Tervistega on meil praegu nii, et üks hakkab paranema, kaks alustavad jälle. Mina olen viimastel päevadel põskkoobastest päris põnevaid asju välja aevastanud, aga täna öösel selgus, et see oli lihtsalt uuele materjalile ruumitegemine. Ma tavaliselt ei ärka keset ööd selle peale, et nina enam läbi ei käi, aga näedsa... Ebaharilikud kogemused hoiavad vaimu värske või midagi.
***
Just praegu hüppas sotsiaalmeedias ette retuusireklaam "Sobib ideaalselt kõikidele kehakujudele". Andke andeks, ei sobi. Kohe üldse ei sobi! Linnas on aeg-ajalt näha retuuse ja lühikest jopet kandvaid noori naisi, kelle kehakuju on hm, sültjas. Igal sammul võdiseb nii, et... Noh, põhimõtteliselt võiks minusugune nende taga käies valesse kohta vaatamise tagajärjel tagumikuhaigeks jääda (vrd. merehaigus, madratsihaigus jne, kohe üldse ei kannata õõtsumist näha). Ega ma sihipäraselt ei vaata, aga... kas ebamugav ei ole oma võdisemist kõigile näidata?
***
Servast sotsiaalmeediaga seotud on küsimus, miks ma eile sain Ritsiku juures kommenteerida, täna hommikul ei saa. Kutsetega blogisid ei näe pärisarvutis ammu, ainult telefonis - aga seal ma muidugi ei kommenteeri midagi, telefonis trükkimist püüan võimalusel ikkagi vältida. Liiga aeglane ja vaevaline.
***
Ritsik küsis, kas sõja tõttu on keegi hakanud vene keelt rohkem vältima. Ei, ma vihkasin vene keelt juba lapsena, meil oli hulk ebaadekvaatseid õpetajaid, üks lausa vastik... Loomulikult sain "viie" kätte, aga külge ei jäänud peaaegu midagi. Ei näe põhjust, miks Eestis peaks keegi siin püsivalt elavate inimestega suheldes vene keelt kasutama. Sõjapõgenikud on teine asi, aga teate... On üks araabiakeelne pere, kus ema rääkis kaks aastat pärast Eestisse saabumist paremini eesti keelt kui paljud siin sündinud venekeelsed elanikud. Asi ei ole üldjuhul õppimisvõimes, asi on suhtumises.
***
Õues jätkub vintervonderland. Esteetiline on see kindlasti, aga mul on minevanädalasest rookimisest ranne valus... Meestest kõige tervemal on koolivaba päev (neil on mingi mittestandardne vaheajanihe...), las roogib, kui üles ärkab.
Ma kohe mitte põrmugi ei salli talve, aga meil võib ka sel aastal kuusetoomispäeval külalisi tulla ja siis oleks ju kena, kui oleks ilus. Me oleme kunagi Mehega kahekesi ka porise ja tormise ilmaga kuuse järel käinud, seda nagu ei tahaks.
***
Tegelikult ma ootan praegu vastust kirjale, mille kirjutasin 24 tundi tagasi. Lootsin, et praeguseks vast ikka info tuleb - sest ma selle järgi kujundaksin oma tänased tegevused -, aga nojah... Väga suure tõenäosusega ei ole küsimus mitte hõivatuses ega muudes hädades, vaid prioriteetides ja arusaamises (tunnen seda inimest hästi). Ka täiesti toimetulev täiskasvanu võib panna teise täiskasvanu enda järgi ootama niimoodi, et oeh... Sealjuures ei ole meil vaenu ega midagi, ta lihtsalt... vist ei saa aru. Urr.