CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, April 30, 2011

Õnnestus!

Olen ilma igasuguse häbitunde ja tagasihoidlikkuseta enesega väga rahul. Eesmärk püsida kuu toidukuludega 150 euro piires õnnestus täita.

Muidugi...
  • kiiretel hommikutel me kodus hommikust ei söö, osa peret teeb seda lasteaias, osa Vanaema juures.
  • toidueelarvesse ei kuulu toiduraha lasteaias - ja kes lasteaias ei käi, sööb neil päevadel ka lõunat Vanaema juures.
  • peale kümne purgi purustatud tomatite ei ostnud me sel kuul mitte midagi nii-öelda sahvrisse, kõikvõimalikku puistekaupa oli varasemast veel küllalt.
  • üldse olime sel kuul paljudel päevadel kodust ära, kui oleks igapäevaselt kõik neli söögikorda kodus söönud, oleks kulud ilmselt teistsugused.
  • Mees ilmutas hämmastavat osavust ja õnne Tartu turuhoonest liha ostmisel - trehvas väga ilus ja odav.
  • Vanaema tegi paar puuviljakingitust.
  • meil ei käinud üldse külalisi.

Sellegipoolest olen väga rahul. Järgmise kuu eesmärgiks on samas eelarves püsida, aga ikka natuke sahvrivarusid ka suurendada ja ehk mõned sõbrad õhtusöögilegi kutsuda.

Põhilised artiklid jaotusid nii:
piim 14.40 (26 liitrit)
erinevad piimatooted 21.82
liha ja lihatooted 23.91
sai-leib 2.80 (müstika, aga ma olen mõned korrad ise ka küpsetanud)
aed- ja puuvili 26.42
munad 4.56
konservid 11.18, sh 10 purki purustatud tomateid, olid Konsumis soodusmüügis.

Igasugune muu kaup peale selle.

Sõime... ma ei kirjutanud üles, aga õhtuti paaril korral nädalas suppe, keskeltläbi kaks korda nädalas mingit makaroni- või riisirooga, paar korda pitsat, erinevaid munatoite... Hommikuti putru, koduleiba või krõbinaid. Lõuna ajal - kui olime kodus - pigem võileibu ja puuvilja. Õhtuseks magusaks näksiks on viimasel ajal olnud üpris sageli piimakissell sügavkülmamarjadega või mingi kohupiimaroog, koduseid kooke ka.

Vaatasin hoolega hindu ja püüdsin võimalikult vähe ära visata. Tutvusin ka põhjalikumalt oma sügavkülmiku sisuga, sealt tuli päris palju huvitavat välja.

Kogu meie menüü ei ole väga öko ega ülitervislik, aga see ei olegi esialgu eesmärk. Pealegi luban ma endale pisut paranoiat ja usun päris-mahetoodetesse sajaprotsendiliselt ainult siis, kui olen need ise kasvatanud või metsaandide puhul ise korjanud.

Wednesday, April 27, 2011

Veel üks põhjus, miks jonn on paha

Kahesed jonnivad ja Tema Titendus ei ole erand. Tähelepanu kõrvalejuhtimine tema puhul ei tööta - sageli on jonni põhjus mingi sisemine sund, paha tuju või punnitav hammas, mitte oma tahtmisest ilmajäämine. Kui Tema Titendus on otsustanud jonnida, siis ta seda ka teeb ja ülejäänud pereliikmed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Meie oleme mõningate kriteeriumide järgi lausa lapsevaenulikud vanemad. Me ei lohuta jonnivat last ega anna tema soovidele järele. Me keelame jonnida või ütleme, et jonni oma toas mänguasjakasti kõrval (nooremana) või nurgas* (nii umbes alates 21. elukuust) üksi ära ja seltskonda tule tagasi siis, kui sa jälle kenasti käitud. Muidugi peab aru saama, kas jonn on jonn või on laps haiget saanud, väsinud, näljane või näiteks millegi tõttu pettunud. Tõsine, egoistlik ja vihane jonn kõlab hoopis teistmoodi kui õnnetu lapse nutt. Tema Titenduse puhul on tavaliseks heliefektiks kurgupõhjast või lausa rinnust tulev lühike madal pingutus: "ÄÄ-ÄH!" Siis saab vajadusel puhata ja uuesti jonni pressida: "ÄÄ-ÄH!"

Peale selle, et jonn kõlab koledasti ja võib - kui sellele voli anda - tabada last nii lapsele kui vanemale kohutavalt sobimatus kohas, on jonnil veel üks paha omadus - see väsitab.

Kas Sa oled proovinud teha jonnakat ja virilat nägu? Tõmba kulmud kortsu. Aja alahuul pänni ja suu kõverasse. Püüa teha teemakohast jonnihäält. Jätka nii umbes viis minutit.

Kuidas näolihased tunduvad? Mina täna Tema Titenduse "ahvimiseks" kohupiimajonni teemal katsetasin. Hirmus väsitav oli. See oli üks Harri Jänese raamat, kust kunagi lugesin, et naeratamiseks on vaja liigutada palju vähem näolihaseid kui mossis näo tegemiseks. Milline energia raiskamine! Kui ma peaksin terve päeva olema mossis näoga, oleks pikapeale väga raske rõõmsaks muutuda, sest väsimus oleks ilmselt nii suur. Ühel kaheaastasel on kindlasti palju paremaid tegevusi, millele oma energiat kulutada - roni kuhugi otsa, jookse kassi järel, jaluta õues ja silmitse iga rohuliblet põhjalikult... Milleks hävitada niigi raskelt saadud kaloreid (sest söömine ei tundu üldse põnev, nüüd, mil saab terve päeva õues olla) jonnimise teel?

Olen võtnud endale põhimõtteks öelda Tema Titendusele iga kord esimest pännis näoilmet silmates: "Ära tee sellist nägu." Mõnikord patsutan talle kergelt vastu suud ja silitan sõrmega otsaesist. 80% juhtudest ei järgne sellele jonni, vaid laps "silub" näo normaalseks ja on peagi jälle rõõmus. Kui aga esimene jonnihoiatus jääb märkamata, on väga raske teda uuesti rõõmsaks saada. Jonn võib kesta minuteid (tõsi, paari nurgasseismise järel muutus jonni lõpetavaks võluvormeliks lause: "Kas sa tahad nurka minna?"). Iga kord lapse jonni-ilmet "ahvida" oleks siiski liiga pingutav - kuigi see on lapse meelest nii naljakas, et jonn läheb meelest.

______
*nurk asub kodu südame - köögi ukse taga ja seal seisab Tema Titendus paar minutit, kuni jonn üle läheb. Tavaliselt läheb jonn nurgas väga ruttu üle, sest sirgelt ühe koha peal seismine nõuab rohkem keskendumist kui jonnimine.

Tuesday, April 26, 2011

Räägi lapsega nii, et laps oskaks vastata

Täna kohtasin tööalaselt üht isa. Isa suure I-ga - intelligentne, diskreetne, viisakas, tegeleb oma erivajadustega lapse probleemidega... Imeline. Aga. Tuli välja, et seoses pahandustega oli isa järjekindlalt küsinud: "Ütle, laps, miks sa seda tegid?" ja laps sama järjekindlalt õlgu kehitanud.

Nüüd oli sellele isale tulnud pähe küsida, mis enne pahandust juhtus ja kuidas pahandus juhtus - ja laps rääkis kõik ausalt ära. Koos põhjendusega.

Täiskasvanule võib olla müstika, et väike laps ei suuda seletada, miks - aga ilmselt ei pruugi allakümnene (koolieelikust rääkimata) olla võimeline olukorda analüüsima ega mõistma, et küsides "miks?" oodatakse temalt seletust, mis küsitava olukorrani viis. "Tahtsin lüüa" ei ole sobiv seletus, "ta on loll" ka mitte. Nii ongi laps vait ja võtab alistunult vastu järjekordse peapesu.

Kodus lahendame asju tavaliselt nii, et kui Jõugu Juht (kange kaebaja) tuleb kurtma, et Unistaja (kipub kätega rääkima) lõi, siis me kõigepealt küsime väidetavalt süüdlaselt, kas jutt pahandusest on tõsi. "Mh-mh." Mis enne juhtus? Mis sina siis tegid? Mis tema siis tegi? Mis sina siis tegid? Vaat siis on selge, kes asjassepuutuvatest karistada saab ja kas üldse saab. Küsimus "miks sa lõid?" ei annaks tõenäoliselt mingeid tulemusi.

Ära küsi lapselt, miks. Küsi, kuidas.

Mul on tunne, et sama küsitluspõhimõtet on soovitanud varem Gordoni perekool, aga millegipärast tundub, et paljud vanemad ei tea sellest siiani midagi...

Sunday, April 24, 2011

...ei kirikusse hiljaks jää!

Paarkümmend aastat tagasi laulis Aivar Tommingas "Vanemuise" laval Eliza Doolittle'i isana umbes selliste sõnadega laulu. Teemaks oli küll naisevõtt, aga hiljaksjäämine võib olla oluline probleem ükskõik mis sündmusele kiirustades, eriti kui peres on väikesi lapsi.

Ideaaljuhul peaks üks ontlik perekond jõudma kuhu iganes natuke varem, heatujuliselt ja eelseisvale üritusele häälestunult, kõigil seljas omavahel sobivad rõivad* ja juuksed laitmatus soengus.

Meil ei õnnestu alati kõikjale õigeks ajaks jõuda. Teeolud on sageli ettearvamatud, mingil hetkel võib kedagi tabada jonnihoog või tuppa lipsata ennustamatu käitumisega kass (meil käib neid mitu söögil ja seebil, aga üksi koju jätame ikka ainult omasid), keda tuleb taga ajada, ahjus ei põle puud lõpuni või suudab Unistaja endale midagi kõhu peale ajada. Mittehelisevatest äratuskelladest pole ilmselt mõtet rääkidagi, ikka juhtub. Aga selleks, et siiski üritada jõuda, võib kasutada järgmisi nõkse:
  • tõuse varem ja jäta endale iga liigutuse jaoks tohutu ajavaru. Sobib, kui oled pigem hommikune inimene. Sobib ka siis, kui perestruktuuris on toimunud muutusi (uus beebi sündinud, lasteaialapsest on saanud koolilaps, üks abikaasadest on komandeeringus jne) või on põhjust kahtlustada ootamatut talve saabumist. Meile väga hästi ei sobi, sest oleme Mehega mõlemad õhtuinimesed ja iga hommiku-une lisaminut on meie jaoks kullakaaluga.
  • serveeri hommikusöögiks midagi kiiresti valmistatavat, mida lapsed ka kiiresti söövad. Hommikusöögihelbed, äsjavalminud koduleib küpsetusautomaadist, jogurt... Meie peres pühapäevahommikuti ja muudel kiiretel hommikutel putru ei anta, kuna Unistaja ja Tema Titendus söövad seda millegipärast väääga aeglaselt - võib-olla temperatuuri tõttu (jaheda piima pudrukaussi kallamine on minu jaoks söögi solkimine).
  • las lapsed söövad hommikust pidžaamaväel ja riietuvad alles siis, kui söök söödud. Esiteks tagab see ühise söömahakkamise, teiseks on niimoodi lootust, et emme-issi on selleks ajaks söönud, kui nooremaid on vaja riietama hakata ja kogu üritus läheb rutem. Kolmandaks vähendab see ohtu, et avastad alles sihtpunkti jõudes, et kolmesel on kogu hommikusöögimenüü särgirinnal ära toodud.
  • tee vahet linnariietel ja koduriietel. Meie peres on laste kirikuriided (triiksärk, ühevärvilised vähekulunud püksid, rahuliku mustriga kampsun) kummutisahtlis teistest eraldi, nendega käiakse veel, ütleme, teatris ja lasteaia emadepäeva peol, aga ei ole hirmu, et peaks hakkama hommikul vara sorima, mida nüüd selga panna... Arsti juurde ja lasteaeda sünnivad niisama-linnariided, päris eraldi on rübelemise-rõivad (dressipüksid ja kapuutsidega pusad) poritööks, ja kõik, mis sinna vahepeale jääb, on kodune rõivas.
  • mida vähem on käesoleval hooajal kasutuses jalanõusid, mille vahel valida, seda parem. Enamik Eesti kingapoodides müüdavast kaubast on niiehknii maitsetu ja kvaliteeditu moekaup, nii et parem olgu lastel vähem jalanõusid, aga see-eest kvaliteetsed. Jääb ära otsimine, kuhu mu pruun vasaku jala king on kadunud...
  • mida vähem on pealisrõivaid, mille vahel valida, seda parem. Meie pere lähtub põhimõttest: üks laps, üks jope.
  • õpeta lapsed esimesel võimalusel, st pärast potitrenni edukat läbimist kiiresti ja käsu peale kempsus käima. On täiesti kohutav, kui oled just kogu kamba autosse aheldanud, mootor käib, tõmbad ust kinni ja teise käega turvavööd peale... ja siis teatab keegi, et ta ta'ab piddile.
  • kammimist nõudvad juuksed olgu lihtsas soengus. Mul küll ei ole tütart, aga kui ma neid kord saan, siis peen pärg ümber pea või muud juuksealased eksperimendid jäävad pärastlõunaste ürituste tarbeks, hommikul hakkavad Rutt, Raahel ja Rebekka minema kodust välja hobusesaba või patsidega - nii kaua kuni mina neile soenguid teen. Poistega on selles mõttes lihtsam, et Jõugu Juhi sirged rasked juuksed langevad ise enam-vähem õigesse kohta, Unistajale sobib ka sassis pea hästi ja Tema Titendusel ei ole veel suurt midagi, mida kammida. Mees vastutab ise enda karvastiku eest, nii näos kui peas.
  • mis käib käekotti, olgu seal kogu aeg või vähemalt eelmisel õhtul valmis pandud. Ma olen veetnud ilmselt üsna mitu tundi oma elust, oodates oma ema - siin blogis varem mainitud kui Vanaema -, kuni ta otsib kokku rahakotti, turukotti, prille, kammi, telefoni... ja neid kõiki ühte oma kümnest käekotist pakib. Minule sobib, et rahakott, turukott, tagavaraprillid, taskurätipakk, kurgupastillid ja muu atribuutika on kõik minu ainsas käekotis koos.
  • laste jaoks ei ole tegelikult vaja palju asju kaasa võtta. Beebile mähkmekott muidugi, aga ülekahene suudab ennast edukalt lõbustada pliiatsi ja suvalise paberitükiga. Kui Sulle sobib, võib muidugi kott laste tagavarariietega autos kaasas sõita, aga hommikul vara seda pakkima hakata on puhas ajaraiskamine. Meie peres ei ole väikeste mänguasjade kaasavõtmine soositud. Äsja käisime isegi Teise Vanaema ja Vanaisa juures kolmetunnise autosõidu kaugusel ära nii, et peale kaisuloomade ei olnud ühtegi mänguasja kaasas. Kuna Teine Vanaema ja Vanaisa meie ega Mehevenna lapsi märkimisväärselt sageli ei hoia, on sealne mänguasjade hulk piiratud kahe peotäie üllatusmunadest pärinevate vidinatega - poisid vaatasid tavalisest mõnevõrra rohkem telerit, käisid Teise Vanaisaga jalutamas, aitasid Teisel Vanaemal lauda katta, viksisid saapaid ja ronisid niisama emme-issi otsas. Ei mingit probleemi. Autosõidu ajal lauldi, magati, esitati arukaid küsimusi tee ääres nähtava kohta ja suuremad poisid mängisid omavahel mingeid toredaid fantaasia-jutumänge.
  • tee aeganõudvamad hügieenitoimingud õhtul ära. Ma ei ole kunagi mõistnud hommikusi dušitajaid, oma osa on selles kindlasti minu föönivaenulikkusel - pikad juuksed lihtsalt kuivavadki õhu käes kuni kolm tundi -, aga tõepoolest, kui mustaks see inimlaps öö jooksul ikka jõuab saada?
  • olulisemate sündmuste puhul mõtle paar päeva ette, kas kõik on olemas. Kas kõigile pere meesliikmetele on selga anda puhas ja muude riietega sobiv triiksärk? Kas vajaminevad jalanõud on olemas ja - harvemkantavate puhul - lähevad veel jalga? Kas titetarvikute kott on pakitud?
  • õigel ajal kohalejõudmine ja lapsevanemate enam-vähem hea tuju on sageli olulisem kui puhtad küünealused või tühjakssöödud krõbinakauss. Vähemalt mina olen parem lapsevanem, kui ma ei pea tundma piinlikkust veerand tundi hiljem sissesadamise pärast - ja kui Unistaja ei tule oma maisihelvestega toime, ju tal siis ei ole parajasti kõht piisavalt tühi.

_______
*Eesti kaubandusvõrgu puhul ei ole mõtet loota kogu peret sarnaselt riietada - välja arvatud siis, kui Sa oled väga usin õmbleja või kavatsed rahulduda ühevärviliste T-särkidega kõigile. Tegelikult on isegi samavärvilisi T-särke peaaegu võimatu kõigis suurustes leida, ikka on mingi tobe plärakas rinna peal. Link viitab ühele väga toredale Ameerika emmeblogile, www.itsalmostnaptime.blogspot.com

Wednesday, April 13, 2011

Kiire kanapasta kõrvitsa ja kodujuustuga

Pane makaronide jaoks vesi keema. Makaronide kuju ei oma tegelikult kuigi suurt tähtsust (meil olid spagetid).

Kalla suurele pannile suurem sorts õli, vast 3-4 spl. Sinna viska praadima 250-300 g keedetud, tükeldatud kanaliha. Lisa ca 300-400 g väga väikesi kõrvitsatükke (max mõõdud 1 x 1 x 0,5 cm). Sega. Pigista tühjaks üks väga suur apelsin (200 ml mahla). Kraabi viljaliha ka nii palju, kui õnnestub. Kui kõrvitsatükid on muutunud läbipaistvaks, lisa apelsinimahl ja viljaliha. Vaata, et seemneid pannile ei satuks. Sega hoolega, kraabi põhjast ka kõik lahti. Pane pannile kaas peale, las keeb.

Vahepeal pane makaronid keema. Ära soola unusta.

Sega pannil toimuvat. Haki sinna peotäis või paar käepärast lauku. Võib olla roheline sibul, murulauk, karulauk... mida parajasti olemas on. Mina kasutasin aastaajast tingituna üht peotäit väga noori metsistunud küüslaugu võrseid (aga neid ei ole ilmselt väga laialt saada). Hauta veel mõni hetk. Lisa ca 200 g kodujuustu, sega, lase keema. Maitsesta soolaga. Serveeri kastet, mis selleks hetkeks näeb üsna ebamäärane välja, koos pastaga.

See retsept töötaks kindlasti ka värske kanalihaga või näiteks singiga, aga värske lihaga võtaks kindlasti rohkem aega, keedetud lihaga läks ca 25 minutit.

Tänuavaldus.
Siinkohal tänan sõbranna K.-d, kes meile käntsu kõrvitsat annetas.

Tuesday, April 12, 2011

Paradigmade erinevused

Meie laiendatud perekonda kuuluvad väga oluliste isikutena ka Vanaema ja Vanaisa. Kusagil Eestis on üks komplekt vanavanemaid veel, aga nende osa kasvatuses on hetkel minimaalne - just sellepärast, et nad asuvad meie suhtes väga kaugel kusagil ja nendega lapsed lihtsalt ei puutu kuigi sageli kokku.

Vanaema ja Vanaisa ettekujutused laste kasvatamisest on mõnevõrra teistsugused kui minul ja Mehel. Iseenesest ei ole see halb... aga aeg-ajalt tekivad raskused omavahelises arusaamises. Näiteks kuulsin mina ühel päeval umbes aasta tagasi aiast õunapuu alt hirmsat kisendamist. Läksin vaatama ja leidsin sealt rõõmsalt muheleva Vanaisa, kes rahulikult Jõugu Juhil ja Unistajal (sõja)kisada laskis, ise kommenteerides: "Mis karjumine, see on ju ilus laul!" Selge on see, et poisslapsed tahavad mõnikord sõjakisa teha... aga igal asjal on oma aeg ja koht. Kisa laulmiseks nimetamine ei tundu päris õige, eriti kuna mõni aeg hiljem küsis Unistaja minult: "Kas see on siis ka laulmine, kui sa väga kõva häält ei teegi?" ja oli minu jaatavast vastusest siiralt hämmeldunud. Vanaisa, muidugi, on hirmus kõva kuulmisega.

Vanaemaga on meil mõnes mõttes hoopis erinevad kasvatuspõhimõtted. Mina olen seisukohal, et laps treenigu lihaseid ja koordinatsiooni nii-öelda kuivalt, kuni asja idee enam-vähem selge on; alles siis võiks ka päris asja kätte anda. Näiteks ei ole ma kunagi hinnanud võimalust tervet kööki kilesse mähkida ja seetõttu sai Tema Titendus lusika enda kätte alles jupp aega pärast aastaseks saamist. Tõepoolest, kuigi põlleke on siiani mõnikord söögi ajal pudrune, ei ole ma pidanud põrandat tite tegevuse tagajärgedest kuni tänaseni palju kasima. Vanaema aga arvab, et las laps ise vastutab... ja tema juures kannab kahene ka lahtist piimakotti (kannuga) punktist A punkti B. Selle kogemuse tulemusena sain ma täna likvideerida piimauputust nii külmkapi riiulilt, aedviljakastist kui ka kapi eest laudpõrandalt, seda kõike Tema Titenduse solvunud röökimise saatel, kuna tema algatust ei hinnatud vääriliselt. Varem, nüüd ja edaspidigi kannavad allaneljased meie majas tahkeid ja vähemõrnu asju. Vanaema põrandakasimine ei häiri, kuna tema põrand on kaetud kergestipestava PVC-kattega.

Tegelikkuses oleme me Vanaema ja Vanaisa olemasolu ja lapsehoidmisvalmiduse üle siiski tänulikud. Ainult et... mitme lapsehoidja olemasolu tekitab paratamatult reeglite mitmekesisuse.

Monday, April 11, 2011

Mündipurk

Üks viis rahakogumiseks on muidugi klassikaline hoiupõrsas. Eesti krooni ajal oli müntide purkipistmine mnjah... üsna vähese kasuteguriga, kuna krooni eest sai vähe, kümne sendi eest veel vähem - või lõpuks üldse mitte midagi?

Euro puhul on asjad natuke teisiti. Münte on kogu aeg kole palju ja nad on hämmastaval kombel midagi väärt ka. Meie oleme võtnud kombeks panna purki kõik 20-sendised ja väiksemad mündid, mis õhtuks taskus on. Me ei käi palju poes ja maksame sageli kaardiga, nii et tegelikult nagu ei peakski palju münte tekkima... vastupidi. Eelmisel nädalal tekkis vajadus suurema koguse peenraha järele ja korjasin purgist välja kõik 10- ja 20-sendised. Tulemus oli hämmastav, purki oli kolme kuuga kogunenud suurem summa kui kõigi saviasjade teed läinud hoiupõrsasse kolme aastaga.

Mündipurgi sisu võib pruukida puhkuseks - kui on suur purk ja münte palju -, millegi eelarvevälise ostmiseks, hoida nn. mustadeks päevadeks... Ah et kuidas müntidest lahti saada, kui neid on suur purgitäis, pank teatavasti võtab paberrahaks vahetamise eest raha? Mina kavatsen proovida turutädidega, kellel on palju väikest odavat kaupa. Olen ise leti taga olnud ja kogenud seda paanikat, kui keegi suure paberrahaga maksta tahab ja vahetusrahasid on napilt. Äkki on turu peal kellelgi viie euro kaupa münte tarvis.

Igal juhul on mündipurk asjalikum nähtus kui münditupurk. Moositupurk on ta aastaajast tulenevalt niiehknii.

Thursday, April 7, 2011

Lihtsad lehttainasaiakesed

Või on need hoopis pirukad, pole aimugi...


Igatahes kõigepealt tuleb hankida lehhtainas. Mina olen laisk ja ostan poest. Siis sega valmis täidis. Selle jaoks võta kaks detsiliitrit piima, üks muna ja kolm-neli supilusikatäit vaniljekastmepulbrit. Klopi, jäta mõneks minutiks seisma. Põhimõtteliselt peaks segu paksemaks muutuma. Nüüd lõika tainast sobiva suuruse ja kujuga tükid. Mina lõikasin ristkülikud, aga põhimõtteliselt võiks ka näiteks ringid olla... Pane iga tüki peale törts kreemi ja üks maasikas või mingi muu mari omal valikul. Keera saiakesed kokku ja suru servad kinni. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni saiakesed on pealt kenasti pruunid.


Kui kreemi jääb üle, siis kata sellega mõned saiaviilud ja küpseta sama kaua kui lehttainast. Sünnib süüa küll.