CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, August 17, 2013

Kui vanal lapsel võib olla konto suhtlusvõrgustikus?

Seaduse järgi ei võigi, kui meie noorsoopolitseinik ühe minevasügisese pragamise käigus tõtt rääkis. Pragatav oli kaheteistkümneaastane ja tema jaoks oli see uus teadmine.

Tegelikkuses ... Tegelikkuses pole ma rate.ee-sse ammu kiiganud, aga mõne aasta eest käisin tööasus süstemaatiliselt algklassiplikade kontosid kontrollimas, et võimalikke pedofiiliahvatlusi välja selekteerida. Paaril juhul tuli tõesti pisitüdrukutele selgitada, et need "modellifotod" siin on sulle ohtlikud ja oma aadress ja telefoninumber võta ka maha ... Facebookis on kontroll justnagu parem, aga labasust ja inetusi liigub seal ikkagi väga palju, ohtlikke inimesi kindlasti ka.

Jõugu Juht sai täna isikliku Facebooki-konto. Ta on kaheksa aastat ja seitse kuud vana.

Miks? No ikka sellepärast, et laps väga tahtis.

Kuidas? Vanemate kaasteadmisel ja abiga.

Misasja ta sellega ometi peale hakkab? Esialgu mängib. Täpsemalt ei juhtu seda esialgut enne, kui kunagi tuleva nädala teises pooles, sest meie kodus on lastel lubatud nädalas pool tundi arvutis olla. Algselt kehtis see Jõugu Juhi ja Unistaja kohta, nüüd on ka Lillebror hakanud katsetama, kuidas see hiir ikka liigub ... aga ega ta oma poolt tundi tegelikult välja venitada ei viitsi. Lähema poole aasta sees see poole-tunni-reegel ilmselt ei muutu, aga korrutustabeli õppimiseks saab JJ ehk üheksaselt pool tundi juurde. Ise panevad arvuti tööle, ise panevad endale munakeetmise-kellal 30 minutit ja vahetavad, kui kell piiksub.

Kuidas vanemad kavatsevad tagada lapse turvalisuse Facebookis? Mnjah. Esimene ja alatine sõber seal peab olema Emme, see tähendab, et ma näen kõike, mida noormees teeb, jagab, räägib jne. Vähemalt seni, kuni ta mõtleb välja või õpib kelleltki, kuidas mind mingitest tegevustest või ütlemistest eemal hoida. Meie seda talle õpetada ei kavatse. Veel on nõue, et pilte pannakse üles ainult vanemate heakskiidul ja esialgu mitte mingeid näopilte. Sõbraks tohib lisada ainult neid inimesi, keda ta ka päriselus tunneb. Hetkel on JJ-l kaks "sõpra", mina ja ühe temaealise isa.

Aga ikkagi, kui keegi talle seal midagi teeb või räägib või ... :) JJ muretseb hetkel peamiselt selle pärast, kas ta oskab issi määratud parooli õigesti kirjutada. Ma olen õigekirja osas väga nõudlik ja JJ teab, et valesti kirjutamine on kole asi, nii et esialgu ta kindlasti suurt midagi ei kirjuta. Kui hakkab rohkem suhtlema ja tegutsema, siis lepime kokku ka võimalikud sanktsioonid inetuste ja labasuste levitamise puhuks. Ka Internetis kehtib soovitus: kui sa ei ole valmis seda kirikus terve koguduse ees rääkima, siis ära parem kellelegi peale emme ja issi (sest vahel võib olla piinlikkust tekitav tervisehäda või muidu isiklik mure) räägigi!

Selge on, et järgmistel "arvutipäevadel" tuleb JJ-l rohkem üle õla vaadata ja olla valmis hädalistele küsimustele vastama. Õnneks on poiste arvuti ja minu õmblusmasin samas toas. Laste magamistuppa pole arvutil asja! Samuti ei oska JJ oma telefoniga Internetti minna ja edaspidi saavad meie lapsed uuena ainult mitte-nutitelefone (JJ sai Mehe vana, seetõttu on tema telefon tegelikult algklassilapsele sobimatu), vähemalt kuni, ütleme, neljateistkümnenda sünnipäevani. Pole ühtegi põhjust, miks lastel peaks olema pidev ligipääs täiesti kontrollimatule infotulvale. Tõenäoliselt lähema aasta jooksul organiseerib Mees ka laste arvutile mingid piirangud, et poisid kogemata kuhu iganes klõpsama ei juhtuks. Siiani pole seda vaja olnud, noormehed on väga hoolikad ja ettevaatlikud. Ja veel päris kaua ei õpeta me poistele brauseri ajaloo kustutamist!