CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, March 27, 2013

Tore artikkel

Siin.

Nõus. Toredast ja tublist õpetajast on küll palju kasu, aga kodu tuge ei asenda mitte miski. Sealjuures ei pea kodu tugi olema ilmtingimata ema ja isa, võib olla ka vanaema, vanaisa, kasupere, täiskasvanud vanem vend ... peaasi, et keegi last Kasvatab selle sõna kõigis tähendustes.

Monday, March 18, 2013

Kuhu küll kõik püksid jäid? Teine osa

Lahked lugejad ja Facebooki-sõbrad andsid mõningaid soovitusi.

Sobivad püksid pidanuks olema teksamaterjalist, ühevärvilised, ilma põlveõmbluste ja ülearuste taskuteta ja - nagu kinnitas üks meie perest paremal järjel sõbranna, ei ole see soov põhimõtteliselt utoopiline - maksma alla 10 euro paar.

Iseenese tarkusest vaatasin Seppälässe. Hind ligi 30 eurot, vorm enam-vähem, detailid pealuudega. No ei ole meie pere stiil ja ammugi mitte soovitud hinnaklass. Lindexist pole ma lastele ilmaski midagi saanud, ilmselt ei ole minu pood.

Üks tuttav kahe poja ema soovitas Takkot. Minul on selle poe pükstega kehv kogemus, aga tegelikult läksid Unistajale Takkost ostetud püksid katki just põlveõmblusest, nii et ühe paari põhjal ei saa järeldust teha. Äkki leiab midagi. Hmm, pükse oli mitut sorti, ühed inetud, teised vales suuruses, kolmandad kallid. Küsisin müüja käest, ehk on kuskil veel midagi. Klienditeenindus oli tasemel, müüja kaevas veidi nagis, kus minu meelest rippusid ainult suurus 110 püksid, ja tõi välja paari sirgelõikelisi, tikandite-piltide-põlveõmblusteta peaaegu pleegitamata teksasid, suurus 128 - just see, mida Jõugu Juhile varsti vaja. Vist oli isegi kummiga reguleeritav vöökoht. Hind 9.99. Olla ainus paar olnud, just laost välja toodud ... Nunuh. Neid pükse seal poes enam ei ole :), aga ma lähen sinna ilmselt edaspidigi luurele. Äkki juhtun veel kunagi õigel hetkel.

Üks tuttav soovitas Sepa turgu. Seal saab täpselt sama firma sama mudelit osta 13-23 euro eest, ei ole ilusad. Rohkem valikut on teisel korrusel, aga hinnad jäävad samasse vahemikku.

Soovitati Prismat. 15.95 läheb päris palju üle soovitud piirhinna, aga Prisma sooduspakkumisi olen varemgi uurinud ja jätkan edaspidigi. Näiteks ootavad Jõugu Juhi sahtlis järgmist kooliaastat kaks kena kampsunit, maksid 5 eurot tükk. Pükstega pole Prismas veel vedanud.

Eelmise postituse kommentaarides on link Nexti netipoele. Tõesti, seal müüakse ilusaid pükse. 14 eurot paari eest on natuke kallim kui ma ette kujutaksin, aga kui Unistaja enam autodega mööda põrandat ei rooma, saab ehk temalegi selle raha eest sama kaua pükse kui Jõugu Juhile. Tuleb mõtiskleda.

Üks päris korralik kasutatud lasteasjade pood on Illikuku Sõbra keskuses. Vähemalt mõne kuu eest oli see pood veel olemas, sinna pole ma ammu jõudnud. Varem olen sealt ostnud kombesid, kampsuneid ja piduriideid. Muidugi, püksid suuruses 110-134 ongi defitsiitne kaup, aga vahel juhtub neidki. Paraku ei osanud ma sügisel põlveõmblusi karta ja nii Jõugu Juht Illikukust 6 või 7 euro eest ostetud paari lõhki tõmbaski. Purunemiskiirus oli umbes sama mis Unistaja sarnase lõikega Takko pükstel; Jõugu Juht käib koolipükstega iga päev vahetunnis õues, jookseb ja mõnikord kukub, Unistaja roomab lasteaias sõpradega mööda põrandat, nii et kulutamisintensiivsus võiks olla sarnane.

Paaripäevane uurimistöö teemal "Kas Tartu linnast saab poistele mõistliku hinnaga kenasid teksapükse?" andis tulemuseks, et saab küll, aga peab peale sattuma. Alates suurusest 110 on meie poisid kandnud (ja mina aukus põlvede pärast muudkui lühikesteks püksteks lõiganud) peamiselt pükse, mis pärnevad C&A-st ja Kik-ist (sakslaste odav-rõivapood), keskmise hinnaga 7 eurot paar. Sel aastal me tõenäoliselt kumbagi poodi ei satu ja masendaval kombel on mõlema poe kodulehtedelt kenad ja soodsad püksid kadunud. Tuleb veel mõelda, mis on hullem, kas iseõmblemine või sage ehku peale poodlemine ...

Saturday, March 16, 2013

Kuhu küll kõik püksid jäid?

Kuhu küll kõik püksid jäid?
Mis neist on saanud?
Kuhu küll kõik püksid jäid?
Lühikesteks lõigat' kõik.
Kust poest küll uusi saaks?
Kust poest küll uusi saaks?

Jõugu Juht kasvab viimasel ajal nagu umbrohi. Unistaja on veel eas, kus suur osa mängust käib põrandal roomates, seega kahaneb pikkade pükste kuhi ja suureneb lühikeste suvepükste hulk. Lillebrorile hakkavad praegused püksid kukekateks jääma, aga järgmist suurust pole suurtelt vendadelt palju järele jäänud. Dresse ja paigatud pükse meie majas ei kanta muidu kui mullatööde ajal - kool-linn-lasteaed ei ole mullatööde tegemise kohad.

Möödunudsuvise puhkuse käigus tormasin ma kompulsiivselt mööda lasteriiete allahindlusi ja ostsin kokku pükse. Rahulikke, tumedaid, sirge lõikega teksapükse ilma kaunistuste, tikandite, lisataskute ja põlveõmblusteta (need muide kipuvad püksipõlvede purunemist kiirendama). Koju saabusime vististi kümne uue püksipaariga. Lugu on nimelt nii, et Eesti poodidest pole mina veel mõistliku hinna ja normaalse välimusega uusi pükse leidnud; kasutatud riiete hulgas ei ole samuti pükse, mis sobiksid viie- kuni üheksa-aastastele poistele. Need lihtsalt kantakse ribadeks. Ainult Rimi allahindlustel on pükste hinna ja välimuse suhe olnud mõistlik, aga ilusad püksid on sealtki kadunud. Võib-olla olen ma imelik, aga mulle ei sobi maksta kehva kvaliteediga ja üledisainitud riidehilbu eest, mis sageli näeb välja nagu midagi "kaltsupoe" tasuta asjade kastist, 20-30 eurot, eriti teades, et suurem osa sellest läheb vahendajate taskusse.

Selleaastane puhkusereis meid arvatavasti minu lemmikmaa lemmikpoodidesse ei vii, tõenäoliselt jääme kodule lähemale. Pealegi kasvab Jõugu Juht oma praegustest pükstest välja enne, kui üldse mingi võimaluski tekiks talle välismaalt riideid tuua. Ei saa ju loota ka erakordselt sooja maikuu peale. Üks võimalus oleks, et õmblen talle mõned paarid pükse ise - vajalikud oskused ja tehnika (80 aastat vana "Singer", kõige kindlam teksaõmblemise-õmblusmasin) on olemas, aga ma kohe üldse ei armasta õmblemist. Teine võimalus oleks leida mõistliku hinnaga ja kena välimusega püksid poest. Kas keegi Truudest Blogilugejatest teab, kus Eestis müüakse poistele klassikalise lõikega teksapükse, millel ei oleks tikandeid, ülearuseid õmblusi, ülearuseid taskuid ja mis maksaksid vähem kui 15 eurot paar? Või on see päris lootusetu soov?

Monday, March 4, 2013

Läbi raskuste iseseisvuse poole

Kui talvepoiss Jõugu Juht oli seitsmeseks saanud, käis ta lasteaiast sisuliselt üle tee jäävas majas eelkoolis. Esialgu läksin talle järgi, siis leppisime rühma õpetajatega kokku, et JJ tohib lasteaiast ise lahkuda, emme tuleb järgi väravasse, siis ülekäigurajale, siis ... juhtusime koolimaja nurga juures kokku ja hingeldav JJ teatas võidukalt: "Ma tulin kogu tee kiiresti!" Lasteaia ja koolimaja vahele jäi siiski üks väga ahvatlev paik, mida JJ igal eelkoolipäeval igatsevalt piidles ja arutles, kas sinna ikka tohiks üksi minna ... Seetõttu oli tema üksitulek üks emmele hirmuhigi tekitav sündmus.

Koolikatsetel suhtles JJ vabalt ja rõõmsameelselt, tegelikult me siiani ei tea, mida ta seal vestlemas täpselt tegi, aga rahulolevana ta ruumist väljus. Teisel koolipäeval hakkas ta üksipäini Vanaema juurde kulgema ja teeb seda siiani. Vahel on küll vahepeatusi sõpradega poes, liumäel või ühe parkla servas "lumemägedes", aga mingil hetkel jõuab JJ kohale, kinnaste asemel käes kaks märga nartsu ja pooled kooliasjad meelest läinud. Põhilise peapesu saan mina, et luban lapsel hulkuda - aga millal see metsalaps veel sõpradega suhtleb kui mitte vahetult pärast tundide lõppu? Mingil pärastlõunasel hetkel topitakse ta ju autosse ja viiakse ära koju, kus omavanuseid suhtluspartnereid ei ole.

Hiljuti sai Jõugu Juht hakkama iseseisva bussisõidu (Mees viis bussile ja ostis pileti), õiges kohas mahatulemise ja Sõbra sünnipäevale kulgemisega. Ainus märkimisväärne probleem oli teadmatus, kuhu suunda Sõbra kodu-uks jääb. Nurgapealsed majad on kord juba keerulised.

Varasügisepoissi Unistajat surutakse Lasteaiast jõuliselt kooli. Tõsi, Unistaja loeb, kirjutab ja arvutab nii enam-vähem, psühholoogi sõnul pidavat ruumilises mõtlemises lausa märkimisväärselt hea olema, aga ... Unistaja tegutseb rahumeelselt ja toimetulevalt tuttavas keskkonnas. Ega ta ilmaaegu Unistaja ei ole! Erinevalt Jõugu Juhist, kes ei kartnud viimasel lasteaia-aastal hunti ega tonti, on Unistaja võõras keskkonnas ärev ja kipub uue info puhul kapselduma. Eelkoolis Unistaja ei käi, sest meiepere kindel soov oli talle koolipikendus välja ajada. Nüüd aga liigub linna peal jutt, et koolipikendust määratakse lastele üldse veel väga harva ja akadeemiliselt toimetuleva lapse puhul polevat lootustki.

Koolimineku osas on Unistaja kahtleval seisukohal. Issiga tööl kaasasolemine andis tulemuseks teadmise, et koolis on kole igav, peab muudkui pingis istuma ja kogu aeg räägitakse kole keerulisi asju (ega see kaheksanda klassi materjal kuuestele mõeldud ei olegi), aga iseenesest tahaks Unistaja nüüd minna issi kooli. Emme kooliga on nii, et emme Unistajat enda juurde ei võta - meil kajab algklasside koridorides nagu katedraalis ja söögivahetund suures massis oleks Unistaja jaoks selge info üledoos. JJ kooliga on aga nii, et ... Kui Unistaja lasteaeda läks, pandi ta JJ-ga samasse loomulikku arengut toetavasse, lapsesõbralikku  rühma. Kaua aega arvas Unistaja siiralt, et kooliski käib asi nii - lähen venna kooli ja olen jälle kogu päeva venna seltsis. Lõpuks õnnestus meil talle selgeks teha, et klassi läheb iga laps oma vanuse järgi, mitte pereliikmete järgi. Eileõhtuse kooli-arutluse käigus rääkisin talle ka koolikatsetest, kus tuleb minna täitsa üksi õpetajatega juttu ajama. Unistaja ilmutas selget seisukohta, et tema sellises asjas ei osale. Pealegi on ka JJ koolis suured klassid. Samas oleks logistiliselt mugav pidada lapsi samas koolis ...

Ilma lapsevanemata on Unistaja tänaval liikunud ühe korra - paarsada meetrit JJ kooliteed mööda Vanaema juurde, koos JJ-ga kunagi sügisel. Lasteaeda läheb ta kokkuleppel õpetajatega - kui ise soovi avaldab - hommikuti üksi. See tähendab, et Mees peatub Lasteaia värava juures, Unistaja väljub autost, lehvitab, kõnnib sisse väravast ja Lasteaia uksest. Mees või meie mõlemad vaatame, kuni Unistaja uksest sisse on jõudnud. Noormees peab iseseisvalt lahendama probleemi, kummale poole need uksed lahti käisidki?, minema rühma, riiedeid vahetama ja oma kohalejõudmisest teada andma. On inimesi, keda selline asjakorraldus šokeerib, aga siiani pole meil Unistaja kohalesaamisega probleemi olnud. Alguses tegime nii, et Unistaja läks rühma ja lehvitas aknalt, mina lehvitasin väravas külmetades vastu. Muidugi loeb ta mõnikord läbi kõik teelejäävad plakatid. Muidugi soovib ta mõnikord, et temaga tuleks keegi kaasa - eks siis läheme. Iseseisvalt ta õhtupoole lasteaiast lahkuda ei tohi ja ei tahagi - ka Unistaja on avastanud sõpradega mängimise võlu. Kuidas ta aga poole aasta pärast peaks hommikul jõudma rõivistusse ja kogu varustusega klassi, ja hullem, Koolist üksi või koos JJ pundiga Vanaema juurde ... Ei kujuta ette.