CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, December 15, 2013

Jõuluvana, päkapikud ... või siiski midagi muud?

Esiteks hoiatan juhuslikke lugejaid - oleme kristlased ja see määrab meie elus väga palju. Selles võtmes näeme väga mitmesuguseid asju, kaasa arvatud kogu jõuluteema. Kes ära ei kohkunud, on teretulnud edasi lugema. :)

Meie perre saabus sussikommi- vajadus tegelikult päris hilja - Jõugu Juht läks viieselt lasteaeda ja sealt hakati juba novembris vihjama, et headel lastel käivad päkapikud. Poleks olnud suurt midagi hullu, kui ainult kolmveerandkahene Lillebror poleks otsustanud, et "omm" ongi ainus õige toit siin ilmas. Tol aastal me nagu ei mõistnudki kogu päkapiku-jõuluvana teemasse suhtuda, võtsime asja nii, nagu tuli. Pealegi tehakse jõuludeks kinke.

Keeruliseks läks asi siis, kui lapsed juba suvel hakkasid plaane tegema, mida kõike nemad jõuluvanalt soovivad, sest emmel-issil pole kallite asjade ostmiseks raha (vahetasime tol suvel autot ja tegime tuulekojas kapremonti, samuti püüdsime piire seada laste eiteakust tekkinud ettekujutusele, et piisava nurumise peale ostetakse poest kõike). "Ära muretse, küll jõuluvana toob mulle!" ütles JJ mingi utoopiliselt kalli ja kiiresti katkimineva mänguasja kohta. See võis olla puldilennuk. (Kiire kõrvalepõige - kolme väikese poisiga majapidamises peavad puldimänguasjad vastu kuni kuu aega. See ei ole meile vastuvõetav.) Olin selleks hetkeks juba poistele lugenud "Jipi ja Jannekest" ja jooksvalt seletanud ära kogu Püha Nikolause loo, kokakoola reklaamjõuluvana ja toreda muinasjutu idee ... Karta on, et minu reaktsioon JJ rõõmsale väitele ei olnud pedagoogiliselt õige.

Sama aasta sügisel rikastus meie lasteaiarühm ühtede meie sõprade laste võrra. Nende pere on meist märgatavalt pühendunumad kristlased ja ühel novembrikuu päeval märkis pereema, et detsembriks võtavad nad lapsed lasteaiast ära, sest ei taha seda ebajumalateenistust, mis olematute päkapikkude ümber käib. Tõepoolest. Kui asjale niimoodi läheneda, siis on tõetera sees kunagi ammu mingist religioonipsühholoogia raamatust loetud väites, et väikese lapse jaoks on Jumal sama, mis jõuluvana. Selle vahega, et meie veendumust mööda on Jumal päris, aga jõuluvana mitte ... ja suhe Jumalaga ei käi mitte alati nii, et Tema peab andma kõike, mida palutakse. Suhe jõuluvanaga aga kipub niisugune olema - laps esitab soovi ja vanemad pingutavad, et seda soovi täita. Palun viimast lauset mitte võtta süüdistusena, kui majanduslikult on võimalik täita lapse jõulusoov, siis on see ju tore.

Ühesõnaga, tekkis küsimus, mida lubada lastel uskuda ja mida mitte. On ju alati risk, et kui laps jõuluvana-tõe teada saab, hakkab ta suurest pettumusest ja vihast ka Jumalat udujutuks pidama. Kompromissina toob meie majas sussikommi jõuluingel (kuigi JJ on juba nii suur, et võiks olla teema läbi hammustanud ja toidukapis all vasakul nuhkimas käinud - õnneks õpetab Unistaja Imeline Õpetaja lapsi ise jõulu ajal üksteisele inglitegude tegemist ja ehk sealtkaudu imbub läbi info, et kommitab ikkagi emme ...), aga kingitused tulevad lastele teadaolevalt vanemate käest. Lasteaias pidid õpetajad küll Unistajat kussitama, et see teistele-teadmatutele tõde ei jagaks, aga lõpuks sai Unistajagi aru, et päkapikud ja jõuluvana on tore mäng, mida jõulu ajal mängitakse.

Teine probleem on jõulude tegelikus mõttes. Sellest, et tegelikult Jeesuse sünnikuupäeva keegi täpselt ei tea, pole vast hullu midagi - sünnipäeva võib ikka ette või järgi pidada. Meid ei sega ka jutt samal ajal hoopis pööripäeva tähistamisest. Mis on Jeesuse isik muud kui valguse võit pimeduse üle, kui valgus sageli sümboliseerib headust ja armastust, pimedus aga kurjust ja hoolimatust? Mure on hoopis selles, et kogu kingitustelaviini, kuusetoomise, pidude ja kalkunipugimise (meil on jõululaual alati kalkun, hea suur lind, siis ei pea esimesel pühal süüa tegema) vahele kipub Jeesus ära kaduma. Püüame vähemalt traditsiooniks teha jõululaupäevast kirikuskäimist, sõltumata ilmast või tervisest. Siiani on see ilus sündmus ära jäänud ainult ühel aastal, kui Unistaja ja Lillebror üksmeelselt punetistes olid. Nimelt on meie koguduses viimased 13 aastat (me varem ei olnud kogudusega nii seotud) alati olnud mõni noor abielunaine armsalt ümardumas, olgu jõulud või jaanipäev. Unistaja muide oli vaktsineeritud, Lillebror mitte, aga täpid olid mõlemal - võta siis kinni, mis õige oleks.

Ehk ei lähe enam palju aega, kuni meiegi jaksame jõulu ajal kellelegi head teha ja poisid on küllalt suured, et sellest aru saada. „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40) Head tegema peaks muidugi millal iganes, aga täna kirikus tabasin end mõttelt, et isegi eakat koguduseliiget jõulu ajal ehmatada külastada meie praeguse rohutirtsuparvega ei saaks. Las kasvavad. Seni õpivad inimestele uksi avama - millal iganes -, kukkunud sõpra püsti aitama ja mänguväljakul väiksematele kühvlit ulatama. Igasuguse ilma ja aastaaja puhul.

0 comments:

Post a Comment