CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, January 28, 2013

Lillebrori söögiprobleem

Meie lapsed on igaüks väga erinevate söömiskommetega. Jõugu Juht, pisike ja peenike poiss,  sööb kuulekalt ja kiiresti kõike, mida ette antakse, kuni see ei sisalda hapukapsast. Unistaja sööb kõike peale kodujuustu, aga tema vajab selleks aega - ja mitte lihtsalt aega, vaid väga palju aega. Tõsi, viimase paari kuu jooksul on ta hakanud taipama, et iga laua taga veedetud minut võtab ära minuti mänguajast. Oleme tema söömiskiiruse tõstmiseks varem kasutanud kõiki vähegi levinumaid meetodeid, aga erilist kasu pole suurt millestki olnud. Samuti on Unistaja viimaste kuude jooksul hakanud väljendama oma arvamust toidu kvaliteedi kohta - siiani ta ei tulnud ilmselt selle peale, et võiks öelda, kui maitse ei ole ootuspärane. Lillebror ... võtab juukseid katkuma.

Lillebror oli umbes aastane, kui omavahel langesid kokku käimaõppimine, esimene jonniperiood, minu tihedad tööpäevad ja Vanaema otsus Lillebrorile suurtes kogustes lehmapiima joota. Ühesõnaga, korraga suurenes Lillebrori energiavajadus, tekkis tahe ise otsustada ja khm, mitu nädalat kestev seedehäire, mida me millegagi seletada ei osanud. Lõpuks tuli välja, et Lillebror rüüpab Vanaema juures hoiul olles igal söögikorral suure portsu lehmapiima (laktoositalumatusega lastele mõeldud rpa asemel, sest "kõik lapsed on alati piima joonud, sina hakkasid poepiima saama kuuekuuselt, see on ju loomulik, ega seda kallist purgipulbrit ei pea raiskama") ja muud toitu ei võta suu sissegi. Tulemuseks oli väga kõhn väikelaps, kes keeldus laua taga söömisest ja nõudis tahke toidu asemel kisades pudelit. Õnneks sai tööperiood läbi ja Vanaema külastamine jäi harvemaks. Lillebror hakkas natukehaaval iseseisvalt sööma ja aktsepteeris hädapärast ka nokaga tassi. Terve suve olime koos ja Lillebror võttis juurde. Siiski oli tema huvi toidu vastu üsna vähene, esimesed kolm ampsu läksid ilusti, ülejäänud tuli sisse sööta - Lillebror ei ilmutanud mingit nälga ega huvi toidu-joogi vastu ka siis, kui ta mitu söögikorda järjest kolmveerand portsu järele tohtis jätta, nii et tühjast kõhust meile liitlast ei saanud.

Uus tagasilöök tuli, kui Lillebror oli umbes aasta ja kaheksa kuud vana. Nimelt käis Jõugu Juht siis juba lasteaias ja sellega koos olime sunnitud alustama päkapikutamist. Lillebror sõi oma elu esimese "ommi" ja otsustas, et see ongi õige toit. Ei saanud ju teda kommist ilma jätta, kui suured vennad sussikommi said! Mis siis, et suurtel oli sussi sees šokolaad ja Lillebroril "Pilvekese" batoon. 'Omm on 'omm! Järgmised kuus kuud istus Lillebror peaaegu igal söögikorral oma kõrges toolis, heitis põlastava pilgu taldrikusse ja puhkes südantlõhestavalt nutma. Ükskõik, kas taldrikul oli puder, makaronid hakkliha-tomatikastmega (varasem lemmiktoit) või näiteks juustuvõileib, kuna ei pakutud 'ommi, polnud pakutav söömist väärt. Lillebrori õnnetuseks oli Emme kangekaelne nagu vana kits. Lillebrori nina pühiti puhtaks ja käsutati: "Amps!" (mul on allergia "mäm-mäm" ütlemise vastu!). Ise noa ja kahvliga sööma hakkamine parandas olukorda pisut, aga mitte piisavalt. Sel ajal oli Lillebror ka sageli Vanaema juures hoiul - sest Emme hakkas poole kohaga tööl käima - ja seal pakuti seda, mida lapse keha nõudis ("Ära seleta mulle, väikesed lapsed teavad ise, mida neil tarvis on!"). Tavaliselt nõudis lapse keha jäätist, banaani ja praetud leiba. Tubli nõukogudeaegse naisena oli Vanaema oma ainsa tütre juba üsna pisikesena oma pensionärist ema hoida andnud ja seetõttu on Vanaema teadmised väikelastest, eriti allakolmestest üsna ebamäärased. Praeguseks ta juba tunnistab, et ei ole ju ühtegi last kunagi kasvatanud, ja kogu pensioni eest Lillebrorile maiustusi ka enam ei osta.

Taas tuli kevad ja tuli suvi, koolivaheaeg. Lillebror lõpetas toidu peale karjumise, sest see ei andnud tulemusi. Tekkis uus halb komme, nimelt söögilauas öökivate häälitsuste ja liigutuste tegemine. Kuidas ta selle õppis, pole aimugi. Ükski keelamine ega pahandamine ei aidanud. Aitas hoopis kole kogemus. Kui laps piisavalt hoolega öögib, saab sisikond mingil hetkel vihjest aru ja nii ta ükskord supi taldrikusse tagasi oksendaski. Meeldiv ei olnud see kellelegi, aga vähemalt lõpetas Lillebror laua taga öökimise päevapealt. 

Praeguseks on Lillebror peaaegu neljane. Saab juba aru, et suureks meheks kasvamiseks peab laps sööma, muidu saab temast elukutseline päkapikk. Püksid enam alla ei kuku - oi, see oli varem väga suur probleem. Kui lapsevanemad laupäeva hommikul õndsalt kaua magavad, käib Lillebror ja viriseb, et kõht on tühi. Söömistempo on aeglane, aga lõpuks saab toit söödud. Mõnikord isegi rutem kui Unistajal. Jätkuvalt on mul tunne, et vajaksin kööki papagoid, kes mingite mõistlike intervallide, näiteks iga 60 sekundi tagant karjataks: "Lillebror! Söö!", aga suurema osa aja laua taga veedetud ajast toimub siiski toitumine.

Mis tulemuseni viis - ei tea. Üks asi on kindlasti meie järjekindlus ja selge sõnum, et laua taga süüakse, ei mängita. Mitte-laua taga süüakse toorest porgandit, õuna või küpsist, muid asju mitte. Mänguasjad söögilauas on alati olnud keelatud, ka Pingu - Lillebrori parim sõber ja meie "neljas laps" - ei tohi söömise ajal pealt vaadata. Teine asi on nõue taldrik tühjaks süüa, nagu Vanaisa seda teeb. Kui laps sööb ära etteantud portsu, on meil teada, kui palju ja mida ta sõi. Kolmas punkt on, et Emme ei valmista toitu, mis süüa ei kõlba. Mõningaid toite sööb Lillebror pika hambaga, aga ma isegi ei tea hetkel, et temal oleks mingeid üli-ülivastumeelseid toite nagu teistel pereliikmetel (Mees ei söö kala ja mina ei söö ka relva ähvardusel piimasuppi). Ma küll ei usu valivatesse sööjatesse, aga põhimõtteliselt võib ju igaühel olla üks-kaks toiduainet, mis lihtsalt ei lähe. Olin ise väga valiv laps ja kohutavalt raske oli, kui mitte ükski pakutav roog ei olnud väärt, et teda süüa. Ma ei tahaks, et minu lastel nii läheb.

Mõnikord oleme veel rakendanud järgmisi meetodeid:
  • ühe ampsu reegel. Laps peab tundmatust toidust võtma vähemalt ühe suutäie, selle läbi närima ja alla neelama. Mõnikord ma katsetan põnevate köögiviljadega, mis tekitavad ärevust, ühe ampsu reegel aitab ärevuse vastu päris hästi ja nii mõnigi asi hakkab meeldima.
  • püreesupid. Püreesupi sees läheb enam-vähem iga aedvili, eriti kui lisada ohtralt porgandit - siis on supp ilus kollane ja laps ei oska kahtlustadagi, et kusagil on peidus lillkapsas.
  • kell. Kui mängulust on suurem kui nälg, aga söök peab söödud saama - kes teab, millal jälle saab -, määrame söömise aja kestuse ja paneme munakeetmise-kella aega mõõtma. Unistaja puhul hakkas lõpuks toimima.
  • patsutus põskedele. Mitte valus, vaid meeldetuletav pats, et punnis põsed peaksid liikuma ka. Lillebror nimelt tavatses umbes poolteiseselt suu punni toppida, nii et viimane kartulitükk rippus huulte vahelt välja, ja siis summutatult karjuma hakata, sest toit ei jõudnud kõhtu. Põskede patsutamine aitas tal aru saada, et midagi peab veel tegema.
  • magustoidust ilmajätmine. Kole, karm ja julm, aga iseenesest loogiline - kui ei mahu soolane toit, ei mahu ka magustoit. Jõugu Juhi puhul töötas hästi (niipalju kui temaga probleeme on olnud), Lillebrori puhul ka. Unistajal puudus veel üsna hiljuti oskus põhjus-tagajärg seost päriselus rakendada, nii et tema puhul kahjuks ei töötanud. 
 Soovitatakse ka lasta lapsel toiduvalmistamises osaleda, teha toit ilusaks ja võimaldada lapsel (päris pisikesel?) kätega süüa. Viimane võib tahkema toidu puhul isegi toimida, aga ma ei tahaks teada, mis mäkerdamine suppide ja kastmetega kaasneb ...
Põhimõtteliselt me:
  • ei paku ainult lemmiktoite;
  • ei tee igaühele erinevat toitu vastavalt tema eelistustele;
  • ei luba söögi ajal lauast lahkuda, ei söögiga ega ilma. Ühtpidi selleks, et vältida probleemi "võileib videomakis", teistpidi sellepärast, et see lihtsalt ei ole normaalne. Pidulaud on iseasi, täiskasvanud võivad tundide viisi jutustada, lapsed käivad ja haaravad mängu vahele mõne hapukurgi või vorstiviilu.
  • sööme alati, kõik koos - ehk siis koos need, kes parajasti kodus on. 
  • ei luba söömise ajal vaadata telekat. Ka selles osas on viimasel ajal tekkinud muutus, aga telekaesine näk, mida loomu poolest süüaksegi peost, on siiski midagi muud kui taldrikutäis kanasalatit, eks ole.   

Kui palju peab arvestama lapse eripäradega?

Igaks juhuks ütlen, et järgnev ei ole ajendatud mingitest konkreetsetest sõberlapsest, hoopis "Kolmanda pere loo" laps on see, kelle peale olen juba jupp aega mõelnud ja arvanud, et sel teemal võiks kirjutada.

Hiljuti avaldati selline artikkel. Mõte on huvitav. Samas tekib küsimus, mida need autismist väljakasvanud lapsed ise asjast arvavad ja kuidas ise oma toimetulekut hindavad.

Kusagilt olen lugenud soovitust võtta kõiki lapse omapärasid kui mingit faasi, mis läheb üle. Jonniiga läheb tõesti sageli üle, aga mitte kõigil. Keerulised toidueelistused lähevad tavaliselt ka üle, isegi Lillebror on hakanud teatud toite ilma suure sõjata sööma. Püksitegemine läheb üle, aga mitte kõigil, teismeiga läheb üldjuhul ka üle ... aga täiskasvanu olemise juurde kuuluv vastutusvõime ei pruugi hullematel juhtudel üldse kunagi saabuda. "Faaside" möödumised ei pruugi olla kerged ja nii mõnelgi juhul on vaja päris palju vanemlikku sekkumist, et last ühest või teisest eakohatuks muutunud käitumisest lõpuks välja aidata. Seda viimast muidugi juhul, kui lapsevanem üldse mingit soovimatut käitumist lubab. Mis saab aga siis, kui lapse käitumine ei ole seletatav eakohasuse ega "faasiga"?

Tuleb meelde üks lugu pere armastatud esikpojast, kellel lubati teha seda, mida talle meeldis, sel hetkel, kui talle meeldis, hoolimata sellest, kas see ka kaasinimestele (vanemad kaasa arvatud) sobis. Kui see laps oli nelja-aastane, nägin ma esimest korda, et Mees on võimeline vihastama. Ma ei tea, kui paljud inimesed katkestavad tuttavatega suhtlemise nende lapse käitumise tõttu - kui paljude laste käitumine üldse nii õudne on? -, aga meie selle perega enam ei kohtu. Olime ise ka noored, kogenematud ja lihtsam oli mitte suhelda kui hakata kasvatusküsimuste kohta ettepanekuid tegema - ja mis see meie asi oligi? Iseasi, kui me oleksime olnud lähedased sõbrad. Loodetavasti on selle noormehe teismeiga nüüd kergem kui oli väikelapseiga.

Ühes teises peres võeti kalli sõbra Jonni väljaajamine ette juba üsna suure lapsega, kui vanemad taipasid, et laps ei kavatsegi iseenesest heaks hakata. Läks vist aastakene tõsist võitlust, sest Jonn oli lapsele aastatega väga armsaks saanud. Sealtmaalt on pere saanud nautida heatahtliku, sõnakuuleliku, abivalmis ja aruka lapse seltskonda. Tõesti on väga tore laps, kuigi põnniea jonnivajadus oli kohutav.

Kolmanda pere lugu kestab, aga siiani tundub, et on enam-vähem edukas - algklassides selgus, et lapse mõttemaailm ja tegutsemine kuuluvad autismispektri alla. Kogu õpetajaskond muretses hirmsasti, kas laps elab üle turvalisest ühe-õpetaja-süsteemist lahkumise ja kuidas ta ikka teises kooliastmes hakkama saab. Lapse psühhiaater oli seisukohal, et laps hakkab toime tulema, pole vaja ei koolivahetust ega koduõpet. Psühhiaatril oli õigus. Laps on paar aastat käinud koos teistega klassiruumist klassiruumi, veetnud vahetunde  suure kooli kajavas koridoris ja õppinud igas tunnis erineva õpetajaga. Jah, tal on raske ja ta on omapärane, aga ta tuleb toime.

Neljas pere otsustas oma autismidiagnoosiga lapse siiski tavakooli panna. Laps on kummaline nagu autistid ikka, alati kõike kaasa ei tee - kuid tuleb toime! Eriti olukordades, kus autistlik laps sageli sensoorse üledoosi võib saada (söökla, võimlemistund). Õpetajal on küll raskevõitu, aga õnneks on tegu üsna rahuliku õpetajaga, kes oskab ka ennast säästa. Laps omendab ja ilmselt loob enda jaoks uusi toimetulekustrateegiaid, täiskasvanute peavad ainult aitama neid seltskonnakõlbulikeks vormida.

Olin ise laps, kes kartis paaniliselt kõrgust. Klaasliftidega ei sõida ma siiani vabatahtlikult ilma tugiisikuta, aga ... Kas oleks minu hirmud saanud kiirema lõpu või vähemalt leevenduse, kui Vanaema ei oleks neile järele andnud? Oma tüüpkoolimajas hakkasin treppidest (logisevad-värisevad jubedused, aknad kõrval) käima pärast seda, kui mind suure vahetunnimassi poolt lihtsalt kaasa kanti ja trepist alla tõugati. Selgus, et ei olnudki nii kole, elasin üle. Jäin küll veendumusele, et ühest trepist sündis minna ainult alla ja teisest ainult üles, aga sain vähemalt iseseisvalt liikuma.

Veel üks ema on seisukohal, et arendada tuleb neid külgi, mis lapsel tugevad ei ole. Seetõttu pani ta oma kohmakavõitu, kergelt boheemliku poja juba lasteaias jalgpallitrenni - et laps õpiks palli lööma ilma pikali kukkumata. Kraed tuleb noormehel küll siiani sättida ja ilmselt oleks ta võimeline ka kodust välja tulema, jalas eri värvi sokid, aga koordinatsioon ja tähelepanuvõime olevat märgatavalt paranenud.

Üks teine pere ahmis õhku, kui ma nende hüperaktiivsusele kalduvale pojale ratsutamistrenni või loodusringi soovitasin - kuidas nii, ta on kiirust nõudvates meeskonaamängudes ju nii hea? Aga tõepoolest, kui laps on juba loomu poolest rabeleja, milleks seda enam arendada? Hobuse juures sipelda ei saa, järelikult võiks ratsutades areneda keskendumisvõime ja oskus rahulikult oodata?

Tõsi, ärahellitatust, ülijonnakust, autismi, hüperaktiivsust, foobiaid ja füüsilist kohmakust ei saa ühte patta panna - aga siiski, need kõik on kõrvalekalded standardist*. Mõnel juhul on lapse eripärale järeleandmine lapse jaoks eluliselt tähtis, mõnel juhul on kasulik hoopis lapse eripära ignoreerida ja panna ta olukorda väljaspool tema isiklikku mugavustsooni. Iseküsimus on, kustmaalt jookseb mugavustsooni ja karjuva vajaduse piir ja kuidas seda tunnetada.

Meie pere kolm poega on kõik omal kombel mittestandardsed. Jõugu Juht suudab juba kenasti keskenduda, vähemalt pole Klassijuhataja selleteemalistest probleemidest teavitanud. Mingigi keskendumisvõime saavutamiseks läks aga palju tööd nii vanemate kui JJ poolt. Loomu poolest on ta pigem hüperaktiivsusele kalduv. Unistaja ei satu enam paanikasse, kui on tarvis minna rahvarohkesse kohta, kallis sõber Jonn ei ilmuta ennast enam pimeda röökimisena ja "kokkujooksmist" mitterutiinsetes olukordades esineb ka aina vähem. Lillebror on pärast ligi kolm aastat kestnud toidust-joogist keeldumist (sõi vabatahtlikult enam-vähem ainult kommi ja toite, millega sai ringi kõndida) hakanud sööma. Eripärad või mööduv faas? Tulevikule mõeldes - poistest peavad kasvama mehed selle sõna parimas tähenduses - oleme suunanud, abistanud, pahandanud ja õpetanud. Et enne isevastutamise-lahingusse minekut oleks neil selja taga läbitud õppused. Kodus, kus vanemad on Tihti vääriti kasutatud lapsekeskse kasvatusega võrreldes üliranged, kuid samal ajal alati valmis päästma ja toetama, sammu tagasi astuma - et lapsel tekiks julgus uuesti katsetada, kuidas see teiste inimeste moodi elamine käib. Ehk on ka niimoodi tore.


_________
* minu absoluutne lemmik-lastekasvatusraamat on Vladimir Levi "Mittestandardne laps", siit ka üsna lastevaenulikuna kõlav mõte, et lapsed võiksid olla standardsed ja mittestandardsed.

Thursday, January 24, 2013

Mees leiutas koogi

Täna tegi Mees koos Unistajaga kooki. Päris hea sai.

Kõige alla küpsetusplaadi peale läheb üks pakk lehttainast. Selle peale määi laiali karbitäis šokolaadiga toorjuustu. Siis kohupiimasegu (kaks pakki kohupiima, üks muna, tunde järgi suhkrut, natuke vahukoort/kohvikoort/piima) paari peotäie mustade sõstardega ja kõige peale mõned peotäied vaarikaid. Kogu kupatus läks ahju 200 kraadi juurde vähemalt pooleks tunniks. Tulemus oli õhuke, aga ilus ja maitses hästi kõigile peale Lillebrori, aga tema tunnistab üldse ainult pannkooke ja kõrvitsa-kookoskooki.

Wednesday, January 23, 2013

Telefonikasvatus II

Hingeldav Jõugu Juht: "Emme, me laseme siin kooli juures liugu ja ma jõuan vist natuke hiljem vanaema juurde!"
Mina: "Mis mõttes liugu? Suurest mäest või kooli ees kuskil?"
JJ: "Siin kohe kooli juures."
Mina: "Aga kuidas sa liugu lased, kas püsti või te jagate mingit kelku või ..."
JJ: "Istukil, siin on täitsa libe!"
Mina: "Mis mõttes istukil? Laps, ma ei osta sulle sel talvel uusi lumepükse ja kui sa need pepust lõhki tõmbad, siis on päris paha lugu."
JJ: "Ei, see jope on nii pikk, et pükstega ei juhtu midagi!"

!!!!!!!!

Siiani on teksad nr 110 ja 116 (meie peres tüüpiliselt viiese ja kuuese mõõt) olnud need asjad, mis noorematele vendadele ei pärandu muidu kui lühikeste pükstena. Tundub, et ka üleriided nr 122/128 tuleb kuidagi mitte-päranduse moel taaskasutusse suunata, teksapükse hakkab Jõugu Juhist juba natukehaaval üle jääma, põlvili põrandal roomamine enam nii väga ei köida.

Kamandasin noormehe kohe Vanaema juurde teele, ignoreerides tema ettepanekut, et võiks ikka natuke veel. Eks õhtul näeb, mis sellest jopest järel on ... Mh, ilusat ja mõistliku hinnaga talvejopet pole poisslapsele sugugi kerge leida.

Laps ütleb ... aga laps mõtleb ...

Eile juhtus Unistajaga arsti juures peaaegu sama stseen, mis Jõugu Juhiga umbkaudu aasta tagasi. Tundub kirjapanemist väärivat.

Aasta ja ehk mõni kuu tagasi läksime Jõugu Juhiga kohe eelkooli tunni järel hambaarstile.
Eakas arstitädi*: "No kust sa siis täna tuled, kas lasteaiast?"
JJ: "Ei, eelkoolist."
Arstitädi: "Ohoo, sa käid juba eelkoolis! Mida seal siis ka tehakse?"
JJ (tõetruult): "Täna õppisime I-tähte."
Arstitädi: "Oi kui tubli, et sa juba I-tähte oskad!"
JJ oli selle peale jahmunult vait. Tema nimelt oli selleks hetkeks juba paar raamatut läbi lugenud ja teadis, et kooliminejad lapsed peaksid ikka kõiki tähti oskama, lasteaias kõik oskasid ...Lapsuke ei teadnud, et arstitädile võiks seda eelkooliasja kohe täpsemalt seletada.

Eile läksime Unistajaga ühe eriarsti juurde.
Arstitädi: "Ah et lasteaias on ujumine ka? Aga kas te seal tähti ka õpite?"
Unistaja tõetruult: "Mõnikord õpime, aga mitte iga päev."
Arstitädi: "Ohoo. Kas sa mõnd tähte tunned ka?"
Unistaja: "Jah, mõndasid tunnen, aga mitte kõiki."
Arstitädi: "Oi, siis sa oled küll tubli!"
Emme on kõrval jahmunult vait.

Pärast seletas Unistaja, kes loeb üsna soravalt nii suur-kui väiketähti ja on iseseisvalt läbi lugenud ühe raamatu ("Pipi Pikksukk Humlegardenis"), et ta oli tundmatute all mõelnud vene tähti.

Ühtepidi on see naljakas, teistpidi kole, et lapsed oma tegelike oskuste näitamisel nii tagasihoidlikud on ...


________
*tegelikult on meil linna parim hambaarst, tohutute kogemustega ja väga lastesõbralik

Monday, January 21, 2013

Emme, tee veel sellist suppi!

Seda, mida võiks nimetada kartuli-kiirsupiks eimillestki.

Viimasest kanapikendusest jäi karbitäis puljongit juba keedetud sibula ja porgandiga, vast liitri ringis. Viskasin selle potti, juurde lõikusin mõned kooritud kartulid. Pehmeks, keema, püreeks. Lisasin paarsada grammi hapukoort ja vististi ka natuke tüümiani. Kõik.

Lapsed sõid, nii et kõrvad liikusid. Mees sõi ka, sest see oli soe (meie kandis oli laupäeva kõige soojemal hetkel -18'C). Polnud viga. Magustoit oli selle võrra rammusam - sidruni-meekook, aga selle retsepti ma ei pane siia, sest mulle endale kahjuks üldse ei meeldinud.

Thursday, January 17, 2013

Telefonikasvatus

Taskus piniseb. Ekraan näitab, et helistab Jõugu Juht. Nonoh, tunnid läbi, mõtlen.

Emme: "Jah, laps?"
Laps: "Emme, vaata, Klassivend /lurr-lurr/ tahab, et mina läheksin talle /lurr-lurr/ külla!"
E: "Nuuska nina ära."
L: "Mul ei ole taskurätti. Kas ma siis võin Klassivenna juurde minna?"
E: "Millal? Praegu?"
L: "Jah, täna, praegu."
E: "Hm. Kas Klassivennal on kedagi kodus ka?"
L: (kaugemalt) "Klassivend, kas sul on kedagi kodus ka?"
Klassivend kaugemalt: "Jaa."
L võidukalt: "Klassivennal on keegi kodus!"
E: "Oota, kes see keegi on?"
L: "Klassivend, kes see keegi on?"
Klassivend kaugemalt: "Kassid ja vend (9-aastane)!"
L naerdes: "Klassivennal on kodus kassid ja vend!"
Siinkohal ma vaatasin kella.
E: "Kuuuule, laps, kus sa praegu üldse oled? Sa peaksid ammu Vanaema juures olema! Sa hakkasid tund aega tagasi kooli juurest liikuma ju!"
L: "Noh siin on sellised lumemäed, mille otsas me ronime ..."
E: "Täna ei lähe kuhugi külla, /Laps: "Okei,"/ mõni teine päev küll. /Laps: "Okei,"/ Vanaema ootab ja muretseb, /Laps: "Okei,"/ mine kohe Vanaema juurde!"
Laps: "Okei, tšau."

Ilm on muidugi ilus, aga ninalurina põhjus sai ka selgeks. Kui kabedate miinustega tund aega kusagil lumemägede otsas turnida - huvitav, kuhu nad seniks koolikotid panid? -, võtab nohuseks küll. Vanaemalt tuleb muidugi epistel nii Jõugu Juhile kui mulle, miks laps hulgub. Samas ei oleks elukoha geograafilist eripära arvestades õige valgel ajal sõpradega lumemägede otsas ronimist keelata, õhtul õues pole peale nooremate vendade ja ühe ülisotsiaalse külavahe-taksi ühtki mängukaaslast ... Kui laps koolikoti Vanaema juurde ära viiks ja pärast sööki sõbra juurde küsiks, ei siis Vanaema teda lubaks, seda me juba teame - lapsed ei tohi hulkuda! Parem olgu see kodutee mõnikümmend minutit pikem, jõuab poes käia, lumemägede otsas turnida ja silla juures õngemehi vaadata. Ka niisama-kolamiseks peab koolilapsel aega olema.

Thursday, January 10, 2013

Koht, kus kanamamma hakkab riiklikule õppekavale vastu

Kooli muusikaõpetuses õpetatakse ka tänapäeval jo-le-mi süsteemi. Lugesite õigesti, seda asja, mis mind juba oma kooliajal tigedaks ja meeleheitlikuks tegi. Sattusin just perekooli foorumis sellesisulisele teemal, kus keegi muusikaõpetaja selgitas, et nii õpivad puhtalt laulma ka need lapsed, kes muidu viisi ei pea. Võib-olla tõesti, kui õpetaja suudab ja jaksab selle lastele selgeks teha. Minu krõõp muusikaõpetaja* ei suutnud. Kahjuks ei tea ma, kuidas teised tema õpilased asjast aru said, minu jaoks jäi kogu jo-le-mi teema mõistetamatuks. Olin lasteklaveri peal nootide kõrgused ja noodilugemise juba enne kooli enam-vähem selgeks saanud, võib-olla ka see segas. Otse noodist laulda ei oska ma siiani, noodi järgi klaveril toksides meloodiat taibata küll. Minu jaoks on siiski kõige lihtsam meloodia kuulmise järgi ära õppida, aga eks see on igaühel individuaalne.

Jõugu Juht on nüüd hakanud jo-le-mi'd õppima. "Me ei osanud seda (käemärke) üldse ja siis käskis õpetaja meil klassi ette tulla ja näidata, aga kõik tegid omamoodi ja me hakkasime naerma ja siis kirjutas õpetaja minu nime tahvlile ja mu sõprade omad ka." Tahvlile nime kirjutamine tähendab Jõugu Juhi koolis päris tõsist noomitust, see on küll alles esimene samm noomimisredelil, mis viib lõpuks vestluseni direktoriga, aga sellegipoolest ...

Ja siis ma ütlesin Jõugu Juhile midagi väga ebapedagoogilist. "Koolis pead sa kõike tegema nii hästi, kui sa suudad, aga need jo-le-mi'd on asjad, mille selgekssaamist meie sinult kunagi ei nõua. Kui sa ilusti õpetajat kuulad ja aru saad, on väga tore, aga kui ei saa, siis ei tule sellest kodus mingit probleemi." Nimelt teab Jõugu Juht, et kõik koolis õpetatav tuleb selgeks saada ja korralikult ära teha. Loomu poolest on ta ka keskmisest püüdlikum laps, mulle tundub. Oskusainetega teeme siiski erandi. Kui ei saa korvpalli korvi visatud, mis siis. Kui akvarellipilt tuleb "porine", pole hullu. Lihtsalt lauajupi-seinariiulit võiks mees ehitada osata, aga nikerdused või muud kaunistused ei ole hädavajalikud. Jo-le-mi süsteemi ei oska meil kodus ega laiendatud perekonnas mitte keegi, pillimängijaid meil ka pole, aga oleme tänulikud muusikakuulajad. Ka siis, kui Jõugu Juht viisi ei peaks või nootidest aru ei saaks ("Heliseva muusika" noodilaul jäi esimese kuulamisega meelde ja kolmelauselise seletamisega tuli ka arusaamine, mida see tähendab - päris muusika-õppimisvõimetu ta ilmselt pole), ei oleks ta sellepärast halvem inimene. Kui laps oskusainetes mingi asjaga suurepäraselt** toime ei tule, ei ennusta see veel raskusi iseseisvas elus. Ja kogu lapsekasvatamise (suunamise, õpetamise) mõte ju selles ongi, et temast saaks vastutustundlik, hooliv ja toimetulev täiskasvanu, või kuidas?

________
 *mul oli kaks muusikaõpetajat, üks neist imetore, hindas püüdlikkust, teine ... suhtus hästi vaid solistiks sobijatesse. Minul oli nõrk hääl ja olin häbeliku loomuga. Imetore õpetaja ei suutnud keskkooli lõpuni mu algklassides hävitatud laulmisjulgust üles ehitada. Kirikus liigutan suud, lastele kodus siiski natuke laulan.
**näiteks funktsionaalne lugemisoskus ja arvutamise neli tehet on igapäevaelus väga vajalikud ja peavad olema suurepäraselt omandatud, alla selle ei tohiks inimesele põhihariduse tunnistust anda.

Saturday, January 5, 2013

Kes on sõber?

Kui Jõugu Juht oli üsna väike, pidas ta sõpradeks kõiki, kellega ta natukegi aega koos mängis. Kirikus viitsis temast 10 aastat vanem poiss talle oma telefoni näidata - sõber, vestles vanema haldjapiigaga Pärnus mänguväljakul tervislikust toitumisest - jälle uus sõber. Kui pärast küsisin, mis uue sõbra nimi ka on, kehitas noormees õlgu. Võttis natuke aega, et laps aru saaks, et niisama kokkusaamine veel sõbraks ei tee.

Lasteaiarühmas oli küll hulk poisse, aga pärispäriselt nad Jõugu Juhti omaks ei võtnud. Tooni andsid kaks üsna keerulise iseloomakesega noormeest ja nemad otsustasid, kellega sel päeval mängitakse. Kuna Jõugu Juht oli harjunud söögi ajal sööma ja magamise ajal magama, ei läinud ta ülejäänud seltskonnaga kaasa (lapse kirjeldus: "J. vaatas, mis söök on ja ütles, et ärme seda sööme. Ainult mina ja kaheaastane A. sõime.") ja oli selle võrra muidugi ebapopulaarsem. Ainus sõbrakspürgija oli paraku hüperaktiivne koos kõigi juurdekuuluvate hädadega, Jõugu Juht ei tahtnud lasta ennast kolkida ... Jõugu Juht ise arvas, et nii sõber ollaksegi, vahel mängime koos, vahel mitte. Meie Mehega väga lasteaiasuhete pärast ei muretsenud, sest oli teada, et pärast lõpetamist lapsed enam omavahel kokku ei puutu ja nii kaovad ka igasugused võimalikud sõprused. Iseasi, kui oleks tõesti mõni parim sõber tekkinud ...

Klassivendade hulgas on Jõugu Juhil välja kujunenud selged eelistused, kellega on tore mängida. Kolm neid ongi. Klassis on iseenesest poisse palju, saab punte moodustada küll. Kahjuks ei ole ühiseid huvisid kahe poisiga, kellega oleks ühine kodutee. Jõugu Juht kõnnib siis neist ühe vanema venna seltsis, kellega huvid tunduvad olevat sarnased, või esimese nurgani ühe meie valla poisiga - see on õnneks ka Jõugu Juhi eelistatud sõprade hulgas, läheb aga igapäevaselt bussiga koju, ilmselt on kodus keegi ootamas või vähemalt tuba kaugkütte abil soe, meil nii pole. Samad kolm sõpra kutsutakse ka Peole kaheksa-aastaseks saamise puhul, loodetavasti saavad nad tulla.

Kirikusõpradega on hoopis imelik lugu. Kolm esimese klassi poissi meil koguduses ongi, ja peotäis tüdrukuid. Ühega tundus Jõugu Juht alguses väga hästi klappivat, kuid siis avastas too enda jaoks Jalgpalli ja päris kaua aega keerles kogu tema elu selle mängu ümber. Oli päris kurb kuulata, kuidas sõber Jõugu Juhti küsitles: "Kas sa Kakaad tead? Aga Mäntšester Junaitidit? Aga Pekkhämit ikka tead?" ja Jõugu Juht (spordivaenulike vanemate laps!), oma alaväärsuses aina rohkem veendudes haledalt vastas: "Ei ... Ei ... Ei tea ..." Praeguseks on poiste omavaheline suhe üsna rahumeelne, aga kas nad lähiaastatel ka sõbrad oskavad olla, ei tea. Iseenesest on tegu toreda poisiga. Teine noormees tundus alguses pigem mürtsupoiss ja temale käis Jõugu Juht kohe kindlasti närvidele - Jõugu Juht nimelt arrrrrmastab reegleid täita ja pühapäevakoolis hästi käituda. Pikapeale selgus aga, et Jõugu Juht oskab ka mürgeldada ja madistada. Nüüd on poisid koolivennad ja viimati arutlesime sõbra emaga kirikus, kas passiks Jõugu Juhti mõnel koolijärgsel pärastlõunal sõbra poole mängima suunata. Lootus on muidugi, et koos paar aastat vanemate ja paar aastat noorematega moodustavad need kolm kümne-viieteistkümne aasta pärast ühe laheda noormeeste seltskonna. Siis vast on huvid ja mürtsutegemise vajadused ühtlustunud.