CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, November 11, 2018

Maailm ja mugavustsoon

Õues on väga hall ilm ja kuna ma töötan peamiselt päikesepatareiga, siis ei ole mingit tahtmist taguotsa kergitada ja midagi tõsiseltvõetavat tegema hakata. Mehed on Linna saadetud, musta Mimi poolt öösel hukatud ja konsumeeritud hiire jäänused koristatud (tuleb olla tänulik, et ta seda hiirt meile voodisse ei toonud!). 

Mängisin natuke, nii meelelahutuseks ja edasiseks ärkamiseks Geoguessrit. Ma valin sealt alati Euroopa, sest ega ma mingit Austraalia või Lõuna-Ameerika paika ära ei tunne. Euroopas on täitsa võimalik, et satun mõnele tänavanurgale, kus ma juba olnud olen. Mõnikord harva ikka!

Ja siis… vaatasin maailmakaarti, mis seal mängus paratamatult täisulatuses avaneb, ja mõtlesin, et Euroopa, mida ma väga armastan, ja kust lahkuda mul erilist ahvatlust ei ole, on nii kohutavalt väike kogu muu maailma kõrval. Ometi on viimase umbes kahe tuhande aasta kõige olulisemad (IMHO)ajaloosündmused toimunud Euroopas ja noh, kõikse puhtamad kempsud oo meitel, kõikse väiksem tõenäosus toidumürgitust saada oo meitel ja kõikse parem elu oo meitel kah. Nojah, räägitakse, et Kanadas on isegi puhtam, parem ja mõnusam kui siin, aga Kanada jällegi on minu maitsele liiga ühtlaselt põhjakaares, Euroopas on ühes servas lumine ja teises servas palmine … selle viimase sõna ma mõtlesin praegu välja, no aga on ju palmid Portugalis ja Hispaanias ja Prantsusmaal ja Itaalias ja... ma muudes lõunamaades pole isegi paariks tunniks käinud. 

Ja siis ma mõtlesin, et mõnes mõttes on rumal öelda, et hoidke see Aasia ja Aafrika omale, ja kui Lõuna-Ameerikasse reisimiseks vaktsineerima peab ja seal kraanivett juua ei tohi, siis see kah! Jumala loodud maailm on kõik, ja arvata võib, et imeilus maailm. No aga kui ei tõmba piisavalt…? Kui ma juba ette pelgan, et niiehknii on mul kärss kärnas ja maa külmunud, inimesed tänaval liiga imelikult riides ja sillutisekivid vale kujuga, siis pole ju mõtet trügida, eks ole. 

Minu mugavustsoon on paraku Euroopas, tegelikult kõige rohkem Saksamaal. Seal on parklate sillutisekividel õige kuju. Esimest korda tajusin selle mugavustsooni tugevust väga teravalt, kui me mõne aasta eest Saksamaale sõites Poolas poes käisime. Saate aru, me olime palju kordi üht- ja teistpidi läbi Poola sõitnud, aga toidupoodi läksime 2015. aastal esimest korda! Uhh, küll see oli õudne, kogu kaup oli täitsa vale ja ruumi ei olnud ja üldse. Millegipärast poolteist aastat varem Portugalis ja sealt tulles sutsti Inglismaal Sainsbury poes seda tunnet üldse ei olnud. Või oli tegu vale poega, kesse teab. Ma enam ei mäleta, mis pood see oli, võib-olla Lidl, mis Saksamaal mind üldse ei häiri. Sel suvel väljusime mugavustsoonist mõned kilomeetrid pärast Saksa-Hollandi piiri, kui kiirtee nähtavalt teistsuguseks läks ja kollaste numbrimärkidega autode hulk järsult kasvas. Ja kui me esimeses tanklas Hollandi bensiinihindu nägime. :D Aga näe, üle elasime, ei jäänud Amsterdamis jalgratta alla ega midagi, küllap paistis komplekt paljavarbalisest, sandaalidega mehest*, seelikuga naisest ja kolmest mitte-mustasilmsest lapsest piisavalt äraeksinud turistide moodi välja.

Kui Jumal annab, siis väljume kevadel taas mugavustsoonist ja läheme Londonisse, Lillebrori 10-aastaseks saamise asjus. PLN on juba paigas - ühel päeval Harry Potteri stuudiod, teisel päeval Kew Gardens, kolmandal niisama kolamine, muuseumid ja poed, eks näeb, kuidas need lendamise-päevad kujunevad. On vaja ainult pileteid ja öömaja. Ainult et kuivõrd on üldse mugavustsoonist väljumine, kui minna paikadesse, kus oskad ikka natuke kohalikku keelt ka rääkida ja saad igasuguste virtuaalsete ja päris reisijuhtide abil umbes sentimeetri ja minuti täpsusega paika panna PLNi, mis juhtuma hakkab? Tegelikult me muidugi nii täpselt asju paika ei pane, aga see oleks võimalik küll jah. 

Iseküsimus on, kas inimene peab ilmtingimata otsima igapäevarutiinist äärmiselt erinevaid elamusi. Noh, näiteks kuskil savannis telkimist, lõvi teisel pool telgiseina möirgamas, või mägimatkamist või eeeee kus see rong läbi elurajooni kihutabki? Kuskil Aasias? Ega ma seda kellelegi ei keela, kellele meeldib, palun, aga… Olen kohanud ka seisukohta, et peab ilmtingimata proovima, isegi kui ma ette juba arvan, et mulle niiehknii ei meeldi. Või et peab minema eksootikareisile, see on heaolu ja jõukuse tunnus ja mu naaber käis. Lõpmatus inspiratsiooniallikas Perekoolis oli mõne aja eest miski teema, kuidas inimesed, kes kaks-kolm korda aastas eksootikareisidel ei käi, on ikka hirmus vaene alamklass vms. Huvitav, kas kõik eestlased, kes paketireisidega troopikas käivad, tõesti naudivad kogu sealtkandi loomulikku keskkonda nii väga või püsib osa neist ikkagi ainult turistidele mõeldud piirkonnas, mis arvatavasti väga ei erine, ütleme, Hispaania või tegelikult ka Pärnu rannarajooni ilusa suveilma olekust? (kuigi Pärnus vist jah palme ei kasva, aga liiv ja rahvast täis rand ja restoranid ja melu ja... selle jaoks ma küll teise maailma otsa ei viitsiks minna)

Või on omaette väärtus ka sellel, kui keegi palju ei reisi - ma ei pea ennast paljureisinud inimeseks, pole nagu põhjust -, aga teab täpselt, millise samblatuti all on augustis väga suure tõenäosusega kukeseen (mina tean, päriselt ka) ja mis sorti katus on kõigil koduteele jäävatel majadel (Mees teab)? Või kellel on pikaajalise samas kohas elamise tagajärjel täpselt teada kõik koerad, kes tänaval jalutamas käivad, nende omanikud ja harjumused (Vanaema teab, ta huvitub aknlaistuva pensionärina eelkõige koertest, naabrite eraelu ei uuri)? Meie ja laiendatud perekonna kodune eluviis ei ole isegi mitte sihipärane, vaid lihtsalt… nii on. Võimalik, et me olemegi liiga mugavad inimesed. Või on kassidega kooselamine muutnud ka koha-armastajateks, nagu kassid. Inimestega meil siin metsas paraku tugevaid sidemeid pole tekkinud, aga need samblatutid ja kukeseened, jah, need on tähtsad. Või on see ikkagi üks alalhoidlikkuse vorm? 
________
*kõige jahedamal päeval oli 28 kraadi varjus, mäletate ju küll, missugune suvi oli. 

Sel nädalal, kui isadepäev oli

Isadepäev on meil ajalooliselt kuidagi lahjem kui emadepäev. See viimane käib üles ja alla, ühel aastal paremini, teisel aastal kehvemini, aga vähemalt parematel kordadel on siiski kuidagi muljetavaldavam. Isadepäeval tehakse isale peamiselt head süüa. Ma teen muidu ka pühapäeviti midagi head (arvesse võttes meestehulka siin majas tähendab see, et ohtra lihaga), aga isadepäeval püüan eriti kohalviibiva isa maitse järgi menüü valida. Täna tegin hakklihavorstikesi peekonis (põhimõtteliselt vorstiks mätsitud lihapallitainas, mis on keeratud toorpeekiniviilu sisse, ahju ja pruuniks), ja magusaid porgandeid, magustoiduks šokolaadikooki vahukoore ja vaarikatega. Mees jäi rahule, kurtis just, et kõht on nüüd liiga täis. Esemelistest asjadest rikastus ta ühe helkuri võrra (Lillebror meisterdas koolis), sünnipäeva-isadepäeva-jõulukinki kirjutuslauda soovitatavalt vanainglise klubi stiilis pole ma siiamaani leidnud (tegelikult on midagi Mööbliaidas olemas, ma vaatan seda asja uuel nädalal täpsemalt).

Enne isadepäeva sai Jõugu Juht koolis umbes kaheksa "viit", neist mõned plussidega. Sobib.

Unistaja "laskis punkte", mis tähendab, et toimusid sisekarikavõistluste või millegi taoliste eelvoorud. Punkte oli päris palju, aga veel ei tea, kuidas neil teistel…

Lillebror esines huulheinateemalise ettekandega loodusmaja konverentsil ja peab klassi etenduse ajal elppima karvase siiluvärvi vesti ja mõningate kirjude sügislehtedega. Õpetaja Õunapuuhaldjas arvas, et see vest sobib siili selga küll, mina arvan ka. Lillebror oli natuke nördinud, tema arvanud, et kostüüm ostetakse kostüümipoest…

Mees vahetas isadepäeva puhul Jõugu Juhi toa elektri ühe korgi pealt teise peale, mis põhimõtteliselt tähendab, et vanu juhtmeid pole enam tarvis seal ruumis kasutada, pistikupesad töötavad ja kuna nüüd käib ka tolle toa äravajunud uks* kinni, saab seal üsna kiiresti ja kenasti puhuriga kütta.

Mina tuterdasin niisama ringi, kudusin musta roosidega salli ja suhtlesin inimestega. Seinu pahteldasin ka, see võtab kohutava aja.

Raamatutest.
Sergei Lukjanenko "Öine vahtkond" ja "Päevane vahtkond". Lugesin neid täitsa teadlikult teist korda, hea vene fantaasiakirjandus on. Boonuseks õpetus, kuidas ennast kultuurselt täis juua (ma küll ei kavatse testima hakata, kas õpetus ka väärt on) ja piisavalt lihtne dialoog, mida on täitsa lõbus omaette algkeelde tagasi tõlkida. Tõlke juures tekkis mul küll küsimus, misasi on muinasjutuline küürak-hobu… minu teada on sellisele kirjeldusele vastav tegelane vene muinasjuttudes küürselg-sälg?
George R. R. Martin "Seitsme kuningriigi rüütel". Mõtlesin, et annan minu jaoks ebasümpaatsele autorile veel ühe võimaluse. Iiiiiigav! Tegelikult on vähemalt esimene ots puhtalt "Rüütli loost" maha viksitud, kusjuures filmil on rohkem sisu ja intriigi kui raamatul… tagumist otsa ma ei viitsinud lugeda, sest iiiiiigav oli.
Michael Faber "Imelike uute asjade raamat". Noh, selle raamatu idee peale tulemiseks peab olema küll… vähemalt ajutiselt peast põrunud, kui mitte midagi hullemat. Alguses ei meeldinud põrmugi, lugesin puhtast uudishimust edasi, sest kirjutada autor oskas ja kogu sündmustik oli piisavalt inimestekeskne, et mulle sobida. Kokkuvõttes oli parem kui päris algus, kannatas lugeda küll, aga koju ma seda ei ostaks. Ja mis asjaoludel kasutati võib-olla 1922. aasta Uue Testamendi tõlget, "välja antud Briti ja Wäljamaa Piibliseltsi poolt), kus on juttu Eewesuse ja Wiilippi kogudusest? /mõtleb, topib arvatavasti Mehe vanavanaemale Allika pühapäevakooli poolt kingitud, üsnagi ajahambast puretud köidet riiulisse tagasi/ Tegelikult siiski vist mingit uuemat, raamatus oli Eevesos ja Viilip. Et rõhutada, kui hea see inglisekeelse kristlaskonna King James Bible on? Tänapäeval teame, et Paulus kirjutas efeslastele ja filiplastele


______
*meil on siin Majas põhimõtteliselt anfilaadsetaoline - aga mitte päris - põhiplaan, pluss ringsüsteem, nii et igal toal on vähemalt kaks ust. Kui tuba valmis saab, avame praegu raamaturiiuliga kinnipandud ukse praegusesse lastetuppa ja sulgeme tollesama äravajunu, mis viib kütteta ja veel mitte remonditavatesse ruumidesse.

Saturday, November 10, 2018

Reisile sinuga?

Vaadake siia. Tubli reisimäu, musta värvi veel pealegi. Ja tubli omanik, ilma kassita reisima ei läinud. Olevat lausa kassi reisiks treeninud, ikka esialgu lühemate otstega… et kass harjuks.

Mustade kasside pilte ei ole kunagi liiga palju. :)

Friday, November 9, 2018

Meie ei lase marte sisse tulla

Vabandage.

Tähendab, esiteks me elame kohas, kuhu inimesi üldiselt ei satu. Pole nagu kommet, et keegi ukselt uksele käiks, vahepeal on mitusada meetris põldu ja/või võpsikut.

Teiseks nõuab mardisantimine rohkem aega ja vaeva ka lapsevanemate poolt, kui mina olen nõus panustama, pealegi on lastel täna õhtul Linnas organiseeritud tegevus olemas. Miks ma panustama nõus ei ole, seletan viiendas punktis.

Kolmandaks ei usu ma lisaks reikile ja energiatele ka karjaõnne soovimisse, kui sellega Jumala õnnistust kaasas ei käi… luterliku traditsiooni laternarongkäik on palju kenam vana komme kui võõrastele tuppa kuivatatud herneste loopimine või mis see oligi (ma lugesin salatinärimise vahele tööl üht artiklit, kus räägiti millegi tuppaloopimisest). Laternarongkäigus võiks jalutada küll, iga latern teeb valgemaks novembri ja nii edasi.

Neljandaks käisid meil siin ükskord mardisandid. Meie ust lahti ei teinud, see oli ikka üle mõistuse ootamatu ja juba siis see mõte meile ei meeldinud. Siis karjusid ja kolkisid ust jalgadega. Papa (see enda-meelest-kohalik-kunn, kes suvaliselt teiste inimeste koduloomi tapab, sest ta tahab) istus eemal autos ja vaatas rahulikult pealt, kuidas tema lapsed võõrast maja lõhuvad. Olin väga kuri ja väljendasin seda. Lastest oli kahju küll… et vanemad ei olnud neile õpetanud, kuidas käitutakse.

Viiendaks on mul mardisantimisega tõsine lapsepõlvetrauma. Nimelt nägin ma kuueaastasena lapsepõlvekodu esikus mardisandi peas esimest korda elus gaasimaski. Siiamaani on pilt silme ees, kuidas oli valgus ja kuskohas see koll seisis… Laps kriiskas, tormas vanaema voodi alla ja vajas pärast väga palju suhkruvett ja väga palju kinnitamist, et see oli päris inimene, mitte tulnukas (ma ei tea, mis asjaoludel ma kuueaastaselt oskasin tulnukaid karta) ja et mardisante ei lasta meil enam üldse mitte iialgi uksest sisse… ei lastudki, vist (ühed tuttavad kadrid ükskord käisid, aga need olid tuttavad, eks ole). Lapsi ega ka täiskasvanud inimesi ei tohi hirmsa välimusega ehmatada!

Muidugi, kui lapsed mardisantimisest hooliksid või neil koolis miski mardipidu oleks või meile keegi tuttav - olles kontrollinud, et meil ei ole majas katku ega kerge unega imikuid ega muid hädasid - tahaks santima tulla, ega siis ära ei keelaks! Organiseeritult ja usaldusväärselt, palun väga. Ja ilma gaasimaskideta. :)

Siinkohal palun kõiki santijaid, ärge ennast väga hirmsaks tehke, eks ole? Muidu tekib mulle äkki mõttekaaslasi ja siis on need, kellele see komme meeldib, veel rohkem häiritud.

Aga vaat see leht mulle meeldib. Saab registreeruda mardisõbralikuks koduks ja mardisandiks, kes tahab (aga ei pea). Huvitav, kas nad annavad miski sildi ka, mida uksele/väravale panna või on miski muu kood, nagu kõrvitsapühade ajal pidavat see kõrvits olema?

Sunday, November 4, 2018

Koolivaheajani on jäänud seitse nädalat

Nii ongi. Esimene veerand läheb üsna kiiresti, viimane kah, aga vaat see talveperiood, mis seal vahel on... võeh.

Elekter tuli meile tagasi esmaspäeva lõuna paiku. Suuremalt jaolt. Teisipäeval sai Mees sõnumi, et vabandame, teil ei ole elektrit ja keegi ei tea, kas ja millal tuleb. Noh, me olime kõik Linnas… me siis olime natuke kauem Linnas, polnud hullu midagi, koju jõudes oli vool siiski tulnud.

Kõrvitsapüha meie peres ei peeta. Esiteks võõramaine püha, teiseks ei sallinud ma lapsena ka eestimaist santimist (sõprade ukse taha võib ikka minna, aga võõraste juures kolkimine on minu meelest lihtsalt ebaviisakas) ja kolmandaks oleme me selle koha pealt natuke nende ameerikamaa kristlaste moodi, et paganlik ja võeh ja puha. Küll aga süüakse tänumeeles kõrvitsat mitmes vormis ja kuna lastel koolis stiilinädal oli, siis selles võis ikka osaleda. Paraku on suuremad poisid aktiivselt puberteedis ja igasugune karnevaliteema on võeh. Lillebror küll osales, oranži värvi päeval käis kiriku linnalaagris värvitud särgiga (niigi kasu sellest…) ja karnevalipäeval läks musketärina - aitäh, Alice, Sinu kingitud kostüümid on jätkuvalt kasutusel! Multikategelaste ja kaheksakümnendate riideid meil polnud, need ja älloviin olid ülejäänud teemad.

Mina käisin hambaarstil ja sain teada, et kummaline lõualuuvalu ei saa hambast tingitud olla... kohe arsti juurest ära tulles hakkas uuesti valutama. Õnneks mitte pidevalt ega intensiivselt, natukehaaval, jaokaupa. Ju ta miski külmetus on.

Unistaja kirjutas kirjandit. Ui, see oli kole kogemus - Unistajal tegelikult ikkagi ei ole loovkirjutamise peale soont, vähemalt ta ise ei tunne, et oleks. Pärast pikemat õnnetut pliiatsinärimist sai paberile kogemus vibuvõistlustelhõbeda võitmisest ja äratundmisest, et selles spordis võiks ta vist palju saavutada (teemaks oli "Äratundmishetk"). Õpetajale sobis.

Jõugu Juht… sai inglise keele kontrolltöös "viis-plussi". Sobib meile kõigile. :)

Mees murdis pead, kuidas seda ahjukest ikkagi JJ tuppa paigaldada nii, et ei peaks midagi lõhkuma ega midagi ülearu palju juurde ehitama. Peamurdmise tulemusena sündis joonis ja vajalike detailide nimekiri, ainult et kõiki juppe meie tänakülastatud ehituspoes ei olnud, tuleb kusagilt veel vaadata.

Mina sain siin kerge närvivapustuse ja olin muidu hädine kuju. Pühapäeval tegin juunioride tundi ja jahmatasin baptistilapsukesi infoga, et mõned inimesed maailmas lausa pelgavad või põlgavad eestpalvet. Jalgpallihuviline Sõber naeris seepeale täpselt niisugust nõutut naeru, nagu me kõik täiskasvanudki naerame, kui me midagi ekstra jaburat kuulma juhtume. "Aga me ju palvetame kogu eesti rahva ja terve maailma eest!" nördisid nii JJ kui Pastoritütar. Tõsi ta on, palvetame küll. Et oleks rahu ja armastust ja head tervist ja muidu ka inimestel ilus elu. Mis teie siis arvasite?

Pärast kirikut käisime Vanaisa ja Vanaema juures. Mees ja poisid puhastasid ära nende vihmaveerennid - Vanaema hoidis all hinge kinni, ega poisikesed ometi redeli pealt maha ei kuku (ta pole neid puude otsa ronimas näinud) -, mina püüdsin toas Vanaisaga suhelda. Ta liikus seina najal, aga täitsa püstiasendis, ja oli täpselt nii tige nagu alati, kui keegi tema eest mingit tööd liiga kiiresti ja tema meelest vale tehnikaga ära teeb. Mnjah, minu meelest on vihmaveerennide puhastamisel nagu muulgi puhastamisel kõige tähtsam osa, et saaks puhtaks, küll see tehnika kogemuste tekkides areneb.

Pühapäevaseks õhtusöögiks tegin šnitslit, kartuliputru ja sidruni-koorekastet. Viimane käib nii - hauta kastrulis oliiviõli sees sibul, lisa natuke peeneks pudiks hakitud marineeritud sidrunit ja näputäis kuivatatud tüümiani, natuke vett ja kui see kõik kenasti keeb, klopi sisse vahukoort ja tiheduse mõttes teelusikatäis maisitärklist. Sai hea.

Raamatutest. Muljet on viimasel ajal avaldanud kolm.

Martha Hall Kelly "Sirelitüdrukud". Lugu, mis algab nagu üsna mõttetu naisteromaanike, muutub ootamatult tõsiseks ja päris koledaks. Pärast tuleb välja, et kaks kolmest naisest, kelle elud omavahel põimuvad, on päriselt elus olnud, Herta lausa guugeldatav ja puha. Ma armastan Saksamaad ja sakslasi sellest raamatust hoolimata, aga see, mis sõja ajal koonduslaagrites toimus, sai selgemaks… ja ei olnud meeldiv see selgus, kohe üldse mitte. Väekas ja väärt raamat, aga päris noortele ja õrnahingelistele ma ei soovitaks, võib õudusunenäod saada… aga samas, koonduslaagrites elasid inimesed päris õudusunenägusid läbi.
Heather Morris "Auschwitzi tätoveerija". Samal teemal, aga teises kohas ja teisest vaatepunktist kirjutatud. Peategelane oli päriselt olemas, aga ta hoidis oma lugu aastakümneid salajas, sest kartis, et ta sildistatakse kollaborandiks või midagi sellist. See on raamat headusest ja armastusest, mis pidas vastu kõigest ümbritsevast jõledusest hoolimata. Ja ellujäämisest tugeva tahte ja hea õnne läbi. Ka väga väärt raamat.
Lehte Hainsalu "Olla üheksavägine". Nii ilusasti kirjutatud elulooraamatuid on vähe. Kunagi ammu, kui mu lapsepõlvekodu aed oli üks ilusamaid Linnas, ja vanaema Mahti korraldas avatud aia päevi, käis ka Lehte Hainsalu seal. Torkas oma avara pluusi (või oli see pontšo?), pikkade juuste ja kõrge kasvuga silma, millegipärast oli umbes kuueaastase minu ettekujutus Vanaema-vanustest tädidest, et need käivad oluliselt masajamad ja lühikeste lokitud juustega, ilmselt olid Vanaemal üsna standardse välimusega sõbrannad ja töökaaslased. Aga kirjanik, jah… naeratas mulle sõbralikult. Aitäh naeratuse ja raamatu eest, põnev lugemine oli.

Vähem muljet avaldasid, aga ilmselgelt vajalikud noorteraamatud on Jasmine Warga "Minu süda ja teised mustad augud" - võib soovitada, räägitakse depressioonist ja enesetapust ja sellest, kui oluline on, et inimesed päriselt omavahel räägiksid - ja Ali Benjamini "Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta". Viimane on kirjutatud autistliku lapse vaatenurgast. Tema jaoks on kõik absoluutselt loogiline, teiste jaoks… mitte nii väga. Seda võiks lugeda igaüks, kelle suhtlusringkonnas on mõni autistlik või vähemalt tõeliselt imelik tüdruk - vaadake, tüdrukute ja poiste autistlikud jooned võivad avalduda erinevalt ja just tüdrukute autismist arusaamine on hästi keeruline.

Saturday, November 3, 2018

Olukord, kus küpsetamine on ilmselt möödapääsmatu

Planeeritud laisk laupäev algas ühe pikaaegse vaibakunde helistamisega. Tema tahab vaipa tellida… aprillis-mais. Minu meelest oleks see info võinud oodata mõned kuud… või vähemalt kella kümneni.

Ega uni enam tagasi ei tulnud, väljas oli novembrihämarus käes ja ka suure pingutamise peale ei jäänud ma enam magama.

Puder. Kohv. Siis helises mu telefon uuesti. Vanaisa olevat eile õhtul keldris kukkunud, mingit insuldimärki kiirabiarst ei leidnud, aga tema sealt tuppasaamine olnud üks suurem ettevõtmine ja üldse. Avaldasin sajandat korda mõtet, et ülemise korruse tuppa tuleks võtta üüriliseks üks tubli tudeng, kes osa üüri tasuks keskküttekütmises ja muus taolises abis, millega meie kaugjuhtimise teel tegeleda ei saa… Esimest korda ei vaielnud Vanaema kindlameelselt vastu, vaid ainult ohkas, et ta ei oska suurt midagi öelda. Helistamise ajal olevat Vanaisa täitsa omal jalal kööki sööma läinud, nii et küllap see kukkumine pigem üleväsimuse viga oli - päeval peletas ta Unistaja minema, kui see tahtis puid lõhkuda*, ja kolkis muudkui ise kirvega edasi… Olmelise poolega saaks palju, väga palju kergemini hakkama kui Vanaisa põikpäisusega**…

Palderjani võtsin natuke hiljem. Ega sellest palju kasu ei olnud.

Kohalike käegakatsutavate asjadega tegelemine tundus hea mõte… Siis ütles Mees, et JJ tuppa ahju saab paigaldada kas kiiresti või korralikult, mitte mõlemat korraga… ja kaameli selgroog läks katki. Üks taskurätik hiljem pidasin poistele kasvatusliku loengu sellest, et õlipastellide mahaunustamine ja KRÄUN ja mud sellised väikesed asjad on kah õlekõrred ja kui neid palju saab, siis on ikka väga paha olukord… praegu loevad kõik kolm raamatut, ilma igasuguste ekraanideta ja ilma erilise lugemisteemalise KRÄUNuta (viimane on meil viimasel ajal üpris igapäevane nähtus olnud, kuigi pooleliolevad raamatud tegelikult meeldivad - aga need ei ole ju ekraanid!).

Ainult et minul hakkasid nüüd millalgi käed ka värisema. Järelikult tuleb võtta kasutusele kõige kangem närvirahustaja - küpsetada üks jõulu-stollen. Kirsside ja martsipaniga. Kui pärmitaina sõtkumine ka enam ei aita, siis ma küll ei tea, mis kodustest vahenditest veel võiks kasu olla.

_______
*Unistaja oskab väga hästi puid lõhkuda! Ja jõudu on tal selle jaoks küllalt.
**Nüüd ta Meest juba mingil määral usaldab, aga ega need noored inimesed ikka midagi ei tea ega oska, puid tuleb laduda täpselt Vanaisa poolt elu jooksul sisseharjunud viisil ja tempos ("Tööd ei tehta kiiresti!" käratas ta umbes aasta tagasi Vanaemale, kui see puud Lillebrori abiga enne vihma varju alla sai) ja igasugust kõrgtehnoloogiat nagu keskküttekatelt ei tohi üldse kellegi muu kui tema enese kätte usaldada. Aga keldritrepp on väga järsk...

Friday, November 2, 2018

Ära hõiska enne kuu lõppu

Eile rõõmustasin, et novembris meil suuri ja erilisi asju ei toimu. Täna ütles Mees hommikukohvi kõrvale, et paari nädala pärast on ees mingi eriti tihe tööperiood, lisaülesanded ja mis veel.... mitte et need üle jõu käiks ja vastumeelsed ei pidanud ka olema, pigem huvitav, aga tihedam aeg tähendab ka tihedamat väsimust.

Minule tuli sellesama kohvitassi juures meelde, et meil on üks sünnipäevakutse, mille suhtes tuleks seisukoht võtta. Tõenäoline seisukoht saab olema aitäh, tuleme hea meelega.

Nüüd tööpäeva jooksul mööda maja ringi vehkides olen saanud teada, et Unistaja läheb klassiga metsa. Kännu otsa. Või midagi taolist. Kolmeks päevaks. See on üks imeline programm, mis on sellele klassile kindlasti ülikasulik ja mind nii lapsevanema kui koolitöötajana väga vaimustab, aga... lapsed peavad olema ilmastikukindlalt riides... ja riiete eest vastutan meil mina. Mida üldse kuskil metsas novembrikuus kantakse*? Kuoma-tüüpi saapaid, pikka aluspesu, lumepükse? Ja ööbimiseks...? Kunagi varsti tuleb selleteemaline koosolek ka, aga ma tahaksin kohe esimesel võimalusel hakata varustust varuma, muidu on ups homme vaja ja siis ma võtan jälle palderjani.

Ja nüüd ütles Vanaema, et tal on tekkinud tasakaaluhäired, vaja on leida tõsiseltvõetav arst**, kelle juurde ta on nõus minema.

Vähemalt hambaarstilt kuulsin, et kahtlane lõualuuvalu ei saa antud juhul hammastest tulla, minu suus ei olevat midagi põnevat ega tegelemist vajavat. Hea seegi.

_______
*hoolimata kodust kaugel metsas ei ole me kuskiltpidi matkalkäija perekond, kodus aias ja võpsikus käiakse suvaliste katkisepoolsete pükste ja kummikutega ja mitte kunagi soojast ja kuivast toast kuigi kaugel, talveperioodil üldse mitte rohkem kui heade lumeolude korral mängimas ja ilmast sõltumatult paar korda nädalas puid toomas, selleks pole erivarustust vaja.
** perearst pidavat olema selline, kes iga häda korral suunab esimese asjana günekoloogi juurde ja/või ütleb, et ei siin küll midagi valutada ei saa, sa oled täiesti terve.