CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, November 28, 2013

"Küsitud ja vastatud"

Selline artikkel oli täna "Postimehe" naisteosas. Ühtpidi on tegu hea mõttega. Teistpidi on artikli eestikeelne sõnastus ... täiesti jabur.

Jonni seostatakse eestikeelses kontekstis peamiselt kolmeaastastega. Samamoodi on sõnaga "põnn". Unistaja (seitsmene) ei ole põnn, ta on (kohati) täiesti asjalik noor mees. Olukord, mida artiklis kirjeldatakse, ei ole mitte jonn, vaid nuiamine, pealekäimine, pidev nõudmine - kuidas soovite. Muidugi, viimastel aastatel "Postimehes" nähtud keeleapsude valguses võib "nuiamine" ollagi ajakirjaniku jaoks tundmatu sõna ja kõigi tarkuste allikas Internet annab selle esmaseks tähenduseks hoopis "nuiaga tampimise", mille peale mina poleks tõesti üldse tulla osanud.

Aga igal juhul, vastus "küsitud ja vastatud" on tõesti asjakohane, kui vanem kui, ütleme, nelja-aastane laps muudkui midagi nuiab, mis vanematele ei sobi. Meie ütleme küll tavaliselt natuke pikemalt.

"Lillebror, ma ütlesin koju tulles, et enne sööki kommi ei saa. Me pole veel söönud."
"Unistaja, sa tead, et praegu ei ole sünnipäev ega jõulud. Me tulime poodi ostma piima ja kassitoitu, mitte Legosid."
"Jõugu Juht, sa olid üleeile arvutis. Juba eile ütlesin ma sulle, et enne laupäeva uuesti ei saa."

Eks selliste ütlemiste puhul ole alati oht, et äratüüdatud vanem karjatab: "Ma ju olen sulle sada korda öelnud!", aga kui lapse pealekäimistele põhimõtteliselt üldse mitte järele anda, siis ta - võib-olla - varsti enam ei tüütagi?

Kõigile neile, kes nüüd õhku ahmivad ja mõtlevad, kuidas saab üks ema ja haridustöötaja öelda, et lapsele ei tohi järele anda - vahe on selles, kas lapse soovile on olemas alternatiiv või mitte.

Näiteks. Unistaja armastab tõesti kaevata. Keset muruplatsi pole see mõeldav, aga meil on küllalt suur aed, pole mingit probleemi suunata ta kaevama kohas, kus see on lubatud ja samal ajal nõgesevaba tegevus. Jõugu Juht nuiab koera, mis meie eluviisi puhul ei ole mõeldav (Pealegi ei salli ma kahjuks koeri kuigivõrd, üks väga jube kogemus rikkus minu jaoks kogu koertesoo maine. Eelistan koeri näha teleris, pildi peal ja sõprade peniloomade puhul magavas olekus - aga see pole tegelikult tõsiseltvõetav argument koeravõtmise vastu, meie pere koer veedaks liiga suure osa päevast täiesti üksi ja see ei lähe mitte.) ja sellele vastame iga kord, et me oleme sellest juba rääkinud. Ei saa.

Algullingitud artikli suurem väärtus on järjekindluse ja "ei"-ütlemisele kindlaks jäämise rõhutamine. Oleks see ainult alati nii lihtne ...

0 comments:

Post a Comment