CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, January 17, 2014

Paus. Mõneks ajaks.

Kallid Truud Blogilugejad, seoses mitmete vapustavate ja kurvastavate sündmustega laiendatud perekonnas ja tööalastes ringkondades on siin blogis mõnda aega vaikus.

Võib-olla kirjutan hiljem laste leinast kodu- ja koolikeskkonnas, aga võib-olla ka mitte. Esialgu ootame ära kõigi matuste möödasaamise ja aitame asjaga rohkem seotud isikutel nutta.

Kõik siitblogi põhitegelased on täitsa elus ja üpris terved, aga kurvad. Juhtub ...

“In me there is darkness,
But with You there is light;
I am lonely, but You do not leave me;
I am feeble in heart, but with You there is help;
I am restless, but with You there is peace.
In me there is bitterness, but with You there is patience;
I do not understand Your ways,
But You know the way for me.” 

(Dietrich Bonhoeffer)

Wednesday, January 8, 2014

Tänulik

Meil on kõhuviirus majas. Unistajal on kõige hullem, minul ja Mehel iiveldab ka. Ometi on minul, kes ma pean okseviirust kõige jubedamaks haiguseks üldse (nendest, millest on võimalik koduste vahenditega paraneda), põhjust olla tänulik.

Unistaja, kelle kehatunnetus on siiani olnud äärmiselt vilets, ei oksendanud autosse ega voodisse! Autost jõudis ilusti välja, kodutrepist üles ja lausa tuppa ... suuremalt jaolt kempsu kohale. Teise korraga jõudis ta läbi nelja ruumi, aga ei taibanud otse kempsu minna ... köögi põrandaplaate on õnneks kerge puhastada. Ja ta tuli abi otsima! Unistaja on nimelt laps, kes ei otsi abi, ükskõik mis temaga juhtub.

Võrdluseks: JJ oskas juba viieselt teada anda, kui tal paha hakkas, ja enamasti ka jõudis ka kempsu, Lillebror tuli kolmveerandneljasena 2012. aasta Suure Advendiviiruse käigus (kõik mehed olid siruli, mina keetsin kummeliteed ja vahetasin masinas pesu) ise ütlema, et kõhus on imelik tunne ... öök. Unistaja on järjekindlalt alati oksendanud voodisse. Meie majas ei kasutata kõhuviiruste puhul kausse ega ämbreid, sest see on voodikasimisest veel vastikum.

Puude või lihtsalt tõsise arengulise eripäraga lapse igasugune areng on suurepärane. Isegi kui see tipneb lagakasimisega kell poole üksteist õhtul.

Tuesday, January 7, 2014

Juhata poiss ta tee peale, siis ei lahku ta sellelt ka vanas eas!

Pealkiri on Piiblist, Õpetussõnad 22:6.

Võib-olla olen seda siin varemgi märkinud, aga kuna kordamine on tüdimuse ema - minu jaoks on kogu kasvatuse eesmärk, et lapsest saaks toimetulev täiskasvanu, soovitatavalt meeldiv inimene, hea sõber ja usaldusväärne kaaslane. Inimene, kes oskaks teha häid valikuid nii enda kui teiste jaoks.

Usun, et täiskasvanuks küpsemist tuleks hakata harjutama esimesel võimalikul hetkel, mitte oodata, kuni laps saavutab mingi vanuse. Kõlab koledasti, ma tean. Aga. Igasugune õpetus ja kasvatus peaks olema eakohane. Tähtis on see, et laps omendaks kõige küpsemad käitumismustrid oma praeguses hetkes.

Mulle ei meeldi jagada isiksuseomadusi mehelikeks ja naiselikeks. Tõsi, mees on eelkõige juht, looja ja kaitsja, naine ema, hoidja ja hoolitseja - aga üldine ei pruugi kehtida üksikule, seetõttu olen enda jaoks määratlenud kolm olulisemat täiskasvanu omadust: enesekontroll, vastutus ja armastus/hoolimine.

Enesekontrolli kasulikkuse kohta on tehtud uurimusi ja tõepoolest, ahvatlustele vastuseismise oskus on elus oluline. Väikelapsele tuleb enesekontrolli õpetada - et puutumata jääksid igasugused nupud, rebimata raamatulehed ja kaela tõmbamata kohvitassid. Kindlasti ei tohi ahvatlusi meelega beebi käeulatusse jätta ja siis keelata, see oleks lapse vastu õel! Küll aga saab õpetada juba alla aastast last mõne minuti kaupa vaikselt istuma ja "ei"-sõna mõistma. Esialgu õpib beebi ei-le kuuletuma hetkeks, kuid just see hetk võib vanemale anda võimaluse ahvatlus lapse käeulatusest eemaldada või laps ohu juurest eemale tõsta. Sajaprotsendiliselt lapsekindlaks ei ole kodu võimalik teha ja ühe roomava/tatsuva titega korraga (mul pole mitmike kasvatamisest mitte mingit ettekujutust, juba kaksikud on kindlasti hoopis teine maailm) pole see ka vajalik. "Ei" on tähtis sõna.

Suurem laps õpib enesekontrolli seoses potilkäimisega, kommipiirangute ja tänaval liikumisega. Ikka täiskasvanu pidevalt kõrval ja meelde tuletamas, kuidas need asjad käivad. Mõnes tuttavas kodus on kombeks jõulukingid kenasti pakituna juba mitu päeva ette kuuse alla pista - ka see kasvatab laste enesekontrollioskust.

Vastutust saab laps õppida mitmel moel. Olen lugenud, et vastutuse õppimise alguseks peetakse potilkäimise õppimist, aga miks mitte juba mähkmelapsele õpetada, kuidas mänguasju kokku korjata? Enda järelt koristamine on kindlasti vastutust õpetav tegevus. Juba paariaastaselt võib laps aidata teha kergemaid kodutöid, näiteks viia lauale lusikaid ja leivapätsi (ma ei tea, kuidas on teiste väikelastega, aga meil pole olnud allaviiest last, kes jalgade ette vaatamist vajalikuks peaks - nii et Lillebror piimapakki ja munakarpi veel ei kanna), kanda paari halu kaupa pliidipuid ja tuua põrandaharja/haamrit/reha või mida töötegijal parajasti vaja on. Näiteks Lillebrori Sõber armastas eelmisel talvel väga lumerookimist - kui edukas see kolmepoolene mees lumelabidaga oli, pole mina nägema juhtunud, aga hea tahe loeb ka midagi.

Kella tundev laps peaks oskama jõuda kokkulepitud ajaks kohale, kui tee on tuttav. Telefoni omav laps peaks vastutama, et ootaja tema võimalikust hilinemisest esimesel võimalusel teada saaks. Koolilaps peab õppima vastutama oma kooliasjade eest.

Hoolimine ... Unistaja koha pealt ma sõna ei võtaks, need aspergeri kanti lapsed on nähtus omaette, aga kõrgema empaatiavõimega lastel tuleb see iseenesest. Muidugi tuleb ka neid õpetada, mida hädasolijat märgates teha ja kuidas sõpradega läbi saada, aga tõenäoliselt valib mitte-asperger iseenesest õigema käitumisviisi kui asperger. Eileõhtuse söögilauavestluse käigus selgus, et Koolis on õuevahetunni ajal kaks esimese klassi poissi üksi: Unistaja ja Unistaja Sõber. JJ kui vanem vend kutsub Unistajat mõnikord oma sõprade kampa ja eks Unistajagi ole harjunud venna külje alla triivima, aga mõte Sõbra mängimakutsumisest oli Unistaja jaoks täielik ahaa-elamus. Eks oma osa ole harjumuselgi, Unistaja on reeglina see, keda kutsutakse. Igatahes peaks juba algklassilaps teadma, kuidas abistada või vajadusel abi kutsuda, kuidas ise sõbralikkust üles näidata ja mille järgi inimest hinnata (mitte asjade järgi!). Kas seesama laps oma teadmisi ka praktilises elus rakendada julgeb, on iseküsimus.

Täiskasvanueluks ettevalmistavad oskused, mis meie lastel praeguseks peaksid olema, on näiteks sellised:
Lillebror (kolmveerand viis):

  • oskab vajadusel mõned minutid rahulikult oodata;
  • kuulab sõna;
  • küsib, enne kui kommi võtab, ja loobub kommisoovist jonnita, kui keelatakse (viis minutit enne õhtusöögi kallale asumist paraku ei saa kommi, aga Lillebror ei pruugi teada, et toit on kohe valmis);
  • abistab majapidamistöödes jõukohaselt nurisemata;
  • ei aja laupäevahommikul suuri vendi ega vanemaid koduvanavallatul kellaajal üles;
  • läheb ise ja ilma jorinata lõunauinakut tegema;
  • ei löö kedagi;
  • suudab asju vendadega jagada ja oma korda oodata;
  • osaleb lauamängudes, pidades kinni mängureeglitest.
Unistaja (seitse ja natuke peale, aspergeri kanti):
  • jõuab tuttavat teed käies õigeks ajaks kohale;
  • helistab, kui on midagi teatada või vajab abi;
  • peab kinni arvuti- ja telefonimängupiirangutest;
  • vastab täiskasvanu poolt esitatud küsimustele adekvaatselt;
  • ei löö kedagi;
  • kutsub nii kodus kui koolis abi endale ja teistele, kui tarvis;
  • abistab majapidamistöödes nurisemata, oskab hinnata, kas töö sai hästi tehtud;
  • teeb koolitöid keskendudes ja korralikult;
  • ei püüa reegleid täiskasvanute selja taga rikkuda;
  • püüab lauamängude puhul mängureegleid meeles pidada ja tõsiselt võtta.
Jõugu Juht (saab kohe 9):
  • peab kinni kokkulepetest kellaaegade ja liikumiste suhtes;
  • toob koolist kaasa adekvaatse info ja edastab selle nii, et lapsevanem aru saab;
  • küsib luba, kui tahab plaaniväliselt kuhugi minna;
  • peab ennast "kusagil" hästi ülal;
  • korraldab oma taskuraha kasutamist ise, kommikotist annab vendadele ka;
  • ei löö kedagi;
  • paneb laenatud tööriistad tagasi sinna, kust võttis;
  • abistab majapidamistöödes nurisemata;
  • pakub abi, kui näeb vanemaid töötamas;
  • tuletab emmele meelde, kui on huviringipäev ja tarvis lisavõileib kaasa panna (hommikud on kiired ja huviring on uus asi);
  • hoolitseb enda hügieeni eest ilma meelde tuletamata;
  • ei hakka virisema, kui mõni asi kohe hästi välja ei tule.
See nimekiri on üsna üldsõnaline, aga loodetavasti iga lapse puhul tema eripäradega arvestav. Unistajalt on tõesti keeruline selget juttu kätte saada ja elukoha geograafilise eripära tõttu ei saa me endale lubada, et vajadus homme kooli viia mikromootor või üllatusmuna tops selguks pühapäeva õhtul kell kaheksa - ja ega Õpetajad ka alati kogu infot e-kooli kirjutada ei jõua. Lauamänguteema kerkis üles koolivaheajal, kui selgus, et Unistajal ei saa UNO kaartidest aru, aga Lillebror saab, ja JJ hakkab ikka veel nutma, kui ei võida (raskeks osutunud arvutustehtest rääkimata, JJ talub ebaõnnestumist eriliselt halvasti). Majapidamistööde teemal nurina-virina probleem on kõigil kolmel kusagil neljanda ja kuuenda eluaasta vahel olnud, suuremad hakkavad sellest vist üle saama - aga peo teemal "Me ei korista oma tuba, emme öelgu, mis tahab!" lõpetasid alles paar kuud tagasi prügikott ja oh kui hale kolmehäälne nutukoor. Jah, nad said mänguasjad tagasi, aga lastetoas pole kunagi varem nii kaua järjest nii palju astumisruumi olnud. 

Muidugi esineb ikka hetki, mil JJ kooliteel kuhugi ära kaob, Unistaja salaja telefoniga mängib ja Lillebror rahulikult ootamise asemel tõmbleb ja rabeleb. Aga lootus on. Arengut on näha.