Sunday, January 29, 2012

Pitsamuffinid

Käisime Mehega reedel Werneri kohvikus kooki söömas. Kuna Mehel oli kõht tühi, võttis tema lisaks ka ühe pitsamuffini. Koogid olid head, nagu oli ka ootuspärane. Võib edaspidi süüa küll. Pitsamuffin ... nojah. Mina maitsesin, neelasin suutäie alla, aga tulevikus ma selle käki peale raha ei raiskaks. Mees oli piisavalt näljane, et ära süüa. Werneri pitsamuffin sisadas endas üht püstasendis, võrdlemisi sündsusetu kujuga miniviinerit, mingeid tuvastamata maitseaineid ja suures koguses rasva. Pitsa seostub meie jaoks pärmitaina ja singi või vorstiga, viiner ei kuulu kumbagi liiki.

Koduteel mõtlesin välja pitsamuffinid, mis said nii Mehe kui laste heakskiidu. Täitsa võimalik, et keegi targem on selliseid juba valmistanud, aga guugeldades sain millegipärast kõigepealt palju küpsetuspulbri baasil pitsamuffineid. Muidugi, kui Sinu arvates ei tohi pärmiga kergitatud saialist muffiniks nimetada - võib-olla ei tohigi neid kokandusteoreetikute meelest nii nimetada, kohe ametlikult? -, siis palun vabandust ja ootan ettepanekuid, kuidas neile õige nimi anda. Seni aga lähtun ma kasutatavate küpsetusvormide liigist ja nimetan oma tänast loomingut jätkuvalt pitsamuffiniteks.

22 muffini jaoks läks vaja:


  • üks kogus pärmitainast, nii nagu leivamasin segas ja kergitas. Samast hulgast saab plaaditäie kaneelirulle, aga mul pole tõesti aimugi, kui palju see ports kaalub.

  • umbes 150 g sinki;

  • pool sibulat;

  • 11 kirsstomatit;

  • pool paprikakauna;

  • umbes 120 g juustu;

  • sorts oliiviõli;

  • soola-pipart;

  • kuivatatud basiilikut.

Kõigepealt tekita pärmitainas. Sõtku sinna sisse hakitud sibul ja hakitud sink. Siis jaga tainas muffinivormidesse (enne pane muffinivormi pabervorm sisse!). Lõika kirsstomatid pooleks ja haki paprika peeneks. Pane mõlemad kaussi, lisa oliiviõli, basiilik, natuke soola ja pipart. Sega. Jaga nüüd tomatid ja paprika niimoodi tainatükkidele vormides, et iga tainatüki peale jääks kummuli üks poolik tomat ja natuke paprikat. Puista peale riivitud juustu. Pista kõik ahju ja küpseta 200'C juures, kuni juust on pealt natuke krõbe. Igaks juhuks proovi tikuga, kas saiaosa on läbi küpsenud.


Põhimõtteliselt võiks kattesse panna ka seeni, oliive, küüslauku, värsket basiilikut, või minu poolest ka ananassi. Teine võimalus oleks tainas rullida ja korvikeste põhimõttel muffinivormidesse panna, et need siis meelepärase pitsakraamiga täita.

Friday, January 20, 2012

Rüütlikostüümid lastele




Jõugu Juhil tuleb sünnipäev. Ega iga päev ei saa üks noor mees seitsmeaastaseks. Selle puhul peame rüütlipidu ja muidugi on tarvis kohaseid rõivaid. Kuna ma kostüümilaenutustest midagi ei tea ja kostüümide ostmine oleks veel hullem, tegin midagi ise.



Kiivri materjaliks on hall voodrisiid, lõige - laiem versioon keskmisest nn. tuukrimütsist. Pildil on kiivrid õmblust mööda kokku pandud.



Keebi materjaliks on tumesinine voodrisiid. Lõiget pole. Panin igale poisile kanga õlgadele ja lõikasin alt enam-vähem parajaks. Ülemisse serva laiem palistus, pael läbi, valmis.



Tuunikad on tehtud vanast voodilinast. Ausalt. Kandiline tükk, servad ära palistatud, käeaugud enam-vähem õigeks, kaelaauk keskele. Vapiloom rinna peal tekkis google piltide ja veekindla markeri abiga, ehk: guugeldasin "eagle (lion, dragon) coat of arms medieval", valisime sobiva pildi välja, salvestasime, Mees töötles natuke Paintiga, kui vaja - et oleks õiges mõõdus ja mustvalgena printides normaalne jääks -, printisime. Siis pistsin pildi tuunika rinnaesise alla ja hakkasin markeriga joonistama, põhijooned kumasid piisavalt läbi.



Põhimõtteliselt oleks vaja ka mõõgavöösid, aga korralik püksirihm on olemas ainult Jõugu Juhil, nii et selle asja kallal tuleb veel mõtiskleda. Mõõgad ja kilbid tulevad papist, sest pappmõõgaga veheldes ei saa oluliselt haiget, plastmassmõõgaga meiepere kogemuse järgi saab. Samuti vajavad õilsad rüütlid ja nende külalised hobuseid. Meil on hulk ümarliiste juba ootamas ja Säästumarketist pätsasime pappkaste. Hakkan nüüd hobusepäid maalima.



Peo temaatilised tegevused saavad olema: kilbikaunistamine, lohetapmine (iga rüütel ratsutab paberist ja õhupallidest meisterdatud lohe poole ja püüab teda grillvarras-piigiga tabada), kaminas vorstide grillimine ja tordikindluse söömine.

Sunday, January 8, 2012

30 minutit

Sattusin hiljuti netiavarustest lugema 30 minuti printsiibist. Alatise ajahäda puhul on see täiesti geniaalne ja sealjuures väga lihtne lahendus. Põhimõtteliselt on ju elu säilitamiseks hädavajalike tegevuste kõrval vaja teha ka midagi muud, näiteks sorteerida fotosid, kududa kampsunit või tegeleda potililledega. Ilmtingimata ei pea, aga tahaks, sest meeldib. Suur osa sellistest meeldivatest tegevustest nõuab mahaistumist ja tegelemist, eduka edasijõudmise huvides võimalikult sageli. Väikeste laste kõrvalt on üsna võimatu pikemaks ajaks maha istuda ... aga 30 minutit - või kui palju kellelegi parajasti sobib - leiab igapäevaselt ikka. Tegelikult olen ma seda isegi varem rakendanud, ise teadmata, mis see on. Kui Tema Titendus hakkas suuremate poistega samal ajal lõunaunele minema, tekkis minu päeva õndsalt lastevaba tunnike. Kasutasin seda süstemaatiliselt lugemiseks ja suhtlemiseks, väga tore oli.

Nüüd olen rakendanud 30 minuti põhimõtet umbes nädalakese, et saada edasi kampsuniga, mida ma juba mitu kuud koon. Toimib. Võtan igast päevast (või igast teisest päevast) pool tundi, et istuda ühe koha peal ja kududa. Õnneks ei ole kampsunikudumine sedasorti asi, mille juures lastega suhelda ei saa. Lugemiseks, palvetamiseks või väga väikeste laste ema puhul ilmselt igasugusteks projektideks tuleb ilmselt leida lastevaba 30 minutit. Et Asjad Tehtud Saaks, tuleb seda aga teha iga päev - või siis igal teisel päeval.