Thursday, May 26, 2011

Laps räägib siis, kui kana pissib?

Kõigepealt palun vabandust pika äraoleku pärast, mitmesegased tervisehädad ja aiatööd on nii mõttelendu kui kirjutamist oluliselt piiranud.

Aga asjast...

Nii mõnedki tänapäeva lapsekesksed lapsevanemad peavad lapsega suhtlemist olulisemaks kui midagi muud. Olgu käsil kartulikoorimine, telefonikõne või magistritööle viimase lihvi andmine, kui laps soovib suhelda, peab ta seda kohe saama. Teine äärmus, kes oma lastega üldse ei räägi, on muidugi hullem, aga sellesse ma praegu ei süvene. Õigus suhelda siis, kui laps tahab, võib teinekord tuua kaasa juuresviibijate tigedad pilgud või lausa pahanduse, kui ta koolimineku ajaks ei ole kannatlikkust omendanud. Olen inimeseõpetuse tundides pidanud seletama, et õpetaja poole pöördumiseks on hea aeg ja halb aeg, õpetaja, kujutad ette, ei saa sinu probleemisse süveneda, kui ta samal ajal direktoriga juttu ajab... Ometi on põlvkondade viisi kasvatatud lapsi, kes teadsid, et täiskasvanute jutule vahele ei segata ja söögilauas on laps vait. Mis on siis õige...?

Tema Titendus õpib parajasti rääkima. Iseenesest on see hirmus vahva, et laps, kellel veel pool aastat tagasi kõne hilistumist kahtlustati, räägib nüüd mitmesõnalausetega ja kordab igasuguseid sõnu järele, mida kuuleb. Tema viimaste päevade lemmiksõna on "kuripatt" luuletusest "Vana vahva lasteaed" ("Teist suurt onu - vist ministrit -/ isa noomis: "Kuripatt!/ Sinust küll ei tule miskit -/ jälle sõid jääpurikat!")*. Muidugi ei keela me talle kõneharjutusi, kuigi umbes viienda korduse puhul püüame teda suunata midagi muud ütlema. Õnneks oskab Tema Titendus ka käsu peale vagusi olla, näiteks kirikus või kontserdil. Samuti teab ta, et telefoniga rääkivat lapsevanemat ei segata, kui just kellelgi verd ei jookse - kolme suhtlemishuvilist väikelast kasvatades on alternatiiviks limiteerida telefonikõned uneajale,
ja paljudel juhtudel ei ole see lihtsalt võimalik.

Teine asi on natuke suurema lapsega. Unistaja oli kolmepoolene, kui ta tuttavatel külas olles õue mängima komandeerituna ilmtingimata ust avada tahtis, sest oma sõnul pidi ta toas viibivale issile kindlasti midagi ütlema. Perekass aga ei tohtinud välja pääseda, seetõttu olid ukseavamised rangelt valvatud ja piiratud. Unistaja pookles ukseklaasi taga ja vehkis, kuni keegi kassivalvesse asus ja issi ukse avas. Unistaja tähtis sõnum kõlas: "Kass ei tohi välla saada!" Mehe reaktsioon oli napilt seltskonnakõlbulik, kohal viibivad veel-lastetud vahetasid muigeid.

Umbes samal ajal oli Jõugu Juhil (siis viiene) kombeks kõiki asju kümneid kordi üle küsida. "Onju, see on maaliini buss? Onju, kaks ja kaks on neli? Onju, poisid kasvavad meesteks ja tüdrukud naisteks?" Olles sama asja lapsele juba kolm-neli korda kannatlikult selgitanud, tekib küsimus, miks laps seda ikka veel küsib. Tüdimus tekib ka. Hakkasime vastu küsima, kas sa ise ei tea. Jõugu Juht keeras pea viltu ja jõudis järeldusele, et teab küll. Selgitasime, et juba teada asju ei ole mõtet küsida, sest muidu ei viitsi varsti keegi enam midagi seletada. Varsti muutusid küsimused märgatavalt intelligentsemaks - "Millest tehakse rauda? Kus elavad kõige suuremad ämblikud?" Tundus, et laps õppis kuulama ja sai aru, et ei ole mõtet küsida küsimise enda pärast.

Lastega suhtlemiseks on head hetked ja neid tuleks igal juhul ära kasutada. Paljudes peredes pannakse maailma asju paika söögilauas, meil ka. Pikad autosõidud sobivad hästi kõiksuguste juttude rääkimiseks (erandiks sõidud liiklusohtliku ilmaga - näiteks läbi Monika rühkides käskisin lastel olla kojujõudmiseni täiesti vait, sest valgest möllust tee ülesleidmine nõudis kogu tähelepanu). Õhtune magamaminekuaeg on jutustamise seisukohast nii ja naa - lapsevanem võib olla liiga väsinud, et jaksata lapsega arutleda, ja laps peaks magamaminekuajal siiski magama jääma, mitte ennast vestlusega ärkvel hoidma.

Laps peaks aga juba üsna väikesena õppima, et suhtlemiseks on ka halbu hetki ja siis ei ole mõtet vestlust alustada. Meie püüame läbivalt rakendada reeglit, et täiskasvanute jutule vahele ei segata, telefonikõnedele vahele ei segata ja kui keegi on läinud puhkama, siis jäetakse ta rahule. Jõugu Juht ja Unistaja saavad juba enam-vähem aru, Tema Titendusel on hetkel veel raskusi.

___
*panin praegu mälu järgi kirja, mõned sõnad või kirjavahemärgid võivad originaalist erineda.