CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, November 26, 2012

Kuidas pahandusi vältida

Täna kirjutatakse jälle laste karistamisest. Mina mõtlesin ka kirjutada, aga jäi pooleli. Las jäi. Parem kirjutan sellest, kuidas lapsi kasvatada nii, et nad ei teekski pahandust.

Pahanduste tegemisest on kirjutatud mitu lasteraamatut, mis lastele meeldivad, aga minule ajavad judinad peale. Näiteks "Jip ja Janneke", "Peeter ja mina", "Hea laps on raske olla". Üks oluline ühisosa läbi kõigi kolme raamatu on, et paharetid on jäetud üksi. Kolmesele ja neljasele (Jip ja Janneke) tuleb igasuguseid jaburusi pähe. Hüperaktiivsetele algklassiõpilastele nagu Peeter ja Ingel ka. Läheb hästi, et kõik lapsed neis raamatutes ellu jäävad.

Niisiis, pahanduste vältimise esimene reegel on: ole lastega koos.

Kogu aeg. Lasteasutustes veedetud aeg peaks olema minimaalne, võta last kaasa poodi ja panka, lase lapsel segada koogitainast ja anna talle kätte väike põrandahari. Patsuta oma last, kallista teda, sasi juukseid, müra temaga. Ära lülita telerit sisse enne, kui laps magab, sealt ei tule niiehknii suurt midagi vaatamisväärset - või vaata peresõbralikke saateid/filme koos lapsega. Selgita talle, mis ekraanil toimub. Kahjuks sellest veel ei piisa. Laps ei tea ka täiskasvanuga koos olles automaatselt, mis on õige ja mis vale käitumine.

Teine reegel: korrigeeri, õpeta, juhenda, keela, suuna, manitse. Ole lapse jaoks olemas!

Kõlab küll hirmsasti, kuid kuni laps õpib vahet tegema heal ja halval teol, peabki teda väga sageli suunama, eelistatavalt kohe, kui vale tegu on toimumas või toimunud. Vajadusel tuleb olla valmis käsutama nagu veltveebel. Kiitusega ei ole vast ükski armastav lapsevanem kitsi, kui olukord on vähegi kiitmist väärt.

Kolmas reegel: õpi oma last tundma!

Mis Sinu lapsele meeldib? Miks ta käitub nii, nagu käitub? Mis on tema mossitamise põhjus? Millal on ta kurb, millal rõõmus? Muidugi, Lillebror on praegu eas, kus ta jonnib, sest ta jonnib, ja püüab kõigiga manipuleerida, sest paraku Vanaema puhul see töötab ... Pahandusi ja halba käitumist ei saa ka lõputult vältida, eriti kolmeaastaste puhul.

Neljas reegel: mõtle, milliseks täiskasvanuks laps peaks saama, ja suuna tema käitumist selle poole.

Kui soovid, et Sinu lapsest saaks vastutustundlik ja hooliv inimene, õpeta teda hoolima ja vastutust võtma. Kui soovid, et laps oleks täiskasvanuna julge suhtleja ja rõõmus seltsiline, vii teda paikadesse, kus ta saaks turvaliselt suhelda ja ennast heade kaaslaste seltsis mõnusalt tunda. Nii ei saa tekkida olukorda, kus laps käitub ühel viisil, aga Sinu ootused tema loomusele on hoopis midagi muud. Kui näiteks soovid, et laps jagaks Sinu vaimustust fotograafia vastu, anna talle varakult pihku kaamera ja väljenda rõõmu tema edusammudest. Huvidest olulisem on siiski iseloom ...

Neljas reegel: ole järjekindel ja usaldusväärne.

See tähendab, et samadest reeglitest kinnipidamist tuleb nõuda alati. - Me ei matsuta söögilauas mitte kunagi. Igal õhtul pestakse hambaid. Kooliasjad tuleb hoida korras. Arvamust võib avaldada, aga vastu haukuda ei tohi. - Mis iganes reegliga on tegu, laps vajab kindlaid piire, mille sees turvaliselt toimetada. Lapse kasvades peaksid piirid muidugi tasapisi avarduma. Usaldusväärne jällegi tähendab, et lapsele ei tohi põhjustada pettumusi. Kui on lubatud vähegi talutava ilma korral loomaaeda minna, siis peab seda ka tegema. Vääramatu jõud äikesetormi või lapsevanemat tabanud migreeni näol on küll vabandus, aga seda ei peaks igal võimalikul loomaaia-päeval juhtuma.

Viies reegel: kõige tähtsam on abielu. Teisel kohal on lapsed.

Kõige väärtuslikum suhe inimeste vahel on abielu (või sellega võrdsustatav suhe, vastavalt paari maailmavaatele). Seda tuleb hoida ja selle kallal tööd teha. Teisel kohal peab lastega peredes olema suhe lastega, alles siis on ruumi laiendatud perele, tööle, hobidele jne. Kui abikaasade omavaheline suhe on korras, saab ka lastele esitada ühiseid nõudmisi ja teha mõistlikke kokkuleppeid näiteks vaba laupäeva veetmise osas. Oma töös näen ma üli-üli-üliharva tõsiste probleemidega last, keda kasvatavad teineteist armastavad vanemad, kuid kõige katkisemad on lapsed, kelle vanemad ei suuda leida ühist keelt ...

Kuues reegel: väikesed lapsed vajavad rutiini.

Kui lapsed teavad, mida oodata, on neil hea ja kindel tunne. Maailm tundub turvaline. Ei kisu piire proovima.

Seitsmes reegel: tutvusta lapsele maailma.

Räägi lapsele, kuidas maailm toimib. Pangaautomaadist vihmametsadeni. Nii hästi, kui oskad.

Kaheksas reegel: juhe seinast välja!

Kell on 21.17 ja unejutt on lugemata. Kas see on pahandusevalmis olukord või jah?

Olgu teil head lapsed!

Tuesday, November 13, 2012

Kas laps vajab oma kirjutuslauda?

Mööblitöösturid ütlevad, et kindlasti vajab. Pedagoogid ütlevad, et igal juhul, oma töökoht peab olema. Mina päris nõus ei ole.

Aasta-paar tagasi oli Hernemaja blogis ilus pilt keskendunud inimestest - kolm hernelast istus laua, arvatavasti köögilaua taga ja tegi koolitükke või muud vaikset tegutsemist. Ei mingit vingumist ega üksteise segamist. Ma tegelikult sügavalt kahtlen, kas Hernemaja vanimal, sel eelpuberteetikul praegusekski oma kirjutuslaud on. Häid lapsi mahub nimelt palju ühe laua taha.

Klassikalises korrusmaja korteris, kus on mikroköök ja elutoas madal diivanilaud, on kirjutuslaud lastetoas kohane küll. Kui mitte igaühel oma laud, siis vähemalt üks kindel töötegemise koht pole üldse paha mõte. Kui aga tegu on talumaja-tüüpi elamisega, kus köök on tõesti kodu süda, ei taha lapsed tõenäoliselt sageli üldse oma toas viibida. Palju toredam on olla seal, kus teisedki, tähendab, köögis. Mõned suurperede emad on ka väitnud, et ühiselt köögilaua taga koolitükkide tegemine suurendab ühtekuuluvustunnet. Võimalik, lapsed veedavad päevakoolis käies niigi suurema osa päevast lahus ja sellest on lausa kahju.

Meie ei ole Jõugu Juhile hankinud ei kirjutuslauda ega kindlat töönurka. Üks pappkast on, kus koolitarbeid hoida, aga kuna kunstiasjad on kõik koolis kastis ja õpikud-vihikud reisivad koolikotis vastavalt Jõugu Juhi meelespidamisele neid koju tuua. Koduõpe on meil siiani toimunud köögilaua taga ja toimub ilmselt edaspidigi, sest see sobib meile nii väga hästi. Niipalju siis minu koduõppe-toa unistusest ... Kooliasju teeb Jõugu Juht suurelt jaolt Vanaema juures elutoa laua taga. Vanaema on märkimisväärselt korralik inimene ja suur söögilaud elutoas on alati vaba ja puhas. Kodus tehakse kooliasju seal, kus mugav tundub, kõige sagedamini elutoa põrandal upakil olles. Käekiri selle all kannatavat ei paista,üsna ühesugused kraakjalad on koolis ja kodus. Tundub ka, et Õpetaja ei pea ilukirja eriti tähtsaks, peaasi, et grammatiliselt on tekst õige ja käekiri loetav. Selle koha pealt oleme ühel meelel.

Kui Jõugu Juht ja ülejäänud lapsed saavad vanemaks, tekib ilmselt siiski vajadus kirjutuslaua järele. Esimene sobiv hetk selle hankimiseks saabub ilmselt siis, kui Lillebror narivoodisse kolib, see aga eeldab, et Unistaja peab suutma keskmiselt narilt alla ronida ilma kukkumata. Vast Unistaja koolimineku ajaks? Ka siis ei hangi me klassikalist arvutilauda, sest arvuti koht ei ole lastetoas, pigem meisterdab Mees liimpuidust lauaplaadi akna alla, et saaks mitmekesi korraga joonistada-kirjutada. Ma ei kujuta ette, et näiteks kodukirjandi puhtandit saaks põrandal lamades kirjutada, küll aga saab mustandit kirjutada voodis lesides või välja mõelda õues kiikudes.

Juttu oma kirjutuslaua kui keskendumist soodustava töökoha vajalikkusest ma väga ei taha uskuda, kuna mäletan lapsepõlvest, kuidas mul läks kolme tulbe matemaatikatehete tegemiseks kaks ja pool tundi ... Mitte et ma poleks osanud, lihtsalt mõte rändas. Muidugi, minu laud oli ka alati kaetud poole meetri paksuse kultuurikihiga, see masendas minu korralikku ema, kuid mulle sobis hästi. Kindlasti on lapsi, keda laua taga istumine distsiplineerib keskenduma ja usinalt tööd tegema, aga kindlasti ei ole selline iga laps. Samuti on lapsi, kes vajavad vähemalt esialgu koolitöödes palju juhendamist ja abistamist. Ka selliste laste puhul tuleb vanematel mõelda, kas kirjutuslaud on nooremas kooliastmes absoluutselt vajalik ost, eriti, kui lastetuba on väikesevõitu. Ehk on parem, kui esialgu jääb rohkem mänguruumi? Küll aga vajab iga laps kindlat kohta kooliasjadele ja suuremana isiklikele asjadele. Jõugu Juhil on kooliasjade tarbeks esialgu juba mainitud pappkast, nii-öelda isiklikud asjad on ta kogunud voodi kohale riiulile. Kui ka Unistajal tekib vajadus isiklike asjade alalhoidmiseks - siiani on ta alustanud õige mitut "minu asjade" kasti, aga need kõik on jäänud kuhugi ripakile ja unustusse vajunud - peame soetama mingi tõsisema kasti- ja sahtlisüsteemi.

Seega on lapse kirjutuslaua-küsimus nagu paljud teisedki küsimused - sõltub lapsest, tema vanusest ja vajadustest.