Kuidas toimid sina?

Oli vist üks niisuguse pealkirjaga raamat kunagi, käitumisest. Tublid pioneerid Valli ja Volli? muudkui käitusid, vahel hästi, vahel halvasti. Mulle see raamat täitsa meeldis. Tänapäeval ei ole kombeks laste käitumisest eriti rääkida - või kui, siis võtmes "laske lastel lapsed olla". See toob sageli kaasa kaasinimeste tigedaid pilke või lausa halvustamist, sest millegipärast ei arva enamik väikelapsi, et laps olemine avalikus kohas peaks koosnema vaikselt istumisest, joonistamisest ja emmele kõrva sisse sosistamisest. Laps tahab joosta, lärmata, võõrastele nägusid teha, ronida, näppida ja iga pähetulnud ideed ellu viia. On täiesti asjakohane, kui laps teeb enamikku neist tegevustest mänguväljakul, kodus (kui ruumi on) või vanaisa aias. Igasugune nägudetegemine on meie peres no-no sellest peale, kui hambaarst Jõugu Juhil areneva valehambumuse avastas ja selle põhjuse meile ütles - Jõugu Juht oli harjunud alalõuga sissepoole ja ühele poole viltu tõmbama. Nüüd on meie igapäevases käsu-keeluvaras kindlal kohal lause: "Ära tee sellist nägu," ükskõik milline laps parasjagu grimasse teeb. Lapsed näevad kohe palju ilusamad välja. :) Bussijaamas, kirikus, arsti ukse taga või kohustuslikus korras vanatädi külastamas ei ole laps olemine enam sugugi nii lihtne, kuna seal on vaja olla vaikselt ja hullem veel, paigal. Kui üks kuldlokiline lapsuke mööda suuremat ruumi ringi jalutab ja kõigile naeratab, on päris meeldiv. Kui korraga ronib tooliseljatugedel, laudade all ja radiaatorite otsas neli-viis põnni, võib eriti kitsamas toas päris närvesöövaks minna, sest tavaliselt ei toimu ronimine vaikselt. Vahepeal on vaja hõikuda, kisada, ronimiskaaslasele autoga mööda pead virutada ja kõigi kolistatavate asjadega kolistada. Kõrvalseisjana teeb üpris tigedaks, kui ronija vanem(ad) rahulikult pealt vaatavad ja midagi ette ei võta. Avalikus kohas laste ohjamisest veel hullem on see, kui võõrad sinu lapsukesi ohjama peavad hakkama. Võõrastele endile ka. Muidugi võib nüüd küsida, kas siis tuleks lapsi umbes kümnenda eluaastani kodus luku taga hoida, sest varem nad ju mitte mingil juhul vaikselt istuma ei nõustu. Vabandage, see jutt on isasveise toodetud naturaalväetis. Juba aastased suudavad veerand tundi rahulikult paigal püsida, kui neile on seda õpetatud, kolmestest ja kuuestest rääkimata. Kolmesele on juba võimalik rääkida, mida temalt ühes või teises kohas oodatakse. Muidugi ei seisa see lapsel kogu aeg meeles! Kui Unistaja hakkab kirikus edasi-tagasi jooksma või valjusti rääkima, on minu asi talle meelde tuletada, et siin me oleme vaikselt ja rahulikult. Vajadusel tuletan mitu korda meelde... või nojah, häda korral läheme ukse taha ja Emme On Kuri. Siis nuuskame nina ära ja laps peab ennast ürituse lõpuni ontlikult ülal. Loomulikult aitab, kui viisakat käitumist nõudvas kohas on olemas vaikseks mänguks sobivad lelud või tuleb emme käekotist mingi põnev asi välja. Ja elementaarne on, et avalikus kohas pöörab lapsevanem oma lapsele rohkem tähelepanu kui kodus. Et keegi ei hakkaks arvama, et meie pere on perfektne... Täna kirikus märkasin taas paari pisikest poissi kehvasti käitumas. Nad on mulle varemgi silma torganud, ja mitte heas mõttes. Emme oli kõrval, aga ei sekkunud. Muidugi ei tea ma, kuidas nad kodus käituvad, äkki see - minu laste puhul juba taluvuspiiri ületav käitumine - ongi nende parim saavutus. Või ongi tegu erakordselt isepäiste ja allumatute lastega. Ma tõesti ei tea. Igatahes hakkas Jõugu Juht (kuuene), kellele on söögi alla ja söögi peale korralikust käitumisest räägitud, umbes samal ajal kõrvalsaalis sõbraga kulli mängima. Õnnetuseks olin temast liiga kaugel, et kohe sekkuda, nii et ta jõudis õige mitu tiiru joosta. Väga piinlik oli, palun vabandust kõigi ees, kes samal ajal kõrvalsaalis viibisid. Püüame talle edaspidi veel rohkem selgitada, et jumalateenistuse aeg ei ole jooksmise aeg...