Sunday, October 6, 2013

Aga kui ...?

Aga kui ikkagi võtaks lapsed koduõppele? Hautisevalmistamise ja kukliküpsetamise vahele tegin omaette mitte just päris SWOT-analüüsi. Mees parandas samal ajal magamistoas ahju ja lapsed olid kusagil õues - ehitasid onni, sõitsid ratastega, vaatlesid, kas Lillebrori istutatud tammetrõu kasvab, ja riisusid lehti ühest hunnikust teise.

Vahemärkus. Ei saa mitte mainimata jätta, et Jõugu Juht vaatab parajasti saksakeelset multikat ja küsis minu käest just praegu, kas "seltsam" tähendab "kummaline". Keeleõpe juhtub iseenesest, selles osas võiks vähemalt JJ olla lausa vabaõppel, ma usun. Aga teda huvitasid juba viieselt võõrad keeled oluliselt rohkem kui autod, ja kohustusliku dinosauruste-faasi jättis tema puhtalt vahele.

Tagasi teemasse.
Ressursid: majas on olemas diplomeeritud pedagoog (Mees) ja mingi rutiin lapsevanema poolt juhitud õppimiseks. JJ ja Unistaja oskavad mõlemad lugeda, JJ saab töökäskudest enamasti iseseisvalt aru, Unistaja vajab veel selgitamist, eriti ülesannete puhul, mida ta pole varem näinud. Loodusõpetuse läbiviimiseks on siinkandis hulgaliselt võimalusi; Linnas on suur hulk kohti, kus käia õppekäikudel või mida niisama avastada. Mulle meeldib lastega ringi kolada, ainult et tavaliselt pole selleks aega ega jaksu. Kodus on ruumi nii muusika- kui kunstiõppe tarvikute jaoks (klaver ja molbert, miks mitte, mahuks ära küll). Poisslaste tööõpetust saab läbi viia otse perekondlikult vajalike asjade kallal, enamik tööriistu on ka olemas. Suur osa kehalisest kasvatusest juhtub iseenesest, puu otsas näiteks. Nii Mees kui mina räägime vabalt kaht Euroopas olulist võõrkeelt. Raamatuid on meil palju ja täiesti vaimustav raamatukogu on ka Vanaema juurest kümne minuti teekonna kaugusel. Mina olen üpris tugev humanitaar, Mees jällegi valdab kõiki reaalaineid suurepäraselt.

Võimalused: lapsed saaksid tegutseda omas tempos ja suurelt jaolt ka õhinapõhiselt. Unistaja ei väsiks igapäevaselt nii pööraselt ära. Paaril päeval nädalas saaksime magada kuni tund aega kauem (minu graafik on liigutatav ja Mees ei pea igapäevaselt esimeseks tunniks koolimajja ilmuma). Kuna koduõppelapsed ei jätkaks mitte erakoolis, vaid riigikoolis, jääks pere tarbeks igal kuul alles ligi 100 eurot, sealhulgas oleks kokkuhoid ka kunsti- ja sporditarvete arvelt, sest koduõppel olles ei ole vaja kaht komplekti guašše ja kaht komplekti värvipliiatseid, kodus puu otsas võib võimelda ka paigatud pükstega, millega ma last kooli ei saada. Vanemates klassides oleks võimalik kontrollida ka õpetatava materjali meelsust - tean inimeseõpetuse õpetajat, kes serveerib abordi ideed lastele normaalse pereplaneerimise vahendi nime all. (loodetavasti poiste praeguses koolis sellist suhtumist ei kohta, aga ikkagi) Igasugused inetused ja alatused jääksid ka nägemata ja kaasa tegemata - ma ise ka ei usu, mis koledusi poiste kooli väidetavalt valitud seltskonnas mõned mehed teevad, aga ei usu ka, et Unistaja nii fantaasiarikkalt valetada oskaks ...

Nõrgad kohad: Vanaema ei suuda kõiki kolme igapäevaselt ära hoida, aga üksi koju me lapsi nende praeguses vanuses veel jätta ei saa. Minu palk on paraku oluline osa meie pere sissetulekust ja töö iseloom ei luba kahjuks isiklikke lapsi töö juurde kaasa võtta. Mehega sama lugu, pealegi Mehe juures tööl nad nagu ei olekski koduõppel, vaid käiksid ikkagi koolis. :) Vaja oleks organiseerida mingi sport (Vehklemine? Noobiless oblikas, JJ-le sobiks ja Unistajat arendaks.) ja muusikaõpetus - klaveritunnid, näiteks. See maksab, ja mitte vähe. JJ vajab sõpru, Unistajalegi on sõbrad tähtsad, aga sobivaid naabrilapsi meil siin pole. Mina olen mõnikord tööpäeva lõpuks nii väsinud, et mul on tuim peavalu ja nägemishäired, tähendab, huvitavates kohtades käimist oleks raske planeerida. Perepiletid igasugustesse põnevatesse paikadesse on sageli ka kallimad kui klassipiletid.

Ohud: Vanaema väsiks lõpmata ära. Poisid ei peaks Vanaema käe all koduõppe-graafikust kinni ka. Vanaema ei oska ülesandeid seletada ega kontrollida. Kui minu ja Mehe päev korraga liiga pikaks venib, jääks päevaste õppetükkide kontrollimine üldse teadmata tulevikku ja nii võiksid kinnistuda hoopis vead, mitte uued oskused. Suhtlemine sõpradega jääks ebamääraseks. Kusagilt olen kuulnud, et koduõppelastele ei taheta enam riigi poolt õpikuid-töövihikuid anda, nii et suur osa õppimisest kujuneks nagu noorel Gerald Durrellil. "Ta soris lihtsalt oma raamatukogus ja ilmus määratud päeval kohale, kaasas kõige kummalisem valik köiteid. Süngelt ja kannatlikult õpetas ta mulle ühe igivana entsüklopeedia lõpust kaartidelt geograafia algmeid, inglise keelt igasugustest raamatutest Wilde'ist kuni Gibbonini, prantsuse keelt paksust ning põnevast raamatust pealkirjaga Le Petit Larousse ning matemaatikat lihtsalt mälu järgi. " (Minu pere ja muud loomad)*

Kokkuvõte: esialgu jääb kõik nii, nagu on. Eksperimendi mõttes võib ju sügiseseks koolivaheajaks, mis on - hurraa - juba kahe nädala pärast, Vanaemahoiu-päevadeks noormeestele kindlad koduõppe-ülesanded kätte anda. Eks siis näeb, kui edukad nad isetegutsemises on. Pealegi ei ole teada, mis saab koolivõrgu ümberkorraldamise käigus minu töökohast, võimalik, et peangi tuleval sügisel uue ameti peale mõtlema - aga siis püüan leida midagi, mille kõrvalt saab ahju kütta ja koduõpet juhtida.

______
*kui nüüd järele mõelda, siis mina õppisingi lapsena nii. Lugesin küll huviga kõik õpikud läbi, aga üldiselt ei lasknud ma kooliskäimisel omendamist segada, eriti kuna ajaloo, geograafia ja füüsika õpetamine olid mitu aastat allapoole igasugust arvestust. Kodus olid olemas enam-vähem kõik "Maailm ja mõnda" ja "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatud. Tänu sellele on mul laialdased teadmised ajaloolistest romaanidest ja reisikirjadest, aga mitte mingit ettekujutust füüsikast. Õnneks oli Mees kooli ajal füüsikas kibe käsi ja suudab lastele mis iganes asjad ära seletada, eelmisel nädalal kirjeldas näiteks tuumaelektrijaama toimimist ...

No comments:

Post a Comment