Lugesin natuke

Kuna siin juba mulle lingiti - ma küll ei saa täpselt aru, mis asjaoludel päris-raamatublogide kõrval -, siis kirjutan eelmise nädala uutest raamatutest. Iseenesest võiks seda järjepidevalt teha... ma proovin jälle. Kuni meelest ära läheb.

Horace Greasley "Kas põrgus linnud veel laulavad?" - lubati armastust ja vangilaagrit. Mnjah. Kirjutaja väidab küll, et kirjutas täpselt Horace Greasley' teksti järgi, aga tegelikult on hea materjal põhjalikult ära rikutud. 
Noor meestejuuksur Horace langeb üsna sõja alguses natside kätte vangi ja veedab järgmised aastad erinevates vangilaagrites. Kõlab huvitavalt, eks ole. Vangilaagrite ja vangide elu kirjeldus on tõepoolest väärtuslik. Häbiväärne on, et variautor kujutab Horace'i juhmipoolse, halbade kommetega kiimalise kollina. Puudub igasugune lugupidamine nii loo jutustanu kui tema kallima Rosa vastu. Sõrmenuusutamise-stseen on vist kõige räigemalt labaseim, mida ma kunagi üldse kuskilt olen lugenud... ja selle käigus muidugi näidatakse ka, et kirjutajal puudub igasugune lugupidamine üldse mingisuguste naiste vastu. Tundub, et variautor keskendub pühendunult isiklikele fantaasiatele.
Ega ma täpselt ei teagi, miks ma selle raamatu lõpuni lugesin, küllap lootsin, et kusagil läheb paremaks. Ei läinud. :( Ma vähemalt loen kiiresti, isegi täielikku jama. 
Ainuke väärt mõte, mis mul lugedes tekkis, oli, et tahaks kusagilt lugeda päris natsisõjaväelase meenutusi koos analüüsiga, kuidas see kõik niimoodi juhtuda sai. Pole nagu siiamaani lugema trehvanud. Kui keegi teab soovitada, oleksin tänulik.

Elizabeth Berg "Arthur Truluvi lugu" - armas väike raamat. Tõlge ei olnud ka niiiiii katastroofiline, nagu Erseni kirjastuse väljaannetes kipub olema. Sündmuste realistlikkus on muidugi vaieldav, aga iseenesest võivad asjad ju ka niimoodi juhtuda. Iga eakas üksijäänu vajaks enda kõrvale noort sõpra. Ja iga noor üksiklane vajaks endale elutarka sõpra. Kui maailm oleks ideaalne.

Loone Ots "Minu Odessa" - oeh. Minu teadmised Odessast said muidugi täiendust. Varem ma ei teadnud sedagi, kus see linn täpsemalt asub, üks Musta mere rand kõik. Ilfi ja Petrovi ei ole ma mitte kunagi lugenud. Vene filmidest olen näinud käputäit ja mäletan neid veel vähem - ma ju ei näinud lapsena subtiitreid lugeda ja sõnadest ei saanud midagi aru, mis seda siis vahtida! Pealegi ei vaadatud meil vene filme kuigi palju. Selle tõttu võis suure osa peatükke vahele jätta, mingeid seoseid ei tekkinud. "Minu"-raamatutes on alati hästi põnevad inimeste kirjeldused ja kohalike, eestlase jaoks kummastavate kommete lahkamised. Need olid vahvad ja värvikad, aga... Loone Ots elas Odessas natuke aega. Selle ajaga ei jõua tekkida piisavalt tutvusi ja elamusi, et raamat ära täita. Sellest on kahju. Tähendab, ma ei soovi autorit Odessasse asumisele saata, et ta täiendatud trüki jaoks materjali koguks, minu jaoks jäi värvikaid lugusid lihtsalt väheks. 

Peter Tremayne - Õde Fidelma raamatud. Kujutage ette, et avastasin enda jaoks need väga põnevad kriminullid alles nüüd! Seitsmenda sajandi Iirimaa kombed ja paigad! Ja naisdetektiiv!* Olen praegu neljanda osaga poole peal ja ikka veel vaimustab. Loodetavasti on tegu ajalooliselt täpse kommetekirjeldusega, salahobiantropoloog minus lööb igatahes nurru. 

_____________
*kui nüüd järele mõelda, siis kriminaalromaanid meeldivadki mulle ainult siis, kui vähemalt üks detektiividest on naisterahvas. Sellest võiks vist eraldi kirjutada. 

Nädal täis laupäevi

 Palun mitte arvata, et meil on siin Laupa koos soovipunktidega*. Lihtsalt... kuna me kusagil ära ei käinud, olid päevad vahepeal täiesti segi. Mõnikord on seegi tore.

Esmaspäeval ja teisipäeval osalesin siiski koolitusel, Mees ajas tööasju ja kirikuasju ja maeiteamida veel. Koolituse viimased kaks päeva olid märgatavalt paremad kui esimesed kaks. Õiged inimesed rääkisid õigeid asju ja see oli tore.

Lapsed magasid peaaegu iga päev kaua või väga kaua. Ühel päeval lausa nii, et pidin ennast sundima mitte vaatama minema, sest noh, Lillebror ja tema süda ja õhtune jooksutuur Mehe seltsis ümber köögilaua... Just minu muretsemise viimase piiri hetkel ilmus muretsetav välja, nägu unine ja soeng täpselt nagu Klarika Kuusel Entel-Tentelis, vähemalt, mis seda peapealset lokki puudutab. 

Mees paigaldas remonditavatesse ruumidesse ahjukese, mis kütab kenasti ja tõmbab hoolega. Palju nad seal hetkel edasi pole jõudnud, saepuruplaadi seinast mahakiskumine on hirmus vaev, aga nüüd saavad nad seal tegutseda õueilmast sõltumatult, seegi asi. 

Mina tegin tirilimps-poolteist kangakudutööd. Edeneb siiski tasahaaval. Loodetavasti saab kangas maha enne kui lumi.

Legolas tuli laupäeval Nimekaimu poolt koos Nimekaimuga. Õhtuse bussiga lisandus ka Laenulaps. Viis poissi on parem kui kolm! Magama olevat läinud Legolase ja Lillebori tuba (Nimekaim välivoodil) kell kolm, Jõugu Juhi tuba (st JJ ja Laenulaps) kell viis hommikul. Suured inimesed, ise teavad... ja täna õhtul on siis varakult rahu ja vaikus.

Käisin külas. Oli selline "dokumentideta võõras linnas" tunne. Kottpimedas võõra alevi vahel liikumine on pisut komplitseeritud, eks ma sellepärast mitu korda ära eksisingi. Külas oli iseenesest väga kena, eks olidki head inimesed ja head kassid võõrustamas.

"Minu" Internetis tahetakse minult allkirja kahele põhimõtteliselt vastandlikule petitsioonile. Kuigi ma tean, mis on selles asjas minu seisukoht, ei meeldi mulle kuhugi virtuaalruumi allkirju anda. Allkiri võiks nagu kuidagi kirjalikumalt käia. Rahvahääletusel aga osaleksin küll, ükskõik mis teemal, kui mul vähegi mingit seisukohta pakkuda oleks. Sest vaadake, kord x aasta tagant Riigikogu valida on nagu vähe. Tekib tunne, et ega ükski riigikoguja või valitsuseliige ikka päriselt minu eest ei seisa... eriti, kuna siiani pole vist olnud valida kedagi, kes ka lõpuks Riigikogu nimekirja pääseb. Aga vaat rahvahääletusel osaledes oleks kohe parem tunne. Rahva käest võiks küsida pensioniea nihutamise kohta. Ja järgmise koolireformi asja. Ja haldusreformi kohta ei küsinud minu meelest inimeste käest ka keegi midagi, tehti ära ja lakkugu lihtrahvas panni või midagi sellist... see ei olnud ilus. Kuigi me siis käisime küll ütlemas, et tahame ikka Linna poole liituda... mitte, et keegi sellest hoolinud oleks, et peale meie veel väga paljud tahtsid. 

Need huvitavad ajad võiksid iseenesest nüüd tasapisi jälle igavateks muutuda. Tahaks maailmarahu ja valgest jahust kooke, mis paksuks ei tee!

___________

*geniaalne lasteraamat!

Üks mõte eestlaste iibe toetuseks

Ega ma tegelikult ei tea, kui palju on meie riigis neid noori stabiilses abielus/kooselus naisi, kelle haridustee lapse sünni tõttu pooleli jääb. Seda ka ei tea, kui paljud lükkavad lastesaamist teadlikult edasi, sest kõigepealt tuleb omandada haridus ja siis teha karjääri ja siis veel... oih, enam niisama lihtsalt ei saa, vaja on arstide abi. Ja muidugi on kõige rohkem neid, kes kohtavadki väärt kaaslast ja lastele isaks sobivat inimest alles kolmekümneselt või hiljem. 

Kusagilt on meeles, et nooremad naised on keskmiselt viljakamad, tervemad ja raseduse-sünnitusega kaasnev on lihtsam. Võib-olla on õigesti meeles, võib-olla on vananenud andmed, ma ei ole arst. Aga.

Olen aastate jooksul lugenud siit ja sealt ka riigiametnike seisukohti, et naised peaksid võimalikult ruttu naasma tööturule ja nii edasi... Kuidas aga naaseb tööturule noor naine, kellel on enne 25. eluaastat, võib olla isegi enne 20. eluaastat laps või mitu ja kelle haridustee on emaduse tõttu katkenud? Mõnele sobibki olla koduperenaine ja paljude laste ema. See on hea. Aga kui ei sobi? Kui tahaks kangesti õppida meditsiiniõeks, aga keskharidus jäi lõpetamata, sest 11. klassis tuli suur armastus, sellega kähku ups-Linda (no mis siis ikka, teisedki 18-aastaselt sünnitanud, tublid noored otsustasid saada hakkama) ja paari aasta pärast planeeritult Laur, et oleks segasem, aga plaanitud teine laps olid ootamatult kaksikud Laur ja Laura?  Aga vanavanemad käivad tööl või on millegi muuga hõivatud või hoopis surnud ja mingit muud tugisüsteemi ka ei ole? Ma kahtlustan, et taolisi peresid on Eestis rohkem kui roosõielisel taimel tolmukaid. 

Ühe tuttavaga tuli kunagi jutuks, kuidas mina kavatsen oma lastele küll öelda, kui peaks juhtuma... et Miia* saab nüüd lapse ja meie seega vanavanemateks... et ärge muretsege, lapsed, küll me ta üles kasvatame, kuni teie koolis käite. Tuttav ahmis õhku ja teatas, et kui tema tütar lapsejutuga tuleb, siis on see tütre enda vastutus ja tema kindlasti hoidma ei hakka, tütre enda probleem, kuidas hariduse omandab ja lapse ära hoiab. No ma loodan, et niisuguse suhtumisega teismelistevanemaid on meil pigem vähem, aga kesse teab...

Algse mõtte juurde tagasi - tegelikult meil ju ei ole riiklikult toetatud või kuidagi soositud tugisüsteemi noortele emadele, kes tahaks laste kõrvalt haridust omandada. Eeldusel, et nad on selleks põhimõtteliselt võimelised, muidugi, lihtsustatud õppekava baasil paraku kirurgiks ei õpi - aga kokaks näiteks küll, miks mitte. On julm rõhutada ainult hariduse omendamist enne lastesaamist ja karjääri... Kogenud pereemast võib saada palju parem töötaja kui lastetust, sest pereema võib osata oma aega paremini jagada. 

Siit ettepanek, kui mõni poliitikaga seotud isik peaks lugema - kuigi hariduse omandamise järgselt pereloomine on tore ja õige, ei tohi ära unustada neid, kes on noorena lapsed saanud. Võiks olla mingi riiklikult koordineeritud abivõimalus naistele, kes on, ütleme, enne 25. eluaastat saanud vähemalt kaks last ja seetõttu pidanud koolid pooleli jätma. Üheks kriteeriumiks võiks olla veel stabiilne pereelu - ei pea olema abielus ega isegi mitte laste isaga kokku jäänud, aga et ei oleks ainesõltuvusi ega laste pidussemineku pärast üksijätmist vms tõsiseid probleeme. Näiteks töötukassa ja Rajaleidja nõustajad võiksid osata senisest paremini toetada naisi hariduse taasalustamise valikutes. Kindlasti võiks olla võimalus saada abivanaema, kes perega kokkuleppel hoiaks lapsi, aitaks majapidamistöödes või mida iganes vaja on... kuni emme õpib. Võib-olla midagi veel. Sest noored pered on meie tulevik ja tublid naised on tuge väärt. 

__________
*juhuslikult valitud nimi, ühtegi sellenimelist miniakandidaati pole praegu teada.

Proua Pirtspeki sokid

 Augustist juunini kannan ma kodus kogu aeg villaseid sokke. Mõnel aastal natuke vähem aega, mõnikord ka juulikuus. Sest Eestis on kü-hü-hülm. Ära võtan sokid siis, kui pesen, ja siis, kui riideid vahetan. Linnas käies sokke ei kanna, ka mitte kesktalvel, sest vabandage, kui suur peab olema lambanahkse voodriga saabas, et sinna varbaliigutamisruum ja villane sokk ära mahuks? Aga tihedalt saapa sees istuv sokk tähendab minu puhul väga külmi varbaid, oleme juba proovinud.

Sokke läheb palju ja eks ma neid tasahaaval koon ka juurde. Ka lapsed kannavad palju villaseid sokke, kuigi ilmselgelt mitte nii põhimõttekindlalt kui mina. 

Lugesin just kogu inspiratsiooni allikast Perekoolist, et soonikut koovad mõned usinasti 10 cm ja siis enne kannalakka veel 7 cm parempidist kudet, et sokil ikka säärt ka oleks... Uuuuh.

Lisaks pöörasele aja- ja lõngakulule tähendab ju see, et siis on sokil pikk soonik. Pikk sooniv soonik. Pikk soonik, mis jätab sääre peale sügavad vorbid, nii et hommikusel ajal ei jõua need sokkide ära võtmise ja töölejõudmise vahel ära kadudagi. Võeh. Ilmselt ei ole see põhimõtteliste püksikandjate jaoks probleemiks, aga mina olen põhimõtteline seelikukandja ja soki funktsioon minu jaoks on puhtalt jalalaba soojendamine. Sääred saavad õnneks ise hakkama. 

Seega on minu kui pirtsaka proua igapäevasokid kõik kümnerealise sooniku ja kümnerealise paremipidiosaga. Säär jääb soonimata, aga jalal on soe. Pahkluu jõuab just piisavalt sooja, ega tal rohkem tarvis ei ole. Lastele ka sobib, nagu on selgunud. 

See jutt siin muidugi toetab ja õigustab minu üleüldist käsitööpõhimõtet: Kui teed endale, teegi nii, nagu endale sobib ja meeldib. Võõrale võib teha mida iganes... aga endale tehes tuleks mõnikord üleüldisi soovitusi ja põhimõtteid lihtsalt ignoreerida. Ma loodan, et Perekooli sokiteemaalgataja koob oma sokid täpselt nii pikad, nagu temal enesel või tema lähedasel sokikandjal mugav saab olema. Ja tal saavad sel talvel olema mõnusalt soojad varbad. Just nii, nagu ühtede omakootud sokkide sees olema peab. 

Impressioonid, juhuslikult valitud neljapäev

Tänane kudutöö jäi loodetust lühemaks. Ei olnud külm, pime oli. Juba poole ühe paiku oli pime, kujutage ette. Muidu kannatab ikka poole viieni olla, aga need pilved...

Saunaõhtu Gäng on maha saanud uue lühifilmiga, teemaks "Pärnu maffia". Nojah, eks seda nad sinna vanaema korterisse tegema läksidki... kuhu ma Legolast ei lubanud (sest ei olnud infot, kas täiskasvanuid ka läheduses viibib) . Kui nad algusest lõpuni ise filmisid ja monteerisid, siis on tegu ühe ütlemata hea linateosega - vanim osaleja on ju napilt 17... Kuidas Terviseparadiisis filmida tohib, ma ei tea.

Käisin Mehele sünnipäevakinki ostmas. Ma ei saa kortermajade fonolukkudega hakkama!

Siis käisin külas. Ma ei saa endiselt kortermajade fonolukkudega hakkama! Muidu oli külas väga kena. Kassid Täps ja Nodzu lubasid endale natuke pai teha, pakuti teed ja kooki. 

Külast tulles keerasin vales suunas. Pidanuks minema selle tee peale, kus ühel pool elab sõber Professor ja teisel pool Lillebrori Tore Klassivend... aga läksin eiteakuidas ja jõudsin juba juurdlema hakata, ega ma kogemata hoopis Räpina poole ei sõida. Lõpuks hakkasid ikkagi katlamaja korstnad paistma ja ülejäänud Linn ka. Puh. 

Siis oli ootamatult kell palju, aga minul toidupoes veel käimata. Jõe Prisma on alati lahti, sobib... enam ei sobi. Esiteks panid nad ootamatult kinni minu lemmikukse. Teiseks oli suvikõrvitsa hind röövellik, neli eurot kilo. See on sündsusetu! Ja kolmandaks paluti käru poodi sisse jätta (silt oli). Kui turvamees oleks lähemal olnud, siis ma oleksin temalt küsinud, mis asjaoludel ma peaksin 15 kg kaaluvaid kotte käe otsas autosse kandma ja kas piinlik ei ole. Turvamees ei olnud lähedal, allusin sildile. Ma lihtsalt ei lähe enam pikemat aega Prismasse*. Ega seal peale sukkpükste midagi paremat-kui-mujal ei müüdagi. Kui keegi teab, kuskohast veel saab Golden Lady rohelises karbis sukkpükse, siis ma lähen edaspidi neid ka mujalt tooma. Öisel ajal valin esmaseks poeks Narva maantee ühika-aluse Konsumi, see peaks ka kaua lahti olema. 

Kodus selgus, et kogu perekond on veel üleval ja mind pidulikult ära oodanud. Muffineid olid nad ka küpsetanud, ainult küpsetuspulbriga läks väheke nihu... Juhtub. Nad olid nimelt otsinud, kus kokaraamatus õige retsept on, otsisid Backenist (küpsetamine), aga õige retsept on ju ometi loomulikult Kochenis (keetmine), kus on retsepte igasugusel teemal ja mis lausa avaneb muffiniretsepti koha pealt. JA muffineid ei saa kahe munaga teha, vähemalt kolm peab olema. Muidu saab liiga vähe. 

eadööd

________

*ma olen nende aedviljahindade peale ammu juba kuri ja õige mitu meie pere tavalist toiduainet on nende sortimendist maas, polegi enam tihti käinud.

Lotterleben

Langenscheidt annab vastuseks umbes nagu korraldamata, laisaelu ("herumgammeln"), aga minu tunde järgi oleks tõlge inglise keelde hoopis "the life of Riley" ehk ilus, mõnus elu. 

Tuba on soe. Hommikul ei pidanud vara üles tõusma. Külm kudutöö on tehtud. On teada, mida õhtusöögiks saab. Leidsin Mehele sünnipäevakingi. Tegin kassidele vanast lambanahksest kasukast verandasse pesad - vähemalt Valge Mini käib verandas ööbimas, kui ta öösel õues on. Ja - paluks pidulikku muusikat - remonditavatest ruumidest kostab vaieldamatult ehituse-remondi-lammutamise-koristamisega seotud helisid. 

Mida veel võiks ühelt reisimise ja ilma mõttes hukas koolivaheajakolmapäevalt tahta? Ehk seda, et remonditavates ruumides oleks küte sees? 

Hee - see seal just ongi. Mees pani eile ajutise ahjukese paika ja see soojendab hoolega. Mille eest me sinna päris ahju saame, seda me veel ei tea, aga ega enne tuleva suve lõppu seda nii väga vaja ei ole, jõuab koguda. 

Mõnel hetkel on võimalik eluga täitsa rahul olla. 

Kooliaasta on lõpuks täisväärtuslikult käivitunud...

 ...õnneks saabus vaheaeg.

Kõik kolm tööpäeva (pool kohta, khm) olid pikad ja tihedad. Muuhulgas olin ühe sündmuse tõttu sunnitud võtma neli (4) seletuskirja. Sügisel loetakse küll tibusid, aga samuti aktiveeruvad sügisel noored kuked, tavaliselt küll mitte nii intensiivselt ja ühekorraga. Pärast vaheaega tegeleme edasi, et asjad paika saaksid ja edaspidi seletuskirjaväärilisi sündmusi ei toimuks. 

Käärisin ja alustasin ära uue kanga. See peaks küll selle aasta jooksul viimaseks jääma. Kangatöö vahele tundsin, et keegi ronib peas... Põdrakärbes, ilmselt viimasest seenelkäigust jäänud. Võeh. Ometi oli seenelkäimise ja kärbseavastamise vahel õige mitu peapesukorda... Ei katsetanud, kas põdrakärbes tules põleb, aga vees ilmselgelt ei upu. 

Riigis laiemalt toimus sündmusi, mille kohta võib öelda, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Või kui õel olla, siis noh, proua president arvas ametissenimetamise aegu, et Jumala õnnistust pole talle tarvis paluda. Jumal on teatavasti viisakas ja astub kõrvale... ja nii proua president selle valitsuse endale kaela saigi. Mis asi see on, et peaaegu igas valitsuses on meil keegi, kes mingi eriti koliseva ämbrisseastumisega hakkama saab, ei tea, aga praeguses tundub tööl olevat ämbrivabriku peadirektor ise, ilmselt ka tegevjuht seltsiks.

Täiesti poliitikaväliselt käisime koguduse konverentsil. Mees oli helipuldis, mina köögis nõusid pesemas. Oli olnud ilus sündmus, ütlesid saalisolijad. Nõud said ka ilusti puhtaks. 

Konverentsipäeval lahenes ka küsimus, kas otsida veepargivääriline veepark. Jõugu Juht tõmbas käega üle uksepiida ja surus sellega endale pöidlaküüne alla muljetavaldava koguse vana uksevärvi, puitu ja maeitahateadamidaveel. Üks EMO-sõit, kaks tuimestussüsti ja üks väike operatsioon hiljem oli kogu pudi küüne alt eemaldatud, aga ilmselgelt ta selle käega praegu kuhugi ligunema ei lähe. Oleme siis kodused, ka see on hea mõte. 

Konverentsi otsa tuli koguduse aastapäev. Oli väga ilus. Aastapäevalt tulnutena mõtlesime, kuidas logistikat korraldada... ja nii need kassipesad mul tegemata jäidki, mõtlesin nimelt kaltsukottidega saabunud kulunud kasukatest (lambanahk vist ) kassidele verandasse pesad sättida, sinna nad saavad vabalt sisse... aga kuna riiulid olid ostetud ja lastel õhtune üritus tulemas (mille jaoks oleks niiehknii pidanud nad bussile viima ja üldse), läksime Vanaema verandasse mööbeldama. Nüüd tuleb ainult eesriie kõrvale heita ja kohe on näha, millist sorti vaipa kui palju on, igal värvil on oma riiul. Mõnel muidugi mitu, peamiselt tundub olevat punase-mustatriibulisi kaltsuvaipu, sest Vanaema. Eesmärk saada vaibalasu elutoast välja ja sellest hoolimata verandas ümberpööramisruum säilitada sai täidetud.

Küllap juhtus midagi veel, aga paraku ei mäleta enam, mida. Väsinud.