Wednesday, October 23, 2013

Tänan kutsumast, mina kindlasti ei tule.

Sellise sõnumi saatsin just äsja näoraamatu kaudu saabunud kutsele vastuseks. Kutse iseenesest oli sõbralik ja viisakas, nimelt mõte kunagiste kursusekaaslastega ühiskohvetamise eesmärgil kokku saada. Loodetavasti ei olnud minu lakooniline sõnum talumatult ebaviisakas - kuigi kaalusin mõnda aega, mis oleks hullem, kas niiviisi ühe lausega "ei" vastata või hoopis vastamata jätta.

Minu süstemaatilise kokkutulekutel (põhikooli, keskkooli, kursuse, osakonna, töökoha jne) mitteosalemise taga ei ole iseenesest põhimõtteline inimvaenulikkius, küll aga soov piirduda väljaspool töökoha sundsuhtlemist  - töö iseloom on kord juba selline, et pean suhtlema ka inimestega, kellega muus elus mitte ühelgi juhul kokku ei puutuks - ainult suhetega, mis on mulle olulised ja kallid. Kui Vanaema seda blogi loeks, oleks ta taas jahmunud, solvunud ja õnnetu - kuidas ei saa olla olulised ja kallid endised klassi- ja kursusekaaslased, need on ju inimese elus kõige tähtsamad? Vanaemal vedas klassikaaslaste ja kursusekaaslastega omal ajal hullupööra. Klassikollektiiv on üldjuhul siiski formaalne grupp, kuhu laps satub elukoha ja vanuse, mõnel õnnelikumal juhul vanemate teadliku valiku või teistega sarnaste huvide alusel. Vanemate teadlik valik hõlmab üldjuhul kooli ja õpetajat, aga mitte seltsilisi. Huvidega on ka nii ja naa, need kipuvad lapse elu jooksul muutuma. Hirmus õnnelikud on need maa-alevike lapsed, kes lähevad kogu rühmaga kooli lasteaiast ja on saavad aiaäärses tänavas kõik koos üles kasvada. Aga laps suures linnakoolis, mis (nagu minul juhtus) paneb ühte patta väga erineva elukorralduse ja taustaga lapsed ...?

Jõugu Juht ootas lasteaeda minekut väga, sest kuidagi oli tal kujunenud ettekujutus, et just sealt leitakse tõelised sõbrad erveks eluks. Paraku oli ees juba titena aedapistetud poiste väljakujunenud jõujoontega punt ja JJ, kes autodega põristamisest ei vaimustunud, jäi autsaideriks. Ka meie lapsevanematena ei ilmutanud hirmsat tahtmist lasteaias sõprussuhteid luua, liiga erinevad olid maailmapildid ja eluviisid. Klassikaaslastega on JJ-l natuke rohkem vedanud, nii mõnedki pered jagavad meie ellusuhtumist ja poisid on pigem heatahtlikud. Ka küpsem vanus soosib kooliväliseid ühismängimisi ja iseseisvaid külaskäike. Parimad sõbrad on JJ-l aga kirikust.

Unistajal oli lasteaias sõber küll. Tõsi, mitte vanemate mahitusel, vaid täiesti omal algatusel - ja sinnapaika see sõprus tõenäoliselt jäigi, sest Unistaja Sõbra Vanematega ei ole meil ka suurt midagi ühist. Tegu on vaieldamatult kenade inimestega, aga laste ühismängu-huvist jääb siiski väheks, et pikemaajalist täiskasvanute sõprust tekiks. Koolis ... veel ei tea. Loodame, et sõpru tekib. Unistajal on kirikus üks sõber, aga lisaks sellele veel terve hulk niisama tuttavaid poisse (meie koguduses on tohutu poisikeste vägi), kellega teenistuse ajal kõrvalsaalis hängida või suveilmaga kirikuaias puu otsa ronida.

Lillebroril on üks sõber. Sellega mängitakse koos kirikus, kui tuju on, ja kummagi kodus, kui külla kutsutakse. Kas Lillebror kunagi lasteaeda läheb, ei tea, ja kas ta kooli läheb, ei tea ka. Eakaaslastega suhtlemata tal kindlasti ei jää.

Mehel ei ole kooli ajast säilinud ühtegi sõprussuhet. Pärast keskkooli kolis Mees teise linna ja üsna varsti pärast seda võttis naise. Khm. Jah, mingil kooli-kokkutulekul ta vist isegi käis, aga tundus, et see talle suurt midagi ei pakkunud. Igatahes pole ta neist sündmustest rohkem rääkinud, kui et "noh, nalja pärast võiks läbi käia, kui juhtun samal ajal seal linnas olema". Tavaliselt ei juhtu ja tõesti, mida ta seal teeks? Klaasitõstja mees ta ei ole, nilbete naljade tegija ka mitte, uhke auto omanik kohe üldse mitte. Sellega jääks kohe kolm suurt tõenäolist gruppi ära. Kui endiste klassikaaslaste hulgas pole just teisigi eelkõige isasid ja ühemehenaisi, nagu on Mees ja tema päris-sõbrad.

Minul on tegelikult mõned kooli- ja ülikooliaegsed sõbrad-tuttavad küll. Ja head soovin ma neile teistele ka ... peale paari isiku, kellele ma lihtsalt ei oska midagi soovida. Liiga erinevad on meie maailmavaated. Aga kogu seltskonnaga mitmeks tunniks kohvetama minna ...? Kohustuslikus korras taasloodud formaalse grupi liikmena mingi ühise eesmärgi nimelt töötada - palun väga, ikka aitan. Aga kohvi juua ma eelistaksin korraga ühe-kahe hea sõbra või tuttavaga nii, et Unejutt lugemata ei jääks.

Tegelikult ma tõepoolest usun, et mitte keegi, kes lasteaiast-koolist-ülikoolist-töölt tugevat grupikuuluvuse tunnet ei saa, ei ole imelik ega alaväärtuslik. Peaasi, et inimene oma olemasolevate suhete ja gruppidega õnnelik on ja võimalikest ealistest või elumuutustega tekkivatest suhtekriisidest läbi tuleb. Kui me seda ainult Vanaemale ka seletada suudaksime ...

No comments:

Post a Comment