CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, February 24, 2017

Millises Eestis tahaksin elada?

Lastele oli antud selline kirjanditeema. Soovitatud oli kasutada väljendeid "Mina arvan, et ... ", "Teistega võrreldes ..." ja nii edasi. Noh, mina võin ju ka arvata.

Lühidalt: ma tahaksin elada kolmekümnendate "Laste Rõõmu" tüüpi Eestis. Riigis, kus riigivanem on äärmiselt lugupeetud ja lugupidamisevääriline inimene, kus nurga peal keldris asub piimapood ja kus rõõmsad lapsed emadepäeval ülaseid korjavad. Seda "Laste Rõõmu" Eestit pole tegelikult mitte kunagi olemas olnud, "Trips, Traps ja Trulli" Eestit õieti ka mitte, sest keldrikorteri Leeni elu jäeti kajastamata. Esimese Eesti Vabariigi elu kirjeldab näiteks "Wikmani poisid", ühes klassis "harjavabrikant" Laasik ja päris vabrikandi poeg Penn, eks ole. Ei tahaks nagu, et üks koolipoiss peaks kogu vaba aja tööd rabama, et aidata perel hinge sees hoida.

Unistada aga võib, see ei maksa midagi.

Ma tahaksin elada paigas, kus valitsus on eelkõige aus. Kus poliitiku elukutset ei ole olemas, vaid rahvaesindus valitseb eelkõige missiooni ja vastutustunde pärast. Kus president ja/või peaminister ongi riigi kõige lugupidamiseväärilisemad inimesed.

Ma tahaksin elada paigas, mille seadusandlus ja riiklik tegutsemiskord lähtub eelkõige tervest mõistusest.

Ma tahaksin elada paigas, kus mitte keegi ei tule hetkekski selle peale, et alkoholimüügi piiramises või alkoholi ja tubakatoodetega seotud seaduste karmistamises oleks midagi ebaharilikku. Kus mitte ükski laps ei arutleks muuseumiteel klassikaaslasega teemal "Kas sinu isa ka joob?"

Ma tahaksin elada paigas, kus abielud sõlmitakse igaveseks ja mõlemad pooled annaksid endale algusest peale aru, et lahkukasvamise vastu tuleb pidevalt tööd teha. Kus minu-sinu-meie lastega pered oleksid pigem kahetsusväärne (aga mitte põlastatud!) erand kui reegel.

Ma tahaksin elada paigas, kus kõik inimesed saaksid osta poest asju julges teadmises, et need on toodetud ausalt, kvaliteetselt ja võimalikult kohalikult.

Ma tahaksin elada paigas, kus pühapäeval läheks rohkem inimesi kirikusse kui kaubanduskeskusesse.

Ma tahaksin elada paigas, kus kõrgharidust nõudva töö tunni eest makstaks alati rohkem palka kui lihttöö eest.

Ma tahaksin elada paigas, kus lokkava linnaelu kõrval on ka õitsev maamajandus ja kus õhtuti astuvad kodu poole õnnelikud prisked lehmad.

Ma tahaksin elada riigis, mida ilmselt ei ole olemas.

Jääb üle ... oodata perekonna laienemist, osta piisava hulga sularaha tekkimisel maad juurde, üks hektar korraga, ja kuulutada välja Meie Kodu Riik. Või midagi taolist. Kui need poisid ainult saaks õigele teele juhatatud ...

Thursday, February 23, 2017

Ühel päeval saavad nad suureks ...

Et see viiruseteema nüüd siia kauaks ette ei jääks ...

Sattusin kuskiltkaudu ühe oma ammuse õpilase* FB lehele. Sõbralist oli avalik, hm ... Alles nad olid teismelised, veel nurgelised, veel plirts-plärts, veel suukesed iga uue info peale lahti ... Ja nüüd.

Ilusa Sabaga Orav ja Paljud Teised on teisel pool maakera. Väga Ilusal Tüdrukul on väga ilus laps. Kastist Välja Mõtleval Tüdrukul on lausa kolm last - millal ta jõudis, vabandage? Kõige Targem Tüdruk sai teadlaseks, nagu oligi tarvis tõestada. See Tüdruk, Kelle Nägemine Mul Alati Tuju Heaks Tegi, on ka ema ja abiellus vist kogu aastakäigust üldse esimesena. See Tüdruk ja See Poiss, Kes Keskkoolis Käima Hakkasid (ja nagu õpetajad omaette arutasid, armastuse tõttu hakkas noormees õppima) on saanud ühise lapsukese. Kuulsa Papa Poeg, See Palja Kõhuga (ärge küsige, koolis näeb ikka igasuguseid mällu sööbivaid sündmusi) teeb midagi Selles Pealinnas, Kus Tehakse Alati ... Midagi. See Tüdruk, Kes Kunagi Suud Lahti Ei Teinud, on täitsa kodune ja täitsa emme ja ka ilusa lapsukese saanud. Ja See Tüdruk, Kes Teistest Erines ... on ka oma eluga hakkama saamas. Muidugi saab, võimekas ja arukas noor naine ju!

Ainult et mina saan siin seda noorte ja ilusate inimeste elu uurides keskeakriisi. Kus minu Austraalia on, ah? Või näiteks karrrrrjäärrrrr mingis, ma ei tea, lastekirjanduse keskuses või kusagil? Ja põnevad friendid ja ilusad pildid, mida inimestele kadestamiseks üles riputada?

Um. Siis, kui mina rännu- ja lennueas olin, mindi Saksamaale lapsehoidjaks. Ilmselt ka Soome, kellel sidemeid oli, aga meil läks Saksamaale korraga umbes pool klassi. Ja tuldi tuta-tuta tagasi, hapukoorepurki, nagu üks tollane sõbranna ütles. (Huvitav, kas need noored ja edukad lapsukesed üldse teavad, mis on hapukoorepurk?) Sinna jäid need, keda piisavalt kiiresti armastus tabas, ja neistki on muist praeguseks tagasi. Austraaliasse ei mindud ja ausõna, ämblikufoobikul pole sinnakanti küll mitte mingit asja.

Aga et kohe peale keskkooli emaks saada, nagu neist lapsukestest paljud said ... Vaadake, piinlik tunnistada, aga kui mina kooli lõpetasin, oli Mees veel selgelt alaealine ja nühkis Kuurortlinnas koolipinki. Aga laste isaks ja elukaaslaseks sobib ikkagi parim Mees olemasolevatest, kehvematega poleks passinud leppida (mitte et mul oleks verinoorena olnud tarkust aru saada, et kõik need muud võimalused kohe üldse mitte minuga kokku ei sobi ... õnneks ei juhtunud midagi pikaajaliselt kohustavat, Jumal niipalju hoidis). No ja ega igaüks ei pea viiekümneselt vanavanemaks saama, eks ole.

Ja Karrrjäärrr ... ei ole ju tegelikult minu teema. Minu eneseteostus on selles, et Unistaja küsis eile: "Emme, millal jälle kooki saab?" No ma pole oma põskkoopapõletiku ja muude hädade vahele küpsetada jaksanud. Täna saab, ma arvan, et rabarberitega - sügavkülmas neid veel on, mõnus magushapu süüa.

Aga pildistamine on minu põlvkonna jaoks ikka endiselt pidulik üritus ja selle jaoks tuleb sättida, selfid ei lähe kohe mitte! Friende on, tänan väga, küll vaimustavalt paras arv ja see on tore. Tuhandet FB-kontakti pole ju võimalik jälgida ja nende laste sünnipäevi meeles pidada!

Igaühel on oma aeg. Minu ajal oldi muutuste ja teadmatuse tuules äsja vabanenud, igaüks sai lõpuks teha seda, mida tahta oskas. Mu kunagiste lapsukeste ajal ollakse selfipõlvkond ja käiakse seljakotiga mööda maailma rändamas - nemadki saavad teha seda, mida oskavad tahta. Kui nad arukaid valikuid teevad. Minu vanemad, jah, nemad jäid oma tahtmiste täitumisest ilma, Siber ja muu taoline. Kesse teab, miks see nii pidi olema. Kui meie lapsed saaksid ka selles aina pöörasemaks muutvas maailmas teha, mida tahavad, ja tahta, mis on hea ... Muud neile soovida ei oskagi.

_______
*ma olen kunagi natuke õpetanud ka.


Tuesday, February 21, 2017

Võeh

Meie tänast elu kirjeldab kõige paremini Metro Luminali vana-vana laul. Sõnad kopeerisin siit, kuulamiseks kahjuks midagi ei leidnud.

EMA ON HAIGE JA KÕRVALTOAS LAMAB
POOLUNES RAADIOT KUULAB
ÜKSIKUID LAUSEID UUDISTEST TABAB
MUIDU VAID VAIKUS LUURAB

MINA EI MAGA VEEL KUIGI ON PIME
KEEGI EI SUNNI MIND VOODI
VANNITOAS HIRMUTAB TORUDE VILE
MIS ON NII KARJETE MOODI

VAIBAL KÜKITAN EHITAN LINNA
KUHU KORD LÄHEN ÄRA
AGA MA TEAN ET ELAMA SINNA
KAHJUKS ON MINNA VEEL VARA

EMA ON HAIGE JA MAGADA TAHAB
KORTERI KOHAL ON VARI
KÖÖGIS ON KÜLMUTUSKAPI PEAL RAHA
PÕRANDAL VEDELEB HARI




Ainult et isa oli veel haigem. Keegi oli pühapäeval kirikusse tulnud juba haigeks jäävana ja siis ... emmede listis käis kõhuviiruse ohvrite loendamine. Väljaspool listi pidi ka haigeid olema. Jäta või teinekord kesktalvel kirikusse minemata, aga kesse teab, millal need viirused täpselt murdma hakkavad, eks ole.


Mulle muidu ju meeldivad katastroofi- ja viiruseraamatud nagu Kingi "The Stand" ja Vagneri "Vongozero", aga seekord Mehe seltsis voodis oiates (teate, üksi on palju parem haige olla, saab lamada täpselt selles asendis, kuidas lihastel valus ei ole, kahekesi läheb kitsaks) tuli mõte, et alati ma samastan ennast nende raamatutegelastega, kes ellu jäävad - tõepoolest, mis sa ikka samastud kellegagi, kes kahekümnendal leheküljel ära sureb -, aga päriselus võib olukord olla ju ka vastupidine ...


Lapsed, Jumal tänatud, on piisavalt suured, et aru saada, kui neile öeldakse, ärge tulge lähemale, me oleme nakkavad, ja piisavalt suured, et ise külmkapist söök kätte saada ja toad soojaks kütta. Tänu Jumalale väikeste heategude eest.

Sunday, February 19, 2017

Vebruariidinädal

Vebruariidist tuleb paraneda, muidu võib sind tabada märtsioos, arvas meie sotsiaalpedagoog, kellega ma oma vebruariidimõtet jagasin. Tõepoolest, märtsioos oleks kindlasti hullem.

Lillebror jagas sünnipäevakutseid ja käitus üsna ... hampealmannilikult. Käekiri on endiselt arengujärgus ja lugemine käib endiselt üles ja alla.

Unistaja sai sünnipäevakutse, mille puhul ma kahtlustan, et ta pressis selle oma Sõbralt ebadiskreetseid küsimusi esitades välja. Nojah, kui Sõber, kes käib Unistaja Endises Klassis edasi, on vahepeal sõbrunenud paari kiusaja ja muidutüübiga, kellega Unistaja ei klapi (pehmelt öeldes), siis võib ta omaealistest lapselikuma ja natuke teistsugusema Unistaja nimekirjast "ära unustada" küll. Kaalun, kas peaks Sõbra ema käest selle sünnipäeva asjus uurima, kutse edastati lapse enda sõnastatud SMSi teel (noh, et kas aeg ja koht klapivad ja ega Unistaja nii umbes üheteistkümnendal tunnil külaliste hulka lisandumine siiski koormav ei ole). Hakkabki kätte jõudma see aeg, mil Unistajal on raske leida omavanuseid seltsilisi. Õnneks on meil kirikus paar nooremat selli, kellega ta jällegi hästi sobib.

Jõugu Juht käis prantsuse keelt vastamas. Neli, ütles õpetaja, aga viis ei ole enam kaugel. No me siis pingutame ja hääldame ja tambime artikleid edasi.

Kogu kamp käis ühe peamiselt Unistaja noorema kirikusõbra sünnipäeval. Sünnipäev oli vaieldamatult edukas, kuna Lillebror oli peo lõppemise peale väga pahane.

Mina ... olin haige ja närvis ja haige ja närvis. Keegi ammune teretuttav (tegelikult väga kena, aga mulle praktiliselt täiesti võõras inimene) tahtis Vanaema kaudu kangesti minuga kohtuda. Noh, mulle selle daami pakutud aeg ei sobinud, ega ma ei hakanud vägisi sobitama ka. Daam olla siis Vanaemal külas käinud ja maininud, et ju ta siis ei ole minu jaoks tähtis. Mul on küll ammuse teretuttava käekäigust hea meel kuulda, aga et võtta ekstra aega kohvetamiseks ... Vanaema on jah inimene, kes peab kontakti kõigi inimestega, kellega ta on kunagi samas bussis sõitnud või umbes nii, aga mina ausalt ei jaksa.

Mees jättis suurema summa autoremonti ja käis ostis ülejäänud raha eest mulle palderjanitablette. Palderjanitablettide omamine rahustab, tundub mulle - meeleolu on purgi üleandmise hetkest saadik palju stabiilsem. Pealoogia.

Jõugu Juht käis Eesti sisemeistrivõistlustel Türil ja saavutas lugupidamiseväärilise seitsmenda koha. Kuna teiste spordikooli gruppide ootamine oleks tähendanud JJ-le seitset tundi molutamist, käisime tal seal järel ja sõitsime üksiti - sest pool maad oli ju niigi läbitud - Teisele Vanaisale külla. Kesk-Eestis oli ilm nagu kuld, päike säras ja autotermomeeter näitas viis kraadi sooja, aga kohale jõudes juhtus see, mis ikka juhtub - tuul lõi kohe maja ees hingetuks ja nii läks nässu ka meie ilus plaan käia mere ääres päikeseloojangut vaatamas. Selle asemel kuulasime Teise Vanaisa Türgi-reisi muljeid ja olime niisama olemas. Koduteel, vahetult enne Viljandit ületas teed suurem metskitsede kollektiiv, kõik kenasti üksteise järel. Niigi palju loodusvaateid, eks ole.

Täna kirikust tulles otsustasin, et teen lõunauinakut ja püüan selle käigus jagu saada ka ebamäärasest haigusevihjest, mis mind juba mitu päeva tüütab. Magada sain vast pool tundi, siis läks uni ära ... Haigusevihje on ka endiselt olemas. Urr. Vebruariit, ma ütlen!

Friday, February 17, 2017

Sündsuse küsimus

Mõni aeg, kohe mitu kuud tagasi oli Lillebrori Sõbra peres olnud probleem: Lillebrori Sõbra Õde keeldus jalga panemast pikki pükse, ma ei tea, kas mindi matkale või kuhu, igatahes oli seelik ebakohane: "Lillebror ütles, et talle ei meeldi, kui tüdrukud pükse kannavad, sest tema ema kannab ainult seelikut!"

Nii umbes kuusteist aastst tagasi vestlesin tööl ühtede teismeliste plikadega riietusest. Ega nad väga kõrge sotsiaalmajandusliku staatusega peredest ei olnud. "Meie küll seelikut selga ei pane, ega me l***** ei ole!" väitsid nemad. Mina küsisin, kas mina siis olen ... "Teie võite, teie olete vana!" Nunuh. :)

Paari päeva eest sai üks saksa blogija kahtlasepoolse märkuse osaliseks. Arst, kes tema veenilaiendite võiminaeiolesüvenenudmisasjadega tegeles, kiitis kõigepealt daami riiete värvivalikut ja mainis siis, millist värvi sukki tema naiste puhul eelistaks. Minu esimene reaktsioon sellele jutule oli, et mis sa siis lähed meesarsti juurde (ma pole ausalt elus ühtegi mitte-üleolevat meesarsti kohanud ... peale onu Antsu, aga tema patsiendid olid alati täiesti surnud, onu Ants töötas nimelt kaua aega patoanatoomina, võib-olla teeb see diskreetseks). Muude lugejate kommentaaride hulgas oli aga, et miks see Frau Mutti ometi peab oma koibi kõigile eksponeerima ja kas tema eas (natuke vanem kui mina) poleks juba aeg hakata normaalselt, st teksade ja tennistega käima? Jah, olen minagi saksa sõpradelt kuulnud, et seelikukandmist peetakse peamiselt Ida-Euroopa stiiliks, selliseks kerglaseks ja liigselt ahvatlevaks.

Mnjah. Minu ihu näitab seelik küll vähem kui need tänapäeva teksapüksid, mis kingalusikaga jalga tõmmatakse ...

Kõigepealt oli tegelikult ontlik pükskostüüm ja palav klassiruum, nii et ma võtsin varjava jaki seljast. Pluus muidugi jäi ja oli täiesti korralik. Ja keerasin ennast midagi tahvlile kirjutama. Tagasi keerates märkasin, et niigi juhmivõitu traktoristihakatised või mis nad olid jõllitasid veel juhmimal viisil minu eeeee ... puusajoont. Eks ma olin sel ajal tunduvalt noorem ja paremas vormis ka, aga kindlasti mitte klassitäiele Mõhkudele ja Tölpadele kutsekooliõpilastele vahtimiseks. Tagantjärele ei oska enam aru saada, kas igapäevaelus teatud intellekti ilmutavate meesisikute poolt vahitud saamine oleks olnud vähem vastik. Tõeliselt intelligentne inimene muidugi mitte kellegi ihu ei vahi.

Umbes samal ajal oli teismeliste piigade hulgas moes paljastuda natuke siit ja natuke sealt. Mõni õpilane kurtis, et peab tunnis vaatama eespingis istuja paljast alaselga ja string-aluspesu, sest pükste värvel nihkub piirkondadesse, mida minu noorespõlves võõrastele ei näidatud. Dekolteedest pole mõtet rääkida, läks veel natuke aega, kuni ma hakkasin tüdrukutele ütlema, et pangu nad kampsunid eest kinni, minul hakkab piinlik ... Ja ühel mälestusväärsel päeval jalutas mööda koolikoridori keegi tütarlaps, seljas Maailma Kõige Lühem Seelik. Eestpoolt varjas vist piisavalt, aga selja taha neiu ei näinud, kannikad välkusid ... Õnneks olid tal vähemalt tumedad sukkpüksid (mitte retuusid!). Tegin oeh, aga kuna olin parajasti muuga hõivatud, ei saanud ütlema ka minna, et ole nii hea, tule homme pikema seelikuga ...

Veel umbes samal ajal tabas mind äratundmine, et naised võiksidki naisteriideid kanda. Et minu võim ja õigus teistest naistest üle ei käi, on selge, ega ma kellegi teise elu ei tahtnudki korraldama hakata. Nii et hoopis: mina kui naine võiksin naisteriideid kanda. No aga need pükskostüümipüksid olid juba nurka lennanud ja mingid teksad olid pärast pesu ebamugavamaks läinud ja üldse ... ja nii ma ammu enne Lillebrori Sõbra Õe probleemi idaeuroopa sündsusetuks seelikukandjaks saingi. Minu meelest on niimoodi mugav. Aga: kui nüüd Frau Mutti probleemi peale mõelda: kas 40+ naisinimesel sobib koibi kõigile eksponeerida? Ja kas 40+ naisinimene võib ikka igal pool seelikut kanda, matkal ja mere ääres ja turu peal ja ...? Või on see liigne eputamine?

Wednesday, February 15, 2017

Mis selles autismis nii hullu on, et seda iga hinna eest vältima peaks?

Just sellist lauset lugesin paari päeva eest FB-st ühest diskussioonist, mis mingil põhjusel mulle nähtavaks hüppas.

Oeh.

Pärast uurisin, kes selle lausega hakkama sai, ja ikka oeh - ta pidavat ise autismispektrisse kuuluma.

On võimalik, et kui inimene on näinud üht kapsaliblika röövikut, on ta näinud neid kõiki. On võimalik, et kui inimene on näinud üht suitsusauna, on ta näinud neid kõiki. Kuigi ... tegelikult ei ole.

Kui aga inimene on näinud üht autisti ... kui ta on ise autist ... kui ta on näinud sadat autisti ... võib ta siiski olla näinuid ainult neid toredaid, arukaid autiste, nagu näiteks meie sõber MJ, kes on sõbralik, heatahtlik ja äärmiselt armas laps, aga näe, suuri rahvakogunemisi ja rutiiniväliseid sündmusi ei kannata ja peaaegu 10-aastaselt ei tule veel selle peale, et märjaks saanud sokid tuleks kuivade vastu välja vahetada. Või umbes nii.

Imeline, fantastiline Mairi Männamaa, kes oli üks minu õppejõududest ülikoolis, ütles kunagi, et kõik autistid on sarnased ja kõik autistid on erinevad. Nii ongi. Nii on kõik muudki inimesed. Mõned on toredad ja mõned lihtsalt ei ole, selle vahega, et ...

Meie sõbra MJ ema ohkas kunagi, et tema suurim mure on, mis saab MJ-st siis, kui tema ja MJ isa on igavikku läinud - kas ta hakkab oma eluga toime tulema? Muidugi, mitte keegi meist ei ole kaitstud paiskuvate põtrade ja kukkuvate jääpurikate eest, eluaegse abivajamise saab endale hankida ilma igasuguse kaasasündinud probleemita. Aga kui inimesel ongi mingi psüühika eripära, mille tõttu ta on enamiku ühiskonnaliikmete jaoks raskesti mõistetav ja ta ise ei tule teatud asjadega kohe üldse toime ...

Keegi tore noor ema märkis kunagi, et sellest poleks ju midagi, kui tema laps mitte kunagi arvutama ei õpi, peaasi, et laps õnnelik on. Suutmatus näiteks oma raha üle valitseda teeb minu meelest päris õnnetuks.

Vaadake ... heaoluühiskond ei pruugi kesta igavesti, MJ ema on sellest aru saanud. Võib-olla saab MJ ühel päeval isikliku abistaja ja töövõimaluse näiteks kuskil stabiilse keskkonnaga kasvuhoones. Võib-olla aga pöördub maailm MJ täisikka jõudmise ajaks pea peale ja isegi mitte iga vald ei suuda oma sante toita, vaid iga pere vaadaku ise oma abivajajate järele ...

Ja kujutage nüüd endale ette mitte isegi otseselt autisti, vaid lihtsalt last, kellel on muuhulgas agressiivsust põhjustav psüühikahäire või ajukahjustus. Kontrollimatut agressiivsust. Ja metslooma jõud pluss eriüksuslase reageerimiskiirus. Paremal juhul on lapsel head vanemad, kes otsivad talle parimat võimalikku abi. Halvemal juhul ... Kujutage ette, et sellisel lapsel on ema, kes keeldub kategooriliselt eripedagoogilisest abist ja hüperaktiivsust pärssivatest ravimitest. Ma olen niisugust asja lähedalt näinud, kole oli.

Pika ja hüpliku jutu mõte on selles, et igasugused vaimse ja füüsilise tervise eripärad, mis toimetulekut segama hakkavad, on vältimist väärt, kui see on vähegi võimalik.

Ah et kas mina ka muretsen ...? Jah, ikka. Ma enam ei karda, et Unistaja kunagi üldse eluga hakkama ei saa, veel umbes neli aastat tagasi kartsin vägagi. Tal on juba olemas väga palju iseseisvuseks vajalikke baasoskusi. Ilmselt ei saa temast kunagi tippjuhti, ta ei lähe arvatavasti kunagi laulupeole või hm, Kameruni vabatahtlikuks (Kamerun oli esimene eksootiline riik, mis pähe tuli, ma ei tea selle poliitilisest ja isegi geograafilisest olukorrast midagi), sõjaväeteenistusest katsume ka kuidagi ära nihveldada - kui mitte muu, siis selle pärast tuleks talle see Aspergeri diagnoos välja ajada, eks ole -, aga on lootus, et ta õpib ühel päeval mõnusa ameti ja asub rahulikus keskkonnas toimetama. Soovi korral võib ta alati meie juures Majas elada, siia saab vabalt eraldi korteri teha, kui talle niimoodi meeldib. Aga mitte ükski, ausalt, mitte ükski täie mõistusega inimene ei soovi endale isegi mitte Unistaja tüüpi last, kes paigutub ometi kogu autismispektri kahvatuimasse varjundisse. Kui aga elu suunab Itaalia asemel Hollandisse ... Eks siis tuleb õppida tundma rõõmu neist erilistest asjadest, mis kaasnevad mittestandardse lapsega.

Vebruariit jätkub

Nii ongi. Ma vajan üht suurt tassi kakaod ... vähemalt kuue lusikatäie kakaopulbriga.


Edit veel üks närvivapustus hiljem: Minu kallis Mees hakkas mulle kakaod tegema. Küsis mitu korda, kas ma ikka tahan seda kakaod - mis mõttes seda, meil on riiulis purgitäis Nesquiki*, rohkem võimalusi ei ole ju. Kummastasin omaette, aga vastasin, et loomulikult seda, mida siis veel? Kümme minutit hiljem leidsin köögist Mehe, kes segas potis pruuni keedust ja laua peal oli küpsetamiskakaopulbri pakk, mis tavaliselt elab kuskil kapisügavustes, sest ma teen neid ameerikapäraseid browniesid harva ja muude asjade sisse see sappmõru ollus ei kõlba. Karjatasin. Mees väitis, et ta olla mitu korda üle küsinud. Lapsed jõid kibeda keeduse pika hambaga ära ja kurtsid, et maitseb sama hullusti nagu Vanaema pool. Puhtast kakaopulbrist jook on ju alati tumeda šokolaadi vastiku maitsega, ükskõik kui palju suhkrut panna!

Nüüd on Mees solvunud ja mina õnnetu. Kakaod on meie majas tehtud alati nii, et piim kuumaks, tassi, Nesquik või mõni muu valmispulber sisse, valmis. Mõrust toorpulbrist ei tehta mingit jooki, sellel on tumeda šokolaadi maitse! Kas on nii, et Mees pole peaaegu 16** paar-olemise aasta jooksul tähele pannud, et ma tumedat šokolaadi südamest ei salli (kinkida on seda siiski hea, kui kingisaaja eelistust ei tea, sest küpsetamiseks kulub ta ikka ära)? Ei ole nagu loogiline. Või on mul õnnestunud olla nii hea koduhaldjas, et Mees pole iialgi näinud, mismoodi ja mis komponentidest talle või lastele kakao tassi tekib? Kui nii, siis ... olen ma oma koduperenaise-karjääriga liigagi hästi hakkama saanud. Igatahes valmistas solvunud abikaasa - olgu ta südamest kiidetud - mulle uue kuuma piima ja sinna ma siis kühveldasin ... seitse kuhjaga lusikatäit tsiviliseeritud, ebatervislikku, aga hingele absoluutselt vajalikku valmispulbrit.

_______
* ma tegelikult tean, et Nesquik on osa poolt maailma ebatervislike toiduainete turgu valitsevast kontsernist, aga me oleme hinna- ja maitsetundlikud.
** kui Jumal päevi annab ja me õhtuks ära lepime, siis saab kuu aja pärast 16 aastat täis.