CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, November 28, 2013

Kiusamisest

Alice'i  ja Mallu juures toimuvad arutelud kiusamise teemal. Eks see ole üks hirmus asi küll.

Olen ise olnud igal juhul kiusatav ja ilmselt ka kogemata kiusaja. Kiusatav olemiseks oli "häid" põhjusi küllalt - liiga pikk, liiga kõhn, prillidega, pelglik ja üldse imelik, häbematul kombel targem kui klassi liider ja pealegi "pugeja". Ei osanud mina seletada ja poleks keegi uskunud ka, et ma puhtalt pragmaatilistel põhjustel alati sõna kuulan - juba algklassides tundus mõnusam reegleid järgida kui läbipragatud saada, ja pragada meie õpetajad oskasid. Ise haigetsaamine ei hoidnud mind teistele teravusi ütlemast või kes teab, mis oli kõigepealt? Ei mäleta enam ja tagantjärele on see ükskõik, lihtsalt ebameeldivad mälestused on.

Muidugi ei peaks see nii olema.

Jõugu Juht käib valitud seltskonnaga klassis, aga eelmisel talvel tuli koju, sinikad näos - üks klassivend olevat löönud. Klaarisime, asi sai lahendatud.

Unistaja käib valitud seltskonnaga klassis, aga tema jutu järgi olevat asi seal päris hull. Olime Mehega väga mures, kuni käisin rääkimas Õpetajaga ja sain selgust - Unistaja kaebab kohutavalt palju ja jätab rääkimata oma osaluse inetutes tegudes. Pole need koledad lood nii ühepoolsed midagi, Unistaja ise provotseerib ja lööb nii mõnelgi juhul kellegi kräunutamises rõõmsalt kaasa. Õpetaja on teadlik ja tegeleb, kodus arutleme ja püüame pakkuda mudeleid sobivaks käitumiseks.

Mees töötab põhimõtteliselt kiusamisvabas koolis, aga paari nädala eest käis ka seal üks Mats. Õnneks mitte kabelimats, aga kuna tegu ei olnud sama kaalu meestega ja muhu sai noorem, aga sõnakam, tegeles päris mitu õpetajat pool päeva olukorra selgitamisega ja kaaluti lausa erakorralise lastevanemate koosoleku pidamist.

Minu töökohal on vähemalt üks sisuliselt kiusamisvaba klass (kindlasti rohkem, aga kell on öö ja mul ei tule praegu rohkem meelde). Imeline Õpetaja, mitu erivajadustega last, kooslus on aeg-ajalt muutunud, aga õhkkond on üldiselt mõnus. Eelmisel õppeaastal lendas seal üks tool. Õnneks pääses ettejäänu põrutusega, tooliviskaja saab abi perenõustajalt.

Ma ei nimetaks ühtki neist juhtumitest kiusamiseks. JJ Klassivend oli kas kooliküpsematu, hüperaktiivne või kodu poolt kasvatamata, igatahes pole sündmus kordunud ja nii kool kui vanemad tegelevad noormehega. Unistaja klassis klaaritakse, põhiline probleemselt käituv laps on arenenud ja küpsenud paremuse poole - tõesti, esimese koolipäeva aktusega võrreldes on tema silmavaade hoopis usaldusväärsem ja sümpaatsem. Mehe koolis on klassid nii väikesed, et igasugune koolisisene hõõrumine saab märgatud kohe ja esimesel võimalusel ka lämmatatud. Äge puberteet põhjustab vahel ootamatusi. Ja toolilugu ... Üdini heatahtlikul mitte-erivajadustega lapsel toimus kodus Sündmus, millega laps ei osanud toime tulla. Lapsevanem ... ei oska eriolukordade puhul oma lapse koolikäitumist ennustada (ja olgem ausad, kes seda üldse nii väga oskaks?). Oma Õpetaja oli just sel päeval ära, tunde andsid asendusõpetajad, kes seda last ei tunne. Keegi ütles midagi mõtlematut, tunnis oli raske uus osa, pinge kasvas ... MÜRTS! Mõlemad osapooled on taas sõbrad ja mängivad vahetunnis rõõmsalt koos.

Kiusamine on minu jaoks pigem süstemaatiline pahatahtlikkus ja õelus. Ohvriks satub sageli (mitte alati) laps, kes on tundlikum kui teised, võib-olla mingi ebamäärase, kindlalt tuvastamata erivajadusega (vähemalt meie koolis jälgivad õpetajad vaieldamatu erivajadusega lapse suhteid eriti hoolikalt ja püüavad iga õeluseilmingut summutada, ma loodan, et mujal ka), või kes oma iseloomakese tõttu pidevalt teisi lapsi provotseerib. Õelutsejal jällegi on tihti endal mingi "kompleks". Mõlemad on lõppkokkuvõttes õnnetud.

Näiteks ...
1987, Eesti, viies klass. Klassi kõige pisem ja targem poiss on ühtlasi ka klassi kõige närvilisem. Headel päevadel kutsutakse teda "muhhaks" (vististi vene keeles "kärbes"), halbadel päevadel saab ta klassi kõige suuremalt ja jõhkramalt poisilt kolki. Ohvril on arvatavasti midagi Aspergeri sündroomi taolist - panin aastaid hiljem kokku, ega seda ju siis ei diagnoositud -, kiusaja on pedagoogist ema ainus hellitatud-hoitud poeg, kellel on suur mure - tal pole üldse mitte mingisugust isa kunagi olnudki. Õpetajate sekkumist polnud märgata või ma ei mäleta. Selle kiusaja käes kannatasin minagi, kuni julguse kokku võtsin ja vastu lõin. Ohvril jäi minu teada ülikool pooleli ja peret pole, kiusaja töötab - ja see on tõeliselt irooniline - kõrgema klassi turvatöötajana, tal on Facebooki andmetel vähemalt üks laps (me ei ole sõbrad, aga fotod on tal avalikud). Mina, nojah, olen siin. :)

2001, Eesti, kuues klass. Võrdlemisi ükskõikse õpetaja klassis on mitmeid käitumishäiretega lapsi. Mõned neist on võtnud sihikule klassi kõige pikema ja tõesti ebaproportsionaalsete näojoontega tütarlapse, kes noorukese psühholoogi küsimustele vastab peamiselt õlakehitusega ja ootab täiskasvanutelt enda eest kättemaksmist, mitte niivõrd probleemilahendust. Lapsevanem - imeline, hooliv ja toetav ema - mõtleb koolivahetusele, nooruke psühholoog arvab, et mõte on hea. 2013. aastaks on kunagisest kohmakast plikast saanud sportlik ja asjalik, kogu oma olemusest headust kiirgav ja suurel südameheadusel põhinevat tööd tegev noor naine, kes on seotud väga toreda ja südamliku noormehega. Hoiame pöialt, et varsti tuleks kihlateade.

2013, Eesti, neljas klass. Juba mitmendat aastat jagavad õpetajad, sotsiaalpedagoog ja koolipsühholoog maid ühe "iseloomakesega" tüdrukukesega, kelle tugev õiglustunne, emotsionaalsus ja soov olla pidevalt sündmuste keskmes on loonud talle tunde, et just tema vastu on alati kõik teised. Võimalik, et mõnikord see nii ongi. Pilti komplitseerib asjaolu, et klassis on mitmeid väga (kohe väga) keerulise koduse taustaga lapsi, kelle väärtushinnangud on kogutud tänavalt, telerist ja Internetist. Paremal juhul püüame kasvatada lapsevanemat, halvemal juhul ei saa lapsevanemale loota, püüame kasvatada last, kes pärast koolipäeva lõppu läheb ikkagi sinnasamasse tänavale (garaažide vahele, poe taha jne) tagasi.

Väga sageli taandub kogu tõeline kiusamine lapsevanema soovimatusele/oskamatusele olla Lapsevanem. 

Näiteks ...
"Millal ma oma lapsega rääkima peaksin, ma käin ju tööl!"
"Ma tegelen oma lastega väga palju, me käisime just linnulaulu kuulamas ... Ma teen nädalas 60 tundi tööd, ma tõesti ei taha lapse suhteprobleemidele aega raisata."
"Ma toon lapsi igal hommikul kooli, siis me oleme alati koos ... nojah, ma muidugi pean sel ajal juba mobiiliga ärikõnesid."
"Mu laps (11-aastane) on küllalt suur, et iseseisvalt hakkama saada, milles probleem on, talle on ju elamiseks raha antud ja ma käin teda kaks korda nädalas vaatamas?"
"Ta on öelnud küll, et tahaks mind võistlustele kaasa ja vaatama ... aga mul pole sellise asja jaoks aega, mul on teine laps veel."
"Palun mind lapsevanemate listist eemaldada, elan perest eraldi ja ei ole huvitatud kooliga seotud info saamisest."

Need on tsitaadid päris lapsevanematelt. Emadelt ja isadelt, kes ei ole üldse mitte asotsiaalsed ega ilmselt ka mitte rumalad, mitmed on oma erialal hinnatud ja lausa laiemalt tuntud inimesed. Siintsiteeritud vanematel on (on olnud) kokku minu koolis vähemalt 10 last, neist pikemalt probleemseid vähemalt kuus, samuti on kümnest vähemalt kuus ühel või teisel juhul olnud seotud mingi kiusamise või õelutsemisega. Tugispetsialistideni ei jõua iga inetu sõna või pahatahtlik müks ...

Et kasvatada last, püüame alati kõigepealt "kasvatada" lapsevanemat. Väga sageli ütlevad vanemad, et milles probleem, olen käskinud oma lapsel hakata vastu, kui teda kiusatakse. Lapsevanem näeb oma last, õpetaja ja tugispetsialist näeb klassi, aastakäiku, kooliastet.
Näiteks. Teise klassi Marko on teistest pikem ja tugevam, aga lapsevanem seda ei tea - ühtlasi on Marko ka puudutuste suhtes keskmisest tundlikum ja mingil põhjusel ärevil, näiteks on tulemas etteütlus, mille suhtes ta ennast kindlalt ei tunne. Sööklajärjekorras on kitsas, nii rivi alguses kui lõpus nügitakse, keegi astub Markole varba peale hetkel, mil õpetaja on Marko poole seljaga ... Ahaa, kiusati, mõtleb Marko ja virutab. Mis siis, et varba peale astuja oli õbluke Kristin, keda üleüldse tõukas kolmanda klassi Paul. Paulil omakorda on kiire, sest erakordselt aeglase sööjana on tal tarvis kohe ruttu oma ports kätte saada, muidu ei saagi koos teistega Taevaskotta matkale sõita ... Kristin saab sinika, Marko saab pahandada ja on õpetaja peale solvunud - kui issi Norrast kodus käis, siis ta ju käskis vastu lüüa, kui keegi kiusab! -, Paul aga kühveldab seljankat sisse, küünarnukk laua peal ja jalad õõtsumas, ja on õndsas teadmatuses, et käivitas kogemata kakelungi.

Ma küberkiusamisest parem ei räägigi, rate.ee oli natuke kontrollitav, Facebook mingil määral ka, aga uus leiutis ask.fm on Saatanast ja kuna paljud vanemad ei pea vajalikuks laste arvutisuhtluse vastu huvi tunda, on koolipsühholoog see "õel" inimene, kes lastel aeg-ajalt nööbist haarab ja ütleb, et klassikaaslase kohta ei tohi ka netikeskkonnas "troll" ega "tropp" öelda. Kui psühholoog ask-fm-i aadresse teab, enamikul juhtudel ei tea.

Sellest teemast võiks rääkida veel lõpmata palju, aga aeg on varsti varahommik, kuid homme on tööpäev ja neljanda klassi küsimus õhus. Igaks juhuks märgin, et selle kirjutise ükskõik kus tsiteerimiseks või linkimiseks peab luba küsima.

0 comments:

Post a Comment