CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, March 30, 2011

Maailma kõige lihtsam söök

Kui lapsed on vanaema juures ja lasteaias enam-vähem korralikult söönud, Mees peab kaalust alla võtma ja ise oled õhtuks ennustatavalt surmväsinud, on aeg lüüa käega täisväärtusliku õhtusöögi valmistamisele. Panin täna hommikul leivaküpsetusmasinasse parajalt vett ja paki Küchenmeisteri ciabattapulbrit. Kes ei tea, ciabatta on itaalia leib, meie mõistes küll pigem sepikusarnane. Päris sai ka ei ole. Ei ole öko, valmispulber lihtsal ei ole. Ei ole odavam, ise pärmi ja jahu mõõta tuleks odavam - aga hommik ei ole minu aeg ja kui üks laps tahab 'uua ja teine otsib dsusse taga ja kolmas seletab, mida ta lasteaias teha kavatseb... siis on olulisem kiirus ja lihtsus. On äärmiselt praktiline, et see masin mõistab leiba küpsetada minu poolt soovitud ajaks. Piiks-piiks-piiks ja programmeeritud. Koju tulles oli tuba head lõhna täis. Sõime õhtusöögiks... sooja ciabattat või, juustu ja vorstiga. (tavaliselt sööme sooja toitu) Kalorid ja kaheldav tervislikkus on umbes sama mis tavalise võileiva puhul, aga... Sooja leiba, mõtelge! Värskel küpsetisel on ka nelja-aastase meelest hoopis teine väärtus kui poeleival, mis viilutatuna kilekotist välja võetakse. Kui poeleiva peale tehakse mõnikord nägusid, siis äsjavalminud koduleib või -sai läheb iga ilmaga hästi ja keegi ei kurda, miks suppi ei saa (meie lapsed on supifännid). Isegi ainult võiga on soe leib/sai millegipärast parem kui mis iganes poeleib mis iganes maitsva kattega. Kui Sul ei ole leivaküpsetusmasinat, aga sügavkülm ja praeahi on, siis on hea mõte kergitada tainas valmis, vormida Sulle sobivad küpsetised ja pista sügavkülma. Kui on kiire, tuleb ainult saialine sügavkülmast ahju pista ja nuppu keerata. Meie saame tänu sellisele nipile - tänu sõber D.-le, kes õpetas - niimoodi mõnikord hommikuks kaneelisaiakesi.

Tuesday, March 29, 2011

Kolm argumenti koduõppe poolt

Jõugu Juht on praegu kuuene, tähendab, tema koolivalik ja üldse õppimine ei ole hetkel veel väga teravalt päevakorras. Küll on aga päevakorras niisugused oskused nagu lugemine ilma veerimata, arvutamine, kellatundmine ja äratuntavate tegelaste (et kass, issi ja lohe ei oleks kõik äravahetamiseni sarnased) joonistamine. Lasteaed, kuhu ta vahel ikka satub, on küll põhimõtteliselt hea ja inimsõbralik, aga alushariduse õppekava nõuded on absoluutne miinimum võimalikust ja tegelikkuses last üldhariduskooli programmi järgi õppimiseks ette ei valmista. Kooliküps laps (augustis, eks ole) peaks koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava järgi suutma kokku lugeda 1-2-silbilisi sõnu, loendama 12-ni ja liitma-lahutama 5 piires. Septembri lõpus, hiljemalt oktoobris peaks sama laps suutma lugeda töövihiku juhiseid ja oskama nende järgi tegutseda. Kas ka teie märkate siin mõningast dissonantsi? Väga paljud lapsed ei ole võimelised sellist arenguhüpet tegema, eriti mitte esimeses klassis, kus septembrikuus niigi kõik on uus... Vastupidine näide olin ma ise. Minu esimene mälestus koolist on negatiivne. Käisin eelkoolis ja meil oli parajasti käsil "Tere, matemaatika!" esimene või teine lehekülg, kus kästi sarnaste esemete hulkadele ring ümber tõmmata. Kuni teised alles tööjuhendit lugeda veerisid, oli minul juhend loetud, aru saadud ja lupsti enamik ringe tõmmatud, enne kui õpetajat abistanud tubli viienda klassi pioneer jaole jõudis. Sain sõimata, miks ma kiirustan ja kodutöö ette ära teen. Kiire valmissaamise tõttu sõimatasaamist esines edaspidi ikka ja jälle veel. Koduõppelaps saab tegutseda omas tempos. Muidugi on vaja õppida teistega arvestama, aga... Koolis, kus ma töötan, õpivad samas klassis nii poiss, kes õpib kodus nädalajagu matemaatikat ette, sest nii lihtne ja igav on, kui ka poiss, kes vajab töömeeleolu saavutamiseks iga tunni algusest 15-20 minutit, millestki arusaamiseks aga märgatavalt rohkem aega kui teised. Tegelikult ongi tegu hariduslike erivajadustega lastega, üks on andekas, teine segatüüpi spetsiifiliste õpiraskustega, aga eriõpet korraldada pole võimalik kummalegi ja mõlemad on õnnetud, sest üks on pärit Viietaguselt, teine aga Ühetaguselt maalt (kasutan siinkohal häbenematult Vladimir Levi sõnu raamatust "Mittestandardne laps"). Täna õhtul pärast sööki saabus Jõugu Juht minu juurde ja palus, kas võiks midagi teha kooliraamatust. Alustasime hiljuti Mare Müürsepa ja Anne Uuseni raamatuga "Esimene kooliraamat. Sügis" - mis siis, et kalendris on märts. Tempo on kuuesele sobiv ja materjal esitatud Jõugu Juhile suupärastes portsudes. Esialgu loeme tekste vaheldumisi ja kahjuks ei ole meil selle raamatu juurde olemas töövihikut. Selle asemel on virn igasuguseid värvi- ja mõistatamisraamatuid. Täna saime terve õppepäeva jagu materjali läbi... kahekümne minutiga. Huvi ei kadunud ära, õhtusele ajale vaatamata laps jaksas ja ma loodan, et omendas ka midagi. Koduõppelaps saab õppida sel ajal ja sellisel viisil, mis talle parajasti sobib. Ma ei arva, et laps peaks ilmtingimata põrandal pidžaama väel pikutades korrutustabelit õppima, aga näiteks botaanikat on meie kliimas palju huvitavam ja meeldivam õppida õues suvel kui raamatust talvel... Olen üsna kindel, et leiaksime juunikuus maja ümbert ühekorraga nii kõrrelisi, ristõielisi, korvõielisi kui roosõielisi. Selle herbaariumi koostamise käigus õnnestuks ilmselt tutvuda ka kiletiivaliste ja väheharjasussidega. Oleks ju päris hea, kui saaks korra ka vaadata tõelist lambatalle (me lugesime eelmisel nädalal õhtujutuna "Bullerby lapsi"). Klassis suure seltskonnaga õppides kulub suur osa aega ruumist ruumi liikumisele, pealiskaudsele sotsiaalsele suhtlemisele ja teiste järgi ootamisele. Samal ajal tuleb õppekava läbida teistega võrdses tempos ja mahus. Keskmisel põhikooliõppuril, kes käib lisaks koolile veel trennis ja koeraga väljas, ei jää lihtsalt aega näiteks Dumas' musketäri-raamatuid lugeda, isegi kui 17. sajandi Prantsusmaa peaks talle ülimalt haaravana tunduma. Ka ei ole võimalust süveneda huvitavatesse matemaatilistesse probleemidesse, teha süvendatult füüsikakatseid või arendada pikaajalisi bioloogiaprojekte. Mul on mitu tuttavat viienda klassi poissi, kes peavad karjuvaks ebaõigluseks õppekava, mis võimaldab füüsikat õppida alles alates kaheksandast klassist. Koduõppelaps saab süveneda teemadesse, mis teda tõesti huvitavad. Mis tegelikult Jõugu Juhiga saab, seda näitab aeg, aga koduõpe pere elustiilina ei ole meie jaoks kindlasti välistatud.

Sunday, March 27, 2011

Pepperoni või peperoni?

Segadus eestikeelsete toidunimedega on teadagi tüütu. Üht tüütust saime täna omal nahal tunda. Sõber kutsus mind ja Meest kohvikusse Crepp. Seltskond oli suurem, sõbra poolt oli pannkoogivalik. Meile juhtusid eksemplarid, mis nime järgi pidid endas sisaldama pepperonit. Nii. Mees oli rõõmus, teades varasemast kogemusest Lübecki restoranis, et pepperoni on paprika kangem sugulane, ja asus uurima, kas see on terve kaunana või viiludena. Mina olin pisut murelik, sest ma tegelikult väga kangeid pipralisi ei armasta, ja otsisin ka igaks juhuks... Ei midagi. Iseenesest ei ole muidugi viisakas väljatehtud pannkoogi sisse vaadata. Leidsime pannkoogi seest küll hulgaliselt praetud suitsuvorsti ja kohutavalt ülepipardatud tomateid, aga ei mingit paprikalist. Hämming. Kodus asusin guugeldama ja sain tulemuseks, et tõepoolest, ameerika toidukultuuris nimetatakse pepperoniks vürtsikat vorstikest. Mandri-Euroopa aga tunneb pepperonit (ma võin tegelikult p-de arvuga eksida, võib olla ka peperoni) kui paprika peenemat ja kibedamat suguvenda. Olgu see p-de arv mis tahes, kui toidukaubanduses müüakse lohe loike ja kanapurgereid, ei saa õigekirjas ilmaski kindel olla... aga kuhu Eesti siis õieti kuulub? Ameerikasse või siiski Euroopasse? Kui kogu vana Euroopa tunneb üht toiduainet teatud nime all, siis on äärmiselt segadusttekitav kasutada sama (või ühe tähe-erinevusega) nime all hoopis teiselt mandrilt pärit nimetust. Muide, kui pannkoogi kirjelduses oleks olnud "pepperoni vorst", oleks kõik olnud kohe üheselt mõistetav, ei kirjaveakahtlust ega midagi. Kujutage aga nüüd ette sakslasest taimetoitlase ehmatust, kui see "juustu" sõnastiku abil ära tõlgib ja enda meelest kaks ülejäänud sõna ära tunneb...

Kuidas toimid sina?

Oli vist üks niisuguse pealkirjaga raamat kunagi, käitumisest. Tublid pioneerid Valli ja Volli? muudkui käitusid, vahel hästi, vahel halvasti. Mulle see raamat täitsa meeldis. Tänapäeval ei ole kombeks laste käitumisest eriti rääkida - või kui, siis võtmes "laske lastel lapsed olla". See toob sageli kaasa kaasinimeste tigedaid pilke või lausa halvustamist, sest millegipärast ei arva enamik väikelapsi, et laps olemine avalikus kohas peaks koosnema vaikselt istumisest, joonistamisest ja emmele kõrva sisse sosistamisest. Laps tahab joosta, lärmata, võõrastele nägusid teha, ronida, näppida ja iga pähetulnud ideed ellu viia. On täiesti asjakohane, kui laps teeb enamikku neist tegevustest mänguväljakul, kodus (kui ruumi on) või vanaisa aias. Igasugune nägudetegemine on meie peres no-no sellest peale, kui hambaarst Jõugu Juhil areneva valehambumuse avastas ja selle põhjuse meile ütles - Jõugu Juht oli harjunud alalõuga sissepoole ja ühele poole viltu tõmbama. Nüüd on meie igapäevases käsu-keeluvaras kindlal kohal lause: "Ära tee sellist nägu," ükskõik milline laps parasjagu grimasse teeb. Lapsed näevad kohe palju ilusamad välja. :) Bussijaamas, kirikus, arsti ukse taga või kohustuslikus korras vanatädi külastamas ei ole laps olemine enam sugugi nii lihtne, kuna seal on vaja olla vaikselt ja hullem veel, paigal. Kui üks kuldlokiline lapsuke mööda suuremat ruumi ringi jalutab ja kõigile naeratab, on päris meeldiv. Kui korraga ronib tooliseljatugedel, laudade all ja radiaatorite otsas neli-viis põnni, võib eriti kitsamas toas päris närvesöövaks minna, sest tavaliselt ei toimu ronimine vaikselt. Vahepeal on vaja hõikuda, kisada, ronimiskaaslasele autoga mööda pead virutada ja kõigi kolistatavate asjadega kolistada. Kõrvalseisjana teeb üpris tigedaks, kui ronija vanem(ad) rahulikult pealt vaatavad ja midagi ette ei võta. Avalikus kohas laste ohjamisest veel hullem on see, kui võõrad sinu lapsukesi ohjama peavad hakkama. Võõrastele endile ka. Muidugi võib nüüd küsida, kas siis tuleks lapsi umbes kümnenda eluaastani kodus luku taga hoida, sest varem nad ju mitte mingil juhul vaikselt istuma ei nõustu. Vabandage, see jutt on isasveise toodetud naturaalväetis. Juba aastased suudavad veerand tundi rahulikult paigal püsida, kui neile on seda õpetatud, kolmestest ja kuuestest rääkimata. Kolmesele on juba võimalik rääkida, mida temalt ühes või teises kohas oodatakse. Muidugi ei seisa see lapsel kogu aeg meeles! Kui Unistaja hakkab kirikus edasi-tagasi jooksma või valjusti rääkima, on minu asi talle meelde tuletada, et siin me oleme vaikselt ja rahulikult. Vajadusel tuletan mitu korda meelde... või nojah, häda korral läheme ukse taha ja Emme On Kuri. Siis nuuskame nina ära ja laps peab ennast ürituse lõpuni ontlikult ülal. Loomulikult aitab, kui viisakat käitumist nõudvas kohas on olemas vaikseks mänguks sobivad lelud või tuleb emme käekotist mingi põnev asi välja. Ja elementaarne on, et avalikus kohas pöörab lapsevanem oma lapsele rohkem tähelepanu kui kodus. Et keegi ei hakkaks arvama, et meie pere on perfektne... Täna kirikus märkasin taas paari pisikest poissi kehvasti käitumas. Nad on mulle varemgi silma torganud, ja mitte heas mõttes. Emme oli kõrval, aga ei sekkunud. Muidugi ei tea ma, kuidas nad kodus käituvad, äkki see - minu laste puhul juba taluvuspiiri ületav käitumine - ongi nende parim saavutus. Või ongi tegu erakordselt isepäiste ja allumatute lastega. Ma tõesti ei tea. Igatahes hakkas Jõugu Juht (kuuene), kellele on söögi alla ja söögi peale korralikust käitumisest räägitud, umbes samal ajal kõrvalsaalis sõbraga kulli mängima. Õnnetuseks olin temast liiga kaugel, et kohe sekkuda, nii et ta jõudis õige mitu tiiru joosta. Väga piinlik oli, palun vabandust kõigi ees, kes samal ajal kõrvalsaalis viibisid. Püüame talle edaspidi veel rohkem selgitada, et jumalateenistuse aeg ei ole jooksmise aeg...

Friday, March 25, 2011

Riis. Lihtsalt riis.

Kui eelmisel päeval on olnud õhtusöögiks sealiha õuntega või karrikana või mõni muu taoline roog, mille juurde süüakse riisi, on võimalik, et riisi jääb üle. Minu jaoks on riis alati olnud selline müstiline asi, mille paisumist ja vajadust ei oska ilmaski arvestada. Parem jäägu üle, kui et puudu tuleb. Ainult et... mida siis selle ülejäägiga peale hakata?

Üks võimalus on selline:
kuumuta pannil natuke õli, prae selles viilutatud sibul. Kui juhtub alamõõduline sibul olema, siis võta muidugi mitu sibulat. Nagu alati passi peale, et sibul pruuniks ei läheks, siis muutub tema maitse kohe märgatavalt ja minu meelest mitte paremaks. Lisa keedetud riis. Kui on, lisa seeni või mõni tükike vorsti. Riivi peotäis või kaks juustu ja riputa pannile. Sega. Meie lastele täitsa meeldib.

Thursday, March 24, 2011

Guaššvärvide kiituseks

Kui õues puhub selline tuul, et triikrauast taskus ei oleks ka enam kasu, ja taevast sajab pussnuge, ei ole eriti hea mõte lapsi õue saata. Mis siis, et tegelikult nad peaksid... Lõputult ei viitsi lapsed omavahel mängida ega emme ette lugeda. Ennelõunane telekavaatamine on tegelikult halb mõte.

Otsisin välja guašid aastast 1999. Nii huvi pärast. Firmalt JOVI, keda huvitab. Eeldasin, et vähemalt kümme aastat puutumata purkidest vaatab vastu hirmkuiv materjal. Minu suureks üllatuseks läks katsetamiseks võetud hambaork värviplönnidesse suhinal sisse ja tilga veel abil saime isegi kaks purki enam-vähem kasutatava värvi konsistentsi segatud.

Järgmine pool tundi istusid mõlemad vanemad poisid rahulolevalt laua taga ja tegid usinalt kartulitrükki. Mäletate ju veel, kuidas see käib? Meil ei ole majas lastele kohaseid nuge, nii et templite valmistamine jäi emme hooleks, aga tehnika oli lihtne ja mõlemad said otsekohe aru, kuidas see kunstiliik toimib. Tõenäoliselt oleks ka Tema Titendus aru saanud, aga teda me tutvustame vedelate värvide olemusega ehk suvel, kui saab lapse plätserdamise tarbeks paljaks võtta ja õue viia.

Sellest järeldus: ürgvanu guaššvärve, mis koristamise käigus kusagilt välja tulevad, ei ole mõtet ära visata. Võiks vähemalt vaadata, kes teab, äkki saab neid veel pruukida. Väikelastega peredes läheb kunstitarbid ju niiehknii palju vaja.

Sunday, March 20, 2011

Kana-kartuliroog

Prae õlis ca 400 grammi kanaliha tükkidena. Võib rohkem ka, mina arvestasin kahe täiskasvanu ja kolme väikese lapsega. Võta liha pannilt, pane kõrvale.
Haki üks suuremat sorti porrulauk ja kaks küüslauguküünt, pane pannile, prae natuke aega segades. Vaata, et porrulauk pruuniks ei tõmbuks! Lisa kaks supilusikatäit jahu, sega. Võta pann pliidilt, kalla juurde 500 ml vett ja 300 ml valget veini. Maitsesta soola ja pipraga.

Puhasta paar porgandit, lõika nad pikkupidi pooleks või veeranditeks. Koori nii palju kartuleid, kui Su pere ära sööb, lõika tükkideks (3-4 cm läbimõõdus).
Pane pann pliidile tagasi, lase keema. Lisa porgandid, kartulid ja peotäis konservmaisi. Kui Sul on minimaisi (mitte marineeritud! soolvees!), siis lõika tõlvikud pikuti pooleks. Lisa kanatükid, üks loorberileht ja natuke tüümiani.

Hauta tasasel tulel kaane all, kuni kartulid ja porgandid on pehmed. Võta loorberileht välja, serveeri.

Originaalis kästi seda rooga valmistada praeahjus, aga vähemalt minul tekkis küll selline tunne, et ahjus tema valmis ei saagi. Edaspidi jätan ka ise kõik pannile, on üks nõu vähem pesta ja toit valmib rutem.

Originaalretsept pärineb raamatust "Aufläufe & Eintöpfe", välja antud Parragoni kirjastuse poolt Bathis, UK-s.

Loomislugu sahvris

Tundub ehk kummaline seos. Iseenesest ongi. Aga kui kontekstist välja rebida üks fraas, üksainus korduv fraas, siis saab ehk selgemaks.

Piiblist on kodumajanduse teemadel ju suhteliselt vähe õppida. Ei õpetata seal, kuidas efektiivsemalt põrandat pesta ega kuidas näiteks kurke marineerida, nii et need hukka ei läheks. Õpetussõnade 31. peatükis on küll tubli naise kiitus, aga ei ole kirjeldust, kuidas see naine oma kedervarrega töötama peaks ja mille pärast öö otsa lampi põletama. Siiski on loomisloos sees üks oluline tarkus, mida võiks pidada mitte ainult sahvris, vaid mujalgi majapidamises. Seda lausa korratakse mitu korda.

Esimese Moosese raamatu esimesest peatükist, salm 11 leiame teadmise, et Jumal lõi "seemet kandvaid taimi nende liikide järele ja viljapuid, millede viljas nende seeme on, nende liikide järele." Samuti on loodud "suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kelledest vesi kihab, nende liikide järele, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järele." Liikide järgi on loodud ka metselajad, lojused ja roomajad maa peal.

Lühidalt, loodus valitseb süsteem ja kord. Sama võiks olla kodus. Eriti oluline on süsteem minu meelest sahvris, keldris, külmikus ja muudes toidupanipaikades. Kolm aastat tagasi ostetud nõudepesusvamme võib ju veel kasutada, kui need juhtumisi kusagilt kuhja alt välja tulevad, aga üle-eelmise aasta moosi süüa... Pole kindel, eks ole. Muidugi on tore, kui süsteem on kõikjal, aga /punastame kooris/ elu väikelastega ei võimalda alati eeskujulikku korda pidada.

Illustratsiooniks paar pildilinki hästikorraldatud sahvritest:

http://www.flickr.com/photos/81951381@N00/5522594271/

Selle sahvri omanik elab Lõuna-Prantsusmaal, on meie mõistes vägagi ökoinimene ja püüab võimalusel vältida raha kasutamist - aga kui kaunis sahver, kas pole?

http://theprudenthomemaker.com/awellstockedpantry.aspx

Seda linki mööda natuke alla liikudes peaks näha olema pilte kuuelapselise USA pere sahvrist. See pere on paar korda viimaste aastate jooksul olnud sunnitud elama ainult varudest, seetõttu on neil saanud kombeks kauasäilivaid toiduaineid soodusmüükidest osta PALJU korraga.

Thursday, March 17, 2011

Isemoodi ühe euro pood

Tartu vana kaubahalli külje peal asub "Ühe euro pood". Esiteks on see erinevalt oma välismaistest Superboxi-tüüpi nimekaimudest puhtakujuline kaltsukas. Juba see ajab segadusse. Teiseks tundub - tõsi, üsna pealiskaudsel vaatlemisel -, et seal müüakse kaupa, mis muudes taolistes poodides maandub suurtes paarieurostes kaltsukottides.

Olin Jõugu Juhile juba pükse ostmas, kui avastasin, et need on katki. Ikka kohe päris katki, lapsele jalga panna ei sünni. Tegin oih ja vabandasin müüja ees. Müüja võttis needsamad püksid, pani riidepuule tagasi ja riputas uuesti üles! See võib ju tähendada... et keegi järgmine klient ostab need püksid pahaaimamatult ära, sest auk ei olnud sellises kohas, kuhu inimene esimese hooga vaataks. Iseenesest olid viisaka tegumoega püksid, kahju, kui keegi nad oma lapsele korralike pähe ostab. Üheski muus second-hand poes pole ma sellist suhtumist veel kohanud, kui pannaksegi vigane kaup uuesti välja, siis vähemalt mitte otse kauba vigasuse avastanud kliendi nähes.

Mees ütles praegu kõrvalt, et kusagil oli olnud väike silt, et kaubal võib kahjustusi esineda. Kahjustus müüdavatel rõivastel on äratulnud nööp või kerge määrdumine, näiteks tolmu või mullaga, mis on kodustes tingimustes mahapestav. Auk pükstes ei ole enam "kahjustus", vaid kauba müümiskõlbmatuks muutumine. Samas nagis rippusid ka Jõugu Juhi numbrist nõks suuremad püksid, põlv nii lõhki kui lõhki - jah, 15-aastase jalas võib see olla isegi mingi stiilinäide, aga mõõdu järgi seitsmesel...?

Väga kummaline pood. Kas siis eestlasele võibki mis iganes rämpsu pähe määrida? Või on tegu rahapesupoega? Mitte ei mõista.

Wednesday, March 16, 2011

Munakreemi-hädaabi

Kui sidrunikreemi või mõne muu muna kloppides kuumutamist nõudva toidu valmistamise käigus läheb muna tükki, siis võib olla tõesti kõik läbi ja tuleb alustada otsast. Kui aga pärast munakloppimist peaks niiehknii paksendamiseks tärklist lisama, siis saab veel päästa. Võta tükkiläinud mögin tulelt, haara saumikser ja vahusta-purusta elu eest, kuni tükid on muu vedelikuga ühildunud. Seejärel tegutse retsepti järgi edasi, paksendamisainet pane lihtsalt natuke rohkem. Maitse tuleb küll mõnevõrra keedumunasem, aga süüa sünnib ja konsistents ei pruugi olla talumatult vale.

Tuesday, March 15, 2011

Mida siis tegelikult tarvis läheb

Sattusin ühes ingliskeelses blogis hädise küsimuse peale, kuidas teha süüa ilma praeahjuta. Küsija köögis algas remont ja ilmselt oli selle hetkeni olnud tema peamine söögitegemis-abivahend praeahi, nii et elu ilma selleta ei kujutanud ta ette.

Eks see on maitseküsimus, aga ehkki praeahi on üks äärmiselt meeldiv köögiabiline, ei peaks see kuuluma esmaste köögitarvikute hulka. Enamikul pliitidel on ahi muidugi küljes, aga tudengikorteris, suvilas või hädaabipinnal pärast suuremat õnnetust (tulekahju, lahutus vms) piisab iseenesest ka kahe plaadiga pliidist. Muidugi, ahjukartulid ja kodused keeksid tuleb siis ära unustada, aga külmkapikoogid (küpsisepõhi pluss jogurtitarretis, näiteks) küpsetamist ei vaja.

Kuna sellise pliidi peale mahub korraga kaks keedunõud, siis jätkubki ühest potist ja ühest pannist. Need aga olgu korralikud. Kui oled suur kakao- või kastmesõber, siis võiks lisaks olla veel väike sabaga kopsik.

Kohvi ja tee tarbeks on igati kohane omada veekeedukannu. Kohvimasin aga on asi, mida ju tegelikult hädapärast vaja ei ole.

Veel on tarvis pereliikmete ja paari sõbra jagu lauanõusid; söögitegemise abivahenditest pannilabidat, kulpi ja visplit igasuguste vahuste roogade valmistamiseks. Veel võiks majas olla paar kaussi, kuhu mahuks salat või pannkoogitainas. Mikser, köögikombain ja muu taoline lähevad käiku ikkagi siis, kui võimalusi ja vajadusi rohkem on.

Suurtest esemetest on tarvis külmkappi. Narva maantee ühika alternatiiv - aknatagune - nagu pikapeale hästi ei passi. Tsiteerin siinkohal kursusekaaslast, kes väitis, et kui pasteet ei ole akna taga ära külmunud, siis on hea soe ilm. Ilma külmkapita elamine sunnib sagedamini poes käima, see meelitab rohkem ostma... ja nii ei saagi koguda raha külmkapi hankimiseks. :)

Tõsi, enamik köögiomanikke sellise miinimumprogrammiga ei lepi, aga kui peaks tarvis olema, siis nende asjadega peaks tulema toime.

Monday, March 7, 2011

Lapstööjõu ärakasutamisest

Mõned inimesed nimetavad seda lapsepõlve rikkumiseks. Mõned nimetavad seda töökasvatuseks. Mina nimetan seda pigem, hm... "Sa elad siin, eks ole? Siis tee ka midagi!"

On peresid, kus lapsed osalevad regulaarselt majapidamistöödes. Eriti edumeelsetes peredes on igal lapsel oma vastutusala või mingi kindel ülesanne, mida nädala/päev jooksul teha. Pean tunnistama, et meie ei ole eriti edumeelne pere. Muidugi võib pugeda fakti taha, et lapsed on veel väikesed (vanim sai hiljuti kuueseks). Või fakti taha, et meie elu on hetkel küllalt kaootiline, nii et mingite majapidamistööde jaoks kindlat aega leida on keeruline. Selge on aga see, et peamiselt tekistab lastele kindlaid ülesandeid andmast vanemate laiskus ja mugavus. Lihtsam on töid ise teha, siis ei pea üle tegema.

Hetkel oleme kergema vastupanu teed läinud, nõudes lastelt abistamist vastavalt abi vajava vanema soovile. Lapsed tühjendavad nõudepesumasinat ja pesumasinat vastavalt sellele, kas mõni laps on käepärast seda tegema. Igasuguseid pisiülesandeid (nt. palun too mulle üks käterätik) jagame samuti vastavalt laste olemasolule. Õnnetuseks on meie köök läbikäidav ja läbijoostav, seetõttu on söögitegemise ajal sageli ohutum kogu seltskond mujale mängima saata, nii et söögitegemisest-lauakatmisest ei tule suurt midagi välja. Siiski on meil õnnestunud tasahaaval poistele ka selles valdkonnas üht-teist õpetada. Siinkohal on suureks abiks vanaema, kelle hoida on lapsed teinekord ka ühekaupa - nii õnnestub vältida tülisid tainasegamise pärast ja omendada teadmisi köögikunstist ohutul viisil.

Põhiliseks ülesandeks kodus on meil kujunenud, et oma tuba peavad lapsed siiski aeg-ajalt ise koristama. Neil on põrandapühkimise tarbeks oma hari ja kühvel, mänguasjad käivad kastidesse ja raamatud riiulisse. Tõsi, esialgu tuleb vanematel pisut aidata, aga kuidas see laps siis muidu teada saab, et raamatud ei tohi kohe jälle riiulist välja kukkuda ja et põrandat pühitakse järjest, mitte sips siit ja sips sealt?

Eraldi kategooria on nn. hooajatööd - puukandmine, leheriisumine, maakaevamine, lumerookimine. Nende tööde puhul ei ole küsimus laste käepärast olemises. Töö tehakse ära ja punkt. Muidugi, arvestades laste vastupidavust, mitte kogu tööd korraga, aga vabandus "ma olen väsinud, tahan puhata" suunab kurtva lapse sobivale läheduses olevale istmele istuma, kuni väsimus üle läheb, mängimine ei tule kõne allagi. On hämmastav, kui kiiresti taastab jõudu paariminutiline niisama-passimine köögitrepil. Olen niimoodi kahetunniste "tööpäevade" kaupa koos kolme väikelapsega kümmekond ruumi puid kuuri kandnud - Jõugu Juht oli viiene, Unistaja kolmene ja Tema Titendus veidi üle aasta vana. Viimast ei saanud küll ohutuse mõttes kärust enne puuhunniku põlvekõrguseks kahanemist lahti lasta, kuid vaatlusmeetodit rakendades oli noormees asja idee selgeks saanud, vabanemisel seadis ta sammud puukuhja poole, ubis peaaegu endapikkuse halu sülle ja tatsus kuuri suunas. Loodan, et sellekevadisel puukandmisel on temast juba ka reaalset abi... või siis mitte, arvestades tema üpris olematut ohutunnet. Suuremad poisid olid päris atsakad tegelased. Ka muist radu õues on selletalvise suure lumega laste kaevatud, vabatahtlikult. Muidugi tuli ka seal suure labidaga üle käia, aga... on vahe, kas kühveldada kõrvale 10 cm või 30 cm paksune lumekiht.

Lastest on majapidamises abi. Väike vaev neid õpetades tasub ennast hiljem hästi ära.

Sunday, March 6, 2011

Rimi taskurätikud ei kõlba

Rimis müüdavad Softstari-nimelised pabertaskurätikud ei pea kinni ühtegi aevastust ega nuuskamist; mõnikord rebenevad juba pakist võttes. Mis peaks nende kohane kasutusviis olema, mina ette ei kujuta. Võeh.

Friday, March 4, 2011

Kana-brokkolipirukas kahe juustuga

Lahtise piruka kohta on see minu meelest lihtne teha.

Järgnevast portsust jätkub neljale täiskasvanule ja neljale väikesele lapsele.

Osta poest valmis lehttainas, see küpsetuspaberiga rull. Rulli ahjuplaadile lahti. Sinna peale panemiseks tükelda ja prae ca 600 grammi kanafileed ja kaks sibulat. Sulata ja kupata kergelt pakk sügavkülmabrokkolit (mis ta on, 400 grammi?). Laota kõik tainale, brokkolit pead võib-olla väiksemaks lõikama. Veel võid täidise hulka näpsida peotäie mozzarellat, kui on. Klopi lahti kaks muna, lisa soola ja muskaatpähklit, kalla pirukale. Nüüd puista kõik üle 300-400 grammi riivjuustuga. Pista kogu kupatus 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni pirukas on pealt ilus kuldpruun.

Thursday, March 3, 2011

Väikelastega reisimisest

Meie pere ei reisi laevaga, sest emme jääb merehaigeks. Meie pere ei reisi ka lennukiga, sest emme jääb lennukihaigeks. Meie pere ei reisi rongiga ammugi mitte, sest... emme ei jää rongihaigeks, lihtsalt on rongiliiklus siinkandis hirmus hõre. Meie reisime väikeautoga. Pakiruum on hermeetiliselt pakitud, Tema Titenduse käru - ja vajadust mööda muugi - sõidab katuseboksis ja lapsed on tagaistmel nagu silgud reas. Möödunud suvel käisime Saksamaal. Väikeautoga. Kolme lapsega. Jah.


Ja me säilitasime terve mõistuse.


Ja pärast reisilt tagasitulekut küsisid lapsed mitu kuud, millal me jälle läheme.


Jah, see on võimalik. See on lausa tore.

Meie kogemust mööda olulised punktid mis iganes autoreisi puhul, kui seltskonnas on koolieelikud:
  • harjuta lühemate otstega. Tartu-Pärnu (ilma peatusteta!) on näiteks päris paras katsetamiseks, kuidas lapsed pikemat sõitu kannatavad. 24-tunnise või pikema reisi puhul teete ju niiehknii iga mõne tunni tagant jalasirutamispause, nii et kolme tunni kaupa paigalistumise oskusest piisab küll.
  • treeni eelnevalt sõnakuulelikkust. On selge, et pikk sõit läheb tüütuks, aga kui igasugune virisemine on kindlalt keelatud, on kõigil palju lihtsam.
  • õpeta suuremad lapsed käsu peale kempsus käima. Kiirteel ei saa suvalises kohas autot seisma jätta lihtsalt sellepärast, et kolmene nõuab pissile ja KOHE! Autos võiks olla kaasas ka väike pott, igal pool ei pruugi kemps olla lapsele vastuvõetav.
  • keela ära küsimus "millal me kohale jõuame?"
  • räägi lapsele, et teekond tuleb pikk. Meie lapsed teadsid, et sõprade juurde Kölni lähistele on tarvis sõita terve päev ja terve öö ja siis veel peaaegu terve päev.
  • õpeta laps armastama ettelugemist. Kui Sa ise ei saa/ei taha autos lugeda, hangi eakohaseid plaate, mida kuulata - nii läheb aeg kiiremini.
  • ole valmis ootamatusteks. Läti-Leedu-Poola on riigid, mille tanklates ei pruugi olla titemähkimistuba ega -lauda. Ekstreemjuhul suunati mind Leedu restoranis söögilaua peale mähkima (ei ma ei kasutanud seda võimalust!). Lapsed ei pruugi reisiärevuse tõttu süüa tahta. Ilm võib muutuda ootamatult jne.
  • ära võta autosse joomiseks magusaid jooke ja mahlu, vesi sobib kõige paremini. Magusaid jooke juuakse sellepärast, et maitseb, vett sellepärast, et janu on.
  • võta autosse näksimiseks magusaid ilma täidiseta küpsiseid. Ära muretse purude pärast, lastega reisilt tulles peab niiehknii masinas suurpuhastuse korraldama, aga lihtne küpsis täidab kõhtu ja ei tee plekke.
  • tee peatusi võimalusel kohtades, kus lapsed saaksid joosta ja möllata.
  • ole valmis seletama kõiki asju, mida tee ääres nähakse.
  • ära karda käia kiirsöögikohtades. McDonalds ei ole tõesti sobilik igapäevaseks einestamiseks, aga suure nälja ja suure kiire korral on mäkk või mõni muu taoline koht parem mõte kui võõras linnas teadmata kvaliteediga restorani otsida.
  • räägi lapsele enne reisi võimalikult täpselt, mis toimuma hakkab. Näiteks: me sõidame tädi Magdalena juurde Poolamaale, seal me oleme mitu päeva, sööme ja magame seal, sa oled emme-issiga ühes toas ja saad magada kummimadratsi peal, mis me hiljuti ostsime; seal on kaks väikest tüdrukut, aga nemad ei oska eesti keelt, me peame midagi välja mõtlema, et te ilusti koos mängida saaksite (väikestel lastel on sageli üsna ükskõik, mis keelt mängukaaslane räägib, vähemalt meie umbeestikeelsed lapsed said umbsaksakeelsetega mängitud küll).
  • õpeta laps igas olukorras vanemate lähedal püsima. Kui lapsel on ärajooksmiskalduvus, pane talle selga Sinu telefoninumbriga T-särk või kinnita tema külge hädavajalikud andmed mingil muul moel.
  • ole valmis oma lapse jaoks rohkem olemas olema kui tavaliselt kodus. Võõras ümbrus ja uued kogemused võivad muuta lapse ärevaks ja murelikuks, ka on reisimine väsitav. Laps võib hakata muretsema asjade pärast, mis kodus talle probleeme ei põhjusta, või nutta kukkumise pärast, millle ta kodus mingit tähelepanu ei pööra. Samas on reisimine juba kolmeaastasele arendav ja huvitav kogemus.
  • reisi riiki, kus oled varem käinud ja/või kus on sõbrad ees. On lihtsam.
  • võta kaasa lemmik-kaisuloom. See on tähtsam kui hambahari või päevituskreem. Muid asju saab koha pealt osta, kurvastust kojujäänud mõmmi pärast ei korva peaaegu miski.