CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, February 22, 2013

Tegelik säästumenüü

Ettearvatavad kulud olid lasteaiakulude tõus seoses Jõugu Juhi kaheksa-aastaseks saamisega (Tartu linnavalitsuse peresõbralik otsus: kui peres on kolm või enam alla kaheksa-aastast last, ei pea vanima lasteaias käiva lapse eest lasteaiamaksu maksma) ja üleriigiline elektrišokk. Ettearvamatu kulu oli autoparandus, mis röövis rahakotist peaaegu et viimse.

Maksud on makstud. Sügavkülmik on üpris täis. Riided-jalatsid on olemas, kassitoitu on ka. Ei saa kurta, märtsis on jälle palgapäev. Juhtub ilmselt teistelgi - no ja tegelikult ei ole see pangaarve päris senditu, köharohtu saab ikka osta, kui tarvis tuleb.

Kõige lihtsam on kokku hoida toidu pealt, sööme varusid vähemaks. Meie pere toitumiskommete hulka kuulub, et Mees peab kaalust alla võtma, mina pean natuke juurde võtma, Unistaja sööb argipäeviti peale õhtusöögi kõik toidud lasteaias ja Lillebror Vanaema pool. Hommikusöögiks on seega tavaliselt eileõhtused saiad-koogid või värskelt masinast tulnud kodusai, laupäeviti puder (sest siis on aega). Õhtusöökide valiku dikteerib suurel määral aeg - sest pärast kojujõudmist tahaks peale söögitegemise ja ärasöömise midagi muud ka teha - ja hetkel sama suurel määral toidu odavus.

Nädalajagu õhtusööke olid järgmised:
porgandi-püreesupp ja kohupiima-marjakook;
praekartulid vorstiga ja bubert;
frikadellisupp ja meesai;
makaronid hakkliha-tomatikastmega ja kaneelisaiakesed;
sibulasupp ja mannavorm mustikakisselliga.

Pühapäeval pakutakse hakklihavormi kartulipudruga, mis ei ole päris Shepherd's Pie, aga peaaegu, ja laupäeval võib-olla porgandipirukat, aga võib-olla hoopis prantsusepäraseid ahjukartuleid. Sünnib süüa küll. Praeohtu roogade juurde saab salatiks hapukurki. Veebruaris on suurem jagu salatikraami kas häbematult kallis või viletsa maitsega või mõlemat, nii et elame pigem keedetud-hautatud köögivilja ja purgikraami peal.

Uue nädala menüüs on kindlasti kõrvitsa-püreesupp, kodune pitsa (sest usinaid supisööjaid tuleb ju millegagi ka premeerida) ja kõrvitsa-kookosekook, sest Lillebroril tuleb sünnipäev ja ühtegi muud kooki ta lihtsalt ei söö. Tegelikult on mul sügavkülmas pakk brokkolit, tavakülmikus paar paprikat ja meeles üks ütlemata maitsev makaronisalati retsept, hmmmm ...

Thursday, February 14, 2013

Ärakasutus

Kellegi või millegi ärakasutamine on tavaliselt pigem negatiivse varjundiga sõna. Kui aga mõelda öko- ja säästukontekstis? Taaskasutus, uuskasutus, miks mitte ärakasutus?

Näiteks. Kõigepealt oli puuvillane T-särk, mis pärast pikemat kandmist siit pleekis ja sealt rebenes - ei kõlvanud enam inimeste sekka minna. Puid lõhkuda ja lage värvida kannatas veel küll, aga lõpuks rebenes nii, et ei seisnud enam seljas. Kaltsuvaibamaterjaliks kõlbas. Triibuvaip tegi astumist pehmemaks esialgu elutoas, siis esikus, siis kuskil kolikambris ... Lõpuks pandi juba üsna värvist ära ja servast narmendav vaip kotta koerale külje alla. Koera pesast, tõsi, enam mujale kui prügikasti ei saanud - aga kokku jätkus sama riiet 20 aastat. Paar aastat särgina, aastakene koerapesana, vahepeal vaibana (meie elutoa kaltsuvaip sai esimest korda maha 1997. aastal; sealtsaadik on ta kogenud mitmeid põrandaid ja palju pesemist ega ole enam nii värske välimusega kui alguses, aga seisab veel ilusasti koos ja näeb pestuna päris kena välja).

Või siis väga lihtne ja igapäevane olukord väikeste poistega majapidamises: püksipõlved on katki. Üks lahendus oleks muidugi sinna mingi pildike peale aplitseerida, aga mina ei armasta üldse piltidega asju ega riiete lappimist. Seda võib soovi korral ka kiiksuks pidada. Meie pere lahendus on sääred ära lõigata, äralõigatud sääreosad kaltsuvaibamaterjaliks teha ja allesjäänud osal serv ära palistada. Tekivad lühikesed püksid, mida loodetavasti saavad kanda nii noorem vend kui mõni sõprade laps, ideaaljuhul seni, kuni püksid enam koos ei seisa.

Ära ehk lõpuni kasutada saab kõige lihtsamalt tekstiili (eriti kui kaltsuvaibad ja lapitekid meeldivad), puitmaterjali, aga ka paberit ja keraamikat. Vanametalli ärakasutamiseks viimise eest makstakse lausa raha ja öelgu aiandusasjatundjad mis tahes, kartulikoori ja muid köögijäätmeid on alati kompostihunnikusse viidud ja kõrvitsad kasvavad nende peal päris meelsasti, kohalikud hiired on ka rõõmsad.

Ühtpidi on asjade "ärakasutamise" puhul tegu säästuvõimalusega - näiteks on meie majas mitmed ajutised või lihtsalt mittenähtavad puitkonstruktsioonid olnud algselt millegi muu osad (lammutasime esikust jubeda seinakapi, mille sõrestiku jupid toetavad nüüd köögis tööpinda), teisest küljest võib ühe või teise asja lõpuni kasutamine olla ka loodussõbralikum.

Monday, February 4, 2013

Näide sellest, kui tähtis on Oma Õpetaja

Jõugu Juhi Klassijuhataja oli nädal aega haiguslehel. Kes haige oli, tema või mõni ta lastest, ei tea, kuid tunde andis asendusõpetaja, kes lapsi eriti ei tundnud. Loomulikult, kuidas ta saakski mõne päevaga õppida tundma kahtkümmend nelja elavhõbedaühikut? Igaüks pealegi täiesti erinev.

Ühel õhtul teatas JJ, et lugemisõpikust tuleb üks jutt pähe õppida. Noh, lugeda, et meelde jääks. Sohoh. Lugu oli peenikeses kirjas ja kaks lehekülge pikk, päheõppimise-käsk ei tundunud tõsiseltvõetav. E-koolis polnud nagu midagi, päevikus ka mitte ... Äkki õpetaja käskis läbi lugeda ja meelde jätta, mis seal juhtub, et oskaksid jutustada? JJ kehitas õlgu. Aga ma tean, mis seal juhtub, ma lugesin läbi.

Proovisime. Olulisi kohti JJ tekstist välja otsida ei osanud ja plätud läksid ka vanaema botikutega sassi. Võta nüüd ja loe läbi, ise püüa meelde jätta, kus see laps parajasti on, mida need jalanõud talle igaüks ütleb ja mis lõpuks saab. Noormees luges, luges, siis ütles, et valmis - ja tõesti, ta oli põhisündmused kenasti endale selgeks teinud.

Pean tunnistama, et ma tegelikult ei ole süvenenud, mida nad seal koolis täpselt teevad. JJ puhul on alati võimalik, et klassis on jutustamise ideed küll õpetatud, aga meelde pole see jäänud ja kodus pole sellest räägitud ... JJ räägib ise peamiselt kunstitunni tegemistest ja vahetunnist, matemaatikas ja eesti keeles tehtava vaikib maha, et sealgi midagi tehakse, näeme meie töövihikutest. Nii et võimalus, et lugemispala oli jäetud jutustama õppimiseks, oli täiesti vastuvõetav.

Päev hiljem teatas JJ, et ta lihtsalt pidi selle loo lugemist kodus harjutama. Et ilusasti lugeda oskaks.

Tjah, ilmekalt lugema õppimise peale me ei tulnud ja Klassijuhataja väitel loeb JJ niigi ilmekalt ... aga JJ jutu järgi mõned klassikaaslased veel veerivad. Ei teagi, mida Asendusõpetaja tegelikult mõtles, aga tõepoolest, Klassijuhatajast on JJ harjunud aru saama ja tema ütlemised jõuavad koju nii, et sõnum ei lähe kaduma.

Oma erialatöös olen näinud päris mitut klassi, kellel algklassides pikemat aega Oma Õpetajat ei ole (ikka haiguste tõttu, mis mööda inimesi käivad). Kahju on neist lastest, sest ilmselt ei suudagi keskmine algklassilaps pidevalt vahetuvate suhtlemisstiilidega piisavalt kiiresti kohaneda. Nädalase puudumise puhul ei ole muidugi traagiline, aga kui Oma Õpetaja jääb haigeks kuuks, kaheks, kolmeks ...? Isegi Oma Õpetaja plaaniline vahetumine ja kabinetsüsteemile üleminek enne teismeiga võib tundlikumad lapsed segadusse ajada, kuigi muidugi ei pruugi see kõigiga juhtuda. Jääb ainult soovida head tervist algklassiõpetajatele.