CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, November 24, 2011

Sibulasupp

Leidsin netiavarustest sibulasupi retsepti. Retsepti oli postitanud siia keegi Maris, kes tundub olevat üks väga huvitav inimene. Supiretsepti kirja panna ta igatahes oskab, proovisime järele.

Kuna ma ei ole päris kindel, kas ilma autori loata kopeerimine ikka on ilus, soovitan vaadata linki, aga siia kirjutan oma kommentaarid. Mõned mõisted retseptis on mitmetimõistetavad, näiteks.

Suur sibul on minu jaoks sibul, mille läbimõõt on vähemalt 5 cm. Võib ka rohkem.
Kolmandik pakki võid on jällegi ebamäärane kogus, kuna võipaki suurus kõigub 175 grammist 250 grammini. Mina panin tunde järgi umbes 70 grammi.
Samuti on ebamäärane suurus küüslauguküüs, prantslaste küüslaugud on täismehe rusika suurused. Näpistasin seina pealt koduküüslaugupatsist kolm suuremat küünt, nii umbes väiksemate kätega naisterahva pöidlaotsa suurused.
Sörts tähendab minu jaoks telekokkade randmenõksuga liigutust, et potti jõuaks umbes poolteise-kahe supilusikatäie jagu vedelikku. Tundub, et sai õige.
Valge veini äädikas läks, Mees ei armasta õunaäädikat.
Konjakit mul paraku lihtsalt pole ...
Valge vein oli Müller-Thurgau sordist, Saksamaalt toodud magusapoolne eksemplar.
Riivjuust antud kontekstis oli tavaline Saaremaa juust.

Ilmselt oleks võimalik kõiki komponente valida ka hoopis teistmoodi. Ma küll päris täpselt ei tea, mis juust supile ideaalne oleks, näiteks www.chefkoch.de lehelt leitud 23 prantsuse sibulasupi retseptis kasutatakse vähemalt kuut erinevat sorti, mis ei ole omavahel sugugi sarnased.

Oluline on kasutada võimalikult laia põhjaga potti või panni (mäletate, kuidas Remi kurvastas, kui ema Barberin pannil sibulasuppi hakkas valmistama? - Malot' "Perekonnata"), mina võtsin rumalast peast väiksema poti ja osa sibulat ei tahtnud kuidagi pehmeks haududa. Sellegipoolest oli tulemus väga meeldiv.

Friday, November 18, 2011

Semusüsteem

Eesti keeles ei ole mina sellist mõistet seni veel kuulnud. Inglise keeles on asja nimi buddy system, ja mina sain sellest esimest korda teada seoses Duggarite perekonnaga. Duggarite elustiil ja maailmanägemus on põhimõtteliselt nende isiklik asi ja hetkel olulised ei ole, aga minu jaoks on tegu vaieldamatult ühe kõige paremini organiseeritud perega. Organiseeritud kodumajanduslikus mõttes. Kui peres on 19 last, siis peab olema kord ja süsteem... Kui järele mõelda, siis kulub kord ja süsteem ära igasuguse laste arvuga perekonnas, kuid ühe-kahe lapse tekitatud segadust on ilmselt kergem taluda kui 10 lapse kaost.

Semusüsteem aga on idee poolest väga lihtne asi. Vanem vend või õde hoolitseb noorema eest - vaatab, et nooremal oleks kodust välja minnes taskurätik kaasas, seob saapapaelu, kallab nooremale piima jne. Olen netiavarustes "kohanud" suurperesid, kus see toimib suurepäraselt. Samuti olen sattunud sapistele kommentaaridele, kus arvatakse, et niisugune nooremate eest hoolitsemine võtab lastelt ära lapsepõlve jne. Tõelise semusüsteemiga peredes on igal vanemal lapsel oma kindel "semu", kelle eest see vanem laps hoolt kannab.

Keskmises Eesti peres on heal juhul kolm last, sageli üsna suurte vanusevahedega. Suurte vanusevahede põhjuseks tuuakse, et vanematel peab olema võimalus pühenduda igale lapsele eraldi ja jätta igale lapsele tema individuaalsus. Ehk sisuliselt kasvatatakse paljudes peredes sisuliselt mitut üksiklast, kellel ei ole huvi ega võimalust vendade-õdedega koos kasvada. Laste vanusevahed on muidugi iga pere enda valik - ja mõnikord ka lihtsalt paratamatus, lapsed sünnivad siis, kui sünnivad -, aga noorema õe-venna abistamine ei tohiks vanemale lapsele küll liiga koormav kohustus olla.

Meie ei ole kodus mingit semusüsteemi sarnastki asja sisse viia püüdnud, kuna poiste vanusevahed on pigem väikesed. Ometi võttis Jõugu Juht sel suvel ise Tema Titenduse öise potileviimise ette ja viimasel ajal on pidanud enda kohustuseks Tema Titendust õhtul pidžaamasse toppida. Palunud oleme me tal seda teha vist kokku kahel korral ja pigem peame rohkem tähelepanu pöörama sellele, et Jõugu Juht nooremate eest liiga palju ei hoolitseks. Unistaja juba kipub seda ära kasutama (Jõugu Juht on Unistajast poolteist ja Tema Titendusest neli aastat vanem). Ainus koht, kus me tõesti ootame Jõugu Juhi igapäevast abi Tema Titendusega toimetulekul, on turvatooli rihmade kinnitamisel - Jõugu Juht istub Tema Titenduse kõrval ja saab venna turvavöö oluliselt kergemini kinni kui Unistajast üle küünitav lapsevanem. Tõsi, praeguseks paneb Titendus ühe poole turvarihmast juba iseseisvalt klõpsti kinni, teine pool käib millegipärast raskemalt, sellega ta toime ei tule. Ka Unistaja tunneb ennast mõnikord uhke vanema vennana, kui on juhtunud Titendusele kommipaberit avama või midagi kätte andma.

Selle kõige foonil tundub laste omavaheline abistamine väga loomulik asi olevat. Isegi Tema Titendus, kes autosse kinnitamisel rahulolevalt piiksub: "Keik aitavad minu," märkab juba, kui suured vennad näiteks joonistamisel kustukummi taga otsivad, ja ilmub varsti diivani tagant välja, kustukas pihus. Koristamise ideed ta veel mõistnud ei ole, aga kui lapsed oma tuba koristavad, tatsub ka Titendus ringi ja pühib tolmu ühest hunnikust teise. Samuti tahab ta hirmsasti aidata lauakatmisel ja pesuriputamisel - kui kahesel ei murra konti võipaki külmikust väljatõstmine, miks peaks kümnese lapsepõlve ära rikkuma noorema venna saapapaelte sidumine? Vastutus väikevenna saabaste eksistentsi ja venna enda ohutuse eest lasub minu arusaamist mööda kõigis semusüsteemi rakendavates peredes ikkagi vanematel.

Ma ei ole küll veendunud otsese semusüsteemi vajalikkuses S-, M- ja L-suuruses peredes, aga kindlasti on tegu ühe võimalusega kasvatada lastes vastutustundlikkust, kokkuhoidmist ja tagada suurema pere igapäevases kaoses mingigi organiseeritus.

Monday, November 7, 2011

Kartul, mis maitseb nagu kaalikas

Konsumites müüakse Laheotsa kartuleid. Suures punases võrgus - väga mugav kogus ja mõistlik hind. Nimeks "Marabel". Selle hinna ja mugavuse juures elame üle, et kotis on kartulid erineva suurusega ja mõned on natuke kannatada saanud olemisega. Üleelatav aga ei ole selle sordi imelik maitse. Täna keetsin porgandisuppi sulatatud juustuga. Lisaks porganditele panen sinna tavaliselt sibulat, küüslauku ja kartuleid. Oleme seda ennegi söönud ja kogu pere teab, kuidas see peaks maitsema. Marabeli-nimeliste kartulitega aga maitses porgandisupp nagu kaalikas. Tõeline köögivilja-skisofreenia!

Nii et võtke heaks või pange pahaks, Laheotsa "Marabeli" meie pere enam ei osta.

Ja kui teil tekib küsimus, miks me üldse supermarketist kartuleid ostame - kartulite isekasvatamine ei ole meie koduse mullakvaliteedi ja olematu tehnikaga hetkel mõistlik ning turult ostetava suurema koguse kartulite keldrishoidmiseks on meie kelder kaugelt liiga ebahügieeniline ja niiske. Kuna praegu on oluliste ruumide remondijärjekord nagu on, jõuame keldrini parimal juhul aastal 2015. Sinnamaani peaks vastu pidama.

Friday, November 4, 2011

Üks kana. Seitse söögikorda.

Kui mina olin pisike, siis tavatses Vanaema valmistada kanast kaks toitu. Ühel päeval sõime puljongist keedetud kana-klimbisuppi, teisel päeval kana koorekastmes. Mis järjekorras see tegelikult toimus, ma ei mäleta, ega tea ka seda, kas nõukogude aja kanad olid samas suuruses nagu tänapäeval või pisemad, aga meid oli majas viis täiskasvanut ja üks kehva isuga laps, ju see koguseliselt sobis.

Praegu on meie tuumperes-leibkonnas kaks täiskasvanut, kolm üsna väikest last ja kolm kassi. Kuna kassid saavad närimiseks kondid ja kõõlused (või mis iganes nende ülivintskete ribenate nimi on, mis kana rinnaliha sees esinevad?), siis tuleb tegelikult välja lausa kaheksa rooga... Jah, kassile kanakonti anda on üsna ohutu, kass ei kugista jooksu pealt nagu koer, vaid näsib pikalt ja rahulikult kondid puruks.

Ühest tavaliselt poolteisekilosest kanast saab meie pere seitse söögikorda.
Ostmise päeval eemaldan rinnaliha ja kasutan seda mingis kanaroas, mis fileed eeldab. Ülejäänud karkassi, koivad ja tiivad panen väga suurde potti ja lisan nii palju vett, et kana on kaetud. Veel läheb potti üks tükeldatud sibul, mõned porgandid, natuke soola, piprateri ja kui parajasti on, siis ka küüslauku ja/või sellerit. Puljongi maitsestamiseks võib muidugi lisada ka tüümiani, peterselli, loorberit vms taimi, mis meeldivad. Unustan selle poti mõneks ajaks pliidile, vajadusel korjan ainult vahtu. Siis võtan liha ja pipraterad välja. Pipra viskan ära, lihal lasen natuke jahtuda, sest edasine on näpuvaheline töö. Potti jäänud aedviljad korjan välja ja külmutan eraldi, need sünnivad mingi aedvilja-püreesupi sisse küll. Puljongi jagan kahte sügavkülmakarpi. Kummaski karbis on puljongit piisavalt, et selle baasil keeta mingit suppi, mis puljongit nõuab. Igal juhul parem kui poe-puljongikuubik. Liha eemaldan luude küljest ja jagan kolmeks: nahk ja täiesti äratundmatud killukesed, mis lähevad samuti püreesupi sisse; suured ja ilusad tükid; vahepealsed tükikesed. Iga sort eraldi karbikesse ja siis kõik need karbid sügavkülma. Ei puljongit ega keedetud-külmutatud kanaliha ei ole vaja enne pottiviskamist eraldi sulatada. Täiskohaga tööl käies on see eriti mugav.

Nii on võimalik ühest kanast teha näiteks:


Muidugi peavad kõikvõimalikud aedviljad, juustud ja muud lisandid käepärast olema, aga ausalt, kes inimene tänapäeval ühe toidukorraga ainult liha sööb? Tuleb küll meelde James Herrioti abiline, kes tavatses serveerida pooleldi kitkutud röstparte ilma igasuguste maitseainete ja kastmeteta, aga see mees olevat ka ringi kõndinud, elus mäger õlgade peal lesimas...


Nii tekibki ühest kanast neli suppi ja kolm tahkemat rooga. Meie lapsed on ka muidugi tõelised supifännid, ilmselt selline lahendus supivaenulikes peredes ei sobi. Meil on see aga täiesti kooskõlas laste toidueelistuste ja Mehe vastumeelsusega konte lihast puhtaks närida.