CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, December 4, 2016

Advendinädal

Oeh. Kõigepealt käis daam Kredexist. Siis oli kuidagi imelikult tühi tunne, mõtlesime, et käiks äkki lastega Jääaja keskuses õppekäigusl, mitu aastat pole käinud ... selle koduleht ütles, et esmaspäeval kinni. Urr. Planeerisime siis minna näiteks kolmapäeval.

Teisipäeval jäid Jõugu Juht ja Unistaja üksmeelselt haigeks. Haigeolemine kestis neljapäeva õhtuni.

Lillebror haige ei olnud, tema käis ringides ja oli muidu igati lapse moodi laps.

Mees tegi paar korda süüa. Oskab küll (mida kõike 15 aasta järel teada ei saa). Mehe valmistatud munapuder kukkus välja just selline, mille sisse üks muna peaks tahtma sattuda - natukese paprika ja mustade oliividega, näputäis kuivatatud basiilikut ja teine värsket tilli maitseks. Loodetavasti juhtub seda veel.

Mina ... olin nädala sees murelik ja selle vastu ei aidanud isegi kringliküpsetamine. Reede hommikul ärkasin selle peale, et süda tegi asju ... Nüüd võtan mõned päevad Panangini tablette, igaks juhuks. Siis oli reedel veel üht ja teist ja päeva lõpuks ütlesin esimest korda elus ühele õpetajale, et palun, räägi sellest mulle uuel nädalal, ma ei suuda täna enam infot vastu võtta. Ega need tema jutud mõne lapse juba teadaolevatest õpiraskustest midagi väga kiireloomulist ei olnud ka.

Ei olnud tore.

Laupäeva hommikul käisid meil kitsed. Jõugu Juht tegi lastetoa aknast pilti.
Eemal oli olnud ka kolmas kits.

Veel parandas Mees ära ühe ekstra räbaldunud tugitooli, mille autoriks oli arvatavasti tema tislerist vanavanaisa - meil on teine samasugune veel, pluss kaks tumbat ja üks ütlemata ebamugav ooteruumidiivan. Päris sama katteriiet meil polnud, aga vähemalt tumepruun on toon-toonis ja vast peab mõned aastad vastu ... Pilt on hetkest, mil üks pool oli juba valmis, teine alles ootas lahtivõtmist.

Käetugede räbaldumises osalesid meie lapsed päris hoolega, mul on meeles üks mälestusväärne juuniõhtu mitu aastat tagasi, kui olin poistega üksi kodus (Mees käis Vanaema ja Vanaisa presidendi roosiaeda viimas) ja äketse nägin, kuidas Lillebror vaimustunult plastmassmõõgaga käetuge raiub, muudkui KÄRR! ja KÄRR!!! Nojah, aga peaaegu kõik asjad, mida kasutatakse, kuluvad kasutamise käigus. Järgmisel nädalal saab teine tugitool ka lapitud.

Laupäeval jõudsin lõpuks ka advendiküünalde sättimiseni. Noh, mina ei ole metskits, et kaabin lume sõraga lailali ja leian sammalt ... Mina käisin Maja ees pargis tammepuid habemest sikutamas. Nüüd on küünlad koos paari munakesega halli sambla sees.

Kirikus nägime üle hulga aja ühtesid toredaid sõpru, sealhulgas Väikest Inimest HS-i, kes vaatas mind ülima jahmatusega näol. Pole aimugi, mis minus nii ebaharilikku oli ... Küsida ka ei saa, sest HS on liiga uus, et osata selgitada. Kuni mina beebit imetlesin, tegi JJ koos Sõbraga videopuldis rumalusi. Palun väga vabandust, pojake ja Sõber said natuke kasvatatud, edaspidi tegutsevad seal ühekaupa.

Veel käisid meil külalised Väikesest Kuurortlinnast. Kui Lillebrori Parimat Sõpra pole käepärast, siis on Mõnevõrra Noorema Sõbraga ka väga lahe mängida, selgus. Vahepeal läksid küll Lillebroril sõprade nimed segi, aga kuna Mõnevõrra Noorem Sõber on väga intelligentne laps, võttis ta asja huumoriga. Õhtusöögiks valmistasin umbes niisugust asja, miinus vürtsköömned (öäk, mis imeasja pärast seda üldse kuhugi pannakse?) ja apteegitilli seemned, mida mul lihtsalt polnud; magustoiduks õuna-pisarakooki. Tundub, et sobis.

Kuna külalised pidid varakult minema koju ahju kütma, jõudsin veel nüüd õhtupoole poolenisti valmis õmmelda kaks padjapüüri, mille kanga kudus ikskümmend aastat tagasi minu vanaema. Nimelt on meil Saksamaal üks proua, helde, lahke, kes arrrrrmastab linaseid esemeid. Uuel nädalal on tagumine aeg talle pakk saata, ajalooga püürid ja puha. Müügiks ma seda püürikangast ei oska suunata ja ise kasutada ei taha, aga kingituseks sobib hästi, ma loodan.

Uut nädalat paluks emotsionaalses mõttes rahulikumat ja ilma haigusteta. Olge teie ka terved.

Thursday, December 1, 2016

Jõulukuu, jah ... ja muremõtteid

Jõule me peame. Üsna tavalises vormis, ma loodan.

Muid detsembrikuiseid suursündmusi ei oskagi nagu ennustada. Kardetavasti roogime palju lund ja kütame palju ahju.

Võib-olla saab imetleda ratsuritähe õit - minevaasta Mehele kollituse lõpuks kingitud ratsuritäht, mis vahepeal päris surnud tundus olevat, hakkas elusse, äkki õitseb ka.

Võtame vastu külalisi, ma loodan.

Võib-olla käime ise ka külas (kolme lapsega nimelt ei mahu enam kõikjale, selles on probleem).

Arvatavasti valmistan karbitäie sibula- ja õunavabu lihapalle ja viin Lillebrori Sõbra peresse. Lillebrori Sõbra Emal peaksid nüüd varsti sama päevad täis ja ta peaks tooma ilmale oma teise poja (vaata LK 2:6-7). Emmede palvegrupp toetab sageli toiduabiga neid peresid, kus on vastsündinu - et vähemalt ühe kohustuse arvelt jääks rohkem aega beebi imetlemiseks.

Mees käib lastega metsas kuuske toomas.

***

Kannatame tasapisi ära Vanaema igapäevase seltsilise - see sakslane, kes asju peidab, on aina tõsisemalt sisse kolimas. Kampsun on Vanaemal küll õigetpidi seljas ja maja ta ka põlema ei pane, aga mida aeg edasi, seda tugevamaks muutuvad tema noore-ea ... kiiksud või kuidas iganes neid nimetada. Enamik neist on õnnetuseks seotud minuga, sest ainusündinud tütar on ju elu mõte (saage palun rohkem lapsi, kui võimalik!). See ainusündinud tütar on Vanaema viimaste avalduste kohaselt toimetulematu invaliid, kellel ei ole kohe üldse mitte midagi esemelist. :S Või umbes nii. Piibel.net andis selle olukorra kohta kirjakoha, kus lubati, et kõik möödub ja siis tuleb suur õnn ja rõõm ... No ma ei tea, mis rõõmu sealt enam oodata. Mõtlesin, et lastele on olemas raamatuid leinast ja lapsesaamisest, aga omadega tasapisi sassimineva vanainimesega seoses meenub mulle ainult Eleanor Farjeoni lugu Griseldast - oli vist? ja tema saja kümne aastasest vanavanaemast - oli vist? "Tsuu-tsuu-tsuu, äiu-äiu, lapsuke ..." Leiutasin siis omaette, et Vanaema aju hakkab töötamisest ära väsima ja ta justnagu räägiks iseendale kogu aeg kurja muinasjuttu, nagu oleks paha uni või midagi, sellepärast ta on niisugune ... Et kui ühel päeval peab lastele selgitama. Ainult et minu süda on neil päevil jälle saanud üsna katki murtud, ja Vanaema oma muidugi ka, sest ükski tema poolt soovitatud ravim mulle, puruhaigele ei kõlba, ja ülelombivanatädi saadetud jõlekoledast kunstlõngast (no tal on ka ilmselgelt isiklik sakslane) ei tahagi ma kohe vaimustusega oma olematutele kampsunitele (kõigest 7) täiendust kududa*.

Võib-olla kolib ühel päeval ka meie juurde sakslane ja keeldub lahkumast, kes teab. Hetkel mõlgutan pigem ise sakslaste juurde kolimise mõtet. Kui Vanaema ühel päeval enam ise püsti või kempsu ei saa, kes teda siis tõstab? Mehel on selg ja minul randmed, JJ on selleks ajaks vanainimese mähkmete vahetamiseks kardetavasti veel liiga noor - ja tema hoolitsegu siis oma isikliku pere loomise eest! Aga hooldekodusid on mitmesegaseid, inimväärsema hääbumise tagavad kallimad paigad. Et mitte minna välismaale raha teenima katuse jaoks, vaid tagama emale vääriline kustumisaeg, ka nii võib kujuneda, eks ole. Kui ta siis peaks kohustuslikus korras hakkama Internetti kasutama, et lapselastega suhelda, siis ärgitaks see ajutegevust ka natuke ja ... Ristsõnu ta enam ei lahenda, Lillebrori seltsis vahel pusletab, aga sedagi mitte palju. Vanaisal, tänan küsimast, on tervis hämmastavalt korras, aga ellusuhtumise poolest on ta eluaeg paranoiline olnud, teda see sakslane nii silmatorkavalt ei kimbuta.

Täna ma olen õnnetu. Tuleb vist küpsetada üks kringel, see ei peleta Vanaema juurest sakslasi, aga aitab vähemalt masenduse vastu.

_______________
*Ah et miks ma lõnga silmakirjalikult-tänulikult koju ei viinud? Vaadake, mul ei ole viie inimese asjade ja ämma päranduse - seda on PALJU - jaoks niigi kapiruumi ja me püüame Vanaema selgematel-helgematel hetkedel saavutada olemasolevate vaiba-, soki- ja muude materjalide äratarvitamist ja lõngakerade arvukuse vähendamist.

Monday, November 28, 2016

Peamine probleem on peas

Üks anonüümseks jäämist vääriv inmene on viimasel ajal võtnud kombeks mulle helistada. Hommikul kell pool üheksa ja hiljem ... üsna mittepakiliste asjade pärast. Sõltumatult on ta saanud tuge kellegi teise poolt, kes eelmisel nädalal helistas mulle ka enne kella üheksat hommikul ja saatis sõnumi kell 7.19. PIIKS-PIIKS! Mina olen seni elanud teadmisega, et helistamine on viisakas üheksast üheksani, kui eelnevalt ei ole midagi muud kokku lepitud või ei ole tegu teadaolevalt varakult tööd alustavate ja reibaste hommikuinimestega. Õhtul üheksast hommikul üheksani ... ei ole viisakas. Pealegi olen ma vasakule ja paremale seletanud, et olen sünnist saadik õhtuinimene ja hommikuti ei ole minust palju kasu.

Nojah. Ju neil on siis omad põhjused, miks nad mind koduvanavallatul kellaajal (koduõppepered ei tööta kooli tunniplaani järgi ja üldse mitte samadel kellaaegadel!) nii vajalikuks peavad. Mina küll ei tunne, et nendest varastest kõnedest ioleks midagi paremaks läinud. Halvemaks küll.

Täna hommikul ärkasin hilisõhtuse teetassi tagajärjel kell 6, mis on, vabandage, sügav öö. Tagasi voodis ei tulnud enam uni, sest lesisin ja kartsin väga, et äkki äratab mind jälle mõni moosekant enne, kui ma ise olen kavatsenud üles tõusta. Pealoogia, ütles selle kohta vanaema Weatherwax. Ärkvelolekut toetas ka tugev valu parempoolses põskkoopas, sest eile oli Lõunakeskuse juures tuul ...

Õnneks läks valu mõne aja pärast üle ja pea mõtlev osa õnnestus ka maha rahustada, sain veel natuke magada. Ikkagi on selge, et see pea ei ole suurem asi, võiks välja vahetada. Uus eksemplar võiks olla natuke muretuma meele ja palju tuimemate põskkoobastega.

***
Kredexi daam käis ära. Jäi viisakalt väravasse seisma ja küsis telefonis, milline siin see elumaja on - meil on jah kari kõrvalhooneid, millest enamik on puhas õnnetus, aga nende laialilammutamine oleks ka ülearu keeruline. Toas vaatas ringi, tuvastas veekahjustused, märkis, et milline tore kolmekorruseline voodi lastetoas, jutustas, et paljudel ülevaatamist vajavatel peredel on kõik kodus oma kätega tehtud ja et katusetoetused pidavat alati olema prioriteet. Ütles veel, et ta oli väljast jah näinud, et päris kehvas seisus katus ... "Väljast" tähendas maja esikülge, mis on väga heas seisundis, kui tagaküljega võrrelda. Siis nad läksid koos Mehega pööningule ja daam pildistas läbi aukude taevast. Korduvalt. Jaanuari lõpuks on otsus teada ja kui öeldakse ei, tuleb otsekohe uus taotlus teha (kuimeennemingitrahapadaeileia).

Sunday, November 27, 2016

Esimene advent

Viimase seitsme päeva jooksul on ikka üht-teist toimunud.

Lillebror käis koolis vastamas. See varjutas isegi merisigade põneva eraelu. Õpetaja Õunapuuhaldjas kiitis, et olevat julge ja laia silmaringiga poiss, loodusõpetust ja matemaatikat pidavat pea jagama, aga oih, väiketähtedega lugemist ta ei kuulanudki veel. Ma siis suunasin Lillebrori paari seninägemata lauset (ülesandejuhised kuskilt töölehe servast) lugema, luges oma tavalises vormis ja sai siis selle eest ka kiita. Enne vastamist oli küll suu kõveravõitu ja ärevus suur, eriti kui emme vastamise ajaks ära läks - aga Õpetaja Õunapuuhaldjas pole ilmaaegu Õunapuuhaldjas, tema juba suudab lapse suu jälle õigeks keerata. Koduõppe riiklik kord lubab küll lapsevanemal juures viibida, aga kuna meie lapsed on üle keskmise sotsiaalsed ja õpetajad üldiselt üle keskmise kenad, läheb emme tavaliselt vastamise ajaks oma tööd tegema.

Unistaja käis ka vastamas. Prantsuse keelt. Õpetajale, kes pole kunagi varem koduõppelast lähedalt näinud (ei ole sama õpetaja, kes Jõugu Juhi vastamist kuulab, lihtsuse mõttes tegelevad iga lapsega vastavale klassile tunde andvad pedagoogid). Ei tea, kes alguses kõige ärevam oli. :) Pärast oli Unistaja väga õnnelik ja õpetaja samuti - nii intelligentne poiss, kõik sõnad on peas, hääldus paigas ... vahepeal olid nad vestelnud ka saksa keeles, aga Unistaja suureks nördimuseks ei sobinud see keel olukorra konteksti piisavalt hästi.

Jõugu Juht käis juunioride kokkusaamisel. Juuniorid on niisugune rahvakild, kes pühapäevakooli nagu enam ei passi, aga noorteõhtute jaoks on veel vaieldamatult liiga lapsed. Ametlik vanusegrupp 11-14-aastased. Oli olnud sõpru, tõsist Piibliuurimist ja muidu tore.

Mees ootas kirikus üht inimest, kes soovis liituda tehnikatiimiga. Ootas, ootas ... ei midagi. Ka täna jalutas sama isik Mehest mitu korda mööda ega teinud asjagi, et oleks võinud midagi seletada või ... Kui ta nüüd endale täiesti vale nädalat üles ei kirjutanud, on see nagu natuke imelik käitumine.

Mina suhtlesin ühe kolleegiga, kellega ma tavaliselt harva kokku puutun. Tuli jutuks, et lapsed on koduõppel, mille peale kolleeg - kelle asi see ausalt ei ole ja me ei ole kordagi isiklikest teemadest rääkinud ka! - ümahtas, mis neil siis viga on, et nad koolis ei käi. Mul oli kange tahtmine vastu küsida, mis imeasja pärast nad peaksid. Noh, et rumalale küsimusele vastata rumalasti. Tegelikult ei peagi mitte keegi kusagil käimise pärast käima, vaid ikka eesmärgi pärast ... ja kuna kool laste koduõppele jätmise hetkes ei olnud täitnud meie poolt loodetud eesmärki, siis ... Aga seda ma ei hakanud seletama. Eks see on isikliku haridus- ja elufilosoofia küsimus, ja too konkreetne kolleeg näeb välja, nagu ta oleks veel konformistlikum inimene kui Vanaisa - kui selline asi peaks võimalik olema. Aga järgmisel korral ma vastan, et nende ema on imelik paniköör. Küll ma tahaksin, et koduõpe, waldorfkool, reisiõpe või muud alternatiivsed hariduse omandamise viisid oleksid samal moel sallitud nagu eeeeee sarimonogaamia, kärgperendus või muud Bullerby-perest erinevad kooseluvormid, mis statistilise keskmise järgi on nendega seotud lastele kindlasti natuke kahjulikumad kui alternatiivne hariduseomendamine. (Ärge nüüd kära tõstke, ma olen näinud mitut üldse mitte toimivat koduõppeperet ja mitut positiivse tulemini jõudnud kärgperet, aga kui sajast koduõppeperest kaks ei toimi, aga tuhandest kärgperest ei toimi umbes sada ...)

Veel oleme kaks päeva muudkui vuntsinud ja vuntsinud. Vuntsimise käigus leidsin üles ühe kudumisajakirja, mis on olnud kaotsis aastast 2010, ja tuvastasin mitu senituvastamata probleempiirkonda, millega tuleb lähinädalatel tegeleda. Probleempiirkondade iseloomustamiseks sobib hästi Tõnu Lehtsaare sõnastatud kola sigivuse printsiip - kui majas on koht, kuhu kola saab sigineda, siis sinna ta ka sigineb.

Pesin ühe spordikoti. Selgus, et erinevalt varasemalt pestud kottidest oli selle põhi valmistatud vesilahustuvast papist. Eks see pesumasinafilter vajaski puhastamist. Samuti olid sellesse, mitu korda kontrollitud kotti materialiseerunud kolm paari poiste sokke. Umbes nii, nagu see eelmises lõigus mainitud kudumisajakiri, mis samuti tuli välja korduvalt läbiotsitud kohast. Aga mis puutub kottidesse ja kohvritesse, siis edaspidi me enam odavaid eiteamis päritolu kotte ei osta.

Vuntsimise käigus panin maha valge vaiba. Nii umbes 12 tundi hiljem oksendas triibuline Sassu selle kunstipäraselt täis. Õnneks on kaltsuvaip pestav asi ja õnneks ei ole oksendamine Sassu puhul midagi uut. Ta on pealegi 14 ja kolmveerand aastat vana, see pidi kassi kohta olema väga kõrge vanus, teadis öelda Lillebrori loodusringi õpetaja.

Maailmas on toimunud natuke kummastavaid asju. Mina olen alati arvanud, et kui inimesed juba abielluvad, siis lisaks leibade ühte kappi ja pesu ühte masinasse panemisele on nad ka teineteise raha-asjadega kursis ja ühine tuludeklaratsioon on selle loogiline tulemus. Ehmatasin sellega ükskord ühe pangatelleri lausa kokutama ... hiljem sain selle telleri, muidu väga sümpaatse inimese elust üht-teist etada ja enam ei imesta, mis asjaoludel ta mulle paaniliselt tõestada tahtis, et mehed ei tohi oma naiste rahadest midagi teada. Eks igaüks kannab oma elukogemuse koormat. Aga et riik abieluinimesi ühise rahakoti omamise eest karistada otsustab ... Mees ütles selle peale, et eks siis edaspidi peab vaatama, kelle deklaratsiooni peale lapsed kirja lähevad või midagi taolist. Või kes mingeid laste koolituskulusid vms asju maksab, ühesõnaga, Eesti eeskujulik maksumaksmise süsteem tehakse inimestele kokkuvõttes keerulisemaks. Või kui lapsed tuludeklaratsioonil seostuvad automaatselt selle vanemaga, kelle arvele laekub peretoetus, siis näen mina siin veel üht kaudset alust isade diskrimineerimisele - enamasti saab vanemahüvitist ema, siis jäävad lapsetoetused ka ema arvele laekuma (meil oli see küll loogiline, mis sellega ikka vangerdada), kui abielu untsu läheb, öeldakse isale, et näete, te pole lapsi ilmaski oma tuludeklaratsioonilegi kirja pannud, miks te peaksite elukoha- ja hooldusõiguse määramisel samaväärselt esinema nagu laste ema, kes on laste eest peretoetust sanaud ja puha ... Tegelikult ma tõesti ei tea, kuidas see maksumaksmine käib, ja loodan südamest, et Mees täidab ka edaspidi minu tuludeklaratsioone ja muid pabereid.

Homme tuleb daam Kredexist Maja üles pildistama. Loodetavasti ei ole tal kassiallergiat. Loodetavasti ei eksi ta tee peal ära. Loodetavasti ei ole ta nii pikk nagu õde E., et ulatuks nägema kõrgemate sfääride neid tolmuseid kohti, kuhu mina ei pääsenud. Loodetavasti ei kahtlusta ta meid mingites varjatud rikkustes (noh, et ikkagi antiikmööbel - pärandus, pärandus! - ja et klaver ja muud taolised luksused ...). Peaks vist poistele lõhkiste põlvedega püksid jalga käsutama. :)

Saturday, November 26, 2016

Rindeteated

Kui Keegi Daam Kredexist ähvardab päeval pärast esimest adventi tulla katuseauku üle vaatama ja luba sealhulgas teha pildid ka kõikidest eluruumidest, siis sobib päev enne esimest adventi väga hästi jõulueelseks suurpuhastuseks.

Ma olen juba pühkinud tolmu ühe pühitava ahju pealt (ui, seda oli palju!*) ja ära sorteerinud kaks kastitäit laste poolt igavaks kuulutatud mänguasju, selle tegevuse käigus tekkis kotitäis äravisatavat kraami. Ekspertide grupp tegeleb arvatavasti esmaspäeval järelsorteerimisega ja seejärel tuleb leida keegi väike laps, kes rõõmustaks kastitäie autode üle. Äkki keegi tunneb kedagi, kellel on jõulukingieelarve napp, aga laps just automängueas?

Just praegu lülitati lastetoa kandis sisse tolmuimeja. Põhjalikult koristada on veel ainult seitse ruumi, õnneks vähemalt kolm neist (mõlemad esikud ja kaminasaal) mööbli seisukohast võttes hõreasustusega.

__________
*viimasel ajal tegelevad tolmuvõtmisega mehed, aga millegipärast ei märka nad üldse kõrgemaid sfääre ...

Wednesday, November 23, 2016

Kui palju on palju?

Üks niigi vähesümpaatne inimene avaldas arvamust, et üks on ka ülearu. Nojah, meil on arvamusvabadus.

Meil on kolm. Meie tuttavate ja sõprade hulgas on üks kuni, kui ma nüüd õigesti mäletan, kolmteist (viimase perega suhtleme ülelombineti abil ja harva, pole päriselus kokku saanudki, sellepärast olen ma selle arvu suhtes veidi ebalev). Viimasel ajal on rohkem tulnud juurde number neljasid. Neist ühe puhul avaldas suurema vaeva nägija arvamust, et ikka väga suur vahe on eelmisega, ta ei luba veel midagi, aga viies pole välistatud. Kõik koguarvud on omas kontekstis täiesti normaalsed, sest nii sobib/on asjaolude kokkusattumisel kujunenud/on tahetud.

Lastest käib jutt. Tuletasin ülemusele vist eile meelde üht peret, kus lapsi lihtsalt sündis ... ja kuues laps olid kaksikud. Ülemus ohkas jahmunult. Nojah, ega mina ka ei kujuta ette elu seitsme lapsega - aga kui nüüd järele mõelda, siis tavaliselt ei ole lapsed kõik ühekorraga pisikesed ja sünnitama ei pea neid kah kimpudena, enamasti lisanduvad lapsed peredesse ühe- või kahekaupa. Ja isegi kui parajasti on periood, mil lapsed on üks, kolm ja viis aastat vanad (been there, done that) ja ema tunneb ennast pähklijänesena (üks tuttav tõi selle võrdluse, kui tema lapsed olid sellises vanuses), siis aitab teadmine, et kõik möödub. Lapsed kasvavad suuremaks. Ühel päeval avastad, et ei ole mitu nädalat kuuris käinud, sest kui öelda, poisid, tooge puid, siis nad toovadki. Lõhutud kujul. Või teevad lapsed söögi valmis, sest nad oskavad. Või saavad nad mitu tundi rahumeelselt oma eluga hakkama ja kedagi ei pea kusagilt päästma ega isegi mitte plaasterdama.

Mina tunnen praegu, et meil on liiga vähe lapsi. Lillebror hakkas täna soravalt lugema - mida ma oma eluga peale hakkan, kui ei ole kedagi lugema õpetada? Sarnane ärevus tabas mind siis, kui Lillebror esimese piimahamba kaotas - äketse ei olnud majas enam beebit. Samas olen kuulnud siit ja sealt, et kolm ... see on ju nagu loomaaed, te lähete sellega hulluks. Hm, ma ei tea, siiani pole nagu tunda olnud.

Muidugi, elu suuremate lastega on selles mõttes tore, et ise süüa teha oskavad lapsed hindavad palju kõrgemalt toitu, mida neile nina ette pannakse, ega karju enam mitte-kommi peale. Ja kolmanda käskimise peale saavad nad ka oma toa koristatud ja isegi osa musti riideid jõuab ilma emmepoolse sekkumiseta pesukorvidesse. Ja nad saavad kõik kus iganes kempsus käidud.

Aga ... majas võiks ju olla väikeste laste järjepidevus? Et siis, kui noorimad hakkavad suureks saama, tulevad juba esimesed lapselapsed? Muidugi, selle jaoks oleks ma pidanud lapsi saama üsna kohe pärast kooli lõpetamist - aga kuidas seda oleks saanud korraldada, kui Mees alles hoopis muud elu elas? Või on meil ikkagi aega veel? Kui Jumal tahab. Oma jonniga ükskõik mille muu ettevõtmisest ei tule niiehknii midagi head, oleme proovinud, ju see laieneb lastesaamisele ka.

Või kui mõnes peres on üks ja ei ühtegi rohkem, ega kõrvalt vaadates ei tea, mis on selle ainsaksjäämise taga. Võib-olla tervisemured, võib-olla hoopis mõni muu põhjus. Peaasi, et on hingerahu ja rõõm sellest, kes on.

Ainult, palun, ärge kohe arvake, et mitmelapselised pered on asotsiaalsed ... Ju siis suurperede jaoks ei ole viis, kuus või kaheksa palju. Või kolm. Äkki on veel kellegi meelest kolm lausa vähe?

Monday, November 21, 2016

Täitsa uus pakkumine

Vahel vaatan rämpsposti ka. Täna oli tulnud selline pakkumine:

Kas soovite müüa oma neeru eest? Meie haiglas on spetsialiseerunud
Neer Kirurgia / siirdamist ja teiste organite ravi, siis on hädasti
vaja O + ve, A + ve ja B + ve neeru doonorite või ilma passi ja me
pakume teile ilus summa $ 950,000,000,00.00 USA dollarit. Iga
huvitatud isik peaks võtke meiega e-posti teel:

Laenupakkumisi, väidetavaid pärandusi ja soovitust Taavi Rõivast (või mingeid muid juhuslikult valitud poliitikuid, kelle säutsud mind üldse ei huvita) Twitteris jälgida on tulnud sageli, aga vaat neerumüümist ...

Ma, tänan väga, kasutaksin oma neere esialgu ise, kujutage ette. Raha oleks vaja küll, aga selle hankimine võiks olla mõnevõrra tervislikum. Mees vaatas mul üle õla ja ütles, et paljude riikide eelarve on ka väiksem kui see rahasumma ... Aga ega vist targemad inimesed spämm-meile ei saadagi, kasvatavad oma kitsi või lammutavad laevu või midagi, eks ole.