CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, December 31, 2013

Ja mis meil täna juhtus

Üldiselt me poisslastele tööriistu ei keela. Käsisaega on üpris raske endale ränki vigastusi tekitada, haamriga ka (pöidlaküüs kasvab tavaliselt tagasi). Akutrelli jaksab esialgu mingil määral kasutada ainult Jõugu Juht, ja siiani on ta kasutanud seda sihipäraselt. Tikk-, ketas- ja mootorsae jaoks on kõigil kolmel esialgu liiga vähe jõudu, nii et saemotoristi õigusteni läheb aega ja loodetavasti tuleb aja jooksul ka mõistust ja ettevaatlikkust.

Kirvepruukimine on selline kahe otsaga asi. Ühtpidi on väike oksakirves JJ-le paras tõsta ja on väga tore, kui laps suudab pliidipuid peenemaks lõhkuda. Teistpidi on kirves ikkagi kirves, terav ja lüüakse suure jõuga. Siiani on noormees kirvetöö puhul kõiki ohutusnõudeid järginud, nii et muretsemiseks pole põhjust olnud. Ohutusnõudeid eiranud on Unistaja, aga ka tema teab nüüdseks, et kirvega raiumisel lendavad puutükid tõepoolest suure hooga ja kirvemehe küünarnuki juures passimise keeld oli põhjendatud, mitte emmepoolne kiusamine*. Silm jäi pähe ja sinikas taandus.

Täna küsis JJ kirvest. Tal olevat vaja ühte puutükki raiuda. Mis iganes ehitusprojekt neil seekord käsil on, tore, kui poisid õues käepäraste vahenditega tegutsevad ja loovad. Tunnike hiljem tõi JJ kirve tagasi. Küsisin, kas kõik on korras ja käed-jalad küljes.

Jah, ütles JJ rõõmsalt, ma ainult korra lõin endale kirvega vastu jalga, aga need kummikud on nii tugevad, et midagi ei juhtunud ...

!!!!!!!!!!!!!!!!

Nüüd on Jõugu Juhil iseseisva kirvekasutamise keeld. Mõneks ajaks. Mees peab lihtsalt juures passima ja meelde tuletama, kuidas need ohutusnõuded kirvetöö puhul ikka on. Ma ei taha väga ette kujutada, mis oleks suvel lühikeste pükstega ja paljajalu juhtunud ...

Pool tundi pärast kirvetoomist arvas JJ, et ta enam ei mäleta, kuhu ja kuidas ta täpselt lõi. Ju siis ei olnud mats väga tugev.

Veretut aastavahetust teilegi!

_________
* Unistaja on laps, kes ei usu ühtegi tema isikliku elu ja turvalisuse tagamiseks määratud keeldu enne, kui saab valusa kogemuse. Mis ime läbi ta liiklusega seotud reeglid ära õppis, ei tea me siiamaani. Kõigi muude asjadega on lõputu keelamine ja meeldetuletamine tipnenud Unistaja enda tekitatud valu, pisarate ja sügava solvumisega - jälle oli neil õigus!

Saturday, December 28, 2013

Nohikud. Ei mingit kahtlust.

Lillebror saabus natuke aega tagasi (kell on kohe pool üksteist öösel) ja nõudis oma taskulambi sisse patareisid. Miks, küsis Mees. Lillebrori vastus kõlas valjusti ja pahaselt: "Et lugeda!"

Tõepoolest. Vanemad vennad loevad öösel telefoni valgel teki all raamatut. Lillebror tahab ka. Kiiresti see veel ei lähe, aga nii suur- kui väiketähed on tal küpses nelja aasta ja üheksa kuu vanuses selged. Tõsi, kui Jõugu Juht loeb sellepärast, et lugu on lahe, ja Unistaja sellepärast, et raamatu pealkiri oli lahe, loeb Lillebror sellepärast, et lugeda - aga see on ju suurepärane!

Pildil on Lillebror natuke rohkem kui kaks aastat tagasi. Ei, siis ta veel lugeda ei osanud, aga raamatud meeldisid küll.

Silmade tervishoiu seisukohast ei ole teki all lugemine muidugi mõistlik. Kui JJ poiste kolmekorruselise voodi kõige ülemisele korrusele kolib, saab ta arvatavasti isikliku öölambi, võimaluse korral isekustuva. Koolipäevade õhtutel "kustuvad" vanemad poisid niiehknii üpris kiiresti.

Thursday, December 19, 2013

Kuidas kasvatada nohikuid?

Järgnevat palun mitte lõpmata tõsiselt võtta ... aga ehk siiski.

Mina olin kooli ajal nohik. Selline stereotüüpne USA noortefilmide nerd, prillidega ja alailma ninapidi raamatus. Ainsad asjad, mis mind selle olukorra juures mõnevõrra segasid, olid kaasnohikute vähesus ja piinlikud hetked tundides - kui ma juhtusin kogemata õpetajast targem olema. Viimast õnneks palju märgata ei olnud.

Mees õpetajast targem olemise pärast piinlikkust ei tundnud, aga nohik oli temagi. Kui normaalsed teismelised poisid kõrkjates sumasid ja läbi õhukese jää kukkusid, käis Mees malekoolis, mängis vanatädiga bridži ja õppis telekast saksa keele ära (koos murretega!). Ühesõnaga, me sobime ja see on ju hea.

Meie vanemad lapsed on oma klassides enam-vähem ainsad, kes ei ole (meie teada!) kunagi vaadanud Kättemaksukontorit, Simpsoneid ja Käsna-Kallet, aga neil on põhjalikud teadmised "Sõrmuste isandast", "Star Warsist" ja musketäridest. PikkneMäkkviini asemel on nende särkide peal mingid keerulisemad ütlemised või üldse mitte mingit pilti. Nad on mäkdoonaldsis käinud vist vähem kui viis korda, aga JJ lemmikaedvili on brokkoli. Nad ei ole mitte kunagi viibinud ühelgi spordiüritusel (kui välja arvata kooli ja lasteaia spordipäevad) ega vabaõhukontserdil, ka mitte tivolis ega üheski veekeskuses Eestis, aga nad on näinud oma silmaga Sixtuse Madonnat, mänginud mägijões ja matkanud ümber Soontagana maalinna. Nad oskavad ise teha vibu, nooli ja sõjakirvest, aga neil ei ole ega tule ei bakugane ega Beyblade spinnereid. Kõik kolm saavad aru, mida telekas saksakeelses multikas räägitakse, kaks vanemat orienteeruvad natuke inglise keeles ka. Sporditrenni asemel käivad suured poisid robootikas ja saksa keele ringis.

Ja lumetul kodusel neljapäevaõhtul eelistavad nad papist jõuluküla remontimisele, ehitamisele ja muidurabelemisele arvutamist.

Töölehed on pärit siit.

Tegelikult on meil aias otsaronimise puud ka ja mõnikord tantsitakse elutoas ennastunustavalt Oppa Gummy Style'i või "Mida kass ütleb?" Päris stiilipuhtad nohikud nad vist siiski ei ole.

Tuesday, December 17, 2013

Kus jookseb kiusamise piir?

Mõnikord on kiusamist väga kerge ära tunda. Kõige äratuntavama kiusamise nimi on kambakas, aga kergesti tuvastatav kiusamine on ka pinali/raamatu/vms vajaliku asja äravõtmine, igasugused provotseerimata löömised, meelega teise lapse asjade lõhkumine ... Aga mis siis, kui kiusatav laps ongi eriline ja provotseerib, ise sellest aru saamata?

Võõras lugu. Üks Aspergeri sündroomiga laps tüütab koolis teisi lapsi. Temagi soovib suhelda, olla osa seltskonnast ... aga ei oska. No kohe üldse ei oska! Lisaks armastab ta väga reegleid ja täiesti ilmselt ei saa üldse aru, miks teised neid alati ei järgi. Kui ei järgi, tuleb meelde tuletada! Teised lapsed ei mõista, miks see üks niimoodi käitub. Norib ju - ütleb, et võta nüüd kohe päevik laua peale valmis, võtab käest kinni just siis, kui teisel on telefonimängus kriitiline hetk ... Päeviku-asi ei ole ju teise lapse käsutada ja kui sõrm läheb mängus valesse kohta, siis on kohe väga pahasti. Aspergerit tajutakse kui õelutsejat, see kutsub vastu õelutsema ... tekib nõiaring, mida on väga raske murda, sest väikesi sutse ja naksatusi ei pruugi keegi kõrvaline näha.

Meie oma lugu. Unistaja on oma klassi poistest kõige noorem. Kindlasti üks kõige aeglasemaid ja kohmakamaid. Käelises tegevuses kehvakene, spordis aeglasevõitu. Võimalik, et ei saa alati aru kõigist mängureeglitest. Täiesti kindlalt ei saa aru teiste inimeste tunnetest ja ei oska kohe üldse mitte valida suhtlemiseks sobivat olukorda. Teiste inimeste vestlusi ei jälgi ka mitte siis, kui see vestlus toimub väga väikeses ruumis ja tal midagi targemat teha pole (näide: istume õhtusöögilauas, räägime Mehe ja Jõugu Juhiga jõuluvaheajast - Lillebror tavaliselt kuulab -; äkitselt sekkub Unistaja infoga, et kellelgi klassivennal on samasugused uued kindad nagu temal), vaid sekkub omavalitud teemaga suvalisel hetkel. Armastab reegleid ja on väga suures mures, miks teised lapsed neid mõnikord ei täida. Jah, Unistajas on aspergerlikke omadusi päris palju. Tõenäoliselt targutab ta koolis samal moel nagu kodus, ja kasutab sealjuures täiskasvanulikku kõnepruuki, sest Unistaja on hea kopeerija.

Eile juhtus ... Unistajal võiks olla ühine kodutee ühe klassivennaga, kes torkas väga ebatavalise käitumisega silma juba esimese koolipäeva aktusel. Pole küll kuulda olnud, et neil omavahel mingit sümpaatiat oleks. Samuti on ühine tee ühe teise klassivennaga, kes pole küll Unistaja parim semu, kuid vahel sobib mängukaaslaseks küll. Esimene Klassivend olevat Teisele Klassivennale rõivistus öelnud, et teeme kiiresti ja jookseme, siis me ei pea koos Unistajaga minema! Kui Unistaja sellest rääkis, jättis emasüda muidugi löögi vahele. Aspergerlikud jooned, kõige noorem, kohmakas, targutaja ... Asjadega ta ka populaarseks ei saa, sest a) me ei poolda mänguasjade massilist koolivedamist ja b) me ei osta lastele põhimõtteliselt neid keerlevaid vurre, millega mängimine olevat Unistaja klassis vahetundide põhisisu. Kas peame olema valmis süstemaatiliseks sala-kiusamiseks? Küsisin, mida Teine Klassivend selle peale tegi. Teine Klassivend olevat Esimesele Klassivennale selja keeranud ja Kolmanda Klassivennaga juttu rääkima hakanud. Au ja kiitus talle.

Laps räägib sellist lugu tavaliselt abipalvena, et niisuguseid sündmusi enam ei juhtuks. Tegelikkuses on salasuskimise vastane ettevõtmine sisuliselt võimatu, sest Poiste Koolis ei ole emme mitte proua psühholoog, vaid üks lapsevanem paljudest. Midagi ette saab võtta Õpetaja ja laps ise. Õpetaja juurde ma ühe lause pärast tormama ei hakka - ootame, vaatame. Esimene Klassivend sai ju kogemuse, et vähemalt sel hetkel ja sel viisil ta endale jüngrit ei võitnud. Unistajale püüame siiski õpetada, millal on õige aeg suhtlust alustada, kuidas teisi kuulata ja kuidas heatahtlikult käituda. Abi pakkuda ta põhimõtteliselt juba oskab ja vähemalt kodus ei vali enam omajoonistatud maakaardi või lauamängu (Unistaja arrrrmastab ise ruudulisi lauamänge joonistada, kahjuks on reeglite väljamõtlemise osas seni veel puudujääke) esitlemiseks hetke, mil pliidi peal midagi üle keeb. Eilse sündmuse kohta ütlesin ebapedagoogiliselt, et vaata seda teisest küljest, kui nad oleksid ees ära jooksnud, oleksid sina pääsenud Esimese Klassivennaga koos minemisest. Enesekindlust tuleb turgutada.

Sunday, December 15, 2013

Jõuluvana, päkapikud ... või siiski midagi muud?

Esiteks hoiatan juhuslikke lugejaid - oleme kristlased ja see määrab meie elus väga palju. Selles võtmes näeme väga mitmesuguseid asju, kaasa arvatud kogu jõuluteema. Kes ära ei kohkunud, on teretulnud edasi lugema. :)

Meie perre saabus sussikommi- vajadus tegelikult päris hilja - Jõugu Juht läks viieselt lasteaeda ja sealt hakati juba novembris vihjama, et headel lastel käivad päkapikud. Poleks olnud suurt midagi hullu, kui ainult kolmveerandkahene Lillebror poleks otsustanud, et "omm" ongi ainus õige toit siin ilmas. Tol aastal me nagu ei mõistnudki kogu päkapiku-jõuluvana teemasse suhtuda, võtsime asja nii, nagu tuli. Pealegi tehakse jõuludeks kinke.

Keeruliseks läks asi siis, kui lapsed juba suvel hakkasid plaane tegema, mida kõike nemad jõuluvanalt soovivad, sest emmel-issil pole kallite asjade ostmiseks raha (vahetasime tol suvel autot ja tegime tuulekojas kapremonti, samuti püüdsime piire seada laste eiteakust tekkinud ettekujutusele, et piisava nurumise peale ostetakse poest kõike). "Ära muretse, küll jõuluvana toob mulle!" ütles JJ mingi utoopiliselt kalli ja kiiresti katkimineva mänguasja kohta. See võis olla puldilennuk. (Kiire kõrvalepõige - kolme väikese poisiga majapidamises peavad puldimänguasjad vastu kuni kuu aega. See ei ole meile vastuvõetav.) Olin selleks hetkeks juba poistele lugenud "Jipi ja Jannekest" ja jooksvalt seletanud ära kogu Püha Nikolause loo, kokakoola reklaamjõuluvana ja toreda muinasjutu idee ... Karta on, et minu reaktsioon JJ rõõmsale väitele ei olnud pedagoogiliselt õige.

Sama aasta sügisel rikastus meie lasteaiarühm ühtede meie sõprade laste võrra. Nende pere on meist märgatavalt pühendunumad kristlased ja ühel novembrikuu päeval märkis pereema, et detsembriks võtavad nad lapsed lasteaiast ära, sest ei taha seda ebajumalateenistust, mis olematute päkapikkude ümber käib. Tõepoolest. Kui asjale niimoodi läheneda, siis on tõetera sees kunagi ammu mingist religioonipsühholoogia raamatust loetud väites, et väikese lapse jaoks on Jumal sama, mis jõuluvana. Selle vahega, et meie veendumust mööda on Jumal päris, aga jõuluvana mitte ... ja suhe Jumalaga ei käi mitte alati nii, et Tema peab andma kõike, mida palutakse. Suhe jõuluvanaga aga kipub niisugune olema - laps esitab soovi ja vanemad pingutavad, et seda soovi täita. Palun viimast lauset mitte võtta süüdistusena, kui majanduslikult on võimalik täita lapse jõulusoov, siis on see ju tore.

Ühesõnaga, tekkis küsimus, mida lubada lastel uskuda ja mida mitte. On ju alati risk, et kui laps jõuluvana-tõe teada saab, hakkab ta suurest pettumusest ja vihast ka Jumalat udujutuks pidama. Kompromissina toob meie majas sussikommi jõuluingel (kuigi JJ on juba nii suur, et võiks olla teema läbi hammustanud ja toidukapis all vasakul nuhkimas käinud - õnneks õpetab Unistaja Imeline Õpetaja lapsi ise jõulu ajal üksteisele inglitegude tegemist ja ehk sealtkaudu imbub läbi info, et kommitab ikkagi emme ...), aga kingitused tulevad lastele teadaolevalt vanemate käest. Lasteaias pidid õpetajad küll Unistajat kussitama, et see teistele-teadmatutele tõde ei jagaks, aga lõpuks sai Unistajagi aru, et päkapikud ja jõuluvana on tore mäng, mida jõulu ajal mängitakse.

Teine probleem on jõulude tegelikus mõttes. Sellest, et tegelikult Jeesuse sünnikuupäeva keegi täpselt ei tea, pole vast hullu midagi - sünnipäeva võib ikka ette või järgi pidada. Meid ei sega ka jutt samal ajal hoopis pööripäeva tähistamisest. Mis on Jeesuse isik muud kui valguse võit pimeduse üle, kui valgus sageli sümboliseerib headust ja armastust, pimedus aga kurjust ja hoolimatust? Mure on hoopis selles, et kogu kingitustelaviini, kuusetoomise, pidude ja kalkunipugimise (meil on jõululaual alati kalkun, hea suur lind, siis ei pea esimesel pühal süüa tegema) vahele kipub Jeesus ära kaduma. Püüame vähemalt traditsiooniks teha jõululaupäevast kirikuskäimist, sõltumata ilmast või tervisest. Siiani on see ilus sündmus ära jäänud ainult ühel aastal, kui Unistaja ja Lillebror üksmeelselt punetistes olid. Nimelt on meie koguduses viimased 13 aastat (me varem ei olnud kogudusega nii seotud) alati olnud mõni noor abielunaine armsalt ümardumas, olgu jõulud või jaanipäev. Unistaja muide oli vaktsineeritud, Lillebror mitte, aga täpid olid mõlemal - võta siis kinni, mis õige oleks.

Ehk ei lähe enam palju aega, kuni meiegi jaksame jõulu ajal kellelegi head teha ja poisid on küllalt suured, et sellest aru saada. „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40) Head tegema peaks muidugi millal iganes, aga täna kirikus tabasin end mõttelt, et isegi eakat koguduseliiget jõulu ajal ehmatada külastada meie praeguse rohutirtsuparvega ei saaks. Las kasvavad. Seni õpivad inimestele uksi avama - millal iganes -, kukkunud sõpra püsti aitama ja mänguväljakul väiksematele kühvlit ulatama. Igasuguse ilma ja aastaaja puhul.

Thursday, December 5, 2013

Hambuline lugu

Jõugu Juht oli vististi kolmveerandkuuene, kui üks tema alumistest hammastest muudkui loksus ja loksus ... Seletasime, et see on normaalne, küll sa näed, varsti hammustad õuna ja hammas tuleb naksti ära, pole üldse valus ega midagi ... Siis läksime hambaarstile ja tulemust näeb pildil. Tegu on täiesti tavalise tikuga.





Selgus, et JJ piimahammaste juured lihtsalt ei lahustu (hambaarstil oli selle kohta mingi õige erialatermin, aga ma ei mäleta seda täpselt ja valesti kirjutada ei taha). Esimesel hambal, mis arst tema lõualuu seest kätte sai, oli 11 millimeetri pikkune juur! Kuidas nii pikk juur nii väikesesse lõuga ära mahtus, mina ei tea. JJ igatahes kurtis, et tuimestussüst oli väga valus. Me keegi ei taha ette kujutada, mis tunne oleks olnud selle hamba väljatirimine ilma tuimestuseta ...

Ka tema ülejäänud siiani vahetunud hambad on kõik hambaarsti juures välja tõmmatud. Hirmus lugu. Nüüd on vast mõned aastad rahu, võib selle artikli* põhjal loota. Aga kes teab - JJ saab varsti 9 ja ma tõesti ei tea enam, millised hambad tal vahetunud on. Nimelt hakkas JJ-st aasta ja seitse kuud noorem Unistaja hambaid vahetama kolmveerandviieselt ja nii nad olid meil suhteliselt samaaegselt hambutud, kaotasin täiesti järje. Unistajal tulid hambad õnneks naks ja naks ise ära, ühe - söögilauas viltuhammustatu - tõmbasin minagi välja, aga klassikalist niiditrikki (teate ju - "kui on kuus, kargab suust!") pole temaga  olnudki aega teha. Ainult viimane esihammastest ei taha juba pool aastat igemest välja pugeda. Panoraamröntgen on tehtud, hammas on ilusti olemas, aga Unistaja suus haigutab auk.

Lillebror on praegu kolmveerand viis. Midagi nagu võdiseks suus, aga tegelikku loksumist me pole veel märganud. Loodame, et läheb pigem keskmise kui vanima venna rada - JJ on oma hammastega ikka väga suurt valu pidanud kogema.


___________
* Kommentaar lingitud artikli kohta: minu meelest on seal näiteks 6.-7. eluaastal lõikumise all mõeldud, et laps on parasjagu viiene või kuuene, kui hammas suhu tekib. Oleme harjunud vanusenumbrit seostama peetud sünnipäevade arvuga, aga kui nüüd järele mõelda, siis esimene eluaasta on ikka beebiiga ja teine eluaasta esimese ja teise sünnipäeva vaheline aeg. Selles artiklis on kasutatud korrektset keelt ja vormistust, aga kui väga ei süvene, siis võib segadusse sattuda ...