Teisipäeva hommikul

Tervistega on meil praegu nii, et üks hakkab paranema, kaks alustavad jälle. Mina olen viimastel päevadel põskkoobastest päris põnevaid asju välja aevastanud, aga täna öösel selgus, et see oli lihtsalt uuele materjalile ruumitegemine. Ma tavaliselt ei ärka keset ööd selle peale, et nina enam läbi ei käi, aga näedsa... Ebaharilikud kogemused hoiavad vaimu värske või midagi.

***

Just praegu hüppas sotsiaalmeedias ette retuusireklaam "Sobib ideaalselt kõikidele kehakujudele". Andke andeks, ei sobi. Kohe üldse ei sobi! Linnas on aeg-ajalt näha retuuse ja lühikest jopet kandvaid noori naisi, kelle kehakuju on hm, sültjas. Igal sammul võdiseb nii, et... Noh, põhimõtteliselt võiks minusugune nende taga käies valesse kohta vaatamise tagajärjel tagumikuhaigeks jääda (vrd. merehaigus, madratsihaigus jne, kohe üldse ei kannata õõtsumist näha). Ega ma sihipäraselt ei vaata, aga... kas ebamugav ei ole oma võdisemist kõigile näidata?

***

Servast sotsiaalmeediaga seotud on küsimus, miks ma eile sain Ritsiku juures kommenteerida, täna hommikul ei saa. Kutsetega blogisid ei näe pärisarvutis ammu, ainult telefonis - aga seal ma muidugi ei kommenteeri midagi, telefonis trükkimist püüan võimalusel ikkagi vältida. Liiga aeglane ja vaevaline.

***

Ritsik küsis, kas sõja tõttu on keegi hakanud vene keelt rohkem vältima. Ei, ma vihkasin vene keelt juba lapsena, meil oli hulk ebaadekvaatseid õpetajaid, üks lausa vastik... Loomulikult sain "viie" kätte, aga külge ei jäänud peaaegu midagi. Ei näe põhjust, miks Eestis peaks keegi siin püsivalt elavate inimestega suheldes vene keelt kasutama. Sõjapõgenikud on teine asi, aga teate... On üks araabiakeelne pere, kus ema rääkis kaks aastat pärast Eestisse saabumist paremini eesti keelt kui paljud siin sündinud venekeelsed elanikud. Asi ei ole üldjuhul õppimisvõimes, asi on suhtumises. 

***

Õues jätkub vintervonderland. Esteetiline on see kindlasti, aga mul on minevanädalasest rookimisest ranne valus... Meestest kõige tervemal on koolivaba päev (neil on mingi mittestandardne vaheajanihe...), las roogib, kui üles ärkab. 

Ma kohe mitte põrmugi ei salli talve, aga meil võib ka sel aastal kuusetoomispäeval külalisi tulla ja siis oleks ju kena, kui oleks ilus. Me oleme kunagi Mehega kahekesi ka porise ja tormise ilmaga kuuse järel käinud, seda nagu ei tahaks. 

***

Tegelikult ma ootan praegu vastust kirjale, mille kirjutasin 24 tundi tagasi. Lootsin, et praeguseks vast ikka info tuleb - sest ma selle järgi kujundaksin oma tänased tegevused -, aga nojah... Väga suure tõenäosusega ei ole küsimus mitte hõivatuses ega muudes hädades, vaid prioriteetides ja arusaamises (tunnen seda inimest hästi). Ka täiesti toimetulev täiskasvanu võib panna teise täiskasvanu enda järgi ootama niimoodi, et oeh... Sealjuures ei ole meil vaenu ega midagi, ta lihtsalt... vist ei saa aru. Urr. 

Valgus tunneli lõpus

Oijah. Esmaspäeval oli mul esimest korda väga paljude aastate jooksul kodus igav. Mõte töölkäimisest hakkab taas jumet võtma. Lillebror tuli AHHAAst ja rääkis, et oli astunud valesse kohta seisma, mispeale ta Lapselapselt üsna korralikult kolki sai. Lapselapse isikuga kaasnevatest olukordadest, nõukogudeaegsetest veendumustest koolisüsteemis ja muudest pahurdamistest kirjutan kunagi edaspidi, kui minu laps on paigas kuskil, kus Lapselast pole. 

Teisipäeval sain ühe koolist tulnud sõnumi peale kurjaks. Eks olukord ongi keeruline, kõigi jaoks. Mees lubas hakata lahendama. Vähemalt olid suured poisid väga armsad. 

Kolmapäeval kasutas Mees oma tutvusi ja sai Lillebrorile õiguse minna tema Sõbra Kooli proovipäevale. Legolas võttis Linnast kaasa Sõbranna. Neli last õhtusöögilaua ümber on väga ilus! Lillebror põrkis koolivahetuse teemal, aga tänaseks on tema turtsudest ja rahulikest rääkimistest saanud selgeks, et olukord klassis ongi tema jaoks olnud nagu konna keetmine aeglasel tulel - midagi on halvasti, aga ei saa täpselt aru, mismoodi... ja kuna Lillebrorile koolisuhtlus, õpetajad ja tunnitegevused üldjuhul väga meeldivad, on tal olnud pidev kahetisus - kuidas saab mul olla lõpmata halb paigas, kus mul on lõpmata tore? Pole ime, et sellises skisofreenilises olukorras hakkavad juhtuma psühhootilised sündmused nagu Lillebroriga viimasel ajal...

Neljapäeva hommikul läks köhiv Mees Linna nelja unise lapsega, mina leidsin ühe hoopis varemmõeldamatust valdkonnast töökuulutuse, mis tekitas põnevust. Vaevalt, et sellisesse ametisse ja sellesse paika... aga idee on väga meeldiv. Rookisin lund nii, et järgmiseks päevaks valutasid peaaegu kõik lihased peale näo ja varbaotste. 

Reedel käisin oma töötuskonsultandi juures väga meeldival ja taas väga tõhusal vestlusel. Veel ajasin asju ja käisin poodides... Võru tänavalt Ringteele ärakeeramine on endiselt müstika, sain sõita mitu kilomeetrit Võru poole mööda jääkonarustega kaetud tattlibedat teed. Öäk. Õhtul oli kodus tühi pesa, sest Legolas oli teel Leedu võistlustele, Lillebror osales kirikus öönoortekal, Jõugu Juht külastas Laenulast. Mina avastasin, et Maximast vaimustusega kaasa haaratud soodushinnaga Well Done minikurgid on suurepärases marinaadis... kui seda tšillit ainult sees ei oleks (ei märganud, urr). Nüüd söön neid kurkhaaval, vahepeal hingeldan väheke, sest ma ei kannata teravaid toite, aga need kurgid on muidu nii head...

Laupäeva hommikul leidsime Legolase võistluse Ianseo leheküljelt. Kahjuks ei ole tema varasem jõud ikka veel taastunud, kvalifikatsioonvõistlus läks küll üpris kenasti, aga esimeste duellidega langes välja... :(  Siis sai lõunane buss ja rahulolev, kuid magamata ja nohune Lillebror. Ja õhtune buss ja rahulolev, terve ja kena Jõugu Juht. Küpsetasin kolme sorti jõuluküpsiseid, sest oli vastav meeleolu. 

Pühapäev on pühapäev on pühapäev. Kirikus oli ilus. Vanaisa olukord ei ole väga ilus, ta nimelt unustas Mehe kohalviibimise ära niipea, kui see läks lund rookima... ja teist korda, kui Mees puid läks tooma. Ehk on homme parem. 

Veel sain ühe sallitellimuse. Mittestandardse, hoopis muusugusest lõngast. Läks nii toredasti, et hiljuti tekkis mul tugev vajadus ära kerida kaks suurt, teadmata päritoluga vihti pitsilõngast umbes täpselt kaks korda jämedamat ühekordset maavillast helebeeži lõnga. Juurdlesin, mida ometi sellega peale hakata, sokiks liiga peenike, pitssalliks liiga jäme, korrutamiseks ka nagu hästi ei sobinud, sest tugev keerd... ja siis tuli see sallisoov. Et mulle tuttavates lõngapoodides sallihuvilise soovitud tooni polnud, näitasin keritud lõnga... ja selgus,et see on täpselt see, mida tarvis. Tugevatele positiivsetele tungidele tuleb järele anda, siis läheb hästi. 

Tuleval nädalal on juba detsember ja esimene advent ja kindlasti veel midagi head. 

Sel nädalal sõime...

esmaspäeval: Mulligatawny supp, laupäevase karriroa jääkide baasil. Ja hautatud kaneelirullid mustikakisselliga (saksapärane Dampfnudeln).

teisipäeval: vorstikaste, kartulipuder, keedetud porgandid. 

kolmapäeval oli kõrvitsa-teemapäev. Õhtuks pasta con pollo con kõrvits (ehk makaronid kana-kõrvitsa-aedviljakastmega), pluss kõrvitsa-kookoskook. 

neljapäeval olid praekartulid ja mirabellkompott vahukoorega. 

reedel makaronivorm kolmapäevaste jääkide ärakasutamiseks. 

laupäeval hernesupp ja nojah, küpsised. 

pühapäeval soovisid lapsed kodust pitsat ja ma vist teen miski lihtsa kohupiimakoogi ka. 

Kulusid pole kokku arvutanud, aga söönuks me saame ja päris pankrotis ei ole. 

Elu ja mis selle sees kolmapäeva hommikul on

Töökuulutused, jah... Iga kord, kui ma olen peaaegu valmis kuhugi kandideerima, tuleb mingi väiksema- või suuremakaliibriline olukord, mis minu kandideerimisvalmiduse halvab. Ju siis ei ole õige asi ja iseenesest on kena, kui mina saan keskenduda olukordadele ja töötajat otsiva asutuse asjapulgad ei pea minu peale aega raiskama. 

***

Üleeilne Olukord oli Millie-Miu haigus. Arvasime, et covid, aga loomaarst vaatas Millie hingamisvaevast tehtud videot - sest meil on nutiajastu - ja pakkus, et hoopis mingi vigastus hingamisteedes, mis turset põhjustab. Igatahes sai Millie turset alandavat ravimit, paar tundi hiljem pesi ennast ja täna hommikul juba sõi, tänu Jumalale. See on päris õudne, kui armsal ümaral kassikesel on iga hingetõmme tohutu vaev, mis sageli päädib karjatusega (ei olnud päris pidev, käis kümnekonna minuti kaupa).

***

Lisaks murele Milliega tuli üks laps koolist ja rääkis Olukorrast... ma veel vaatan, kas see asi läheb politseisse või mitte. Võimalik, et ei viitsi, aga nii jätkuda ei saa ega tohi. 

***

Lapse räägitud Olukord ja üks muu väga vilets varasem sündmus tõid eile välja ühe õpetaja varemnägematud väärtushinnangud. Eks inimese tõeline loomus avaldubki kriisides. Mida iganes salapärast - sest nii asi käib, meil on seisukoht, eieiei, me ei ütle seda kohe välja, aga meil on seisukoht... - koolil öelda on, minu seisukoht on veendumus muutuse vajalikkuses. Arutasime Mehega päris pikalt ja kuna meie prioriteet on meie laps hoolimata sellest, mille vastu ta on eksinud... otsime lahendusi. Kooli seisukoha võtame lihtsalt teadmiseks, kui meile see kunagi avaldatakse. Kui see peaks kattuma meiepoolse muutuseotsusega, siis on muidugi eriti hästi, aga lõpuks pole see enam kuigi oluline...

***

Tänupõhjust on ikka ka - haiged lapsed on saanud terveks ja täna lubati õhtusöögile taas üht lisalapsukest. Ma olen seda rõõmsam, mida rohkem lapsi mul kodus on! Ükskõik, mis turbulentsid ümberringi toimuvad, minu patronused on seitse pöialpoissi ja Lumivalgeke ja mida rohkem neid näha saab, seda parem on. Isegi kui ühe või teisega neist esineb kasvatusküsimusi. 

*** 

Täna tuleb kõrvitsa-teemapäev. Õhtusöögiks pakutakse pasta con pollo con kõrvits... mis on kohati taotluslikult ja kohati piinlikult vigane nimetus, aga minu teadmised kõigist romaani keeltest on pehmelt öeldes puudulikud - hm, võiks ju võtta plaani üks neist keeltest viiekümnendaks sünnipäevaks vähemalt Duolingo kõige kõrgemal tasemel ära õppida, aega on piisavalt? Ja kõrvitsakooki kookose ja šokolaadikattega. 

***

Meie pere praegused toidukulud on umbes 2,7 eurot inimese kohta päevas pluss koolitoit pluss lisaeined, mida teismelised poisid väga vajavad. Eesmärk on jõuda aasta lõpuks 2,5 euroni, säilitades olemasoleva elukvaliteedi. Sooduspakkumised ja allahindlused on minu head sõbrad ja seda sõprust tuleb veelgi süvendada. Vähemalt, kuni meie rahalises seisus mingit märgatavat positiivset muutust pole tekkinud... Küllap ühel päeval ikka tekib. Kuni armastus kestab...

Niisama, tööotsimisest

Sellepärast, et olen otsustanud hommikud kuni kella üheksani võtta arvutiajaks... Internet on läbi loetud ja töökuulutused läbi vaadatud. Kohusetundest ja mõttega, et äkki on kuskil midagi põnevat. Täna hommikul ei olnud. See abivanaema ja Mary Poppinsi vaheline pakkumine on küll jah veel täna õhtuni lahti... ainult et see asub kaugel. Kui oleks Linnas või siinkandis, siis ma juba kirjutaksin motivatsioonikirja. Aga asukoht, mnjah... Õhtuni on aega mõelda, kirjutamine käib lihtsalt - kui see on koht, kuhu kandideerida. Kui kirjutama hakates on pea tühi, siis on järelikult vale koht. 

Vale kohaga on olnud selline lugu, et kevadel - või oli see lausa eelmisel talvel? - pakuti üht töökohta, mille asjus uurides ütles tolles asutuses töötav tuttav, et see on kindlasti minu töö ja ma kindlasti sobitun sinna väga hästi. Minu pea sees oli olemas tekst, mida kirjutada... ja kui ma istusin teksti trükkima, oli pea järsku viimseni tühi, mitte mõttepoegagi. Järelikult ei olnud õige asi. 

Veel juhtus nii, et kusagil ma ju sel sügisel vestlemas käisin. Jäin kolmandaks... ja siis tuli tolles asutuses töötav tuttav ja ütles kohe tere järel, et sa ei kujuta ette, millisest jamast sa pääsesid sellega, et sind tööle ei võetud... Ei kujutanud jah. Minu mõte hakkas liikuma mingite katastroofide ja kohtuasjade suunas (neid tolles ametis paraku juhtub), aga selgus, et oli hoopis juriidiline, asutusesisene jama, keegi oli mingit rida valesti lugenud ja upsi... Mnjah, ega ma toda kohta nii pööraselt ka ei tahtnud, pealegi sain juba enne asutuse ukse avamist selge teadmise, et vestelda ma võin, aga tööle ma sinna ei saa. Mõnikord juhtub nii. Ei ole kurb, lõbus kogemus oli. Loodetavasti saavad nad oma valestilugemised ka korda.

Abivanaema-töö asutuses on juhtivatel kohtadel tegevad õige mitu toredat ja asjalikku inimest, keda ma varasemast ajast tunnen. Kui ma nüüd sinna kandideeriksin... kui... siis oleks muidugi küsimus, mis imeasja pärast ma päris erialast tööd ei otsi ja miks pakuks mulle rohkem selline tegevus kui see, mida ma siiamaani tegin. Ja - ühel kindlasti - oleks pärast hirmus raske mulle ära öelda. No ja see asukoht, ikkagi... Aga intervjuul käia oleks kindlasti jällegi lõbus. 

Tõepoolest, palju lihtsam oleks osata sekretäritööd. Ole esinduslik, suhtle meeldivalt, oska dokumente vormistada ja kohvi keeta. Ja muud sedasorti keerulist asja, mida sekretärid teevad ja mina üldse ei mõista, peale selle suhtlemiseosa, paar kuud tagasi kuulas üks tore klassijuhataja pealt minu telefonivestlust väga valjuhäälse ja vihase lapsevanemaga ja itsitas pärast, kuidas ma lapsevanema raevu aina vaigistasin ja vaigistasin... Dokumentide vormistamine ei lähe üldse mitte, aga sekretäre vajatakse igale poole... Või nojah, juhiabisid ja muid taolisi nimetusi, millegi koordinaatoreid (mis sisaldab endas ka sekretäritegevusi) ja nii edasi. 

Negatiivses mõttes huvitav oli ühes täiesti Linnas asuva, kohalkäimise-tööpakkumise nõüe lisada muudele dokumentidele video iseendast koos maeimäletamis jutuga. Töö olemuses minu meelest videote tegemise oskust nõutud ei olnud. Ei saanudki aru, mida selle asjaga taheti saavutada. On loogiline, et üks tore tuttav kandideeris kuhugi välismaisesse suurfirmasse või sihtasutusse tööle videokõne abil, pole ju mõtet ehku peale kohale lennata... aga siinsamas, eeldusega, et inimene hakkab igapäevaselt kohal viibima... pole loogiline. Muidugi, see välistab mingi hulga huvilisi, minusugused ludiidid ja selfipõlgurid kindlasti. Eks iga tööandja ise teab, keda tahab.

Minule pakutakse siin koduses mitte-palgatöökohas nüüd novembripäikest ja mitmesegaseid majapidamistöid. Ka see on tore ja tarvilik. Ilma igasuguste videote, kaaskirjade ja muu õnnetuseta. Ükskord selgub ju niikuinii, mis see õige lahendus on. 

Siiski novembriit

 Urr. 

Esmaspäeval, millest ma juba kirjutasin, sai Lillebror triibud. Legolas tundis ennast hästi. 

Teisipäeva hommikul oli Lillebror reibas, aga Legolasel oli palavik. Sellegipoolest läks ta kooli, et teha mingi hulk kontrolltöid. Õhtul sain mina õmmelda kohasematesse kohtadesse õmmelda püksinööpe, sest Legolas on umbes kümme sentimeetrit saledam kui (koolist laenatud) rahvariidepükste eelmine kandja. Täielik kääbikumunder, arvan mina nende põlvpükste ja vesti kohta.

Kolmapäeval läks Legolas jälle palavikuga kooli, et teha mingi hulk kontrolltöid. Mina sain tudeerida rahvariiete hooldusjuhiseid ja triikida laia linast särki. 

Neljapäeval ei olnud kontrolltööd, aga oli tantsimine. Läks ilusasti, pärast näidati mulle ka ilupilte, millest üks läheb Gummersbachi-vanadele mõeldud uudiskirja - sest rahvariided ja üldse... Ühtlasi sai mitu minutit elupikendust Legolase Armas Endine Klassiõde, kes kuulis esimest korda, et Legolas tantsib... ja loomulikult naeris selle uudise peale pikalt ja südamest. Ainult et õhtul oli palavik juba aspiriinivääriline. Jõugu Juht käis klassiga jälle Tallinnas. Külastati TalTechi, Riigikogu ja teatrit. Tunnistan pattu, unustasin lapsele meelde tuletada, et teatrisse siiski dressipluusiga ei minda... ups. 

Reede hommikul läks öösel palavikuvabaks saanud Legolas kooli kohustusega aeg-ajalt tervisest aru anda. Mina helistasin perearstile ja sain teada, et ei Legolase viirusteuuringus ega verepildis pole midagi põnevat, lainetav palavik on täiesti normaalne ja isegi positiivne (minu jaoks uudis, aga huhh) ja küllap läheb tervis ikka paremaks. Veel jälgisin õhtul kooli õpilasesinduse Instagrami, sest sinna tekkis balliuudiseid - aga mitte kumbagi minule huvipakkuvatest lastest.  Lillebrori test oli veel triibuline. Mehel hakkas kipitama kurk. 

Laupäeval tuli Mees minuga kipitavast kurgust hoolimata Väikesesse Kuurortlinna laadale... mis ei olnud laat, oli Sepa turg. Ilm oli talve kohta hea, kohalikus kultuurikeskuses sai soojas ja puhtas kempsus käia, naabrid olid meeldivad... aga isegi singimüüjatel ei läinud kaup kuigi hästi, muust rääkimata. URR. Eks me siis nüüd teame, et sinna linna läheme edaspidi sõpradele külla, mitte laadale. Õhtuse bussiga tulid Legolas ja Sõbranna, rääkisid ballimuljeid (haldjatolm, taas) ja olid igatepidi ilusad ja armsad. Lillebror testis endale ühe triibu. Mehel tõusis palavik ja Jõugu Juhil hakkas valutama pea. Mina kõrvetasin ühe plaadikoogi põhjalikult ära. Sõbranna sai endale ühe minu säntpooliapoegadest - kunagi pastoriproualt saadud taim on usin lastekasvataja ja miks mitte... Kuhugi tuleb see elus lilleke ju panna ja nii väga kui ma ka säntpooliaid armastan, on minu aknalauaruum nende jaoks üli-ülinapp. 

Pühapäeval läksin kirikusse kolme lapsega, sest JJ pea ja Mehe palavik, eks ole. Abistasin üht kena koguduseõde kohvikutegemisel, tuli välja küll. Lapsed kuulasid teenistuse ära ja jaotusid siis erinevatesse paikadesse, Sõbranna oma asju ajama ja poisid Laenulapsega hängima. Täna õhtuks lubatakse taas nelja last laua äärde, väga ilus. JJ peavalu on ka üle läinud. Ükskord saab ka novembriit mööda. 

Ilm kisub aina talvisemaks, kardetavasti tuleb homme tegeleda maasikate külmakaitsega. Huvitav, kas tammelehed kõlbavad külmakaitseks sama hästi kui kuuseoksad? Lehti on mul siin pargis veel hulgi, oksi tuleks metsast otsida ja see pole üldse nii lõbus kui tundub... 

Teismeline ja leinateade

"Noh, kuidas sul läheb?" küsisin Lillebrorilt laupäeva õhtul, kui ta oma toast välja ilmus. 

"Üks laps sai täna surma," ütles Lillebror üsna tavalise häälega.  Läks natuke aega, enne kui ta täpsustas, et tegu oli tema klassiõe sõbrannaga kõrvalkoolist, kellega ka Lillebror mingitel asjaoludel oli mõnel korral kokku puutunud ja üldse...

Viimastel päevadel oleme sellest ikka ja jälle rääkinud. Kolmveerandviieteistkümnene on suur küllalt, et tahab teada detaile, kes, mismoodi, kuidas. Koos klassikaaslastega on vaadatud "Reporteri" videot õnnetuse kohta. Džunglitelegraafi kaudu on tulnud muudki infot, millest enamikku on politsei ka kinnitanud - kõiki artikleid pole ma ise lugenud, aga küllap on lasteni jõudnud info õige. Oleme rääkinud sellest, kuidas kurba klassikaaslast toetada ja sellest, et alati jääbki midagi rääkimata. Ja kuidas vahepeal on elu täitsa normaalne, aga siis teevad mõtted imeliku vidina  - nagu kassettmakk keriks lindi vahele, millest tänapäeva puberteetikud muidugi midagi ei tea - ja saabub mõte: "Minuvanune noor on surnud." Ja kuidas inimene ennast selles olukorras tunneb ja mida siis peale hakata. Ja miks on hea, kui kurb klassiõde ikkagi koolis edasi käib. 

Iseenesest ei ole olemas absoluutselt toimivaid lahendusi, kuidas last toetada olukorras, kus ta esimest korda elus saab isikliku tutvuse tõttu aru, et surm võib viia ka noori. Iga teismeline on erinev, Lillebror on kindlasti jutukam ja arutlemisaltim kui nii mõnigi... aga üksi ei tohi last murega jätta. Mõned mõtted.

• sotsiaalmeediapõlvkonnal on aeg-ajalt tunne, nagu kõik oleksidki isiklikud sõbrad. "Ta oli ju teisest koolist ja paljuke sina teda tundsid," ei päde, kui laps on lahkunu sotsiaalmeediat jälginud ja korra-paar kokku puutunud. 
• lase lapsel rääkida. Julgusta teda arutlema ja jutustama, mida ta teab.
• räägi oma kogemustest surmaga. Mismoodi tajusid ise endavanuste noorte hukkumisi ja mismoodi oli kustutada telefonikontaktidest keegi täiskasvanu (kui midagi taolist on juhtunud, loodetavasti päris igaühel ei ole).
• kallista last, kui see talle sobib. 
• ole lapse jaoks olemas. Põrandapesemine on lapse toetamise kõrval täiesti tarbetu. 
• suuna last tegutsema tavalises rutiinis, aga kui ta tahab vabal ajal minna viima küünalt või lilleõit, las läheb. 
• räägi lapsele, mida arvatavasti tunnevad hukkunu päris lähedased. Seleta, miks ei ole õige avalikes kommentaariumites arutada, kes on "laipa näinud" (juhtus kunagi ammu mitte päris sarnase olukorraga) ja miks selliste asjade selgitamine ja info avaldamine on politsei ja ajakirjanduse asi - ja milline ajakirjandus on tõsiseltvõetav ja mis asi on clickbait.
• aruta lapsega, mis asjaoludel selline asi juhtus, mis on ootuspärane surm (kõrges eas või ränga haiguse tõttu) ja mis on totter, kohutav õnnetus. 
• kallista last veel. 
• emotsioonide ja mõtetega tegelemine võtab aega. Ära peleta last järgmisel nädalal, las ta räägib siis, kui tal on tarvis. Vajadusel mitmeid kordi.
• ära ütle, et kõik saab korda - hukkunu elus ei saa enam midagi korda ja lähemate sõprade edasist elu mõjutab see kohe kindlasti. Ütle, et ehkki ei ole võimalik aega tagasi kerida hetke, kus kõik oli veel hästi ja lõbus ja alles kavatseti autoga sõitma minna... ja selle kõigega tuleb elama õppida... ja kurvastamine on lubatud... ja ärgu laps kurvale klassikaaslasele ka öelgu, et kõik saab korda. Ei saa. Alati jääb midagi rääkimata. Tähtis on olla kurvastaja jaoks olemas siis, kui kurvastaja tahab. 
• kui olukorraga on kaudselt seotud erinevate koolide lapsed, suhtle teiste lapsevanematega - kui kedagi tunned -, aga kindlasti koolide sotsiaalpedagoogidega või kes need sobivad isikud on. Paar aastat tagasi juhtunud õnnetuse puhul olid ühe hukkunu parimad sõbrannad vist kolmest eri koolist ja näiteks meie majas ei teadnud mitte keegi, et üks õpilane on sügavas leinas. Vähemalt uuri oma lapselt, kas mõni kooli tugispetsialist, inimeseõpetuse õpetaja või klassijuhataja on asjassepuutuvate õpilastega juhtunust rääkinud. Lillebrori Kooliga on minul lihtne, juba laupäeva öösel kirjutasin "Sotsipetsile" (ühe endise õpilase pandud nimi), noorukesed psühholoogid ei olnud esmaspäevaks isegi uudiseid lugenud... aga iseenesest peaks ju lapsevanemal olema koolis mingi kontaktisik? Täiskasvanute džunglitelegraaf ei liigu noorte teemadel mitte kunagi piisavalt kiiresti ega täpselt.
• kui oled ise häiritud, tunnista seda. Sinu laps tunneb Sind paremini, kui Sa seda tahaksid. 

Kus su ema nüüd töötab?

The Lapselaps, kelle lemmik-koolitegevus on kaasõpilaste piiride proovimine (selles peres on kaks ingellikku last ja siis see... hm... mitte-ingellik...) torgib Lillebrori, kellega tal on paraku vihkamine esimesest pilgust, viimasel ajal küsimusega: "Kus su ema nüüd töötab?" 

Ega keskmine eee arengus iseloomuga pubekas ei peagi aru saama, et maailmas on olemas ka koduseid emasid või olukordi, kus töökohad ei ole nagu kuningavõim, et üks läheb ja teine otsekohe tuleb. Lillebror arvas, et ta vastab edaspidigi, et see ei ole Lapselapse asi* ja kõik. Ega ei olegi.

Tavapärase töökuulutusteringi käigus- sest ehkki süda on siinsamas kodus, on mul ikkagi kohusetunne ja vajadus natuke raha teenida - nägin Õpetajate Lehes artiklit noorte vaimse tervise halvast seisust. Et kas mu südametunnistus ja nii edasi, sest ikkagi psühholoogi oskused ja...

Ausõna, ei. Kui uued juhtkonnaliikmed kevadel arenguvestluse - mis oli mulle vastuvõetamatu idee, igatahes selles paigas ja selles rollis küll, mujal alustaksin uute reeglitega ja see oleks juba täiesti teine asi - küsimustiku tekitasid, oli seal muuhulgas küsimus, mida töötaja koolile annab. Moorisin selle küsimuse otsas pikalt ka pärast küsimustiku kohusetundlikku täitmist (et elus konn oleks ära söödud, siis ei saa enam hullemaks minna, eksju) ja jõudsin ikka jälle samasse kohta tagasi. Nii, nagu see küsimus algselt täitmata jäi, oleks see täitmata ka täna. 

Mul ei olnud enam midagi anda. Nimetage seda läbipõlemiseks, kui tahate, aga lihtsalt... ma ei osanud enam kuidagimoodi kasulik olla. Mitte seal, mitte nii, nagu vaja. Olemasolevad oskused või anded pole kuhugi kadunud, aga juba ammu oli tunne, et mind pole nagu tarvis... ja seda kõike saaks teha keegi muu, kes oskab ja tahab veel paljusid muidki asju teha. 

Kuidas ma praegu kellelegi kasulik olen, on muidugi vaieldav - aga oma perekonnale loodetavasti küll. Kasulikkus väikeses ringis on kindlasti olulisem kui kasutus suures ringis, viimane võib lausa kahjulikkuseks muutuda. 

Iseenese vaimne tervis on ka tähtis... ja ükskõik, kas minu senise oleku nimi on depressioon, läbipõlemine või keskea kriis, erinevalt septembri algusest, mil abistavad elukutse täiesti välistasin, vaatan ma juba uudishimuga sotsiaalvaldkonna töökuulutusi. Nüüd helistangi ühte paika... et kas neil on vaja, nagu ma oletan, Mary Poppinsi moodi abivanaema või ikkagi midagi täitsa muud, millega ma arvatavasti hakkama ei saaks. No ja kui see ongi midagi täitsa muud, siis ei saa ma sellest ei paremaks ega halvemaks inimeseks. Lapselaps ja teised temasugused norijad mingu metsa või lakkugu panni (Liisbeti soovitus) või midagi, mina koon täna taas ühe Väga Ilusa Kaltsuvaiba, keedan suppi, küpsetan kooki ja triigin ära Legolasele eraldatud rahvariidesärgi.  

_________

*peamiselt pidavat Lapselaps naaksuma ühe imetoreda ja tubli suurpere ema lihtsakoelisema töö kallal. Tolle ema laps on rahulik, muhe läbisaaja, kes ilmaski kaebama ei lähe...

On see vast päev

Hommikul äratasin kõik teised ja Legolase, kraadimise asjus - tundub, et tõbi on möödumas. Täna jäi veel tundidest koju.  

Linnas oli esimene asi üks korraline arstiaeg. Sain abi, kui hästi läheb, ei pea mõnda aega sinnakanti pöörduma. 

Siis käisin senises töökohas võimu üle andmas. Noored psühholoogid tunduvad hästi tublid, esitasid õigeid küsimusi ja noogutasid sobivate kohtade peal.

Siis raamatukogus, et ikka midagi huvitavat ka oleks... sain taas kogemuse, et Monsieur Picassoga on parklas kitsas. 

Poes. 

Vanaisa juures. 

Siis helistas kooli medõde - Lillebroril on palavik ja triibud, oeh...

Lillebror koolimaja juurest peale.

Vaibalõimepood oli kinni, häbematu sihuke. 

Mehe Koolimaja ukse taga helistasin pereõele - ka tema ei näe ikka veel Legolase analüüsivastuseid. Mh.

Mees autosse, bussijaama, meie Lillebroriga bussi peale.

Kodus kiire amps võileiba, reipale Legolasele käsk testida... ikka ainult üks triip. Huhh. Legolas autosse, Linna, sest kohevarsti on rahvatantsuga esinemine, tarvis harjutada. 

Legolas koolimaja juures autost välja, emaühik poodlema. Sain kaks häda-koolikotti seniste, algosakesteks lagunevate asemele.

Tantsutunni lõpuks koolimaja juurde tagasi. Olukorra kirjelduse postitasin ka FB-sse: "Koolimaja ees on pime ja külm, midagi sajab. Läbi autoakna on näha, et väljub kaks pikka, sirget, tumedas riides kogu. Kogud lähevad peaaegu puu taha. On näha valgeid saapakesi - ahaa. Saapakesed (koos omanikuga) tõusevad õhku. Siis on näha, et teisel kogul on suured kollased saapad ja karvane krae. Valgete saapakeste omanik läheb lõpuks - kusagil ootab teda autos ema. Kollaste saabastega viiking vaatab pikalt järele, lõpuks võib ka tema ema mootori käima panna... Oli vist edukas rahvatantsutund." Legolase asjakohane kommentaar"Vahepeal peab nunnutama ka." Mitte vahepeal, pojakene, kurr on eluks hädavajalik, kurrutagu, kuni selleks veel võimalust on!

Millegi sadamisest on saanud stiilipuhas lörts. Sõidan tunde järgi, nähtavus on nullilähedane - loomulikult aeglaselt!

Kodus pakub Mees pannil praetud riisi. Legolase analüüsitulemusi pole endiselt. Lillebror on juba mõnevõrra reipam.

Veel on vaja valmistada üks bubert ja teha kudutööd. Koristan ja pesumajandusega tegelen homme.

Ja siis öeldakse, et kodusel inimesel pole midagi teha... Ei saa kodus ollagi. 

Isadepäev ja mis kõik veel

 Uhh. On see vast nädal. 

Palju õnne isadepäevaks, jah... Meil on siin kodus üks praegune täiesti mõnus isa ja kolm tulevikuisa. Kingitusi ja lilli just pole, aga tuleb kanahakklihalasanje (ise proovin teha, filee oli odavam kui igasugune muu liha) ja sachertort. 

Nädala alguses olid Legolas ja Jõugu Juht üksmeelselt novembriidis. Mina kudusin kanga maha. 

Siis selgus, et Lillebroriga seoses on kasvatusküsimusi. Nii rumal ei saa ta ometi olla, arvasime koos novembriidi asjus kodusoleva JJ-ga (Legolase arvasime terveks, oli koolis). Selgus,et oli küll nii rumal, isegi rumalam veel. Oeh seda puberteeti ja ATHd. 

Siis tuli Legolas trennist külmavärinate ja palavikuga. Punktid said lastud, aga mis hinnaga, eks ole...

Siis kamandas perearst Legolase kohale. Kahtlustatud kopsupõletikku siiski pole, aga on tundmatu viirus (ja viirusteproovi vastust pole ikka veel tulnud). 

Siis Mees streikis. Mina sain käia palvegrupis ja Lillebror juuniorides. Oli kena. 

Siis... ajasime väikese telje peale uue kanga üles. Urr, see oli sassis. Legolas oli endiselt väikeses palavikus. Mees pahteldas Kantseleis. Hilisõhtul sai Lillebror leinateate - Raadil õnnetult surma saanud laps oli tema klassikaaslase sõbranna... Elu sisse mahub kohe igasuguseid asju.

Täna leidis uue omaniku üks kevadeöökirjaline Haapsalu sall ja muidu oli ka kena. Ainult Legolasel on teine nädalavahetus järjest mokas (ehkki ta veedab tavapärasel moel suurema osa ööpäevast vähemalt virtuaalsete kanalite kaudu koos Sõbrannaga). 

Häid hetki oli lähedaste seltsis. aitäh. Kehvi hetki oli peamiselt netimaailmas ringi liikudes. Mitte, et ma oleksin kedagi uut põlastama-haletsema hakanud, ikka need endised. 

Reklaam ka: on ilmumas noore kirjaniku Gertrud Martini uus imeline lasteraamat väikese Estridi ja kirjakandja sõprusest (või midagi sinnakanti). Paraku on Eesti oma Astrid Wikland (sest tekst on nagu Bullerbys ja pildid nagu Ilon Wiklandil) hirmus tagasihoidlik ja seda raamatut trükitakse ainult tellimiste jagu, poodidesse ei pidavat minema. Täiesti ilma autori loata võtan vahendada, kui keegi tahta taipab, võite minu kaudu tahta - aga äkki saab Luguse koguduse kontaktide kaudu ka...? Eelmine raamat on see, ka väga armas lugemine. Meil kahjuks ei ole hetkel sihtgruppi, kellele neid teoseid lugeda, aga loodame tulevikuisade peale (palun alles pärast seda, kui noorprouadel või noorprouakandidaatidel kool läbi). 

Nüüd tuleb, ee, kõigepealt Sacher. 

Poliitiliselt. Või midagi.

Mees streigib praegu perearsti koridoris, Lillebrori asjus - arst arvas, et võiks igaks juhuks verepildi üle vaadata, mitte midagi traagilist. Lapsed nautisid võimalust kauem magada, sest esimesed tunnid jäeti ära ja teise tunni ajal õpetajad streigivad. Mina ei streigi, pole nagu töökohta, kuskohast streikida... aga üks suurematest-uuematest tassidest streikis ennast tänavarahommikul prügikotti, see kohviports oli talle liiast, praks ja kõik... Solidaarsusega saab ilmselgelt ka liiale minna. 

Vist Postimees küsis, kas lugeja arvates muudab õpetajate streik midagi. Ma ei oskagi sellele küsimusele vastata. Kahjuks on hetkel maksumüüri taga intervjuu Imelise Õpetajaga, kes oli üks mu armsamatest endistest kolleegidest. Loodan leida selle jutu paberlehest (tellin seda Vanaisale, ise loen siis, kui tema juurde satun). Sama artikkel hüppas ette ka FB-s ja sealsed kommentaarid olid küll... 

Vaadake, õpetaja on tippspetsialist. Magistrikraadinõue ja pidev kohustus ennast täiendada ja... See ei ole võrreldav klienditeenindusega, mille õpib paljudel juhtudel paari päevaga ära - muidugi oleneb äraõppimine poe tüübist ja tootevalikutest, aga kommenteerijad hädaldasid, et Rimi kassapidajad saavad veel väiksemat palka... No tõepoolest. 

Igatahes pidavat kõik kalad mädanema hakkama peast. Viga ei ole koolidirektorites, tihtipeale ka mitte kohalike omavalitsuste juhtides. Viga on süsteemis (kaasav haridus) ja riigipeade prioriteetides. Veel on viga ühiskondlikus arvamuses ja ehkki arvamuse probleemne osa ei jõua kuigi tihti ametlikku ajakirjandusse, jõuab see netikommentaaridesse ja konkreetsete inimeste kaudu otse õpetajateni - miiiiks õpetaja ei tee oma tööd, miiiiiks õpetaja nõuab vaestelt lastele midagi, miiiiiks on nõudepesija palk väiksem kui õpetajal... Ma päris täpselt ei tea, kuskohas teeb väga lihtsat lihttööd Põkk Jõrmi (teine kooliaste) ja Tupsunupsu (esimene kooliaste) ema, aga tean üsna täpselt tema seisukohti. Esindab neidsamu artiklikommentaatoreid päris kenasti 

Muide, kas te teate, et riigiasutus Rajaleidja kasutab siiani ametlikus suhtluses mõistet "eripedagoogi/sotsiaalpedagoogi/psühholoogi teenus"? Haridusteenus kui mõiste on vist ametisuhtlusest välja roogitud - ma loodan -, aga üldse mitte ammu, kindlasti vähema kui aasta eest osalesin Rajaleidja ümarlauas, kus arutati tugispetsialistide teenuste küsimust. Ma ei nimetaks isegi mitte Sõbranna küünetehnikut (kes iganes ta on, teeb väga ilusat ja maitsekat tööd) teenindajaks, rääkimata kõrgharidusega spetsialistist - ja ma pole tõesti iial kohanud mitte ühtegi eripedagoogi või logopeedi, kes ei oleks suurepärane, pühendunud spetsialist. Sõnad on tähtsad, päriselt. 

Põkk Jõrmi ema muidugi ei muutu, aga kui Tupsunupsu ükskord lapsevanemaks saab, selleks ajaks võiks ju olla suhtumine paranenud ja õpetajad taas ühiskonnas lugupeetud? Alustades lasteaiaõpetajatest, kelle kätte pered usaldavad oma väga väikesed lapsed - ja kellelt oodatakse põhimõtteliselt vanaemasuhet ja lapsevanemlikku õpetus- ja kasvatustööd -, kuni ülikoolide õppejõududeni. Ainult et lugupidamist peaks alustama, hm, üks teatud vanaisa, kelle lapselastest vähemalt kolm üldhariduskoolis käivad (üks gümnaasiumis, üks kolmandas kooliastmes, üks teises kooliastmes) - ma ei küsinudki, kas ta selle gümnaasiumiläinud lapselapse lõpetamisel käis... aga eks me näeme, kas ta Lillebrori ja kolleegide lõpetamisele tuleb, khm. Veel rohkem peaks lugupidamise eest hoolitsema see pidevalt ajakirjanduses figureeriv naisterahvas, kellel on hea riietumismaitse, aga kes paistab elavat täielikus teadmatusest sellest, mis Eestis väljaspool Stenbocki maja tegelikult toimub. 

Tähendab... riik on nii tugev, kui tugevad on tema pered. Peres kasvatatakse laps patrioodiks või väljarändajaks, kultuurihuviliseks või matsiks, arukaks või arulagedaks, heaks või halvaks inimeseks... Eks muidugi, igaüks valib oma tee ja oma eluviisi, aga statistiliselt, keskmiselt... kui laps harjub kodus noa ja kahvliga sööma, oskab ta seda ka mujal (ütles mulle kunagi üks imeline ema, kellel oli sama imeline laps). Ja kui laps saab kodust kaasa teadmise, et inimene vastutab ise oma tegude eest - erinevalt Põkk Jõrmist*, kellel on kindel teadmine, et rusika ette jääv klassikaaslane on ise süüdi -, siis ta ehk võtab ka täiskasvanuna vastutuse. Kõigis oma elu valdkondades - ja ongi meil üks oma võimaluste piirides toimetulev täiskasvanu rohkem. Hetkel, vabandage, tundub mulle, et ühiskondlik arvamus toodab pigem Põkk Jõrme. 

Nii streigiaeg sai läbi. Hakkaks õige asjalikuks. 

________
*Põkk Jõrmi kasvatatakse päriselt ka veendumuses, et terve maailm on talle võlgu. Ei ole mingit löömamehest kasuisa ega midagi muud hirmsat.

Dobby vabadusest

Kes ei tea, Dobby oli Malfoyde väärkoheldud majahaldjas, kes Harry abiga vabaduse sai. Mõnda aega oli Dobby võrdlemisi hädises olukorras, sest keegi ei tahtnud tööle võtta vaba haldjat, aga siis hakkasid Dobby ja Winky (kes sai vabaduse isaarmastuse tõttu) koos tööd otsima, läksid Sigatüükasse küsima ja noh, kooliköögis leidub alati tööd. Harry Potteri sarjast, muidugi. 

Mina olen nüüd siis vaba. Väärkohtlemine senises kohas oleks käinud teisiti, aga iseenesest on seegi väärkohtlemine, kui inimene ise püsib igaks juhuks ametis, millest ta peale tagasihoidliku palgasumma pangaarvel muud isiklikku tulu ei näe. Nohjah, ma oskan küll pärast mõneminutilist vestlust algklassilapsega üsna täpselt ära öelda, mis selle lapse eripära on... ja koosolekutel öelda, millist õppevormi üks või teine laps tegelikult vajab... aga eneseteostust ega emotsionaalset heaolu pole mulle sellest kunagi tekkinud. Ainult mingi tobe enesekindus, et vaadake, mina olengi see proua psühholoog... Fui. 

Lugesin Ritsiku juurest jahmatusega seisukohta (kommentaarides, Ritsik ise), et töölkäimine annab väärtustatusetunde ja eduelamuse. Ma ei ole siiani mitte kusagil sellist tunnet ega eduelamust kogenud. Jah, elu esimeses töökohas lapsehoidjana tundsin ennast tõesti hästi, kui hoidmisobjekt oma klaveriõpetajale seletas, et see on meie hoidja... aga see jäi ka ainsaks heaks hetkeks selle perega. Kümneaastased intelligentsed kooliskäivad lapsed tegelikult guvernanti ei vaja. Hiljem - ei enam. Ju ma siis olen imelik. 

Olen korduvalt ka tuttavatelt ja poolvõõrastelt kuulnud küsimust (kas minu isikuga seotud või üldse universumile suunatuna), mida ometigi teeb inimene, kes tööl ei käi? Või kuidas on võimalik elada nii, et hommikul ei mindagi kodust välja? Mnjah, ilmaga seotud iseärasuste tõttu ma täna tõepoolest aknaid ei pse - ma usun. Aga kes teab, ka seda oleks vaja teha. 

Maja, aed ja viieliikmeline pere annavad üsna palju majapidamistegevust. On kudutöö. Tilgub tõlketöid. Kui mõnel päeval novembripäikest ka juhtub, siis on tunde järgi kohe palju jaksu. Kui ei juhtu, on muidugi nirusti, ma töötan päikesepatareiga. Kohusetundlikult vaatan töökuulutusi, aga tundub, et peamiselt otsitakse klienditeenindajaid - ei mitte!, sekretäre, turundusinimesi ja IT-tegelasi, aga neis kolmes valdkonnas ei oskaks ma ju mitte midagi teha. Kui midagi kohasemat silma jääb, siis ma ikka kandideerin, jah. Laenulapse Ema soovitas, et Laenulapse Venna Kool otsivat psühholoogi... ei. Ma eespool ju mainisin, et ei näinud õpitud ametis mitte mingit eneseteostusekohta. 

Eneseteostus on minul ikka ja ainult kodus - olen ju rääkinud, kuidas ma väikese tüdrukuna põnevusega kokaraamatuid uurisin, nii et ema (esines blogis Vanaema nime all) mind muudkui keelas... ja kuidas ma ei teadnud, et tegelikult oleks ikkagi võinud proovida ennast sisse rääkida Maaülikooli kodumajanduse erialale  (kirjas oli, et võetakse vastu ainult vastavasisulise kutsekooli lõpetanuid, ma siis ei üritanudki)... ja et söögitegemine on üks vaimustavamaid tegevusi maailmas...

Ega sokinõelumine, pesutriikimine ja asjade õigesse kohta ärapanemine ka pahad tegevused ei ole. Ainult see tolmuosa... aga selles abistab natuke Karlheinz. 

Igatahes on täna ja praegu hästi, isegi toredasti. Karv varasemast lahtisem ei ole ja saba ka ei kipu ära kukkuma. Uurin talviseid laatasid (soojas punases jopes) ja tegin täna hommikul isegi neljaviljapudrueksperimenti - Legolasele ja Lillebrorile, Jõugu Juht magab Legolaselt saadud viirust välja, Mees ei tahtnud. Olevat olnud täitsa hea, ütlesid lapsed. 

Raha, jah, seda tahaks muidugi saada, Mehel on suured plaanid köögi ja elutoa remondiks, mis tähendab täiesti uut ahju-pliidisüsteemi, suvel... aga vaatame. Esialgu on vaja lastele jõulukingid hankida. See on tähtsam kui nunnu pliit. 

Dobby on vaba!

 ... ja mis veel juhtus. 

Esmaspäeval käisin erakordse naudinguga poes. Täpselt niikaua, kuni õnnestus juba makstud munakarp maha kukutada. Siis ma käisin natuke pahuramalt teises poes ka - ehkki sinna oli niiehknii asja.

Teisipäeval kolasin käsisaega aias, eesmärgiks "see vaher seal" ehk hulk vales kohas kasvavaid vahtrapuukesi. Kibuvitsamarjad jäid silma. Hmmmm... Ja nii juhtuski Frau Corsaga metsaskäimine, küünlaümbertseade laua peale ja väga sassis soenguga pärg eestukse kohale. Pärjanael on aastaid tühjalt oodanud, et keegi jaksaks kodukaunistamisega tegeleda... Veel pakkusin supervisiooni endisele kolleegile, kes on alustanud uues ametis ja uues kohas... ja ma olen vist selles asjas ikkagi väheke kompetentsem kui tema alles pürgiva psühholoogina. 

Kolmapäeval oli tegemist. Hommikul püüdsin senises töökohas võimu üle anda, aga minu asemikest oli kohal ainult üks ja sellelgi kiire - aga temast võib asja saada, kui kevadine külm ära ei võta. Siis hankisin endale sõbrapoest Luhta talvejope - talvelaatadel hakkan hästi silma paistma, minust saab Punase Jopega Tädi. Käisin töötuse asjus vestlemas, eks sedagi tuleb teha. Viisin Lillebrori südamearstile. Ka Lillebrori meelest on uus kliinikumilahendus nagu õudusfilmist. Kohtusin pastori ja ühe kogudusekaaslasega võimu ülevõtmise asjus, tähendab, meldisin ennast kohvikute koordineerijaks. Midagi tegin veel. 

Neljapäeval (ja reedel ja laupäeval) oli Legolasel novembriit, mis avaldus peamiselt kurguvalus. Mina kudusin väikese telje kangast, sest külm oli. Panin ennast kirja kahele välilaadale, mõtisklen veel nii mõnegi üle. 

Reedel oli Lillebroril klassiöö. Minu tööleping sai lõplikult läbi - Dobby on nüüd vaba, mis õnn ja rõõm. Jõugu Juht kavatses minna Laenulapse seltsis kinno, aga sellest ei saanud siiski asja. 

Laupäeval ei saanud minul asja kanga mahakudumisest, see oli nimelt pikem kui planeeritud. Jõugu Juht käis Semu sünnipäeval. 

Pühapäeval pidas Legolas ennast küllalt terveks, et pärast jumalateenistust Sõbrannat külastada. Eks neil hakkasidki vist juba võõrutusnähud tekkima... Meie teised olime ootamatult kaua Linnas, sest PLN Vanaisa jaoks kaks ruumi puid riita laduda muutus Mehe mahitusel ootamatult neljaks ruumiks puudeks. Mh. Vähemalt on see asi nüüd tehtud. 

Ühe leivateenijaga perena oleme söönud, hmmmm...

• šašlõkki ja salatit, pluss kohupiimakooki mustikatega
• aedviljapirukat ja sachertorti
• borši
• kartulivormi ja kõrvitsakooki
• kartulivormi jäänuseid ja salatit (sest meid oli ainult kolm ja vormirooga oli palju), pluss sidrunikooki Victoria-aegse retsepti järgi
• aedviljasuppi natukese kanaga ja õuna-pisarakooki
• ahju-aedvilja grillvorstidega.

Keegi vist päris näljas veel ei ole. Mulle see töötu elu päris meeldib. Täna küsis üks koguduseliige salli ja teine vaipa... Tänulik. 

Majadest

Mnjah, mul ei ole plaani iga päev blogida... sest pole nagu tolku... aga kuna FB algoritm pakub mulle neil päevil hulgaliselt majaplaane, siis peaks ilmselt kas kolima või kirjutama. Muidugi, majaplaanid on mind võlunud lapsest peale, aga neid näeb neil päevil kuidagi palju... 

Nojah, lapsena uurisin suure hoolega kõiki maja- ja korteriprojekte, mida kuidagimoodi nägin. Ei teagi, kas see huvi tekkis kolmeaastasena majaostul kaasasolemisest - pidin olema maksimaalselt kolme aasta ja kahe kuu vanune, sest mäletan selle päeva lumesadu - või hiljem linnamaja valmisehitamise* kõrvaltnägemisest, igatahes oli peaaegu sama põnev kui kokaraamatute lugemine. 

Hilisemas elus olen alati rõõmuga inimestel külas käinud, sest majad (ja korterid) on nii põnevad. Igaüks remondib, kujundab ja sisustab omal moel, meil on ja vist õige mitmel sõbralgi on Jäneseurg, aga mõnel jällegi kõik omavahel sobivates toonides, nagu ajakirja sisustussoovitustest lähtutud... Ikka on põnev.

Ka Lillebror on hakanud maju märkama. Arhitekti temast küll tõenäoliselt ei tule, minustki ei tulnud (ehkki ma joonistasin ka projektialgeid - üksiku lapse kummalised mängud...), aga just tema juhtis mu tähelepanu Zakopane kandi viiekorruselistele tornidele. Tõsiselt, seal on majade esimesed korrused tihtipeale meie keskmiste või õige veidi suuremate eramajade suurused, aga ülespoole jätkub korruseid kohe palju. Mõnel juhul läheb iga järgmine korrus kitsamaks, mõnel juhul ei lähe ka. Mis asjaoludel selline arhitektuur on tekkinud, pole kiire guugeldamisega leidnud, süvenemiseks pole olnud aega või viitsimist... igatahes huvitav. 

Veel märkasin selle reisi käigus Tšehhi arvatavasti mingist ajastust traditsioonilisi külamaju. Isegi elasime ühes sellises. Nimelt on seal ridakülad, kus pikad kitsad majad kõik ulatuvad kitsa otsaseinaga enam-vähem tänavani, aga sisehoovi mööda jätkub maja krundi sügavusse kohe mitme ruumi jagu. Meie nägime seest muidugi ainult oma üürimaja, mis oma rongivaguni-kujunduses jagunes nii: meie magamistuba - väike koridor, kust sai kempsu ja duširuumi - köök-elutuba - poiste tuba ja vannituba. Kujutan ette, et poiste tuba võis olla hoopis endisesse eeslitalli või aita või millessegi ehitatud, noh, nagu meil on rehielamute puhul pooled kõrvalhooneteks arvatavad ruumid elumajaga sama katuse all vms. Ka selle majaplaani kohta ei ole kiire guugeldamisega veel infot saanud, samuti ei oska öelda, kas niisugused ridakülad on omased ainult Kesk-Böömi maakonnale või mitte. Natuke tegelikult meenutasid Brandenburgi külasid, aga mitte täiesti ja kindlasti pole ma noid niimoodi teadlikult uurinud. Eks järgmisel korral vaatan ja mõtlen järele. 

Vist Troja lossis juhtus taas anfilaadse ehituse märkamine - kui me suvel mööda unustatud mõisaid käisime, siis ju õpetati peaaegu igal pool, et noored, see on anfilaad... Meie lapsed kehitasid õlgu ja pomisesid, et seda teame kodustki. Kui ma kunagi veel peaks kolima või oh õudust, maja ehitama, siis anfilaad muidugi valikutes ei oleks. Kitsad ja pikad koridorid ka mitte, aga...

Kujutan ette maja, kus astutakse peaaegu et otse kööki. Köök-elutoa keskel oleks suuuuur pliit ühel pool ja sama suuuur kaminahi teisel pool, ehk köök ja elutuba oleksid küttekollete** kaudu selgapidi koos. Elutoa pikendus oleks muidugi korralik talveaed. Köögist-elutoas avaneks neli ust/esikut, kaks kummalegi poole välisuksest. Ühest viiks trepp teisele korrusele - ja seal võiks olla ka näiteks sahver -, teise taga oleks külaliste kemps koos majapidamisruumiga, kolmas-neljas oleksid külalistetoad või kabinetid või mida vaja. Teisel korrusel oleksid muidugi magamistoad ja vannituba. Põhimõtteliselt näeks majaplaan ülaltvaates välja nagu hm,. ovaal, mille kummalgi küljel on ristkülik. Sauna ja garaaži järele ma vajadust ei tunne, aga kui väga tarvis, siis mahutaks needki kuhugi ära. Mis sihukese asja ehitamine maksaks ja miks meil sellist tarvis peaks olema, jätaksin praegu vastamata. Mulle lihtsalt meeldib mõte majast, kus köök ongi keskmes ja elutoas palju valgust. Meil siin käib suurem osa elust köögis, aga asukoha poolest ei ole see keskne ruum... ja elutuba on õudselt pime, sest põlispuud ja põhjapoolne tuba ja liiga väike aken. Ega kaminasaal, mis lõunasse vaatab, ka palju parem ei ole, seda varjab veranda, mis võiks muidugi ühel päeval saada imetoredaks talveaiaks... kui me lotovõidu saame või midagi. Aga seda minu majaplaani võib mõni pürgiv arhitekt rahulikult oma tarbeks edasi arendada, kui huvi peaks olema. 

Praegu on meil, jah, suurte jahedate, avarate, pigem hämarate ruumidega anfilaadse esipoolega Maja ja piisikeste ruumide ja mõttetute koridoridega, pluss veel mõttetuma hiiglasliku trepikojaga linnamaja. Kumbki ei ole ideaalne, aga Maja on siiski ideaalile lähemal kui linnamaja... aga seal ei saa puhtalt juba Vanaisa pärast üldse mitte midagi teha ja ega siis, kui Vanaisa seda kord enam ei vaja, ka ilmselt ei jaksa, kõik elektrijuhtmed jooksevad mööda neid seinu, millele ma hammast ihun... aga eks näeb. Täna ja praegu tunnen rõõmu sellest, et mul on ruumi. 

Milliseid maju teie heaks peate?

_________

*päris lõpuni valmis pole see maja siiamaani, sest nojah, 40+ aastat tagasi tehtud otsused...

** meie ebakindlas maailmas on puuküte siiski mõistlik lahendus, olgu siis põhikütte või tagavaravariandina.