Tuesday, December 31, 2013

Ja mis meil täna juhtus

Üldiselt me poisslastele tööriistu ei keela. Käsisaega on üpris raske endale ränki vigastusi tekitada, haamriga ka (pöidlaküüs kasvab tavaliselt tagasi). Akutrelli jaksab esialgu mingil määral kasutada ainult Jõugu Juht, ja siiani on ta kasutanud seda sihipäraselt. Tikk-, ketas- ja mootorsae jaoks on kõigil kolmel esialgu liiga vähe jõudu, nii et saemotoristi õigusteni läheb aega ja loodetavasti tuleb aja jooksul ka mõistust ja ettevaatlikkust.

Kirvepruukimine on selline kahe otsaga asi. Ühtpidi on väike oksakirves JJ-le paras tõsta ja on väga tore, kui laps suudab pliidipuid peenemaks lõhkuda. Teistpidi on kirves ikkagi kirves, terav ja lüüakse suure jõuga. Siiani on noormees kirvetöö puhul kõiki ohutusnõudeid järginud, nii et muretsemiseks pole põhjust olnud. Ohutusnõudeid eiranud on Unistaja, aga ka tema teab nüüdseks, et kirvega raiumisel lendavad puutükid tõepoolest suure hooga ja kirvemehe küünarnuki juures passimise keeld oli põhjendatud, mitte emmepoolne kiusamine*. Silm jäi pähe ja sinikas taandus.

Täna küsis JJ kirvest. Tal olevat vaja ühte puutükki raiuda. Mis iganes ehitusprojekt neil seekord käsil on, tore, kui poisid õues käepäraste vahenditega tegutsevad ja loovad. Tunnike hiljem tõi JJ kirve tagasi. Küsisin, kas kõik on korras ja käed-jalad küljes.

Jah, ütles JJ rõõmsalt, ma ainult korra lõin endale kirvega vastu jalga, aga need kummikud on nii tugevad, et midagi ei juhtunud ...

!!!!!!!!!!!!!!!!

Nüüd on Jõugu Juhil iseseisva kirvekasutamise keeld. Mõneks ajaks. Mees peab lihtsalt juures passima ja meelde tuletama, kuidas need ohutusnõuded kirvetöö puhul ikka on. Ma ei taha väga ette kujutada, mis oleks suvel lühikeste pükstega ja paljajalu juhtunud ...

Pool tundi pärast kirvetoomist arvas JJ, et ta enam ei mäleta, kuhu ja kuidas ta täpselt lõi. Ju siis ei olnud mats väga tugev.

Veretut aastavahetust teilegi!

_________
* Unistaja on laps, kes ei usu ühtegi tema isikliku elu ja turvalisuse tagamiseks määratud keeldu enne, kui saab valusa kogemuse. Mis ime läbi ta liiklusega seotud reeglid ära õppis, ei tea me siiamaani. Kõigi muude asjadega on lõputu keelamine ja meeldetuletamine tipnenud Unistaja enda tekitatud valu, pisarate ja sügava solvumisega - jälle oli neil õigus!

Saturday, December 28, 2013

Nohikud. Ei mingit kahtlust.

Lillebror saabus natuke aega tagasi (kell on kohe pool üksteist öösel) ja nõudis oma taskulambi sisse patareisid. Miks, küsis Mees. Lillebrori vastus kõlas valjusti ja pahaselt: "Et lugeda!"

Tõepoolest. Vanemad vennad loevad öösel telefoni valgel teki all raamatut. Lillebror tahab ka. Kiiresti see veel ei lähe, aga nii suur- kui väiketähed on tal küpses nelja aasta ja üheksa kuu vanuses selged. Tõsi, kui Jõugu Juht loeb sellepärast, et lugu on lahe, ja Unistaja sellepärast, et raamatu pealkiri oli lahe, loeb Lillebror sellepärast, et lugeda - aga see on ju suurepärane!

Pildil on Lillebror natuke rohkem kui kaks aastat tagasi. Ei, siis ta veel lugeda ei osanud, aga raamatud meeldisid küll.

Silmade tervishoiu seisukohast ei ole teki all lugemine muidugi mõistlik. Kui JJ poiste kolmekorruselise voodi kõige ülemisele korrusele kolib, saab ta arvatavasti isikliku öölambi, võimaluse korral isekustuva. Koolipäevade õhtutel "kustuvad" vanemad poisid niiehknii üpris kiiresti.

Thursday, December 19, 2013

Kuidas kasvatada nohikuid?

Järgnevat palun mitte lõpmata tõsiselt võtta ... aga ehk siiski.

Mina olin kooli ajal nohik. Selline stereotüüpne USA noortefilmide nerd, prillidega ja alailma ninapidi raamatus. Ainsad asjad, mis mind selle olukorra juures mõnevõrra segasid, olid kaasnohikute vähesus ja piinlikud hetked tundides - kui ma juhtusin kogemata õpetajast targem olema. Viimast õnneks palju märgata ei olnud.

Mees õpetajast targem olemise pärast piinlikkust ei tundnud, aga nohik oli temagi. Kui normaalsed teismelised poisid kõrkjates sumasid ja läbi õhukese jää kukkusid, käis Mees malekoolis, mängis vanatädiga bridži ja õppis telekast saksa keele ära (koos murretega!). Ühesõnaga, me sobime ja see on ju hea.

Meie vanemad lapsed on oma klassides enam-vähem ainsad, kes ei ole (meie teada!) kunagi vaadanud Kättemaksukontorit, Simpsoneid ja Käsna-Kallet, aga neil on põhjalikud teadmised "Sõrmuste isandast", "Star Warsist" ja musketäridest. PikkneMäkkviini asemel on nende särkide peal mingid keerulisemad ütlemised või üldse mitte mingit pilti. Nad on mäkdoonaldsis käinud vist vähem kui viis korda, aga JJ lemmikaedvili on brokkoli. Nad ei ole mitte kunagi viibinud ühelgi spordiüritusel (kui välja arvata kooli ja lasteaia spordipäevad) ega vabaõhukontserdil, ka mitte tivolis ega üheski veekeskuses Eestis, aga nad on näinud oma silmaga Sixtuse Madonnat, mänginud mägijões ja matkanud ümber Soontagana maalinna. Nad oskavad ise teha vibu, nooli ja sõjakirvest, aga neil ei ole ega tule ei bakugane ega Beyblade spinnereid. Kõik kolm saavad aru, mida telekas saksakeelses multikas räägitakse, kaks vanemat orienteeruvad natuke inglise keeles ka. Sporditrenni asemel käivad suured poisid robootikas ja saksa keele ringis.

Ja lumetul kodusel neljapäevaõhtul eelistavad nad papist jõuluküla remontimisele, ehitamisele ja muidurabelemisele arvutamist.

Töölehed on pärit siit.

Tegelikult on meil aias otsaronimise puud ka ja mõnikord tantsitakse elutoas ennastunustavalt Oppa Gummy Style'i või "Mida kass ütleb?" Päris stiilipuhtad nohikud nad vist siiski ei ole.

Tuesday, December 17, 2013

Kus jookseb kiusamise piir?

Mõnikord on kiusamist väga kerge ära tunda. Kõige äratuntavama kiusamise nimi on kambakas, aga kergesti tuvastatav kiusamine on ka pinali/raamatu/vms vajaliku asja äravõtmine, igasugused provotseerimata löömised, meelega teise lapse asjade lõhkumine ... Aga mis siis, kui kiusatav laps ongi eriline ja provotseerib, ise sellest aru saamata?

Võõras lugu. Üks Aspergeri sündroomiga laps tüütab koolis teisi lapsi. Temagi soovib suhelda, olla osa seltskonnast ... aga ei oska. No kohe üldse ei oska! Lisaks armastab ta väga reegleid ja täiesti ilmselt ei saa üldse aru, miks teised neid alati ei järgi. Kui ei järgi, tuleb meelde tuletada! Teised lapsed ei mõista, miks see üks niimoodi käitub. Norib ju - ütleb, et võta nüüd kohe päevik laua peale valmis, võtab käest kinni just siis, kui teisel on telefonimängus kriitiline hetk ... Päeviku-asi ei ole ju teise lapse käsutada ja kui sõrm läheb mängus valesse kohta, siis on kohe väga pahasti. Aspergerit tajutakse kui õelutsejat, see kutsub vastu õelutsema ... tekib nõiaring, mida on väga raske murda, sest väikesi sutse ja naksatusi ei pruugi keegi kõrvaline näha.

Meie oma lugu. Unistaja on oma klassi poistest kõige noorem. Kindlasti üks kõige aeglasemaid ja kohmakamaid. Käelises tegevuses kehvakene, spordis aeglasevõitu. Võimalik, et ei saa alati aru kõigist mängureeglitest. Täiesti kindlalt ei saa aru teiste inimeste tunnetest ja ei oska kohe üldse mitte valida suhtlemiseks sobivat olukorda. Teiste inimeste vestlusi ei jälgi ka mitte siis, kui see vestlus toimub väga väikeses ruumis ja tal midagi targemat teha pole (näide: istume õhtusöögilauas, räägime Mehe ja Jõugu Juhiga jõuluvaheajast - Lillebror tavaliselt kuulab -; äkitselt sekkub Unistaja infoga, et kellelgi klassivennal on samasugused uued kindad nagu temal), vaid sekkub omavalitud teemaga suvalisel hetkel. Armastab reegleid ja on väga suures mures, miks teised lapsed neid mõnikord ei täida. Jah, Unistajas on aspergerlikke omadusi päris palju. Tõenäoliselt targutab ta koolis samal moel nagu kodus, ja kasutab sealjuures täiskasvanulikku kõnepruuki, sest Unistaja on hea kopeerija.

Eile juhtus ... Unistajal võiks olla ühine kodutee ühe klassivennaga, kes torkas väga ebatavalise käitumisega silma juba esimese koolipäeva aktusel. Pole küll kuulda olnud, et neil omavahel mingit sümpaatiat oleks. Samuti on ühine tee ühe teise klassivennaga, kes pole küll Unistaja parim semu, kuid vahel sobib mängukaaslaseks küll. Esimene Klassivend olevat Teisele Klassivennale rõivistus öelnud, et teeme kiiresti ja jookseme, siis me ei pea koos Unistajaga minema! Kui Unistaja sellest rääkis, jättis emasüda muidugi löögi vahele. Aspergerlikud jooned, kõige noorem, kohmakas, targutaja ... Asjadega ta ka populaarseks ei saa, sest a) me ei poolda mänguasjade massilist koolivedamist ja b) me ei osta lastele põhimõtteliselt neid keerlevaid vurre, millega mängimine olevat Unistaja klassis vahetundide põhisisu. Kas peame olema valmis süstemaatiliseks sala-kiusamiseks? Küsisin, mida Teine Klassivend selle peale tegi. Teine Klassivend olevat Esimesele Klassivennale selja keeranud ja Kolmanda Klassivennaga juttu rääkima hakanud. Au ja kiitus talle.

Laps räägib sellist lugu tavaliselt abipalvena, et niisuguseid sündmusi enam ei juhtuks. Tegelikkuses on salasuskimise vastane ettevõtmine sisuliselt võimatu, sest Poiste Koolis ei ole emme mitte proua psühholoog, vaid üks lapsevanem paljudest. Midagi ette saab võtta Õpetaja ja laps ise. Õpetaja juurde ma ühe lause pärast tormama ei hakka - ootame, vaatame. Esimene Klassivend sai ju kogemuse, et vähemalt sel hetkel ja sel viisil ta endale jüngrit ei võitnud. Unistajale püüame siiski õpetada, millal on õige aeg suhtlust alustada, kuidas teisi kuulata ja kuidas heatahtlikult käituda. Abi pakkuda ta põhimõtteliselt juba oskab ja vähemalt kodus ei vali enam omajoonistatud maakaardi või lauamängu (Unistaja arrrrmastab ise ruudulisi lauamänge joonistada, kahjuks on reeglite väljamõtlemise osas seni veel puudujääke) esitlemiseks hetke, mil pliidi peal midagi üle keeb. Eilse sündmuse kohta ütlesin ebapedagoogiliselt, et vaata seda teisest küljest, kui nad oleksid ees ära jooksnud, oleksid sina pääsenud Esimese Klassivennaga koos minemisest. Enesekindlust tuleb turgutada.

Sunday, December 15, 2013

Jõuluvana, päkapikud ... või siiski midagi muud?

Esiteks hoiatan juhuslikke lugejaid - oleme kristlased ja see määrab meie elus väga palju. Selles võtmes näeme väga mitmesuguseid asju, kaasa arvatud kogu jõuluteema. Kes ära ei kohkunud, on teretulnud edasi lugema. :)

Meie perre saabus sussikommi- vajadus tegelikult päris hilja - Jõugu Juht läks viieselt lasteaeda ja sealt hakati juba novembris vihjama, et headel lastel käivad päkapikud. Poleks olnud suurt midagi hullu, kui ainult kolmveerandkahene Lillebror poleks otsustanud, et "omm" ongi ainus õige toit siin ilmas. Tol aastal me nagu ei mõistnudki kogu päkapiku-jõuluvana teemasse suhtuda, võtsime asja nii, nagu tuli. Pealegi tehakse jõuludeks kinke.

Keeruliseks läks asi siis, kui lapsed juba suvel hakkasid plaane tegema, mida kõike nemad jõuluvanalt soovivad, sest emmel-issil pole kallite asjade ostmiseks raha (vahetasime tol suvel autot ja tegime tuulekojas kapremonti, samuti püüdsime piire seada laste eiteakust tekkinud ettekujutusele, et piisava nurumise peale ostetakse poest kõike). "Ära muretse, küll jõuluvana toob mulle!" ütles JJ mingi utoopiliselt kalli ja kiiresti katkimineva mänguasja kohta. See võis olla puldilennuk. (Kiire kõrvalepõige - kolme väikese poisiga majapidamises peavad puldimänguasjad vastu kuni kuu aega. See ei ole meile vastuvõetav.) Olin selleks hetkeks juba poistele lugenud "Jipi ja Jannekest" ja jooksvalt seletanud ära kogu Püha Nikolause loo, kokakoola reklaamjõuluvana ja toreda muinasjutu idee ... Karta on, et minu reaktsioon JJ rõõmsale väitele ei olnud pedagoogiliselt õige.

Sama aasta sügisel rikastus meie lasteaiarühm ühtede meie sõprade laste võrra. Nende pere on meist märgatavalt pühendunumad kristlased ja ühel novembrikuu päeval märkis pereema, et detsembriks võtavad nad lapsed lasteaiast ära, sest ei taha seda ebajumalateenistust, mis olematute päkapikkude ümber käib. Tõepoolest. Kui asjale niimoodi läheneda, siis on tõetera sees kunagi ammu mingist religioonipsühholoogia raamatust loetud väites, et väikese lapse jaoks on Jumal sama, mis jõuluvana. Selle vahega, et meie veendumust mööda on Jumal päris, aga jõuluvana mitte ... ja suhe Jumalaga ei käi mitte alati nii, et Tema peab andma kõike, mida palutakse. Suhe jõuluvanaga aga kipub niisugune olema - laps esitab soovi ja vanemad pingutavad, et seda soovi täita. Palun viimast lauset mitte võtta süüdistusena, kui majanduslikult on võimalik täita lapse jõulusoov, siis on see ju tore.

Ühesõnaga, tekkis küsimus, mida lubada lastel uskuda ja mida mitte. On ju alati risk, et kui laps jõuluvana-tõe teada saab, hakkab ta suurest pettumusest ja vihast ka Jumalat udujutuks pidama. Kompromissina toob meie majas sussikommi jõuluingel (kuigi JJ on juba nii suur, et võiks olla teema läbi hammustanud ja toidukapis all vasakul nuhkimas käinud - õnneks õpetab Unistaja Imeline Õpetaja lapsi ise jõulu ajal üksteisele inglitegude tegemist ja ehk sealtkaudu imbub läbi info, et kommitab ikkagi emme ...), aga kingitused tulevad lastele teadaolevalt vanemate käest. Lasteaias pidid õpetajad küll Unistajat kussitama, et see teistele-teadmatutele tõde ei jagaks, aga lõpuks sai Unistajagi aru, et päkapikud ja jõuluvana on tore mäng, mida jõulu ajal mängitakse.

Teine probleem on jõulude tegelikus mõttes. Sellest, et tegelikult Jeesuse sünnikuupäeva keegi täpselt ei tea, pole vast hullu midagi - sünnipäeva võib ikka ette või järgi pidada. Meid ei sega ka jutt samal ajal hoopis pööripäeva tähistamisest. Mis on Jeesuse isik muud kui valguse võit pimeduse üle, kui valgus sageli sümboliseerib headust ja armastust, pimedus aga kurjust ja hoolimatust? Mure on hoopis selles, et kogu kingitustelaviini, kuusetoomise, pidude ja kalkunipugimise (meil on jõululaual alati kalkun, hea suur lind, siis ei pea esimesel pühal süüa tegema) vahele kipub Jeesus ära kaduma. Püüame vähemalt traditsiooniks teha jõululaupäevast kirikuskäimist, sõltumata ilmast või tervisest. Siiani on see ilus sündmus ära jäänud ainult ühel aastal, kui Unistaja ja Lillebror üksmeelselt punetistes olid. Nimelt on meie koguduses viimased 13 aastat (me varem ei olnud kogudusega nii seotud) alati olnud mõni noor abielunaine armsalt ümardumas, olgu jõulud või jaanipäev. Unistaja muide oli vaktsineeritud, Lillebror mitte, aga täpid olid mõlemal - võta siis kinni, mis õige oleks.

Ehk ei lähe enam palju aega, kuni meiegi jaksame jõulu ajal kellelegi head teha ja poisid on küllalt suured, et sellest aru saada. „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40) Head tegema peaks muidugi millal iganes, aga täna kirikus tabasin end mõttelt, et isegi eakat koguduseliiget jõulu ajal ehmatada külastada meie praeguse rohutirtsuparvega ei saaks. Las kasvavad. Seni õpivad inimestele uksi avama - millal iganes -, kukkunud sõpra püsti aitama ja mänguväljakul väiksematele kühvlit ulatama. Igasuguse ilma ja aastaaja puhul.

Thursday, December 5, 2013

Hambuline lugu

Jõugu Juht oli vististi kolmveerandkuuene, kui üks tema alumistest hammastest muudkui loksus ja loksus ... Seletasime, et see on normaalne, küll sa näed, varsti hammustad õuna ja hammas tuleb naksti ära, pole üldse valus ega midagi ... Siis läksime hambaarstile ja tulemust näeb pildil. Tegu on täiesti tavalise tikuga.





Selgus, et JJ piimahammaste juured lihtsalt ei lahustu (hambaarstil oli selle kohta mingi õige erialatermin, aga ma ei mäleta seda täpselt ja valesti kirjutada ei taha). Esimesel hambal, mis arst tema lõualuu seest kätte sai, oli 11 millimeetri pikkune juur! Kuidas nii pikk juur nii väikesesse lõuga ära mahtus, mina ei tea. JJ igatahes kurtis, et tuimestussüst oli väga valus. Me keegi ei taha ette kujutada, mis tunne oleks olnud selle hamba väljatirimine ilma tuimestuseta ...

Ka tema ülejäänud siiani vahetunud hambad on kõik hambaarsti juures välja tõmmatud. Hirmus lugu. Nüüd on vast mõned aastad rahu, võib selle artikli* põhjal loota. Aga kes teab - JJ saab varsti 9 ja ma tõesti ei tea enam, millised hambad tal vahetunud on. Nimelt hakkas JJ-st aasta ja seitse kuud noorem Unistaja hambaid vahetama kolmveerandviieselt ja nii nad olid meil suhteliselt samaaegselt hambutud, kaotasin täiesti järje. Unistajal tulid hambad õnneks naks ja naks ise ära, ühe - söögilauas viltuhammustatu - tõmbasin minagi välja, aga klassikalist niiditrikki (teate ju - "kui on kuus, kargab suust!") pole temaga  olnudki aega teha. Ainult viimane esihammastest ei taha juba pool aastat igemest välja pugeda. Panoraamröntgen on tehtud, hammas on ilusti olemas, aga Unistaja suus haigutab auk.

Lillebror on praegu kolmveerand viis. Midagi nagu võdiseks suus, aga tegelikku loksumist me pole veel märganud. Loodame, et läheb pigem keskmise kui vanima venna rada - JJ on oma hammastega ikka väga suurt valu pidanud kogema.


___________
* Kommentaar lingitud artikli kohta: minu meelest on seal näiteks 6.-7. eluaastal lõikumise all mõeldud, et laps on parasjagu viiene või kuuene, kui hammas suhu tekib. Oleme harjunud vanusenumbrit seostama peetud sünnipäevade arvuga, aga kui nüüd järele mõelda, siis esimene eluaasta on ikka beebiiga ja teine eluaasta esimese ja teise sünnipäeva vaheline aeg. Selles artiklis on kasutatud korrektset keelt ja vormistust, aga kui väga ei süvene, siis võib segadusse sattuda ...

Thursday, November 28, 2013

Kiusamisest

Alice'i  ja Mallu juures toimuvad arutelud kiusamise teemal. Eks see ole üks hirmus asi küll.

Olen ise olnud igal juhul kiusatav ja ilmselt ka kogemata kiusaja. Kiusatav olemiseks oli "häid" põhjusi küllalt - liiga pikk, liiga kõhn, prillidega, pelglik ja üldse imelik, häbematul kombel targem kui klassi liider ja pealegi "pugeja". Ei osanud mina seletada ja poleks keegi uskunud ka, et ma puhtalt pragmaatilistel põhjustel alati sõna kuulan - juba algklassides tundus mõnusam reegleid järgida kui läbipragatud saada, ja pragada meie õpetajad oskasid. Ise haigetsaamine ei hoidnud mind teistele teravusi ütlemast või kes teab, mis oli kõigepealt? Ei mäleta enam ja tagantjärele on see ükskõik, lihtsalt ebameeldivad mälestused on.

Muidugi ei peaks see nii olema.

Jõugu Juht käib valitud seltskonnaga klassis, aga eelmisel talvel tuli koju, sinikad näos - üks klassivend olevat löönud. Klaarisime, asi sai lahendatud.

Unistaja käib valitud seltskonnaga klassis, aga tema jutu järgi olevat asi seal päris hull. Olime Mehega väga mures, kuni käisin rääkimas Õpetajaga ja sain selgust - Unistaja kaebab kohutavalt palju ja jätab rääkimata oma osaluse inetutes tegudes. Pole need koledad lood nii ühepoolsed midagi, Unistaja ise provotseerib ja lööb nii mõnelgi juhul kellegi kräunutamises rõõmsalt kaasa. Õpetaja on teadlik ja tegeleb, kodus arutleme ja püüame pakkuda mudeleid sobivaks käitumiseks.

Mees töötab põhimõtteliselt kiusamisvabas koolis, aga paari nädala eest käis ka seal üks Mats. Õnneks mitte kabelimats, aga kuna tegu ei olnud sama kaalu meestega ja muhu sai noorem, aga sõnakam, tegeles päris mitu õpetajat pool päeva olukorra selgitamisega ja kaaluti lausa erakorralise lastevanemate koosoleku pidamist.

Minu töökohal on vähemalt üks sisuliselt kiusamisvaba klass (kindlasti rohkem, aga kell on öö ja mul ei tule praegu rohkem meelde). Imeline Õpetaja, mitu erivajadustega last, kooslus on aeg-ajalt muutunud, aga õhkkond on üldiselt mõnus. Eelmisel õppeaastal lendas seal üks tool. Õnneks pääses ettejäänu põrutusega, tooliviskaja saab abi perenõustajalt.

Ma ei nimetaks ühtki neist juhtumitest kiusamiseks. JJ Klassivend oli kas kooliküpsematu, hüperaktiivne või kodu poolt kasvatamata, igatahes pole sündmus kordunud ja nii kool kui vanemad tegelevad noormehega. Unistaja klassis klaaritakse, põhiline probleemselt käituv laps on arenenud ja küpsenud paremuse poole - tõesti, esimese koolipäeva aktusega võrreldes on tema silmavaade hoopis usaldusväärsem ja sümpaatsem. Mehe koolis on klassid nii väikesed, et igasugune koolisisene hõõrumine saab märgatud kohe ja esimesel võimalusel ka lämmatatud. Äge puberteet põhjustab vahel ootamatusi. Ja toolilugu ... Üdini heatahtlikul mitte-erivajadustega lapsel toimus kodus Sündmus, millega laps ei osanud toime tulla. Lapsevanem ... ei oska eriolukordade puhul oma lapse koolikäitumist ennustada (ja olgem ausad, kes seda üldse nii väga oskaks?). Oma Õpetaja oli just sel päeval ära, tunde andsid asendusõpetajad, kes seda last ei tunne. Keegi ütles midagi mõtlematut, tunnis oli raske uus osa, pinge kasvas ... MÜRTS! Mõlemad osapooled on taas sõbrad ja mängivad vahetunnis rõõmsalt koos.

Kiusamine on minu jaoks pigem süstemaatiline pahatahtlikkus ja õelus. Ohvriks satub sageli (mitte alati) laps, kes on tundlikum kui teised, võib-olla mingi ebamäärase, kindlalt tuvastamata erivajadusega (vähemalt meie koolis jälgivad õpetajad vaieldamatu erivajadusega lapse suhteid eriti hoolikalt ja püüavad iga õeluseilmingut summutada, ma loodan, et mujal ka), või kes oma iseloomakese tõttu pidevalt teisi lapsi provotseerib. Õelutsejal jällegi on tihti endal mingi "kompleks". Mõlemad on lõppkokkuvõttes õnnetud.

Näiteks ...
1987, Eesti, viies klass. Klassi kõige pisem ja targem poiss on ühtlasi ka klassi kõige närvilisem. Headel päevadel kutsutakse teda "muhhaks" (vististi vene keeles "kärbes"), halbadel päevadel saab ta klassi kõige suuremalt ja jõhkramalt poisilt kolki. Ohvril on arvatavasti midagi Aspergeri sündroomi taolist - panin aastaid hiljem kokku, ega seda ju siis ei diagnoositud -, kiusaja on pedagoogist ema ainus hellitatud-hoitud poeg, kellel on suur mure - tal pole üldse mitte mingisugust isa kunagi olnudki. Õpetajate sekkumist polnud märgata või ma ei mäleta. Selle kiusaja käes kannatasin minagi, kuni julguse kokku võtsin ja vastu lõin. Ohvril jäi minu teada ülikool pooleli ja peret pole, kiusaja töötab - ja see on tõeliselt irooniline - kõrgema klassi turvatöötajana, tal on Facebooki andmetel vähemalt üks laps (me ei ole sõbrad, aga fotod on tal avalikud). Mina, nojah, olen siin. :)

2001, Eesti, kuues klass. Võrdlemisi ükskõikse õpetaja klassis on mitmeid käitumishäiretega lapsi. Mõned neist on võtnud sihikule klassi kõige pikema ja tõesti ebaproportsionaalsete näojoontega tütarlapse, kes noorukese psühholoogi küsimustele vastab peamiselt õlakehitusega ja ootab täiskasvanutelt enda eest kättemaksmist, mitte niivõrd probleemilahendust. Lapsevanem - imeline, hooliv ja toetav ema - mõtleb koolivahetusele, nooruke psühholoog arvab, et mõte on hea. 2013. aastaks on kunagisest kohmakast plikast saanud sportlik ja asjalik, kogu oma olemusest headust kiirgav ja suurel südameheadusel põhinevat tööd tegev noor naine, kes on seotud väga toreda ja südamliku noormehega. Hoiame pöialt, et varsti tuleks kihlateade.

2013, Eesti, neljas klass. Juba mitmendat aastat jagavad õpetajad, sotsiaalpedagoog ja koolipsühholoog maid ühe "iseloomakesega" tüdrukukesega, kelle tugev õiglustunne, emotsionaalsus ja soov olla pidevalt sündmuste keskmes on loonud talle tunde, et just tema vastu on alati kõik teised. Võimalik, et mõnikord see nii ongi. Pilti komplitseerib asjaolu, et klassis on mitmeid väga (kohe väga) keerulise koduse taustaga lapsi, kelle väärtushinnangud on kogutud tänavalt, telerist ja Internetist. Paremal juhul püüame kasvatada lapsevanemat, halvemal juhul ei saa lapsevanemale loota, püüame kasvatada last, kes pärast koolipäeva lõppu läheb ikkagi sinnasamasse tänavale (garaažide vahele, poe taha jne) tagasi.

Väga sageli taandub kogu tõeline kiusamine lapsevanema soovimatusele/oskamatusele olla Lapsevanem. 

Näiteks ...
"Millal ma oma lapsega rääkima peaksin, ma käin ju tööl!"
"Ma tegelen oma lastega väga palju, me käisime just linnulaulu kuulamas ... Ma teen nädalas 60 tundi tööd, ma tõesti ei taha lapse suhteprobleemidele aega raisata."
"Ma toon lapsi igal hommikul kooli, siis me oleme alati koos ... nojah, ma muidugi pean sel ajal juba mobiiliga ärikõnesid."
"Mu laps (11-aastane) on küllalt suur, et iseseisvalt hakkama saada, milles probleem on, talle on ju elamiseks raha antud ja ma käin teda kaks korda nädalas vaatamas?"
"Ta on öelnud küll, et tahaks mind võistlustele kaasa ja vaatama ... aga mul pole sellise asja jaoks aega, mul on teine laps veel."
"Palun mind lapsevanemate listist eemaldada, elan perest eraldi ja ei ole huvitatud kooliga seotud info saamisest."

Need on tsitaadid päris lapsevanematelt. Emadelt ja isadelt, kes ei ole üldse mitte asotsiaalsed ega ilmselt ka mitte rumalad, mitmed on oma erialal hinnatud ja lausa laiemalt tuntud inimesed. Siintsiteeritud vanematel on (on olnud) kokku minu koolis vähemalt 10 last, neist pikemalt probleemseid vähemalt kuus, samuti on kümnest vähemalt kuus ühel või teisel juhul olnud seotud mingi kiusamise või õelutsemisega. Tugispetsialistideni ei jõua iga inetu sõna või pahatahtlik müks ...

Et kasvatada last, püüame alati kõigepealt "kasvatada" lapsevanemat. Väga sageli ütlevad vanemad, et milles probleem, olen käskinud oma lapsel hakata vastu, kui teda kiusatakse. Lapsevanem näeb oma last, õpetaja ja tugispetsialist näeb klassi, aastakäiku, kooliastet.
Näiteks. Teise klassi Marko on teistest pikem ja tugevam, aga lapsevanem seda ei tea - ühtlasi on Marko ka puudutuste suhtes keskmisest tundlikum ja mingil põhjusel ärevil, näiteks on tulemas etteütlus, mille suhtes ta ennast kindlalt ei tunne. Sööklajärjekorras on kitsas, nii rivi alguses kui lõpus nügitakse, keegi astub Markole varba peale hetkel, mil õpetaja on Marko poole seljaga ... Ahaa, kiusati, mõtleb Marko ja virutab. Mis siis, et varba peale astuja oli õbluke Kristin, keda üleüldse tõukas kolmanda klassi Paul. Paulil omakorda on kiire, sest erakordselt aeglase sööjana on tal tarvis kohe ruttu oma ports kätte saada, muidu ei saagi koos teistega Taevaskotta matkale sõita ... Kristin saab sinika, Marko saab pahandada ja on õpetaja peale solvunud - kui issi Norrast kodus käis, siis ta ju käskis vastu lüüa, kui keegi kiusab! -, Paul aga kühveldab seljankat sisse, küünarnukk laua peal ja jalad õõtsumas, ja on õndsas teadmatuses, et käivitas kogemata kakelungi.

Ma küberkiusamisest parem ei räägigi, rate.ee oli natuke kontrollitav, Facebook mingil määral ka, aga uus leiutis ask.fm on Saatanast ja kuna paljud vanemad ei pea vajalikuks laste arvutisuhtluse vastu huvi tunda, on koolipsühholoog see "õel" inimene, kes lastel aeg-ajalt nööbist haarab ja ütleb, et klassikaaslase kohta ei tohi ka netikeskkonnas "troll" ega "tropp" öelda. Kui psühholoog ask-fm-i aadresse teab, enamikul juhtudel ei tea.

Sellest teemast võiks rääkida veel lõpmata palju, aga aeg on varsti varahommik, kuid homme on tööpäev ja neljanda klassi küsimus õhus. Igaks juhuks märgin, et selle kirjutise ükskõik kus tsiteerimiseks või linkimiseks peab luba küsima.

"Küsitud ja vastatud"

Selline artikkel oli täna "Postimehe" naisteosas. Ühtpidi on tegu hea mõttega. Teistpidi on artikli eestikeelne sõnastus ... täiesti jabur.

Jonni seostatakse eestikeelses kontekstis peamiselt kolmeaastastega. Samamoodi on sõnaga "põnn". Unistaja (seitsmene) ei ole põnn, ta on (kohati) täiesti asjalik noor mees. Olukord, mida artiklis kirjeldatakse, ei ole mitte jonn, vaid nuiamine, pealekäimine, pidev nõudmine - kuidas soovite. Muidugi, viimastel aastatel "Postimehes" nähtud keeleapsude valguses võib "nuiamine" ollagi ajakirjaniku jaoks tundmatu sõna ja kõigi tarkuste allikas Internet annab selle esmaseks tähenduseks hoopis "nuiaga tampimise", mille peale mina poleks tõesti üldse tulla osanud.

Aga igal juhul, vastus "küsitud ja vastatud" on tõesti asjakohane, kui vanem kui, ütleme, nelja-aastane laps muudkui midagi nuiab, mis vanematele ei sobi. Meie ütleme küll tavaliselt natuke pikemalt.

"Lillebror, ma ütlesin koju tulles, et enne sööki kommi ei saa. Me pole veel söönud."
"Unistaja, sa tead, et praegu ei ole sünnipäev ega jõulud. Me tulime poodi ostma piima ja kassitoitu, mitte Legosid."
"Jõugu Juht, sa olid üleeile arvutis. Juba eile ütlesin ma sulle, et enne laupäeva uuesti ei saa."

Eks selliste ütlemiste puhul ole alati oht, et äratüüdatud vanem karjatab: "Ma ju olen sulle sada korda öelnud!", aga kui lapse pealekäimistele põhimõtteliselt üldse mitte järele anda, siis ta - võib-olla - varsti enam ei tüütagi?

Kõigile neile, kes nüüd õhku ahmivad ja mõtlevad, kuidas saab üks ema ja haridustöötaja öelda, et lapsele ei tohi järele anda - vahe on selles, kas lapse soovile on olemas alternatiiv või mitte.

Näiteks. Unistaja armastab tõesti kaevata. Keset muruplatsi pole see mõeldav, aga meil on küllalt suur aed, pole mingit probleemi suunata ta kaevama kohas, kus see on lubatud ja samal ajal nõgesevaba tegevus. Jõugu Juht nuiab koera, mis meie eluviisi puhul ei ole mõeldav (Pealegi ei salli ma kahjuks koeri kuigivõrd, üks väga jube kogemus rikkus minu jaoks kogu koertesoo maine. Eelistan koeri näha teleris, pildi peal ja sõprade peniloomade puhul magavas olekus - aga see pole tegelikult tõsiseltvõetav argument koeravõtmise vastu, meie pere koer veedaks liiga suure osa päevast täiesti üksi ja see ei lähe mitte.) ja sellele vastame iga kord, et me oleme sellest juba rääkinud. Ei saa.

Algullingitud artikli suurem väärtus on järjekindluse ja "ei"-ütlemisele kindlaks jäämise rõhutamine. Oleks see ainult alati nii lihtne ...

Monday, November 18, 2013

Mida saab Eesti Vabariigi lastetoetuse eest?

Uuriv ajakirjandus on küsinud, mida saab Eesti Vabariigi lastetoetuse eest. Natuke midagi saab. Iseküsimus, kui palju peaks saama. Riik lastekasvatamist kindlasti kinni maksma ei peaks, aga khm ... riigitööl tegutsemise eest võiks nagu natuke inimväärilisemat palka saada küll kui praegu.

Kolme lapse puhul on lastetoetus õnneks suurem kui 3x19 eurot, aga kuidas see jaguneb ja mille alusel me seda rohkemat saame, ma praegu ei tahaks analüüsida. Lähtume 19 eurost ühele lapsele. Oletame, et tegu on algklassiealise poisslapsega, ma tunnen seda teemat hetkel üsna hästi. Tuletasin lihtsalt meelde meiepere viimase aasta aja soodsamad ostud. Kuna ma arvutan paljude asjade hindu lasteriietes, oli see üpris lihtne. Hetke hindu ma tegelikult ei tea, sest meil on mitmesegaste väljaminekutega seoses juba teine poodlemisvaba kuu.

Niisiis, ühe kuu lastetoetuse eest saab ühe järgnevatest:
  • ühe paari teksapükse (Takko allahindlus, 9.90), ühe ilusa kampsuni (Prisma allahindlus, 5.-) ja ühe ühevärvilise pikkade varrukatega särgi (Rimi allahindlus, 4.-);
  • õige mitu paari aluspükse (Maxima), paar alussärki (Prisma) ja peotäie sokipaare (Maxima). Täpne kogus sõltub isiklikust eelistusest ja vedamisest;
  • peaaegu ühe talvejope, aga alles kevadel tulevaks aastaks valmis, Prisma allahindlusest;
  • ühe paari mõistlikke musti tänava- ja teatrikingi (Prisma);
  • paari talvesaapaid (Walkingi allahindlus, 4.-), paari sandaale (Shu allahindlus, 8.90), tennised (Prisma, 2.-) ja kummikud (Maxima outlet, 4.-);
  • täiskomplekti sise- ja välisdressi, pruugitud riiete poodidest;
  • koolikoti (Prisma);
  • kogu vajaliku kirjatarvete varu kooliaastaks, pluss heal juhul mütsi või õhukesed kindad (Prisma);
  • lumepüksid (Prisma), veekindlad kindad (Maxima outlet);
  • ühe natuke suurema või kaks väiksemat Legokomplekti;
  • kaks raamatut, aga erakordse vedamise korral rohkem;
  • kolm korda sõbrale sünnipäevakingi osta (vabandage, aga meil ei ole võimalik aastas viieteistkümne kooli- ja lasteaiasõbra kingituste eest kolmekohalist summat välja anda; võimalusel teeme natuke kallimad kingitused parematele sõpradele ja oma peretuttavate lastele);
  • kaks-kolm korda klassiga väljasõidul käia;
  • neli kuud robootikaringis osaleda (meie huvikoolil on mingid projektirahad taga, sellepärast on odav);
  • bussiga vanavanemate juurde ja tagasi sõita.
Põhimõtteliselt on võimalik laps lastetoetuse eest riidesse panna ja kooli saata küll. Aga. Poistele ei jätku aastas ühest või kahest paarist pükstest, neid kulub kohe hulgi. Lastele ei jätku ühest särgist või kampsunist, neid kulub kah, sest plekid kohe tõmbuvad laste riiete poole.  Legosid ja uusi raamatuid tahaks rohkem kui kord aastas. Sõprade sünnipäevi tuleb kah kohe palju ette. Suveks oleks sünnis ujumispüksid hankida ja lapsega võiks ju käia ee loomaaias ja Rakvere lossis ja Ahhaas ja ... No ja laps tahab süüa ka, kujutage ette. Süüa, vanematest eraldi toas magada, oma voodit, kappi ja nagikonksu (mille otsa see peaaegu üks talvejope riputada). Trennide hindu ma ei tea, aga ilmselt on see päris kallis lõbu, muusika- ja kunstikoolid samuti. Ma ei usu, et lapse üleskasvatamine oleks nii üle mõistuse kallis nagu ajakirjanduses räägitakse, aga isegi lapse elementaarsete vajaduste rahuldamine maksab midagi ja kui pere sissetulek on pisike ...

Kogu ülaloetletud kauba kvaliteet on nii nagu on. Peaaegu üks talvejope käib teist aastat koolis ja käitub väga hästi, lumepüksid tõsist "lumemägedes" ronimist vastu ei pidanud, kindad kestsid ka ainult ühe talve. Neljaeuroste talvesaabastega (igaks juhuks ostetud, palju lootusi kvaliteedile pole) alles valmistume suhet looma, sest saapailmadest on meid siiani säästetud, kummikud läksid talla ja pealse liitekoha liimist lahti. Koolikott on Unistaja oma, pole veel palju vatti saanud. Ajast ja närvikulust, mis kõigi nende allahindluste tuvastamiseks ja läbisorteerimiseks läheb, ma parem ei räägigi ... Ja meie liigume suures linnas, kus on kõik suured poed käepärast.

Wednesday, November 13, 2013

Kust see laps need sõnad võtab ...?

Hoiatus: järgnevas tekstis esineb vulgaarseid sõnu ja väljendeid. Tegu on tsitaatidega esimese klassi poistelt.


Meie kodus ei vaadata eestikeelseid telesaateid, elukoha geograafilise eripära tõttu ei saa toa-antenn midagi kätte ja katusele ronimine meile ei sobi. Meie kodus ega lähemas suhtlusringkonnas ei ole mitte ühtegi inimest, kes ropendaks või kurja vannuks (erandiks Vanaisa, kellega olen sel teemal lausa tülis olnud - aga vist ka Vanaisa on loobunud poiste kuuldes vandumisest, sest Lillebror seda enam ette ei kanna). Isegi Lasteaed, kus leidus mitmesuguseid seltsimehi, oli üpris ontlik, kõige mahlakama sõnavaraga vanemate lapsed ei osanud Unistaja lahkumishetkel veel rääkida. :)

Aga koolis ... Ma enam ei usu, et see oleks Unistaja fantaasia. Tegu on omal moel eliitkooliks peetava erakooliga, kuhu peaks olema seltskond valitud üpris hoolikalt. Kui loogiliselt võtta, tehti ju nii katsed kui vestlus perega. Enne katseid pidime veel Unistaja ja pere ellusuhtumise kohta pika ankeedi täitma, nii nagu aasta varem Jõugu Juhigi puhul.

"Emme ..." Unistaja tuleb oma joonistamise juurest ja paistab murelik.
"Noo?"
"Meie klassist Poiss Üks ütleb, et minu alussärk on pede."

!!!!!!!!!!
Unistaja kannab maikalõikelisi alussärke - miks mitte?

"Emme ... Meie klassist Poiss Kaks laulab seda laulu "Uii vill rokk juu" niimoodi, et "Uii vill fakk juu".

!!!!!!!!!!!!!!!!!
"Emme ... Kui ma Poiss Kolmele tema kaotatud rahakoti ära viisin, siis Poiss Üks ütles mulle, et mine perse."
"Emme ... Poiss Üks ajas ennast upakile ja ütles, et vaadake minu perset."
"Emme ... Poiss Üks ütles kehalise tunnis "Kurat võtaks!""
"Emme ... Kui me teatris olime, siis Poiss Üks läks mingite suurte võõraste tüdrukute juurde, ma ei tea, kui vanad nad olid, ja ütles, et näitame neile tontidele."
"Emme ..." Ma enam ei mäleta kõiki neid koledusi, mida klassivennad Unistaja jutu järgi räägivad.

Unistaja ei ole oma ingellikule välimusele vaatamata põrmugi inglike, lasteaias saime päris mitu korda tema käitumise pärast teistelt lapsevanematelt vabandust palumas käia, aga ... Ma ei kujuta ette, et ta kogu seda asja välja mõtleks.

Küsisin Jõugu Juhilt, kas temagi klassis oli eelmisel aastal selliseid poisse, ta tunnistas, et praegused Parimad Sõbrad küll natuke rääkisid nii, ja üks Militaarhuviga Poiss, aga nii palju küll mitte kui Poiss Üks. Poiss Üks on tunnustatud ettevõtjate poeg, Poiss Kahe isa on õppejõud ja muidu tähtis mees, koosolekul tundus ka muhe mees. Mitme poja isa. (Edit järgmisel päeval: ajasin nimed segi. Poiss Kahe vanemate isikud pole teada. Palun vabandust.) Kopropraksia  neil poistel olla ei tohiks, see avaldub minu teada spontaanselt ja tahtele allumatult, Unistaja poolt tulnud tsitaadid on vaieldamatult tahtlikult ja ütleja arvates olukorraga sobivalt öeldud.

Siiani olen arvanud, et Unistaja Õpetaja ongi Imeline Õpetaja. Esmaspäevast peale karistatakse Unistajat sellega, et ta peab Poiss Ühega istuma - arupärimise peale Õpetaja ei vasta. Helistada selle kooli õpetajatele ei lubata, tohib ainult kirjutada. Miks Unistaja pandi istuma Poiss Ühega, kellega ta minu arusaamist mööda - kui Unistaja jutust poolgi tõsi on - üldse suhelda ei tohiks, ma ei tea. Kas Unistaja poolt kodus räägitavad jutud on tõsi, ma ka ei tea. Kuidas justnagu korralike inimeste lapsed niisuguseid sõnu üldse kuulnud on ja kasutada julgevad, tean ma kõige vähem.

Nii Unistaja kui Jõugu Juht on pandud sellesse kooli  - mis hammustab päris krõbeda tüki meie eelarvest - just Emme Kooli Väga Keerulise Taustaga Laste seltskonnast eemal püsimiseks. Tõsi, klassis, kuhu oleks läinud JJ, on üks väga tore poiss, kelle mõistlikud vanemad ka ei luba "Simpsoneid" vaadata. Sobiv sõbrakandidaat. :) Klassis, kuhu oleks läinud Unistaja, on minule teadaolevalt üks väga tore augustipoiss, aga ka hulk äärmiselt keerulisi lapsi. Üks neist vahetab küll varsti kolimise tõttu kooli, iga lapse saabumine või lahkumine muudab natuke klassi jõujooni. Mõlemat klassi juhatavad Imelised Õpetajad. Toimub tõsine töö, huvitegevused on tasuta ja kooli muusikatraditsioon on väga, väga pikk.

Jõugu Juhi klassis on tõesti hea seltskond koos, ja kuigi me oleme Õpetajaga paljudes asjades eriarvamusel, suutis JJ Õpetaja panna noormehe esimese kuu jooksul kuulma häälikupikkust ja motiveerida teda raamatuid lugema. Täna käis Mees JJ eest raamatukogus "Eragoni" pikendamas, sest neljasajaleheküljelise raamatu läbinärimine ei ole kaheksa-aastase puhul just kiire tegevus. Isegi mitte nobedalt lugeva kaheksa-aastase puhul.

Aga Unistaja klassis ... Õpetaja tundus algul tõesti Imeline, aga suurema osa esimeset veerandist tegeles klass millega iganes, nii et lugemiseks ja arvutamiseks aega nagu ei jäänudki. Tulemus on selline, et Unistaja unustas lugemise ära. Meilidele ta ei vasta, ilma Õpetaja loata ei lähe ma ka võõrastelt lapsevanematelt aru pärima, mis tempe nende pojakesed teevad. Laps käib koolis nagu mustas augus. Muidugi on võimalik, et meilid ei lähe kohale. Seda on ennegi juhtunud. Reedel jätan auto enda kätte, võtan lühema päeva ja püüan Õpetajat tabada koolimajast. Lõpuks ei saa ju meie kodus kasvatada ja toetada, kui me ei tea, mis koolis toimub. (või kas tänapäeval on veel alles koole, kus tihedat suhtlemist lapsevanemate ja klassijuhataja vahel ei peetagi lapse arengu toetamise elementaarseks osaks?)

Tagajärjed

Mõned kuud tagasi sai Jõugu Juht endale Facebooki konto. Külastanud on ta seda vist vähem kui kakskümmend korda, aga ettekujutus asjast on juba olemas. Täna rääkisime ligeritest, tigonitest ja lõvide pereelu-harjumustest. Jõugu Juhi kommentaar lõvide praidi kohta: "See on ju siis nagu Facebookis, et on ainult omad sõbrad."

Tuesday, November 12, 2013

Üks karvane küsimus

"Emme, Sõber ütles, et minu juukseid saaks juba patsi panna," ütles Jõugu juht paar päeva tagasi.
"Hm. Kas sa tahad, et me laseme sul juuksedära lõigata?"
"Mk-mm. Ma tahangi, et nad pikad oleksid."

Nojah. Tahab, siis tahab. Arvatavasti tuleb mingil hetkel Koolist märkus, et palujn viia laps juuksurisse või anda kaasa patsikumm, eks siis vaatame, mis saab.

Taust on niisugune, et minule ei meeldi põrmugi eesti poisikeste üldtunnustatud siilisoeng või päris-siilist õige pisut pikemakarvaline nudipea. Muidugi, nudipeast hullem on mullet või rotisabake muidu lühikeses kuklas. Padawani pats oleks isegi omal moel stiilne. Aga kui Jõugu Juhile näkku vaadata - kui juuksed kõrvale lükata ja hoolega vaadata, on selge, et terav lõug ja märkimisväärselt kõrge ja lai laup nõuavad tukka. Ainult tukk ja muidu nudi seostub minul millegipärast usinate pioneeridega. Seega on JJ päris kaua kandnud soengut, mida mõned nimetavad tammetõruks ja meie juuksur kutsub koolipoisi soenguks. Ainult et aeg-ajalt arvab ta, et päris pikad juuksed oleksid ikkagi lahedamad, ja nii ta kevadistel koolipiltidel ongi triiksärgi ja peaaegu õlgadeni lakaga. Lahedad on pikad juuksed sellepärast, et Legolasel on pikad juuksed! Isegi kui ta peaks veel enne jõulu soostuma juuksurisse minema, tuleb pärast kohustuslikke jõuluraamatuid unejutuks "Ilma lõputa lugu" ja Atreju, kellel on pikad juuksed, on lahe ...

Unistajaga on lugu mõnes mõttes hullemgi. Unistaja enda poolest võiks ta päris kiilas olla, teda selline pisiasi nagu välimus ei huvita - või õigemini, ta on veendunud, et ta on igas olekus väga ilus. Pole viga jah. :) Aga Unistajal on natuke nagu lokid, mis avalduvad rohkem siis, kui juuksed on pikemad. Arvake, mis Unistajaga lasteaias toimus. Hommikuti läks lokkispäine, natuke sassis, aga minu silmale just kena kergelt punkstiilis laps rühma ja õhtul anti koju lakutud lammas, sest õpetaja abi oli usinalt kõiki kammitavate juustega lapsi kamminud ... Lasteaia lõpetas Unistaja siiski lehvivate lokkidega. Hetkel pole Unistaja oma juuste kohta arvamust avaldanud, aga loodetavasti hoiatab ta seekord ette, kui tukk tema maitsele liiga pikaks kasvab. Nudiks me igatahes tedagi lähiajal ei püga.

Kui suured vennad oma harvadel juuksuriskäikudel siiski juukseid lõigata lasevad, siis Lillebroriga on nii, et peale emme ei tohi keegi kääridega tema ligi minna. Muidugi, Lillebroril on kohe päris lokid ja kohe palju. Aeg-ajalt pügan neid natukehaaval, et lokke mitte kogemata ära lõigata, sest lokkis juuksed on nii Vanaema kui minu unistus - ja soeng võiks küll olla üks mittetraumeeriv viis lapse abil oma unistust teostada. :) Lillebror on paraku veel eas, kus teda kiputakse pidama tüdrukuks. Mis siis, et ma teda riietades hoolikalt üldtunnustatud värvikoodi järgin - ikka sinine ja dinosaurustega. Õige soo eemalt tuvastamiseks oleks muidugi nudipea asjakohane. Pikemate juustega kaasneb ka isetekkeliste rastapatside oht, aga ennem olgu laps rastadega kui nudi, arvan mina.

Kui mõni noormeestest soovib tulevikus juukseid värvida, siis palun väga. Eelistatavalt roheliseks, siniseks või oranžiks, daamide juuksetoonid nagu hästi ei passiks*. Kui mõni neist soovib kuklasse ägeda mustri lasta lõigata, pole sellestki hullu midagi. Juuksed kasvavad jälle. Klassikalist tüdrukusoengut (ees tukk, tagant pikad) ma poisterahva peas siiski näha ei tahaks, aga väljakasvanud soeng nagu JJ-l praegu on -  pikad juuksed on küll kõige ebaolulisem teema, mille pärast poisslapsega sõdida.

Kas ma oleksin sama rahumeelne tütarlapse ebakonventsionaalsete soengusoovide puhul? Ei, ilmselt mitte. Tahaksin rakendada üht tüdrukute emade põhiõigustest - patsipunumist - ja see eeldab enam-vähem ühepikkusi juukseid. Teine võimalus oleks klassikaline kolmekümnendatehõnguline soeng (selles artiklis nime all "Beautiful Bailey") - lõuani juuksed, meelekohal klamber. Üks teine Unistaja klassiõde ilmus niimoodi kooliaasta avaaktusele ja nägi väga armas välja. Tegelikult peaksin ma tüdrukute soengute suhtes arvamuse kujundamiseks kõigepealt ise tütre saama ...

_______
* mulle millegipärast tundub, et juuste kaudu meelsuse väljendamine on nii meeste- kui naisterahva puhul okei, aga "sest ma olen blondina/brünetina/punapeana ilusam" kõlab nagu edevus. Noored inimesed on kõik ilusad nii, nagu nad on, kui just mingit hirmsat haigust või häda küljes ei ole. 

Wednesday, November 6, 2013

Võitlus slängiga

Tegelikult ei saa ma väita, et räägin ilusat ja puhast eesti keelt. Igapäevane saksa ja inglise keele kasutamine - raamatud, teler, netisuhtlus, vahel ka päriselusuhtlus - on toonud endaga kaasa olukorra, et mõnd sõna ongi kohe palju lihtsam öelda saksa või inglise keeles - nüansid on ju erinevad. Lisaks kasutame kodus ikka vahel omapere-slängi või mingeid mugavussõnu, eriti Mehega omavahel vesteldes. Ei peaks. Eriti ei peaks, kuna üldlevinud koolilaste- ja labasema täiskasvanuslängi vastu olen ma lapsest peale sõna otseses mõttes allergiline. Koolitunni-lühenditest ainus, mida ma talun ja vahel ka ise kasutan, on "kehaline" "kehalise kasvatuse" asemel. Igasugused kekad ja matad, inkadest ja lotadest rääkimata ajavad kohe turri. Lugupidamine ühe Õpetaja vastu vähenes suure hooga, kui lapsevanematele saadetud kirjast slängisõnu leidsin. Töökabineti akna taga rüüpab "rannavalve" (linnaosa kohalikud töötatöölised) kevaditi õlut, mitte õlli või õllet - iiiik. Meie autole võetakse kütust ehk bensiini, mitte pentsu.  Triibuline kass oksendas vaiba peale, mitte ei ropsinud. Tukid võivad olla ahjus, mitte tulirelvapoes ja nii edasi. Isegi praegu ei tule mul häid slänginäiteid pähe, sest ma tõepoolest ei kasuta sedasorti keelt. Töövälisel ajal kindlasti ei suhtle ka inimestega, kes kasutaksid.

Tõsi, kauni ja kõrgkultuurse keelekasutuseni on veel pikk maa käia ja kes teab, kas üldse selleni jõuangi. Sinnamaani olen keelepuhtuse-wannabe - ja öelge mulle nüüd, milline eestikeelne sõna selle wannabe asemele sobiks? Laste kokkupuuteid igasugu imeliku keelega muidugi ära hoida ei saa, sest koolis käib igasuguse kogemusega seltskonda. Küll aga tahaksin kodust ja peresisest suhtlemist hoida slängivabana. Jõugu Juht suutis mind mõne päeva eest sel teemal ehmatada.

JJ: "Emme, Klassivend N. ütles, et ta ostis ükskord ise (t?)alu ja jõi selle ära ja läks pärast rattaga tänavale sõitma ...!"
Mina: "??? Laps, mis asjast sa räägid, ma ei saa sinu jutust midagi aru."
JJ: "N. rääkis, et ta ostis ükskord alu ja jõi selle ära ..."
Mina: "JJ, mis jama sa ajad? Alguses räägid talu ostmisest, selles jutus pole mingit mõtet, aga talu on vähemalt sõna, nüüd ütled, et N. ostis alu, mis ei tähenda üldse midagi ... Palun räägi selgelt ja kasuta sõnu, mis midagi tähendava. Mida sa selle aluga mõtled?"
JJ (rullis mokaga): "Noh ... N. ütles, et ta ostis alkoholi."

8-aastase alkoholiostu-jutt on kaheldava väärtusega ja seda teemat me arutasime eraldi, aga kuskohast pärines sõna "alu" ja mis seos oli sellel alkoholiga? Ma siiani ei tea, kas JJ mõtles ise välja või kuuliski sõber N. käest. Viimane oleks muidugi kole lugu, sest N. vanemad on täiesti ontlikud inimesed ja mingit kummalist slängi* neilt küll oodata ei oskaks. Pigem oletaksin, et nemadki räägivad oma lastega, kuidas on kena käituda/rääkida ja kuidas mitte - või mida sa pikematel perematkadel ikka teed? (N. pere on nimelt väga sportlik ja matkahuviline)

Igatahes minu nõudmine JJ-le oli (pärast esmasest vapustusest ülesaamist - appikene, minu laps kasutab kõnes slängi!), et paluks rääkida nii, nagu issi, emme, Õpetaja ja vanaema räägivad. Ilusas eesti keeles. Ilma sõnu lühendamata. Kui kuuled kelleltki võõraid sõnu või mingeid isemoodi lühendeid, tule ja küsi enne, kas see on ikka päris sõna. Viimast on vaja sellekski, et laps võõrsõnadega hätta ei jääks. Kunagi oli mul tööl üks muidu keeleandekas tüdruk, kes väitis täiesti veendunult, et "torso" on ropp sõna.Oi ta oli üllatunud ja piinlikkusest pahur, kui ma talle asja ära seletasin ...

Ainuke släng, mis meile sobiks, oleks Dimwelli släng, aga selle äraõppimine on kindlasti ütlemata keeruline.

Monday, November 4, 2013

Õiget raamatut on vaja. Teine osa.

Jõugu Juht sai lugemispisiku külge Heiki Vilepi raamatutest. Nüüd, poolteist aastat hiljem, närib ta end läbi "Eragonist". Tundub, et läks hästi - küll ta jõuab ka tõsisemate raamatuteni.

Unistaja kurtis veel mõne päeva eest, et kõik muudkui sunnivad teda lugema ja kõik raamatud on kole igavad. Üsna raske on tõesti, kui oodata, et põnev hakkaks esimesest lausest alates - sageli on raamatus terve esimese lehekülje jooksul juttu, mis raamat see sihukene on ja kes selles tegutsevad. No ei ole põnev, eriti kui olla esialgu väga aeglane lugeja!

Laupäeval käis Unistaja taas pahuralt ringi ega teadnud, mida teha. Raamatuid vaatas küll, aga lugemiseni asi ei jõudnud. Lõpuks võtsin elutoa raamaturiiulist - sest lastetoas magas Lillebror parajasti lõunaund - mõned raamatud ja pakkusin talle. Durrelli "Kõnelev karp" ja Herrioti "Koerajutud" ei ahvatlenud, aga Pratchetti "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised" sobis. Kas kassipildi pärast kaanel või sellepärast, et võeti emme-issi riiulist, ei tea. Igatahes toimuvad sündmused kolmandat päeva nii: Unistaja tuleb, raamat näpus, ja küsib selle kohta midagi. Sügeleb, sügeleb, kuni temalt lõpuks küsitakse, kas ta tahab emmele ette lugeda. "Jaa!" hüüab Unistaja ja loeb paar-kolm lehekülge. Komistades ja aeglaselt, aeg-ajalt korrigeerimist vajades, aga loeb ja rõõmuga!

Selle raamatu eripäraks on, et ta tõesti lükkab lugeja otse sündmuste keerisesse. Ei mingit pikka sissejuhatust ega tegelaste tutvustamist, hakkad lugema ja juba paar lehekülhe hiljem ongi teeröövlil püksid rotte täis. Veel on selle raamatu, aga võib-olla üldse inglise keelest tõlgitud teoste eelis lühikesed sõnad. Esimeseks iselugemise-raamatuks valis Unistaja poest "Toometondu". Tore lugu, aga kui pikad sõnad!

Omast vabast tahtest ja niisama ajaveetmiseks Unistaja veel raamatuid ei loe. Kuna ta on tänase päeva seisuga ka alles 7 aastat, 2 kuud ja 2 päeva vana, ei ole see probleem. Küll muutuvad ka teised raamatud põnevaks.

Tuesday, October 29, 2013

Kuidas ma ennast välja vingerdasin

Ei ole vist lapsevanemat, kellele inimese paljunemisega seotud küsimused ootamatud ei oleks. Kui usin vanem omal algatusel lapsele seletama hakkab, on suur tõenäosus, et laps ei ole veel selle teema jaoks valmis ja paremal juhul ei arva asjast üldse midagi. Halvimal juhul läheb nii, nagu umbes 15 aastat tagasi ühes koolis juhtus - väikevenna tuleku ärevuses oli meditsiinitöötajast ema pojakesele kogu puberteedi ja seksuaalsuse teema põhjalikult ära seletanud, aga kaheksa-aastasele käis jutt muidugi mäekõrguselt üle mõistuse ja nii ta koolikempsus teisi poisse eksperimenteerima kutsuski ... Jahmunud vanemad ja õpetajad vedasid lapse psühholoogi juurde - et kindlasti väärkoheldud laps -, aga poisu lähenes eakohatule infole lihtsalt eakohasel uudishimulikul viisil.

Freudi järgi on algklassilapse seksuaalsus latentne. Freudi teooriaid ma väga ei armasta, aga loomu poolest on kaheksa-aastased (ja seitsmesed ja üheksased) tõesti üpris aseksuaalsed olevused. Jah, mõningate kehaosade näppimine võib huvi pakkuda, jah, naabrilapse arvutist vaadatakse pornovideoid huviga, aga selles eas tunneb laps üldjuhul huvi kõige tundmatu vastu. Normaalse algklassilapse elu ja maailmapilti kirjeldab kõige paremini raamat "Bullerby lapsed". Liisa, Anna, Britta, Lasse, Bosse ja Olle mängivad koos ja eraldi, osalevad oskust mööda täiskasvanute töödes ja teevad vahetevahel pahandust ka. Jah, tüdrukutel on selged abieluplaanid, aga seda ikka selleks, et normaalseteks täiskasvanuteks saada - täiskasvanuks saades abiellutakse ja kuna kõige toredam on elada kodus, tuleb abielluda naabertalu poisiga. Algklassilaste armumisedki on puhtad ja süütud. Kirjandusest sobib "Ben armastab Annat" ja miks mitte ka "Röövlitütar Ronja".

Põhimõtteliselt ei ole terve algklassilapse elukogemuses ja enesetunnetuses kohta teadmisele, mis asi on seks. Usun, et liialt täpsed bioloogilised teadmised jäävad nii väikest last pigem painama. Suurepärane selgitus inimese paljunemise kohta on väga toredas raamatus "Kuidas ma maailma tulin?"

Täna õhtul meil seda käepärast polnud. Jõugu Juht saabus vannitoast, hambahari käes, ja otseselt ei esitanud küsimust: "Meil koolis pärast kehalise tundi mõned lapsed ütlevad, et kui sa oled päris paljas, siis sul on seksiriided. Ja Unistaja klassis ka mõned küsivad, kas sinu ema on seksinud." Kolekampaaniast "Kumm on seks" pääsesime jutuga, et see reklaam õhutab inimesi abielurikkumisele - nii see ju on, kui asjale konservatiivse kristlase seisukohast läheneda. Nüüd tuli siis mitte päriselt esitatud küsimus, milleks ei mina ega Mees muidugi üldse valmis ei olnud.

Mina tegin mök-mök, kuni Mees käratas, et kõiki lollusi pole mõtet kodus korrata - tõesti-tõesti, koolist tuleb koju kõiksuguseid jaburaid jutte. Mina sain keele liikuma ja ütlesin nii, nagu asi on. "Seks on asi, mis kuulub täiskasvanud, omavahel abielus inimeste elu juurde ja siis on see normaalne. Lapsed seda teemat ei uuri ja omavahel seda ei aruta, sest see käib lastele üle mõistuse ... ja muide, sinu klassi lapsed ütlevad valesti, paljas olemise nimi on aadamaülikond. Tead, miks?" Loomulikult seda JJ teadis. Siis tuli telerist Alf ja hambaid oli vaja pesta, küsimiseks enam aega ei olnud.

Jah, küsimus jäi õhku ja ilmselt tuleb hankida mõni eakohane kristlik puberteediraamat, kui selliseid eesti keeles olemas peaks olema. Aga kuidagi peame üle saama asjaolust, et eriti teismelise, aga mõnel juhul ka noorema poisi ema on puhas ja puutumatu nagu Neitsi Maarja, ja iga hinna eest vältima Klassivenna kodus pornovaatamist ...

Hirmus küll, et klassitäiele kolmandikele pornotööstusest rääkimine ei ole hirmus ega eakohatu (oli selline vajadus, tegin ära), ja kolmeteistkümneaastast poissi koos girlfriendiga rasedustesti ostma saata on kökimöki, viieteistaastaste punkarite paariga kodumängimisest ja pereplaneerimisvahenditest vestlemisest rääkimata, aga oma lapsed tunduvad nende teemade jaoks ikka veel talumatult väikesed ... Võib-olla peaks paluma Laste Kooli noort ja agarat sotsiaalpedagoogi, et see algklassipoistega selgitava vestluse maha peaks, millest passib rääkida ja millest mitte?

Saturday, October 26, 2013

Kuidas poisid enne hommikusööki Pariisis käisid

Meie sohvasurfi-sõbrad B ja G lähevad koos vanematega Pariisi. Kiikasin pudruhaudumise ajal nende ema blogisse, kui poisid monitorilt huvitava pildi avastasid ja muidugi küsisid, mis see on. Eiffeli torn altvaates, ütlesin mina. Siis vaatasime Google'i otsingust Eiffeli torni klassikalisemat pilti ja tekkis küsimus, kuidas see Pariisi linn ikka välja näeb.

Ma arrrrmastan Google Earthi. Tõsiselt. Naks-naks oli ekraanil Pariis ja poisid said hiire abil hakata mööda tänavaid kolama. Eriti ilus on, et selle programmi võib igaüks endale arvutisse laadida ja virtuaalsel moel reisima asuda. Jah, mõnes mõttes rikub see inimeste privaatsust, aga nojah ... kui meil kõlbas oma lontis kuurikatust ja küttepuuhunnikut möödasõitjatele siis demonstreerida, kui pildid tehti, võivad need pildid ka Internetis olla. Kuurikatus, muide, on siiani lontis - 2011. aasta erakordselt lumerohke talve mälestus.

Millal me päriselt koos lastega Pariisi läheme, seda ei oska praegu keegi arvata, aga arvuti abil käisid poisid seal täna enne pudrusöömist ära. Asi seegi.

Wednesday, October 23, 2013

Tänan kutsumast, mina kindlasti ei tule.

Sellise sõnumi saatsin just äsja näoraamatu kaudu saabunud kutsele vastuseks. Kutse iseenesest oli sõbralik ja viisakas, nimelt mõte kunagiste kursusekaaslastega ühiskohvetamise eesmärgil kokku saada. Loodetavasti ei olnud minu lakooniline sõnum talumatult ebaviisakas - kuigi kaalusin mõnda aega, mis oleks hullem, kas niiviisi ühe lausega "ei" vastata või hoopis vastamata jätta.

Minu süstemaatilise kokkutulekutel (põhikooli, keskkooli, kursuse, osakonna, töökoha jne) mitteosalemise taga ei ole iseenesest põhimõtteline inimvaenulikkius, küll aga soov piirduda väljaspool töökoha sundsuhtlemist  - töö iseloom on kord juba selline, et pean suhtlema ka inimestega, kellega muus elus mitte ühelgi juhul kokku ei puutuks - ainult suhetega, mis on mulle olulised ja kallid. Kui Vanaema seda blogi loeks, oleks ta taas jahmunud, solvunud ja õnnetu - kuidas ei saa olla olulised ja kallid endised klassi- ja kursusekaaslased, need on ju inimese elus kõige tähtsamad? Vanaemal vedas klassikaaslaste ja kursusekaaslastega omal ajal hullupööra. Klassikollektiiv on üldjuhul siiski formaalne grupp, kuhu laps satub elukoha ja vanuse, mõnel õnnelikumal juhul vanemate teadliku valiku või teistega sarnaste huvide alusel. Vanemate teadlik valik hõlmab üldjuhul kooli ja õpetajat, aga mitte seltsilisi. Huvidega on ka nii ja naa, need kipuvad lapse elu jooksul muutuma. Hirmus õnnelikud on need maa-alevike lapsed, kes lähevad kogu rühmaga kooli lasteaiast ja on saavad aiaäärses tänavas kõik koos üles kasvada. Aga laps suures linnakoolis, mis (nagu minul juhtus) paneb ühte patta väga erineva elukorralduse ja taustaga lapsed ...?

Jõugu Juht ootas lasteaeda minekut väga, sest kuidagi oli tal kujunenud ettekujutus, et just sealt leitakse tõelised sõbrad erveks eluks. Paraku oli ees juba titena aedapistetud poiste väljakujunenud jõujoontega punt ja JJ, kes autodega põristamisest ei vaimustunud, jäi autsaideriks. Ka meie lapsevanematena ei ilmutanud hirmsat tahtmist lasteaias sõprussuhteid luua, liiga erinevad olid maailmapildid ja eluviisid. Klassikaaslastega on JJ-l natuke rohkem vedanud, nii mõnedki pered jagavad meie ellusuhtumist ja poisid on pigem heatahtlikud. Ka küpsem vanus soosib kooliväliseid ühismängimisi ja iseseisvaid külaskäike. Parimad sõbrad on JJ-l aga kirikust.

Unistajal oli lasteaias sõber küll. Tõsi, mitte vanemate mahitusel, vaid täiesti omal algatusel - ja sinnapaika see sõprus tõenäoliselt jäigi, sest Unistaja Sõbra Vanematega ei ole meil ka suurt midagi ühist. Tegu on vaieldamatult kenade inimestega, aga laste ühismängu-huvist jääb siiski väheks, et pikemaajalist täiskasvanute sõprust tekiks. Koolis ... veel ei tea. Loodame, et sõpru tekib. Unistajal on kirikus üks sõber, aga lisaks sellele veel terve hulk niisama tuttavaid poisse (meie koguduses on tohutu poisikeste vägi), kellega teenistuse ajal kõrvalsaalis hängida või suveilmaga kirikuaias puu otsa ronida.

Lillebroril on üks sõber. Sellega mängitakse koos kirikus, kui tuju on, ja kummagi kodus, kui külla kutsutakse. Kas Lillebror kunagi lasteaeda läheb, ei tea, ja kas ta kooli läheb, ei tea ka. Eakaaslastega suhtlemata tal kindlasti ei jää.

Mehel ei ole kooli ajast säilinud ühtegi sõprussuhet. Pärast keskkooli kolis Mees teise linna ja üsna varsti pärast seda võttis naise. Khm. Jah, mingil kooli-kokkutulekul ta vist isegi käis, aga tundus, et see talle suurt midagi ei pakkunud. Igatahes pole ta neist sündmustest rohkem rääkinud, kui et "noh, nalja pärast võiks läbi käia, kui juhtun samal ajal seal linnas olema". Tavaliselt ei juhtu ja tõesti, mida ta seal teeks? Klaasitõstja mees ta ei ole, nilbete naljade tegija ka mitte, uhke auto omanik kohe üldse mitte. Sellega jääks kohe kolm suurt tõenäolist gruppi ära. Kui endiste klassikaaslaste hulgas pole just teisigi eelkõige isasid ja ühemehenaisi, nagu on Mees ja tema päris-sõbrad.

Minul on tegelikult mõned kooli- ja ülikooliaegsed sõbrad-tuttavad küll. Ja head soovin ma neile teistele ka ... peale paari isiku, kellele ma lihtsalt ei oska midagi soovida. Liiga erinevad on meie maailmavaated. Aga kogu seltskonnaga mitmeks tunniks kohvetama minna ...? Kohustuslikus korras taasloodud formaalse grupi liikmena mingi ühise eesmärgi nimelt töötada - palun väga, ikka aitan. Aga kohvi juua ma eelistaksin korraga ühe-kahe hea sõbra või tuttavaga nii, et Unejutt lugemata ei jääks.

Tegelikult ma tõepoolest usun, et mitte keegi, kes lasteaiast-koolist-ülikoolist-töölt tugevat grupikuuluvuse tunnet ei saa, ei ole imelik ega alaväärtuslik. Peaasi, et inimene oma olemasolevate suhete ja gruppidega õnnelik on ja võimalikest ealistest või elumuutustega tekkivatest suhtekriisidest läbi tuleb. Kui me seda ainult Vanaemale ka seletada suudaksime ...

Saturday, October 19, 2013

Keeleõpe juhtub - jälle

Hommikusöögilauas küsis Jõugu Juht, kas ta tohib lõunaks pancakes'e teha. JJ on nimelt üpris osav pannkoogikokk. Jah, vastasin, Pfannekucheneid tohib küll. JJ jäi natuke jahmunult vaatama, sest üksiksõnu ta saksa keelest veel ei erista. Unistaja leidis, et väga lustlik sõna on prantsuskeelne crêpe, mis tema kõrvale kõlas nagu "trepp". Venekeelset nime ei mäletanud, aga pakkusin, et mingi küpsetis võiks olla vareniki. Kahjuks sellega minu pannkoogi-sõnavara piirdus.

Ei tea, kas teistele lastele ka, aga meie lapsed armastavad hirmsasti kuulda, kuidas üks või teine sõna võõrastes keeltes kõlab. Teen neile siis vahel mõne sõnaga nalja. Üks mu kolleegidest, väga hinnatud keeleõpetaja teadis rääkida, et väga noorena kuuldud võõrkeeled aitavad hiljem keeli tegelikult omandada, ja tõi näiteks oma tütre, kes oli titena isa seltsis kõiksugu välismaalastega kohtunud ja pidavat täiskasvanueas suutma hääldada perfektselt enamikku Euroopas levinud keeltest. Loodame, et meie lastele jääb ka midagi külge nii sohvasurfaritelt kui saksakeelsetest multikatest. JJ tabab juba telekas räägitava mõtet, koolis on inglise keel mõlemal vanemal poisil niiehknii - aga esialgu tundub see paremini külge jäävat Unistajale, kellel on loomu poolest parem kuulmismälu. Viimase sohvasurfari, ühe hollandlasega üritas Unistaja lausa inglise keeles rääkida. Eks ta oli tolleks hetkeks juba kõva kuus nädalat keelt õppinud ka, aeg igapäevaelus praktiseerida. Lillebror aga ... Lillebror hetkel oma võõrkeeleoskusi eriti välja ei näita, peamiselt meeldib talle öelda "banana!" - selle multika järgi.

Ahju-aedvili

Pane praeahi sooja, 200 kraadi sobib. Võta mõningal määral kartuleid, jupp kaalikat, mõned porgandid, üks sibul, kaks kõva õuna ja viiluke kõrvitsat. Puhasta ja lõika kõik friikartulite moodi pulgakesteks. Pane kaussi, tilguta peale oliiviõli ja sega. Õli võib olla pigem vähem kui rohkem. Kalla kogu kupatus küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja pista nii umbes pooleks tunniks ahju. Vajadusel võib kauemaks ka. Pärast kalla kõik jälle samasse kaussi, riputa peale soola ja - kui meeldib - küüslaugupulbrit. Võib süüa niisama, mingi lihapoolisega või juustulisega. Igal juhul on hea.

Monday, October 7, 2013

Ei saa mitte märkimata jätta

Pidasin Unistaja Õpetajaga kirjavahetust, mille käigus uurisin ka, kuidas laps koolis hakkama saab - õpetajate kiitus- ja laitussüsteemid on erinevad, hindeid ei panda ja eks see kanamamma-moment on ka juures. Õpetaja vastas muuhulgas:

Unistaja on tubli poiss. Töötab tunnis kaasa ja proovib olla igati õpetaja meele järgi.

Mulle meeldib kohe väga! Esimene kuu kohanemist on ilmselt päris hästi läinud.

Vanema venna kohta nii hästi öelda ei saa, tema tõi täna koolist märkuse ja lõhkised püksid (ÕRR!), aga ümbrispaberit vajava kirjatehnika vihiku jättis toomata. Siinkohal väike urin tänapäeva koolisüsteemi suunas, miks ei võiks laps saada kõik vajalikud vihikud ja õpikud korraga kätte augusti lõpus? Oleks üks paberdamine, korraga kaelast ära. Muidugi, asi võiks hullem olla, Mees sai ühele klassile uue õppekava õpikud kätte aasta aega (12 kuud) hiljem kui tarvis oli ...

Sunday, October 6, 2013

Aga kui ...?

Aga kui ikkagi võtaks lapsed koduõppele? Hautisevalmistamise ja kukliküpsetamise vahele tegin omaette mitte just päris SWOT-analüüsi. Mees parandas samal ajal magamistoas ahju ja lapsed olid kusagil õues - ehitasid onni, sõitsid ratastega, vaatlesid, kas Lillebrori istutatud tammetrõu kasvab, ja riisusid lehti ühest hunnikust teise.

Vahemärkus. Ei saa mitte mainimata jätta, et Jõugu Juht vaatab parajasti saksakeelset multikat ja küsis minu käest just praegu, kas "seltsam" tähendab "kummaline". Keeleõpe juhtub iseenesest, selles osas võiks vähemalt JJ olla lausa vabaõppel, ma usun. Aga teda huvitasid juba viieselt võõrad keeled oluliselt rohkem kui autod, ja kohustusliku dinosauruste-faasi jättis tema puhtalt vahele.

Tagasi teemasse.
Ressursid: majas on olemas diplomeeritud pedagoog (Mees) ja mingi rutiin lapsevanema poolt juhitud õppimiseks. JJ ja Unistaja oskavad mõlemad lugeda, JJ saab töökäskudest enamasti iseseisvalt aru, Unistaja vajab veel selgitamist, eriti ülesannete puhul, mida ta pole varem näinud. Loodusõpetuse läbiviimiseks on siinkandis hulgaliselt võimalusi; Linnas on suur hulk kohti, kus käia õppekäikudel või mida niisama avastada. Mulle meeldib lastega ringi kolada, ainult et tavaliselt pole selleks aega ega jaksu. Kodus on ruumi nii muusika- kui kunstiõppe tarvikute jaoks (klaver ja molbert, miks mitte, mahuks ära küll). Poisslaste tööõpetust saab läbi viia otse perekondlikult vajalike asjade kallal, enamik tööriistu on ka olemas. Suur osa kehalisest kasvatusest juhtub iseenesest, puu otsas näiteks. Nii Mees kui mina räägime vabalt kaht Euroopas olulist võõrkeelt. Raamatuid on meil palju ja täiesti vaimustav raamatukogu on ka Vanaema juurest kümne minuti teekonna kaugusel. Mina olen üpris tugev humanitaar, Mees jällegi valdab kõiki reaalaineid suurepäraselt.

Võimalused: lapsed saaksid tegutseda omas tempos ja suurelt jaolt ka õhinapõhiselt. Unistaja ei väsiks igapäevaselt nii pööraselt ära. Paaril päeval nädalas saaksime magada kuni tund aega kauem (minu graafik on liigutatav ja Mees ei pea igapäevaselt esimeseks tunniks koolimajja ilmuma). Kuna koduõppelapsed ei jätkaks mitte erakoolis, vaid riigikoolis, jääks pere tarbeks igal kuul alles ligi 100 eurot, sealhulgas oleks kokkuhoid ka kunsti- ja sporditarvete arvelt, sest koduõppel olles ei ole vaja kaht komplekti guašše ja kaht komplekti värvipliiatseid, kodus puu otsas võib võimelda ka paigatud pükstega, millega ma last kooli ei saada. Vanemates klassides oleks võimalik kontrollida ka õpetatava materjali meelsust - tean inimeseõpetuse õpetajat, kes serveerib abordi ideed lastele normaalse pereplaneerimise vahendi nime all. (loodetavasti poiste praeguses koolis sellist suhtumist ei kohta, aga ikkagi) Igasugused inetused ja alatused jääksid ka nägemata ja kaasa tegemata - ma ise ka ei usu, mis koledusi poiste kooli väidetavalt valitud seltskonnas mõned mehed teevad, aga ei usu ka, et Unistaja nii fantaasiarikkalt valetada oskaks ...

Nõrgad kohad: Vanaema ei suuda kõiki kolme igapäevaselt ära hoida, aga üksi koju me lapsi nende praeguses vanuses veel jätta ei saa. Minu palk on paraku oluline osa meie pere sissetulekust ja töö iseloom ei luba kahjuks isiklikke lapsi töö juurde kaasa võtta. Mehega sama lugu, pealegi Mehe juures tööl nad nagu ei olekski koduõppel, vaid käiksid ikkagi koolis. :) Vaja oleks organiseerida mingi sport (Vehklemine? Noobiless oblikas, JJ-le sobiks ja Unistajat arendaks.) ja muusikaõpetus - klaveritunnid, näiteks. See maksab, ja mitte vähe. JJ vajab sõpru, Unistajalegi on sõbrad tähtsad, aga sobivaid naabrilapsi meil siin pole. Mina olen mõnikord tööpäeva lõpuks nii väsinud, et mul on tuim peavalu ja nägemishäired, tähendab, huvitavates kohtades käimist oleks raske planeerida. Perepiletid igasugustesse põnevatesse paikadesse on sageli ka kallimad kui klassipiletid.

Ohud: Vanaema väsiks lõpmata ära. Poisid ei peaks Vanaema käe all koduõppe-graafikust kinni ka. Vanaema ei oska ülesandeid seletada ega kontrollida. Kui minu ja Mehe päev korraga liiga pikaks venib, jääks päevaste õppetükkide kontrollimine üldse teadmata tulevikku ja nii võiksid kinnistuda hoopis vead, mitte uued oskused. Suhtlemine sõpradega jääks ebamääraseks. Kusagilt olen kuulnud, et koduõppelastele ei taheta enam riigi poolt õpikuid-töövihikuid anda, nii et suur osa õppimisest kujuneks nagu noorel Gerald Durrellil. "Ta soris lihtsalt oma raamatukogus ja ilmus määratud päeval kohale, kaasas kõige kummalisem valik köiteid. Süngelt ja kannatlikult õpetas ta mulle ühe igivana entsüklopeedia lõpust kaartidelt geograafia algmeid, inglise keelt igasugustest raamatutest Wilde'ist kuni Gibbonini, prantsuse keelt paksust ning põnevast raamatust pealkirjaga Le Petit Larousse ning matemaatikat lihtsalt mälu järgi. " (Minu pere ja muud loomad)*

Kokkuvõte: esialgu jääb kõik nii, nagu on. Eksperimendi mõttes võib ju sügiseseks koolivaheajaks, mis on - hurraa - juba kahe nädala pärast, Vanaemahoiu-päevadeks noormeestele kindlad koduõppe-ülesanded kätte anda. Eks siis näeb, kui edukad nad isetegutsemises on. Pealegi ei ole teada, mis saab koolivõrgu ümberkorraldamise käigus minu töökohast, võimalik, et peangi tuleval sügisel uue ameti peale mõtlema - aga siis püüan leida midagi, mille kõrvalt saab ahju kütta ja koduõpet juhtida.

______
*kui nüüd järele mõelda, siis mina õppisingi lapsena nii. Lugesin küll huviga kõik õpikud läbi, aga üldiselt ei lasknud ma kooliskäimisel omendamist segada, eriti kuna ajaloo, geograafia ja füüsika õpetamine olid mitu aastat allapoole igasugust arvestust. Kodus olid olemas enam-vähem kõik "Maailm ja mõnda" ja "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatud. Tänu sellele on mul laialdased teadmised ajaloolistest romaanidest ja reisikirjadest, aga mitte mingit ettekujutust füüsikast. Õnneks oli Mees kooli ajal füüsikas kibe käsi ja suudab lastele mis iganes asjad ära seletada, eelmisel nädalal kirjeldas näiteks tuumaelektrijaama toimimist ...

Thursday, October 3, 2013

Kuhu viib valimine mitme halva vahel

Koolis töötades olen juba ammu aru saanud, et riikliku õppekava põhimõte "üks suurus, ei sobi kellelegi" ja suurtes klassides kasarmupõhimõttel õppimine ei ole lastele hea. Samas on meiepere finantsolukord niisugune, et ainult ühest palgast pole ära elada võimalik - või kellel Eestis ongi? -, eriti kui tahaks toredamaid raamatuid päriseks koju osta, lastega suvel ujuma sõita ja õhtuti kooki küpsetada. Vanaema kõiki kolme päevast päeva ära ei hoia, laste üksipäini kojujätmine ei tule kõne alla ja iseõppijad meie lapsed ei ole. Sealjuures on vähemalt Jõugu Juht nii sotsiaalne laps, et koduõppel olles vajaks tema lisaks pühapäevakoolile ja vendade seltskonnale vähemalt üht trenni- ja üht huviringigruppi - see aga tähendaks ikkagi sama või suuremat rahalist väljaminekut ja ilmselt keerulisemat logistikat kui praegu kool.

Niisiis, olude sunnil käivad lapsed koolis. Mis siis, et minu kindel veendumus on, et see ei ole õige mõte, ja Mees minu seisukohti põhimõtteliselt toetab. Mis siis, et meil oleks ka täiskohaga töölkäimise kõrvalt võimalik lapsed kodus ära õpetada - laupäevad on ju vabad.

Jõugu Juhile kooli valimisel oli selge, et riigikoolidest tuleb kõne alla üks - niinimetatud Emme Kool. Ühtpidi A- ja B-võõrkeele pärast, teistpidi seetõttu, et oma kolleege tunnen ja tean, igas aastakäigus on vähemalt üks, aga üldjuhul mitu klassijuhatajat, kelle professionaalsuses olen sada, kakssada ja kolmsada protsenti veendunud ja kes vastavad kõigile minu ettekujutustele Imelisest Õpetajast. Erakoolidest jäi logistika korraldamise tõttu sõelale üks - JJ Sõbra Kool, ühtlasi ka mitme meie sõberpere laste kool.

Emme Koolis oleks JJ saanud endale klassijuhataja, keda üks lapsevanem nimetas selja taga "õunapuuhaldjaks". See õpetaja on fenomenaalselt särav, väga emotsionaalne ja samal ajal nõudlik, objektiivne, aus, ei tee tühjast tüli ega jäta midagi vajalikku tegemata. Plussideks olid ka meile hästi sobiv võõrkeelte valik ja üldjuhul pigem väiksemad klassid. Emme Kooli miinused olid pikk tee Vanavanemate juurde, paras mäsu söögivahetundides (suurkooli häda), piirkonnakooli eripärast tingitud suurem oht sattuda halba seltskonda ja üks kole sündmus JJ koolivaliku-nädalal, mis lõpuks saigi otsustavaks miinuseks.

Sõbra Kooli plussideks olid muidugi kristlik lähenemine ja lootus paremale seltskonnale. Õpetajavaliku suhtes jäime lootma, et algklassiõpetajad teevad ka seal oma tööd südamega. Sõber MN kiitis üht õpetajat taevani. (Õnnetuseks ei taibanud ma tol hetkel veel, et minu ja MN ettekujutused Heast Õpetajast on kohati väga erinevad ja et meie lapsed on samuti väga, väga erinevad.)

JJ esimesel koolisügisel tekkis valikutesse veel ka Issi Kool, sest Mees vahetas töökohta, kuid logistikaprobleemi tõttu otsustasime jätta JJ sinna, kuhu ta lõpuks läks - Sõbra Kooli.

Juba esimesel kevadisel koosolekul oli mul JJ kooli suhtes ebamugav tunne. Ei tahaks siin detailidesse laskuda, kuid mitmel väga olulisel inimesel puudusid "soojus ja sära" (nii lõpetab oma e-kirju üks teine minu kolleegidest, võib-olla parim algklassiõpetaja üldse). Mõtlesime, et ehk läheb aja jooksul paremaks.

Tagantjärele võin öelda, et tegelesin aasta aega enesepettusega. Püüdsin endale sisendada ja rääkisin ka teistele, et pole hullu midagi ja küll saame hakkama, inimesed on tegelikult toredad, me lihtsalt mõtleme erinevalt ... Ju nad toredad ongi, aga üldse mitte need, mida ootaksin mina väidetavalt Väga Heast Koolist. On olnud probleeme õpilastega - tõsi, õunapuuhaldjas-õpetaja klassis oli eelmisel aastal mitu väga rasket õpilast, lisaks tõi oma lapsed korraga mitmesse kooliastmesse üks väga keeruline pere, kelle tegutsemine häirib mõnikord ka muude klasside lapsi - ja õpetajaga. Õpetajaga seotud probleemide puhul on enam-vähem alati tegu juriidiliselt ja eetiliselt halli maa-alaga, aga kõik need kolleegid, kellega olen olukordi arutanud, ahmivad õhku ja ütlevad, et sa ei räägi tõsiselt, ta ei tohi ju NIIMOODI teha!

Muidugi, eks minagi suhtlen mitte-tööalastel teemadel ikka nendega, kellega tunnen ennast enam-vähem ühel lainel olevat. Siiski tundub kohane JJ Õpetaja mõningaid valikuid kirjeldades kasutada kadunud Andry Ervaldi sõnu "Kas teab seadus, mis on headus?" Vestlemine hoolekogu liikmega andis tulemuseks, et selline suhtumine ei ole koolis absoluutne, tema laps - kes võib-olla on JJ lemmikõpetaja klassis - on kogenud teistsugust suhtumist. JJ lemmikõpetajat pole ma kahjuks näinud, ei oska tema soojuse ja sära kohta midagi öelda. Omaette näitaja on ka see, et õunapuuhaldjas-õpetajast eelkoolis JJ kodus rääkis, aga Klassijuhataja teemal oli esimesed kuus kuud või rohkemgi vaikus, pidime ise küsima, mida Õpetaja selle või teise asja kohta ütles. Võrdluseks, et Unistaja Õpetaja, kes tundub olevat hoopis teist tüüpi, on Unistaja jaoks oluline autoriteet, kelle õpetusi ka vanematele jagatakse. :)

Kui Unistaja oleks tulnud "Emme Kooli", siis oleks ka tema klassijuhataja seal emotsionaalne, autoriteetne ja konkreetne - inimene, kes tegeleb kõigi probleemidega kohe, austab lapsevanemate seisukohti ja on alati olemas, kui tarvis. Põhiline probleem selle õpetaja klassis - Unistaja seisukohast - oleks praegu, et seal on juba kaks sama eesnimega last ees. See muide on oluline, JJ-d, kelle nimi ei ole tegelikult praeguste koolijütside hulgas levinud, häiris alguses küll nimekaim klassis - vähemalt Lillebrori nime esineb Eestis vähem kui viiel juhul ... Õnneks tundub Unistaja Õpetaja olevatki Imeline Õpetaja.

Aga JJ osas on praegu kurb. JJ-l on tekkinud klassis kohane sõberkond, talle meeldib - ka võrdlusmomendi puudumise tõttu, muidugi - selles koolis ja selle õpetaja juures. Täiskasvanute omavahelised lahkhelid püüame hoida võimalust mööda sordiini all. Eks Õpetajagi on jahmunud, pahane ja õnnetu, kuna tema tegutseb ju oma parima äranägemise järgi ja arvab siiralt, et nii ongi hea. See ei ole endale ja teistele valetamine, ma ikka usun, et ta ei ole pahatahtlik. Ka minu kõige imelisemad kolleegid ei ole perfektsed, ainult et puudused on nende puhul just sellised, mis mind ei häiri..

Oleme Mehega sel nädalal kärkinud (omavahel, nii palju kui suudame, aga eks lapsed ikka näevad, kui emme-issi on endast väljas), helistanud (kõigile, kellele võimalik), kirjutanud (kuhu võimalik), muretsenud ja arutanud. Tulemuseks on, et tulemust ei ole. Juriidiliselt hallil maa-alal jääb lapsevanem kaotajaks, ja mida haridusosakonda või - nagu minu töökoolis on juhtunud - ministeeriumi tormamine head annaks? Matemaatilises mõttes saaks selliste aktsioonide tulemusi kirja panna negatiivsete arvudega.

Üks kolleeg, kellega me sageli vastastikku laste koolimuresid kurdame, ütles eile mulle, et ma olevat "b**** lapsevanem nagu tema", sest töötan koolis ja tean, kuidas ja mida Imelised Õpetajad tegelikult teevad. Nõus.

Kuni laps on rahul ja midagi hullemaks ei lähe - ja ma ei kujuta ette, mis saaks olemasolevate seaduste piires veel hullemaks minna, seadustest peetakse seal koolis viimse koma ja punktini kinni - kannatame meie ära. Arenguvestluseni - kui see peab toimuma - on õnneks mitu kuud. Praegu me sellele ei mõtle. Lapsevanemaks olemise juurde kuulub teatud ohvrite toomine, JJ koolivalik on minu jaoks ilmselt üks suuremaid ohverdusi.

Peaksin selle postituse vist kuidagi edaspidiseks ajastama, sest täna on õpetajate päev, aga las ta olla. Hing on haige just täna, küll see asi aja jooksul tuimestub.

Monday, September 16, 2013

Flylady

Kunagi ammu uurisin Flylady süsteemi. Millegipärast ei sobinud, kahtlustan, et olin ise laisk (Ma vihkan nõudepesemist kogu hingest ja Flylady esimene samm on kraanikauss tühjana hoida ... See ettevõtmine oli juba ette läbikukkumisele määratud.). Täna sattusin Daki juures lugema tema kogemust. Hästi kirjutatud ja mõnus jutt. Loe Sinagi, äkki Sulle sobib.

Saturday, August 17, 2013

Kui vanal lapsel võib olla konto suhtlusvõrgustikus?

Seaduse järgi ei võigi, kui meie noorsoopolitseinik ühe minevasügisese pragamise käigus tõtt rääkis. Pragatav oli kaheteistkümneaastane ja tema jaoks oli see uus teadmine.

Tegelikkuses ... Tegelikkuses pole ma rate.ee-sse ammu kiiganud, aga mõne aasta eest käisin tööasus süstemaatiliselt algklassiplikade kontosid kontrollimas, et võimalikke pedofiiliahvatlusi välja selekteerida. Paaril juhul tuli tõesti pisitüdrukutele selgitada, et need "modellifotod" siin on sulle ohtlikud ja oma aadress ja telefoninumber võta ka maha ... Facebookis on kontroll justnagu parem, aga labasust ja inetusi liigub seal ikkagi väga palju, ohtlikke inimesi kindlasti ka.

Jõugu Juht sai täna isikliku Facebooki-konto. Ta on kaheksa aastat ja seitse kuud vana.

Miks? No ikka sellepärast, et laps väga tahtis.

Kuidas? Vanemate kaasteadmisel ja abiga.

Misasja ta sellega ometi peale hakkab? Esialgu mängib. Täpsemalt ei juhtu seda esialgut enne, kui kunagi tuleva nädala teises pooles, sest meie kodus on lastel lubatud nädalas pool tundi arvutis olla. Algselt kehtis see Jõugu Juhi ja Unistaja kohta, nüüd on ka Lillebror hakanud katsetama, kuidas see hiir ikka liigub ... aga ega ta oma poolt tundi tegelikult välja venitada ei viitsi. Lähema poole aasta sees see poole-tunni-reegel ilmselt ei muutu, aga korrutustabeli õppimiseks saab JJ ehk üheksaselt pool tundi juurde. Ise panevad arvuti tööle, ise panevad endale munakeetmise-kellal 30 minutit ja vahetavad, kui kell piiksub.

Kuidas vanemad kavatsevad tagada lapse turvalisuse Facebookis? Mnjah. Esimene ja alatine sõber seal peab olema Emme, see tähendab, et ma näen kõike, mida noormees teeb, jagab, räägib jne. Vähemalt seni, kuni ta mõtleb välja või õpib kelleltki, kuidas mind mingitest tegevustest või ütlemistest eemal hoida. Meie seda talle õpetada ei kavatse. Veel on nõue, et pilte pannakse üles ainult vanemate heakskiidul ja esialgu mitte mingeid näopilte. Sõbraks tohib lisada ainult neid inimesi, keda ta ka päriselus tunneb. Hetkel on JJ-l kaks "sõpra", mina ja ühe temaealise isa.

Aga ikkagi, kui keegi talle seal midagi teeb või räägib või ... :) JJ muretseb hetkel peamiselt selle pärast, kas ta oskab issi määratud parooli õigesti kirjutada. Ma olen õigekirja osas väga nõudlik ja JJ teab, et valesti kirjutamine on kole asi, nii et esialgu ta kindlasti suurt midagi ei kirjuta. Kui hakkab rohkem suhtlema ja tegutsema, siis lepime kokku ka võimalikud sanktsioonid inetuste ja labasuste levitamise puhuks. Ka Internetis kehtib soovitus: kui sa ei ole valmis seda kirikus terve koguduse ees rääkima, siis ära parem kellelegi peale emme ja issi (sest vahel võib olla piinlikkust tekitav tervisehäda või muidu isiklik mure) räägigi!

Selge on, et järgmistel "arvutipäevadel" tuleb JJ-l rohkem üle õla vaadata ja olla valmis hädalistele küsimustele vastama. Õnneks on poiste arvuti ja minu õmblusmasin samas toas. Laste magamistuppa pole arvutil asja! Samuti ei oska JJ oma telefoniga Internetti minna ja edaspidi saavad meie lapsed uuena ainult mitte-nutitelefone (JJ sai Mehe vana, seetõttu on tema telefon tegelikult algklassilapsele sobimatu), vähemalt kuni, ütleme, neljateistkümnenda sünnipäevani. Pole ühtegi põhjust, miks lastel peaks olema pidev ligipääs täiesti kontrollimatule infotulvale. Tõenäoliselt lähema aasta jooksul organiseerib Mees ka laste arvutile mingid piirangud, et poisid kogemata kuhu iganes klõpsama ei juhtuks. Siiani pole seda vaja olnud, noormehed on väga hoolikad ja ettevaatlikud. Ja veel päris kaua ei õpeta me poistele brauseri ajaloo kustutamist!

Wednesday, July 10, 2013

Suvelaagris kogu perega

Käisime Suve Suursündmusel ehk koguduse suvelaagris. Kahtlustan, et see on Jõulude, Jaanipäeva ja Sünnipäeva järel neljas igatsusega oodatav sündmus. Laste poolt muidugi. Taolised üritused on ilmselt ka igasugused kokkutulekud ja suvepäevad - muidugi juhul, kui need peetakse peresõbralikult.

Sündmus toimus ühes õppe- ja koolituskeskuses (nii ma evakueerumisplaanilt välja lugesin) ühe järve ääres. Kaks päeva olid lapsed sisuliselt ära hoitud ja vanemad üldjuhul muretud. Mina külmetasin ennast esimesel päeval ära ja nii muretu ei olnud, aevastamine oli väsitav. Aga mõned mõtted tekkisid küll, mida teha, et selline üritus perele edukas oleks.

  • lastel peab olema täiesti selge, kuidas veekogu ääres käituda. Kui laps ei ole veekogu läheduses täiesti usaldusväärne, tuleb pidevalt peale passida.
  • riietus võiks soovitatavalt olla kihiline ja kergesti vahetatav. Parem on, kui kõikvõimalikke riideid on kaasas rohkem.
  • kui on võimalik, võiks igal lapsel olla oma kott. Ka Lillebror, kes on praegu neljane, suutis oma kotist iseseisvalt särgi üles leida ja selga tõmmata, kuigi kumbki lapsevanem ei viibinud ruumis.
  • ideaaljuhul võiksid vanemad ja lapsed ööbida eraldi ruumides/telkides, aga kempsu lähedal. Lapsed tormavad ringi, see teeb januseks ja enne ööd rüübatakse palju vett ... keset ööd pissihädas ja unise lapse seltsis mööda telkimisplatsi kempsu kulgeda ei pruugi olla meeldiv kogemus mitte kellegi jaoks.
  • kui laagrialal liigub vabalt koeri, tasub laste tallaaluseid aeg-ajalt kontrollida. Lillebrori tallaalused olid küll puhtad, aga koera koristamata produkt püksitagumikul oli mõnevõrra ehmatav.
  • tähtis on, et lastel oleks eakaaslaste seltskonda ja midagi mõistlikku teha. Jõugu Juht käis koos Koolivennaga esimest korda elus saunas (ei Mees ega mina pole saunasõbrad), Unistaja grillis seltsiliste jaoks peotäite viisi vorste ja Lillebror vaheldumisi kiikus ja jooksis JJ kamba sabas ringi.
  • nagu igal pool mujalgi, on olulised küsimused: "Kust süüa saab? Kus kemps on? Kus ma magan?" See tuleb ka lastele kohe alguses ära näidata.
  • raudne reegel on, et lapsed ei lähe teiste inimeste telkidesse, kämpingumajakestesse ega tubadesse ilma kutsumata. Loodetavasti õnnestub kogu kambal tulevaasta sellest paremini kinni pidada ...
  • on tore, kui seltskonnas on mõned titehuvilised neiud. Võõrad beebid on väga nauditavad, kuna neid saab vanematele tagastada, aga vanematel võib tänu tütarlaste titenautimisele olla õnnis väikelapsevaba hetk.
  • vaiksema loomuga lapsel peaks olema võimalus seltskonnast eemale tõmbuda. Tuleval aastal pakime Unistajale kaasa üksiolemise-asjad, et ta ennast massidest väsinuna õnnetuna ei peaks tundma.
  • on võimalik, et lapsed ei saa õhtul harjunud ajal voodisse. On ka täiesti võimalik, et hilisest uinumisest hoolimata ärkavad lapsed vara. Mitme päevaga tekib paras unevõlg, mis võib avalduda pidevas vingumises, suutmatuses sõna kuulata jne. Unistaja ei mõistnud juba teise päeva lõpuks õieti ei käske ega keelde, aga Lillebrori pidas Vanaema, kelle poolt me koduteel läbi põikasime, puruhaigeks lapseks, sest Lillebror kiunus, hädaldas ja jonnis kogu Vanaema pool oldud aja. 
  • seltskond väikesi poisse koos võib viia mõningate lollusteni. Veepommide tegemine on ainult üks neist. Veekogu ääres olgu lapsed oma pere seltsis.
  • kui lapsed teevad või räägivad lollusi, ära pelga informeerida vanemaid. Jõugu Juhi Koolivend olevat rääkinud paadisillalt "peaka" hüppamisest. Lugesin JJ-le karmilt sõnad peale ja haarasin esimesel võimalusel Koolivenna emal varrukast. Koolivend lasi kõrvad lonti ja rääkis nii JJ kui Unistaja kuuldes "peaka" ohtlikkusest. 
  • kui sinul või su pereliikmetel on toiduallergiaid, uuri peakokalt, mis menüüs on ja kuidas allergeeni vältida. Tavaliselt leitakse lahendus.
  • söögi ajal tuleb lastele söök ette anda ja käskida ära süüa. Päevad on põnevad ja tühi kõht läheb meelest, et endast märku anda vahetult enne magamaminekut.
  • kaisuloomad peaksid kaasas olema. Isegi kui neid tarvis ei lähe.
  • kohalviibiv seltskond võiks lastele olla piisavalt tuttav, et lapsed julgeksid vajadusel abi küsida ükskõik kelle käest. Või peaksid lapsed olema piisavalt seltskondlikud, et julgevad suhelda ka võõrastega.
  • igasugused reeglid tuleb juba enne kohalejõudmist selgeks teha!

Meil läks nii: teel laagripaika lugesime lastele sõnad peale veekogu suhtes ja kordasime seda pärast veel mõnel korral. Tubadesse läksime kõik koos ja enne laste õuelaskmist vaatasime üle, kuidas kempsud toimivad ja kus need on. Söögikorraldus läks samamoodi nagu kodus - ports taldrikule ja olgu söödud. Kehvasti läks riidekorraldus, tähendab, esimesel õhtul keeldusid kõik kolm soojemaid rõivaid selga panemast ja veidi enne südaööd sain õuest kätte kolm sinist ja värisevat, aga vägagi mänguhimulist last. Samuti ei rõhutanud me poistele ilmselt piisavalt, et teiste tubadesse ei tohi mitte mingil tingimusel minna, Unistaja jäi mulle ühte võõrasse tuppa sisenemisel vahele ja ühiselt oli kogu kamp käinud JJ Koolivenna kämpingus ja Koolivenna hommikul üles ajanud ... Piinlik. Magamisega oli kehvasti, sest nädal enne laagrissesõitu oli ärevavõitu, käisime ise külas ja võtsime vastu külalisi, ja nii võis Lillebroril juba ennegi unevõlg olla. Sellegipoolest viime poisid tõenäoliselt ka tuleval aastal laagrisse. Võib-olla on JJ seejärel juba küps ka piiblilugemise laagriks või valmis minema "Merikotkasse", kuhu teda Pealik V. juba teist aastat kutsub ...

Thursday, June 27, 2013

Puhkusele koos lastega - mida ette võtta?

Ei mina ega Mees pole kunagi armastanud lõbustusparke ega seiklusparke, veekeskustest rääkimata. Oleme need lapsevanemad, kes mänguväljaku ääres tülpinult kella vaatavad ja järelkasvu edasi liikuma kiirustavad, sest kiikuda saab kodus ka. Seevastu võime üsna lõputult konnata mööda ajaloolisi ehitisi ja looduskauneid kohti ning loomulikult selgitada, selgitada, selgitada, mida parasjagu näha on.

Paraku kipub paljude inimeste - nii tuttavate kui võõraste - ettekujutus lastega reisimisest olevat selline, et hea lapsevanem liigub reisil olles marsruudil lõbustuspark-kiirtoidukoht-veekeskus-loomaaed. Otsisin hiljuti trip.ee-st võimalikke puhkusetegevusi ja meile huvipakkuvate maade puhul oli alajaotuses "Lastega reis" kirjeldatud pigem reise lastele. Ikka veekeskusest teemaparki ja sealt edasi eksootilisi loomi vaatama, kõik paigad ka riigi kõige kallimad vingemad ja kuulsamad, see tähendab, et tõenäoliselt on seal palju rahvast.

Ma ei kahtle selles, et paljudele täiskasvanutele meeldivadki teemapargid ja veekeskused. Siiski on võimalik lastele reisielamusi pakkuda ka neil vanematel, kes karussellisõitu ja ühispladistamist ei naudi. 

Kõige õigemat loomaaia-külastust on kirjeldanud Klaus-Peter Wolf oma suurepärases kogemusraamatus "Rock'n'roll ja ridamaja" - tuleb hankida aastane külastusõigus ja minna loomaaeda sageli nädala sees, et vaadelda üht või teist looma rahulikult ja pikalt. See on võimalik muidugi siis, kui elada loomaaiale piisavalt lähedal. Puhkusereisi ajal võib loomaaeda minna, aga ei pea. Võimalusel peaks tegema kodutööd - milline loomaaed jääb meie tee peale ja kas see sobib oma loomade ja hinna poolest meie lastele? Nelja-viiesed võivad suures loomaaias ruttu väsida, pealegi ei pruugi olla eriti põnev vaadata järjest viit veidi erinevat mägilammast. Äkki on hoopis põnevam vaadata kodulambaid karjamaal?

Ujumas käimine on suvel muidugi kohustuslik, aga kas selleks peab olema veekeskus, kus peab väiksematel lastel pidevalt silma peal hoidma? Eriti kui on tegu populaarse kohaga? Veekeskuse piletihinnas on sageli terve hulk teenuseid ja võimalusi, mida enamik inimesi ilmaski ei kasuta, aga järv, jõgi või mererand võivad olla lausa tasuta külastatavad ja vähemalt sama põnevad.

Mõned vanemad kurdavad, et lapsed ju ei taha minna mujale kui lõbustusparki-veekeskusesse-loomaaeda. Suurepärases lastekasvatuse-raamatus "Mina olen lapsevanem, sina ole laps", kirjutab Paul Kropp just sellisest olukorrast. Perepuhkust planeerides on oluline mõelda, kas uutest kogemustest keelduv laps üldse teab, et ka muudes paikades võib olla tore? Olin ise eelmisel suvel hädas seitsmese vinguviiuliga (Jõugu Juht), kes ilmutas sügavat solvumist, et mägioja ei olegi nagu bassein lasteaias ... ja keda sealt paar tundi hiljem eemaldades tuli kasutada isegi suuremat vägivalda kui tema ojassesaamiseks. Laps, kes pole kunagi matkamas käinud, ei oskagi matkamisesse kuidagi suhtuda. Laps, kes pole näinud seest ehtsat rüütlilossi, ei oska arvata, et see võiks olla põnev. Laps, kes ei ole näinud mägesid, koski, kaljusid, luiteid jne., ei pruugi looduskaunite kohtade vastu mingit huvi tunda. Lapsevanema asi on lapsele seda kõike tutvustada, ka siis, kui laps on algul skeptiline.

Kolme elavaloomulise lapsega reisidel käies lähtume meie järgnevatest põhimõtetest:
  • meelelahutused peaksid midagi pakkuma kõigile;
  • meelelahutused ei pea olema kallid;
  • parem on käia kohtades, kus on vähem rahvast;
  • lastele tuleb selgitada, mida nad parajasti näevad;
  • huvitavates kohtades olemiseks tuleb võtta aega;
  • loomulikult peavad lapsed teadma, kuidas kenasti käitutakse.
Nii vanematele kui lastele pakuvad meie meelest põnevust
  • igasugused lossid;
  • vanad kirikud;
  • kauni vaatega paigad;
  • väiksemad loomapargid;
  • looduskaunid ja/või looduslikult põnevad kohad;
  • armsad vanalinnad;
  • huvitavad tööstusmaastikud;
  • kõikvõimalikud müürid;
  • trepid ja koopad
  • ...
 Ülemisel pildil aitab ehtne rüütliseltsi rüütel viiesele Jõugu Juhile pähe ehtsat rüütlikiivrit ehtsas rüütlilossis; alumisel ronib kolmene Lillebror üles trepist, mis viib ehtsa kullakaevajate koopa juurde. Elamus missugune.

Thursday, May 30, 2013

Toskaana oasupp

Täiesti nähtav. Tegu on minupoolse mugandusega, nii et ilmselt päris sellisel kujul seda Toskaanas ei saa - aga kes teab?

Potti läheb törts õli ja üks suurem hakitud sibul. Kuni sibul haudub, tükelda paar porgandit ja üks-kaks sellerivart. Paar küüslauguküünt võib ka sisse hakkida. Viska kõik potti, lisa 400 g tükeldatud tomateid (purgist) ja teelusikatäis kuivatatud oreganot (ma olen liiga saksakeelne, et selle kohta pune öelda, pune on hein, oregano on maitseaine - umbes nagu sealiha-arutelu "Ivanhoes": maad tuhnida võib swine, aga praevaagnal on ta õilsam ja seega pork). Sega. Kalla juurde 1,2 liitrit puljongit - mina kallan vett ja viskan puljongikuubiku sisse - ja 150 ml punast veini. Las keeb natuke aega. Vahepeal tükelda üks zucchini* (mõned ütlevad selle kohta ka tsukiini või suvikõrvits). Kui porgand hakkab valmis saama, pane potti tükeldatud zucchini ja 400 g purgitäis ube. Peaks olema segasorti oad, aga mina kasutan valgeid ube tomatikastmes. Lisa tunde järgi soola ja pipart. Keeda, kuni zucchini on valmis. Serveerimisel võib igale taldrikule veel törtsu oliiviõli lisada, aga ei pea.

Oregano asemel võib kasutada tüümiani, kui meeldib. Seller ja küüslauk ei ole kohustuslikud. Vein võib valge ka olla, kui punast ei juhtu käepärast olema. Keeda kaane all, sest vedelikku on selle aedviljakoguse kohta päris vähe ja ilma kaaneta võib kõrbema minna. Jätkub kahele täiskasvanule ja kolmele kehvapoolse isuga lapsele.

_______
*palun mitte segi ajada kõvakoorelise kabatšokiga! Kabatšokk on Tartu turu tähenduses paarikilone kõva koorega jurakas, mida on hea täita hakklihaga, sest suured kõvad seemned pole suuremad asjad süüa. Zucchini kaalub mõnisada grammi, tema koor on pehme ja õrn, seemned väikesed. Väliselt natuke kurgi moodi, üheksakümnendatel kippusid mõnes poes kassapidajad seda kurgiga segi ajama.

Thursday, May 16, 2013

Koolipikendus - jah või ei?

Eesti seaduste järgi peab kooli minema laps, kes on jooksva aasta 1. oktoobriks saanud seitsmeaastaseks. Kooli lähevad seitsmeselt nii poisid kui tüdrukud - kuigi üldteada tõde on, et sageli küpsevad tüdrukud varem ja paljudele poistele sobiks olla samas klassis hoopis aasta nooremate tüdrukutega. Eriti ärritavalt avaldub see kuuendas-seitsmendas klassis, kus paljud tüdrukud saavad ootamatult noorteks naisteks, aga paljud poisid võiksid veel lõputult palli järel joosta ja fekaalinalju teha. Poiste ja tüdrukute lahusõpetamine on teema, millesse ma siin täna ei süvene, suurelt jaolt on see isikliku usu küsimus ja praegustel vanematel sellega üldjuhul isiklik kogemus puudub.

Tõsi on aga, et septembritüdrukud tulevad koolis päris kenasti toime, aga septembripoistega on lugu sageli teisiti. Nad lähevad kooli suure entusiasmiga nagu kõik lapsed, aga varsti tuleb väsimine, pettumine ja kui mitte varem, siis puberteedieas võib tekkida tõsine probleem - miks mina mitte kunagi suureks ei kasva? Asjaolu, et järsku pikkust visanud klassivennad on kaheksa-üheksa kuud vanemad, ei ole 13-aastase poisi jaoks mingi argument.

Unistaja läheb tõenäoliselt kooli oma 7. sünnipäeval. Lapse puhul, kes esimesed sõnasarnased häälitsused tegi 3 aasta ja 2 kuu vanuselt, kuueselt õppis kukkudes käsi näo ette panema (see vaene, vaene nina!) ja veel kuue-pooleselt uue jope selgapanemise peale "kokku jooksis" ("Unistaja, palun ära täna kombet pane, ilm on soojem, pane jope," - Unistaja seisab mitu minutit tardunult, huuled värisemas ja silmad hirmu täis - mitte et ta oleks kombet nii väga armastanud), on see üks ütlemata ohtlik samm. Samas on tegu lapsega, kes pärast nädalast perepuhkust saksakeelses keskkonnas kolme aasta ja kümne kuu vanuselt hakkas spontaanselt kasutama saksa keelt, õige sõnajärje ja õigete konstruktsioonidega; kes esimese piimahamba kaotas nelja aasta ja kümne kuu vanuselt; kes viie aasta ja kahe kuu vanuselt hakkas lugema. Mõtlesin kaua, et meil kasvab väike Asperger, aga päris nii see siiski ei ole, seda kinnitab minu enda kogemus ja arstide arvamus. Lihtsalt isemoodi laps.

Vel sügisel olime Mehega kindlal seisukohal, et Unistaja läheb kooli päev enne kaheksandat sünnipäeva. Siis aga selgus, et Lasteaias lisandusid rühma mitte suurtest rühmadest pärit kooliminejad (Unistaja käib pererühmas, kus on kahe- kuni seistmeaastased), vaid peaaegu ainult pisikesed. Juba selle ühe aasta jooksul ilmnes Unistaja oskustes mõningane taandareng ja mida aeg kevade poole, seda rohkem hakkasid Lasteaiaõpetajad rõhutama vajadust Unistaja kindlasti kooli panna, tal polevat tuleval aastal tittede seas midagi teha. Alternatiiv oleks olnud suunata Unistaja suurde nn. koolirühma, aga see oleks tegelikkuses sama väsitav või hullemgi veel kui kooliskäimine.

Uurisin, mismoodi koolipikenduse taotlemine käib. Info on põhimõtteliselt üleval siin. Lause "Koolikohustuse täitmise edasilükkamise taotlus rahuldatakse vaid juhul, kui selles ajavahemikus tagatakse vanema (eestkostja) poolt lapse arenguks ja taastusraviks vajalik keskkond ning võimalus jätkata alushariduse omandamist kuni kooliminekuni." ei sobi meile kohe mitte põrmugi, sest alushariduse õppekava on Unistaja omendanud, julgen väita, et rohkemgi. Tõsi, otsene ja isiklik järelepärimine andis teadmise, et nõustamiskomisjoni otsus on soovituslik ja omendamiseks sobiks ka eelkool - tähendab, et lasteaias moorima enam ei pea, ja juhul kui noormees peaks augustiks koolivalmis küpsema, saaks ta ikkagi kuhugi kooli pista - aga märtsis psühhiaatrile aega pannes pakuti esimest võimalust juuliks, see tähendaks, et esimene ja ainuke komisjonivõimalus oleks augusti lõpus. Kujutage ette. Ühe talvise Muhu tõttu käis Unistaja jaanuaris neuroloogi, psühholoogi ja logopeedi uuringul ära, aga näe, psühhiaatri juurde ei saadetud.

Nii läks Unistaja "Jõugu Juhi kooli" katsetele ja võeti kohe kenasti vastu ka. Direktriss, kellelt tagasisidet palusin, kinnitas, et Unistaja saadud punktisumma puhul perekondlikud sidemed ei loe. Mõne teise lapse puhul pidavat lugema. Lasteaia lõpupeol oli Unistaja juba üsnagi koolipoisi moodi. Kes teab, äkki küpsebki suvega koolivalmiks? Ka Jõugu Juht, kes oli eelmisel sügisel sotsiaalses mõttes lausa üleküps, väsis esimeste kuude jooksul meeletult ja praeguseks ilmutab lausa juhmistavat kooliväsimust, nii et väsimise-aspekt võib tulla paratamatusena. Kooliteed saavad vennakesed käia koos kolmel päeval nädalas, ja esialgu õnnestub ehk Vanaisa või Vanaema kahel päeval nädalas Unistajale vastu organiseerida. Et Unistaja teisel koolipäeval üksi minema marsiks nagu JJ, on pisut palju loota. Õpetajaga tuleb rääkida, et noormehe kooliküpsuse sotsiaalse poolega on kahtlusi ja kõhklusi. Ja kui laps peaks esimese veerandi lõpuks olema omadega läbi nagu käbi, eks me siis kolime ta "Issi kooli" ümber, seal on pisikesed klassid ja rahulik õhkkond (koolivägivalla näide JJ koolist: JJ tuli ühel talvepäeval koju, näos sinikad, sest klassivend lõi; koolivägivalla näide Mehe koolist: "Õpetaja-õpetaja, Albert näitas keelt!").

Õppisin selle aastaga koolipikenduse kohta järgmist:
  • asju tuleb hakata ajama võimalikult varakult. Kui lapse kooliküpsus tundub kahtlane oktoobris, siis tuleb oktoobris ka HTK-sse või lastepsühhiaatrile aeg panna;
  • neli aastat tagasi oma lastele koolipikenduse saanud vanemate kogemused ei loe, kuna praeguseks on pikenduse andmise korda oluliselt karmistatud - paraku satuvad niimoodi kooli ka lapsed, kes mitte mingil juhul ei peaks veel sel aastal minema;
  • koolipikendus on soovituslik, mitte kohustuslik;
  • üldine eeldus on, et kõik lapsed peaksid aasta enne kooli käima lasteaias, alushariduse omendamist koduõppel ei pea võimalikuks peaaegu mitte keegi, kes pole seda ise katsetanud;
  • lapse toimetulek koolis sõltub kodust, ka septembripoiste puhul! Negatiivne näide: S., kes oli puberteediea alguseks täiesti tüdinud, kordas lõpuks klassikursust, ema ei tundnud poja kooliskäimise vastu mingit huvi; positiivne näide: J., kelle kooliküpsuses Lasteaiaõpetajad väga sügavalt kahtlesid, kuid kelle imeline ema on kodus loonud mõnusa rutiini ja rahustava õpikeskkonna, mille tõttu läheb J.-l praeguseks paremini kui nii mõnelgi peaaegu aasta vanemal klassivennal (J. on täiesti tavaliste vaimsete võimetega!).