CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, February 26, 2011

Sealiha rabarberikastmega

Originaal on pärit raamatust "Jamie kodus", lehkülg 58. Jamie Oliver on muidugi omaette fenomen, sealjuures hästiturundatud fenomen, aga tema retseptid sobivad ideede saamiseks hästi. Meie ei armasta ingverit ja nii mõnigi muu komponent oli puudu, aga ka muudetud tulemus sai hea.

Pane ahi 200 kraadi peale soojaks minema. Võta 500 g sealiha, lõika ribadeks, pane kuuma- ja pliidikindlasse ahjuvormi. Vurista köögikombainis segi 200 grammi rabarberit (võib sügavkülmast), 2 küüslauguküünt, 2 spl mett ja sorts oliiviõli. Lisa suts cayenne'i pipart. Kui oled julge, võib ka mitu sutsu. :) Lisa pool klaasi vett ja kalla segu liha peale. Kata vorm fooliumiga ja pane ca 50 minutiks ahju. Võib natuke kauemaks ka, aga liha peaks olema veel hele, kui välja võtad.

Pane nuudlite jaoks vesi keema.
Vala suurele raskele pannile või wok-pannile üsna palju neutraalse maitsega õli, näiteks rapsiõli. Noki liharibad ahjuvormist välja, kaste jäta alles! Prae liharibasid õlis, kuni nad on kuldpruunid. Lisa soola, kui soovid.
Keeda nuudlid (võib ka täiesti tavalisi makarone kasutada) valmis. Samal ajal hauta kastet pliidil, kuni see omandab paksema ketšupi konsistentsi.

Serveeri nuudleid, liha ja kastet koos neutraalse maitsega salatiga. Meil oli käepärast toores paprika, aga ma kujutan ette, et hiina kapsas, tavaline lehtsalat või värske kurk sobiks ka. Tomatit-sibulat siiski ei soovitaks.

Sellest kogusest jätkub kahele täiskasvanule ja kolmele koolieelikule.

Thursday, February 24, 2011

Koduõpe ei pea olema kallis

Meie lapsed on mõningal määral koduõppel. Ühtpidi seetõttu, et minu meelest ei ole eesti laps nii rumal, et teda tohib hakata õpetama alles esimeses klassis, teistpidi sellesama esimese klassi pärast - kooliminekuga kaasneb niigi palju suuri muutusi lapse elus, kui mõni vajalik oskus, näiteks lugemine, juhiste täpne täitmine ja reahoidmine on juba selged, on vast kergem. Jõugu Juht õpib kirjutama tähti ja numbreid, lugemist ja loendamist. Arvutamine, loodus- ja nii-öelda inimeseõpetus (ehk Kuidas Maailmas Asjad Käivad) toimuvad jooksvalt vastavalt lapse huvile. Unistaja teeb kirja eelharjutusi ja kiibitseb natuke vanema venna kõrvalt. Tema Titendus kulgeb omasoodu, omendades tasapisi verbaalse suhtlemise keerulist kunsti ja muid eakohaseid oskusi.

Oma palgatöös kohtan küllalt sageli algklassiemasid, kes ohkavad ja ütlevad, et eks ma tegeleks lapsega küll, aga kõik need asjad, mida selle jaoks tarvis, on ju niiiiii kallid... Ei ole.

Kõige odavam koduõppelahendus on kogu aeg käepärane:

Räägi lapsega. Jutusta talle millest iganes - pangaautomaadi toimimispõhimõttest, ajaloolistest sündmustest, erinevate ametitega kaasnevatest kohustustest - kõigest, mida igapäevaelus näha on või mis selle nähtavaga seostub. Muidugi tuleb seda teha eakohaste terminitega, aga pikapeale hakkavad lapsel tekkima seosed. Pangaautomaat näiteks toimib meie laste teada nii: masin loeb kaardi pealt, kelle oma kaart on, ja helistab panka. Pangas ütleb teine masin, kui palju kaardiomanikul raha on ja kui palju automaat tohib raha välja anda. Kui raha on otsas, siis tuleb oodata palgapäeva ehk päeva, mil tööegemise eest raha antakse, enne automaadist raha ei saa. Tundub, et lapsed saavad aru küll.

Teine hea lahendus käeliste tegevuste tarbeks, aga miks mitte ka loodus- ja inimeseõpetuse jaoks:

kasuta olemasolevaid materjale. Kastanimunad, puulehed, tühjad kempsupaberirullid, vanad ajalehed (Sul ei käi ajalehte? Aga kas Sinu supermarketis tasuta ajalehte jagatakse?), reklaamlehed, pudruhelbekarbid - enam-vähem igasugune praht kõlbab. :) Meie kodus, pean tunnistama, lähevad küll kõik põlevad materjalid tulehakatuseks, aga huvi ja soovi korral saab ikka ajalehest mütsi teha või kempsupaberirullist binokli valmistada.

Kirjatööde jaoks ei ole vaja valmisvihikuid. Tavaline ruuduline või jooneline vihik kõlbab küll. Lapsevanem joonistab tähe, numbri või kirja eelharjutuse (näiteks mingid siksakid) ette ja laps teeb muudkui järele. Kui endal ideid ei ole, võib alati käia raamatupoes valmisvihikuid lehitsemas. :) Samuti on on arukam osta pakk A4 koopiapaberit ilusa pildiga joonistusvihiku asemel. Odavam ja jätkub kauemaks. Olete ju näinud, kuidas suure paberi nurka joonistatakse pisike punane kukeke ja arvatakse, et nüüd võiks võtta järgmise lehe...

Kontrollimatu telekavaatamine pärsib lapse arengut; laps peaks soovi korral vaatama pigem eakohaseid arendavaid saateid. Jah, peaks. Meie kodus päris suvalisi saateid ei vaadata, laste ärkveloleku ajal on teler pigem kinni. Kui aga midagi vaadatakse, on need kenad multikad DVD-lt või mingid üldiselt huvipakkuvad saated - spordivõistlused, ajaloolised või loodusloolised dokumentaalid. Sellist valikut võimaldab, jah, satelliiditaldrik maja küljes. Kui seda aga ei oleks või kui juhtub see, mis ka 200 kanaliga sageli juhtub, nimelt, et kusagilt ei ole mitte midagi vaadata, siis kasutame põhjatut ressurssi Internetti. Youtube'is on üleval hulgaliselt harivaid ja igati toredaid videosid. Oleme vaadanud nii lõike klassikalistest lastefilmidest kui ka elevantide pesemist.

Üks lapsevanemate sagedane väide on, et lasteraamatud on nii hirmus kallid, neid ei jõua osta. On küll jah. Aga - õnneks on olemas raamatukogud. Lapsele peab ette lugema, muidu ei teki tal raamatuhuvi ja hiljemalt neljandas-viiendas klassis läheb jamaks, kui õpetajad hakkavad kohustusliku kirjanduse lugemist nõudma. Raamatukogudest saab laenutada kõikvõimalikke toredaid raamatuid. Raamatuid saab ka lasta kinkida. Nii jutu-kui värviraamatute puhul on mõttekas uurida raamatupoodide sooduslette, näiteks maksid eelmisel kevadel "Rahva Raamatus" Tartus Puhhi talve-värviraamatud 10 krooni tükk - poisid siiani võtavad nad aeg-ajalt välja ja uurivad, mida veel teha saab.

Tuesday, February 22, 2011

Kinnimaksmata reklaam

Veel eile müüdi Rimis leivaküpsetusautomaati ca 30 euroga. Masin on aus, küpsetab korralikult, segab tainast ja väidetavalt oskab ka moosi keeta (pole veel proovinud). Miinuseks on vali piiksumine, mille mahakeeramisnuppu mina veel leidnud ei ole. Kaasas on retseptiraamat, mis on küll pigem piimapulbri ja kuivpärmi pruukijatele mõeldud, aga kui natuke tavaretseptidega võrrelda, siis õnnestub ka päris piima ja elusa pärmiga kohaldada. Leib-sai tuleb igatahes täiesti söödav. Minu jaoks on sellise masina kindel pluss, et ise ei pea tainast sõtkuma. Kolme väikelapsega peres tuleb sageli kiirreageerida, aga mida sa reageerid, kui oled ise käppapidi tainas...

Monday, February 21, 2011

Lihtne elu?

Ühes sõbralikus köögis rippus seinakalendri veebruarilehel ütlus "Milleks sulle kaks kuube, kui sul on ainult üks selg?" Pidi olema mustlaste vanasõna.

Kaks, lausa kolm kuube võib ju olla, arvestades meie muutuvat kliimat, aga kusagilt jookseb ilmselt igaühe jaoks piir, kust alates asjadest ülevaade kaob. Korraga on võimalik kasutada ju ainult piiratud arvu köögirätikuid, käekotte, jalatseid, mänguasju... Kapiruum aga ei ole enamikus kodudes lõputu.

Mõnelpool nimetatakse liigsest kraamist vabanemist ja ainult tõesti esmatarvilikuga toimetulemist lihtsaks eluks. Tõsi. Mida vähem särke on vaja kappidesse-sahtlitesse mahutada, seda suurema tõenäosusega on nad ka pärast välja võttes siledad ja neid ei ole tarvis üle triikida. Mida vähem mänguasju, seda rutem läheb nende koristamine. Mida vähem nõusid, seda väiksem on tõenäosus, et nad köögivalamusse määratu kuhja moodustavad. Mida vähem nipsasju, seda vähem tuleb nende pealt, alt ja vahelt tolmu pühkida. Ma ei kutsu siin kedagi üles ekstreemsele askeetlikusele, aga... kui palju asju meil tegelikult vaja on?

Sama kehtib köögis. Kui korraga on lahti üks jahukott... üks küpsisepakk... üks piimakott..., siis on kindel, et toit saab ära tarvitatud järjest ja miski ei ületa säilivusaega. Toidu äraviskamine on paras rumalus, eks ole. Erandiks on meie peres moosid, neid võib külmikus korraga mitu lahtist purki olla, et igaühel oleks hommikupudru juurde valida. Moos aga on selline kraam, mis jahedas paari päevaga ei rikne ja lastega peres üldiselt kauaks seisma ei jää. :)

Kui Sa oled eriti usin ja/või Sul on kole palju ruumi, siis see postitus ei olnud ilmselt Sinu jaoks. Kui aga vahel tekib tunne, et kola on liiga palju, vaata ringi. Mis katki või lootusetult kulunud, need võiks ju ära visata või neile mingi muu funktsiooni leida. Mis lihtsalt üle... äkki on keegi, kes neist asjadest suuremat rõõmu tunneks? Ja kas uusi/rohkem asju on tegelikult vaja? Eesmärk on ju teha elu lihtsamaks, et oleks vähem triikida, koristada, sättida...

Saturday, February 19, 2011

Seitsme peaga lohe ehk toimetulekust majapidamistöödega

Majapidamistööd tunduvad mõnikord eriti regenereerumisvõimelise seitsmepäise lohena. Saab üks töö tehtud, ootab kohe mitu tükki järjekorras. Eriti kui majas on väikesed lapsed. Eriti meie "toreda" talve ajal . Eriti kui käia kogu kupatuse kõrvalt ka mõningal määral tööl. Eriti kui ööpäevas on ainult 24 tundi.

Olen lugenud ja kuulnud mitmest heast ideest, kuidas majapidamistööd ilma koduabiliseta tehtud saaksid.

Üks taoline plaan on aja-eelarve - põhimõtteliselt tuleks koostada päevaplaan ja sellega ühildada vajalikud tööd ja tegevused. Aja-eelarvet võib ilmselt teha päeva, nädala, või kuu peale, sõltub, kuidas sobib.

Teine mõte on majapidamisplaan - määrata kindlaks, mis päeval mis majapidamistööd teha ja siis tegutseda selle plaani järgi.

Pean tunnistama, et ahiküttega majas, külmas kliimas, kehva tervisega ja palgatööl käies... ei õnnestu teine kohe mitte kuidagi. Esimesel on teatud eeliseid, kuid sellega harjumine võtab aega - ja mis kasu on minu aja-eelarvest, kui kempsu küürimiseks määratud ajal tuleb hoopiski aidata Mehel veepumpa lahti sulatada?

Minu jaoks töötab mõnevõrra kaootilisem variant - prioritiseerimine. Ehk nagu üks kallis sõber kunagi ütles: "Triikimata pesu karjub kõige vaiksema häälega." Suuremate lastega peres on võimalik ka ülesannete delegeerimine, kolme koolieeliku puhul on ka see võimalus piiratud. Kirjutan lapsööjõu ärakasutamisest kunagi edaspidi.

Olen mõelnud läbi majapidamistööd ja jaganud nad tähtsuse järgi:
  • tööd, mida tuleb teha iga päev;
  • tööd, mida tuleb teha kord nädalas;
  • tööd, mida tuleb teha harvem.
Kõige tähtsam ei ole minu jaoks mitte korras kodu, vaid aeg iseendale ja suhetele - nii et järgnev tööd jaotumine võib panna mõne korralikuma lugeja kulmu kergitama.
Igapäevaste tööde hulka kuuluvad nõudepesu, vastavalt vajadusele ja võimalusele kas masinaga või käsitsi, pesupesemine ja -riputamine vastavalt pesukorvi täitumiskiirusele, söögitegemine ja ahjukütmine vajadust mööda.
Kord nädalas küürin kempsu ja kraanikaussi*, triigin kogunenud pesu - tähendab, triigin köögirätikud, voodipesu ja Mehe triiksärgid, pükse-seelikuid ja trikooriideid ma ei triigi -, koristan ja puhastan köögis pliidi ja kraanikausi ümbruse. Viimane tuleb suvel ilmselt ümber vaadata, praegu teeme süüa peaasjalikult puupliidil, nii et elektripliit määrdub väga vähe.
Harvematest töödest peamised on voodipesude vahetamine umbes 10 päeva rütmis, üleüldine koristamine ja akende pesemine. Plaan on jooksvalt kõiki ruume enam-vähem korras hoida (asjad õigetel kohtadel jne), kuid põhjalikult - kapid korda, võimalusel aken puhtaks jne -koristada üks ruum nädalas. Vajamineva õmblemise-nõelumisega tegelen ka üsnagi juhuslikkuse alusel.

Ideaalis peaks elu välja nägema nii, et ühel vabal päeval nädalas triigin pesu ja teisel küürin-koristan. Mul on millegipärast tugev vastumeelsus laupäevase koristamise suhtes, nii et üritan planeeritud koristamise tehtud saada mingil muul nädalapäeval.

Tegelikkuses ümbritseb meid hetkel valge põrgu, mida kutsutakse talveks. Sel aastal on erakordselt palju lund, seetõttu lähevad paljud palgatööst vabad päevad lumerookimise nahka. Lisades juurde kogupere-viirused jääb üle ainult imestada, kuidas toad niigi korras on. See ei tähenda, et ma ideaali poole ei püüdleks. Ükskord me saavutame puhta ja korras elamise niikuinii!

_____
*iga märgatav jooksev määrdumine saab koheselt pühitud-nühitud niikuinii.

Monday, February 14, 2011

Marinaadis liha tegelik kaal

Pärast ahjust tulemist on poest ostetud valmismarinaadis lihast järel umbes 300 grammi kilo kohta. 100 grammi on marinaad, ja kuidas liha sisse nii õudselt palju vett saab, mina ei tea... Täna ostsime, küpsetasime ja kaalusime.

Kodus liha marinaadi pannes tuleb ikkagi kuidagi parem ja tundub, et nii palju vett ka liha pärastvälja ei aja.

Sunday, February 13, 2011

Mis on siis õige?

Meie pere on kristlased. Vanemad lapsed käivad pühapäevakoolis, söögi- ja õhtupalved on igapäevane asi. Jõugu Juhiga vestleme aeg-ajalt usu teemadel. Keeruline ei ole mitte küsimus, miks Jeesus risti löödi, vaid hoopis see, mismoodi teised inimesed mõtlevad. Käib ta ju lasteaias, kus söögipalvet ei peeta ja usuasjadest ei räägita.

Ka tööl lastega kokku puutudes kogen sageli, et lapsed on segaduses. Mõned on minu käest lausa küsinud, kas nad peaksid hakkama Jumalat uskuma. Eesti haridussüsteem ei luba sellise küsimuse peale "jah" vastata. :) Samuti on väga sagedased jutud vaimudest, kummitustest ja muust hirmutekitavast, mis algklassilastele tegelikult midagi head ei tee. Usuküsimusele vastan tavaliselt, et sina, laps, pead seda oma vanemate käest küsima ja elama nii, nagu nemad õigeks peavad, kuni saad küllalt vanaks, et ise selliseid asju otsustada. Vaimude ja kummituste osas näen vanemate tegemata tööd. Ei ole tõenäoline, et 70% lapsevanematest ise usuksid, et paneelmajades kummitab - aga millegipärast on nad jätnud lastele selge seisukoha edastamata. Ebamäärased suhtumised või lootus, et küll laps ise avastab, mis on tema jaoks õige, enne puberteeti ei sobi. Vähemalt kuni kümneaastastele tuleb anda selged, valmis kujul maailmavaated koos võimalusega küsida ja arutleda, pluss sallivus teistsuguste ideede vastu.

Üks kümnest käsustki on, et tuleb austada isa ja ema, tähendab, tuleb austada ka isa ja ema seisukohti. Teises küljest on vanemate õigus ja kohus teha lapsele selgeks, mis on nende meelest õige. Vanemate poolt väikesele lapsele antud maailmapilt peaks olema selge, pooltoone lisada võiks sinna väga ettevaatlikult. Kui Tema Titendus (kahene) soovib mittekristlikul perel külas olles enne sööki palvet pidada, siis me seda temaga vaikselt ka teeme; Jõugu Juht ja Unistaja on juba eas, kus saab öelda, et siin kodus ei ole kombeks palvetada ja me austame võõrustajate kombeid.

Meie oleme siiani püüdnud lastele selgitada, et mõned inimesed ei usu Jumalat ja lapsed ei peaks hakkama neile oma seisukohti peale suruma. Kui küsitakse või muidu jutuks tuleb, siis võib ikka rääkida, aga iga laps peab elama nii, nagu tema vanemad seda õigeks peavad. Kuna Jõugu Juht on ka suur ajaloohuviline, annab päris palju eestlaste usuleigusest ajada nõukogude okupatsiooni kaela ("Sa ju tead, et siis, kui emme oli väike, olid venelased Eestimaal ülemused? Vaat nemad rääkisid kõigile, et kirikuskäimine on hästi nõme ja et kirikus ei tohi käia; mõned inimesed pandi kirikus käimise eest lausa vangi. Siis paljud ei julgenud enam Jumalat uskuda ja ei rääkinud enam oma lastele ka sellest, ja mõned jäidki nende halbade venelaste - mitte segi ajada heade venelastega, iga rahvuse hulgas on häid ja halbu! - juttu uskuma."). Tõsi, meie peame olema maa sool ja maailma valgus, aga misjonikohustus ei peaks laienema lastele. Me ei luba oma lastel pidada ühtki mängukaaslast halvemaks sellepärast, et ta käib pühapäeval kiriku asemel kaubanduskeskuses. Ootan sarnast suhtumist ka nt veendunud ateistidelt ja nende lastelt - ahah, te käite kirikus, hea küll, seda osa teie elust me ei mõista, aga lastel on sellegipoolest tore koos mängida.

Lühidalt: väikestele lastele tuleks maailma asjadest rääkida nii, nagu vanemate meelest on õige, aga selle juurde peaks käima ka sallivus teistsuguste maailmavaadete vastu. Laps võib alati tugineda väitele: "Aga minu emme/issi ütles nii!" ja sellega viia veendumuste-teemalise vaidluse vanemate tasandile. Loodetavasti on oponentlapse vanemad piisavalt arukad ja võimaldavad ligimest aktsepteerivaid kokkuleppeid.

Saturday, February 12, 2011

Nimekirjaga poeskäimisest

Toidupoes võib muidugi käis üsna mitmel viisil. Võib käia igapäevaselt pärast tööd ja osta seda, mida hing ihaldab. Võib käia kord nädalas ja osta ainult hädavajalikku. Võib tulla pärast tööpäeva koju, vaadata külmkappi ja otsustada, et seal ei ole midagi söömisväärilist, tuleb poodi minna. Eks igaühe elustiili ja rahakotiga sobib oma viis.

Meie käime üldiselt poes kuni kolm korda nädalas. Sageli on olemas nimekiri asjadest, mida on vaja osta. Mõnikord ei ole ka. Elukoha geograafiline eripära ei soosi mingi unustatud asja järele tagasiminekut, nii et aastate jooksul oleme omendanud päris hea mälu poekauba suhtes (ja asendamisoskuse süüa tehes!). Nimekirjaga poes käia on kuidagi kindlam ja mõnusam, siis ei taba vähemalt järgmisel hommikul külmkappi vaadates ebameeldivad üllatused. Tavaliselt ripub sedelike poenimekirjaga mul külmkapi peal ja sinna saab jooksvalt täiendusi teha. Nimekirju teeme ka ehituspoodides käimiseks, kevadel seemnete ostmiseks ja lasteriiete jahiks, aga kõige tavalisem on ikkagi toidupoe nimekiri.

Toidupoenimekirja koostamisel ja selle kasutamisel on minu meelest olulised järgmised sammud:

1. Loo endale mingi ettekujutus lähemate päevade toiduvajadusest. See võib olla täpne menüü, kus on kirjas hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. See võib olla ka ebamäärane teadmine, et majas peab alati olema näiteks pool kilo hakkliha ja karp mune. Meil on selline vahepealne variant, nädalamenüüs on kirjas õhtusöögid kui päeva peamised soojad söögid, hommiku- ja lõunasöögi (kui oleme kodus, sööme inglaste lantši tüüpi kergemat sööki) teeme sellest, mida on. Seega peab meil alati olema majas vähemalt pudruhelbeid ja võileivamaterjali.
2. Vaata järele, mida Sul juba on. On kohutavalt tüütu tulla poest viie liitri piimaga ja avastada, et külmkapis on juba olemas paari järgmise päeva piim (kui Sa just ei armasta väga piimakisselli ja piimasuppi). Kauasäilivaid toiduaineid ja tööstuskaupu, näiteks nõudepesuvahendit võib muidugi ka varuks osta, eriti kui need juhtuvad soodusmüügis olema ja Sul nende jaoks ruumi on.
3. Uuri, millised sooduspakkumised on Sinu lemmikpoes. Suuremad ketipoed avaldavad oma kodulehel sageli sooduspakkumiste nimekirju, mõned pakkumised tulevad reklaamlehena lausa koju kätte. Üsna totter tunne on märgata, et kolmapäeval ostetud artiklid on alates neljapäevast kõik poole hinnaga müügis.
4. Pane kirja kõik, mida kavatsed osta, vajadusel koos kogustega. Olen mitu korda kogenud segadust poes - kui palju mul seda või teist asja vaja oligi?
5. Loo endale ettekujutus erinevate kaubaartiklite orienteeruvatest hindadest. Nii on Sul kergem taibata, kas väidetav sooduspakkumine on ka tegelikult soodne.
6. Ära klammerdu ei nädalamenüü ega nimekirja külge. Kui oled kirja pannud näiteks kilo pirne, aga avastad poes, et müüdavad pirnid on lausa kohutavad, püüa need asendada mingi ilusa puuviljaga, kui vähegi võimalik. Samuti pakuvad mõned poed lõppeva säilivusajaga liha- ja piimatooteid poole hinnaga - äkki saad tänase õhtusöögi millegagi asendada?
7. Kui maitses ja kvaliteedis vahet ei ole, pole mõtet olla margitruu. Aeg-ajalt muudetakse kaupade hindu, näiteks suhkru hind võib kõikuda sõltuvalt tootjast kõikuda päris palju.
8. Põhimõtteid on tore omada, kui keegi teine arve kinni maksab (kuskohast see lause pärit on??????). On suurepärane, kui Sa saad endale lubada ainult kõige ökomaid ja õnnelikumal viisil toodetud kaupu. Kahjuks... ei pruugi see alati nii olla. Jällegi, kui maitses ja kvaliteedis vahet ei ole, pole tähtis, mis rahvusest oli piima andnud lehm või muna munenud kana. Tähtis on see, et pere saaks toidetud ja jääks raha ka lapse saabaste ja elektriarve jaoks. Kodumaine ei tähenda alati ökoloogiliselt puhast!
9. Eriti Efektiivsed Inimesed koostavad nimekirja vastavalt poe paigutusele. Mina pole sellega veel hakkama saanud, kuna minule meeldib eespool kirjeldatud silt-külmkapiuksel variant.

Friday, February 11, 2011

Väga head ahjukartulid

Ebamääraselt sarnaseid kartuleid pakutakse näiteks Prantsusmaal McDonaldsis, kujutage ette.

Väga head ahjukartulid käivad nii:
eemalda kartulite pealt koor, ideaalis on tegu suviste kartulitega, millelt saab koore maha hõõrudes (NB! kartulitükke ei tohi küüne alla ajada, valus!), aga kui juhtumisi on talv, siis võib ka noaga läheneda. Lõika kartulid umbes 1 cm paksusteks sektoriteks. Peenemaks võib, palju paksemaks ei ole hea mõte. Pane kartulid kaussi, kalla peale inimese kohta 1-2 spl õli (sega), 1-2 spl riivsaia, 0,5 tl paprikapulbrit, 0,5 tl soola, 0,5 spl kuivatatud rosmariini. Sega korralikult. Minule meeldib tulemus, mis näeb välja ja tundub nagu hea liivakoogimaterjal (nagu liivakastis, päris liivaga). Kui puistekaupa on vähe, siis lisa seda, mida vajalikuks pead. Kuumuta kogu kupatust küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200'C juures pool tundi. Söö.

Thursday, February 10, 2011

Neljapäevane nipp: ahjuesise prahi vastu

Kui majas on keskküte või ainult üks küttekolle, on lihtne. Keskküte teatavasti ei tekita eluruumidesse mingit prahti. Ainult ühe küttekolde eest prahi koristamine on ka lihtne, tavaliselt on ju mingi hari ja kühvel kohe läheduses. Keerulisemaks läheb asi siis, kui küttekoldeid on mitu. Mäletan lapsepõlvest, et ahjukütmise järel pidi ikka köögist kühvli ja harja tooma ja ahjuesise ära koristama. Tüütu oli, ja sealjuures on minu lapsepõlvekodus väikesed ruumid ja esimesel korrusel ainult üks pliit ja üks ahi. Meie kodus on praegu kolm ahju, kamin ja pliit, kokku kolmes eraldi ruumis. Ühe kühvli ja harjaga mööda maja kolistada... tänan, ei. Nii seda prahti kippus kogunema ja päris kole oli. Nüüd on meil iga ahju juures väike hari ja kühvel, ja praht saab koristatud nii muuseas, niipea kui puud ahju on pistetud.

Tundub naeruväärselt lihtne, aga ma olen tegelikult päris mitmes mitmeahjulises kodus käinud, kus kütmise järel joostaksegi kööki harja ja kühvli järele. Mina nii virk ei ole ja parem haaran harja ilma ahju juurest püsti tõusmata, on kindel, et põrand saab pühitud.

Wednesday, February 9, 2011

Alternatiiv pesupulbrile

Igasugused bonuksid, arielid ja reksid pesevad iseenesest ju päris kenasti, aga... neid läheb ka hirmus palju ja kui olla lõhnatundlik, siis ei ole see tore. Pesupähkleid ma ei ole proovinud ja ökopesuvahendeid ka mitte - miks on nii, et igal "öko" asjal tundub juba eemalt olevat Kole Kõrge Hind? Paari aasta eest leidsin ühe ameerika koduperenaise blogist koduvalmistatud pesugeeli retsepti, mugandasin kohalikele oludele, proovisin järele ja tundub, et töötab.

Riivi pool majapidamisseepi, pane koos paari tassitäie veega kastrulisse ja kuumuta aeg-ajalt segades, kuni seep on sulanud. Lisa 150 ml pesusoodat (Tartus müüakse Mayeri firmapoes Riia tänava ääres Decora õue peal, mujal ei tea...) ja 150 ml booraksit, sega, ära enam kuumuta. Booraksit saab muide kahjuritõrje firmadest. :) Valminud möks kalla suuremasse emailämbrisse, sega ja lisa enam-vähem ämbritäis kuuma vett. Mina teen tavaliselt nii, et panen suure nõu vanni kõrvale maha, tembin duši maksimaalse kuumuse peale ja lasen dušist vett - korraliku surve korral pole siis enam segamist vajagi. Nüüd kata nõu kaanega ja jäta umbes 12 tunniks seisma. Kui seep korralikult lahustus ja veekogus oli õige, tekib tarretist meenutav mass. Midagi ei juhtu ka siis, kui segu jääb vedelaks, seda võib ikkagi pruukida, aga järgmisel korral pane vähem vett. Mina panen ühe masinatäie pesu peale 150 ml "tarretist". Pikema seismise käigus kipub "tarretis" muutuma vesiseks, nagu vesi eralduks muust massist - aga mina olen küll selle vedeliku koos "tarretisega" pesumasinasse pannud ja midagi imelikku pole juhtunud.

Minu meelest peseb see mass edukalt tavalist olmemustust, nt toiduplekke. Heledale pesule lisan Vanish pulbrit, karmimaid plekke tuleb niiehknii enne masinasse panemist plekieemaldajaga nühkida. Kokkuvõttes ei pruugi "tarretis" olla oluliselt odavam kui poepulber, aga minu jaoks on tal tava-pesuvahendite ees oluline eelis - pesul ei ole masinast tulles mitte mingisugust lõhna.

Vale-pohlamoos

Juhul kui majas on küll verivorste, aga pole pohlakribalatki, võib teha vorstikõrvaseks vale-pohlamoosi.

Kahe täiskasvanu ja kolme lapse jaoks võta: kolm suuremat peotäit punaseid sõstraid, pane potti. Kalla juurde sorts vett (umbes nii, et on 3 osa sõstraid ja 1 osa vett). Pane pott pliidile, ise puhasta ja tükelda kaks magusamat sorti õuna, näiteks Kuldrenetid, lisa potti. Veel puhasta ja tükelda üks suurem sibul, lisa ka potti. Kui kõik kenasti keeb, lisa kaks teelusikatäit suhkrut. Keeda, kuni õun ja sibul on pehmed, püreesta saumikseriga. Maitse, kui on väga hapu, lisa suhkrut. Vajalik suhkrukogus sõltub otseselt sõstrasordist, meil on ühed kõige hapumad üldse. Serveeri koos verivorstiga.

Tuesday, February 8, 2011

Kolme väikelapsega poes

Üldiselt mulle meeldib toidupoes käia, vaadata, valida, uurida sooduspakkumisi ja nädala varudega lahkuda. Kõige meelsamini teen ma seda üksi ja nii, et on aega. Enamasti nii ei õnnestu. Ikka on kaasas kas Mees, mõni laps või kogu pere. Võimalusel üritame muidugi kõigi kolme lapsega poeskäimist vältida, aga vahel juhtub sedagi.

Meie üldised nipid toidupoodide külastamiseks kolme väikelapsega:

1. Tee nimekiri ja loe seda hoolikalt. Pole midagi tüütumat sellest, kui alles kassa juures avastad, et ainus titele sobiv piimatoode on ostmata jäänud, ja pead terve kamba uuesti piimaletti lootsima. Eriti mõistlik on teha nimekiri poes liikumise järjekorras, aga mina pole veel selleni jõudnud.
2. Seleta lastele eelnevalt, mida neilt ootad. Sõnakuulmine on ääretult oluline oskus väikelapseeas, seda tuleb harjutada igapäevaselt. Ekstreemjuhul võib oskus sõna kuulata päästa su lapse elu. Toidupoes tähendab sõnakuulmine kodus kokku lepitud reeglitest kinnipidamist - ei jookse, ei nuru, ei lärma, püsite käru ligi, lasete emmel rahulikult asju valida, aitate, kui vaja. Eks igas peres on muidugi omad reeglid, kuid poes jonnivad, jooksvad ja lärmavad lapsed ei meeldi kellelegi.
3. Lapsele ei pea hea käitumise eest poest midagi ostetama. Väike laps ei oska mõelda pere eelarve peale - kuigi see on viiesele juba seletatav -, ta ei oska ette näha, et mingitest purkidest ja kottidest saab kokku tema lemmik-magustoit. Kui last meelitada hästi käituma tasu ootuses, hakkab see tõenäoliselt mingil hetkel pere rahakoti peale. Hea käitumine peab olema loomulik nähtus, ilma igasuguse eritasuta. Muidugi võib lapsele poest midagi osta, kui eelarve lubab ja laps väga soovib. Parem aga on, kui laps ei oska oodata, et ta hea käitumise tasuks midagi saab. See vähendab nii nurumist kui pikki tüütuid läbirääkimisi, mida täpselt osta.
4. Lapsed püsigu vanemate juures. Meil on praegu lihtne - Tema Titendus mahub veel ilusasti ostukäru lapseistmesse, kaks vanemat last kas sõidavad käru külgedel püsti seistes (ma ei teagi, kas nii tohib, aga Jõugu Juht tegelikult enam alati ei tahagi, Unistaja on vast veel küllalt väike) või kõnnivad kõrval, hoides ühe käega kärust kinni. Kui Tema Titendus lapseistme jaoks liiga suureks kasvab, siis postitan selle sissekande uuesti.
5. Ära häbene lapsi kamandada ja nendega pragada, kui vaja. Unistajal oli väga kaua komme asju suhu toppida ja lakkuda. See ravis mind terveks piinlikkusest avaliku kasvatamise pärast - ei ole mõistlik daamilikult piinatud ilmel vaikida ja vaadata, kuidas su laps ostukäru mekib, kõhuviirus on hullem kui tauniv pilk lapsekeskset kasvatust hindavalt kaaspoeliselt. Samuti tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, et me ei käpi asju, mida me ei osta, ja PALUN võta nüüd kärust jälle kinni, poes on palju rahvast, sa võid muidu ära eksida.
6. Võimalusel vali laiade riiulivahedega pood. Muidugi ei ole selliseid võimalusi kõikjal, aga kolme lapsega on näiteks Prismas oluliselt rohkem ruumi liikuda kui, ütleme, Ujula Konsumis. Nelja- või viieliikmeline seltskond vajab üsna palju ruumi ka siis, kui lapsed on pisikesed, ei ole mõnus pidevalt ette- ja jalgujäämise pärast vabandust paluda.
7. Võimalusel püüa poodi minna hommikupoolikul, kui on vähem rahvast.
8. Keegi ei tohiks olla kohutavalt näljane või püstijalu magama jäämas.
9. Käi toidupoes nii vähe kui võimalik. Püüa osta enamik nädala toiduainetest ühekorraga ära, on õige mitmes mõttes lihtsam.

Koduvalmistatud müsli

Võta üks pakk võid ja 1 tassitäis (250 ml tass) suhkrut. Pane need suurele pannile (või suurde potti), sulata, sega. Lisa 1/2 tl soola ja 1 tl kaneeli. Nüüd võta 8 tassitäit (ikka 250 ml tass) kaera- või nisuhelbeid, sega hoolega. Rösti kas ahjuplaadil 200'C juures 10 minutit või paarisentimeetriste kihtidena pannil ka nii 10 minuti kaupa, juhul kui sa niiehknii parajasti puupliiti kütad. Lase jahtuda, pane sobivasse mahutisse. Soovi korral lisa pähkleid-mandleid-rosinaid või mis meeldib.

Sidrunikreem

Originaalis öeldakse selle kohta supp, aga minul tuli kreem mis kreem, on lastel lihtsam süüa ka.

Võta 3 dl vett, 1 dl suhkrut ja 2 munakollast. Pane potti ja kuumuta segades keemiseni. Igaks juhuks võib kohe lisada ka 1 spl kartulitärklist, aga kui kipub keema ja seega vedelaks minema, pole hullu, lisa lihtsalt üks kuhjaga supilusikatäis tärklist veel. Võta pott tulelt, pane jahtuma. Pigista ühest sidrunist mahl välja, klopi kreemi sisse. Nüüd võta 100 g toorjuustu ja 1 tl vanillisuhkrut, sega hoolega, klopi kreemi sisse. Lase jahtuda, jaga portsudeks, lisa igale portsule näiteks natuke sügavkülmamarju.

Lapsed sõid ja kiitsid.

Algne retsept, supisem ja vähem magus on pärit Angeelika Kangi "Supiraamatust".