Sattusin hiljuti netiavarustest lugema 30 minuti printsiibist. Alatise ajahäda puhul on see täiesti geniaalne ja sealjuures väga lihtne lahendus. Põhimõtteliselt on ju elu säilitamiseks hädavajalike tegevuste kõrval vaja teha ka midagi muud, näiteks sorteerida fotosid, kududa kampsunit või tegeleda potililledega. Ilmtingimata ei pea, aga tahaks, sest meeldib. Suur osa sellistest meeldivatest tegevustest nõuab mahaistumist ja tegelemist, eduka edasijõudmise huvides võimalikult sageli. Väikeste laste kõrvalt on üsna võimatu pikemaks ajaks maha istuda ... aga 30 minutit - või kui palju kellelegi parajasti sobib - leiab igapäevaselt ikka. Tegelikult olen ma seda isegi varem rakendanud, ise teadmata, mis see on. Kui Tema Titendus hakkas suuremate poistega samal ajal lõunaunele minema, tekkis minu päeva õndsalt lastevaba tunnike. Kasutasin seda süstemaatiliselt lugemiseks ja suhtlemiseks, väga tore oli.
Nüüd olen rakendanud 30 minuti põhimõtet umbes nädalakese, et saada edasi kampsuniga, mida ma juba mitu kuud koon. Toimib. Võtan igast päevast (või igast teisest päevast) pool tundi, et istuda ühe koha peal ja kududa. Õnneks ei ole kampsunikudumine sedasorti asi, mille juures lastega suhelda ei saa. Lugemiseks, palvetamiseks või väga väikeste laste ema puhul ilmselt igasugusteks projektideks tuleb ilmselt leida lastevaba 30 minutit. Et Asjad Tehtud Saaks, tuleb seda aga teha iga päev - või siis igal teisel päeval.
No comments:
Post a Comment