Võitlus slängiga

Tegelikult ei saa ma väita, et räägin ilusat ja puhast eesti keelt. Igapäevane saksa ja inglise keele kasutamine - raamatud, teler, netisuhtlus, vahel ka päriselusuhtlus - on toonud endaga kaasa olukorra, et mõnd sõna ongi kohe palju lihtsam öelda saksa või inglise keeles - nüansid on ju erinevad. Lisaks kasutame kodus ikka vahel omapere-slängi või mingeid mugavussõnu, eriti Mehega omavahel vesteldes. Ei peaks. Eriti ei peaks, kuna üldlevinud koolilaste- ja labasema täiskasvanuslängi vastu olen ma lapsest peale sõna otseses mõttes allergiline. Koolitunni-lühenditest ainus, mida ma talun ja vahel ka ise kasutan, on "kehaline" "kehalise kasvatuse" asemel. Igasugused kekad ja matad, inkadest ja lotadest rääkimata ajavad kohe turri. Lugupidamine ühe Õpetaja vastu vähenes suure hooga, kui lapsevanematele saadetud kirjast slängisõnu leidsin. Töökabineti akna taga rüüpab "rannavalve" (linnaosa kohalikud töötatöölised) kevaditi õlut, mitte õlli või õllet - iiiik. Meie autole võetakse kütust ehk bensiini, mitte pentsu.  Triibuline kass oksendas vaiba peale, mitte ei ropsinud. Tukid võivad olla ahjus, mitte tulirelvapoes ja nii edasi. Isegi praegu ei tule mul häid slänginäiteid pähe, sest ma tõepoolest ei kasuta sedasorti keelt. Töövälisel ajal kindlasti ei suhtle ka inimestega, kes kasutaksid.

Tõsi, kauni ja kõrgkultuurse keelekasutuseni on veel pikk maa käia ja kes teab, kas üldse selleni jõuangi. Sinnamaani olen keelepuhtuse-wannabe - ja öelge mulle nüüd, milline eestikeelne sõna selle wannabe asemele sobiks? Laste kokkupuuteid igasugu imeliku keelega muidugi ära hoida ei saa, sest koolis käib igasuguse kogemusega seltskonda. Küll aga tahaksin kodust ja peresisest suhtlemist hoida slängivabana. Jõugu Juht suutis mind mõne päeva eest sel teemal ehmatada.

JJ: "Emme, Klassivend N. ütles, et ta ostis ükskord ise (t?)alu ja jõi selle ära ja läks pärast rattaga tänavale sõitma ...!"
Mina: "??? Laps, mis asjast sa räägid, ma ei saa sinu jutust midagi aru."
JJ: "N. rääkis, et ta ostis ükskord alu ja jõi selle ära ..."
Mina: "JJ, mis jama sa ajad? Alguses räägid talu ostmisest, selles jutus pole mingit mõtet, aga talu on vähemalt sõna, nüüd ütled, et N. ostis alu, mis ei tähenda üldse midagi ... Palun räägi selgelt ja kasuta sõnu, mis midagi tähendava. Mida sa selle aluga mõtled?"
JJ (rullis mokaga): "Noh ... N. ütles, et ta ostis alkoholi."

8-aastase alkoholiostu-jutt on kaheldava väärtusega ja seda teemat me arutasime eraldi, aga kuskohast pärines sõna "alu" ja mis seos oli sellel alkoholiga? Ma siiani ei tea, kas JJ mõtles ise välja või kuuliski sõber N. käest. Viimane oleks muidugi kole lugu, sest N. vanemad on täiesti ontlikud inimesed ja mingit kummalist slängi* neilt küll oodata ei oskaks. Pigem oletaksin, et nemadki räägivad oma lastega, kuidas on kena käituda/rääkida ja kuidas mitte - või mida sa pikematel perematkadel ikka teed? (N. pere on nimelt väga sportlik ja matkahuviline)

Igatahes minu nõudmine JJ-le oli (pärast esmasest vapustusest ülesaamist - appikene, minu laps kasutab kõnes slängi!), et paluks rääkida nii, nagu issi, emme, Õpetaja ja vanaema räägivad. Ilusas eesti keeles. Ilma sõnu lühendamata. Kui kuuled kelleltki võõraid sõnu või mingeid isemoodi lühendeid, tule ja küsi enne, kas see on ikka päris sõna. Viimast on vaja sellekski, et laps võõrsõnadega hätta ei jääks. Kunagi oli mul tööl üks muidu keeleandekas tüdruk, kes väitis täiesti veendunult, et "torso" on ropp sõna.Oi ta oli üllatunud ja piinlikkusest pahur, kui ma talle asja ära seletasin ...

Ainuke släng, mis meile sobiks, oleks Dimwelli släng, aga selle äraõppimine on kindlasti ütlemata keeruline.