Wednesday, January 8, 2014

Tänulik

Meil on kõhuviirus majas. Unistajal on kõige hullem, minul ja Mehel iiveldab ka. Ometi on minul, kes ma pean okseviirust kõige jubedamaks haiguseks üldse (nendest, millest on võimalik koduste vahenditega paraneda), põhjust olla tänulik.

Unistaja, kelle kehatunnetus on siiani olnud äärmiselt vilets, ei oksendanud autosse ega voodisse! Autost jõudis ilusti välja, kodutrepist üles ja lausa tuppa ... suuremalt jaolt kempsu kohale. Teise korraga jõudis ta läbi nelja ruumi, aga ei taibanud otse kempsu minna ... köögi põrandaplaate on õnneks kerge puhastada. Ja ta tuli abi otsima! Unistaja on nimelt laps, kes ei otsi abi, ükskõik mis temaga juhtub.

Võrdluseks: JJ oskas juba viieselt teada anda, kui tal paha hakkas, ja enamasti ka jõudis ka kempsu, Lillebror tuli kolmveerandneljasena 2012. aasta Suure Advendiviiruse käigus (kõik mehed olid siruli, mina keetsin kummeliteed ja vahetasin masinas pesu) ise ütlema, et kõhus on imelik tunne ... öök. Unistaja on järjekindlalt alati oksendanud voodisse. Meie majas ei kasutata kõhuviiruste puhul kausse ega ämbreid, sest see on voodikasimisest veel vastikum.

Puude või lihtsalt tõsise arengulise eripäraga lapse igasugune areng on suurepärane. Isegi kui see tipneb lagakasimisega kell poole üksteist õhtul.

No comments:

Post a Comment