CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, December 30, 2012

Punakapsas

Lapsena armastasin hirmsasti marineeritud punakapsast. See, mida täna tegin, ei ole kindlasti sama asi, aga sai üllatavalt sooja vastuvõtu osaliseks. Retsept on mugandatud viimasest "Good Food"'ist.

Vaja läheb: 1 umbes kilone pea punakapsast - lõika peeneks; 2 sibulat - haki; 2 apelsini mahl; 200 g suhkrut, 100 ml veiniäädikat ja pool teelusikatäit piparkoogimaitseainet. Pane kõik ühte suurde potti ja hauta kaane all umbes tund aega, vahepeal sega ja katsu, kas kapsas on pehme. Kui maitse tundub igav, võib pärast lisada veel supilusikatäie või kaks tavalist äädikat. Originaalretsept nõudis mandariine, 200 ml veiniäädikat ja suures koguses nelki. Mandariine ja nii palju veiniäädikat mul polnud, nelk ei meeldi. Kõik mehed arvasid, et võiks teine kordki teha. Nii valmistatud punakapsas peaks sündima süüa soojalt ja külmalt. Väga tore, sest teda saab palju ja vähemalt meie pere korraga kõike ära süüa ei jõua. Pressin purki ja purgiga külma, saab salatiks.

Friday, December 14, 2012

Mida teha sünnipäevadega?

Lugesin just, et Piiblis olid sünnipäevad negatiivse varjundiga sündmused ja seetõttu mõned konfessioonid sünnipäevi ei tähista. Võimalik, et nii ongi.

Kunagi elasin ühes teises riigis, kus tähistati ainult laste sünnipäevi. Minu 23. sünnipäev tuli ja läks, ilma et pere, kellega koos elasin, oleks sellest üldse välja teinud. Kuidagi nukker ja harjumatu oli. Samas on sünnipäevade pidamine tõesti üks tüütu ettevõtmine, eriti ametlikult keskealisena, kui kasvav vanusenumber tuletab meelde, et nii palju on veel tegemata ...

Teisest küljest võttes on ikkagi tore sõpru võõrustada ja lilli saada. Ma eelistan lilledest roose, aga hiljuti kingiti mulle täiesti sünnipäevaväliselt geniaalne bukett nimega "kaasaskantav kevad". Me sõime selle hea isuga ära, sest kevad ei olnud hangitud mitte lillepoest, vaid salatiletist. :)

Lapse sünnipäev on hoopis eraldi teema. Laps ootab seda ärevuse ja rõõmuga, aga suur võib olla pettumus, kui kingitused ei vasta ootustele või külalised jäävad tulemata. Nii minu kui Jõugu Juhi sünnipäevad on keset talve, gripihooajal. Minu (vist) üheksandale sünnipäevale tuli üks kutsutud sõbranna. Jõugu Juhi seitsmendale sünnipäevale jätsid tulemata kõik kutsutud lasteaiakaaslased, kuna liiderpoiss oli haige ja siis arvasid teised, et nemad ei tule ka. Õnneks tulid nii varem kui kaheteistkümnendal tunnil kutsutud päris-sõbrad kõik, nii et Jõugu Juhil oli ikkagi lõbus. Jahmatavatest kingitustest mäletan õudset oranžimustrilist hommikumantlit enda seitsmendaks sünnipäevaks, mis oli nii meelelahutuslikust kui esteetilisest seisukohast katastroof - aga eks aeg oli selline, et kingiti, mida kinkida saadi. Jõugu Juht sai ühe kingitustest - punase jalgratta - juba suvel kätte, nii et selle võrra ootab ta oma sünnipäeva murelikumalt: kas ikka midagi veel saab? Saladuskatte all võin öelda, et saab küll, "tuldsülgav" Lego-lohe ootab juba juulikuust saadik riidekapis ja käekella valimisega peab Mees veel tegelema.

Täna jäi silma selline artikkel:
http://www.tarbija24.ee/1037378/lapse-sunnipaeva-pidamisel-raha-ei-loeta/

Nunuh. Olen igati lapsele sünnipäevaks elamuse kinkimise poolt, aga ei poolda mängutubasid juhul, kui kodus on peopidamiseks piisavalt ruumi. Jõugu Juht ja Unistaja on käinud paaril sünnipäeval klassikalistes mängutubades ja leidnud, et koht on tobe. Novembris käis Jõugu Juht uute koolisõprade tekkimise tagajärjena kahe nädala jooksul neljal sünnipäeval, millest kaks peeti kodudes, üks mängutoas ja üks IMHO algklassilastele täiesti sobimatus kohas nimega Megazone. Mees oli viimasest kohavalikust isegi suuremas šokis kui mina, aga pärast tuttava pastori, Jõugu Juhist aasta noorema poja isaga konsulteerimist siiski lubasime lapsel minna. Paar päeva tulistamise-vaimustus kestis, aga lõpuks siiski hääbus. Tagantjärele tundub, et hinnang sünnipäevale sõltus rohkem sõpruse sügavusest, mitte niivõrd kohavalikust.

Meie kodus on ruumi palju nii toas kui õues. Paraku on Unistaja, meie ainsa suvelapse sünnipäevade ajal olnud viimastel aastatel ülivilets ilm ja talvesünnipäevade õuespidamine ei istu meile kohe kuidagi. Tavaliselt kappab lastega külaliste puhul kuni kümnepealine jõuk ikka lastetoast kööki ja köögist lastetuppa ja tundub, et seltskonnal on lõbus. Jõugu Juhi seitsmendaks sünnipäevaks korraldasime rüütlipeo kostüümide, pappmõõkade, kepphobuste ja lossikujulise tordiga. Kahtlustan, et ei olegi siin sellest palju kirjutanud ... Püüan selle vea parandada, enne kui järgmine pidu peale tuleb. Väiksema numbriga sünnipäevadel pole me teemapidu teinud, aga ka Unistajal on õigus saada teemapidu seitsmendaks sünnipäevaks. Jõugu Juht soovis, et tema 8. sünnipäeva teemaks oleks indiaanlased. Vigavam, sulgedega peaehted, kaminas varda otsas leivaküpsetamine, näomaalingud - Internet on ideid täis.

Elamuse kinkimisega on nii, et lisaks külalistele ja kingitustele oleme püüdnud ka iga ülekolmese lapse sünnipäeva puhul kusagil huvitavas kohas käia. Seni oleme juhtunud teatrisse, kinno, mõned korrad loomaaeda, mänguasjamuuseumi, põllumajandusnäitusele ja Jääaja Keskusesse. On lahtine, kuhu minna Jõugu Juhi ja Lillebrori selletalviste sünnipäevade puhul, sõltub ilmast ja rahakotist. Pean perega koos elamuse saamist väikesele lapsele turvalisemaks ja süvenemist soodustavamaks kui suure seltskonnaga kusagilt läbitormamist. Jõugu Juht on väga sotsiaalne ja liikuv, teda pole mingit mõtet koos sõpradega kuhugi huvitavasse kohta viia, sest sõprade kõrvalt ei jõua ta kohta üldse märgata. Unistaja jällegi saaks info üledoosi, kui peaks püüdma end jagada sõprade ja huvitava koha vahel - ja seda jagamist ta kindlasti üritaks! Lillebror on kolmveerandneljane, temal on hetkel umbes kaks sõpra ja nendega oleks tore mängida kodus.

Kui kodus ruumi ei oleks või ei lubaks pere elutempo peopidamist ette valmistada, eks siis mõtleksime meiegi mängutubade peale. Seni pole selleks õnneks vajadust olnud, loodan väga, et ei tule ka. Ehk on teismelise-ea pidude ajaks valmis ülakorruse piljardi- ja kodukinosaal ja nurgas hulgaliselt madratseid väsinud sellide majutamiseks ...

Monday, December 10, 2012

Kinkimisest

Hoiatus: postitus sisaldab endas mõnevõrra sarkasmi ja tänamatust. See võib mõningaid lugejaid häirida. Väärt mõttetera on peaaegu lõpus.

Kinkida on tore. Eriti tore on kinkida lastele, sest lasteasju osta on ju niiiiii vahva. Mänguasjapoes tuulates tuleb oma lapsepõlv meelde.

Õnnetuseks armastavad lastele asju kinkida ka mitmed 70+ vanaprouad, kelle ettekujutus toredatest kingitustest läheb lapse omast vägagi lahku, emme omast paraku ka.

Vanatädi B. lähivälismaalt armastab kinkida pehmeid mänguloomi ja nunnude kutsupiltidega T-särke.

Vanatädi H. teiselt poolt vett armastab kinkida väikesi autosid.

Teine Vanaema armastas kinkida paljude pisikeste äramurduvate detailidega mänguasju, mis olid toodetud ühes suures Aasia riigis. Teise Vanaema kiituseks peab ütlema, et tema kingitused on aastatega muutunud palju asjalikumaks ja poistekohasemaks, aga eks ta on ka kõige noorem ja paindlikuma mõtlemisega, tema tegelikult ei ole veel seitsmekümne ligigi.

Vanaema, see kohalik, armastab ... Külakostiks tuua peamiselt hüdrogeenitud taimerasvast valmistatud poekooke, ja kohe palju. Kududa lastele pikki lehvivaid salle ja villaseid labakindaid, ka kohe palju. Tuua mesimagusate piltidega raamatuid, mille tekstis on kasutatud lausa kümmet erinevat sõna. Kinkidega saame tema puhul teha nii, et seame Vanaema fakti ette: see Lego-karp on Sinu poolt. Vanaema sõrmitseb kurvalt karpi ja ohkab, miks peab tänapäeva 7-aastane poisike mängima nii kalli tükilise asjaga, suur punane veoauto või karvane mõmmi (Legoga samas hinnaklassis) oleks ju palju toredam.

Võib-olla on meie lapsed imelikud, aga Jõugu Juht ei mängi juba üle aasta autodega, Unistaja mängib vahel harva ja Lillebror tarvitab õnnelikult suurtest vendadest järelejäänud kastitäit. Ükski kolmest ei taha panna kätte labakinnast, sest sellega on paha asju pihku võtta. Pealegi on talvel villane labakinnas paari minutiga märg, aga mis kasu lumest on, kui seda katsudagi ei tohi? Lehvivad sallid on tänapäeva lasteaedades keelatud, aga kuna Vanaema pole oma elus ühegi lasteaia uksest sisse astunud ega ühelgi mänguväljakul käinud, ei taha ta seda kuidagi uskuda.

Mina olen ka imelik, et ma püüan oma majas vältida taimerasva, pean piltidega särke rääkida oskavate laste seljas titekateks ja arvan, et raamatud ja mänguasjad peaksid olema eelkõige arendavad, mitte nunnud. Öösel tekki kohendama minnes kõikvõimaliku kujuga mänguloomade vahelt lapse otsimine mind isegi nii väga ei häiri, ma keeldun mõtlemast tolmulestade peale. Miljon-triljon-biljon väikest autot põrandal aga häirivad mind sõltumata kellaajast ja kuupäevast vägagi - meenutage näiteks pätt Marvinit filmis "Üksinda kodus"!

Armastan väga sõpru, kes oma last mõnele meie omale sünnipäevale tuues küsivad, mida kingiks tuua. Mitte et kink oleks primaarne! Lihtsalt tore on, kui meie eelistustega arvestatakse. Sama tore on, kui saab ise kingisaaja eelistustega arvestada. Püüan teha nii, et see õnnestuks aina sagedamini.

Keegi sõber oli kunagi saanud ahhaa-elamuse järgnevast lausest: "Ära anneta seda, mida sul üle on, anneta seda, mida teine inimene tegelikult vajab." Nii ongi. Ehk kinkide puhul: ära kingi seda, mis rõõmustaks Sind. Kingi asju, mis rõõmustaksid kingisaajat või vähemalt tema pereliikmeid.

Postituse inspireeris kahekordne kurvastus järjekordse autosaadetise (21! autot, igale poisile 7!) pärast. Kõigepealt on mul kahju, et armas, habras vanatädi kulutab raha, mida temalgi liiga palju ei ole, asjade peale, mille üle meil keegi rõõmu ei tunne. Ja siis on mul kahju, et mina pean väljendama tänu, mida ma eriliselt ei tunne, ning tänulikkusele kohustama ka lapsi, kes ealiste iseärasuste tõttu ei oska tunda rõõmu ka sellest, et vanatädi üldse nende peale mõtles. Viimane on minu jaoks muidugi piisav tänupõhjus, aga paratamatult jääb kripeldama mõte, et kõik need armsad vanaprouad ei mõtle mitte meie peale, vaid oma ettekujutuse peale sellest, millised peaksid väikesed poisid olema.

Thursday, December 6, 2012

Üks abinõu püksitegemise vastu

Ma ei kirjuta siin potitrennist ega terviseprobleemidega seotud allapissimisest. Mõnikord juhtub, et suurem laps lihtsalt ei taha tualetti kasutada. Muidugi, paljudel juhtudel on probleemi taga teine probleem - hirm tualetis käimise või protsessi enese ees, kogetud ränk ülekohus või vajadus saada tähelepanu, ükskõik millisel moel. Nendel puhkudel tuleks kõigepealt tegeleda tegeliku probleemiga.

Mõni laps aga ... ei taha ja kõik. Talle ei sobi minna tualetti siis, kui peaks minema, aga märjad/määrdunud püksid sobivad millegipärast paremini. Kolmeaastase puhul saab loota, et trots läheb ise üle ja laps otsustab mingil hetkel "suureks" hakata. Kui aga laps on viiene, kuuene, seitsmene?

Seep ja vesi ei ole maailmast kadunud.

Lapsevanematel on muudki teha kui igapäevaselt lapse pesu pesta - ei pane ju keegi ühe püksipaari pärast pesumasinat tööle, aga vannituppa lehkama ei saa "õnnetust" ka jätta. Kui laps trotsist, lohakusest või tähelepanuvajaduse tõttu muudkui püksi teeb ... las peseb ise. Juba viieaastased saavad pesu kausis loputatud, ilma et terve maailm ujuks. Pesukausi võib panna vanni või dušikabiini, kus võib vett karistamatult üle ääre ajada, nahasõbralikke pesupulbreid on ka olemas. Vana hea pesuseep sobib sama hästi. Las laps peseb ise oma tegude tagajärjed. Pesemise käigus märjaks saanud riided peaks laps samuti ise vahetama, nii et allaviiestele selline vastutuse õppimine eriti ei sobigi.

Muidugi pole mõtet koolieelikult oodata, et pesu saaks sama puhtaks kui täiskasvanu poolt pestuna või masinas. Üheksa-kümneaastane võiks seda siiski juba suuta. Kui aga tundub, et pestud ja väljaväänatud püksid (või miks mitte ka voodilina, kui öine pissimine peaks olema sihiteadlik) ei ole veel piisavalt puhtad, võib nad ju ikkagi järgmisel pesukorral masinasse visata. Oluline on, et laps oma valikute eest ise vastutab - ise tegin meelega püksi, ise kasin ka. Suurem laps peaks ise ka voodipesu ära vahetama.

Ilma pahandamiseta, ilma skandaalita. Ahah, sul juhtus - palun, vannituba on vaba, kas ma lasen sulle vee juba kaussi valmis või saad ise? Esialgu võib selline lahendus väiksemale lapsele olla põnev, aga pikapeale muutub tüütuks. Koolilapse jaoks on lõpuks ka piinlik - jäin kooli hiljaks, sest pidin voodipesu ja pidžaamat pesema ... Muidugi, öise pissiprobleemiga lapse puhul võiks linapesuaja igaks juhuks hommikusele ajakavale lisada.  

Lapsevanem peab jääma endale kindlaks. Püksipesemisest pole mingit kasu, kui lapsevanem ütleb, et sul on täna palju õppida, anna siia, ma teen ise.

Tegu ei ole mingi võluvahendiga, ja nagu muudki kasvatuslikud nipid, toimib see kindlasti ainult osade trotslik-lohakate püksitegijate puhul. Proovida aga võib - lapsele ei tee see kahju ja lapsevanem saab vähemalt ajutiselt ühest kohustusest priiks.

Monday, November 26, 2012

Kuidas pahandusi vältida

Täna kirjutatakse jälle laste karistamisest. Mina mõtlesin ka kirjutada, aga jäi pooleli. Las jäi. Parem kirjutan sellest, kuidas lapsi kasvatada nii, et nad ei teekski pahandust.

Pahanduste tegemisest on kirjutatud mitu lasteraamatut, mis lastele meeldivad, aga minule ajavad judinad peale. Näiteks "Jip ja Janneke", "Peeter ja mina", "Hea laps on raske olla". Üks oluline ühisosa läbi kõigi kolme raamatu on, et paharetid on jäetud üksi. Kolmesele ja neljasele (Jip ja Janneke) tuleb igasuguseid jaburusi pähe. Hüperaktiivsetele algklassiõpilastele nagu Peeter ja Ingel ka. Läheb hästi, et kõik lapsed neis raamatutes ellu jäävad.

Niisiis, pahanduste vältimise esimene reegel on: ole lastega koos.

Kogu aeg. Lasteasutustes veedetud aeg peaks olema minimaalne, võta last kaasa poodi ja panka, lase lapsel segada koogitainast ja anna talle kätte väike põrandahari. Patsuta oma last, kallista teda, sasi juukseid, müra temaga. Ära lülita telerit sisse enne, kui laps magab, sealt ei tule niiehknii suurt midagi vaatamisväärset - või vaata peresõbralikke saateid/filme koos lapsega. Selgita talle, mis ekraanil toimub. Kahjuks sellest veel ei piisa. Laps ei tea ka täiskasvanuga koos olles automaatselt, mis on õige ja mis vale käitumine.

Teine reegel: korrigeeri, õpeta, juhenda, keela, suuna, manitse. Ole lapse jaoks olemas!

Kõlab küll hirmsasti, kuid kuni laps õpib vahet tegema heal ja halval teol, peabki teda väga sageli suunama, eelistatavalt kohe, kui vale tegu on toimumas või toimunud. Vajadusel tuleb olla valmis käsutama nagu veltveebel. Kiitusega ei ole vast ükski armastav lapsevanem kitsi, kui olukord on vähegi kiitmist väärt.

Kolmas reegel: õpi oma last tundma!

Mis Sinu lapsele meeldib? Miks ta käitub nii, nagu käitub? Mis on tema mossitamise põhjus? Millal on ta kurb, millal rõõmus? Muidugi, Lillebror on praegu eas, kus ta jonnib, sest ta jonnib, ja püüab kõigiga manipuleerida, sest paraku Vanaema puhul see töötab ... Pahandusi ja halba käitumist ei saa ka lõputult vältida, eriti kolmeaastaste puhul.

Neljas reegel: mõtle, milliseks täiskasvanuks laps peaks saama, ja suuna tema käitumist selle poole.

Kui soovid, et Sinu lapsest saaks vastutustundlik ja hooliv inimene, õpeta teda hoolima ja vastutust võtma. Kui soovid, et laps oleks täiskasvanuna julge suhtleja ja rõõmus seltsiline, vii teda paikadesse, kus ta saaks turvaliselt suhelda ja ennast heade kaaslaste seltsis mõnusalt tunda. Nii ei saa tekkida olukorda, kus laps käitub ühel viisil, aga Sinu ootused tema loomusele on hoopis midagi muud. Kui näiteks soovid, et laps jagaks Sinu vaimustust fotograafia vastu, anna talle varakult pihku kaamera ja väljenda rõõmu tema edusammudest. Huvidest olulisem on siiski iseloom ...

Neljas reegel: ole järjekindel ja usaldusväärne.

See tähendab, et samadest reeglitest kinnipidamist tuleb nõuda alati. - Me ei matsuta söögilauas mitte kunagi. Igal õhtul pestakse hambaid. Kooliasjad tuleb hoida korras. Arvamust võib avaldada, aga vastu haukuda ei tohi. - Mis iganes reegliga on tegu, laps vajab kindlaid piire, mille sees turvaliselt toimetada. Lapse kasvades peaksid piirid muidugi tasapisi avarduma. Usaldusväärne jällegi tähendab, et lapsele ei tohi põhjustada pettumusi. Kui on lubatud vähegi talutava ilma korral loomaaeda minna, siis peab seda ka tegema. Vääramatu jõud äikesetormi või lapsevanemat tabanud migreeni näol on küll vabandus, aga seda ei peaks igal võimalikul loomaaia-päeval juhtuma.

Viies reegel: kõige tähtsam on abielu. Teisel kohal on lapsed.

Kõige väärtuslikum suhe inimeste vahel on abielu (või sellega võrdsustatav suhe, vastavalt paari maailmavaatele). Seda tuleb hoida ja selle kallal tööd teha. Teisel kohal peab lastega peredes olema suhe lastega, alles siis on ruumi laiendatud perele, tööle, hobidele jne. Kui abikaasade omavaheline suhe on korras, saab ka lastele esitada ühiseid nõudmisi ja teha mõistlikke kokkuleppeid näiteks vaba laupäeva veetmise osas. Oma töös näen ma üli-üli-üliharva tõsiste probleemidega last, keda kasvatavad teineteist armastavad vanemad, kuid kõige katkisemad on lapsed, kelle vanemad ei suuda leida ühist keelt ...

Kuues reegel: väikesed lapsed vajavad rutiini.

Kui lapsed teavad, mida oodata, on neil hea ja kindel tunne. Maailm tundub turvaline. Ei kisu piire proovima.

Seitsmes reegel: tutvusta lapsele maailma.

Räägi lapsele, kuidas maailm toimib. Pangaautomaadist vihmametsadeni. Nii hästi, kui oskad.

Kaheksas reegel: juhe seinast välja!

Kell on 21.17 ja unejutt on lugemata. Kas see on pahandusevalmis olukord või jah?

Olgu teil head lapsed!

Tuesday, November 13, 2012

Kas laps vajab oma kirjutuslauda?

Mööblitöösturid ütlevad, et kindlasti vajab. Pedagoogid ütlevad, et igal juhul, oma töökoht peab olema. Mina päris nõus ei ole.

Aasta-paar tagasi oli Hernemaja blogis ilus pilt keskendunud inimestest - kolm hernelast istus laua, arvatavasti köögilaua taga ja tegi koolitükke või muud vaikset tegutsemist. Ei mingit vingumist ega üksteise segamist. Ma tegelikult sügavalt kahtlen, kas Hernemaja vanimal, sel eelpuberteetikul praegusekski oma kirjutuslaud on. Häid lapsi mahub nimelt palju ühe laua taha.

Klassikalises korrusmaja korteris, kus on mikroköök ja elutoas madal diivanilaud, on kirjutuslaud lastetoas kohane küll. Kui mitte igaühel oma laud, siis vähemalt üks kindel töötegemise koht pole üldse paha mõte. Kui aga tegu on talumaja-tüüpi elamisega, kus köök on tõesti kodu süda, ei taha lapsed tõenäoliselt sageli üldse oma toas viibida. Palju toredam on olla seal, kus teisedki, tähendab, köögis. Mõned suurperede emad on ka väitnud, et ühiselt köögilaua taga koolitükkide tegemine suurendab ühtekuuluvustunnet. Võimalik, lapsed veedavad päevakoolis käies niigi suurema osa päevast lahus ja sellest on lausa kahju.

Meie ei ole Jõugu Juhile hankinud ei kirjutuslauda ega kindlat töönurka. Üks pappkast on, kus koolitarbeid hoida, aga kuna kunstiasjad on kõik koolis kastis ja õpikud-vihikud reisivad koolikotis vastavalt Jõugu Juhi meelespidamisele neid koju tuua. Koduõpe on meil siiani toimunud köögilaua taga ja toimub ilmselt edaspidigi, sest see sobib meile nii väga hästi. Niipalju siis minu koduõppe-toa unistusest ... Kooliasju teeb Jõugu Juht suurelt jaolt Vanaema juures elutoa laua taga. Vanaema on märkimisväärselt korralik inimene ja suur söögilaud elutoas on alati vaba ja puhas. Kodus tehakse kooliasju seal, kus mugav tundub, kõige sagedamini elutoa põrandal upakil olles. Käekiri selle all kannatavat ei paista,üsna ühesugused kraakjalad on koolis ja kodus. Tundub ka, et Õpetaja ei pea ilukirja eriti tähtsaks, peaasi, et grammatiliselt on tekst õige ja käekiri loetav. Selle koha pealt oleme ühel meelel.

Kui Jõugu Juht ja ülejäänud lapsed saavad vanemaks, tekib ilmselt siiski vajadus kirjutuslaua järele. Esimene sobiv hetk selle hankimiseks saabub ilmselt siis, kui Lillebror narivoodisse kolib, see aga eeldab, et Unistaja peab suutma keskmiselt narilt alla ronida ilma kukkumata. Vast Unistaja koolimineku ajaks? Ka siis ei hangi me klassikalist arvutilauda, sest arvuti koht ei ole lastetoas, pigem meisterdab Mees liimpuidust lauaplaadi akna alla, et saaks mitmekesi korraga joonistada-kirjutada. Ma ei kujuta ette, et näiteks kodukirjandi puhtandit saaks põrandal lamades kirjutada, küll aga saab mustandit kirjutada voodis lesides või välja mõelda õues kiikudes.

Juttu oma kirjutuslaua kui keskendumist soodustava töökoha vajalikkusest ma väga ei taha uskuda, kuna mäletan lapsepõlvest, kuidas mul läks kolme tulbe matemaatikatehete tegemiseks kaks ja pool tundi ... Mitte et ma poleks osanud, lihtsalt mõte rändas. Muidugi, minu laud oli ka alati kaetud poole meetri paksuse kultuurikihiga, see masendas minu korralikku ema, kuid mulle sobis hästi. Kindlasti on lapsi, keda laua taga istumine distsiplineerib keskenduma ja usinalt tööd tegema, aga kindlasti ei ole selline iga laps. Samuti on lapsi, kes vajavad vähemalt esialgu koolitöödes palju juhendamist ja abistamist. Ka selliste laste puhul tuleb vanematel mõelda, kas kirjutuslaud on nooremas kooliastmes absoluutselt vajalik ost, eriti, kui lastetuba on väikesevõitu. Ehk on parem, kui esialgu jääb rohkem mänguruumi? Küll aga vajab iga laps kindlat kohta kooliasjadele ja suuremana isiklikele asjadele. Jõugu Juhil on kooliasjade tarbeks esialgu juba mainitud pappkast, nii-öelda isiklikud asjad on ta kogunud voodi kohale riiulile. Kui ka Unistajal tekib vajadus isiklike asjade alalhoidmiseks - siiani on ta alustanud õige mitut "minu asjade" kasti, aga need kõik on jäänud kuhugi ripakile ja unustusse vajunud - peame soetama mingi tõsisema kasti- ja sahtlisüsteemi.

Seega on lapse kirjutuslaua-küsimus nagu paljud teisedki küsimused - sõltub lapsest, tema vanusest ja vajadustest.

Monday, October 22, 2012

Sokid!

Üks hea sõber mainis kunagi, et igas lastega peres saabub kunagi sokikriis. Täitsa võimalik. Ma tüdruklaste sokivajadust ei tea, aga poisslaste puhul on meie kaubandusvõrku ja minu pirtsakat maitset arvestades kriis muutumas põhiseisundiks. Sokipuuduse või -uputusega toimetulemiseks olen siit-sealt lugenud mõningaid nippe, millest paari kasutan ise ja paar on lihtsalt huvitavad.

Kõige lihtsam viis tundub olevat määrata igale lapsele oma värv ja osta sokid alati seda värvi. Pluss: lesksokke* ei teki. Miinus: sokid võiksid sobida ülejäänud riietusega; meie poodide valikut tõttu ei saa alati samavärviliste sokkide leidmisele loota.

Kõik poisid kannavad musti sokke; kõik tüdrukud valgeid. Kui läheb jalga, on sinu oma. Pluss: lesksokke ei teki. Miinus: ühevärvilisi, mõistliku hinnaga sokke on meie kaubandusest jätkuvalt raske saada. Suvel müüdi Jyskis kahe valge triibu ja halli ninaga muidu-musti sokke, 39 senti paar, neid ostsin küll kohe hulgi ja rakendasin seda meetodit. Töötas.

Hangi riidemarker ja tee iga soki talla alla täppe. Esimese lapse sokkidele üks täpp, teise lapse sokkidele kaks täppi, kolmandale kolm ja nii edasi. Toimib suurepäraselt ka suuremate rõivaste puhul. Kui riided järjekorras nooremale lapsele "päranduvad", tuleb täppe lihtsalt juurde teha. Analoogset, aga aeganõudvamat meetodit kasutas Vanaema, kui Mehe ja Vanaisa sokid pesus - me elasime kunagi kõik ühe katuse all - sassi kippusid minema. Vanaema nimelt tikkis igale sokile omaniku järgi kas halli või sinise täpikese vikli siseküljele.

Kas parandada või mitte? On neid, kes ütlevad, et parandada on mõtet ainult käsitsi kootud sokke. Mina leian, et parandada on mõtet siis, kui auk on väike ja varbas. Sokikandu ma ei nõelu. Küll aga parandan igasuguste sokkide varba-auke, sest nii Mees kui lapsed kannavad võimalikult ainult süsimusti sokke - ja meie eelarvele vastuvõetava hinna-kvaliteedi suhtega (niiehknii kantakse ribadeks) tumedas toonis sokke leida on paras ettevõtmine. Parandamist ootavad sokid kogun peeglilaua kõrvale virna, nii et vähemalt kaks korda päevas tuleb sokiküsimus meelde. :)

Mina teen viimasel ajal nii: sokke pesurestilt ära korjates vaatan kohe üle, kas auke on. Väikese auguga sokk rändab parandamist ootama, suure auguga sokk kaltsukotti. Üksikute ehk lesksokkide jaoks on mul omaette kotike. Väga tore on umbes kord kuus seda inspekteerida ja avastada, et ohoo, vahepeal on mõlemad sokkpartnerid kotti jõudnud. Kui leian soodsa pakkumise, püüan osta sobivas suuruses, sarnaseid sokke kohe palju. Pesumasinas käivad sokid ainult sokipesuvõrgus, sest nagu üks pesumasina-ekspert kunagi demonstreeris, suudab meie öko-Beko tõepoolest sokke süüa.

Lustlik lahendus lesksokkide hoidmiseks on veel: vaata siia. Riputa lesksokid kuhugi üles, kuni paariline välja ilmub.

Kusagilt lugesin veel, et masinasse lähevad sokid ainult teineteise sisse keeratuna - aga see peaks olema vist päris vinge pesuvahend, mis kokkukeeratud sokist varbavahe juustu (Jõugu Juht luges kunagi üht Heiki Vilepi raamatut, kus sellest juttu oli) välja peseks? Mina pole siiani sellist meetodit julgenud kasutada.

Paraku on teatud sokkidel kombeks leseks jäädagi - või ilmub sokkpartner välja kusagilt madratsi vahelt päev pärast pikalt leseseisuses olnud soki vaibamaterjaliks lõikamist. Sokkide salaelu on ja jääb mõistetamatuks.

______
*mulle meeldib lesksokiks nimetada üksikut sokki, mille partner on pesumasina poolt ära söödud, mänguasjakasti põhjas või lootusetult katki.

Monday, October 1, 2012

Tore artikkel

Üldiselt arvan ma küll, et iga laps ei peagi kooliga kohanema ja et kool on oma olemuselt üpris ebaloomulik institutsioon. Just praegu aga sattusin artiklile, mis siiski kirjeldab päris paljude laste koolikohanemist, näen seda kodus Jõugu Juhi pealt.

Artikkel asub siin.

Minu lemmikväljend seal on "informeeritud pessimism". Asjalik koduõppe-blogija Katri kirjutas augustis sellest, mis on informeeritud pessimismi põhjused. Nii ongi. Vähesed vanemad oskavad lapsi hoiatada, et lugema peab nüüdsest iga päev, kogu aeg peab paigal istuma, päevakava muutub kardinaalselt (eriti lasteaias käinud laste puhul, äkitselt on pool päeva organiseerimata) ja nii jääb järgmiseks kaheteistkümneks aastaks.

Jõugu Juht on, ma loodan, jõudnud enam-vähem lootusrikka reaalsuse staadiumi. Õnneks on kogu lugemine-kirjutamine-arvutamine, mida esimese klassi sügisel vaja, meil koduõppe käigus ammu läbi võetud. Ikka selleks, et koolirutiiniga harjumine valutumalt läheks ja pessimismiaeg lühemaks jääks.




Friday, September 21, 2012

Koduõpe kolmeaastasega

Iseenesest õpib väikelaps kogu aeg, kui talle selleks vähegi võimalusi anda. Õppimine on nii diivani seljatoele ronimine, kassi patsutamine kui katsetused noa ja kahvliga. Kuna meie suurematele poistele ei tahtnud tähed ja muu koolitarkus isevoolu teel hästi pähe jääda, tegutseme emme vabadel päevadel laua taga. Lillebror ka. Kolmandaks sünnipäevaks sai ta sõber J.-lt "raamatud" ehk Mesilane Maaja töövihikud ja oli ise kangesti uhke, et nüüd saab temagi koos suurte poistega kirjatööd teha.

Praeguseks on Lillebror "kirjatööd" teinud juba pool aastat, ikka mõnel päeval nädalas. Täidetud töövihikuid on kogunenud päris mitu, sest Lillebror on kiire poiss. Igasugune vaba joonistamine, voolimine ja pintseldamine toimub vastavalt meeleolule ja huvile, seda me kuidagi ei suuna ega arvesta - laps joonistab, mida tahab, voolib, kui laua peal selleks tööks ruumi on, või küsib värvimiseks pilti. Viimastega on nii, et Internet on ideaalne allikas kõikvõimalike värvitavate-prinditavate piltide leidmiseks. Guugelda näiteks märksõnu "coloring page printable free" ja värvimiseks sobivaid pilte tuleb massiliselt. Paljud nendest lehekülgedest pakuvad ka mõistatuse- ja muidu arendavaid töölehti, muudkui prindi. Samuti võib guugeldada "preschool worksheets printable free" (või kuidagi grammatiliselt korrektsemal moel) ja töölehti leiab igale maitsele ja vajadusele.

Töövihikutest oleme meie siiani kasutanud:
Mesilane Maaja - kokku oli neid neli, aga kardetavasti on nad juba kõigist raamatupoodidest otsas. Olemas on Mesilane Maaja. Õpiraamat, mis minu arusaamist mööda sisaldab endas väga palju õhemate töövihikute ülesandeid. Maaja töövihikute ülesanded olid Lillebrorile üldiselt paraja raskusastmega, uute oskustena omandas ta arusaamise labürindist (et ei tohi minna üle pideva joone) ja piltidelt erinevuste otsimise.

Mängime. Värvin, kleebin, nuputan - nägime vaeva nii 2-3-aastaste kui 3-4-aastaste vihikuga. Väga keerulised olid Lillebrorile numbrite õiges järjekorras ühendamise ülesanded ja mõned õigete piltide leidmise ülesanded - no ei olnud ilusad pildid, mida laps ära tunneks! Ei soovita.

Alguse asjad. Värvid - imeline. Just see, mida vaja. Kohati kolmepoolesele raskevõitu, kuid üldiselt just paraja raskusastmega ülesanded, lõikamise-kleepimise võimalused ja samm-sammult edasiminek. Viimane omadus on see, mis nii Maaja- kui Mängime-vihikutel puudub, nondes on erineva raskusastmega ülesanded segiläbi. Ka on olemas juhised vanemale/õpetajale - mida täpselt ühe või teise ülesande juures rõhutada. Samast sarjast on olemas ka tööraamat Alguse asjad. Numbrid, mille võtame Lillebroriga ette järgmisena. Loodan väga, et ka sarja ülejäänud tööraamatud kunagi avaldatakse. Alguse asjade ehk ABC sarja tööraamatud on originaalis avaldatud konservatiivsete mennoniitide kirjastuse Rod and Staff Publishers poolt, nii on raamatus soovitud Jumala õnnistust materjali kasutamisele kui ka kasutatud pisut piiblilugusid. Sama kirjastus annab välja tervet õpikute sarja koduõppuritele, kuid need muidugi enam Eesti õppekavadega ei ühildu.

Erinevate karupoegadega töövihikuid olen raamatupoodides sirvinud, kuid need tunduvad mulle minevat samasse patta sarjaga "Lasteaias mängides", mille ülesanded on ebaühtlase raskusastmega ja kujundus liigselt kirju. Seda katsetasime Unistajaga, aga ei tulnud kahjuks suurt midagi välja ja siis oli ta nende ülesannete jaoks järsku juba liiga suur. :)

Veel sobis Unistajale hästi "Väikesed sammud" - kilega kaetud lehtedele joonistamine, aga erinevalt Lillebrorist oli Unistaja kolmeselt väga puhas ja metoodiliselt tegutsev laps, nii et igale kolmeaastasele see töövihik kindlasti ei passi.

Saturday, September 15, 2012

Kaks nädalat

Kaks nädalat oleme elanud uue PLNi järgi. Unistaja on käinud kaks korda viis päeva jutti lasteaias, kus sel aastal on palju pisikesi (Unistaja käib pererühmas) ja Jõugu Juht on käinud päevakoolis, kus iga päev on 5 tundi. Lisaks oli sel nädalal koosolek kummaski asutuses, see tegi päevad pikemaks.

Tulemus: kooli lastevanemate koosolekult tulles leidsime Vanaema ja Vanaisa juurest hoiult kibedasti nutvad poisid ja vihased vanavanemad (kõik kolm olid keelamist ignoreerides järjekindlalt pahandust teinud), täna ei teadnud Unistaja enam aastaaegu ja Jõugu Juhi lugemisoskus on teinud korraliku kaugushüppe ... tagasi. Minul on kolmandat päeva tuim peavalu. Ainult Mees ja Lillebror tunnevad ennast hästi.

Väsimus. Kogemustega koolilaste-ema, sõber Ritsik ütles, et kooli algus väsitabki, aga et see nii hullusti mõjuks, poleks osanud arvata. Ma ei usu, et taandareng poiste oskustes oleks kooli või lasteaia süü, olen kuulnud, et õpetajad annavad lisategevust kõigile, kel igav hakkab. Me oleme lihtsalt väsinud.

Kui asi ei parane, hakkan Jõugu Juhile tegema üksikuid puudumise-päevi, kui mul vaba päev juhtub olema. Ta loeb, kirjutab ja arvutab hetkel niikuinii paremini, kui esimese klassi laps esimesel koolikuul ilmtingimata peaks.

Wednesday, September 12, 2012

Reklaam ja lapsed

Jõugu Juht saabus koolist ja kilkas, et teda olevat kutsutud korvpalli- ja jalgpallitrenni!

Hm. Mis mõttes kutsutud? Miks just teda? Kuidas klassi kõige lühem poiss korvpalli? Skeptiline emme püüdis asja objektiivselt uurida.

"Noh et meile tuli klassi üks onu ja jagas selliseid pabereid ja ütles, et me võiksime kõik tulla ja et see on tasuta!"

"Selline paber" oli jalgpalliklubi reklaamleheke. Varustus olevat soodsa hinnaga ja treeninglaagrid ka. "Soodne hind" on muidugi äärmiselt lai mõiste. Kusagilt olen kuulnud, et jalgpallitrennis second-foot tennistega ei käida, pidavat mingid spetsjalanõud olema ...

Olles mitu aastat "oma" koolis kõrvalt jalgpallipoiste hädasid ja vaevu kuulnud, ei tahaks ma oma last sellesse sporti suunata isegi siis, kui ma jalgpalli salliksin ja meil trennide eest maksmiseks raha oleks ja kogu ettevõtmine pere ajakavasse sobiks ... Konkurents, trennid iga ilmaga, rivaalitsemine klubide vahel ... Ei mitte!

Probleem on aga pigem selles, et esimese klassi lastele tuuakse kooli reklaami ja tehakse midagi ahvatlevaks. Ei tea ju, mis sõnadega "üks onu" rääkis, aga Jõugu Juhil igatahes tekkis lootus tulevaseks vutiässaks saada, sest kutsutud olevat just teda. Paraku pidin ma selle lootuse ruttu kustutama, meie peres esimese klass laps põhimõtteliselt trennis ei käi.

Kui lapsele ei tohi koolis ilma vanema loata plaastritki põlve peale panna (ma liialdan, aga nii koolis kui lasteaias on tulnud anda allkirju virnale paberitele, mida kõike me eraldi peame lubama), miks siis tohib koolis lastele vanemate teadmata ja nõusolekuta reklaami jagada? Kooli huviringide info saadab klassijuhataja lapsevanemate listi ja see on hea. Nii saab iga vanem ise otsustada, millist osa sellest infost lapsega jagada, ega pea kodus pidama vaidlusi teemal "miks see spordiala sulle ei sobi".

Taolised reklaamid lasteaias on põhjustanud Unistaja äärmiselt ebarealistliku tulevikuplaani saada väravavahiks - jälle jalgpall! Pole nagu kuulda olnud, et ratsabaasid ja vehklemisklubid ennast niimoodi reklaamiksid. Kas viga on jalgpalliklubide eetilisuses, konkurentsis või minu isiklikus sügavas vastumeelsuses jalgpalli suhtes?

***
Spordihuvilistele lugejatele: kuigi nii Mees kui mina peame sporti tühikargamiseks - kodus on puulõhkumist küllalt! -, oleme me mõelnud Jõugu Juhi trennipanekust, kuid see peab olema talle endale sobiv spordiala, mille harrastamine mahub meie pere ajakavasse ja on majanduslikult võimalik. Vehklemine või kergejõustik, ma kujutan ette, ta on kiire ja füüsiliselt osav. Pikemas perspektiivis võiks olla viievõistlus (noobiless oblikas, ütleks selle kohta Ankh-Morporki vahimehed), aga seda otsustab ta loodetavasti ise. Samuti ei arva ma, et minu esimeses klassis käiv tuulepäine pojake on valmis lisaks kooliasjadele vastutama ka trenniskäimiste eest. Kooliasjadki nõuavad harjumist ja meelespidamist.

Monday, September 10, 2012

Teised küll vabadel päevadel kodus ei õpi!

Jõugu Juht tuli täna koju sellise uudisega. Eks seda oligi arvata. Tõenäoliselt õpivad paljud õhtuti või hakkavad õppima, kui koolitöö raskemaks läheb. Meil ei ole õhtuõpe paraku võimalik, kuna saaks toimuda nii hilja, et lapsel enam pea ei võta. Seetõttu tuleb ka koduõppes tekitada mingid eesmärgid. Praegu on nii, et koduõpe ja kooliõpe omavahel päriselt kokku ei käi, nimelt on koduõpe kooliõppest mõnevõrra ees ja Jõugu Juht oma teadmiste ja oskuste üle seega väga rahul. Ongi klassis rohkem aega käelisi oskusi lihvida ja harjutada, kuidas segamist ignoreerida (näiteks täna olevat Klassivend Jõugu Juhti toginud, sest tahtis tunni ajal rääkida mingist eriti tugevast kangelasest).

Koduõpe käib meil kooliõppest erinevat rütmi, kuni:
  • Jõugu Juht oskab võõrast teksti täiesti soravalt lugeda;
  • Jõugu Juht suudab kirjutada enam-vähem õigesti, praegu ta läheneb eesti keelele küll väga loominguliselt;
  • Jõugu juht oskab korrutamist-jagamist kenasti.
Baasoskused on need, mis peavad olema täielikult omendatud. Kõike muud saab teatmeteostest järele vaadata või guugeldada, aga mis kasu on teatmeteosest, kui lugeda ei oska, või otsingumootorist, kui kirjutada ei oska? Hiljem hakkame kodus õppides keskenduma neile koolitöödele, mis klassis pooleli jäävad või hoopis segased tunduvad. Kui tarvis on.

Saturday, September 8, 2012

Õige maitsega jäätis

Jõugu Juht sai koolimineku puhul kupongi, millega lunastada üks liiter Balbiino vanilli-koorejäätist. Sõime. Kas te mäletate sinises karbis, karupildiga jäätist? Nii umbes aastast 1980? Minu jaoks on mälestus sellest siiani õige jäätisemaitse. Balbiino vanilli-koorejäätisel on täpselt sama, õige maitse. Võib-olla veidi lahjem, aga siiski kõige lähedasem.

Tegu on täiesti vabatahtliku ja kinnimaksmata reklaamiga.

Tuesday, September 4, 2012

Kõigepealt tuleb koostada PLN

PLN oli Pratchetti tillude vabameeste ettekujutus paberile pandud lahenduskäigust. Raamatus seisis see umbes nii: "PLN on meil olemas. Nüüd tuleb ainult välja mõelda, mida teha."

Seoses Jõugu Juhi asumisega päevakooli ja Mehe töökohavahetusega tuleb meil nüüdsest igal argihommikul lahendada logistikaülesanne: viige viis inimest ühe autoga nelja erinevasse linnaosasse. Täna läks kogu ettevõtmise peale kõigest Tartu linna piires (linnajõudmine on paratamatus, seda pole mõtet sisse arvestada) ligi tund aega ja optimeerimiskohti on kõigest üks, nimelt paari nädala pärast ei ole loodetavasti enam tarvis Jõugu Juhti klassi kohale viia.

Et lisaks ringisõitmistele ja tööl/koolis/lasteaias olemisele ka elamiseks aega jääks, koostasime PLNi, mis peaks enam-vähem kehtima kevadeni - kui meid ei taba lotovõit, naftakriis või mõni muu ennustamatu sündmus. Muidugi juhtub aeg-ajalt muudatusi, näiteks tuleval nädalal toimub vähemalt üks õhtune koosolek, aga kui PLN muidu toimib, siis ei teki paarist rutiinivabast päevast nädalas probleemi.  

PLN on omamoodi kondikava, millele saab "liha" lisada nädalamenüü koostamisega, vannipäevade paikapanekuga jne. Edulisemad pered koostavad oma plaane, ükskõik kuidas nad neid siis nimetavad, näiteks Exceli tabeli abil, aga meie esialgu veel nii kaugel ei ole. Õnneks ei ole lapsed ka veel aktiivses trenni-ringi-iseliikumise eas.

Meie pere põhimõtteline PLN esmaspäevast reedeni:
6.50 - mina ja Mees üles
6.55 - Jõugu Juht üles, hommikusöök
7.10 - Unistaja ja Lillebror üles
7.30 - uksest välja
7.50 - Lillebror Vanaema juurde
8.00 - Jõugu Juht kooli (tundide alguseni jääb veel veidi aega)
8.20 - mina ja Unistaja lasteaeda
8.35 - mina tööle
8.45 - Mees tööle
13.15 - Jõugu Juhil lõpevad tunnid
13.45 - Jõugu Juht saabub Vanaema juurde, sööb ja teeb kodutöid, kui tarvis
15.50 - Mees võtab Unistaja lasteaiast
16.00 - mina hüppan Mehe ja Unistaja seltsi auto peale
16.25 - lahkume Vanaema juurest, kõik lapsed, aabitsad, Pingud ja muu vajalik peal
17.00 - jõuame koju
18.00 - õhtusöök
19.45 - õhtune näks lastel, tuntud ka magustoidu nime all
20.00 - lapsed hambaid pesema
20.10 - Unejutt
20.30 - lapsed on voodis ja musi-kalli-pai tehtud

Unistaja ja Lillebror kodus hommikust ei söö. Unistaja sööb lasteaias, Lillebror Vanaema juures. Kuna mõlemad on erakordselt aeglased sööjad, on nii praegu kõige stressivabam. Stressivabadus on PLNi puhul kõige olulisem!

Kommentaarid:
Minu töökoht asub sisuliselt Unistaja lasteaia kõrval. Tänu Jumalale ei pea ei mina ega Mees üldjuhul saabuma tööle enne kella üheksat. Varasem saabumine paraku päeva pikkust ei lühendaks. Mees vabaneb töölt reeglina enne mind, see-eest on tema päev sageli oluliselt intensiivsem.
Kodust linna ja linnast koju jõudmine sõltub suuresti ilmast, talvel nihkub tõusmine kindlasti varasemaks ja kojujõudmine hilisemaks, aga õnneks esineb üliraskeid teeolusid ka meie kandis harva. Poes tuleb käia võimalikult harva ja võimalikult efektiivselt (võimalusel ilma lasteta), soovitatavalt ootamatute õhtuste käikude eel või vahel. 
Õhtusöögiks sööme kiiresti valmivaid toite. Söögitegemise vahele saab pesu riputada, Jõugu Juhiga lugeda, kööki koristada, Mees juhatab ahjukütmist jne. Ehk nagu üks imeline saksa koduperenaine selle ilusasti sõnastas: "Sa ei pea ootama ja pealt vaatama, kuidas muna keema läheb."
Õhtusöögi ja nn. magustoidu vahele mahub laste pesuskäimine vajadust mööda (meil on viie inimese kohta üks keskmine boiler, kõik ei saa igal õhtul järjest duši all käia, vannist rääkimata), telekavaatamine, kiiremad remondi- ja ehitustööd jne. Unejutt on päeva oluline osa.
Meie Mehega läheme magama siis, kui läheme. Eluaegsete öökullidena tundub iga kellaaeg enne südaööd ütlemata vara, aga kuni kestab vajadus kodust väljas tööl käia ja lapsi võõraste hoole alla vedada, peame kohanema. Kindlasti ei hakka me voodisse minema minutitki enne, kui lapsed on magama jäänud, sest Lillebror on veel väga ettearvamatus eas ja võib enne uinumist mitmesuguseid huvitavaid ideid ellu viia.Kõige sagedamini otsustab ta voodis karelda ja selle peale kukub voodi kokku.
Koristamist, triikimist ja aiatöid toimetame siis, kui aega jääb, näiteks, kui õnnestub pakkuda ülessoojendatavat õhtusööki vahetult pärast kojujõudmist. Mulle meeldib hirmsasti toidu sügavkülma valmistegemise idee, aga see tegevus tuleb veel PLNi sobitada.

Nädalavahetustel ... Laupäeval me magame, aga karta on, et varsti harjume varase tõusmisega ära ja enam ei tahagi vabal hommikul välja magada. Veel võib laupäeval tegeleda suuremate ehitus- ja remonditöödega, tõsisema koristamisega, külaliste vastuvõtmisega ja ise kaugemal käimisega. Niisama linna, palun, me ei tahaks laupäeviti sõita. Kodused laupäevad ja muud Emme Vabad Päevad, mida paar korda kuus ikka juhtub, saavad ühtlasi sisaldama ka koduõpet, Jõugu Juhi puhul koostöös Klassijuhatajaga, kes loodetavasti annab tagasisidet oskuste ja vajakajäämiste kohta (käekiri, oioioi ...). Pühapäeval käime kirikus, sest loodetavasti juba sel nädalal algab Pühapäevakool ja sellest sügisest peaks pühapäevakoolilapseks saama ka Lillebror.

Monday, August 27, 2012

Koolitee-treening

Jõugu Juht läheb järgmisest nädalast kooli. Esimesse klassi. Iseseisev koduõpe ei tule tema puhul paraku kõne alla ja pere majandusliku seisu tõttu (loe: Eesti Vabariigi õpetajapalkade tõttu) ei tule jällegi kõne alla ühe vanema kojujäämine. Loodame, et kool Jõugu Juhti hariduse omendamisel ei takista.

Et septembris on koolitee selgeksõppimiseks juba hilja ja ei Mees ega mina ilmselt ei saa Jõugu Juhil autoga järel käia ... ja Vanaema ja Vanaisa oleks ka tobe jooksutada ... tegime täna natuke trenni. Tee on tegelikult tuttav, autoga kümneid kordi sõidetud, jalgsi aga mitte.

Marsruut oli kooli väravast Vanaema ja Vanaisa majani. Koju ei pääse meie elukoha geograafilise eripära tõttu niiehknii muidu kui autoga. Maaliini buss ei ole esialgu veel arvestatav võimalus, sest bussijaama orienteerumine on ainult üks probleem (seitsmeaastane laps üksi metsa vahel kõndimas, seitsmeaastane laps mitu tundi üksi suures tühjas majas, seitsmeaastane laps üksi ahju kütmas ... ei ole just meie maitse).

Kooli väravas ütlesin Jõugu Juhile, et nii, nüüd ütle sina emmele, kuidas me siit läheme ja mida teha tuleb. Jõugu Juhi meelest oli väga lõbus juhendada, et nüüd vaatame vasakule ja nüüd paremale, siit keerame. Poole tee pealt võtsin mina auto ja lubasin, et ootan Jõugu Juhti silla juures. Ise passisin natuke, kas läheb järgmisest tänavast ilusti üle - läks. Silla juures ei olnud parkimiskohta ja kui ma lõpuks hingeldades silla kõrgeimasse punkti jõudsin, otsis Jõugu Juht juba telefoni, et küsida, kuhu ma kadunud olen. Kõndisime koos üle silla ja siis avaldas Jõugu Juht soovi edasi üksi minna. Leppisime kokku, et Vanaema hoole alla jõudes helistab Jõugu Juht, et on kohal ja elus. Helistas.

Kogu jalutuskäik kestab alla poole tunni ja kogu teel on ainult üks tõsisem teeületus, kõik muud on väiksemad tänavad, kus väga palju liiklust ei ole. Sellegipoolest kargan ma tõenäoliselt mitu kuud telefonihelina peale, kui Jõugu Juhil tunnid läbi on. Lahtilaskmine ei ole kerge ...

Thursday, August 23, 2012

Iselugemise raamatud algajale lugejale

Kuueaastaste poistega on meil raskusi, ütles müüja raamatupoes, kui Jõugu Juhi lasteaiasõbrale kingitust otsisime. Mõni kuu hiljem, kui Jõugu Juht ise juba enam-vähem luges, kogesime neid raskusi ka omal nahal. Suurtähtedega raamatud on kas päris tittedele või lihtsalt igavad. Kuue-seitsmeaastane poiss tahab, et raamat oleks ÄGE! Kolleegilt kingiks saadud "Piltidega jutte poistele" jällegi alustab kohe nii pikkade sõnadega, et Jõugu Juht oli päris meeleheitel. Hiljem, kui lugemine rohkem käpas, luges läbi ja leidis, et nii enam-vähem raamat on, võib lugeda küll. Lõpuks leidsin tööl raamatukogust Heiki Vilepi raamatud. Ja juhtus ime - laps luges! Luges läbi nii "Jani seiklused varjudemaal" kui kõik kättesaadavad Liisu lood. "Kapiukse kollid planeedil X" ja "Une-mati udujutud" meeldisid ka väga. Siis tõin talle Roald Dahli "George'i imelise arstirohu" ja noormees näris end ka sellest läbi. Tõsi, sama autori "Tohlamid" meeldis rohkem. Nüüd on Jõugu Juht juba pikemat aega koomiksilainel, vaheldumisi laste aimeraamatutega. Peaasi, et laps loeb.

Et lugemisoskus ikka tõsiselt edeneks, leppisime Jõugu Juhiga juba ammu kokku, et ta loeb ka emmele raamatuid ette. Esimene sedasorti raamat oli "Pildiraamat Piiblist" - head lühikesed jutud, teemad suurelt jaolt pühapäevakoolist tuttavad. Võttis aega, aga läbi see loetud sai. Jõugu Juht luges kahe lehekülje kaupa, kolm-neli korda nädalas. Lugemise vahele arutasime võõraste sõnade tähenduse üle. Kevadel sai see raamat lõpuks läbi. Siis läksime Jõugu juhiga raamatupoodi ja ostsime talle tema enda valitud raamatu. Valiku kergendamiseks tegin mina esmase valiku, umbes seitse teost, ja käskisin neist valida. Valituks osutus Markus Saksatamme "Ruubert, lohe ja laevapoisid". Pelgasin küll pisut raamatu paksust ja teksti keerukust, kuid kahe-kolme lehekülje kaupa luges Jõugu Juht ka selle raamatu läbi. Pedagoogilises mõttes on tegu muidugi täiesti sobimatu raamatuga, aga eks peetud ka "Pipi Pikksukka" sobimatuks. Rohmakavõitu sõnakoomika ("Ise pisike nigu silgu naba ...") ja õnneliku lõpuga klaver-põõsas seiklused olid just need, mis seitsmeaastasele poisile sobisid. Praegu oleme alustanud Holger Puki raamatuga "Rong tunnelis". Esimese peatüki jooksul jõudis Jõugu Juht juba selle raamatu valimist kahetsema hakata (andsin talle seekord Vanaema riiulist virna ette), aga kui teises peatükis rääkiv lõvi ja tongipüstol mängu tuli, läksid noormehel silmad särama ja tekkis huvi. Loodetavasti on lõpuni põnev.

Raamatud, mida lastele lugeda. Teine osa

Eile õhtul nõudsid poisid nagu tellitult "Pokuraamatut". Kolmandik raamatust täitis ilusti meie tavalise unejutu-aja ja kui ma ütlesin, et ülehomme saab see raamat läbi, tegid lapsed pettunud häält. Nii et laste poolt ärapõlatud häid raamatuid tasub mõne aja möödudes uuesti pakkuda.

Mitte-pildiraamatute hulka lähevad minu jaoks raamatud, kus teksti on rohkem kui pildimaterjali ja iga pilt ei pea ilmtingimata olema samal leheküljel, kus on selle kohta käiv tekst. Viieaastastele igatahes juba sobivad, tundub mulle.

Mitte-pildiraamatutest olen mina poistele lugenud:
  • Rudyard Kipling - "Mowgli" ja "Muinaslugusid". Mõnevõrra segadust tekitas asjaolu, et Mowgli miltifilm oli varem nähtud ja see päris ei ühildunud raamatuga.
  • Annie M. G. Schmidt - "Pluk ja punane autokraana", "Viplala lood", "A nagu Abel", "Jip ja Janneke". Neist viimane oli mulle endale tõeline katsumus - vist üheski raamatus pole koos nii palju pahandusi!
  • Dagmar Normet - "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups" ja "Une-Mati rannakülas". Esimene osa on märgatavalt parem kui teine.
  • Robert Vaidlo - "Lood Kukeleegua linnast" ja "Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis". Pioneeri asemel tegutses minu loetud Kukeleeguas skaut ja seersant Tirr töötas politseis. Ei tahaks asju esialgu veel väga segaseks ajada - lood ise on ju ajatud ja pole mingit vajadust rõhutada, et kirjutatud on nad nõukogude ajal.
  • Marta Sillaots  "Trips, Traps, Trull ja teised". Väga armas raamat.
  • Janosch "Oo, kui kaunis on Panama". Saksa lastekirjanduse klassika, mis lõpuks ometi avaldati ka eesti keeles.
  • Aleksei Tolstoi  "Kuldvõtmeke". Klassika.
  • Iko Maran - "Pikk päev", "Londiste, õige nimega Vant" ja "Tuline jäätis". Esimene kolmest on täiesti realistlik lugu, teine kisub muinasjuttu ja kolmas on puhas absurd, aga see lapsi ei häirinud.
  • Marlen Haushofer "Hea laps on raske olla". Täiesti ajatu raamat, alles siis, kui nahkpükstest juttu tuli, taipasin uurida, millal kirjutatud. Segadusse ajab, et pildid on joonistanud Ilon Wikland. Eks ta selline Alpide Bullerby lugu olegi ...
  • Václav Čtvrtek  "Rumcajs". Raamat, milles tegutseb täiesti ehtne röövel.
  • Ottfried Preussler "Väike nõid". Sobib lugeda siis, kui lastel on selge, et igasugune nõidumine ja nõiamängimine on absoluutselt sobimatu. Õnneks ei märganud meie lapsed, et lõpus maksab väike nõid teistele nõidadele kiusamise eest kätte. Hea võimalus arutleda, kas tädi Rumpumpeli käitumine oli õige või mitte (ei olnud, ta oleks pidanud väikest nõida manitsema, kui nõiatavade rikkumist märkas, mitte salaja kompromiteerivat materjali koguma).
  • Kalju Saaber "Nille, Värten ja Peopesa". Väga armas raamat, kus üheks peategelaseks on kassipoeg.
  • Ellen Niit "Pille-Riini lood". Ka selle raamatu puhul (mul oli üsna karvaseks loetud esmatrükk) tuli üht-teist välja jätta ja kolhoos või sovhoos, paraku ei mäleta, mis seal oli, sujuvalt asendada "suurfarmiga". Ma lihtsalt ei ole valmis oma lastele kogu nõukogude aja terminoloogiat seletama. Õpime seda teemat tundma tasapisi.
  • P. L. Travers "Mary Poppins". Lugesin ette kõiki olemasolevaid Mary Poppinsi raamatuid vahetult enne "Vanemuisesse" muusikali vaatama minemist. Parim on siiski vana, vist seitsmekümnendatest pärinev väljaanne. Seal on parimad lood ja ka tõlge on IMHO suupärasem kui uustõlked.
  • Mira Lobe "Vanaema õunapuu otsas". Lustlik ja lastepärane.
  • A. A. Milne "Karupoeg Puhh". Mitte ajada segi Disney kollast karva mõmmikuga!
  • Magda Szabo "Saaresinine". Koolieelikutele veidi raske, aga poistele siiski meeldis.
  • E. B. White "Charlotte koob võrku". Ka koolieelikutele raskevõitu, aga ilus ja südamlik.
  • Jaan Rannap "Maari suvi". Absoluutselt eakohane. Plaanis on ka "Loomalood", kus peaks muu hulgas olema ka lugu tuletõrjekoer Nublust.
  • James Krüss - "Minu vaarisa ja mina" ja "Majakas Vähimadalal". Vaarisa-raamatut ilmselt ei pea selgitama. Majaka lugu on mõnevõrra muinasjutulisem, aga sarnase ülesehitusega - tegelased jutustavad üksteisele lugusid.
  • Irma Truupõld "Rohelise päikese maa". Veel üks eestiaegne klassik.
  • Hugh Lofting "Doktor Dolittle". Lugesin poistele järjest ette kõik minu lapsepõlvest välja antud neli osa. Natuke palju sai, sellepärast ei ole ülejäänud osi hankinud, kuigi eesti keeles peaks neid olema veel üsna mitu.
  • Hannu Mäkelä "Härra Huu". Mõnevõrra müstiline raamat, aga lastele meeldis. Samalt autorilt on olemas ka "Hobune, kes kaotas prillid ära", mis on isegi veel geniaalsem kui Huu lugu.
  • Lewis Carroll "Alice Imedemaal". Oma absurdsuses on seegi raamat koolieelikutele raskevõitu. Sellepärast jätsin esialgu teise osa ette lugemata.
  • Roald Dahl - "Matilda", "Suur sõbralik hiiglane", "Charlie ja šokolaadivabrik". Poistele meeldis kohe väga, nii väga, et Jõugu Juht näris end oma vastomendatud lugemisoskusega kohe ka "George'i imelisest arstirohust" läbi.
  • Tove Jansson "Muumitroll". Kõik muumilood on igati suurepärased. Rasked ja siiani lugemata on "Hilja novembris" ja "Muumipapa ja meri". Meie majja on lubatud ainult ehtne muumindus, mitte mingeid hilisemaid tuletisi.
  • Eno Raud "Naksitrallid". Kommentaare pole vaja.
  • Donald Bisset "Kõnelused tiigriga". Ei ole väga popp raamat, kuna poisid eelistavad pikemaid lugusid, et saaks terve raamatu jagu jälgida samade tegelaste seiklusi. Siiski on tegu täiesti geniaalse raamatuga.
  • Astrid Lindgren. Veel ei ole me lugenud Kalle Blomkvisti ja Tjorveni seiklustest, aga küll jõuab. Väga meeldisid "Vahtramäe Emil" ja "Madlike".
  • Meelike Saarna "Mattias ja mamma". See on oma sisu poolest pigem pisemate laste raamat, aga nii tekst kui pildid sobivad rohkem umbes viiestele. Võrdlused väikevenna käitumisega olid igati asjakohased.
Lähema poole aasta sees kavatsen ette lugeda veel Anne-Catherine Vestly kaheksa lapse lugusid, Henno Käo raamatuid ja Astrid Reinla kassilugusid. Cornelia Funke, Ottokar Domma ja Terry Pratchetti jaoks on ikka veel liiga vara, eriti Lillebrori jaoks. Heino Väli ja Aino Perviku mereröövlilood ... Võib-olla. Enne peaks siiski Narnia lugudega tutvuma.

Wednesday, August 22, 2012

Raamatud, mida lastele lugeda

Sõbranna K. korduval nõudmisel püüan tekitada nimekirja raamatutest, mida olen oma lastele lugenud. Nimekiri tuleb kindlasti poolik ja saab edaspidi täiendatud, sest hetkel toimub lastetoas Lõunauni, tuntud ka kui Õnnis Vaikusehetk, mida ei tohi mingi raamaturiiulis sorimisega segada. Kirjutan praegu mälu järgi, uuemate raamatute puhul lisan lingi, mis ei ole mõeldud ühe või teise raamatukaupmehe reklaamiks.

Päris titeraamatuid olen ma lastele ette lugenud väga vähe. Kohe kuidagi ei kisu lugema teksti stiilis "Auto teeb põrr-põrr, traktor teeb ka põrr-põrr." Titeraamatuid on meil lugenud Vanaema, kes üsna lastepärasel moel hindab pilti tekstist enam. Pealegi olid kõik kolm noormeest raamatuhuvi ja pildivaatamise-kannatuse tekkimise hetkel juba eas, kus minu arvates võiks laps vabalt kuulata ka tõelist lugu. Sisuliselt alustasimegi pikema tekstiga pildiraamatutest. Kusagilt jäi silma ka soovitus alati ette lugeda vanima lapse tasemel. Igaks juhuks teen aeg-ajalt põikeid ka Lillebrori tasemele, suurtel poistel pole paljupildiliste raamatute vastu ka midagi.

Pildiraamatutest on meil sobinud:
  • Laura lood. Minule isiklikult väga ei meeldi pildid, kus väikesed tüdrukud iialgi seelikut ega kleidikest ei kanna, aga poisid olid vaimustuses. Jutud on mõnusad ja sisukad.
  • Pettsoni ja Finduse raamatud. Geniaalsed.
  • Mamma Muu. Neid meil endal ei olegi, aga kusagilt sai laenatud ja väga toredad on. Illustraator on sama, kes Pettsoni ja Finduse puhul.
  • Väike Vares. Kuuldavasti olevat tema lugudest paar tükki ka eesti keeles olemas, aga mina loen saksakeelseid raamatuid eesti keeles ette.
  • Väga näljane röövik. See on pildiraamatuklassika, millest ma praegu isegi ei tea, kas seda eesti keeles on või mitte.
  • Auruvedur Thomas. Unistajal oli mingil hetkel suur rongihuvi, siis sobis see raamat väga hästi.
  • Liisu, tuletornikass. Ilusad pildid ja armas lugu.
  • Kapten Sharky lood. No piraadid ju! Aga head piraadid, kes lahendavad olukordi sõbralikult.
  • Salaagent Morrise lood. Väga põnev! Seiklused, mis lõpevad hästi.
  • Mauri Kunnase pildiraamatud. "Jõuluvana" peab jõulude eel igal juhul ette lugema, aga ka niisama on neis raamatutes hulganisti vaatamist ja muhelemist.
Nagu näha, olen ma võrdlemisi margi- ja autoritruu emme. Pildiraamatuid on meil iseenesest veel, aga need ei ole ei poistes ega minus tekitanud mingit kuigi tugevat emotsiooni. Huvitaval kombel ei sobinud poistele "Pokuraamat". Peaks tegelikult uuesti katsetama, äkki nüüd juba sobib - aga on ka täiesti võimalik, et selles loos on liiga vähe madinat ja kraaksumist. Ettelugemise oluline osa on nimelt iga tegelase erinev hääl, ja pikema raamatu puhul peavad vaesel emmel kõik hääled mitu õhtut järjest peas püsima ...


Thursday, August 2, 2012

Keeleõpe juhtub

Meie pere on iseenesest üle keskmise saksakeelne. Nii mina kui Mees räägime saksa keelt probleemivabalt ja käime igal võimalikul juhul Saksamaal ringi reisimas. Tore on ju riigiga tutvuda, kui keelest hästi aru saad. Sellesuvine puhkus koos lastega viis meid samuti saksakeelsesse keskkonda ja nüüd, mõni nädal pärast kojujõudmist võõrustasime nädala jooksul üht austria ja üht saksa peret, kellega tutvusime Couchsurfingu kaudu. Kummaski peres olid meie lastega umbes sama vanad poisid, nii et saksakeelset suhtlemist kuulsid meie pojad kohe eriti intensiivselt.

Unistaja puhul on raske aru saada, mida ta mõtleb või mõistab, tema jaoks ei ole mingi probleem ühtegi sõna ütlemata teise lapsega mõõgavõitlust pidada või ümber maja joosta. Ülejäänud kahe puhul aga sai selle nädalaga selgeks, et võõrkeelses keskkonnas hakkaksid nad üsna kiiresti toime tulema.

Lillebror kirjeldab võimalikku olukorda: "Kui Janile vihma voodisse sadab, siis ta ärkab üles ja hüüab: "Emme!", ei ... "Mama!" ja siis tema emme tuleb ja küsib, miks sul voodi märg on." Agrammatismid on esialgu vast veel eakohased, Lillebror on kolmene. Lillebror ise küll ilmselt veel ei taipa, et ta tegelikult juba natuke saksa keelt mõistab.

Jõugu Juht kurvastas, et tema külalistega rääkida ei osanud, kuid ... Täna hommikul pakkusime külalistele kama. Nende pereisa tundis huvi, kuskohast sellist huvitavat kraami osta saab, Mees selgitas, et seda peaks olema müügil igas suuremas poes. Vestlus toimus muidugi saksa keeles. Kõrvalt kiibitsev Jõugu Juht esitas seepeale veidi eakohatu, kuid kontekstiga täiesti sobiva küsimuse, kuidas meie külalised poes saavad käia, kui nad eesti keelt ei oska ja müüjad enamasti saksa keelt ei räägi. Täiesti ilmselt mõistis Jõugu Juht, millest räägiti, kuid ka tema ei osanud seda ise märgata.

Külalisperes pidavat olema kombeks kolmapäeviti omavahel inglise keelt rääkida, et lapsed harjuksid sohvasurfarite keelega. Olen ammu mõelnud, et peaks püüdma ka meie lapsi kakskeelseks kasvatada, aga tegudeni pole jõudnud. Nüüd on aga nii, et kuu aja pärast alustab Jõugu Juht inglise keele õppimist - kas kaks keelt tal mitte omavahel segi ei läheks? Samas oleks just nüüd ja praegu soodne hetk lapsi saksa keelega harjutama hakata, kuivõrd mingi mõistmine on parajasti tekkimas.

Thursday, July 19, 2012

Meie igapäevane koduõpe

Jah. Juulikuus. Ikka iga päev, kui kodus oleme. Ei, me ei ole päris peast põrunud. Loomulikult on suvisel ajal, nii palju kui suve antakse, suurem rõhk kehalisel kasvatusel (loe: lapsed sõidavad ratastega ja ronivad puude otsa, kui kunagi ilm soojaks läheb, saab ujuma ka), tööõpetusel (Jõugu Juhil on mingi suurem naelutamise-saagimise projekt käsil, Unistaja saagis täna peotäie roikaid pliidipuudeks), loodusõpetusel ja maateadusel (lapsed teavad nüüd, kuidas näeb välja kosk ja mägijärv ja et mõnel pool on ka juulis mäe otsas lumi) kombineeritud kunstiajaloo, usuõpetuse ja ajalooga, aga päevadel, mil oleme kodus, toimub ka pliiatsi-töövihiku töö.

Põhjused on iga lapse puhul erinevad.

Jõugu Juht läheb sügisest kooli. See on tõsine muutus lapsele, kes ei ole varem kusagil iseseisvalt liikunud ega suuremas seltskonnas viibinud - lasteaiarühm oli meil lapsesõbraliku suurusega, pühapäevakooli rühm veel väiksem. Et ta ennast 24 õpilasega klassis hästi tunneks ja pärast koduteel väsimusest kaotsi ei läheks, on kasulik, kui ta suuremat osa programmist juba oskab. Pealegi on tal vilets nägemis- ja kuulmismälu, aga see-eest suur nihveldamisvajadus, hea lugemisoskus ja sorav ümberkäimine numbritega võiksid neid hädasid natuke kompenseerida. Mäletan oma koolialgusest, kui väga kogu see süsteem mulle üle mõistuse käis ja ärevaks tegi, aga kui väga meeldivalt lihtne ja mõnus oli kõike tunnis tehtavat juba osata. Niisiis harjutame me Jõugu Juhiga igapäevaselt lugemist, arvutamist ja kirjutamist. Pealegi meeldib talle nüüd lugeda ja arvutamise suur motivaator on kokkulepe, et taskuraha hakkab meie majas saama laps, kes saja piires liita-lahutada mõistab. Kasutame Mare Müürsepa ja Anne Uuseni "Esimese kooliraamatu" töövihikuid ja õpikut, lugemiseks valis Jõugu Juht ise raamatupoest Markus Saksatamme raamatu "Ruubert, lohe ja laevapoisid". Viimane on minu meelest küll talle raske, aga nii see läheb, kui laps poodi lahti lasta ... Ja iseenesest lapsele meeldib, Saksatamme sõnakoomika on just Jõugu Juhile sobilik.

Unistaja puhul on jällegi nii, et temal oli juba enne jõulu veerimise idee selge - miks siis asja pooleli jätta? Unistaja nimelt kaldub absoluutselt kõiki oskusi unustama, kui neid ei harjutata. Pole ju mõtet poolikul lugemisoskusel lasta ära kaduda, et seda hiljem suure valu ja vaevaga meelde tuletada. Seega joonistab Unistaja praegu töövihikusse (Siiri Poopuu "Kirjutan numbreid") numbreid ja loeb Anna ja Aadama aabitsast iga päev lehekülje või kaks. Ka väiketähed lähevad juba päris kenasti, kui just jonn kallale ei tule. Kujutage ette, kui uhke tunne on Unistajal sügisel lasteaeda minna ja päriselt lugeda osata!

Lillebror lihtsalt tahab teha seda, mida suured vennad ees. Tema tegutseb Mesilane Maaja töövihikutega, väga meeldib.

Tavaline päeva kulg ongi nüüd selline, et pärast hommikusööki kutsub emme poisid "kirjatööle", ise hakkab samas pesu triikima või mingit näputööd tegema. Ega siis käed ei pea niisama seisma, kui mõte töötab. Lapsed alustavad kõik korraga, aga igaüks lõpetab ise ajal. Kõigepealt saab omadega valmis Lillebror, seda tavaliselt selleks ajaks, kui Unistaja lugema hakkab. Siis on Unistaja aabitsalooga ühel pool ja vaba mees, Jõugu Juhiga vaatame veel ehk mõnd arvutamise nõksu ja siis loeb Jõugu Juht emmele paar lehekülge Ruuberti seiklustest ette. Kokku kestab kogu üritus tavaliselt umbes poolteist tundi - ei ole ju palju? Eriti, kuna muul ajal niidab emme muru, rohib, käib metsas, keedab moosi, aitab Mehel vannituba remontida või kirjutab kirju. Lastega mängija tüüp ma ei ole, käeliste tegevuste tüüp ka mitte - las siis olla see poolteist tundi koduõpet.

Pealegi - olen juba valmis sügisel kolleegidelt kuulma, kuidas lapsed on suvega kõik ära unustanud, mõni ei oska enam lugedagi. Noh, minu lastega esialgu vast seda probleemi ei tule ...

Thursday, May 24, 2012

Kuidas rääkida lapsega armastusest?

Eelmisel suvel, kui Jõugu Juht oli kuuene, veetis ta mõned päevad koos meie sõprade aasta vanema tütrega. Neiu on blond, kaunis, heast perekonnast, viisaka käitumisega ja armastab väikesi lapsi. Seda kõike märkas ka Jõugu Juht, kes ühel õhtul unejutu vahele pahvatas, et tahaks suureks saades just selle tütarlapsega abielluda. Minul oli õnneks meeles kibe mälestus lapsepõlvest, kus Vanaema minu pihtimuse peale (küll Selle Poisil on kenad pruunid silmad) südamest naerma hakkas ja käskis edaspidi seda seisukohta saladuses pidada. Ütlesin Jõugu Juhile ja tema südamedaamile, kes sealsamas kohmetult varvastega voodilina katkus, et kuigi mõte on hea, on selle asja otsustamisega neil küll vähemalt kümme aastat aega, ja et kõnealune tütarlaps peab ikka ise ka abielluda tahtma. Nelja kõrva all lisasin, et Jõugu Juhi valik on tegelikult väga hea. Veel mitu abieluettepanekule järgnenud nädalat naeratas Jõugu Juht omaette õndsalt ja juhtis juttu ühtelugu Tüdrukule - ilmselt oli noormees armunud.

Täna käisin töökohustuste täitmise raames rääkimas armastusest teisele klassile, üheksa-aastastele. Klassis olevat pruudi-peigmehe teemad üle pea kasvanud, arvas õpetaja. Kuigi osa aega olid hullemad eelpuberteetikud piinlikkuse-piinadest laua all, jõudsime lõpuks siiski tulemusele, et armastuses ei ole midagi häbiväärset ega koledat ja see s-tähega asi ei kuulu üldse armastuse juurde, kui tegu on algklassilastega.

Toimivat tunduvad järgmised tegutsemisviisid, kõik korraga ja ühekaupa, vastavalt vajadusele:

  • Räägi asjast nii, nagu see on.
  • Ära kunagi naeruväärista.
  • Armastuses pole midagi häbiväärset, seda ei pea varjama.
  • Räägi eakohaselt.
  • Vasta kõigile lapse küsimustele nii, et laps aru saaks.
  • Arusaamine vastutusest suhetes peaks tulema enne kui huvi seksi vastu.
Klassikalistes muinasjuttudes jõuavad prints ja printsess tavaliselt abiellumiseni, aga truudusest ja armastusest tegelikult juttu ei ole. Õnnetuseks vaatavad paljud algklassilapsed ka seriaale, kus peresuhted on pehmelt öeldes keerulised, ja paljudes kodudes ei ole pikaajalise õnneliku küpse suhte mudelit. Heal juhul on pikaajalises toimivas abielus vanaema ja vanaisa. Vastutusest suhetes räägitakse teismelistele kondoomi kasutamise võtmes, jättes kõrvale vastutuse nii teise inimese tunnete, omaenda elukorralduse kui järeltuleva põlvkonna ees. Tegelikkuses ei soovi ükski arukas ja hooliv lapsevanem, et tema tütar oleks "lahke anniga" või poeg niinimetatud elumees. Seega tuleb vastutusest hakata rääkima päris väikestele siis, kui nad küsivad. Meie poisid teavad, et oleks lihtsalt väga inetu, kui emme onu L.-le musi annaks või issi tädi K. sülle võtaks. Unistajat ajab selline mõte itsitama, Jõugu Juht teab, et see ei oleks onu L. naise või tädi K. mehe vastu aus. Pealegi on emme ja issi lubanud, et nad kedagi muud kunagi niimoodi armastama ei hakka nagu teineteist, lubadust ei tohi murda.

Armastuse teemat puudutavad vähesel määral mõned Astrid Lindgreni raamatud, suuremal määral Christine Nöstlingeri raamatud (aga neid ma algklassilastele ei soovitaks, koolieelikutele veel vähem). Päris selle teemaga tegeleb tõsiselt ja südamlikult Peter Härtlingi lühiromaan "Ben armastab Annat", mis on ilmunud kogumikus ""Vanaema" ja teisi jutte". Ilmselt on teemakohaseid raamatuid veel, aga kuna aeg on öine ja Kogu Gäng loodetavasti magab, ei taha ma lastetoa riiuleid puistama minna.

Saturday, May 5, 2012

Langesin reklaami ohvriks

Eile kohtasin oma lemmikpoes sõber K.-d, kes kiitis, et Talleggi kanašašlõkk pidada olema hea ja parajasti odav ka. Võtsin ühe ämbrikese - sõber soovitab, ega siis asi halb ei saa olla!

Mnjah. Võimalik, et haarasin riiulist vale sordi. Võimalik, et K. ja minu ettekujutus šašlõkist on erinev. Igal juhul on erinev Talleggi tootjate ja minu ettekujutus šašlõkist.

Kaanel seisis "Klassikaline kintsulihašašlõkk". Mees hakkas kodus kaant uurima ja avastas, et lisaks nahale on sisse jäetud ka kont - mida-mida? Klassikaline, ehk siis traditsiooniline šašlõkk seostub minul siiski väiksemate (vast 2 x 2 cm) lihatükkidega, millel pole kondiga mingit seost. Pealegi, kuidas neid kondiga tükke vardasse aetakse? Tänapäeval on küll moes kasutada grilli, poest ostetud süte ja muu atribuutikaga, aga meil kodus praetakse vorste varda otsas lõkkesüte kohal ja nii peaks saama talitada ka tõsiseltvõetava šašlõkiga.

Tegelikult olin ma niiehknii kavatsenud seda kanalist ahjus küpsetada, tänase tuulega ei saanud mingit lõket teha. Söömise käigus selgus, et korraliku, sibulase ja äädikase šašlõkiga polnud neil kintsudel ka mitte midagi ühist. (Jah, ma lugesin koostisosade nimekirja, aga tegelikult annab see maitse kohta väga vähe infot.) Olid tavalised kanakintsud punases marinaadis, sellised, nagu me tavaliselt küpsetuskotti hapukapsa peale paneme.

Võib olla, et šašlõkk ongi väga lai mõiste, ma ei ole toiduterminoloogias asjatundja. Minu jaoks kahjuks ei piisa nimetusest "šašlõkk" ja ämbris olemisest, tahaks ikkagi saada lapsepõlvest tuntud šašlõkiga sarnanevat tulemust, mitte "šašlõkilaadset toodet".

Thursday, March 15, 2012

Säästumenüü

Täna lugesin Ekspressist artiklit insuldi tagajärjel töövõimetuks muutunud üksikisast, kellel jääb enda, kolme lapse ja kassi toidurahaks kuus ainult 200 eurot. Kommentaarid sellele artiklile olid mitmesugused, mõned põhjasid laste ema, mõned oigasid, et alla 1000 euro kuus jääb ühe väikelapsega peregi nälga, mõned arvasid, et pere vajaks tugiisikut ja õpetust.

Muidugi, artikkel on üks asi ja päris elu teine. Seda peret tundmata ei tea kõiki fakte. Pealegi ei saanud mina artiklist aru, kas 200 eurot on puhtalt toiduraha või tuleb selle eest osta ka kõik muu. No ja külapoe hinnad on kindlasti midagi muud kui linna supermarketi omad. Aga. Lähedalasuvas linnas on Konsum, mille hinnad ei tohiks suurema linna hindadest nii väga erineda (ma seal muid poode ei tea). Peres on kaks suuremat last, kes võivad koolitööde kõrvalt ka natuke kodumajandamist õppida. Noorim laps ei pea kodus hommikust (isa pakkuvat kiirnuudleid!) sööma, sest lasteaias lükatakse tavaliselt kohe pudrukauss nina alla. Mõtlesin artiklilugemise vahele, mida mina perele söögiks pakuksin, kui peaksin pidevalt väga säästlikult majandama. Tulemus on järgmine:

Hommikul puder. Puder võiga, puder moosiga (kui on; hiljemalt augustis peaks vaesematel peredel mustikaid küll olema, need kasvavad metsas ilma rahata ja üheks pikaks päevaks annab end ehk ikka marjule organiseerida). Kodune müsli. Kodune jogurt, mille valmistamine on tõesti imelihtne. Kodusai, kui pärmitaigen välja tuleb.
Lõuna ajal (või õhtul, sõltuvalt pere päevasest graafikust) võileib. Praetud muna, keedetud muna. Keskmist sorti keeduvorst on ka päris odav. Eilse õhtusöögi ülejäägid, kui neid juhtub olema.
Õhtul suppi, suppi, suppi! Aedviljasuppi, paksemat hakklihasuppi, vorstisuppi, frikadellisuppi. Köögiviljahautised on maitsvad ja maksavad vähe. Munaroad, praekartulid sibula ja munaga; kanapikendused. (Räimed ja räimeroad).
Magusaks õuna. Õunakooki. Kodust jogurtit. Vaesed rüütlid. Piimakissell. Pannkoogid.

Peaks tegelikult lausa proovima. Meie perele loovad piiranguid muidugi minu kaerahelbeallergia ja Mehe kalavihkamine, nii et kaeraputru ja räime pole mõtet menüüsse panna, aga muidu peaks see olema teostatav.

Muidugi, meie pere eelis on, et meil on olemas enam-vähem kõik toiduvalmistamiseks ja -säilitamiseks kasutatavad kodumasinad, pluss minul on kodumajandamise vastu huvi ja tundub, et ka oskus hakkab tekkima. Aga siiski - kui on vähegi tahtmist ja jaksu, siis ju suudab inimene õppida?

Juustuburgerisupp

Originaalretsept pärineb ühest ameerika koduperenaiste supiteemalisest e-raamatust, mina modifitseerisin natuke, kuna kõiki komponente ei olnud käepärast. Usun, et sai siiski piisavalt juustune ja burgerine.

Kuumuta potis natuke õli, haki üks rusikasuurune sibul, pane potti. Riivi üks väga suur porgand ja tükelda üks sellerivars, pane ka potti. Puista peale kuivatatud basiilikut. Samal ajal prae pannil 300 grammi väherasvasemat hakkliha. Kui aedviljad kipuvad potis pruuniks minema, lisa natuke vett. Las nad podisevad, kuni sibul hakkab läbipaistvaks tõmbuma. Nüüd lisa kaks suurt peotäit kartulikuubikuid, hakkliha pannilt ja paar tassitäit vett. Murenda potti ka üks puljongikuubik. Keeda, kuni kartulid on pehmed. Nüüd lisa umbes 100 grammi juustu tükkideks lõigatuna. Kuumuta veel, kuni juust on sulanud. Soovi korral lisa soola ja pipart. Sellest kogusest jätkub kahele täiskasvanule ja kolmele väikesele lapsele.

Minu meelest on see supp odav, aga samal ajal toitev (hernesupp on toitev peresöök). Mehele ja Jõugu Juhile maitseb ka, Lillebror ja Unistaja on veel eas, kus hinnang toidule sõltub tujust.

Thursday, March 8, 2012

Kuidas vältida kakamaalinguid?

Aeg-ajalt on kuulda, et mähkmelapsed tunnevad vanemate meelest tülgastavat huvi mähkmesisu vastu. On neid, kelle meelest ei tohi last maailma avastamisel takistada. Mina arvan, et avastamine on tore täpselt nii kaua, kuni see ei muutu vastikuks ja/või tervistkahjustavaks.



Lillebror (siis veel Tema Titendus) oli Asjaliku Aastase Avastaja eas 2010. aasta ülipalaval suvel. Öödeks pakkisime ta alati õhukesse tudukombesse, sest täispalkmaja ei kuumene ülearu üle ja ma ei ole nii mõnegi tuttava emme suureks imestuseks nõus iga kahe tunni tagant ärkama, et lapsele tekki peale tagasi panna. Lillebror, kes juba siis leidis, et magamine on nõrkadele, õppis mingil suveöisel hetkel tudukombe lukku lahti tõmbama ja nii oli meilgi kakamaalingute oht - sest ega Lillebror ei pidanud vajalikuks kedagi öösel või hommikul vara täistehtud mähkmest teavitada. Mähkmekrõpse lahti tõmmata aga meeldis talle küll.


Sõbranna soovitas Lillebrorile tudukombe tagurpidi selga panna - seljapealset lukku ei saa väike laps ise lahti. Kuna meie aktiivmajas tulid kõne alla ainult taldadega tudukombed, siis ei olnud see lahendus. Muidu, ma usun, oleks sellest kasu küll.


Ühest Ameerika emmeblogist lugesin nõksu, mis meile sobis - pärast kombe selgapanekut tõmba lapsele kõhu ümber nn. MacGyveri teip. Loomulikult mitte kõvasti pingule! Riide pealt tuleb see kergelt lahti, aga laps ise sellest vabaneda ei suuda. Mähe jääb hommikuni paika ja loodetavasti peab kõik vajaliku sees kinni.

Pildil on aasta ja viie kuu vanune Lillebror, valmis tuttu minema. Ta ise leidis, et selline öö-vöö on väga lõbus, kuigi natuke imelik.

Wednesday, March 7, 2012

Teadaanne

Tema Titendus esineb nüüdsest siin blogis uue nimega. On kuidagi kummaline kolmeaastast noormeest titeks kutsuda, vähemalt arvavad nii minu sõbrad ja sugulased. Uueks nimeks valisin Lillebror. Kuigi meie perel ei ole Rootsiga mingit seost, kasutavad Svante Svantesoni rootsikeelset hüüdnime ka sakslased, kellega meil mingil määral sidemeid on. Karlssoni lood meeldivad nii Jõugu Juhile kui Unistajale väga, pealegi on ka meil kolm last ja aeg-ajalt palju kaneelisaiakesi.

Thursday, March 1, 2012

Kaheaastasega teatris?

Ühes teises blogis avaldati arvamust, et "Mary Poppins" on kuuesele liiga pikk etendus. ma arvan natuke ka.

Meie käisime kuu aega tagasi kogu kambaga "Mary Poppinsit" vaatamas, see tähendab, et kaasas olid kõik lapsed - seitsmeseks saanud Jõugu Juht (tema sünnipäeva puhul me teatris käisimegi), viiepoolene, natuke tavalistest lastest erinev Unistaja ja tol hetkel kahe aasta ja kümne kuu vanune Tema Titendus, sülepiletiga.

Iga laps on muidugi erinev ja iga vanem tunneb oma last kõige paremini, aga mina keeldun nägemast probleemi kolmetunnises etenduses.

Esiteks ... Minu jaoks oli juba enne emakssaamist selge, et üks kõige olulisemaid väikelastele õpetatavaid oskusi on paigalistumine. Enamik lapsi oskab ringi joosta ja kisada niiehknii, tasakesi istumist tuleb õpetada. Parima juhendi selleks leidsin, kui Tema Titendus oli umbes aastane. Õpetuse järgi pidi alustama küll kaheksakuuse beebiga, aga mõtlesin, et parem hilja kui mitte kunagi - ja töötas! Õpetus oli umbes selline, et pane laps oma sülle istuma ilma igasuguse huvitava tegevuseta, ütle lapsele "Istu vaikselt," ja ära talle rohkem erilist tähelepanu pööra. Kui laps hakkab vingerdama, patsuta talle kergelt vastu reit ja korda: "Istu vaikselt." Kui laps on natuke aega rahulikult istunud, võib ta sülest maha minna. Alustada kästi mõnekümnesekundilise rahulikult istumisega ja jätkata, kuni laps suudab vähemalt kümme minutit ilma erilise lõbustamiseta paigal püsida. Tema Titendus sai asja umbes nädalaga selgeks, aga ta oli ka eriliselt leplik beebi. Hiljem me enam eritrenni ei teinud, aga Titendus mäletas, kuidas asi käib.

Teiseks, meie perel on kombeks pühapäeviti kirikus käia. Meie koguduses oodatakse väikeste lastega peresid peasaali jumalateenistuse esimeseks veerandtunniks, mille lõpus on tavaliselt mõneminutiline lastejutt. Siis lähevad lapsed pühapäevakooli tundidesse või soovi korral väikesesse saali mängima. Jõugu Juht ja Unistaja on harjunud vaikselt viibima olukorras, kus nad räägitavast suurt midagi aru ei saa.

Kolmandaks, Tema Titendus armastab muusikat lausa pööraselt. Igapäevased linna- ja kojusõidud (pool tundi autos) mööduvad sageli tema valju ja entusiastliku laulu saatel. Ta oli umbes aasta ja üheksa kuud vana, kui elas paari nädala jooksul protestimata üle kaks kirikukontserti, ja paar kuud üle kahe aasta vana, kui meile kingiti piletid emadepäeva kontserdile "Vanemuise" kontserdimajas. Titendus nautis kontserti ausalt öeldes rohkem kui vanemad, Toomas Anni ei ole paraku ei minu ega Mehe maitse.

Neljandaks, teatrietendusel on vaheaeg ka. Meie käisime vaheajal Titenduse ja Unistajaga kempsusabas - Titendusele meeldisid väga kätekuivatusautomaadid -, kõndisime treppidest üles ja alla, vaatasime aknast üle talvise Tartu ja jalutasime niisama edasi-tagasi. Lapsed said liikuda ja teine vaatus läks päris libedalt.

Tema Titenduse jaoks oli kõige suurem probleem võimendus, sest tema kõrvad on veel väga tundlikud - see aga on niisugune asi, mida ei teatris ega muudelgi üritustel ise muuta ei saa. Õnneks on issi süles maailma kõige turvalisem paik ja kuigi Titendus esimeste mürtsude peale avaldas vaikselt soovi ära minna, läks varsti liiga huvitavaks, et mürale tähelepanu pöörata. Järgmisel päeval vaatas ta vaimustusega ära pool "Mary Poppinsi" filmi (tuttavaid laule kuuldes piiksudes: "Ma tean seda!") ja ülejärgmisel päeval tegi ettepaneku jälle teatrisse minna. Ilmselt ei saanud ta isegi võimendusest mingit kauakestvat traumat.

Kas siis minna kahesega teatrisse? Vastuseks ühe teise kahese emme küsimusele -
oleneb lapsest. Arvan, et mida lähemal on kahene kolmandale sünnipäevale, seda parem. Minu meelest on olulised veel:



  • laps peab oskama vaikselt paigal istuda ka siis, kui parajasti väga põnev ei ole;


  • lapsevanem peab olema valmis last kogu etenduse ajal süles hoidma või temaga esimese jonni peale välja minema;


  • lapsele võiks etenduse tegelased olla tuttavad - meie lugesime õhtujutuna kuu aega kõiki "Mary Poppinsi" raamatuid (ma loen kõigile lastele sama raamatut);


  • lapsel võiks olla varasem kogemus mõne vähempiduliku pika paigalistumisega.


  • laps peab nunnu välja nägema. Klassikaline piduriietus on parem valik kui Pikne McQueeniga särk, ilusasti riides lastele antakse rohkem nihelemist andeks.

Saturday, February 25, 2012

Õiget raamatut on vaja.

Pealkiri on selles mõttes eksitav, et tegelikult ei tea ma ühtki universaalset ja kõigile sobivat lahendust. Meie lastest on iseseisvaks lugemiseks võimeline esialgu ainult Jõugu Juht, ja kuni eilseni ei ilmutanud ta minu poolt pakutavate raamatute suhtes erilist vaimustust. Lappas küll kohusetundlikult, aga huvi ja põnevusega lugemist polnud näha.

Üleeile võtsin töölt raamatukogust kaks suurtähtedega raamatut - neid loeb Jõugu Juht nimelt nobedamalt kui väiketähti. Üks oli Enno Reppo "Sabaotsakesed", mida Jõugu Juht taas veidi lappas, kuid siis kõrvale pani, teine Heiki Vilepi "Jani seiklused Varjudemaal". Jõugu Juht uuris raamatut. Natukese aja pärast juba luges. Täna hommikul vara ärgates olevat veel lugenud ja tundub, et täna õhtuks on see lugu tal läbi. Tema tempo juures on jutu kahe päevaga läbilugemine tõeline kiirus, eriti arvesse võttes asjaolu, et rahulikult lugemiseks on aega ainult paar tundi päevast, kui nooremad vennad lõunaund magavad. Täiesti ilmselt saab ta ka aru, mis raamatus toimub, sest ennist jutustas ta mulle vaimustusega, mis on Jani varjust sõbra nimi ja kes kellele mida ütles. Lugu saab lugeda ka hr Vilepi kodulehelt www.vilep.com Täitsa tore lugu, sõbraliku lahendusega ja puha.

Praegu ei oska ennustada, kas Jõugu Juhi iselugemine siit suurt hoogu saab, aga täiesti ilmselt on lapse lugemasaamise jaoks lisaks muudele asjadele vaja kolme olulist eeldust:


  • arusaamist ja lootust, et raamat jutustab talle loo;

  • oskust teksti mõista;

  • parajas kirjas ja eakohaselt põnevat teksti.

Viimasega tundub olevat probleem, sest paraku on enamik suurtähtedes kirjutatud raamatutest titekad mis titekad, näiteks armsad Laura lood ei paku Jõugu Juhile enam mingit huvi, aga põnevuse poolest sobilikud Roald Dahli raamatud on väiketähtedes, mille lugemine läheb lihtsalt liiga aeglaselt. Seda öeldakse ka raamatupoodides, et kuue-seitsmeste poiste jaoks ei ole raamatuid.


Meie praegune kokkulepe on, et üksilugemiseks püüan mina Jõugu Juhile raamatukogust suurtähtedega raamatuid leida, aga lugemise harjutamiseks (emmele-issile valjusti ettelugemise näol) läheme lähipäevil poodi ja ostame Jõugu Juhile tema enda valitud raamatu, mis oleks piisavalt põnev, aga samas mitte titekas ja - see on oluline - väiketähtedes trükitud. Loodetavasti hakkab väiketähtede lugemine enne libedalt minema, kui suurtähtedes poisteraamatud otsa saavad.

Sunday, January 29, 2012

Pitsamuffinid

Käisime Mehega reedel Werneri kohvikus kooki söömas. Kuna Mehel oli kõht tühi, võttis tema lisaks ka ühe pitsamuffini. Koogid olid head, nagu oli ka ootuspärane. Võib edaspidi süüa küll. Pitsamuffin ... nojah. Mina maitsesin, neelasin suutäie alla, aga tulevikus ma selle käki peale raha ei raiskaks. Mees oli piisavalt näljane, et ära süüa. Werneri pitsamuffin sisadas endas üht püstasendis, võrdlemisi sündsusetu kujuga miniviinerit, mingeid tuvastamata maitseaineid ja suures koguses rasva. Pitsa seostub meie jaoks pärmitaina ja singi või vorstiga, viiner ei kuulu kumbagi liiki.

Koduteel mõtlesin välja pitsamuffinid, mis said nii Mehe kui laste heakskiidu. Täitsa võimalik, et keegi targem on selliseid juba valmistanud, aga guugeldades sain millegipärast kõigepealt palju küpsetuspulbri baasil pitsamuffineid. Muidugi, kui Sinu arvates ei tohi pärmiga kergitatud saialist muffiniks nimetada - võib-olla ei tohigi neid kokandusteoreetikute meelest nii nimetada, kohe ametlikult? -, siis palun vabandust ja ootan ettepanekuid, kuidas neile õige nimi anda. Seni aga lähtun ma kasutatavate küpsetusvormide liigist ja nimetan oma tänast loomingut jätkuvalt pitsamuffiniteks.

22 muffini jaoks läks vaja:


  • üks kogus pärmitainast, nii nagu leivamasin segas ja kergitas. Samast hulgast saab plaaditäie kaneelirulle, aga mul pole tõesti aimugi, kui palju see ports kaalub.

  • umbes 150 g sinki;

  • pool sibulat;

  • 11 kirsstomatit;

  • pool paprikakauna;

  • umbes 120 g juustu;

  • sorts oliiviõli;

  • soola-pipart;

  • kuivatatud basiilikut.

Kõigepealt tekita pärmitainas. Sõtku sinna sisse hakitud sibul ja hakitud sink. Siis jaga tainas muffinivormidesse (enne pane muffinivormi pabervorm sisse!). Lõika kirsstomatid pooleks ja haki paprika peeneks. Pane mõlemad kaussi, lisa oliiviõli, basiilik, natuke soola ja pipart. Sega. Jaga nüüd tomatid ja paprika niimoodi tainatükkidele vormides, et iga tainatüki peale jääks kummuli üks poolik tomat ja natuke paprikat. Puista peale riivitud juustu. Pista kõik ahju ja küpseta 200'C juures, kuni juust on pealt natuke krõbe. Igaks juhuks proovi tikuga, kas saiaosa on läbi küpsenud.


Põhimõtteliselt võiks kattesse panna ka seeni, oliive, küüslauku, värsket basiilikut, või minu poolest ka ananassi. Teine võimalus oleks tainas rullida ja korvikeste põhimõttel muffinivormidesse panna, et need siis meelepärase pitsakraamiga täita.

Friday, January 20, 2012

Rüütlikostüümid lastele




Jõugu Juhil tuleb sünnipäev. Ega iga päev ei saa üks noor mees seitsmeaastaseks. Selle puhul peame rüütlipidu ja muidugi on tarvis kohaseid rõivaid. Kuna ma kostüümilaenutustest midagi ei tea ja kostüümide ostmine oleks veel hullem, tegin midagi ise.



Kiivri materjaliks on hall voodrisiid, lõige - laiem versioon keskmisest nn. tuukrimütsist. Pildil on kiivrid õmblust mööda kokku pandud.



Keebi materjaliks on tumesinine voodrisiid. Lõiget pole. Panin igale poisile kanga õlgadele ja lõikasin alt enam-vähem parajaks. Ülemisse serva laiem palistus, pael läbi, valmis.



Tuunikad on tehtud vanast voodilinast. Ausalt. Kandiline tükk, servad ära palistatud, käeaugud enam-vähem õigeks, kaelaauk keskele. Vapiloom rinna peal tekkis google piltide ja veekindla markeri abiga, ehk: guugeldasin "eagle (lion, dragon) coat of arms medieval", valisime sobiva pildi välja, salvestasime, Mees töötles natuke Paintiga, kui vaja - et oleks õiges mõõdus ja mustvalgena printides normaalne jääks -, printisime. Siis pistsin pildi tuunika rinnaesise alla ja hakkasin markeriga joonistama, põhijooned kumasid piisavalt läbi.



Põhimõtteliselt oleks vaja ka mõõgavöösid, aga korralik püksirihm on olemas ainult Jõugu Juhil, nii et selle asja kallal tuleb veel mõtiskleda. Mõõgad ja kilbid tulevad papist, sest pappmõõgaga veheldes ei saa oluliselt haiget, plastmassmõõgaga meiepere kogemuse järgi saab. Samuti vajavad õilsad rüütlid ja nende külalised hobuseid. Meil on hulk ümarliiste juba ootamas ja Säästumarketist pätsasime pappkaste. Hakkan nüüd hobusepäid maalima.



Peo temaatilised tegevused saavad olema: kilbikaunistamine, lohetapmine (iga rüütel ratsutab paberist ja õhupallidest meisterdatud lohe poole ja püüab teda grillvarras-piigiga tabada), kaminas vorstide grillimine ja tordikindluse söömine.

Sunday, January 8, 2012

30 minutit

Sattusin hiljuti netiavarustest lugema 30 minuti printsiibist. Alatise ajahäda puhul on see täiesti geniaalne ja sealjuures väga lihtne lahendus. Põhimõtteliselt on ju elu säilitamiseks hädavajalike tegevuste kõrval vaja teha ka midagi muud, näiteks sorteerida fotosid, kududa kampsunit või tegeleda potililledega. Ilmtingimata ei pea, aga tahaks, sest meeldib. Suur osa sellistest meeldivatest tegevustest nõuab mahaistumist ja tegelemist, eduka edasijõudmise huvides võimalikult sageli. Väikeste laste kõrvalt on üsna võimatu pikemaks ajaks maha istuda ... aga 30 minutit - või kui palju kellelegi parajasti sobib - leiab igapäevaselt ikka. Tegelikult olen ma seda isegi varem rakendanud, ise teadmata, mis see on. Kui Tema Titendus hakkas suuremate poistega samal ajal lõunaunele minema, tekkis minu päeva õndsalt lastevaba tunnike. Kasutasin seda süstemaatiliselt lugemiseks ja suhtlemiseks, väga tore oli.

Nüüd olen rakendanud 30 minuti põhimõtet umbes nädalakese, et saada edasi kampsuniga, mida ma juba mitu kuud koon. Toimib. Võtan igast päevast (või igast teisest päevast) pool tundi, et istuda ühe koha peal ja kududa. Õnneks ei ole kampsunikudumine sedasorti asi, mille juures lastega suhelda ei saa. Lugemiseks, palvetamiseks või väga väikeste laste ema puhul ilmselt igasugusteks projektideks tuleb ilmselt leida lastevaba 30 minutit. Et Asjad Tehtud Saaks, tuleb seda aga teha iga päev - või siis igal teisel päeval.