CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, March 15, 2012

Säästumenüü

Täna lugesin Ekspressist artiklit insuldi tagajärjel töövõimetuks muutunud üksikisast, kellel jääb enda, kolme lapse ja kassi toidurahaks kuus ainult 200 eurot. Kommentaarid sellele artiklile olid mitmesugused, mõned põhjasid laste ema, mõned oigasid, et alla 1000 euro kuus jääb ühe väikelapsega peregi nälga, mõned arvasid, et pere vajaks tugiisikut ja õpetust.

Muidugi, artikkel on üks asi ja päris elu teine. Seda peret tundmata ei tea kõiki fakte. Pealegi ei saanud mina artiklist aru, kas 200 eurot on puhtalt toiduraha või tuleb selle eest osta ka kõik muu. No ja külapoe hinnad on kindlasti midagi muud kui linna supermarketi omad. Aga. Lähedalasuvas linnas on Konsum, mille hinnad ei tohiks suurema linna hindadest nii väga erineda (ma seal muid poode ei tea). Peres on kaks suuremat last, kes võivad koolitööde kõrvalt ka natuke kodumajandamist õppida. Noorim laps ei pea kodus hommikust (isa pakkuvat kiirnuudleid!) sööma, sest lasteaias lükatakse tavaliselt kohe pudrukauss nina alla. Mõtlesin artiklilugemise vahele, mida mina perele söögiks pakuksin, kui peaksin pidevalt väga säästlikult majandama. Tulemus on järgmine:

Hommikul puder. Puder võiga, puder moosiga (kui on; hiljemalt augustis peaks vaesematel peredel mustikaid küll olema, need kasvavad metsas ilma rahata ja üheks pikaks päevaks annab end ehk ikka marjule organiseerida). Kodune müsli. Kodune jogurt, mille valmistamine on tõesti imelihtne. Kodusai, kui pärmitaigen välja tuleb.
Lõuna ajal (või õhtul, sõltuvalt pere päevasest graafikust) võileib. Praetud muna, keedetud muna. Keskmist sorti keeduvorst on ka päris odav. Eilse õhtusöögi ülejäägid, kui neid juhtub olema.
Õhtul suppi, suppi, suppi! Aedviljasuppi, paksemat hakklihasuppi, vorstisuppi, frikadellisuppi. Köögiviljahautised on maitsvad ja maksavad vähe. Munaroad, praekartulid sibula ja munaga; kanapikendused. (Räimed ja räimeroad).
Magusaks õuna. Õunakooki. Kodust jogurtit. Vaesed rüütlid. Piimakissell. Pannkoogid.

Peaks tegelikult lausa proovima. Meie perele loovad piiranguid muidugi minu kaerahelbeallergia ja Mehe kalavihkamine, nii et kaeraputru ja räime pole mõtet menüüsse panna, aga muidu peaks see olema teostatav.

Muidugi, meie pere eelis on, et meil on olemas enam-vähem kõik toiduvalmistamiseks ja -säilitamiseks kasutatavad kodumasinad, pluss minul on kodumajandamise vastu huvi ja tundub, et ka oskus hakkab tekkima. Aga siiski - kui on vähegi tahtmist ja jaksu, siis ju suudab inimene õppida?

Juustuburgerisupp

Originaalretsept pärineb ühest ameerika koduperenaiste supiteemalisest e-raamatust, mina modifitseerisin natuke, kuna kõiki komponente ei olnud käepärast. Usun, et sai siiski piisavalt juustune ja burgerine.

Kuumuta potis natuke õli, haki üks rusikasuurune sibul, pane potti. Riivi üks väga suur porgand ja tükelda üks sellerivars, pane ka potti. Puista peale kuivatatud basiilikut. Samal ajal prae pannil 300 grammi väherasvasemat hakkliha. Kui aedviljad kipuvad potis pruuniks minema, lisa natuke vett. Las nad podisevad, kuni sibul hakkab läbipaistvaks tõmbuma. Nüüd lisa kaks suurt peotäit kartulikuubikuid, hakkliha pannilt ja paar tassitäit vett. Murenda potti ka üks puljongikuubik. Keeda, kuni kartulid on pehmed. Nüüd lisa umbes 100 grammi juustu tükkideks lõigatuna. Kuumuta veel, kuni juust on sulanud. Soovi korral lisa soola ja pipart. Sellest kogusest jätkub kahele täiskasvanule ja kolmele väikesele lapsele.

Minu meelest on see supp odav, aga samal ajal toitev (hernesupp on toitev peresöök). Mehele ja Jõugu Juhile maitseb ka, Lillebror ja Unistaja on veel eas, kus hinnang toidule sõltub tujust.

Thursday, March 8, 2012

Kuidas vältida kakamaalinguid?

Aeg-ajalt on kuulda, et mähkmelapsed tunnevad vanemate meelest tülgastavat huvi mähkmesisu vastu. On neid, kelle meelest ei tohi last maailma avastamisel takistada. Mina arvan, et avastamine on tore täpselt nii kaua, kuni see ei muutu vastikuks ja/või tervistkahjustavaks.



Lillebror (siis veel Tema Titendus) oli Asjaliku Aastase Avastaja eas 2010. aasta ülipalaval suvel. Öödeks pakkisime ta alati õhukesse tudukombesse, sest täispalkmaja ei kuumene ülearu üle ja ma ei ole nii mõnegi tuttava emme suureks imestuseks nõus iga kahe tunni tagant ärkama, et lapsele tekki peale tagasi panna. Lillebror, kes juba siis leidis, et magamine on nõrkadele, õppis mingil suveöisel hetkel tudukombe lukku lahti tõmbama ja nii oli meilgi kakamaalingute oht - sest ega Lillebror ei pidanud vajalikuks kedagi öösel või hommikul vara täistehtud mähkmest teavitada. Mähkmekrõpse lahti tõmmata aga meeldis talle küll.


Sõbranna soovitas Lillebrorile tudukombe tagurpidi selga panna - seljapealset lukku ei saa väike laps ise lahti. Kuna meie aktiivmajas tulid kõne alla ainult taldadega tudukombed, siis ei olnud see lahendus. Muidu, ma usun, oleks sellest kasu küll.


Ühest Ameerika emmeblogist lugesin nõksu, mis meile sobis - pärast kombe selgapanekut tõmba lapsele kõhu ümber nn. MacGyveri teip. Loomulikult mitte kõvasti pingule! Riide pealt tuleb see kergelt lahti, aga laps ise sellest vabaneda ei suuda. Mähe jääb hommikuni paika ja loodetavasti peab kõik vajaliku sees kinni.

Pildil on aasta ja viie kuu vanune Lillebror, valmis tuttu minema. Ta ise leidis, et selline öö-vöö on väga lõbus, kuigi natuke imelik.

Wednesday, March 7, 2012

Teadaanne

Tema Titendus esineb nüüdsest siin blogis uue nimega. On kuidagi kummaline kolmeaastast noormeest titeks kutsuda, vähemalt arvavad nii minu sõbrad ja sugulased. Uueks nimeks valisin Lillebror. Kuigi meie perel ei ole Rootsiga mingit seost, kasutavad Svante Svantesoni rootsikeelset hüüdnime ka sakslased, kellega meil mingil määral sidemeid on. Karlssoni lood meeldivad nii Jõugu Juhile kui Unistajale väga, pealegi on ka meil kolm last ja aeg-ajalt palju kaneelisaiakesi.

Thursday, March 1, 2012

Kaheaastasega teatris?

Ühes teises blogis avaldati arvamust, et "Mary Poppins" on kuuesele liiga pikk etendus. ma arvan natuke ka.

Meie käisime kuu aega tagasi kogu kambaga "Mary Poppinsit" vaatamas, see tähendab, et kaasas olid kõik lapsed - seitsmeseks saanud Jõugu Juht (tema sünnipäeva puhul me teatris käisimegi), viiepoolene, natuke tavalistest lastest erinev Unistaja ja tol hetkel kahe aasta ja kümne kuu vanune Tema Titendus, sülepiletiga.

Iga laps on muidugi erinev ja iga vanem tunneb oma last kõige paremini, aga mina keeldun nägemast probleemi kolmetunnises etenduses.

Esiteks ... Minu jaoks oli juba enne emakssaamist selge, et üks kõige olulisemaid väikelastele õpetatavaid oskusi on paigalistumine. Enamik lapsi oskab ringi joosta ja kisada niiehknii, tasakesi istumist tuleb õpetada. Parima juhendi selleks leidsin, kui Tema Titendus oli umbes aastane. Õpetuse järgi pidi alustama küll kaheksakuuse beebiga, aga mõtlesin, et parem hilja kui mitte kunagi - ja töötas! Õpetus oli umbes selline, et pane laps oma sülle istuma ilma igasuguse huvitava tegevuseta, ütle lapsele "Istu vaikselt," ja ära talle rohkem erilist tähelepanu pööra. Kui laps hakkab vingerdama, patsuta talle kergelt vastu reit ja korda: "Istu vaikselt." Kui laps on natuke aega rahulikult istunud, võib ta sülest maha minna. Alustada kästi mõnekümnesekundilise rahulikult istumisega ja jätkata, kuni laps suudab vähemalt kümme minutit ilma erilise lõbustamiseta paigal püsida. Tema Titendus sai asja umbes nädalaga selgeks, aga ta oli ka eriliselt leplik beebi. Hiljem me enam eritrenni ei teinud, aga Titendus mäletas, kuidas asi käib.

Teiseks, meie perel on kombeks pühapäeviti kirikus käia. Meie koguduses oodatakse väikeste lastega peresid peasaali jumalateenistuse esimeseks veerandtunniks, mille lõpus on tavaliselt mõneminutiline lastejutt. Siis lähevad lapsed pühapäevakooli tundidesse või soovi korral väikesesse saali mängima. Jõugu Juht ja Unistaja on harjunud vaikselt viibima olukorras, kus nad räägitavast suurt midagi aru ei saa.

Kolmandaks, Tema Titendus armastab muusikat lausa pööraselt. Igapäevased linna- ja kojusõidud (pool tundi autos) mööduvad sageli tema valju ja entusiastliku laulu saatel. Ta oli umbes aasta ja üheksa kuud vana, kui elas paari nädala jooksul protestimata üle kaks kirikukontserti, ja paar kuud üle kahe aasta vana, kui meile kingiti piletid emadepäeva kontserdile "Vanemuise" kontserdimajas. Titendus nautis kontserti ausalt öeldes rohkem kui vanemad, Toomas Anni ei ole paraku ei minu ega Mehe maitse.

Neljandaks, teatrietendusel on vaheaeg ka. Meie käisime vaheajal Titenduse ja Unistajaga kempsusabas - Titendusele meeldisid väga kätekuivatusautomaadid -, kõndisime treppidest üles ja alla, vaatasime aknast üle talvise Tartu ja jalutasime niisama edasi-tagasi. Lapsed said liikuda ja teine vaatus läks päris libedalt.

Tema Titenduse jaoks oli kõige suurem probleem võimendus, sest tema kõrvad on veel väga tundlikud - see aga on niisugune asi, mida ei teatris ega muudelgi üritustel ise muuta ei saa. Õnneks on issi süles maailma kõige turvalisem paik ja kuigi Titendus esimeste mürtsude peale avaldas vaikselt soovi ära minna, läks varsti liiga huvitavaks, et mürale tähelepanu pöörata. Järgmisel päeval vaatas ta vaimustusega ära pool "Mary Poppinsi" filmi (tuttavaid laule kuuldes piiksudes: "Ma tean seda!") ja ülejärgmisel päeval tegi ettepaneku jälle teatrisse minna. Ilmselt ei saanud ta isegi võimendusest mingit kauakestvat traumat.

Kas siis minna kahesega teatrisse? Vastuseks ühe teise kahese emme küsimusele -
oleneb lapsest. Arvan, et mida lähemal on kahene kolmandale sünnipäevale, seda parem. Minu meelest on olulised veel:



  • laps peab oskama vaikselt paigal istuda ka siis, kui parajasti väga põnev ei ole;


  • lapsevanem peab olema valmis last kogu etenduse ajal süles hoidma või temaga esimese jonni peale välja minema;


  • lapsele võiks etenduse tegelased olla tuttavad - meie lugesime õhtujutuna kuu aega kõiki "Mary Poppinsi" raamatuid (ma loen kõigile lastele sama raamatut);


  • lapsel võiks olla varasem kogemus mõne vähempiduliku pika paigalistumisega.


  • laps peab nunnu välja nägema. Klassikaline piduriietus on parem valik kui Pikne McQueeniga särk, ilusasti riides lastele antakse rohkem nihelemist andeks.