CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, August 27, 2012

Koolitee-treening

Jõugu Juht läheb järgmisest nädalast kooli. Esimesse klassi. Iseseisev koduõpe ei tule tema puhul paraku kõne alla ja pere majandusliku seisu tõttu (loe: Eesti Vabariigi õpetajapalkade tõttu) ei tule jällegi kõne alla ühe vanema kojujäämine. Loodame, et kool Jõugu Juhti hariduse omendamisel ei takista.

Et septembris on koolitee selgeksõppimiseks juba hilja ja ei Mees ega mina ilmselt ei saa Jõugu Juhil autoga järel käia ... ja Vanaema ja Vanaisa oleks ka tobe jooksutada ... tegime täna natuke trenni. Tee on tegelikult tuttav, autoga kümneid kordi sõidetud, jalgsi aga mitte.

Marsruut oli kooli väravast Vanaema ja Vanaisa majani. Koju ei pääse meie elukoha geograafilise eripära tõttu niiehknii muidu kui autoga. Maaliini buss ei ole esialgu veel arvestatav võimalus, sest bussijaama orienteerumine on ainult üks probleem (seitsmeaastane laps üksi metsa vahel kõndimas, seitsmeaastane laps mitu tundi üksi suures tühjas majas, seitsmeaastane laps üksi ahju kütmas ... ei ole just meie maitse).

Kooli väravas ütlesin Jõugu Juhile, et nii, nüüd ütle sina emmele, kuidas me siit läheme ja mida teha tuleb. Jõugu Juhi meelest oli väga lõbus juhendada, et nüüd vaatame vasakule ja nüüd paremale, siit keerame. Poole tee pealt võtsin mina auto ja lubasin, et ootan Jõugu Juhti silla juures. Ise passisin natuke, kas läheb järgmisest tänavast ilusti üle - läks. Silla juures ei olnud parkimiskohta ja kui ma lõpuks hingeldades silla kõrgeimasse punkti jõudsin, otsis Jõugu Juht juba telefoni, et küsida, kuhu ma kadunud olen. Kõndisime koos üle silla ja siis avaldas Jõugu Juht soovi edasi üksi minna. Leppisime kokku, et Vanaema hoole alla jõudes helistab Jõugu Juht, et on kohal ja elus. Helistas.

Kogu jalutuskäik kestab alla poole tunni ja kogu teel on ainult üks tõsisem teeületus, kõik muud on väiksemad tänavad, kus väga palju liiklust ei ole. Sellegipoolest kargan ma tõenäoliselt mitu kuud telefonihelina peale, kui Jõugu Juhil tunnid läbi on. Lahtilaskmine ei ole kerge ...

Thursday, August 23, 2012

Iselugemise raamatud algajale lugejale

Kuueaastaste poistega on meil raskusi, ütles müüja raamatupoes, kui Jõugu Juhi lasteaiasõbrale kingitust otsisime. Mõni kuu hiljem, kui Jõugu Juht ise juba enam-vähem luges, kogesime neid raskusi ka omal nahal. Suurtähtedega raamatud on kas päris tittedele või lihtsalt igavad. Kuue-seitsmeaastane poiss tahab, et raamat oleks ÄGE! Kolleegilt kingiks saadud "Piltidega jutte poistele" jällegi alustab kohe nii pikkade sõnadega, et Jõugu Juht oli päris meeleheitel. Hiljem, kui lugemine rohkem käpas, luges läbi ja leidis, et nii enam-vähem raamat on, võib lugeda küll. Lõpuks leidsin tööl raamatukogust Heiki Vilepi raamatud. Ja juhtus ime - laps luges! Luges läbi nii "Jani seiklused varjudemaal" kui kõik kättesaadavad Liisu lood. "Kapiukse kollid planeedil X" ja "Une-mati udujutud" meeldisid ka väga. Siis tõin talle Roald Dahli "George'i imelise arstirohu" ja noormees näris end ka sellest läbi. Tõsi, sama autori "Tohlamid" meeldis rohkem. Nüüd on Jõugu Juht juba pikemat aega koomiksilainel, vaheldumisi laste aimeraamatutega. Peaasi, et laps loeb.

Et lugemisoskus ikka tõsiselt edeneks, leppisime Jõugu Juhiga juba ammu kokku, et ta loeb ka emmele raamatuid ette. Esimene sedasorti raamat oli "Pildiraamat Piiblist" - head lühikesed jutud, teemad suurelt jaolt pühapäevakoolist tuttavad. Võttis aega, aga läbi see loetud sai. Jõugu Juht luges kahe lehekülje kaupa, kolm-neli korda nädalas. Lugemise vahele arutasime võõraste sõnade tähenduse üle. Kevadel sai see raamat lõpuks läbi. Siis läksime Jõugu juhiga raamatupoodi ja ostsime talle tema enda valitud raamatu. Valiku kergendamiseks tegin mina esmase valiku, umbes seitse teost, ja käskisin neist valida. Valituks osutus Markus Saksatamme "Ruubert, lohe ja laevapoisid". Pelgasin küll pisut raamatu paksust ja teksti keerukust, kuid kahe-kolme lehekülje kaupa luges Jõugu Juht ka selle raamatu läbi. Pedagoogilises mõttes on tegu muidugi täiesti sobimatu raamatuga, aga eks peetud ka "Pipi Pikksukka" sobimatuks. Rohmakavõitu sõnakoomika ("Ise pisike nigu silgu naba ...") ja õnneliku lõpuga klaver-põõsas seiklused olid just need, mis seitsmeaastasele poisile sobisid. Praegu oleme alustanud Holger Puki raamatuga "Rong tunnelis". Esimese peatüki jooksul jõudis Jõugu Juht juba selle raamatu valimist kahetsema hakata (andsin talle seekord Vanaema riiulist virna ette), aga kui teises peatükis rääkiv lõvi ja tongipüstol mängu tuli, läksid noormehel silmad särama ja tekkis huvi. Loodetavasti on lõpuni põnev.

Raamatud, mida lastele lugeda. Teine osa

Eile õhtul nõudsid poisid nagu tellitult "Pokuraamatut". Kolmandik raamatust täitis ilusti meie tavalise unejutu-aja ja kui ma ütlesin, et ülehomme saab see raamat läbi, tegid lapsed pettunud häält. Nii et laste poolt ärapõlatud häid raamatuid tasub mõne aja möödudes uuesti pakkuda.

Mitte-pildiraamatute hulka lähevad minu jaoks raamatud, kus teksti on rohkem kui pildimaterjali ja iga pilt ei pea ilmtingimata olema samal leheküljel, kus on selle kohta käiv tekst. Viieaastastele igatahes juba sobivad, tundub mulle.

Mitte-pildiraamatutest olen mina poistele lugenud:
  • Rudyard Kipling - "Mowgli" ja "Muinaslugusid". Mõnevõrra segadust tekitas asjaolu, et Mowgli miltifilm oli varem nähtud ja see päris ei ühildunud raamatuga.
  • Annie M. G. Schmidt - "Pluk ja punane autokraana", "Viplala lood", "A nagu Abel", "Jip ja Janneke". Neist viimane oli mulle endale tõeline katsumus - vist üheski raamatus pole koos nii palju pahandusi!
  • Dagmar Normet - "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups" ja "Une-Mati rannakülas". Esimene osa on märgatavalt parem kui teine.
  • Robert Vaidlo - "Lood Kukeleegua linnast" ja "Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis". Pioneeri asemel tegutses minu loetud Kukeleeguas skaut ja seersant Tirr töötas politseis. Ei tahaks asju esialgu veel väga segaseks ajada - lood ise on ju ajatud ja pole mingit vajadust rõhutada, et kirjutatud on nad nõukogude ajal.
  • Marta Sillaots  "Trips, Traps, Trull ja teised". Väga armas raamat.
  • Janosch "Oo, kui kaunis on Panama". Saksa lastekirjanduse klassika, mis lõpuks ometi avaldati ka eesti keeles.
  • Aleksei Tolstoi  "Kuldvõtmeke". Klassika.
  • Iko Maran - "Pikk päev", "Londiste, õige nimega Vant" ja "Tuline jäätis". Esimene kolmest on täiesti realistlik lugu, teine kisub muinasjuttu ja kolmas on puhas absurd, aga see lapsi ei häirinud.
  • Marlen Haushofer "Hea laps on raske olla". Täiesti ajatu raamat, alles siis, kui nahkpükstest juttu tuli, taipasin uurida, millal kirjutatud. Segadusse ajab, et pildid on joonistanud Ilon Wikland. Eks ta selline Alpide Bullerby lugu olegi ...
  • Václav Čtvrtek  "Rumcajs". Raamat, milles tegutseb täiesti ehtne röövel.
  • Ottfried Preussler "Väike nõid". Sobib lugeda siis, kui lastel on selge, et igasugune nõidumine ja nõiamängimine on absoluutselt sobimatu. Õnneks ei märganud meie lapsed, et lõpus maksab väike nõid teistele nõidadele kiusamise eest kätte. Hea võimalus arutleda, kas tädi Rumpumpeli käitumine oli õige või mitte (ei olnud, ta oleks pidanud väikest nõida manitsema, kui nõiatavade rikkumist märkas, mitte salaja kompromiteerivat materjali koguma).
  • Kalju Saaber "Nille, Värten ja Peopesa". Väga armas raamat, kus üheks peategelaseks on kassipoeg.
  • Ellen Niit "Pille-Riini lood". Ka selle raamatu puhul (mul oli üsna karvaseks loetud esmatrükk) tuli üht-teist välja jätta ja kolhoos või sovhoos, paraku ei mäleta, mis seal oli, sujuvalt asendada "suurfarmiga". Ma lihtsalt ei ole valmis oma lastele kogu nõukogude aja terminoloogiat seletama. Õpime seda teemat tundma tasapisi.
  • P. L. Travers "Mary Poppins". Lugesin ette kõiki olemasolevaid Mary Poppinsi raamatuid vahetult enne "Vanemuisesse" muusikali vaatama minemist. Parim on siiski vana, vist seitsmekümnendatest pärinev väljaanne. Seal on parimad lood ja ka tõlge on IMHO suupärasem kui uustõlked.
  • Mira Lobe "Vanaema õunapuu otsas". Lustlik ja lastepärane.
  • A. A. Milne "Karupoeg Puhh". Mitte ajada segi Disney kollast karva mõmmikuga!
  • Magda Szabo "Saaresinine". Koolieelikutele veidi raske, aga poistele siiski meeldis.
  • E. B. White "Charlotte koob võrku". Ka koolieelikutele raskevõitu, aga ilus ja südamlik.
  • Jaan Rannap "Maari suvi". Absoluutselt eakohane. Plaanis on ka "Loomalood", kus peaks muu hulgas olema ka lugu tuletõrjekoer Nublust.
  • James Krüss - "Minu vaarisa ja mina" ja "Majakas Vähimadalal". Vaarisa-raamatut ilmselt ei pea selgitama. Majaka lugu on mõnevõrra muinasjutulisem, aga sarnase ülesehitusega - tegelased jutustavad üksteisele lugusid.
  • Irma Truupõld "Rohelise päikese maa". Veel üks eestiaegne klassik.
  • Hugh Lofting "Doktor Dolittle". Lugesin poistele järjest ette kõik minu lapsepõlvest välja antud neli osa. Natuke palju sai, sellepärast ei ole ülejäänud osi hankinud, kuigi eesti keeles peaks neid olema veel üsna mitu.
  • Hannu Mäkelä "Härra Huu". Mõnevõrra müstiline raamat, aga lastele meeldis. Samalt autorilt on olemas ka "Hobune, kes kaotas prillid ära", mis on isegi veel geniaalsem kui Huu lugu.
  • Lewis Carroll "Alice Imedemaal". Oma absurdsuses on seegi raamat koolieelikutele raskevõitu. Sellepärast jätsin esialgu teise osa ette lugemata.
  • Roald Dahl - "Matilda", "Suur sõbralik hiiglane", "Charlie ja šokolaadivabrik". Poistele meeldis kohe väga, nii väga, et Jõugu Juht näris end oma vastomendatud lugemisoskusega kohe ka "George'i imelisest arstirohust" läbi.
  • Tove Jansson "Muumitroll". Kõik muumilood on igati suurepärased. Rasked ja siiani lugemata on "Hilja novembris" ja "Muumipapa ja meri". Meie majja on lubatud ainult ehtne muumindus, mitte mingeid hilisemaid tuletisi.
  • Eno Raud "Naksitrallid". Kommentaare pole vaja.
  • Donald Bisset "Kõnelused tiigriga". Ei ole väga popp raamat, kuna poisid eelistavad pikemaid lugusid, et saaks terve raamatu jagu jälgida samade tegelaste seiklusi. Siiski on tegu täiesti geniaalse raamatuga.
  • Astrid Lindgren. Veel ei ole me lugenud Kalle Blomkvisti ja Tjorveni seiklustest, aga küll jõuab. Väga meeldisid "Vahtramäe Emil" ja "Madlike".
  • Meelike Saarna "Mattias ja mamma". See on oma sisu poolest pigem pisemate laste raamat, aga nii tekst kui pildid sobivad rohkem umbes viiestele. Võrdlused väikevenna käitumisega olid igati asjakohased.
Lähema poole aasta sees kavatsen ette lugeda veel Anne-Catherine Vestly kaheksa lapse lugusid, Henno Käo raamatuid ja Astrid Reinla kassilugusid. Cornelia Funke, Ottokar Domma ja Terry Pratchetti jaoks on ikka veel liiga vara, eriti Lillebrori jaoks. Heino Väli ja Aino Perviku mereröövlilood ... Võib-olla. Enne peaks siiski Narnia lugudega tutvuma.

Wednesday, August 22, 2012

Raamatud, mida lastele lugeda

Sõbranna K. korduval nõudmisel püüan tekitada nimekirja raamatutest, mida olen oma lastele lugenud. Nimekiri tuleb kindlasti poolik ja saab edaspidi täiendatud, sest hetkel toimub lastetoas Lõunauni, tuntud ka kui Õnnis Vaikusehetk, mida ei tohi mingi raamaturiiulis sorimisega segada. Kirjutan praegu mälu järgi, uuemate raamatute puhul lisan lingi, mis ei ole mõeldud ühe või teise raamatukaupmehe reklaamiks.

Päris titeraamatuid olen ma lastele ette lugenud väga vähe. Kohe kuidagi ei kisu lugema teksti stiilis "Auto teeb põrr-põrr, traktor teeb ka põrr-põrr." Titeraamatuid on meil lugenud Vanaema, kes üsna lastepärasel moel hindab pilti tekstist enam. Pealegi olid kõik kolm noormeest raamatuhuvi ja pildivaatamise-kannatuse tekkimise hetkel juba eas, kus minu arvates võiks laps vabalt kuulata ka tõelist lugu. Sisuliselt alustasimegi pikema tekstiga pildiraamatutest. Kusagilt jäi silma ka soovitus alati ette lugeda vanima lapse tasemel. Igaks juhuks teen aeg-ajalt põikeid ka Lillebrori tasemele, suurtel poistel pole paljupildiliste raamatute vastu ka midagi.

Pildiraamatutest on meil sobinud:
  • Laura lood. Minule isiklikult väga ei meeldi pildid, kus väikesed tüdrukud iialgi seelikut ega kleidikest ei kanna, aga poisid olid vaimustuses. Jutud on mõnusad ja sisukad.
  • Pettsoni ja Finduse raamatud. Geniaalsed.
  • Mamma Muu. Neid meil endal ei olegi, aga kusagilt sai laenatud ja väga toredad on. Illustraator on sama, kes Pettsoni ja Finduse puhul.
  • Väike Vares. Kuuldavasti olevat tema lugudest paar tükki ka eesti keeles olemas, aga mina loen saksakeelseid raamatuid eesti keeles ette.
  • Väga näljane röövik. See on pildiraamatuklassika, millest ma praegu isegi ei tea, kas seda eesti keeles on või mitte.
  • Auruvedur Thomas. Unistajal oli mingil hetkel suur rongihuvi, siis sobis see raamat väga hästi.
  • Liisu, tuletornikass. Ilusad pildid ja armas lugu.
  • Kapten Sharky lood. No piraadid ju! Aga head piraadid, kes lahendavad olukordi sõbralikult.
  • Salaagent Morrise lood. Väga põnev! Seiklused, mis lõpevad hästi.
  • Mauri Kunnase pildiraamatud. "Jõuluvana" peab jõulude eel igal juhul ette lugema, aga ka niisama on neis raamatutes hulganisti vaatamist ja muhelemist.
Nagu näha, olen ma võrdlemisi margi- ja autoritruu emme. Pildiraamatuid on meil iseenesest veel, aga need ei ole ei poistes ega minus tekitanud mingit kuigi tugevat emotsiooni. Huvitaval kombel ei sobinud poistele "Pokuraamat". Peaks tegelikult uuesti katsetama, äkki nüüd juba sobib - aga on ka täiesti võimalik, et selles loos on liiga vähe madinat ja kraaksumist. Ettelugemise oluline osa on nimelt iga tegelase erinev hääl, ja pikema raamatu puhul peavad vaesel emmel kõik hääled mitu õhtut järjest peas püsima ...


Thursday, August 2, 2012

Keeleõpe juhtub

Meie pere on iseenesest üle keskmise saksakeelne. Nii mina kui Mees räägime saksa keelt probleemivabalt ja käime igal võimalikul juhul Saksamaal ringi reisimas. Tore on ju riigiga tutvuda, kui keelest hästi aru saad. Sellesuvine puhkus koos lastega viis meid samuti saksakeelsesse keskkonda ja nüüd, mõni nädal pärast kojujõudmist võõrustasime nädala jooksul üht austria ja üht saksa peret, kellega tutvusime Couchsurfingu kaudu. Kummaski peres olid meie lastega umbes sama vanad poisid, nii et saksakeelset suhtlemist kuulsid meie pojad kohe eriti intensiivselt.

Unistaja puhul on raske aru saada, mida ta mõtleb või mõistab, tema jaoks ei ole mingi probleem ühtegi sõna ütlemata teise lapsega mõõgavõitlust pidada või ümber maja joosta. Ülejäänud kahe puhul aga sai selle nädalaga selgeks, et võõrkeelses keskkonnas hakkaksid nad üsna kiiresti toime tulema.

Lillebror kirjeldab võimalikku olukorda: "Kui Janile vihma voodisse sadab, siis ta ärkab üles ja hüüab: "Emme!", ei ... "Mama!" ja siis tema emme tuleb ja küsib, miks sul voodi märg on." Agrammatismid on esialgu vast veel eakohased, Lillebror on kolmene. Lillebror ise küll ilmselt veel ei taipa, et ta tegelikult juba natuke saksa keelt mõistab.

Jõugu Juht kurvastas, et tema külalistega rääkida ei osanud, kuid ... Täna hommikul pakkusime külalistele kama. Nende pereisa tundis huvi, kuskohast sellist huvitavat kraami osta saab, Mees selgitas, et seda peaks olema müügil igas suuremas poes. Vestlus toimus muidugi saksa keeles. Kõrvalt kiibitsev Jõugu Juht esitas seepeale veidi eakohatu, kuid kontekstiga täiesti sobiva küsimuse, kuidas meie külalised poes saavad käia, kui nad eesti keelt ei oska ja müüjad enamasti saksa keelt ei räägi. Täiesti ilmselt mõistis Jõugu Juht, millest räägiti, kuid ka tema ei osanud seda ise märgata.

Külalisperes pidavat olema kombeks kolmapäeviti omavahel inglise keelt rääkida, et lapsed harjuksid sohvasurfarite keelega. Olen ammu mõelnud, et peaks püüdma ka meie lapsi kakskeelseks kasvatada, aga tegudeni pole jõudnud. Nüüd on aga nii, et kuu aja pärast alustab Jõugu Juht inglise keele õppimist - kas kaks keelt tal mitte omavahel segi ei läheks? Samas oleks just nüüd ja praegu soodne hetk lapsi saksa keelega harjutama hakata, kuivõrd mingi mõistmine on parajasti tekkimas.