Sunday, July 3, 2022

Meistrid ja maasikad

 Sel nädalal on põhitegija olnud muidugi palavus. Minul isiklikult pole sellise korraliku rannailma vastu suurt midagi, aga paluks siis randa kah... Rannas siiski käisime. Saadjärves oli imeliselt soe, paluks veel. Lossi juures järves oli a) külm vesi; b) kole palju rahvast ja c) osa kolepaljust oli arvatavastoi venekeelsete laste seltskond, kelle eesmärk paistis olevat võimalikult palju lärmi tekitada. 

Reedel sõitsime palava ilma puhul Kuurortlinna ja tuvastasime, et meri on ka täitsa mõnus. Laupäeval olid lisaks soojale veele ka suurepärased lained.

Kuurortlinnas toimusid laupäeval ka meistrivõistlused. Meie lapsed käisid aga jälle kuldmedalite järel, nii et meil on taas kaks Eesti meistrit. Meil ei oleks midagi ka selle vastu, kui nad mõnikord umbes viiendaks tuleksid, aga ei õnnestu kuidagimoodi. Vibuplatsil oli küll kohutavalt palav, aga noored pidasid vist päris hästi vastu. 

Teel Kuurortlinna põikasime Saara kirjastusest läbi, sest hea tahtmise korral saab ka Türi meile tee peale jääda. Imetore paik! Mul oli muidugi asja ka, üks naisterahvas soovis veinipunast nootidega salli. No ma siis koon.

Veel viisime Kuurortlinna tellijale ära ühe väga helesinise vaiba.

Reede õhtul pärast Hansalaadal käimist - ja oli ikka laat! - ja kogemata Ritsikuga kokkujuhtumist käisime Lillebroriga tondipüüdmisretkel. Nimelt elab Metsa tänaval kaunis pikakarvaline must Tont, kes oli neil päevil rõdult alla kukkunud ja kaotsi läinud. Kohtasime hämmastavalt vähe kasse, neist kaks olid mustad lühikarvalised - aga ei mingit Tonti. :( Tondi ahvatlemiseks kaasa võetud Sheba konservi sõi lõpuks ära üks kõhn, aga väga armas noor isane triibik sealsamas Tondi kodumaja juures. 

Lillebror käis nädala sees Toreda Klassivenna vanaisa juures maal kanadega tegelemas. 

Legolas käis tolsamal reedel ühe trennikaaslasega Kuurortlinna vahel jalutamas. Trennikaaslane on naissoost, blond ja Legolasest aastapäevad noorem. Nunuh. "Ka sõpradega võib jalutada," arvas Legolas ja jätkas sujuvalt: "Noh, kui ma ta siis sinna öömajakohta ära saatsin..." Olgu siis sõber, aga ilmselt viisakas sõber. Jaanipäevatalu rahvas, kes samal ajal samas kandis oli, igatahes nägid ja uurisid kohe, mis tšikk Legolasel kaasas on ja meeldib või...? 

Jõugu Juht Kuurortlinnas ei käinud. Tema käis hoopis tööintervjuul ja tegi eduka proovipäeva, mille tulemusena peseb ta nüüd mõnda aega ühes restoranis nõusid. Miks mitte, keegi peab ka seda tööd tegema ja kuni mingeid suuremaid oskusi pole...

Mees sai kasvuhoone niikaugele, et vaja on veel ette saada uks ja peale katus. 

Mina kudusin laia kanga maha ja sain kitsama kanga üles, kuigi kudupööningul oli hirmus palav. Veel olen enam-vähem iga päev korjanud umbes kilo maasikaid. Maasikaid süüakse meil niisama. Ja jäätisega. Ja rullbiskviidi sees. Ja maasika-sidrunikoogi peal. Ja niisama. Paraku tahavad maasikaid süüa ka teod ja linnud. Lindude vastu aitab võrk, tigude vastu eimiski... ja maasikakorjajat tahavad süüa parmud. Võeh. 

Metsas tegin maasikaluuret, mis tipnes kausikese kukeseentega ja tõdemusega, et metsmaasikaid on praegu küll palju, aga parme on veel rohkem. Ehk tuleval nädalal on meeles korjele minnes putukatõrje kaasa võtta (kuigi ausalt öeldes ma arvasin, et ega veel midagi ole, tulen mõne minuti pärast tagasi, siis nad ei jõua hammustada).

Head juulit!

Friday, July 1, 2022

Kalender ütleb, et on juba juuli

 "Juuni on ju peaaegu läbi," kurtis Legolas jaanipäeva paiku. "Varsti on suvi ka läbi." Meenutab Vanaisa, kes ajas nelikümmend aastat tagasi väga noore minu korralikult segadusse jutuga, et tema jaoks on suvi jaanipäevaga läbi. Eks nad ole muidu ka sarnased, välimuselt ja nii. 

Minu meelest tuleb juuli küll veel täitsa suvine. Eks muidugi muid tegevusi on ka. 

Näiteks:

  • käime Kuurortlinnas, mõnel siin on võistlused ja mõni tahab merre ujuma; 
  • Monsieur Picasso läheb üheks pikaks päevaks korralisse remonti;
  • Lillebror läheb Piiblilugemise laagrisse;
  • osaleme Hansapäevadel, leiate meid Emajõe äärest;
  • Mees paigutab inimesed ära koguduse laagri tubadesse ja kämpingutesse;
  • vähemalt osa meist osaleb koguduse laagris;
  • Legolas läheb spordikooli laagrisse;
  • minul on kohtumine notariga;
  • võimalik, et käime veel Kuurortlinnas, sest suvi;
  • võimalik, et osaleme ka Linalaadal;
  • kusagil seal kõigi asjade vahel teeme maasika-toormoosi;
  • vaarikad saavad valmis;
  • ja kirsid;
  • ja mustikad,
  • ja ma loodan, et kukeseened;
  • Mees ehitab mingi osa tuulekojast kinni;
  • midagi head juhtub kindlasti veel.
Loodetavasti lõpetavad kohevarsti õitsemise kõrrelised ja loodetavasti saab hästi ruttu läbi parmuhooaeg, siis tuleb juulikuu veel parem. 

Thursday, June 30, 2022

Autodest. Ja jalgratastest.

Kooliaasta sees stardib meie juurest* Linna poole igal äripäeval auto, sees neli-viis inimest. Üliharva, kui me kahe autoga läheme, Frau Corsa on kasutusel pigem erandjuhtudel. Arvesse võttes Monsieur Picasso suurust ja mahutavust (kuni seitse inimest või õige mitu lahtivõetud mööblitükki), on tegu päris ökonoomse ja muidu ka öko sõiduriistaga - noh, nii öko nagu üks 14-aastane diiselauto olla saab, ülevaatuste gaasiosa läbi ta alati hindele viis, sest filtrid ja asjad. 

Möödunud kooliaastal hargnesime regulaarselt Peetri kiriku juures. Jõugu Juht läks kas linnarattaga või jalgsi oma kooli, meie ülejäänud teisele poole kooli. Uuel aastal saab hargnemiskoht olema tõenäoliselt sama või äärmisel juhul Atlantise juures, sõltub bussidest, ainult et jalgsi on Legolasel natuke kauge oma kooli minna, ta hakkab sõitma bussi või linnarattaga. Isikliku jalgratta võimalikus hoiukohas Vanaisa juures järel käia on ebaotstarbekas, ukerda mööda väikesi tänavaid ja sealt maja eest ei saa ka keskpäeval liikuma, sest möödasõitvate autode voog on nii katkematu (ehkki algselt pole see tänav suuremaks liiklussooneks ette nähtud), rääkimata siis hommikusest tipptunnist. Pelaegi võib juhtuda, et Vanaisal tuleb ärevusehoog ja ta paneb kõik uksed seestpoolt riivi, aga uksekella peale ta ei ärka...

Auto sai pargitud koolimaja lähistele linnaosas, kus päevase parkimisega suuri probleeme ei ole. Kesklinnst läbi ei sõitnud. 

Poole päeva pealt läks Mees enamikul päevadel tavaliselt enda teise töökohta, mis asub nii kesklinnas, kui kesklinnas olla saab, põhimõtteliselt ülikooli peahoone vastas. Kuus kuni kaheksa kuud aastas ei soodusta ilmastik tõukeratta- ega jalgrattasõitu... Bussiga oleks hädapärast saanud küll, aga. 

Mehe töö iseloom teises kohas eeldab, et ta saab kiiresti liikuda sama asutuse erinevate allüksuste vahel ja käia arvutipoes. Ma ei kujuta hästi ette, kas linnaratta korvi mahuks ära printer, aga jällegi, ilm... Tähendab, kui hommikul tuleb hädakõne, et lasteaeda on esimesel võimalusel vaja uut printerit, siis läheb läbi kolmanda klassi projektori lamp ja kinosaalis on õhtuse ürituse jaoks vaja midagi... võib juhtuda, et Mees käib arvutipoodidest sisse ja välja nagu süstik kangas ja et tööaja sisse ära mahtuda, on seda mõistlik teha autoga, sest päris kõik arvuti- ja tehnikapoed kesklinnast jalutatavas kauguses ei asu. 

Pärast tööd, kooli ja trenni toimub korjeretk. Mees tuleb minule järgi koolimajja või poodi, kus mul on käe otsas keskeltläbi kaheksa kilogrammi asju (me ostame toitu ja muud tarvilikku kuuele inimesele ja neljale kassile). Jõugu Juht kulgeb ise mingisse kohtumispunkti. Lillebror ja Legolas on talveajal paraku teises Linna otsas trennis - sinnaminekuga katsume ühildada ehituspoodide külastamise, kui seda vaja peaks olema, meil päis sageli on - sest Tartus on peaaegu kõik ehituspoed ühes puntras koos. Vanaisa kodu jääb enam-vähem kodutee peale. 

Üldiselt katsume me oma autoga liikumist siiski optimeerida, niivõrd-kuivõrd see tehtav on. 

Ja siis tuleb keegi kirglik jalgrattur, kes ütleb, et autokasutajad on liikumispuudega ja sõidavad üldse kõik ainult džiipidega, üks inimene autos... Siis võiks see ütleja, palun, minna personaalselt džiibiomanikega rääkima, mitte üldistada. 

Ja siis tõstab Linn linnarataste pluss busside kasutamise hinna hopsti mitmekordseks, niimoodi, et - ma pole küll täpselt välja arvutanud - laste pidev autoga siia-sinna liigutamine hakkab järsku täiesti mõistlikuna tunduma**. Ehkki Linnas on väga palju mitte-Linnast ja mitte-lähivaldadest pärit õpilasi, kes on siiani olnud linnarataste tänulikud kasutajad... ja samal ajal tahetakse, et inimesed autodest loobuksid. 

Ja siis ütleb mu hea tuttav ajalehes, kui väga ta loodab, et autokütuste hinnad veelgi tõusevad, sest kõik peaksid ikkagi sõitma jalgrattaga...

Ma arvan, et ma ei ole ainus inimene, kes jalgrattaga püsti ei püsi. Jalgsi kõndida meeldib mulle päris hästi, aga see ei ole kohe üldse mõistlik, sest sügis ja talv ja vihm ja külm ja kolmiknärv. 

Võib-olla oleks vaja natuke järele mõelda, kuidas jalgrattarohked linnad oma inimeste liikumisi on korraldanud... juba aastakümneid, erinevalt eestlastest, kes tahavad, et kõik pikad protsessid juhtuksid otsekohe. Ja ehk alustaks sellest, et kõik ühte tüüpi poed ei oleks samas linnaosas koos... ja et kogu meditsiin ei oleks ühes mammutasutuses... ja et inimestel oleks võimalus valida oma laste lasteaiakohti kodu või töökoha lähedale... ja et lõpuks ometi saaks tehtud korralik ringtee ümbes Linna, Meid puudutab regulaarselt küll ainult see ehituspoe-asi, aga keegi vist tollesama jalgratturi inetu arvamusloo all kommenteeris, et kui kodu on Ülejõel, lapse lasteaiakoht on Veerikul, aga ise töötad Tõrvandis (või midagi taolist), siis on jalgrattaga liikumine keeruline. Ja ikkagi, ilm. Jalgrattalinnana eeskujuks toodud Amsterdamis ei ole talvel põlvesügavust lund. Kui mina olin laps, viidi ka meie tänavast lumevallid minema, praegu viiakse vist... paarilt peatänavalt?

Sealjuures armastan ma väga jalgrattureid, kes kannavad erksavärvilist riietust ja näitavad, kuhupoole nad liiguvad. Õnneks on vähemaks jäänud üleni hallis riides vanamehi, kes sõidavad Emajõe ääres halli jalgrattaga, kaasas hall õng ja hall koer... aprillis halli ilmaga. Umbes sama väheks, kui me uhkete jalgrattateedega Nurme tänaval, kuhu me aeg-ajalt ikkagi satume, jalgrattureid üldse näinud oleme (4).

Ühesõnaga, urr. Ja mul on hea meel, et kiirabi- ja tuletõrjeautodel on siiski mingi võimalus Riia mäest ühes või teises suunas liikuda, tähendab, et ajuvabaduse mäe idee läbi ei läinud. 

__________

*head inimesed, ärgem praegu rääkigem ei meie elukohavalikust ega ühistranspordi kasutamisest, meie juurest ei jõua bussiga töö- ja koolipäeva alguseks Linna... ja me ei kurda selle üle. Kui mingeid tava-aegade väliseid üksiksõite on vaja teha, käime küll bussiga, jah, eriti lapsed. Käisime ka siis, kui bussipilet veel kaks eurot maksis - aga siis oli juba alates kahest sõitjast rahaliselt mõistlikum autoga minna. 

**ma juuliks ega augustiks neile seda röövellikku kuukaarti ei osta, enne septembrit vaatame ja arvutame, mis mõistlik on. Helistasin ka Linna infosse ja palusin selle õpilaste-asja edasi öelda, et äkki ikkagi saaks hinnasüsteemi lisaks sissekirjutusele ka ARNOga ära sisuda või midagi...

Tuesday, June 28, 2022

Linnujuttu

 Kureperekonda meil ju sel aastal pole. Ei tea, miks, aga kujutan ette, et keset paaritumist metsiserünnaku üle elanud kureproua ei pidanud meie pesa piisavalt turvaliseks kohaks, kus haududa ja poegi kasvatada. Loodetavasti elavad nad oma pereelu seekord kusagil mujal ja nendega pole midagi hullu juhtunud.

Aga täna... Oletan, et tegu oli härra Kurega, kes tuli teostama tavapärast kinnisvarahooldust. Ikkagi väärt pesa, vaja tema olukorraga kursis olla. Toimetas teine pesal, oksaraag nokas, kui järsku pikeeris eiteakuskohast väike, umbes kurepea suurune pruunikas lind. Küllap oli tema kurgede äraolekul kurepesa keldrikorruse okste sisse oma pesa teinud ega teadnudki, et pesa pärisperemees on keegi teine. 

Kas te olete kunagi näinud, kuidas valge-toonekurg ehmunult võpatades pea õlgade vahele tõmbab?

Seda võpatamist jätkus õige mitmeks ähvarduslennuks, siis tüdines kurg ehmumisest ära ja hakkas üsna ükskõikselt tiibu kehitama - saa aru, ma olen sinust suurem, sa ei huvita mind, kobi oma pessa tagasi ja lase minul rahulikult pesa remontida. 

Mulle meeldivad pääsukesed ja kured, nemad on alati mõistlikud, mõni öökull või terve, paks, hea välimusega maatuvi lähikonnas oleks ka tore, aga väikesed pruunid närvilised linnud... võiks kusagil mujal elada. 


Sunday, June 26, 2022

See nädal, kui kerahein õitsema hakkas

 No tegelikult õitsevad meil praegu ka jasmiinid ja kibutvitsad ja Linna servas on mitu põldu imekenasti rukkilillesinised... aga need kõik ei mõjuta, kerahein mõjutab mind kahjuks väga intensiivselt. ATSIH! Päeva kõige parem hetk ongi see, kui allergiaravim mõjuma hakkab. Küllap saab tolmamine varsti mööda, ilm on lisaks õietolmusele ka märkimisväärselt palav. 

Enne, kui palavaks läks, ladusime Vanaisa juures puid. Tema ise tundis ennast sel päeval kehvasti, püsis voodis, ilmselt ei registreerunud toimuvat eriti. Tänaseks oli sooja ilma puhul õues käinud ja teinud oma tavapärase järelduse: küttepuud on ära varastatud! Mees pidi siis natuke seletama ja meelde tuletama, et oli siin ju üks halva enesetunde päev, vaat siis...

Veel ühel päeval sain kokku sakslasega, kes soovis esitada mulle küsimusi Lennujaama kõrval üleskasvamise kohta. Ta tundus muidu kena inimene, ainult sõja suhtes oli segaduses, et Ukraina on ju ka teadaolevalt paha maa ja Venemaa on üldiselt ju meie kõigi sõber... Ma ei viitsinud hakata veenma, rääkisime parem millestki muust. Üldiselt on ökomöku-sakslased sageli päris põhjalikult ajupestud, sellest on kahju. Kõigest hoolimata käisime temaga ka kohvi joomas, "Anna Edasi" on endiselt Linna parim kohvik. Tänu minu viitsimatusele lahkusime sõpradena. 

Siis tuli jaanilaupäev ja Tünnilaat ja jaanituli. Kole pikk päev sai, aga oli kena. 

Päris jaanipäeval oli meil Laenulaps. Mees viis kõik poisid ujuma, vesi olevat olnud jahe. Mina sorteerisin laadalkäinud vaipu ja mõõtsin portsu uusi. 

No ja laupäevasel päeval... kudusin pööningul õige mitu tundi. Selgus, et kui higi ojadena nägu mööda alla voolab, ei jätku kehal vett hingamisteede turseshoidmiseks, igatahes oli minu õietolmuallergia kogu kuduaja vait ja vagane. Puhas õndsus. 

Pühapäeval, jah, pühapäeval lauldi kirikus jumalateenistuse lõpuks väga ilusat laulu, Legolas läks endiste  klassikaaslastega kokku saama (mulle tundub, et nad ongi väga head sõbrad ja omavahel lähedasemad kui põhikoolilõpetajad keskmiselt) ja Jõugu Juht Laenulapse poole. 

Sel nädalal korjasime aiast selle aasta esimesed maasikad. 

Sõime õues.

Mees ja poisid on kasvuhoonet õhtustel aegadel edasi ehitanud - temperatuur lubab õues tegutseda umbes alates kella kaheksast, aga samal ajal aktiveeruvad ka sääsed. Tuleb leida mingi kompromiss-pooltund. 

Kurgedega on meil sel aastal kehvasti - kevadel olid mõlemad, aga praegu ainult üks ja temagi ilmutab ennast harva. See on esimene aasta, kui meil kurepoegi pole. No vast tulevaasta jälle...

Kassidega on seevastu hästi, väga isane hall triibik käib süüa küsimas ja meie neli daami lubavad tal armulikult õues viibida. Eile õhtul oli eestrepi juures seltskond: Millie, Freya, hall triibik ja üks teadmata vanuses, tuvastamata soost väga suur kärnkonn. Konna nägemine on muidugi õnn ja rõõm, vanarahvas minu vanaema Mahti isikus teadis, et kolme päeva jooksul pärast konnakohtumist tuleb vihma. Minu sisemine surikaat armastab küll väga päikest, aga eriti praegu oleksin tänulik ka vihmasaju eest. 

Friday, June 24, 2022

... kõrgeks kasvab rohi...

On kõrge jah, ja õitseb ka hoolega. ATSIH! Teen siin vaikselt eksperimente, milline kombinatsioon ravimitest ka tegelikult töötab. Üks Medrol päevas sel aastal ei tööta (urr). Üks Kestine päevas ei tööta, nagu oligi teada, väheks jääb. Kaks Kestinet päevas, üks hommikul, teine õhtul - töötab, aga loomulikult esineb mul siis sagedane kõrvaltoime unisus. Medrol hommikul, Kestine õhtul on veel pikemalt katsetamata... peaasi, et mõjub, ma muidu ei jõua ära nuusata ja silmade sügelus ajab soiguma. Loodetavasti saab põhiline tolmamisaeg sooja ilmaga ruttu läbi. Pärast tulevad pujud, aga need pole pooltki nii hullud. 

***

Kõrge rohu vastu niitsid mehed siin ükspäev Maja ümbert. Elurikkus on tore, aga puusadeni hein on siiski natuke nagu liig. Elurikkuse näitena leidsin ühe sisseniidetud raja servast ilusa suure pruuni rööviku. Lillebror rõõmustas röövikut nähes väga. Röövik esialgu nii väga ei rõõmustanud, aga kui aru sai, et Lillebrori lõhn tähendab värskeid rohuliblesid, muutus oluliselt reipamaks, sõi isukalt, väljutas röövikuväetist ja keeras ennast mõne päeva pärast kookonisse. Loodame, et ta saab ühel päeval liblikaks. 

***

Jaanilaupäeva puhul käisime laadal. Oli väikese vaiba laat - kõik inimesed tahavad sel aastal millegipärast  pisikesi  kaltsuvaipu. Hämmastaval kombel pääsesime sel korral laadalollist. Oli hoopis teistlaadi elamus - keegi kena noor inimene tuli, nägi, vaip võitis - tähendab, see oli TÄIEGA tema vaip ja ta VAJAS seda OTSEKOHE, nii HULLULT meeldis, kuigi tal polnud aimugi, mida ta sellega peale hakkab. Mis võiks minul selle vastu olla, kui keegi minu kootud vaipa hirmsasti vajab?

***

Jaanilaupäeva puhul käisime ka koguduse jaanitulel. Oli kena, kuigi Lillebrori ja Sõpru tuli natuke juhendada. Pärast tulid lõkke äärde küll kõik sealtkandi sääsed, kes ilmselt arvasid, et mina olen üks nende õhtusöögi pearoogadest... aga see on kahjuks siitkandi elu paratamatus. Ma ei ole mitte kunagi süvenenud, mida söövad sääsevabamate paikade linnud ja kuidas seal üldse väikeste putuktoiduliste lindudega on?

***

Seene- ja marjaluure andis tulemuseks täpselt nulli. Kaks metsmaasikat olid kergelt roosaka põsega, ilmselgelt on kõigi meie tavaliste metsaandide jaoks veel vara. Tuleval nädalal uuesti. 

***

Ja kui nüüd järele mõelda... siis on meil juba alates eilsest põhimõtteliselt puhkus. Ametlik puhkus algab vist esmaspäeval, aga juba eile oli ju riigipüha ja täna ka ja siis tuleb nädalavahetus peale, eks ole. Loodetavasti saab nüüd mõni päev olema rahumeelne tuterdamine omas tempos, aga sellegipoolest saab pesu nöörile, söök valmis ja Asjad Tehtud. Näiteks on tänasel päeval ärategemist vajav asi vaibasorteerimine... aga ma lähen jalutan nüüd kõigepealt natuke aega aias. 

Tuesday, June 21, 2022

Mõtisklemisi

 Eile ladusin Vanaisa juures keldris puid. See on mõistlik, aga tegeliukult vähese kasuteguriga tegevus, no aga kui ta nii hirmsasti tahab... Töö ajas higistama ja tuul tõmbas, sest aknaluugid olid lahti. Selline olukord teeb pahuraks. Tulid meelde mingid ebameeldivused, ebameeldivate inimestega. Mulle ei meeldi selliste asjade peale mõelda... vahel suunan ennast sellisel puhul Teiste Mõtete (nagu Tiffany Achingul) juurde, on küll filosoofiline, aga ajab kurjuse pealt ära. 

Mõtlesin, et maailmale on muidugi vaja... hoolijaid. Arste ja õpetajaid ja teisi, kes inimestega töötavad. Siis on vaja loojaid. Ja neid, kes on kahe jalaga maa peal ja näiteks midagi kasulikku toodavad. Aga. Mis sorti kasu saab maailm mammonaihalejatest või neist, kes ainult enda välimuse peale mõtlevad? Ilma hoolimise, loovuse ja praktilise meeleta? Või on niisuguseid inimesi siiski palju vähem, kui paistab, ja mõni "peaasi, et bemm akna all on" inimene* on mingis väljapoole mittepaistvas kontekstis siiski päris tore ja hooliv, on näiteks sala-annetaja või abivalmis maatöötegija või midagi? Ja kui kena oleks, kui lisaks kellegi häirivale küljele saaks kohe ära näha ka tema hea külje. 

***

Häirivusest veel - ma olen ju alati lugenud kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Tegelikult ei ole see hea ega edasiviiv, sest nii neti- kui pärisilmas on liikvel igasugust jampsi ja jutte, mis ei mõju ei ülestõstvalt ega arendavalt, pigem vastupidi. Uudistega peaks nagu kursis olema, aga kas ma tegelikult vajan mõtteid ja maailmavaateid, mis mulle ei meeldi/on vastikud/tekitavad õudust? Ja sealjuures mitte õuduskirjanduse kui väljamõeldise üsna süütut õudust? Niigi juhtub päriselus igasuguseid asju... Selles mõttes, et tööalaselt kannatan ma kõik vaadete põrkumised ja erimeelsused välja, toetan ja elan kaasa, sest amet on selline. Keerulised asjad päriselus on siis, kui keegi, kellega me peaks nagu täiesti sama asja ajama, ilmutab täiesti ebaloogilisi väärtusi - või väärtusetusi. Mu lemmiknäide on üks paarikümne aasta tagune lugu, kus kolleeg, kes - olles ise alkohoolikute alkoholismi all kannatanud - valjusti üle õpetajatetoa pröökas, et mees, kes ei joo, polevat mingi mees. Saa siis aru... 

Olen siin natukehaaval siin ja seal harvendanud, keda ja mida loen, aga vahel juhtub ikkagi... ebameeldiv. Hetkel moorin siin ühe rumala ajaleheartikli pärast. Poleks pidanud lugema, eriti mitte autori (täitsa tuttav inimene) enda saatesõna. Nüüd olen halvas tujus ja tuttava peale pahane. Isegi kui see kaua ei kesta - ja kindlasti ei kesta -, siis poleks ju tarvis olnud... Ja eile panin kõrvale ühe raamatu, sest liiga nõmedaks läks. Aga miks mul seda üldse vaja oli...

Peab ikka seda lugemismaterjali veel rohkem harvendama. 

***

Eelnev haakub lusikateooriaga - et inimesel on päeva jaoks nii- ja niipalju lusikatäisi energiat ja kui need otsas on, siis ei tule enam suurt midagi. Ja kui taustal on krooniline haigus või mõni muu vältimatu stressifaktor, siis polegi imestada, kui energiat on loetud teelusikate kaupa. Mõni inimene, jah, saab igaks päevaks ämbritäie jaksamist ega märkagi, et sealt õhtuks midagi otsas on... mõni ei saa. Haigus võib olla füüsiline või psüühiline (minul on siin ja täna päris intensiivne õietolmuallergia, mis ei ole kindlasti millegi hullemaga võrreldav, aga segab elu siiski päris palju), stressifaktor saab olla näiteks lähedase tervisemure, suurem ja pikaajalisem majanduslik õnnetus või midagi muud taolist, millega pole ise suurt midagi võimalik paremaks teha. 

No ja siis... paluks lihtsalt arusaamist. 

Et sala-introvert vajab aeg-ajalt omaetteolemise aega, et "mine teisele tööle" ei pruugi olla niisama lihtsalt kättesaadav lahendus, või et tegelikult võib kellelgi olla väljapoole mittepaistev füüsiline häda, mille tõttu ta ei suuda nii palju, kui täiesti terve inimene. 

No ja need, kellel "energialusikaid" napib, vajaksid tegelikult rohkem julgust öelda, mida nad vajavad. See ei ole hädaldamine, kui keegi teada annab, et ta praegu ei jaksa, paluks rahu ja vaikust - või mis parajasti tarvis on. See on hoopis igati kasulik oskus - aru saada, mida ma nüüd ja praegu vajan. See ei tähenda, et oma tervisemuret/stressifaktorit/mida iganes peaks pidevalt vabanduseks tooma, vastupidi. Mõistlik täiskasvanu oskab hinnata oma kohustusi ja vajadusi ega poe millegi taha lihtsalt mugavusest (teismelistel olen sellist käitumist täheldanud küll). 

Oleks tore iga päev ja kogu aeg olla mõistlik täiskasvanu. Kui vahel välja kukub, on väga mõnus. 

***

Mul siin üksvahe mõistlik täiskasvanu olemine täitsa töötas, kodusel rindel nimelt. Tegin hommikuti PLNi, mis tuleks sel päeval ära teha, ja püüdsin seda teha realistlikult. Üldiselt õnnestus. Viimased mõned nädalad on meil olnud tihedad ja vahepeal olin tõbine, aga tegelikult peaks seda taas tegema hakkama. Suvepuhkuse mugavat kulgemist see ei peaks segama, mingid aia- ja majapidamistööd on selle kulgemise sees alati olnud. 

Kui nüüd jaanipäev mööda saab, siis vast tuleb üks kulgemise-nädal. Ja maasikad. Täna sõime perekondlikult esimese, oli maasikas küll. 

Head kulgemist teile ka!


__________

*mul on nende sõnadega seoses üks väga konkreetne inimene silme ees, oli kord üks tööalane keeruline lapsevanem...

Sunday, June 19, 2022

See nädal, kui Legolas põhikooli lõpetas

Kui nädala alguses mõtled, et teeks nalja pärast k-testi... ja siis selgub, et see on peris kena nali küll, kui see nüüd just nali ei ole... siis saab edasi ju ainult paremaks minna. Õietolmu ja muude hädade asjus on mul peavalu, kurguvalu ja nohu nii või teisiti kogu aeg, kesse teab, millal see kõik peale hakkas? Ja kas üldse tegelikult on, PCR-ile ju ei saadeta? Siis sai mõni päev mööda ja kusagil ninakoopas tekkis tuntav muutus paremuse poole... tegin uuesti testi. Ei mingit k-d, ütles test. Enesetunne ütles kah, et normaalne. Endiselt ei tea üldse, mis see oli. 

Vahepeal tegi Legolas inglise keele eksamit ja sai ootuspäraselt väga hea tulemuse. Eksamile järgnenud õppenõukogus, kus mul igaks juhuks kaugjuhtimisega osaleda lubati, märgiti ära, et kõik, kes eksamitel käisid, sel aastal ka lõpetada saavad, isegi Oleg - ju ta sai oma suvetöö ilma minu toetagi tehtud. Legolas aga pälvis ainekiituskirja kirjanduses. See üllatas meid kõiki.

Reedel jõudsime enne pidusseminekut veel aiatöid teha ja Lillebrori toas riideid sorteerida. Kui inimesel on kaks peaaegu ühesuurust vanemat venda, siis tekib rõivaid kohe palju, tegelikult poleks poodi minna vajagi. Nüüd on ainult küsimus, millal see inimene kõigist neist rõivastest välja kasvab, ma vaatasin teda nädalavahetusel tema Sõbra (pool aasta noorem ja sellevõrra vähem puberteedis) kõrval ja arvasin, et kasvamishoogu võiks maha võtta, muidu hakkab teine varsti tapuritva meenutama. 

Siis sidus Legolas ette lipsu ja me läksime. Sama kool, samuti üheksas bee, sama lips (sest see oli kõige ilusam), sama perekond, sama ülikond. Isegi samad "neljad" tunnistusel. Aktus oli seekord siiski rahvarohkem ja vist ka pikem. Minu ees istus üks imearmas väikevend. Taga oluliselt vähem armas vanaema, kes Eesti hümni ajal naabriga valjusti vene keeles vatras. Heitsin selja taha Pilgu, mõjus. Saime näha palju kauneid ja sätitud lõpetajaid. Mõni sätitud kohe nii, et... no ja mõni oli lihtsalt juuksed ära kamminud ja puhta särgi selga pannud, aga ikkagi lõpetaja! Legolase sõbrannad (ärge saage valesti aru, sõbrannad on kõik kenasti sõbratsoonis) olid väga kenad ja väga eakohase välimusega. Sõbrad jällegi olid pealaest pahkluudeni ilmatu šikid ja siis... vähemalt olid tossud puhtad ja valged. Küll nad õpivad. Legolas kandis loomulikult kingi ja mõned noormehed siiski veel. 

Kuigi sellest aastakäigust on "tõmbetuul läbi käinud", nagu habemik matkajuht pärast KLAPP-matka märkis, on siiski piisavalt paljud neist lastest minu lapsed ka ja ma tean nii mõnegi pere traagikaid või komistusi. Seda ilusam oli nähe, milline armastus on ühes peres või kui toredaks meheks on sirgunud kunagisest murelapsest Suur Vend, kes loomulikult pere nooremate aktustel kohal käib. Ei tea, kas tuul tiibades on hea asi, mida soovida, aga õnnelikku maandumist soovin neile kõigile kindlasti. 

Pärast aktust läksime restorani. Et oleks midagi erilist. Õnnestus saada laud "La Dolce Vita" sisehoovis. Teenindus oli väga armas ja toit väga hea. Frutti di mare pitsa peal polegi kunagi varem nii suurt frutti-kontsentratsiooni näinud, muud pitsad sobisid ka hästi. Siis sai õhtu ja sai Jõugu Juht Laenulapse juurde ja Lillebrori Sõber meile. 

Laupäeval sadas kohe palju vihma. Triikisin selle puhul palju pesu ja keetsin moosi. Natuke rabarberi-porgandimoosi ja natuke rohkem rabarberi-apelsinimoosi. Said head. 

Veel jäi sellesse nädalasse üks sihipäraselt solvatud saamine. Jõudsingi juba nördida, kui saabus äratundmine ja hakkas ütlemata naljakas. Solvaja tegi ju... heldeke, ta tegi täiesti stiilipuhtalt Kohviveskit! "Thavaliselt hümbritsevad mind thäiesti teistsugused hinimesed..." Ega siis muud üle ei jää jah kui ootamatult doktor Aadu Kadaka rolli surutuna tõdeda, et miljonäre ja sarvikuloojaid (nina- või üks-, vahet pole) käib meil tõepoolest harva. 

Helgema inimsuhtluse poole pealt sain äsja kirja ühelt laadalkohatud sakslaselt. Et kas mina oleksin nii kena ja räägiksin talle oma mälestusi Raadi lennuväljast...? Need on napivõitu, ei oskagi midagi vastata. 

Lillebror ja Mees kaevasid kõrge heina seest välja minu armastatud roniroosi, mis on ootamatult elus. 

Esimese garaaži ukse kohale tegi mõne nädala eest pesa tundmatu närviline lind, kellel on õnnestunud kogu närvilisusest hoolimata haududa välja kaks poega. 

Kasvuhoone ehitus on endiselt arengujärgus, aga pesukarust (või kes iganes seal kaevamas käis) puutumata jäänud tomatitest kõige krapsakam on endale tekitanud õienupud. 

On põhjust olla tänulik. 

Friday, June 17, 2022

Kiituselaul

Jah, kuivade pükste teema ja öösel mittemagamine on üks ebameeldiv asi. Ja söögilauasõjad. Ja kõik miljon imelikkus asja lasteaias. Ja kastanite otsimine õhtul kell pool üheksa. Ja puberteet koos juurdekuuluvaga (ja meil pole ju isegi veel läbi). 

Aga siis antakse kuskil mingi tunnistus või medal või on lihtsalt niisama... "palju õnne argipäevaks" olukord ja nii ilus on. Kohe lõpmata ilus. Sest hoolimata kunagisest püksitegemisest ja muudest hädadest on nad ikka pööraselt toredad. 

Kui neid poleks... jah, muret oleks vähem. Aga rõõmu oleks kohe väga palju vähem. Näiteks sedasorti rõõmu, kui kolm ilusat poega istuvad restoranis laua taga ja see on alles teine oletatavasti kümnest lõpetamise-tähistamisest (noh, kolm põhikooli, kolm gümnaasiumi, kolm gümnaasiumijärgset kooli ja Mees lubas tulevaasta magistri ära kaitsta). Isegi kui anonüümseks jääda soovivale pojale tuleb sealsamas restoranis taas puberteet peale, ikka on ilus. 

Meid on väga õnnistatud. 

Wednesday, June 15, 2022

Kolmapäeva hommikul

Tegelikult mulle päris meeldib Eesti suveilm. Muidugi võiks olla oluliselt vähem sääski ja oluliselt rohkem roose, aga paras soe vaheldumisi kasuliku vihmaga on hea. Nii, nagu viimane nädal-poolteist on olnud, võiks jääda umbes septembri keskpaigani, palun. Loodetavasti jääb sääski ka suvepoole vähemaks. 

***

Kellakäo juures, kus ma niisama lihtsalt kommenteerida ei saa, oli juttu laste moetrendidest. Mnjah, mina tulen ka ajastust ja subkultuurist, kus tätoveering tähendas vangi või meremeest, tähendab, kahtlast, potentsiaalselt kriminaalset elementi. Ja rõngastamine, oeh... Lõppenud õppeaastal oli meie koolis esimene kord, kus "nii väikesed" ehk kuuenda klassi lapsed ilmusid välja nagu pullikesed... või hullem, nagu oleks nina pühkimata... Vanemad, muide, on täiesti kenad ja ontlikud inimesed, lihtsalt olid laste nurumisele järele andnud. Loodetavasti kasvavad need vigastused kunagi kinni ka, kui see trend üle läheb. Õigest kaheteist- kuni neljateistaastaste elust kirjutas ikkagi Astrid Lindgren oma Blomkvisti-raamatutes ja ma ei tea ühtegi põhjust, miks ei võiks see nii olla. Suurmõmmikud, salaplaanid, hädapiduri rollis täiskasvanud - ei mingit trenditeadlikkust ega muud taolist.

Positiivsena võib siiski ära märkida, et kui veel mõne aasta eest kasutasid noored tüdrukud oma riietuses küll rohkem kangast, aga kippusid avarate lõigete tõttu aeg-ajalt maailmale paljastama oluliselt rohkem, kui saunaväliselt kombeks on, siis nüüd istuvad - ehkki napimad - riided paremini seljas ja midagi ei lipsa välja ega vaju alla. Hea seegi. 

***

Tegelikult oskavad need tänapäeva lapsed lapsed olla küll, neile tuleb ainult reeglid ette anda. Mäletate ju lugu vaikust armastavast koduvanast, kes lappis kokku vana lõbustuspargi ja lubas lapsed sinna mängima tingimusel, et nad ei lärma? 

Ma ei leia praegu üles, kas olen teiega jaganud imetoredat lugu sellest, mida Legolase klass väljasõidul tegi. Oli mängitud "Tõde ja tegu". Üks tütarlaps pidi vahetama riideid kahe poisiga ja seejärel neist kellegagi "Titanicu" laevaninastseeni etendama. Riiete vahetamine oli käinud selg ees ja silmad kinni, vannitoa ukse vahelt... Legolas sai peenikeste õlapaeltega särgikese, tütarlapsele ulatus Legolase särk muidugi umbes põlvini. No ja siis nad seal seisid, Legolas Kate Winsleti rollis... Ma loodan, et foto sellest sündmusest jääb tulevastele põlvedele mälestuseks. Ainsad kaasasolevad joogid olid kali, vesi ja limonaad. Kolmkümmend kaks aastat varem oli tollase üheksanda aa joogivalik umbes samas kandis väljasõidul viibides mõnevõrra kirevam* ja nii mõnedki tegevused märgatavalt valgustkartvamad... ja vanust aastajagu vähem, sest meie olime ju  haridusreformi lapsed, ühe klassinumbri üle hüpanud. Ja suitsetajad, oi, neid oli kohe kindlasti. Kõik sõltub ikkagi seltskonnast ja kontekstist. Legolase klassi tuumik on õnneks juhtunud pai, aga lõbus. 

***

Mis puutub laps olemisse - eile õhtul nurus arvutivõõrutuses elav** Lillebror lauamängu mängimist. Mehel oli paraku migreen, aga suured poisid olid nõus... ja siis me mängisime Euroopa mängu. Selgus, et ma oskan ootamatult hästi etendada Eiffeli torni ja et mõlemad suuremad poisid on kolmandas kooliastmes väga usinad olnud, paljud küsimused sattusid sellised, et Lillebror veel ei teadnud, aga suuremad teadsid väga hästi. Kõigil oli lõbus. Pärast lubas Mehe migreen teha veel paar tiiru Uno't, kolmekesi, sest suured ei viitsinud. Kolmekesi on see mäng siiski veidi kiire ja lühike. 

Me peaksime rohkem lauamänge mängima, eksju. 

***

Olen siin ja seal umbes viimase kuu aja jooksul märganud kommentaare, mille kohta saab kasutada ainult Kristiina Lauritsatütre sõnu: "Ega meil kellelgi rohkem mõistust peas ei ole, kui Jumal andnud on." Kahtlaselt sama nimi on nende taga. Noh, kõik inimesed ei peagi meeldima, ma ei kavatse tükkida kuskile, kus oleks risk selle inimesega päriselus tutvuda ja ma südamest loodan, et tema tunded minu vastu on samasugused, vähemalt pole ma teda siin midagi arvamas märganud. Fui. 

***

Lillebrorile said odavmoepoest ostetud lühikesed püksid, mille juurde sobiks oivaliselt üks jämedakoelisem triiksärk ja soni. Kui ta nende pükste ja kingadega aktusel käis, kiitis ise ka, et tunneb ennast väga toredasti vanaaegsena, Õnn ja rõõm, et lisaks dressidele ja teksadele on müügil ka kenasid riideid. 

Ma nimelt aeg-ajalt näen sotsiaalmeedias pilte, kus lapsed ongi riides, noh, vanamoeliselt ja see on väga ilus. Võimalik, et nad on niimoodi ainult mingite sündmuste puhuks ja muul ajal kannavad spordiriideid, aga ikkagi on ilus vaadata. 

Iseenda garderoobi asjus mõtlen tasahaaval, et võiks ikkagi hakata suunda võtma vintage-stiili poole. Kui midagi sobivat peaks poes ette jääma. Muidugi, Vanaema riiulites on teadaolevalt hulk vanu moeajakirju koos lõigetega, mida ma kindlasti kuhugi ära ei likvideeri. Võib-olla. Ühel päeval. Mõistlikkuse piirides. 

Esialgu oleks seda garderoobi vaja rikastada hoopis mõistliku vihmakindla kodujope ja kummikutega, mille serv ei lõika säärde. Mulle nimelt hirmsasti meeldib märjas aias kõndimas käia, aga hetkel tähendaks see ikkagi oluliselt suuremat ligunemist kui tervisele kasulik (noh, et mul siin mõne päeva eest kõrge palavik oli ja nii).

__________

*vähemalt nii ma seda asja mäletan, ise ei proovinud, vähimatki huvi polnud

**ta vahel ikka natukeseks suhtlema saab, aga tema viimase aja probleemide üks selge põhjus on tema arvutikasutuse piiramatuks muutumine. Sisustab aja ära küll, ajab meiega juttu, tegutseb õues, kallistab kasse ja loeb raamatut - nagu päris laps. 

Sunday, June 12, 2022

On see vast nädal

Kõigepealt sai Legolas matemaatikaeksamil mõistliku hinde. Võimetekohase, ma ütleksin. 

Siis sai Lillebror hakkama Kõigi Pahanduste Vanaisaga. Lapsevanemad olid vapustatud, sülitasid asjakohaselt tuld ja tõrva (ei, ta ei lubanud täpsustada, mis see täpselt oli) ja otsustasid, et sellist last ei saa võõra täiskasvanu hoole all teise Euroopa otsa lubada, eriti mitte koos Pahanduse kaasosalisega. Kes teab, mida nad veel suudavad kahekesi genereerida. 

Siis, eee... käis meil kohev hall kass, kes väga tahaks olla meie kass. Ühel õhtul hõikasin pisi-Freyat, hall käis küsimas, näu, kas tema ei kõlba? ega ikka ei kõlba küll, Freya on meie kass, see võõras hall ei ole. 

Mehed ehitasid kasvuhoonet edasi. Istutasin sinna hulga tomatitaimi... ja pühapäevaks oli tundmatu elukas või elukate kamp neist päris mitmed välja kaevanud ja/või ära murdnud. Urr. Oleks nad seda harvendustööd siis ühtlselt teinud...

Ühel päeval abistasin tööl täiendava õppetöö asjus imeilusat Olegi, kes on vägagi kakskeelne ja sama vägagi ei saa aru rikkalikust eesti keelest meie õpikutes. Ma pooldan küll rikkalikku keelt ja läbinisti eestikeelset haridust, aga kui pealkirjas on jutt riigikogust ja õpetaja küsib kah riigikogu kohta, aga pool peaükki räägib kangekaelselt parlamendist, siis ajab see hea funktsionaalse lugemisoskusega täiskasvanugi segadusse, rääkimata siis lapsest, kellel on eesti keelest olemas peamiselt kõnekeel ja õigekiri... Ei teagi, mis sellest Olegist saab, kas kelneriks võetakse? Välimus on tal kaunis ja kombed laitmatud, abivalmis on ta ka, aga stjuuardid peavad vist olema rohkem koolis käinud kui hädised üheksa klassi? 

Reede õhtul sõitsin Laiusele, sest armas K. Amsterdamist tantsis seal tuuletütarde ridades, olles liigipõhiselt Naine 2 või midagi taolist. Vaimustusin, sattudes ühele kitsale alleele, mis oli täpselt nagu Poolas - üks auto täidab terve tee servast servani ära ja kui teine samasugune vastu tuleb, siis peab otsima, kus puudevahes saab vastutulija mööda lasta. Poolas see nii tore ei ole, aga Eestis ja viie kilomeetri kapua, aitäh, andke siia, lõbus on. Tantsupeoproovis enam nii väga ei vaimustunud, sest Naine 2 liik tegi proovi tund aega ettenähtust kauem ja mulle tundus, et mõned korpulentsemad damid olid üldisest rütmist üldse pool takti maas... Aga lõpuks sain K kätte ja meil jätkus jutt kauemaks nagu ikka. Pärast kanakoivasöömat demonstreeris ta oma tädioskusi - kes muu võinuks Lillebroriga mööda tuba diskotada, lastes Legolasel muusikat valida?

Laupäeva varahommikul viisin K jällegi Laiusele tagasi. Juba reedel oli endast tunda andnud miskisugune külmetus või suvegripp, mis tipnes 39,2 palavikuga laupäeva õhtupoolikul. Võeh. 

Pühapäeval seega kirikusse ei saanud, Mees kui tatisuse kaaskogeja igaks juhuks ka sisse ei läinud, lapsed kui puruterved inimesed läksid. Minu enesetunne oli küll teenistuse eel ja ajal juba lõpmata hea... ja kraadiklaas näitas, et selleks on ka põhjust, 33,6. Vähemalt nädalavahetuse keskmine temperatuur oli normaalne. 

Ei ole veel päris terve, pesutriikimise ja õhtuse (telekast) tantsupeovaatamise jaoks siiski eluvaimu jätkus. Selgus, et "Meie polka", mida reede õhtul veel kangesti lihviti, oli täiesti ümber tehtud... Nojah. K arvas ka, et torni otsas megafoni (no tegelikult ikka vist mikrofoni) juhiseid hõikuv proua ei ole päris ülesannete kõrgusel. 

Korjasin ja kuivatasin korvitäie oreganot (no ma ei saa selle kohta pune öelda, punest tegi minu ema jälki teed, oregano on hea tomatikastmemaitsetaim). Eks näeb, kas sellest ka asja saab või tuleb kunagi suvepoole järgmine ports kuivatada - ma pole oma kuivatusaparaadi hingeeluga veel päris kursis. 

Järgmise nädala esimene ülesanne on terveks saada ja hoida suurt varvast, et Legolase inglise keele eksam läheks samuti võimetekohaselt. 

Thursday, June 9, 2022

Vallaliste tädide tähtsusest

 Ma arvan, et esimest korda puutusin ma pühendunud tädi ideegat eadlikult kokku mingit seriaali vaadates. See võis olla "Monopol", aga võis olla ka midagi muud. Arvatavasti üheksakümnendate alguses, teate küll, kui äkitselt tekkis mitu era-telekanalit ja seriaale sai vaadata kohe palju, pidi lausa valima.

Igatahes oli selles seriaalis naise- või meheõde, kes ei olnud abielus, elas oma õe või venna pere juures ja tegeles väga palju lastega. 

Isiklikult hindan mina meeste edukust suurelt jaolt selle järgi, kas nad on suutnud luua elukestva abi- või kooselu ja on hästi omaks võtnud isarolli. 40+ vanuses vallaline või sariabiellujast meespoliitik, -näitleja või ärimees on minu jaoks kuidagi nagu läbikukkunud... sest Raja Teele innustavast eeskujust hoolimata on püsisuhte loomises ja hoidmises peaaegu alati võtmeroll mehel*. Abiellumist pean mina mehe julguse märgiks, eriti tänapäeval, kui liiderlikkus ja õielt õiele lendamine on justkui sotsiaalne norm (vähemalt kollase ajakirjanduse jaoks ja eks seda normi rõhutavad ka igasuguste vastuvõttude korraldajad, kui võimaldavad kellelgi tulla ja pildistatud saada ühel aastal ühe, teisel juba järgmise kaaslase/abikaasaga...). No ja kogu võrdõiguslikkuseteemast hoolimata kasvavad väikesed tüdrukud ikka pulma-Barbie ja klassikaliste muinasjuttude taustal, nii et vähemalt mõningane ootus näidata oma sotsiaalset toimetulekut pereema staatusega on siiski sisse programmeeritud - ja jah, õnnelikud on need, kes sellest programmeerimisest teadlikult ja rahulikult jagu suudavad saada.

Ja millegipärast jääb erinevaid sõnavõtte lugedes ja kuulates siiski mulje... et ka naise edukust hinnatakse siiski emaduse järgi. Justnagu peaks olema ettenähtud 2,2 last ja taevapärast mitte väikese vanusevahega, siis ollakse sünnitusmasin, ja taevapärast mitte erinevate isadega või kui, siis üks noore ea ups ja teine küpse ea ime - ainult nii on kõik sobilik. 

Urr. 

Toimivas abielus või kooselus olla on hea. Ema olla on väga hea (kuigi võtab päris sageli juukseid katkuma). Aga... see ei tohiks olla absoluutne norm. Kui üks naine ei kohta sobivat, julget, väärilist meest... või kui tema elu ainsad tugevad tunded on saanud mingil moel traagilise lõpu... või on tema igatsused suunatud mujale, aga ei klapi olulisemate veendumustega? Või ei ole abiellumine ja emadus lihtsalt Jumala plaanis selle naise jaoks? Jätkem atraktiivsuse küsimus kõrvale, eks ole, ilu on ainult vaataja silmades. 

Tõsi, vallalise tädi imeline panus õe- või vennalaste ellu on asi, mis ei paista kuskiltpidi välja ega kajastu kellegi CV-s... kui seda just hobide alla liigitada ei saa. Sellegipoolest on pühendunud, tubli tädi teinekord sama väärtuslik kui vanaema, õpetajatest rääkimata. 

Tädi saab lisada laste ellu põnevust, viies neid rongisõitudele või võisteldes nendega keset suurlinna mänguväljakut, kes suudab kauem "planku" hoida. Tädi - kui tal on ka oma elu, tänapäeval reeglina on - jaksab mässata ja mürada, sest pärast õde või venna pere külastamist saab ta minna oma kodu rahusse ja vaikusesse tagasi. Tädi toob laste ellu uusi ideid ja rikastab nende teadmisi, näiteks viib neid kaasa koguduse laagrisse. Eks seda kõike suudab teha ka abielus, ise pereema elu elav tädi, näiteks õpetada oma mehevennatütart ujuma või küpsetada imetoredaid saiakesi, mida vennalapsed ilmselt kodus ei saa... aga vallaliste naiste tädivõimekus vajaks minu arvates oluliselt rohkem tunnustamist. 

Minu lastel päris lähedast tädi ei ole ja sellest on kahju. Mina ise ei saa ka tädi olla, sest täditsemise peamise objekti isa ehk Mehevennaga on meie suhtlus juba palju aastaid tagasi katkenud. Pole teada, kui palju Mehevendki oma pojakesega kokku puutub... On nii, juhtus asju, mis olid oluliselt krõbedamad kui "mida ta meie Sharoni kohta ütles". Ei ole minu roll ega õigus klaarima hakata. Mingil moel olen sattunud tädirolli Laenulapsele, neil seal on ka tädidega raskusi... ja minu jaoks on see muidugi tore.

Ka mina ise kasvasin teadmises, et mu ainus päris-tädi on pisikese kirstuga Raadi kalmistul - sõjajärgne aeg, teetanus. Õnneks olid lellenaine, kes õpetas ujuma, isa täditütar, kes siiamaani täitsa elus on ja mõnikord helistab, ja armas tädi Rutt, kes oli küll tegelikult hoopis isa mingi astme nõo abikaasa, aga sellegipoolest üks kõige toredamaid tädisid, keda inimene endale soovida võib. No ja vanatäditütar Californiast oli ka tädi, kaugjuhtimisega.  

Minu arvukatest onutütardest - "onu" selles kontekstis tähendab nii ema kui isa x astme nõbusid, kellega me minu lapsepõlves intensiivselt suhtlesime - on vallalised ja lastetud teadaolevalt kaks, äärmisel juhul kolm, aga neist kahe õeksega pole meil aastaid kontakti ega mingit ühisosa peale ebamäärase DNA-jupi. Üks aga... tema on see, kes praegu lennukis istub ja homme tuleb. Vanaonu Osvaldi pojatütar, Amsterdamist. Ilmselt hetkest, mil ta napilt kolmesena toona napilt kümnese minu hoole alla anti, on ta olnud kõige lähedasem vaste väikesele õele... ja nagu on nüüdseks selgunud, kas lastele väga hästi sobiv ja nende elu tõepoolest rikastav vallaline tädi. Muidugi ei tea ma, kas ta viitsiks poistega sobituda siis, kui me sagedamini kohtuksime... aga nende praegune suhe on küll väga tore. 

Ma ei tea, kas emade-, isade- ja vanavanematepäeva kõrval on olemas ka tädi- või onupäev, aga iseenesest võiks olla. Väärtustagem rohkem tädisid (ja onusid)!

__________

*ja seda ütlen ma õige varsti abiellumiseks sobivasse ikka jõudvate poegade emana. Tean küll jah ka isiklikult paari muidu mõistlikku meest, kes millegipärast on ka 40+ eas ikka veel vallalised... aga nemad ei trügi kuskile püüne peale, on omas elus ja vallalisuses niisama toredad ja vähemalt üks olevat ka maailma lahedaim onu. Asi seegi. Iseenesest on vallalise onu roll ka väärtuslik, või kuidas?

Sunday, June 5, 2022

Nelipühal

Oeh. Aeg läheb viimasel ajal kuidagi kiiremini kui varem... nojah, kui "varem" on kaks koroonakevadet, siis nonde ajal ei juhtunudki nagu suurt midagi, nüüd ikka juhtub. 

Esmaspäeval tegi Legolas eesti keele eksamit. Tulemus ületas ootusi, kuigi kokku-lahkukirjutamist ta endiselt ei oska. Samuti esmaspäeval võtsime talle igaks juhuks vastu kutse kooli, mis tegelikult see päris õige ei tundunud... Seepeale tuli teisipäeval kutse kooli, mis tundus kohe palju õigem. Kolmapäeval tüütasime koolide sekretäre (võikesneedolid) ja saime  Legolase ümber registreeritud. Huhh. 

Jõugu Juht... oli siin niisama kena noor inimene. Kirjutas psühholoogia-sorti aines minu meelest täiesti aktsepteeritava essee.

Koos käisid JJ ja Legolas Agape lauamänguõhtul, oli olnud tore. 

Lillebror käis klassiga mingis Kalevipoja-asjas siit mitte kaugel. Oli ka tore. Veel sorteerisime Lillebroriga tema riideid ja käisime seepeale põhjalikult suveriideid hankimas. Noormees kasvab momendil eakohases, kuid meie jaoks muidugi harjumatus tempos. Veel unustas Lillebror oma suvejope klassivenna kotti, nii et me saime täna enne kirikut sellel järel käia. Oeh. Ja veel oeh, et Lillebror on oma kehalise kasvatuse erigrupi asju teinud täpselt nii, nagu on teinud, ja meil tuleb vist esimest korda perekonnas suvetöö. Milles see päris täpselt seisneb, me veel ei tea, aga küll me teada saame. Igatahes ei saa südamelaps käia kümme päeva kooli juures tiigiringe jooksmas ja palli viskamas, sest pulss. 

Mina... valutasin neli päeva pead. Neljandal päeval valutas ka kurk ja kogu olemine oli ekstra sant. Üks  negatiivne k-test ja kaks väga suurt tassitäit pärnaõieteed hiljem läks nagu paremaks. Muide, kodune pärnaõis on palju meeldivama maitsega kui poe oma. Mul oli see poeõis, jahvatatud, võeh. 

Mees valutas ka pead, aga laupäevaks lubasid pea ja selg ikkagi asuda kasvuhoonet planeerima. Mulle küll tundus siin vahepeal, et ta mõõdab mitte üheksa, vaid üheksakümmend korda, aga lõpuks sai asi nii kaugele, et täna õhtuks peaks olema poole kasvuhoone jagu aknaid püsti. Vana saunavundament nimelt avaldab ka täiesti uuele kivipuurile tugevalt vastupanu, aga puurima peab, muidu sõidab kogu kupatus soodsa taganttuule puhul sirelihekki või teistpidi kraavi (kus metsis käis) või kõige hullem, naabrimehe päikeseparki. JJ lõikas asjatundlikult kasvuhooneankruid lühemaks - järgmisel päeval lugesin lehest, et 15-aastased ei tohi töötada ohtlike masinatega nagu muruniitja... noh, metalli-ketaslõikuriga käis 17-aastane küll väga kompetentselt ja rahulikult ümber. Kaitseprillid ja kõrvaklapid ja kindad ja puha. 

Kuni mehed ehitasid, kärutasin mina kasvuhooneauku kena kompostimulda. Kümmekond kärutäit on veel viia... homme. 

Sirelid õitsevad ja rabarber kasvab. Maasikad õitsevad ka väga lootustandval moel. Võimalik, et on siiski suve moodi asi.