CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, November 28, 2013

Kiusamisest

Alice'i  ja Mallu juures toimuvad arutelud kiusamise teemal. Eks see ole üks hirmus asi küll.

Olen ise olnud igal juhul kiusatav ja ilmselt ka kogemata kiusaja. Kiusatav olemiseks oli "häid" põhjusi küllalt - liiga pikk, liiga kõhn, prillidega, pelglik ja üldse imelik, häbematul kombel targem kui klassi liider ja pealegi "pugeja". Ei osanud mina seletada ja poleks keegi uskunud ka, et ma puhtalt pragmaatilistel põhjustel alati sõna kuulan - juba algklassides tundus mõnusam reegleid järgida kui läbipragatud saada, ja pragada meie õpetajad oskasid. Ise haigetsaamine ei hoidnud mind teistele teravusi ütlemast või kes teab, mis oli kõigepealt? Ei mäleta enam ja tagantjärele on see ükskõik, lihtsalt ebameeldivad mälestused on.

Muidugi ei peaks see nii olema.

Jõugu Juht käib valitud seltskonnaga klassis, aga eelmisel talvel tuli koju, sinikad näos - üks klassivend olevat löönud. Klaarisime, asi sai lahendatud.

Unistaja käib valitud seltskonnaga klassis, aga tema jutu järgi olevat asi seal päris hull. Olime Mehega väga mures, kuni käisin rääkimas Õpetajaga ja sain selgust - Unistaja kaebab kohutavalt palju ja jätab rääkimata oma osaluse inetutes tegudes. Pole need koledad lood nii ühepoolsed midagi, Unistaja ise provotseerib ja lööb nii mõnelgi juhul kellegi kräunutamises rõõmsalt kaasa. Õpetaja on teadlik ja tegeleb, kodus arutleme ja püüame pakkuda mudeleid sobivaks käitumiseks.

Mees töötab põhimõtteliselt kiusamisvabas koolis, aga paari nädala eest käis ka seal üks Mats. Õnneks mitte kabelimats, aga kuna tegu ei olnud sama kaalu meestega ja muhu sai noorem, aga sõnakam, tegeles päris mitu õpetajat pool päeva olukorra selgitamisega ja kaaluti lausa erakorralise lastevanemate koosoleku pidamist.

Minu töökohal on vähemalt üks sisuliselt kiusamisvaba klass (kindlasti rohkem, aga kell on öö ja mul ei tule praegu rohkem meelde). Imeline Õpetaja, mitu erivajadustega last, kooslus on aeg-ajalt muutunud, aga õhkkond on üldiselt mõnus. Eelmisel õppeaastal lendas seal üks tool. Õnneks pääses ettejäänu põrutusega, tooliviskaja saab abi perenõustajalt.

Ma ei nimetaks ühtki neist juhtumitest kiusamiseks. JJ Klassivend oli kas kooliküpsematu, hüperaktiivne või kodu poolt kasvatamata, igatahes pole sündmus kordunud ja nii kool kui vanemad tegelevad noormehega. Unistaja klassis klaaritakse, põhiline probleemselt käituv laps on arenenud ja küpsenud paremuse poole - tõesti, esimese koolipäeva aktusega võrreldes on tema silmavaade hoopis usaldusväärsem ja sümpaatsem. Mehe koolis on klassid nii väikesed, et igasugune koolisisene hõõrumine saab märgatud kohe ja esimesel võimalusel ka lämmatatud. Äge puberteet põhjustab vahel ootamatusi. Ja toolilugu ... Üdini heatahtlikul mitte-erivajadustega lapsel toimus kodus Sündmus, millega laps ei osanud toime tulla. Lapsevanem ... ei oska eriolukordade puhul oma lapse koolikäitumist ennustada (ja olgem ausad, kes seda üldse nii väga oskaks?). Oma Õpetaja oli just sel päeval ära, tunde andsid asendusõpetajad, kes seda last ei tunne. Keegi ütles midagi mõtlematut, tunnis oli raske uus osa, pinge kasvas ... MÜRTS! Mõlemad osapooled on taas sõbrad ja mängivad vahetunnis rõõmsalt koos.

Kiusamine on minu jaoks pigem süstemaatiline pahatahtlikkus ja õelus. Ohvriks satub sageli (mitte alati) laps, kes on tundlikum kui teised, võib-olla mingi ebamäärase, kindlalt tuvastamata erivajadusega (vähemalt meie koolis jälgivad õpetajad vaieldamatu erivajadusega lapse suhteid eriti hoolikalt ja püüavad iga õeluseilmingut summutada, ma loodan, et mujal ka), või kes oma iseloomakese tõttu pidevalt teisi lapsi provotseerib. Õelutsejal jällegi on tihti endal mingi "kompleks". Mõlemad on lõppkokkuvõttes õnnetud.

Näiteks ...
1987, Eesti, viies klass. Klassi kõige pisem ja targem poiss on ühtlasi ka klassi kõige närvilisem. Headel päevadel kutsutakse teda "muhhaks" (vististi vene keeles "kärbes"), halbadel päevadel saab ta klassi kõige suuremalt ja jõhkramalt poisilt kolki. Ohvril on arvatavasti midagi Aspergeri sündroomi taolist - panin aastaid hiljem kokku, ega seda ju siis ei diagnoositud -, kiusaja on pedagoogist ema ainus hellitatud-hoitud poeg, kellel on suur mure - tal pole üldse mitte mingisugust isa kunagi olnudki. Õpetajate sekkumist polnud märgata või ma ei mäleta. Selle kiusaja käes kannatasin minagi, kuni julguse kokku võtsin ja vastu lõin. Ohvril jäi minu teada ülikool pooleli ja peret pole, kiusaja töötab - ja see on tõeliselt irooniline - kõrgema klassi turvatöötajana, tal on Facebooki andmetel vähemalt üks laps (me ei ole sõbrad, aga fotod on tal avalikud). Mina, nojah, olen siin. :)

2001, Eesti, kuues klass. Võrdlemisi ükskõikse õpetaja klassis on mitmeid käitumishäiretega lapsi. Mõned neist on võtnud sihikule klassi kõige pikema ja tõesti ebaproportsionaalsete näojoontega tütarlapse, kes noorukese psühholoogi küsimustele vastab peamiselt õlakehitusega ja ootab täiskasvanutelt enda eest kättemaksmist, mitte niivõrd probleemilahendust. Lapsevanem - imeline, hooliv ja toetav ema - mõtleb koolivahetusele, nooruke psühholoog arvab, et mõte on hea. 2013. aastaks on kunagisest kohmakast plikast saanud sportlik ja asjalik, kogu oma olemusest headust kiirgav ja suurel südameheadusel põhinevat tööd tegev noor naine, kes on seotud väga toreda ja südamliku noormehega. Hoiame pöialt, et varsti tuleks kihlateade.

2013, Eesti, neljas klass. Juba mitmendat aastat jagavad õpetajad, sotsiaalpedagoog ja koolipsühholoog maid ühe "iseloomakesega" tüdrukukesega, kelle tugev õiglustunne, emotsionaalsus ja soov olla pidevalt sündmuste keskmes on loonud talle tunde, et just tema vastu on alati kõik teised. Võimalik, et mõnikord see nii ongi. Pilti komplitseerib asjaolu, et klassis on mitmeid väga (kohe väga) keerulise koduse taustaga lapsi, kelle väärtushinnangud on kogutud tänavalt, telerist ja Internetist. Paremal juhul püüame kasvatada lapsevanemat, halvemal juhul ei saa lapsevanemale loota, püüame kasvatada last, kes pärast koolipäeva lõppu läheb ikkagi sinnasamasse tänavale (garaažide vahele, poe taha jne) tagasi.

Väga sageli taandub kogu tõeline kiusamine lapsevanema soovimatusele/oskamatusele olla Lapsevanem. 

Näiteks ...
"Millal ma oma lapsega rääkima peaksin, ma käin ju tööl!"
"Ma tegelen oma lastega väga palju, me käisime just linnulaulu kuulamas ... Ma teen nädalas 60 tundi tööd, ma tõesti ei taha lapse suhteprobleemidele aega raisata."
"Ma toon lapsi igal hommikul kooli, siis me oleme alati koos ... nojah, ma muidugi pean sel ajal juba mobiiliga ärikõnesid."
"Mu laps (11-aastane) on küllalt suur, et iseseisvalt hakkama saada, milles probleem on, talle on ju elamiseks raha antud ja ma käin teda kaks korda nädalas vaatamas?"
"Ta on öelnud küll, et tahaks mind võistlustele kaasa ja vaatama ... aga mul pole sellise asja jaoks aega, mul on teine laps veel."
"Palun mind lapsevanemate listist eemaldada, elan perest eraldi ja ei ole huvitatud kooliga seotud info saamisest."

Need on tsitaadid päris lapsevanematelt. Emadelt ja isadelt, kes ei ole üldse mitte asotsiaalsed ega ilmselt ka mitte rumalad, mitmed on oma erialal hinnatud ja lausa laiemalt tuntud inimesed. Siintsiteeritud vanematel on (on olnud) kokku minu koolis vähemalt 10 last, neist pikemalt probleemseid vähemalt kuus, samuti on kümnest vähemalt kuus ühel või teisel juhul olnud seotud mingi kiusamise või õelutsemisega. Tugispetsialistideni ei jõua iga inetu sõna või pahatahtlik müks ...

Et kasvatada last, püüame alati kõigepealt "kasvatada" lapsevanemat. Väga sageli ütlevad vanemad, et milles probleem, olen käskinud oma lapsel hakata vastu, kui teda kiusatakse. Lapsevanem näeb oma last, õpetaja ja tugispetsialist näeb klassi, aastakäiku, kooliastet.
Näiteks. Teise klassi Marko on teistest pikem ja tugevam, aga lapsevanem seda ei tea - ühtlasi on Marko ka puudutuste suhtes keskmisest tundlikum ja mingil põhjusel ärevil, näiteks on tulemas etteütlus, mille suhtes ta ennast kindlalt ei tunne. Sööklajärjekorras on kitsas, nii rivi alguses kui lõpus nügitakse, keegi astub Markole varba peale hetkel, mil õpetaja on Marko poole seljaga ... Ahaa, kiusati, mõtleb Marko ja virutab. Mis siis, et varba peale astuja oli õbluke Kristin, keda üleüldse tõukas kolmanda klassi Paul. Paulil omakorda on kiire, sest erakordselt aeglase sööjana on tal tarvis kohe ruttu oma ports kätte saada, muidu ei saagi koos teistega Taevaskotta matkale sõita ... Kristin saab sinika, Marko saab pahandada ja on õpetaja peale solvunud - kui issi Norrast kodus käis, siis ta ju käskis vastu lüüa, kui keegi kiusab! -, Paul aga kühveldab seljankat sisse, küünarnukk laua peal ja jalad õõtsumas, ja on õndsas teadmatuses, et käivitas kogemata kakelungi.

Ma küberkiusamisest parem ei räägigi, rate.ee oli natuke kontrollitav, Facebook mingil määral ka, aga uus leiutis ask.fm on Saatanast ja kuna paljud vanemad ei pea vajalikuks laste arvutisuhtluse vastu huvi tunda, on koolipsühholoog see "õel" inimene, kes lastel aeg-ajalt nööbist haarab ja ütleb, et klassikaaslase kohta ei tohi ka netikeskkonnas "troll" ega "tropp" öelda. Kui psühholoog ask-fm-i aadresse teab, enamikul juhtudel ei tea.

Sellest teemast võiks rääkida veel lõpmata palju, aga aeg on varsti varahommik, kuid homme on tööpäev ja neljanda klassi küsimus õhus. Igaks juhuks märgin, et selle kirjutise ükskõik kus tsiteerimiseks või linkimiseks peab luba küsima.

"Küsitud ja vastatud"

Selline artikkel oli täna "Postimehe" naisteosas. Ühtpidi on tegu hea mõttega. Teistpidi on artikli eestikeelne sõnastus ... täiesti jabur.

Jonni seostatakse eestikeelses kontekstis peamiselt kolmeaastastega. Samamoodi on sõnaga "põnn". Unistaja (seitsmene) ei ole põnn, ta on (kohati) täiesti asjalik noor mees. Olukord, mida artiklis kirjeldatakse, ei ole mitte jonn, vaid nuiamine, pealekäimine, pidev nõudmine - kuidas soovite. Muidugi, viimastel aastatel "Postimehes" nähtud keeleapsude valguses võib "nuiamine" ollagi ajakirjaniku jaoks tundmatu sõna ja kõigi tarkuste allikas Internet annab selle esmaseks tähenduseks hoopis "nuiaga tampimise", mille peale mina poleks tõesti üldse tulla osanud.

Aga igal juhul, vastus "küsitud ja vastatud" on tõesti asjakohane, kui vanem kui, ütleme, nelja-aastane laps muudkui midagi nuiab, mis vanematele ei sobi. Meie ütleme küll tavaliselt natuke pikemalt.

"Lillebror, ma ütlesin koju tulles, et enne sööki kommi ei saa. Me pole veel söönud."
"Unistaja, sa tead, et praegu ei ole sünnipäev ega jõulud. Me tulime poodi ostma piima ja kassitoitu, mitte Legosid."
"Jõugu Juht, sa olid üleeile arvutis. Juba eile ütlesin ma sulle, et enne laupäeva uuesti ei saa."

Eks selliste ütlemiste puhul ole alati oht, et äratüüdatud vanem karjatab: "Ma ju olen sulle sada korda öelnud!", aga kui lapse pealekäimistele põhimõtteliselt üldse mitte järele anda, siis ta - võib-olla - varsti enam ei tüütagi?

Kõigile neile, kes nüüd õhku ahmivad ja mõtlevad, kuidas saab üks ema ja haridustöötaja öelda, et lapsele ei tohi järele anda - vahe on selles, kas lapse soovile on olemas alternatiiv või mitte.

Näiteks. Unistaja armastab tõesti kaevata. Keset muruplatsi pole see mõeldav, aga meil on küllalt suur aed, pole mingit probleemi suunata ta kaevama kohas, kus see on lubatud ja samal ajal nõgesevaba tegevus. Jõugu Juht nuiab koera, mis meie eluviisi puhul ei ole mõeldav (Pealegi ei salli ma kahjuks koeri kuigivõrd, üks väga jube kogemus rikkus minu jaoks kogu koertesoo maine. Eelistan koeri näha teleris, pildi peal ja sõprade peniloomade puhul magavas olekus - aga see pole tegelikult tõsiseltvõetav argument koeravõtmise vastu, meie pere koer veedaks liiga suure osa päevast täiesti üksi ja see ei lähe mitte.) ja sellele vastame iga kord, et me oleme sellest juba rääkinud. Ei saa.

Algullingitud artikli suurem väärtus on järjekindluse ja "ei"-ütlemisele kindlaks jäämise rõhutamine. Oleks see ainult alati nii lihtne ...

Monday, November 18, 2013

Mida saab Eesti Vabariigi lastetoetuse eest?

Uuriv ajakirjandus on küsinud, mida saab Eesti Vabariigi lastetoetuse eest. Natuke midagi saab. Iseküsimus, kui palju peaks saama. Riik lastekasvatamist kindlasti kinni maksma ei peaks, aga khm ... riigitööl tegutsemise eest võiks nagu natuke inimväärilisemat palka saada küll kui praegu.

Kolme lapse puhul on lastetoetus õnneks suurem kui 3x19 eurot, aga kuidas see jaguneb ja mille alusel me seda rohkemat saame, ma praegu ei tahaks analüüsida. Lähtume 19 eurost ühele lapsele. Oletame, et tegu on algklassiealise poisslapsega, ma tunnen seda teemat hetkel üsna hästi. Tuletasin lihtsalt meelde meiepere viimase aasta aja soodsamad ostud. Kuna ma arvutan paljude asjade hindu lasteriietes, oli see üpris lihtne. Hetke hindu ma tegelikult ei tea, sest meil on mitmesegaste väljaminekutega seoses juba teine poodlemisvaba kuu.

Niisiis, ühe kuu lastetoetuse eest saab ühe järgnevatest:
  • ühe paari teksapükse (Takko allahindlus, 9.90), ühe ilusa kampsuni (Prisma allahindlus, 5.-) ja ühe ühevärvilise pikkade varrukatega särgi (Rimi allahindlus, 4.-);
  • õige mitu paari aluspükse (Maxima), paar alussärki (Prisma) ja peotäie sokipaare (Maxima). Täpne kogus sõltub isiklikust eelistusest ja vedamisest;
  • peaaegu ühe talvejope, aga alles kevadel tulevaks aastaks valmis, Prisma allahindlusest;
  • ühe paari mõistlikke musti tänava- ja teatrikingi (Prisma);
  • paari talvesaapaid (Walkingi allahindlus, 4.-), paari sandaale (Shu allahindlus, 8.90), tennised (Prisma, 2.-) ja kummikud (Maxima outlet, 4.-);
  • täiskomplekti sise- ja välisdressi, pruugitud riiete poodidest;
  • koolikoti (Prisma);
  • kogu vajaliku kirjatarvete varu kooliaastaks, pluss heal juhul mütsi või õhukesed kindad (Prisma);
  • lumepüksid (Prisma), veekindlad kindad (Maxima outlet);
  • ühe natuke suurema või kaks väiksemat Legokomplekti;
  • kaks raamatut, aga erakordse vedamise korral rohkem;
  • kolm korda sõbrale sünnipäevakingi osta (vabandage, aga meil ei ole võimalik aastas viieteistkümne kooli- ja lasteaiasõbra kingituste eest kolmekohalist summat välja anda; võimalusel teeme natuke kallimad kingitused parematele sõpradele ja oma peretuttavate lastele);
  • kaks-kolm korda klassiga väljasõidul käia;
  • neli kuud robootikaringis osaleda (meie huvikoolil on mingid projektirahad taga, sellepärast on odav);
  • bussiga vanavanemate juurde ja tagasi sõita.
Põhimõtteliselt on võimalik laps lastetoetuse eest riidesse panna ja kooli saata küll. Aga. Poistele ei jätku aastas ühest või kahest paarist pükstest, neid kulub kohe hulgi. Lastele ei jätku ühest särgist või kampsunist, neid kulub kah, sest plekid kohe tõmbuvad laste riiete poole.  Legosid ja uusi raamatuid tahaks rohkem kui kord aastas. Sõprade sünnipäevi tuleb kah kohe palju ette. Suveks oleks sünnis ujumispüksid hankida ja lapsega võiks ju käia ee loomaaias ja Rakvere lossis ja Ahhaas ja ... No ja laps tahab süüa ka, kujutage ette. Süüa, vanematest eraldi toas magada, oma voodit, kappi ja nagikonksu (mille otsa see peaaegu üks talvejope riputada). Trennide hindu ma ei tea, aga ilmselt on see päris kallis lõbu, muusika- ja kunstikoolid samuti. Ma ei usu, et lapse üleskasvatamine oleks nii üle mõistuse kallis nagu ajakirjanduses räägitakse, aga isegi lapse elementaarsete vajaduste rahuldamine maksab midagi ja kui pere sissetulek on pisike ...

Kogu ülaloetletud kauba kvaliteet on nii nagu on. Peaaegu üks talvejope käib teist aastat koolis ja käitub väga hästi, lumepüksid tõsist "lumemägedes" ronimist vastu ei pidanud, kindad kestsid ka ainult ühe talve. Neljaeuroste talvesaabastega (igaks juhuks ostetud, palju lootusi kvaliteedile pole) alles valmistume suhet looma, sest saapailmadest on meid siiani säästetud, kummikud läksid talla ja pealse liitekoha liimist lahti. Koolikott on Unistaja oma, pole veel palju vatti saanud. Ajast ja närvikulust, mis kõigi nende allahindluste tuvastamiseks ja läbisorteerimiseks läheb, ma parem ei räägigi ... Ja meie liigume suures linnas, kus on kõik suured poed käepärast.

Wednesday, November 13, 2013

Kust see laps need sõnad võtab ...?

Hoiatus: järgnevas tekstis esineb vulgaarseid sõnu ja väljendeid. Tegu on tsitaatidega esimese klassi poistelt.


Meie kodus ei vaadata eestikeelseid telesaateid, elukoha geograafilise eripära tõttu ei saa toa-antenn midagi kätte ja katusele ronimine meile ei sobi. Meie kodus ega lähemas suhtlusringkonnas ei ole mitte ühtegi inimest, kes ropendaks või kurja vannuks (erandiks Vanaisa, kellega olen sel teemal lausa tülis olnud - aga vist ka Vanaisa on loobunud poiste kuuldes vandumisest, sest Lillebror seda enam ette ei kanna). Isegi Lasteaed, kus leidus mitmesuguseid seltsimehi, oli üpris ontlik, kõige mahlakama sõnavaraga vanemate lapsed ei osanud Unistaja lahkumishetkel veel rääkida. :)

Aga koolis ... Ma enam ei usu, et see oleks Unistaja fantaasia. Tegu on omal moel eliitkooliks peetava erakooliga, kuhu peaks olema seltskond valitud üpris hoolikalt. Kui loogiliselt võtta, tehti ju nii katsed kui vestlus perega. Enne katseid pidime veel Unistaja ja pere ellusuhtumise kohta pika ankeedi täitma, nii nagu aasta varem Jõugu Juhigi puhul.

"Emme ..." Unistaja tuleb oma joonistamise juurest ja paistab murelik.
"Noo?"
"Meie klassist Poiss Üks ütleb, et minu alussärk on pede."

!!!!!!!!!!
Unistaja kannab maikalõikelisi alussärke - miks mitte?

"Emme ... Meie klassist Poiss Kaks laulab seda laulu "Uii vill rokk juu" niimoodi, et "Uii vill fakk juu".

!!!!!!!!!!!!!!!!!
"Emme ... Kui ma Poiss Kolmele tema kaotatud rahakoti ära viisin, siis Poiss Üks ütles mulle, et mine perse."
"Emme ... Poiss Üks ajas ennast upakile ja ütles, et vaadake minu perset."
"Emme ... Poiss Üks ütles kehalise tunnis "Kurat võtaks!""
"Emme ... Kui me teatris olime, siis Poiss Üks läks mingite suurte võõraste tüdrukute juurde, ma ei tea, kui vanad nad olid, ja ütles, et näitame neile tontidele."
"Emme ..." Ma enam ei mäleta kõiki neid koledusi, mida klassivennad Unistaja jutu järgi räägivad.

Unistaja ei ole oma ingellikule välimusele vaatamata põrmugi inglike, lasteaias saime päris mitu korda tema käitumise pärast teistelt lapsevanematelt vabandust palumas käia, aga ... Ma ei kujuta ette, et ta kogu seda asja välja mõtleks.

Küsisin Jõugu Juhilt, kas temagi klassis oli eelmisel aastal selliseid poisse, ta tunnistas, et praegused Parimad Sõbrad küll natuke rääkisid nii, ja üks Militaarhuviga Poiss, aga nii palju küll mitte kui Poiss Üks. Poiss Üks on tunnustatud ettevõtjate poeg, Poiss Kahe isa on õppejõud ja muidu tähtis mees, koosolekul tundus ka muhe mees. Mitme poja isa. (Edit järgmisel päeval: ajasin nimed segi. Poiss Kahe vanemate isikud pole teada. Palun vabandust.) Kopropraksia  neil poistel olla ei tohiks, see avaldub minu teada spontaanselt ja tahtele allumatult, Unistaja poolt tulnud tsitaadid on vaieldamatult tahtlikult ja ütleja arvates olukorraga sobivalt öeldud.

Siiani olen arvanud, et Unistaja Õpetaja ongi Imeline Õpetaja. Esmaspäevast peale karistatakse Unistajat sellega, et ta peab Poiss Ühega istuma - arupärimise peale Õpetaja ei vasta. Helistada selle kooli õpetajatele ei lubata, tohib ainult kirjutada. Miks Unistaja pandi istuma Poiss Ühega, kellega ta minu arusaamist mööda - kui Unistaja jutust poolgi tõsi on - üldse suhelda ei tohiks, ma ei tea. Kas Unistaja poolt kodus räägitavad jutud on tõsi, ma ka ei tea. Kuidas justnagu korralike inimeste lapsed niisuguseid sõnu üldse kuulnud on ja kasutada julgevad, tean ma kõige vähem.

Nii Unistaja kui Jõugu Juht on pandud sellesse kooli  - mis hammustab päris krõbeda tüki meie eelarvest - just Emme Kooli Väga Keerulise Taustaga Laste seltskonnast eemal püsimiseks. Tõsi, klassis, kuhu oleks läinud JJ, on üks väga tore poiss, kelle mõistlikud vanemad ka ei luba "Simpsoneid" vaadata. Sobiv sõbrakandidaat. :) Klassis, kuhu oleks läinud Unistaja, on minule teadaolevalt üks väga tore augustipoiss, aga ka hulk äärmiselt keerulisi lapsi. Üks neist vahetab küll varsti kolimise tõttu kooli, iga lapse saabumine või lahkumine muudab natuke klassi jõujooni. Mõlemat klassi juhatavad Imelised Õpetajad. Toimub tõsine töö, huvitegevused on tasuta ja kooli muusikatraditsioon on väga, väga pikk.

Jõugu Juhi klassis on tõesti hea seltskond koos, ja kuigi me oleme Õpetajaga paljudes asjades eriarvamusel, suutis JJ Õpetaja panna noormehe esimese kuu jooksul kuulma häälikupikkust ja motiveerida teda raamatuid lugema. Täna käis Mees JJ eest raamatukogus "Eragoni" pikendamas, sest neljasajaleheküljelise raamatu läbinärimine ei ole kaheksa-aastase puhul just kiire tegevus. Isegi mitte nobedalt lugeva kaheksa-aastase puhul.

Aga Unistaja klassis ... Õpetaja tundus algul tõesti Imeline, aga suurema osa esimeset veerandist tegeles klass millega iganes, nii et lugemiseks ja arvutamiseks aega nagu ei jäänudki. Tulemus on selline, et Unistaja unustas lugemise ära. Meilidele ta ei vasta, ilma Õpetaja loata ei lähe ma ka võõrastelt lapsevanematelt aru pärima, mis tempe nende pojakesed teevad. Laps käib koolis nagu mustas augus. Muidugi on võimalik, et meilid ei lähe kohale. Seda on ennegi juhtunud. Reedel jätan auto enda kätte, võtan lühema päeva ja püüan Õpetajat tabada koolimajast. Lõpuks ei saa ju meie kodus kasvatada ja toetada, kui me ei tea, mis koolis toimub. (või kas tänapäeval on veel alles koole, kus tihedat suhtlemist lapsevanemate ja klassijuhataja vahel ei peetagi lapse arengu toetamise elementaarseks osaks?)

Tagajärjed

Mõned kuud tagasi sai Jõugu Juht endale Facebooki konto. Külastanud on ta seda vist vähem kui kakskümmend korda, aga ettekujutus asjast on juba olemas. Täna rääkisime ligeritest, tigonitest ja lõvide pereelu-harjumustest. Jõugu Juhi kommentaar lõvide praidi kohta: "See on ju siis nagu Facebookis, et on ainult omad sõbrad."

Tuesday, November 12, 2013

Üks karvane küsimus

"Emme, Sõber ütles, et minu juukseid saaks juba patsi panna," ütles Jõugu juht paar päeva tagasi.
"Hm. Kas sa tahad, et me laseme sul juuksedära lõigata?"
"Mk-mm. Ma tahangi, et nad pikad oleksid."

Nojah. Tahab, siis tahab. Arvatavasti tuleb mingil hetkel Koolist märkus, et palujn viia laps juuksurisse või anda kaasa patsikumm, eks siis vaatame, mis saab.

Taust on niisugune, et minule ei meeldi põrmugi eesti poisikeste üldtunnustatud siilisoeng või päris-siilist õige pisut pikemakarvaline nudipea. Muidugi, nudipeast hullem on mullet või rotisabake muidu lühikeses kuklas. Padawani pats oleks isegi omal moel stiilne. Aga kui Jõugu Juhile näkku vaadata - kui juuksed kõrvale lükata ja hoolega vaadata, on selge, et terav lõug ja märkimisväärselt kõrge ja lai laup nõuavad tukka. Ainult tukk ja muidu nudi seostub minul millegipärast usinate pioneeridega. Seega on JJ päris kaua kandnud soengut, mida mõned nimetavad tammetõruks ja meie juuksur kutsub koolipoisi soenguks. Ainult et aeg-ajalt arvab ta, et päris pikad juuksed oleksid ikkagi lahedamad, ja nii ta kevadistel koolipiltidel ongi triiksärgi ja peaaegu õlgadeni lakaga. Lahedad on pikad juuksed sellepärast, et Legolasel on pikad juuksed! Isegi kui ta peaks veel enne jõulu soostuma juuksurisse minema, tuleb pärast kohustuslikke jõuluraamatuid unejutuks "Ilma lõputa lugu" ja Atreju, kellel on pikad juuksed, on lahe ...

Unistajaga on lugu mõnes mõttes hullemgi. Unistaja enda poolest võiks ta päris kiilas olla, teda selline pisiasi nagu välimus ei huvita - või õigemini, ta on veendunud, et ta on igas olekus väga ilus. Pole viga jah. :) Aga Unistajal on natuke nagu lokid, mis avalduvad rohkem siis, kui juuksed on pikemad. Arvake, mis Unistajaga lasteaias toimus. Hommikuti läks lokkispäine, natuke sassis, aga minu silmale just kena kergelt punkstiilis laps rühma ja õhtul anti koju lakutud lammas, sest õpetaja abi oli usinalt kõiki kammitavate juustega lapsi kamminud ... Lasteaia lõpetas Unistaja siiski lehvivate lokkidega. Hetkel pole Unistaja oma juuste kohta arvamust avaldanud, aga loodetavasti hoiatab ta seekord ette, kui tukk tema maitsele liiga pikaks kasvab. Nudiks me igatahes tedagi lähiajal ei püga.

Kui suured vennad oma harvadel juuksuriskäikudel siiski juukseid lõigata lasevad, siis Lillebroriga on nii, et peale emme ei tohi keegi kääridega tema ligi minna. Muidugi, Lillebroril on kohe päris lokid ja kohe palju. Aeg-ajalt pügan neid natukehaaval, et lokke mitte kogemata ära lõigata, sest lokkis juuksed on nii Vanaema kui minu unistus - ja soeng võiks küll olla üks mittetraumeeriv viis lapse abil oma unistust teostada. :) Lillebror on paraku veel eas, kus teda kiputakse pidama tüdrukuks. Mis siis, et ma teda riietades hoolikalt üldtunnustatud värvikoodi järgin - ikka sinine ja dinosaurustega. Õige soo eemalt tuvastamiseks oleks muidugi nudipea asjakohane. Pikemate juustega kaasneb ka isetekkeliste rastapatside oht, aga ennem olgu laps rastadega kui nudi, arvan mina.

Kui mõni noormeestest soovib tulevikus juukseid värvida, siis palun väga. Eelistatavalt roheliseks, siniseks või oranžiks, daamide juuksetoonid nagu hästi ei passiks*. Kui mõni neist soovib kuklasse ägeda mustri lasta lõigata, pole sellestki hullu midagi. Juuksed kasvavad jälle. Klassikalist tüdrukusoengut (ees tukk, tagant pikad) ma poisterahva peas siiski näha ei tahaks, aga väljakasvanud soeng nagu JJ-l praegu on -  pikad juuksed on küll kõige ebaolulisem teema, mille pärast poisslapsega sõdida.

Kas ma oleksin sama rahumeelne tütarlapse ebakonventsionaalsete soengusoovide puhul? Ei, ilmselt mitte. Tahaksin rakendada üht tüdrukute emade põhiõigustest - patsipunumist - ja see eeldab enam-vähem ühepikkusi juukseid. Teine võimalus oleks klassikaline kolmekümnendatehõnguline soeng (selles artiklis nime all "Beautiful Bailey") - lõuani juuksed, meelekohal klamber. Üks teine Unistaja klassiõde ilmus niimoodi kooliaasta avaaktusele ja nägi väga armas välja. Tegelikult peaksin ma tüdrukute soengute suhtes arvamuse kujundamiseks kõigepealt ise tütre saama ...

_______
* mulle millegipärast tundub, et juuste kaudu meelsuse väljendamine on nii meeste- kui naisterahva puhul okei, aga "sest ma olen blondina/brünetina/punapeana ilusam" kõlab nagu edevus. Noored inimesed on kõik ilusad nii, nagu nad on, kui just mingit hirmsat haigust või häda küljes ei ole. 

Wednesday, November 6, 2013

Võitlus slängiga

Tegelikult ei saa ma väita, et räägin ilusat ja puhast eesti keelt. Igapäevane saksa ja inglise keele kasutamine - raamatud, teler, netisuhtlus, vahel ka päriselusuhtlus - on toonud endaga kaasa olukorra, et mõnd sõna ongi kohe palju lihtsam öelda saksa või inglise keeles - nüansid on ju erinevad. Lisaks kasutame kodus ikka vahel omapere-slängi või mingeid mugavussõnu, eriti Mehega omavahel vesteldes. Ei peaks. Eriti ei peaks, kuna üldlevinud koolilaste- ja labasema täiskasvanuslängi vastu olen ma lapsest peale sõna otseses mõttes allergiline. Koolitunni-lühenditest ainus, mida ma talun ja vahel ka ise kasutan, on "kehaline" "kehalise kasvatuse" asemel. Igasugused kekad ja matad, inkadest ja lotadest rääkimata ajavad kohe turri. Lugupidamine ühe Õpetaja vastu vähenes suure hooga, kui lapsevanematele saadetud kirjast slängisõnu leidsin. Töökabineti akna taga rüüpab "rannavalve" (linnaosa kohalikud töötatöölised) kevaditi õlut, mitte õlli või õllet - iiiik. Meie autole võetakse kütust ehk bensiini, mitte pentsu.  Triibuline kass oksendas vaiba peale, mitte ei ropsinud. Tukid võivad olla ahjus, mitte tulirelvapoes ja nii edasi. Isegi praegu ei tule mul häid slänginäiteid pähe, sest ma tõepoolest ei kasuta sedasorti keelt. Töövälisel ajal kindlasti ei suhtle ka inimestega, kes kasutaksid.

Tõsi, kauni ja kõrgkultuurse keelekasutuseni on veel pikk maa käia ja kes teab, kas üldse selleni jõuangi. Sinnamaani olen keelepuhtuse-wannabe - ja öelge mulle nüüd, milline eestikeelne sõna selle wannabe asemele sobiks? Laste kokkupuuteid igasugu imeliku keelega muidugi ära hoida ei saa, sest koolis käib igasuguse kogemusega seltskonda. Küll aga tahaksin kodust ja peresisest suhtlemist hoida slängivabana. Jõugu Juht suutis mind mõne päeva eest sel teemal ehmatada.

JJ: "Emme, Klassivend N. ütles, et ta ostis ükskord ise (t?)alu ja jõi selle ära ja läks pärast rattaga tänavale sõitma ...!"
Mina: "??? Laps, mis asjast sa räägid, ma ei saa sinu jutust midagi aru."
JJ: "N. rääkis, et ta ostis ükskord alu ja jõi selle ära ..."
Mina: "JJ, mis jama sa ajad? Alguses räägid talu ostmisest, selles jutus pole mingit mõtet, aga talu on vähemalt sõna, nüüd ütled, et N. ostis alu, mis ei tähenda üldse midagi ... Palun räägi selgelt ja kasuta sõnu, mis midagi tähendava. Mida sa selle aluga mõtled?"
JJ (rullis mokaga): "Noh ... N. ütles, et ta ostis alkoholi."

8-aastase alkoholiostu-jutt on kaheldava väärtusega ja seda teemat me arutasime eraldi, aga kuskohast pärines sõna "alu" ja mis seos oli sellel alkoholiga? Ma siiani ei tea, kas JJ mõtles ise välja või kuuliski sõber N. käest. Viimane oleks muidugi kole lugu, sest N. vanemad on täiesti ontlikud inimesed ja mingit kummalist slängi* neilt küll oodata ei oskaks. Pigem oletaksin, et nemadki räägivad oma lastega, kuidas on kena käituda/rääkida ja kuidas mitte - või mida sa pikematel perematkadel ikka teed? (N. pere on nimelt väga sportlik ja matkahuviline)

Igatahes minu nõudmine JJ-le oli (pärast esmasest vapustusest ülesaamist - appikene, minu laps kasutab kõnes slängi!), et paluks rääkida nii, nagu issi, emme, Õpetaja ja vanaema räägivad. Ilusas eesti keeles. Ilma sõnu lühendamata. Kui kuuled kelleltki võõraid sõnu või mingeid isemoodi lühendeid, tule ja küsi enne, kas see on ikka päris sõna. Viimast on vaja sellekski, et laps võõrsõnadega hätta ei jääks. Kunagi oli mul tööl üks muidu keeleandekas tüdruk, kes väitis täiesti veendunult, et "torso" on ropp sõna.Oi ta oli üllatunud ja piinlikkusest pahur, kui ma talle asja ära seletasin ...

Ainuke släng, mis meile sobiks, oleks Dimwelli släng, aga selle äraõppimine on kindlasti ütlemata keeruline.

Monday, November 4, 2013

Õiget raamatut on vaja. Teine osa.

Jõugu Juht sai lugemispisiku külge Heiki Vilepi raamatutest. Nüüd, poolteist aastat hiljem, närib ta end läbi "Eragonist". Tundub, et läks hästi - küll ta jõuab ka tõsisemate raamatuteni.

Unistaja kurtis veel mõne päeva eest, et kõik muudkui sunnivad teda lugema ja kõik raamatud on kole igavad. Üsna raske on tõesti, kui oodata, et põnev hakkaks esimesest lausest alates - sageli on raamatus terve esimese lehekülje jooksul juttu, mis raamat see sihukene on ja kes selles tegutsevad. No ei ole põnev, eriti kui olla esialgu väga aeglane lugeja!

Laupäeval käis Unistaja taas pahuralt ringi ega teadnud, mida teha. Raamatuid vaatas küll, aga lugemiseni asi ei jõudnud. Lõpuks võtsin elutoa raamaturiiulist - sest lastetoas magas Lillebror parajasti lõunaund - mõned raamatud ja pakkusin talle. Durrelli "Kõnelev karp" ja Herrioti "Koerajutud" ei ahvatlenud, aga Pratchetti "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised" sobis. Kas kassipildi pärast kaanel või sellepärast, et võeti emme-issi riiulist, ei tea. Igatahes toimuvad sündmused kolmandat päeva nii: Unistaja tuleb, raamat näpus, ja küsib selle kohta midagi. Sügeleb, sügeleb, kuni temalt lõpuks küsitakse, kas ta tahab emmele ette lugeda. "Jaa!" hüüab Unistaja ja loeb paar-kolm lehekülge. Komistades ja aeglaselt, aeg-ajalt korrigeerimist vajades, aga loeb ja rõõmuga!

Selle raamatu eripäraks on, et ta tõesti lükkab lugeja otse sündmuste keerisesse. Ei mingit pikka sissejuhatust ega tegelaste tutvustamist, hakkad lugema ja juba paar lehekülhe hiljem ongi teeröövlil püksid rotte täis. Veel on selle raamatu, aga võib-olla üldse inglise keelest tõlgitud teoste eelis lühikesed sõnad. Esimeseks iselugemise-raamatuks valis Unistaja poest "Toometondu". Tore lugu, aga kui pikad sõnad!

Omast vabast tahtest ja niisama ajaveetmiseks Unistaja veel raamatuid ei loe. Kuna ta on tänase päeva seisuga ka alles 7 aastat, 2 kuud ja 2 päeva vana, ei ole see probleem. Küll muutuvad ka teised raamatud põnevaks.