimused, mida lapsed küsivad.

Üks anonüümseks jääda sooviv poisslaps küsis, mis saab siis, kui kuivkäimla ... saab täis? Ehk mis sellest ... seal all* ... siis saab.

Päev hiljem sattus minule Jaan Krossi raamatus "Kallid kaasteelised" ette just see peatükk, kus Krossi Õitse tänava majaperemees 7. novembrit õige iseäralikul moel tähistab. Kutsusin küsimuse esitanud lapse, kes võttis ka venna kaasa, ja lugesin peatükist sobivad lõigud ette.

Esiteks sai laps oma küsimusele vastuse. Teiseks sai laps küsimusele vastuse heas eesti keeles, aga samal ajal krossilikult krapsakalt kirjapanduna. Kolmandaks sai see laps taas kinnituse, et raamatutest võib leida vastuseid kõigile küsimustele. Juuresviibiv vend küsis huviga, mis raamat see selline on. Mnjah, tema kurvastuseks pidin nentima, et rohkem peldikuhuumorit seal ei ole.

Väikeste poiste maailm ...
________
*kõnealune laps on oma arengus just selles faasis, et sõna "fekaal" ei tule pähe, aga kõigist muudest variantidest, mida ta juba - paraku - teab, ei julge ühtegi valida.

Pudrutan niisama

Mõned koduse elu aspektid on sellised, et neist ei olegi nagu midagi rääkida. Kui aga peale hakata, siis vast ikka midagi välja tuleb. Vaatasin järele, et ma olen triikimisest ühe oopuse kirjutanud. Triikima lähen varsti, täna mõtlesin kirjutada pudrust.

Mina ei käinud lasteaias ja hommikuti oli kodus alati kiire, pealegi pidi närb sööja enne kooliminekut sööma midagi, mis kiiresti ära süüakse. Seega oli hommikupudru mõte mulle lapsena täitsa võõras. Raamatutes, jah, räägiti, ja üks tollane sõbranna ikka mainis aeg-ajalt, et ma peaksin rohkem putru sööma (mis see tema asi oli, ma ei tea ... olime eas, kus arvataksegi, et kõik on kõigi asi), aga lapsepõlvekodus oli puder hoopis lõunatoit.

Nimelt tegi äripäeviti süüa minu vanaema, kes oli kodune, ja tema söögid olid nagu maha kirjutatud 193x. aasta "Taluperenaisest", mis mulle mõne aasta eest pihku jäi. Seal soovitati talus nädalamenüü koostada nii, et lõunaks oleks ühel päeval puder ja teisel supp, ja siis jälle puder ja jälle supp. Lapsena ma seda seost luua ei osanud, võtsin lihtsalt teadmiseks, et nii on. Nii et mina tulin koolist ja ülepäeviti lükati mulle nina ette taldrik pudruga. Just nimelt lame taldrik, mitte kauss. Pudrul oli kohustuslik võisilm. Moosiga pudru võimalus oli mulle lapsena täiesti tundmatu. Võisilma ümber olev puder aga võis olla erinev. Tatrapuder (see mulle maitses). Tangupuder (oli kah). Riisipuder (minu meelest on see riisi väärkohtlemine!). Mannapuder, mille ma suure vaevaga alla kugistasin - no ei olnud söödav! Kärutädipuder ehk kartuli-kruubipuder (vist), mis oli muudega võrreldes üsna tahe söömaaeg ja polnud ka otseselt paha. Pekikõrnetega kartulipuder. Midagi ilmselt veel, mis praegu meelde ei tule. Tavaliselt läks pudrusöömisega jupp aega, sest isegi tatrapuder oli ... puder. Ei midagi rõõmustavat. Et toit võiks iga päev ollagi söömist väärt, sain ma teada alles 17-aastaselt Saksamaal - sealsete roogade sees oli peale vitamiinide, valgu ja süsivesikute maitse ka. :)

Igatahes oli omal moel kergendus, kui vanaema enam eriti süüa ei teinud. Mu ema tegi nimelt oluliselt kehvemini ja vastumeelsemalt süüa, enamasti keetis kartuleid ja praadis soolaliha, aga kuna ema (tavaliselt siin mainitud Vanaemana) on ise siiamaani täiesti teadlik oma söögitegemise-vastumeelsusest, lubati mul tema tehtud toite mitte süüa. Minu vanaema toidud olid tegelikult täiesti hästi tehtud, supid päris kondipuljongiga ja puha ... ainult et see roogade valik oli nagu oli. Eks ajastu võimalused olid ka nagu olid, või nojah, ei olnud.

Pudrusöömist õnnestus mul niisiis vältida üle kümne aasta. Siis tekkis Mees ja Oma Kodu ja mingil hetkel selgus, et Mehel on mao üle- või alahappesus või mis, igatahes mingid häirivad kõhuvalud ja arstide poolt ettenähtud ravimid tegid asja esialgu ainult hullemaks (nii oligi karbi peal kirjas, kuni kolm nädalat võivad vaevused ägeneda - kesse jaksab kuu aega oodata, kas hakkab mõjuma?). Kusagilt lugesin, et kõhuhädade vastu aitab mustikasöömine. Parajasti oli augusti algus ja meist poole kilomeetri kaugusel on mustikamets. Korjasin tööstuslikus koguses mustikaid ja panin sügavkülma, sest mustikamoos on puhtal kujul minu meelest igav ja mittepuhtal kujul (näiteks apelsinidega) võib omakorda sisikonda ärritada, eks ole. Mustikate manustamiseks otsustasin katsetada, kas hommikune pudrusöömine oleks sallitav. Nagu selgus, sobisid sügavkülmamustikad nisuhelbepudru peale hästi. Rukkihelbepudru peale ka. kui mustikad otsa said, sobis ka moos, aga Mees ütleb, et regulaarne mustikasöömine oli kõhule hea küll.

Kui lapsed olid väikesed, otsustasin hakata mitmekesiseks, ostsin kokku mitmesuguseid helbeid (peaasi, et kaera sees ei ole, selle vastu olen ma endiselt allergiline) ja pakkusin. Odrahelbepuder jäeti järele. Riisihelbepudru sülitas ka tol hetkel titaeas Lillebror välja. Mingi kolmas asi oli veel, mis läks samuti lindude toitmiseks. Jäime nisu- ja rukkihelbepudru juurde. Ükskord olid meil saksa sohvasurfarid, kes kostitasid meid hirsipudruga - ka see polnud paha, aga hirsiga mina kahjuks üldse ümber käia ei oska. Nendelt tuli ka idee süüa putru puuviljasalatiga. Noooh, seda juhtub meil suveti, kui erinevat puuvilja on palju. Värskete marjadega sööme küll, kui neid juhtub olema - ka suveti. Jõugu Juht tõi Sõbra poolt kombe süüa putru suhkru ja kaneeliga. Palun väga, kui meeldib.

Muidugi on mul pudrukeetmisega omad kiiksud. Puder peab olema veega, piimaga läheb minu meelest limaseks. Pealegi ei oska mina piima niimoodi ruttu keema ajada, et see põhja ei kõrbe, ja iga üle kümne minuti kestev hommikusöögivalmistamine on minu jaoks müstiline ajaraisk. Niisiis, vesi keema, helbed sisse, kaas peale ja otsekohe tule pealt ära. Helbepakendi peal on küll kirjas, et tuleb kolm minutit keeta, aga siis on tulemuseks ühtlane mass ja see on öäk. Pudrul peab olema struktuur, mingi vaevutuntav koredus, muidu ei sobi. Tähendab, eks ma söön ära, kui mulle antakse, aga ise tahaks sellist asja vältida. Et isegi pudru puhul saavad olla mingid nõudmised, paneb ehk nii mõndagi lugejat õlgu kehitama, aga teate ju küll - kaste pange kõrvale, mitte peale ... 

Praegu pakutakse meil hommikuputru neil päevadel, kui meil kuhugi kiiret ei ole. Ma endiselt ei mõista, mida söövad hommikuti need inimesed, kelle meelest pudrukeetmine kiiresti läheb - aga kui nüüd järele mõelda, siis armastas kadunud ämm ka klassikalist inglise hommikusööki ja majandas pühapäevahommikuti tund aega köögis ... aga mina tahan hommikul peaaegu ainult süsivesikuid ja soovitatavalt kiiresti, siis on hommikusöögiga ühel poole ja saab elama hakata. Lõunapuder aga on minu jaoks täielikult välistatud, vähemalt seni, kuni ma ei pea pikemalt viibima haiglas või hooldekodus.

Mis on teie suhe pudruga?

Thursday, April 20, 2017

Mis teeb emast ema?

Mina olen igal juhul abielu poolt. Sellise abielu poolt, mille aluseks lisaks armastusele on ka kahe inimese ühiselt läbikaalutud otsus teha suhte nimel tööd, püsida ka raskuste korral ja seada omavaheline suhe kõigis olukordades esikohale. Ma arvan, et meie poiste puutööringi juht, Eesti purjetamise (või oli see jääpurjetamise?) Grand Old Man Valdeko tähistas hiljuti just sellises abielus 60. pulma-aastapäeva. See on järeletegemist väärt, kui Issand päevi annab.

Aga. Abielus olemine ei tee ühest naisest ema. Abielus olemine teeb naisest abielunaise. Väike kuldne võru on küll minu uhkeim ehe, aga see ei näita, et ma oleksin kellestki parem ... või et minu kodu oleks automaatselt turvalisem keskkond, kus lapsi kasvatada. See näitab ainult ühe mehe (ühe Mehe) julget otsust* näidata tervele maailmale: meie kuulume kokku. Ja ühe naise (khm, siin!) nõusolekut.

Tegelikult ei tee naisest ema sünnitamine. Mõnikord. Kahjuks isegi sagedamini kui mõnikord - niisuguste naistega olen siit ja sealt servapidi kokku puutunud ja see ei ole ilus olukord. Paremal juhul jõuab ema-olemine kohale, kui beebi on mõnenädalane või -kuune. Ühe mu tuttavaga juhtus nii, esimestel nädalatel ainult toitis ja mähkis, aga poole aasta pärast armastas oma last üle kõige. Mis siis, et lapse isa osutus lontruseks**. Kehv meestetundmine või täpsemalt, oskamatus ennustada suhte kestust ja taibata kallima väärtushinnanguid ei tähenda kehva emaolemist.

Missis Dursley oli abielus (Harry Potteri tädi, noh). Tema oli äärmuslikult vilets kasuema ja peaaegu sama vilets ema. Hea ema ei lase oma pojal paisuda noore sinivaala suuruseks. Hea ema ei õigusta poja kõiki pahategusid.

Aga kirjandusest päriselusse tagasi - hea ema ei jäta algklassilapsi hilisõhtul regulaarselt üksi, et ise pidusse põrutada. Hea ema ei ütle saledale teismelisele tütrele, et see peaks oma söömist piirama, muidu läheb paksuks. Hea ema ei pööra selga, kui tema laps nutab ja iga keharakuga armastust ja andestus anub ... kui lapse suurim süü on olla lahutatud isaga ühte nägu. Hea ema ei anna oma lapsele igas olukorras õigust, vaid püüab vähemalt mõnikord olla objektiivne (mitte et see lihtne oleks). Nojah, ja hea üksikema ei too koju iga uut suhet, vaid võtab endale palju aega tutvumiseks ja kavaleri tundmaõppimiseks - et lastele kasuisaks tuleks ainult selline mees, kes tõesti alatiseks nende ellu jääb. Ja hea abielus ema ei hoia iga hinna eest abielust kinni, kui isa iga mõne nädala tagant joomatuurile satub või midagi veel hullemat teeb.

Mina olin ka jahmunud, et Aasta Ema peab olema abielus. Kindlasti on tähtis propageerida elukestvaid abielusid (vaata päris algusesse, esimest lõiku), aga selleks peaks olema palju muid viise. Millegipärast pole neid kuskilt näha. Igatahes on iga hea ema tunnustamist väärt, mis iganes asjaoludel ta on emaks saanud ja kuidas iganes oma elu korraldanud.

________
*ma arvan juba ammu, et tänapäeva kärgpere- ja vabasuhete maailmas näitab abiellumine eelkõige meespoole julgust. Noored tüdrukud kuulevad ikkagi iga peika puhul pulmakelli, aga poiste puhul kipub ühiskondlik arvamus paljusuhtelisust ja truudusetust pigem soosima. Julge peab olema see mees, kes ühenaisemeheks hakkab.
** mida muud öelda mehe kohta, kes kallima rasedusuudise peale teatab, et kuna tema last ei soovinud, pole tegu tema lapsega ja paluks edaspidi tere mitte öelda?