CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, December 30, 2012

Punakapsas

Lapsena armastasin hirmsasti marineeritud punakapsast. See, mida täna tegin, ei ole kindlasti sama asi, aga sai üllatavalt sooja vastuvõtu osaliseks. Retsept on mugandatud viimasest "Good Food"'ist.

Vaja läheb: 1 umbes kilone pea punakapsast - lõika peeneks; 2 sibulat - haki; 2 apelsini mahl; 200 g suhkrut, 100 ml veiniäädikat ja pool teelusikatäit piparkoogimaitseainet. Pane kõik ühte suurde potti ja hauta kaane all umbes tund aega, vahepeal sega ja katsu, kas kapsas on pehme. Kui maitse tundub igav, võib pärast lisada veel supilusikatäie või kaks tavalist äädikat. Originaalretsept nõudis mandariine, 200 ml veiniäädikat ja suures koguses nelki. Mandariine ja nii palju veiniäädikat mul polnud, nelk ei meeldi. Kõik mehed arvasid, et võiks teine kordki teha. Nii valmistatud punakapsas peaks sündima süüa soojalt ja külmalt. Väga tore, sest teda saab palju ja vähemalt meie pere korraga kõike ära süüa ei jõua. Pressin purki ja purgiga külma, saab salatiks.

Friday, December 14, 2012

Mida teha sünnipäevadega?

Lugesin just, et Piiblis olid sünnipäevad negatiivse varjundiga sündmused ja seetõttu mõned konfessioonid sünnipäevi ei tähista. Võimalik, et nii ongi.

Kunagi elasin ühes teises riigis, kus tähistati ainult laste sünnipäevi. Minu 23. sünnipäev tuli ja läks, ilma et pere, kellega koos elasin, oleks sellest üldse välja teinud. Kuidagi nukker ja harjumatu oli. Samas on sünnipäevade pidamine tõesti üks tüütu ettevõtmine, eriti ametlikult keskealisena, kui kasvav vanusenumber tuletab meelde, et nii palju on veel tegemata ...

Teisest küljest võttes on ikkagi tore sõpru võõrustada ja lilli saada. Ma eelistan lilledest roose, aga hiljuti kingiti mulle täiesti sünnipäevaväliselt geniaalne bukett nimega "kaasaskantav kevad". Me sõime selle hea isuga ära, sest kevad ei olnud hangitud mitte lillepoest, vaid salatiletist. :)

Lapse sünnipäev on hoopis eraldi teema. Laps ootab seda ärevuse ja rõõmuga, aga suur võib olla pettumus, kui kingitused ei vasta ootustele või külalised jäävad tulemata. Nii minu kui Jõugu Juhi sünnipäevad on keset talve, gripihooajal. Minu (vist) üheksandale sünnipäevale tuli üks kutsutud sõbranna. Jõugu Juhi seitsmendale sünnipäevale jätsid tulemata kõik kutsutud lasteaiakaaslased, kuna liiderpoiss oli haige ja siis arvasid teised, et nemad ei tule ka. Õnneks tulid nii varem kui kaheteistkümnendal tunnil kutsutud päris-sõbrad kõik, nii et Jõugu Juhil oli ikkagi lõbus. Jahmatavatest kingitustest mäletan õudset oranžimustrilist hommikumantlit enda seitsmendaks sünnipäevaks, mis oli nii meelelahutuslikust kui esteetilisest seisukohast katastroof - aga eks aeg oli selline, et kingiti, mida kinkida saadi. Jõugu Juht sai ühe kingitustest - punase jalgratta - juba suvel kätte, nii et selle võrra ootab ta oma sünnipäeva murelikumalt: kas ikka midagi veel saab? Saladuskatte all võin öelda, et saab küll, "tuldsülgav" Lego-lohe ootab juba juulikuust saadik riidekapis ja käekella valimisega peab Mees veel tegelema.

Täna jäi silma selline artikkel:
http://www.tarbija24.ee/1037378/lapse-sunnipaeva-pidamisel-raha-ei-loeta/

Nunuh. Olen igati lapsele sünnipäevaks elamuse kinkimise poolt, aga ei poolda mängutubasid juhul, kui kodus on peopidamiseks piisavalt ruumi. Jõugu Juht ja Unistaja on käinud paaril sünnipäeval klassikalistes mängutubades ja leidnud, et koht on tobe. Novembris käis Jõugu Juht uute koolisõprade tekkimise tagajärjena kahe nädala jooksul neljal sünnipäeval, millest kaks peeti kodudes, üks mängutoas ja üks IMHO algklassilastele täiesti sobimatus kohas nimega Megazone. Mees oli viimasest kohavalikust isegi suuremas šokis kui mina, aga pärast tuttava pastori, Jõugu Juhist aasta noorema poja isaga konsulteerimist siiski lubasime lapsel minna. Paar päeva tulistamise-vaimustus kestis, aga lõpuks siiski hääbus. Tagantjärele tundub, et hinnang sünnipäevale sõltus rohkem sõpruse sügavusest, mitte niivõrd kohavalikust.

Meie kodus on ruumi palju nii toas kui õues. Paraku on Unistaja, meie ainsa suvelapse sünnipäevade ajal olnud viimastel aastatel ülivilets ilm ja talvesünnipäevade õuespidamine ei istu meile kohe kuidagi. Tavaliselt kappab lastega külaliste puhul kuni kümnepealine jõuk ikka lastetoast kööki ja köögist lastetuppa ja tundub, et seltskonnal on lõbus. Jõugu Juhi seitsmendaks sünnipäevaks korraldasime rüütlipeo kostüümide, pappmõõkade, kepphobuste ja lossikujulise tordiga. Kahtlustan, et ei olegi siin sellest palju kirjutanud ... Püüan selle vea parandada, enne kui järgmine pidu peale tuleb. Väiksema numbriga sünnipäevadel pole me teemapidu teinud, aga ka Unistajal on õigus saada teemapidu seitsmendaks sünnipäevaks. Jõugu Juht soovis, et tema 8. sünnipäeva teemaks oleks indiaanlased. Vigavam, sulgedega peaehted, kaminas varda otsas leivaküpsetamine, näomaalingud - Internet on ideid täis.

Elamuse kinkimisega on nii, et lisaks külalistele ja kingitustele oleme püüdnud ka iga ülekolmese lapse sünnipäeva puhul kusagil huvitavas kohas käia. Seni oleme juhtunud teatrisse, kinno, mõned korrad loomaaeda, mänguasjamuuseumi, põllumajandusnäitusele ja Jääaja Keskusesse. On lahtine, kuhu minna Jõugu Juhi ja Lillebrori selletalviste sünnipäevade puhul, sõltub ilmast ja rahakotist. Pean perega koos elamuse saamist väikesele lapsele turvalisemaks ja süvenemist soodustavamaks kui suure seltskonnaga kusagilt läbitormamist. Jõugu Juht on väga sotsiaalne ja liikuv, teda pole mingit mõtet koos sõpradega kuhugi huvitavasse kohta viia, sest sõprade kõrvalt ei jõua ta kohta üldse märgata. Unistaja jällegi saaks info üledoosi, kui peaks püüdma end jagada sõprade ja huvitava koha vahel - ja seda jagamist ta kindlasti üritaks! Lillebror on kolmveerandneljane, temal on hetkel umbes kaks sõpra ja nendega oleks tore mängida kodus.

Kui kodus ruumi ei oleks või ei lubaks pere elutempo peopidamist ette valmistada, eks siis mõtleksime meiegi mängutubade peale. Seni pole selleks õnneks vajadust olnud, loodan väga, et ei tule ka. Ehk on teismelise-ea pidude ajaks valmis ülakorruse piljardi- ja kodukinosaal ja nurgas hulgaliselt madratseid väsinud sellide majutamiseks ...

Monday, December 10, 2012

Kinkimisest

Hoiatus: postitus sisaldab endas mõnevõrra sarkasmi ja tänamatust. See võib mõningaid lugejaid häirida. Väärt mõttetera on peaaegu lõpus.

Kinkida on tore. Eriti tore on kinkida lastele, sest lasteasju osta on ju niiiiii vahva. Mänguasjapoes tuulates tuleb oma lapsepõlv meelde.

Õnnetuseks armastavad lastele asju kinkida ka mitmed 70+ vanaprouad, kelle ettekujutus toredatest kingitustest läheb lapse omast vägagi lahku, emme omast paraku ka.

Vanatädi B. lähivälismaalt armastab kinkida pehmeid mänguloomi ja nunnude kutsupiltidega T-särke.

Vanatädi H. teiselt poolt vett armastab kinkida väikesi autosid.

Teine Vanaema armastas kinkida paljude pisikeste äramurduvate detailidega mänguasju, mis olid toodetud ühes suures Aasia riigis. Teise Vanaema kiituseks peab ütlema, et tema kingitused on aastatega muutunud palju asjalikumaks ja poistekohasemaks, aga eks ta on ka kõige noorem ja paindlikuma mõtlemisega, tema tegelikult ei ole veel seitsmekümne ligigi.

Vanaema, see kohalik, armastab ... Külakostiks tuua peamiselt hüdrogeenitud taimerasvast valmistatud poekooke, ja kohe palju. Kududa lastele pikki lehvivaid salle ja villaseid labakindaid, ka kohe palju. Tuua mesimagusate piltidega raamatuid, mille tekstis on kasutatud lausa kümmet erinevat sõna. Kinkidega saame tema puhul teha nii, et seame Vanaema fakti ette: see Lego-karp on Sinu poolt. Vanaema sõrmitseb kurvalt karpi ja ohkab, miks peab tänapäeva 7-aastane poisike mängima nii kalli tükilise asjaga, suur punane veoauto või karvane mõmmi (Legoga samas hinnaklassis) oleks ju palju toredam.

Võib-olla on meie lapsed imelikud, aga Jõugu Juht ei mängi juba üle aasta autodega, Unistaja mängib vahel harva ja Lillebror tarvitab õnnelikult suurtest vendadest järelejäänud kastitäit. Ükski kolmest ei taha panna kätte labakinnast, sest sellega on paha asju pihku võtta. Pealegi on talvel villane labakinnas paari minutiga märg, aga mis kasu lumest on, kui seda katsudagi ei tohi? Lehvivad sallid on tänapäeva lasteaedades keelatud, aga kuna Vanaema pole oma elus ühegi lasteaia uksest sisse astunud ega ühelgi mänguväljakul käinud, ei taha ta seda kuidagi uskuda.

Mina olen ka imelik, et ma püüan oma majas vältida taimerasva, pean piltidega särke rääkida oskavate laste seljas titekateks ja arvan, et raamatud ja mänguasjad peaksid olema eelkõige arendavad, mitte nunnud. Öösel tekki kohendama minnes kõikvõimaliku kujuga mänguloomade vahelt lapse otsimine mind isegi nii väga ei häiri, ma keeldun mõtlemast tolmulestade peale. Miljon-triljon-biljon väikest autot põrandal aga häirivad mind sõltumata kellaajast ja kuupäevast vägagi - meenutage näiteks pätt Marvinit filmis "Üksinda kodus"!

Armastan väga sõpru, kes oma last mõnele meie omale sünnipäevale tuues küsivad, mida kingiks tuua. Mitte et kink oleks primaarne! Lihtsalt tore on, kui meie eelistustega arvestatakse. Sama tore on, kui saab ise kingisaaja eelistustega arvestada. Püüan teha nii, et see õnnestuks aina sagedamini.

Keegi sõber oli kunagi saanud ahhaa-elamuse järgnevast lausest: "Ära anneta seda, mida sul üle on, anneta seda, mida teine inimene tegelikult vajab." Nii ongi. Ehk kinkide puhul: ära kingi seda, mis rõõmustaks Sind. Kingi asju, mis rõõmustaksid kingisaajat või vähemalt tema pereliikmeid.

Postituse inspireeris kahekordne kurvastus järjekordse autosaadetise (21! autot, igale poisile 7!) pärast. Kõigepealt on mul kahju, et armas, habras vanatädi kulutab raha, mida temalgi liiga palju ei ole, asjade peale, mille üle meil keegi rõõmu ei tunne. Ja siis on mul kahju, et mina pean väljendama tänu, mida ma eriliselt ei tunne, ning tänulikkusele kohustama ka lapsi, kes ealiste iseärasuste tõttu ei oska tunda rõõmu ka sellest, et vanatädi üldse nende peale mõtles. Viimane on minu jaoks muidugi piisav tänupõhjus, aga paratamatult jääb kripeldama mõte, et kõik need armsad vanaprouad ei mõtle mitte meie peale, vaid oma ettekujutuse peale sellest, millised peaksid väikesed poisid olema.

Thursday, December 6, 2012

Üks abinõu püksitegemise vastu

Ma ei kirjuta siin potitrennist ega terviseprobleemidega seotud allapissimisest. Mõnikord juhtub, et suurem laps lihtsalt ei taha tualetti kasutada. Muidugi, paljudel juhtudel on probleemi taga teine probleem - hirm tualetis käimise või protsessi enese ees, kogetud ränk ülekohus või vajadus saada tähelepanu, ükskõik millisel moel. Nendel puhkudel tuleks kõigepealt tegeleda tegeliku probleemiga.

Mõni laps aga ... ei taha ja kõik. Talle ei sobi minna tualetti siis, kui peaks minema, aga märjad/määrdunud püksid sobivad millegipärast paremini. Kolmeaastase puhul saab loota, et trots läheb ise üle ja laps otsustab mingil hetkel "suureks" hakata. Kui aga laps on viiene, kuuene, seitsmene?

Seep ja vesi ei ole maailmast kadunud.

Lapsevanematel on muudki teha kui igapäevaselt lapse pesu pesta - ei pane ju keegi ühe püksipaari pärast pesumasinat tööle, aga vannituppa lehkama ei saa "õnnetust" ka jätta. Kui laps trotsist, lohakusest või tähelepanuvajaduse tõttu muudkui püksi teeb ... las peseb ise. Juba viieaastased saavad pesu kausis loputatud, ilma et terve maailm ujuks. Pesukausi võib panna vanni või dušikabiini, kus võib vett karistamatult üle ääre ajada, nahasõbralikke pesupulbreid on ka olemas. Vana hea pesuseep sobib sama hästi. Las laps peseb ise oma tegude tagajärjed. Pesemise käigus märjaks saanud riided peaks laps samuti ise vahetama, nii et allaviiestele selline vastutuse õppimine eriti ei sobigi.

Muidugi pole mõtet koolieelikult oodata, et pesu saaks sama puhtaks kui täiskasvanu poolt pestuna või masinas. Üheksa-kümneaastane võiks seda siiski juba suuta. Kui aga tundub, et pestud ja väljaväänatud püksid (või miks mitte ka voodilina, kui öine pissimine peaks olema sihiteadlik) ei ole veel piisavalt puhtad, võib nad ju ikkagi järgmisel pesukorral masinasse visata. Oluline on, et laps oma valikute eest ise vastutab - ise tegin meelega püksi, ise kasin ka. Suurem laps peaks ise ka voodipesu ära vahetama.

Ilma pahandamiseta, ilma skandaalita. Ahah, sul juhtus - palun, vannituba on vaba, kas ma lasen sulle vee juba kaussi valmis või saad ise? Esialgu võib selline lahendus väiksemale lapsele olla põnev, aga pikapeale muutub tüütuks. Koolilapse jaoks on lõpuks ka piinlik - jäin kooli hiljaks, sest pidin voodipesu ja pidžaamat pesema ... Muidugi, öise pissiprobleemiga lapse puhul võiks linapesuaja igaks juhuks hommikusele ajakavale lisada.  

Lapsevanem peab jääma endale kindlaks. Püksipesemisest pole mingit kasu, kui lapsevanem ütleb, et sul on täna palju õppida, anna siia, ma teen ise.

Tegu ei ole mingi võluvahendiga, ja nagu muudki kasvatuslikud nipid, toimib see kindlasti ainult osade trotslik-lohakate püksitegijate puhul. Proovida aga võib - lapsele ei tee see kahju ja lapsevanem saab vähemalt ajutiselt ühest kohustusest priiks.