Impressioonid, juhuslikult valitud neljapäev

Tänane kudutöö jäi loodetust lühemaks. Ei olnud külm, pime oli. Juba poole ühe paiku oli pime, kujutage ette. Muidu kannatab ikka poole viieni olla, aga need pilved...

Saunaõhtu Gäng on maha saanud uue lühifilmiga, teemaks "Pärnu maffia". Nojah, eks seda nad sinna vanaema korterisse tegema läksidki... kuhu ma Legolast ei lubanud (sest ei olnud infot, kas täiskasvanuid ka läheduses viibib) . Kui nad algusest lõpuni ise filmisid ja monteerisid, siis on tegu ühe ütlemata hea linateosega - vanim osaleja on ju napilt 17... Kuidas Terviseparadiisis filmida tohib, ma ei tea.

Käisin Mehele sünnipäevakinki ostmas. Ma ei saa kortermajade fonolukkudega hakkama!

Siis käisin külas. Ma ei saa endiselt kortermajade fonolukkudega hakkama! Muidu oli külas väga kena. Kassid Täps ja Nodzu lubasid endale natuke pai teha, pakuti teed ja kooki. 

Külast tulles keerasin vales suunas. Pidanuks minema selle tee peale, kus ühel pool elab sõber Professor ja teisel pool Lillebrori Tore Klassivend... aga läksin eiteakuidas ja jõudsin juba juurdlema hakata, ega ma kogemata hoopis Räpina poole ei sõida. Lõpuks hakkasid ikkagi katlamaja korstnad paistma ja ülejäänud Linn ka. Puh. 

Siis oli ootamatult kell palju, aga minul toidupoes veel käimata. Jõe Prisma on alati lahti, sobib... enam ei sobi. Esiteks panid nad ootamatult kinni minu lemmikukse. Teiseks oli suvikõrvitsa hind röövellik, neli eurot kilo. See on sündsusetu! Ja kolmandaks paluti käru poodi sisse jätta (silt oli). Kui turvamees oleks lähemal olnud, siis ma oleksin temalt küsinud, mis asjaoludel ma peaksin 15 kg kaaluvaid kotte käe otsas autosse kandma ja kas piinlik ei ole. Turvamees ei olnud lähedal, allusin sildile. Ma lihtsalt ei lähe enam pikemat aega Prismasse*. Ega seal peale sukkpükste midagi paremat-kui-mujal ei müüdagi. Kui keegi teab, kuskohast veel saab Golden Lady rohelises karbis sukkpükse, siis ma lähen edaspidi neid ka mujalt tooma. Öisel ajal valin esmaseks poeks Narva maantee ühika-aluse Konsumi, see peaks ka kaua lahti olema. 

Kodus selgus, et kogu perekond on veel üleval ja mind pidulikult ära oodanud. Muffineid olid nad ka küpsetanud, ainult küpsetuspulbriga läks väheke nihu... Juhtub. Nad olid nimelt otsinud, kus kokaraamatus õige retsept on, otsisid Backenist (küpsetamine), aga õige retsept on ju ometi loomulikult Kochenis (keetmine), kus on retsepte igasugusel teemal ja mis lausa avaneb muffiniretsepti koha pealt. JA muffineid ei saa kahe munaga teha, vähemalt kolm peab olema. Muidu saab liiga vähe. 

eadööd

________

*ma olen nende aedviljahindade peale ammu juba kuri ja õige mitu meie pere tavalist toiduainet on nende sortimendist maas, polegi enam tihti käinud.

Lotterleben

Langenscheidt annab vastuseks umbes nagu korraldamata, laisaelu ("herumgammeln"), aga minu tunde järgi oleks tõlge inglise keelde hoopis "the life of Riley" ehk ilus, mõnus elu. 

Tuba on soe. Hommikul ei pidanud vara üles tõusma. Külm kudutöö on tehtud. On teada, mida õhtusöögiks saab. Leidsin Mehele sünnipäevakingi. Tegin kassidele vanast lambanahksest kasukast verandasse pesad - vähemalt Valge Mini käib verandas ööbimas, kui ta öösel õues on. Ja - paluks pidulikku muusikat - remonditavatest ruumidest kostab vaieldamatult ehituse-remondi-lammutamise-koristamisega seotud helisid. 

Mida veel võiks ühelt reisimise ja ilma mõttes hukas koolivaheajakolmapäevalt tahta? Ehk seda, et remonditavates ruumides oleks küte sees? 

Hee - see seal just ongi. Mees pani eile ajutise ahjukese paika ja see soojendab hoolega. Mille eest me sinna päris ahju saame, seda me veel ei tea, aga ega enne tuleva suve lõppu seda nii väga vaja ei ole, jõuab koguda. 

Mõnel hetkel on võimalik eluga täitsa rahul olla. 

Kooliaasta on lõpuks täisväärtuslikult käivitunud...

 ...õnneks saabus vaheaeg.

Kõik kolm tööpäeva (pool kohta, khm) olid pikad ja tihedad. Muuhulgas olin ühe sündmuse tõttu sunnitud võtma neli (4) seletuskirja. Sügisel loetakse küll tibusid, aga samuti aktiveeruvad sügisel noored kuked, tavaliselt küll mitte nii intensiivselt ja ühekorraga. Pärast vaheaega tegeleme edasi, et asjad paika saaksid ja edaspidi seletuskirjaväärilisi sündmusi ei toimuks. 

Käärisin ja alustasin ära uue kanga. See peaks küll selle aasta jooksul viimaseks jääma. Kangatöö vahele tundsin, et keegi ronib peas... Põdrakärbes, ilmselt viimasest seenelkäigust jäänud. Võeh. Ometi oli seenelkäimise ja kärbseavastamise vahel õige mitu peapesukorda... Ei katsetanud, kas põdrakärbes tules põleb, aga vees ilmselgelt ei upu. 

Riigis laiemalt toimus sündmusi, mille kohta võib öelda, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Või kui õel olla, siis noh, proua president arvas ametissenimetamise aegu, et Jumala õnnistust pole talle tarvis paluda. Jumal on teatavasti viisakas ja astub kõrvale... ja nii proua president selle valitsuse endale kaela saigi. Mis asi see on, et peaaegu igas valitsuses on meil keegi, kes mingi eriti koliseva ämbrisseastumisega hakkama saab, ei tea, aga praeguses tundub tööl olevat ämbrivabriku peadirektor ise, ilmselt ka tegevjuht seltsiks.

Täiesti poliitikaväliselt käisime koguduse konverentsil. Mees oli helipuldis, mina köögis nõusid pesemas. Oli olnud ilus sündmus, ütlesid saalisolijad. Nõud said ka ilusti puhtaks. 

Konverentsipäeval lahenes ka küsimus, kas otsida veepargivääriline veepark. Jõugu Juht tõmbas käega üle uksepiida ja surus sellega endale pöidlaküüne alla muljetavaldava koguse vana uksevärvi, puitu ja maeitahateadamidaveel. Üks EMO-sõit, kaks tuimestussüsti ja üks väike operatsioon hiljem oli kogu pudi küüne alt eemaldatud, aga ilmselgelt ta selle käega praegu kuhugi ligunema ei lähe. Oleme siis kodused, ka see on hea mõte. 

Konverentsi otsa tuli koguduse aastapäev. Oli väga ilus. Aastapäevalt tulnutena mõtlesime, kuidas logistikat korraldada... ja nii need kassipesad mul tegemata jäidki, mõtlesin nimelt kaltsukottidega saabunud kulunud kasukatest (lambanahk vist ) kassidele verandasse pesad sättida, sinna nad saavad vabalt sisse... aga kuna riiulid olid ostetud ja lastel õhtune üritus tulemas (mille jaoks oleks niiehknii pidanud nad bussile viima ja üldse), läksime Vanaema verandasse mööbeldama. Nüüd tuleb ainult eesriie kõrvale heita ja kohe on näha, millist sorti vaipa kui palju on, igal värvil on oma riiul. Mõnel muidugi mitu, peamiselt tundub olevat punase-mustatriibulisi kaltsuvaipu, sest Vanaema. Eesmärk saada vaibalasu elutoast välja ja sellest hoolimata verandas ümberpööramisruum säilitada sai täidetud.

Küllap juhtus midagi veel, aga paraku ei mäleta enam, mida. Väsinud. 

Kuni õhk soojemaks läheb

Kell seitse näitas köögitermomeeter, et õues on 0,1 kraadi. Umbes pool tundi hiljem ei saanud Mees autoga liikuma enne, kui autoaknad olid jääst puhtaks kraabitud. Nüüd on natuke hiljem, mul on Internet ammu läbi loetud ja paar majapidamistööd kah tehtud, aga õues ei ole oluliselt soojem... aga kudupööningul on teatavasti enam-vähem välistemperatuur. Ma siis ootan veel natuke, enne kui lähen kangast niide ja sukka panema. 

***

Veel oli öö jooksul keegi inspekteerinud meie prügi. Täna on see Kõige Tähtsam Päev, mille ma alati suurelt kalendrisse märgin - Selle Kuu Prügipäev. Luksus elada seal, kus teised inimesed matkamas käivad, ja näha õige tihti kõikvõimalikke metsloomi, toob endaga paraku kaasa ka üliharva prügiviimise. Aga meil on viis inimest toita ja prügi paraku tekib. Pakendiprügi ju eraldi ära ei viida, ma keeldun endiselt kusagilt eiteakuskohast pakendikonteinerit otsimast - paluks spetsiaalset värvi prügikotti, kuhu pakendeid koguda, mis väravast kenasti ära viidaks, siis sorteerin neid ka. Paber-papp läheb meil muidugi ahju (mitte läikiv reklaamipaber, aga see on väga väike osa) ja toidujäätmed komposti, riideprügi ka praktiliselt ei teki, aga jogurtitopsid ja piimapakid ja lihaümberkile ja...

Igatahes oli keegi prügikoti avanud, üht-teist välja võtnud ja kui ma kotti uuesti pakkisin, märkasin, et kotivoltide vahel on jääd. Brrr.

***

Eile õhtul kell hilja tuli meelde, et üks toataim on õues. Me viime suurema osa toataimedest ikka suveks õue, sidrunipuud, säntpoolia (õitseb, see teeb rõõmu) ja Lillebrori lilled said juba ammu tuppa tagasi, aga suure viigipuuga olen ma oodanud... tänahommikuni, nagu selgus. Eriti külmavõetud ta välja ei paistnud, aga õuest tulles jahmusime tubase soojuse peale mõlemad. Eks näeb, mis ta ootamatust kliimavahetusest arvab.

***

Ühtlasi tuleb täna paku seest välja kaevata, ümber istutada ja keldrisse tõsta üks hortensia. Huvitav, kas hortensia maitseb hiirtele? Ja kui, siis kuidas ma ta hiirekindlalt ära saaksin paigutada? Selle asja üle tuleb veel juurelda. 

***

Koroonateemal on mitmesuguseid lainetusi. Mõned inimesed on kokku puutunud kellegagi, kes võib olla kokku puutunud... ja nüüd istuvad viisakalt-kohusetundlikult eneseisolatsioonis. Muidu on siinkandis hetkel ju üks Eesti koroonaohutumaid piirkondi. See võib muidugi päevapealt muutuda. Ei oskagi suhtuda sotsiaalmeedias levitatud, väidetavalt Belgia arstide ühisesse seisukohavõttu, et lõpetatagu see jama ükskord ära... aga kui vaadata sakslaste koroonakaarti, siis see ühildub kenasti asustustiheduse ja ühistranspordikasutusega. Pluss mõned arvatavasti üksikute kolletega väikelinnad, kus keegi on linna peal köhimas käinud või jällegi võõrtööliste ühiselamus kõiki nakatanud. Mulle endiselt väga meeldib, kuidas Eestis koroonakokkupuutujaid kaardistatakse ja kuidas see olukorda ilmselgelt ohjes hoiab. Ei meeldi endiselt reisimise demoniseerimine ja aeg-ajalt ka "minu" Internetti jõudvad paniköörid. Eks me muidugi kunagi hiljem näeme, kas paanika jätkamisel oli üldse mingit mõistlikku põhjust või mitte.

***

Lastest tehti koolis pilte. Iga minuni jõudnud klassipildi peal on kindlasti üks väga ilus poiss. Sõbrapiltidega on nii ja naa, mina aru ei saa, mis asjaoludel nende peal peab kaelakuti olema. Ühe lapse klassis on üks populaarne poiss teistest peajagu pikem... pildi peal näeb välja, nagu kõik ripuksid kuidagi tema kaelas. Perekondliku pildivaatamise emotsioone võib juba ennustada: "Õu, miks mul selle pildi peal suu lahti on?", "Ma läksin sõbrapildi peale, sest mind kästi.", "Ma näen siin nii imelik välja." Minu meelest on küll kõik täitsa äratuntavad. 

***

Ühele ilusatest poistest käisime nädalavahetusel riideid ostmas. Kogesin, et oma laps näeb isegi kängurutaskuga dressipluusi sees hea välja... kuigi  ma ei ole perekondlikest sidemetest tulenevalt päris objektiivne. Õnneks paneb ta mõnikord ka kampsuni selga ja lepib tasapisi mõttega, et talvel ei saa tenniseid kanda... ja sallib pidulikul puhul triiksärki. Ma tahaksin küll näha tema seljas pisut rohkem värve, aga tegelikult on tore seegi, et ta musta asemel tumesinise valis ja minevatalvist ploomilillat esinemissärki oma lemmiksärgiks nimetab. 

***

Tunni ajaga on ilm kolm ja pool kraadi soojemaks läinud, aga vähemalt päike paistab. Täna olen tänulik, et kudupööningu aknad on lõuna poole.

Kuidas need asjad käivad

PLN oli kududa lõpuni käsilolev kangas ja kobida kogu kudumisega alla väikese telje peale. Sest kudupööningul läheb külmaks. 

Täna sai kangas läbi. Oli jahe, aga jopega väljakannatatav. Vaatasin kangaotsa ja juurdlesin omaette, kuidas edasi tegutseda. Selles mõttes, et üsna mitut värvi on veel x või isegi xxx kasti, aga toas on ladustamisruumi x/10 kasti jaoks. Ja et ma kitsa telje peal kuigi suurt kogust materjali minema ei koo, on kah selge. Ja veel selgem on, et tõenäoliselt tuleb neli-viis kuud väga niisket ilma, mis paratamatult mõjub ka kudupööningule... ja ei kütet ega soojustust sinna enne umbes ületulevat aastast kindlasti ei tule. No ja niiskuse tõmbab tekstiil ilusti sisse, igasugune hallitusseen ja kopitus ainult ootab, millal saaks kaltsukerade külge karata... Äkki ikkagi kääriks ja kooks veel ühe laiema kanga? Aga kui läheb kohevarsti külmaks?

Tulin pööningult alla, konsulteerisin ilmateatega (brr!) ja Mehega. Mees ütles, et tema ka ei tea, mida ma peaksin tegema. Ütlesin talle, et ma siis ei kääri uut kangast, nagu PLN oligi.

Läksin üles tagasi, kangast maha lõikama ja koristama. Koristasin ja koristasin... ja käärisin uue kanga, sama laia, mis eelmine. Panin juba rehasse ka, õhtul ehk mehed ja poisid aitavad üles ajada ja toovad kangarulli alla. 

Noh, sest vaadake sinna ülespoole, niiskus ja... ja kuna me koroonahüsteeria tõttu koolivaheajal niiehknii peaaegu mitte kuhugi ei pääse*, on loota, et tuleval nädalal tuleb mitmeid kudupäevi. Põhimõtteliselt saab ju jope alla mitu kampsunit panna ja pähe käib müts, ainult käed peavad jääma paljaks, ükskõik kui külm on. 

____________
*veepargimõte on ka kahtlane, sest kloor ja kohalik alastikultuur... Ma saksa ujulate reegleid tegelikult ei tea, aga pole seal küll ilmaski ühtki avalikult alasti naist näinud, kõik pesevad trikoos (kuidas trikoo üldse märja naha peale selga saadakse?) ja riietuvad privaatselt, omaette kabiinis. Tuleb veel juurelda, kas laste lust oleks väärt riskimist astmahoogudega ja nudismikohustusega. 

Koolivaheajani on jäänud viis päeva!

 Mitte, et kohe möödasaav nädal oleks keskmisest koolisem olnud või midagi, lausa vastupidi.

Esmaspäeval peeti õpetajate päeva. Kuna meil on sel aastal üheksandikke palju, ei jagunud meie perekonna üheksandikule õpetajarolli ja ta jäi rahule koolipsihholoogi ametiga. Ja kuna varasemad kibedad kogemused üheksanda klassi õpilaste tunniandmisest on õpetanud ettevaatlikkust (tähendab, mida vähem aega saab teine kooliaste pärisõpetajate silma alt ära olla, seda vähem võimalust on neil koolimajas absoluutset kaost korraldada), pidi ta ainult ühe tunni veetma mittemidagit-tegemisega - sest kabineti võtit ma talle ei andnud, ütlesin, et varustagu ennast taskurätikupakiga ja olgu valmis lohutama, kui keegi nutab. Nutjaid ta ei kohanud ja imbus peagi Klassivennale seltsi pakkuma. Klassivend nimelt mängis koolitädi. Minagi käin vahel meie kuldaväärt koolitädiga juttu ajamas ja infot saamas, mis olekus või kooslusega üks või teine laps koolimajja saabub või sealt lahkub. Mõnikord on seegi oluline. 

Teisipäeval oli koolis pildistamine. Üks õpetaja olevat selle puhul isegi nalja teinud. Tegu on vaieldamatult toreda, kuid tõsise inimesega. Jõugu Juht kandis pildistamise puhul vabatahtlikult triiksärki. 

Kolmapäeval oli Lillebror klassiga muuseumis ja käis pärast kolleegide seltsis vana veterinaariateaduskonna majades ja nende ümbruses kolamas. Päris sügavale sisse nad siiski igaks juhuks ei läinud, äkki on varisemisohtlik või tuleb pahandus... Toredaim Klassivend pidavat nimelt tundma suurt huvi mahajäetud majade vastu. Ta võiks ju kunagi siia tulla, siis nad saavad koos avastada garaažipealset ja keldrit (ametliku nimega pommivarjend) ja mida kõike veel. Pole just päris mahajäetud, aga vähemalt pole vaja karta, et neid keegi mitu päeva otsida ei oska, kui kusagil midagi varisema peaks...

Neljapäeval oli Vanaisal ja Vanaemal Olukord. Helgemast poolest oli Lillebroril klassiõhtu. Mina käisin raamatupoes ja omandasin teose "Durrellid Korful". Hirmus põnev lugemine sellest, mis pere ja muude loomadega tegelikult toimus. 

Reedel oli lastel e-õppepäev ja õpetajatel koolitus, mille kohta kuulsin kohvipauside ja lõuna jooksul emotsioone. Võõrhäbi, tüdimus ja viha olid peamised. Tegu on kuskilt Kõrgemalt Poolt pealesurutud pilootprojektiga (vist), mis ehk aitaks ja juhendaks inimesi, kellel puudub koolituse teemaga igasugune seos. Meil, vabandage, on päris pikaajaline kogemus selle kõigega, mida meile püüti selgeks teha... rühmatööde ja mängude vormis. Vaja on konkreetseid juhiseid ja praktilisi näiteid, kuidas tegeleda olukordades A, B ja C. Ei ole vaja kõigepealt kulutada 10 minutit sellele, et rääkida paarilisele, mida ma koolitusele tulle tundsin ja mõtlesin... ega muudele taolistele asjadele. Arvutasin, et mina oleksin nelja tunni jooksul antud info pakkinud 30 minutit kestvasse loengusse (eriti kuna suur ports sellest kordas asju, mida on kõik õpetajad juba ülikoolis õppinud) ja edasi oleks võinud tegeleda konkreetsete, päriselus toimivate nippidega. Paraku ei jõutud nelja tunni jooksul meeskonnamängudest ja muust tilulilust kaugemale ja kui üks õpetaja selgesti formuleeritud, asjaliku küsimuse esitas, sai koolitaja lausa pahaseks (ta tundus muidu kena inimene). Lisaks kahele koolitajale olid kohal veel läpakaga naisterahvas ja ilusas kleidis väga armsa naeratusega naisterahvas, kellel ei tundunud meie seisukohast olevat mitte mingit funktsiooni. Ma arvan, et nad oleksid võinud oma päeva kuidagi paremini sisustada... nagu ka meie õpetajad ja õpilased. 

Laupäeval saagis Mees lõpuks ometi juppideks kevadest saadik pargis oodanud saarepalgi. Nüüd ootavad jupid poiste osavaid kirveid.

Pühapäeval... oli kirikus taas väga kena olla. Meldisin ennast tuleva laupäeva konverentsi ajaks nõudepesijaks. Meil on kiire ja lihtsa olemisega nõudepesumasin, sellega nõusid pesta on lust ja rõõm - eriti kui võrrelda vana maja keldriköögiga või võeh, Nuutsaku välinõudepesulaga 17 aastat tagasi... Seal, muide, on praeguseks samuti väga mõnus ja nobe nõudepesumasin.

Tuvastamata päeval mõtlesin moest ja jõudsin punkti, et kõige õigema mugavuse ja elegantsuse suhtega mood oli ilmselt eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel. Eriti kui seda tänapäevase pesu ja rõivamaterjalidega kombineerida... Kui see kõik ainult kiirmoeni ka jõuaks, oleks väga kena. (Ühes kiirmoepoes, kust pojakese riiete asjus läbi jooksin, nägin mannekeeni seljas jõledaid dressipükse kombineerituna karvase, säravate nööpidega kampsikuga. Labasuse absoluutse tipuni olnuks muidugi veel jupp maad, aga olukord, kus dressipükse peetakse moesolevateks riieteks, kirjeldab muidugi päris hästi riigis valitsevat üldist meelsust. Khm.)

Vähemalt on kassid alati elegantsed, kasukas ei lähe kunagi moest... ja kuidas ma nüüd pesu triigin, kui must Mimi on just äsja sülle saabunud, pole aimugi. 

On see vast päev

Paar ööd tagasi nägin unes, kuidas meie juurest metsa viiva tee asemel oli mingi üsna viisakas kaevandusetunnel, lampidega valgustatud ja puha, ja mingil põhjusel asusime perekondlikult koos Vanaema ja Vanaisaga seda mööda matkama, et tutvuda tunneli teises otsas paikneva müügiloleva majaga. Umbes poole peal oli värskelt kinnimüüritud sein ees ja paar nurgatagust kambrit... Vanaema ja Vanaisa kadusid nendesse kambritesse ja ma ei saanud aru, mis asja nad sinna läksid. Ju see kuidagi prohvetlik uni oli.

Täna hommikul oli Olukord. Selgus, et Vanaisal on kaduma läinud mitte ainult Elizabeth, vaid ka Charles, William, väike George ja Carl-Gustaf koos Silviaga takkapihta (kui me juba siniverelisi mainima hakkasime). Vanaema oli kõigest õndsas teadmatuses, kuni ma temaga rääkisin - telefonis, Vanaisaga toimus telefoni teel röökimine, sest ta on ju kivikurt - ja tuvastasin, et ka temal on lisaks Elizabethile veel keegi kaduma läinud*.

Vahepeal tuli teha natuke tööd. Uue õpilasega tutvumine ja ÕIK koostamine ei hooli varemkülastamata kõrgustesse tõusnud vererõhust ja värisevatest kätest. 

Siis oli aega Mehele kaevata, mis toimub, ja Vanaemaga telefoni teel ära leppida. Ja Lillebrori hoiatada, et paluks koolipäeva lõpu ja klassiõhtu alguse vahel mitte Vanaema juurde minna, Vanaemal on halb päev. Nii igaks juhuks. 

Siis ma tegin veel tööd ja saatsin vahepeal emmede palvegrupile eestpalvesoovi, sest kui olukord on ebainimlik, saab sellest üle ainult üleinimlikuga. 

Ega õhtupoole vanematele toidukraami viies olukord palju mõnusam ei olnud. 

Vanaema maailmataipamist kirjeldab hästi tema järeldus köögiaknast nähtu kohta: "Noh, siia vastasmajja tuuakse iga päev toitu, küllap seal kellelgi seda vaja on. Eks see on sotsameti korraldatud, et vanadele ja invaliididele viiakse koju süüa, sellise sinise seljakotiga  käivad siin..."

Kui sellega ei kaasneks kuraasikas veendumus, et nemad on 82 ja 87 ja saavad väga hästi ilma igasuguse välise abita hakkama, siis oleks see isegi naljakas. Paraku ei ole olukord sugugi naljakas. Suure solvumise vahele lubas ta minna põllu peale põhukuhja (kuskohas saaks näha üht ehtsat, lapsepõlveaegset põhukuhja põllu peal? Võiks lausa vaatama sõita!) ja sinna ära surra. Selle plaani elluviimist takistab asjaolu, et kõik põllud on kuskil teisel pool teed, aga üle tee minekuks on vaja teha rohkem kui kümme sammu ja üle selle Vanaema ilma korraks kuhugi toetumata käia ei suuda. Vanaisa ka mitte. Vähemalt ei pea väga kartma, et nad ümber kvartali jalutama minnes ära eksivad...

Ja kogu sellest kupatusest hoolimata on nad mõlemad piisavalt adekvaatsed, et petavad ükskõik kelle võõrama inimese ära. Vanaisal on katkine fail** iseloomus, Vanaemal mälus, aga ta suudab külalisega kohvetamise aja paista helde, lahke... No ja Vanaisa kirjutuslaual olevad paberid jätavad juhuvaatlejale mulje, et ta tegeleb millegi tähtsaga ja saab pealegi aru, mida teeb. 

Oeh.

__________

*"Elizabeth on kadunud" on imeliselt adekvaatne ja väga nukker raamat dementsuse saabumisest, ma kasutan seda pealkirja, et viidata sellele, mis toimub...

**seda võrdlust kasutas keegi ühe eriti erilise erivajadustega lapse kirjeldamiseks.