CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, March 31, 2014

Mul on üks unistus ...

Mul on üks unistus riigist, kus raha ja võim ei ole valitsejate peamised motivaatorid ...
... kus seitsmelapseline mõlema vanemaga pere on sama normaalne kui neljakümneaastasena vallaline karjääri-inimene ...
... kus "Vasja viinapoe tagant" on mõnevõrra taunitav erand, mitte silmatorkav tavanähtus ...
... kus viisakusreeglid on olulised ja kehalise kasvatuse normid (või absurdsed eurodirektiivid) ei ole ...
... kus õpetaja jaoks ei ole probleem öelda kaheksanda klassi kutile, et noormees ei peaks suitsetama ...
... kus täiskasvanud oskavad ja julgevad tarvitada kempsuharja ...
... kus ehitaja ja õpetaja vahel on võimalik vastastikuse lugupidamise elementidega suhe ...
... kus inimestel on võimalik oma hammaste eest korralikult hoolitseda ...
... kus vähemus ei suru enamusele oma reegleid peale ...
... kus on olulised haridus, vastutus, töökus ja armastus* ...
... kus on ilma igasuguse irooniata palju toredaid inimesi.

See riik ei ole praegune Eesti. Üks tuttav küsis minult paar päeva tagasi, miks ma arvan, et inimlapsest väga sageli toredat inimest ei kasva. Täna sai üks mu kolleeg - igati aus ja lugupidamisevääriline naisterahvas - ühe viinapoe-taguse Vasja käest ropult sõimata, sest juhtis tema tähelepanu elementaarsele viisakusreeglile. Õpilaste huvide kaitseks, muide. Minu unistuseriigis selliseid sündmusi ei juhtuks. Vasjale viinapoe tagant oleks õpetaja "provva" ja tal tegelikult ei tuleks pähegi hakata laste heaks loodud üldteada reeglit rikkuma, sest eks Vasjalgi ole vennapoeg ...

Ma ei tea, kus selline riik on - no igatahes mujal kui kolmekümnendate Eestist rääkivates raamatutes ma midagi sarnast kohanud pole. Võib-olla esineb midagi taolist veel Lääne-Euroopa katoliiklike maade väikelinnades.

Kuhugi on kadunud vastutus, armastus ja kogukonnatunne. Viimane algab tegelikult hästi kummalistest asjadest - et telefonireklaami asjus ei helistata inimestele hommikul enne kella üheksat ega õhtul peale kella kaheksat, et rullis porivaiba Prisma sissepääsu juures paneb sirgu see inimene, kes seda esimesena märkab, ja et täiskasvanu oskab ja julgeb kasutada kempsuharja. Lugupidamisest ja hädavajalike pisiasjade ise ärategemisest.

Rändaja Hassan - filmis Aadu - ütles, et igaüks saab hoolitseda, et maailmas oleks vähemalt üks hea inimene. Tema ise. Kui ma seda koolis lastele räägin, on nad tavaliselt jahmunud, aga mõned muutuvad mõtlikuks. Esialgu pole neist keegi veel muutunud Vasjaks viinapoe tagant, aga kardetavasti on paljud sinna teel. Mida saaks kõigi laste õigele teele juhatamiseks teha, ma ei tea. Kaheksanda klassi suitsumehega - muidu üks kooli meeldivamaid noormehi - räägin homme ise. Keegi peab rääkima. Armastusega.
_______
*siinkohal vennaarmu tähenduses, need us-lõpud lihtsalt kõlasid nii ilusti kokku.

Kes kannatab, see lõpuks plahvatab

Ma peaksin selle lause endale prillide siseküljele kleepima.

Jõugu Juht arrrrrmastab suhelda. Päris sageli on tegu toredate aruteludega ja nii laps kui lapsevanem saavad vestluse käigus midagi teada. Õnnetuseks arrrrrmastab JJ ka küsimusi küsida ja ei salli põrmugi järelemõtlemist. Põhimõtteliselt, kujutage endale ette pidevalt miksitavat üheksa-aastast. Noh, umbes nagu naabrilaps filmist "Üksinda kodus". Mäletate? Perekond koguneb parasjagu autodesse, et sõita lennujaama, ja üks Kevini-vanune naabrilaps tolkneb jalus, näpib asju ja muudkui vestleb. JJ on oma suhtlemisaltimatel päevadel samasugune.

Miks, miks, miks on mõningal määral väljakannatatav väikelapseeas, ajal, mil lapsel tõepoolest ei ole ümbritsevast maailmast piisavalt palju teadmisi, et uut infot nende teadmistega sobitada. Üheksa-aastase puhul aga ...

Lisame pildile Unistaja, kelle puhul on ükskõik millise küsimuse esitamine õnn ja rõõm (Unistaja arrrrmastab ise asjade kohta järeldusi teha ja tema mõttekäigud viivad üli-ülisageli absurdsete tulemusteni, mida noormees siis uhkelt absoluutse tõe pähe serveerib ja sasipuntra selgitamise peale südamest solvub), ja Lillebrori, kelle puhul on miksitamine mingil määral veel eakohane - ja saame tulemuseks tõsise enesekasvatuse-vajadusega lapsevanema. Peaksin pidevalt endale meelde tuletama, et Lillebrori küsimused väärivad vastust, Unistajat peab küsima julgustama ja tema isejäreldamist keelama, aga JJ küsimuste puhul peaks alati kõigepealt küsima: "Oled sa kindel, et sa seda juba ei tea? Mõtle, kas saaksid ise vastuse peale tulla." Ta suudab seda suurepäraselt!

Paraku pole mina viimasel ajal suutnud lastega vestlemist niimoodi eristada. Olen kannatanud ja sisimas ohates JJ küsimustele vastanud. Lõpuks läks kannatus katki ja ma tegin HÄÄLT. JJ sai aru küll, viis minutit hiljem tuli juba rahumeelselt ja omal algatusel appi - aga ega see kena kogemus ei olnud, ei talle, mulle ega ümbritsevatele.

Meelespidamiseks iseendale - lapsega lõpmata kannatlik olemine ei pruugi igavesti kasulik olla. Oh oleks ainult oskust alati õigel ajal manitseda ja sõbralikult suunata ...

Friday, March 28, 2014

Ja mis puhul laps peaks lasteaias käima

Mina lasteaedu eriti ei armasta, aga tegelikult on neist kasu ka.

  • kui pere seisab valiku ees, kas väike laps lasteaias või päev otsa üksi kodus. Lasteaias on lapsel siiski turvalisem kui igapäevaselt päris üksi kodus olla. Seltsim ka.
  • kui vanematel ei ole aega ega/või energiat lapsega tegeleda. Lillebrori Sõber ja tema Väike Õde on väga aktiivsed lapsed ja elavad pisipisikeses korteris - pole ime, et Lillebrori Sõbra Ema aeg-ajalt juukseid katkub, hoidja abi kasutab ja mõlemat last lasteaeda plaanib panna - kuigi tema erialane töö võimaldab kodus töötada, ei saa seda teha väikeses ruumis tegusate väikelaste seltsis. Mina saan arvutitööd laste kõrvalt teha sisuliselt probleemivabalt, sest ruumi on palju ja koduaias tegutsevad nad juba mitu aastat iseseisvalt, mina pean ainult plaastri- ja külmakotiabi osutama, kui keegi põlve puruks juhtub kukkuma.
  • kui vanemad ei teagi, et pidevalt telerivaatamisele ja arvutinäppimisele on ka alternatiivseid tegevusi. On peresid, kus laps veedab kogu kodusoldava ärkvelolekuaja mingi ekraani ees. See on mõnes mõttes juba lapse väärkohtlemine ... Lasteaias tehakse ikka üht-teist muud ka.
  • kui lapsel pole ei õdesid-vendi ega tihedalt suhtlevaid sõpru-sugulasi. Üliküpses eas vanematele sündinud ainuke (või teistest lastest 10+ aastat noorem) laps võib jääda päris üksi ega harjugi omavanustega suhtlema, sest vanemate sõprade lapsed on kõik juba suured, kehvemal juhul pole ka omaealisi sugulasi, kellega asju jagada ja kakelda, kui vaja. Mina olin peaaegu selline laps (noh, mõned sugulased olid, aga needki olid paar-kolm aastat vanemad), ei olnud mõnus. 
  • kui vanemad on mingi puudega või mitte-riigikeelsed. Näiteks peaks kuulmispuudega vanematele sündinud kuulja laps käima lasteaias. Kui meie pere peaks lähikuudel meie lemmik-välismaale kolima (mängime selle mõttega, see oleks üks suurepärane pereseiklus), oleks lisaks suurte poiste koolikohtadele kohe tarvis ka Lillebrorile saada lasteaiakoht - et keele saaks suhu.
  • kui pere majanduslik olukord on väga vilets. Olen kuulnud töötutest üksikemadest, kelle laste lasteaiatasu ja toiduraha maksab sotsiaalabiosakond - nii saab laps kolm korda päevas süüa, soojas ruumis mängida (sest kodus võib ahi olla katki) ja emal on samal ajal hea rahulik tööd otsida ja eksabikaasaga elatise pärast vaielda.

Lasteaeda või mitte?

Lillebror on nüüd viiene. Ta on käinud lasteaias loetud korrad, ikka suurtel vendadel järel või mingitel pidudel kaasas. Lasteaiakoht on talle tellitud uueks õppeaastaks - sest kunagi me arvasime, et viieaastane laps võiks hakata lasteaias käima, varem on kindlasti vara.

Olen jätkuvalt veendunud, et noorema kui viieaastasena on kindlasti liiga vara pikkadeks päevadeks kollektiivi minna. Iseküsimus, kuidas pered lapsehoidu korraldada saavad - meil on kodused Vanaema ja Vanaisa, paljudel ei ole. Kui muud hoidmisvõimalust võtta ei ole ja ema peab tööle minema, eks siis tuleb laps lasteaeda anda.

Meil hoiab Lillebrori Vanaema. Hoidis teisi ka, aga Jõugu Juht tahtis ise väga lasteaeda minna (ja ütles pärast lasteaia lõpetamist, et kahetseb seda soovi, talle ei meeldinud seal üldse) ja Unistaja me panime inertsist. Sai samasse rühma ja tundis ennast seal hästi. Kasutegur oli ... väike. Jõugu Juht õppis, et lasteaed ei ole automaatselt mõnus koht, Unistaja õppis kõnes s-häälikut kasutama. Lugemise-kirjutamise-arvutamise said poisid selgeks kodus. Negatiivset oli palju. Ühe lapsega suhtlemist pidin lausa keelama - lõpuks tema perel palutigi laps aiast ära võtta, sest tema allumatu, väga vägivaldne käitumine oli lõpuks ohtlik nii lastele kui täiskasvanutele. Õpetajad ei julgenud mulle rääkidagi, et see laps Unistajat basseinis uputada üritas ... Veel said poisid lasteaias teada mitmeid imelikke sõnu, omandasid kaardimängusõltuvuse ja oskuse kotletti kahvli otsas ringiratast süüa. Jõugu Juht sai kinnitust, et ta tohibki oma nina kõikjale toppida, ja Unistaja julgustust, et söögilauas võib rahumeeli venitada*. Veel tuli maid jagada ühe nii-öelda hüperaktiivse, oma käitumiselt väga ebameeldiva lapsevanemaga ja kannatada muusikaõpetaja kummastava lauluvaliku - ei mõistlikku teksti, ei meloodiat - ja omatahtsi muudetava tunnikava all. Muidugi, logopeed ja võimlemisõpetaja olid täiesti imelised, samuti juhtkond - JJ-le lasteaeda vaadates sattusin ka juhatajate otsa, kes mind lihtsalt läbi pragasid - miks pole laps varem aias käinud, miks me teda üldse maalt linna toome (koduvalda viimine oleks logistiliselt äärmiselt keeruline) ja miks kaks nooremat otsekohe aeda ei lähe? Lillebror oli siis muide aastane.

Arvatavasti pakutakse Lillebrorile varsti lasteaiakohta, tõenäoliselt samasse aeda ja rühma, kus vanemad vennad käisid. Oleme juba peaaegu ära otsustanud, et ütleme aitäh, aga me siiski ei soovi. Kuni Vanaema jaksab.
Sellise otsuse põhjused on:
  • varasem kogemus oli kehvapoolne;
  • lasteaiamaks koos söögirahaga on meie pere jaoks suur väljaminek (kodus ei kulu lapse söögile nii palju kui aias, see on selge), mida võiks lapse/laste heaks kuidagi paremini ära kasutada;
  • igasugused nohuviirused põhjustavad Lillebroril kõrvapõletikku;
  • šuntide tõttu oleks aias kohustuslik ujumine talle keeruline;
  • lasteaia päevakava teeb elu keeruliseks - kui mina ja Mees (vihikupakiga) mõlemad saame kella kolmest hakata koju minema, siis last lasteaiast enne kella nelja välja anda ei taheta, oleme kogenud;
  • Lillebrori väike väga haige süda ei taha sagedast rahmeldamist, aga suuremas seltskonnas rabeleb ta vägagi palju;
  • Lillebror oskab lugeda ja arvkiirt kasutades kahekümne piires arvutada, tähti ja numbreid üsna korrektselt ja õigetpidi kirjutada. Lasteaias hakatakse tema aastakäigule alles tähti õpetama. Mida, vabandage, ta seal omendaks?
Paljude inimeste argumendid igasuguste näputööde, muusikaõppe ja sotsialiseerumise kohta meid ei veena, sest:
  • vanemate vendade kõrval on Lillebror üsna palju meisterdamist õppinud, ja ega nad seal lasteaias ka nii palju näputööd ei teinud, nagu arvatakse;
  • muusikaõpetaja rõhutas JJ ja Unistaja arengut hinnates alati rütmi plaksutamise tähtsust. Lillebror oskab seda niigi - kui lasteaias klassikalisi lastelaule õigesti laulma ei õpetata, milleks muusikaõpe üleüldse? Unistaja ei pea siiani õiget meloodiat oluliseks, sest lasteaias lubati laulda omal viisil. Tegelikult ta oskaks laulda küll.
  • kolmelapselise pere noorim sotsialiseerub iseenesest. Lillebror läheb asjalikult pühapäevakooli, Pingu kaenlas, ja mängib kirikukohviku ajal kellega iganes. Tal ei ole probleemi meid otsida suuremast rahvahulgast ja küsida tuttavalt täiskasvanult abi. 
  • põhimõtteliselt on Lillebror koduõppelaps. 
Praegu käib Lillebror vanaemaga surnuaial ja Vanaisaga garaažis. Laob puid, õpib tundma kevadlilli, aitab Vanaemal aiatöid teha, kangast kududa ja pannkooke küpsetada. Kodus saab teha loodusvaatlusi - meil on kured, konnad, kõikvõimalikud lendavad elukad ja metsas kitsed-põdrad -, harjutada emmega lugemist, issiga arvutamist ja suurte vendadega ehitada kõike, mis pähe tuleb (orkikindlus, labürint, kassikaitseala, onn ...).

Üks kurvapoolne põhjus on tegelikult veel - Teine Vanaema võeti meilt ootamatult eas, kus inimesed tavaliselt ei sure. Püüame lastele anda võimalust vähemalt allesjäänud vanavanematega võimalikult palju koos olla. Tegelikult ma päris kahetsen, et mina oma Teise Vanaemaga rohkem koos olla ei taibanud ...

_______
* Unistaja oli kaua erakordselt aeglane sööja. Palusin õpetajatel lasteaias talle nagu koduski meelde tuletada, et suutäis tuleb alla neelata ja uus suhu panna. Ühel päeval, kui Unistajale järele läksin, istus ta taas viimasena lauas. Ütlesin, et ole hea laps, söö nüüd ruttu lõpuni, issi jõuab kohe meile järgi ... Selle peale kamandas Lasteaiaõpetaja valjusti: "Söö rahulikult, Unistaja, ära kiirusta!"

Monday, March 17, 2014

Ja mis meil täna juhtus

Õhtusöögiks pakuti grillitud aedvilja mozzarellaga. Kadunud ämm kogus Selveri retsepte, ma sain need päranduseks - tuleb ju katsetada. Lillebror arvas, et temale see juust eriti ei maitse. Noh, eriti ei maitse, mis siis, hamba all ei karju, tõmba basiilikuleht juustule pähe ja maitseb küll (sest basiilik Lillebrorile maitseb ja viieselt on tagumine aeg harjuda vähem tuttavaid toite sööma). Õhtusöögijärgseks meelelahutuseks oli lubatud, et vaatame "Sõrmuste Isandat". Lillebror teab küll, mis see on - natuke kole, aga peamiselt äge. Mõõgamehed, Arakonn (Unistaja hääldus) ja puha.

Paraku võtsid Lillebror ja Unistaja ette oma tavapärase venitamise ja eelistasid söömise asemel mängida ja lobiseda. Kui nad enda väitel söönuks said, oli film juba vaatamisvalmis ... aga köögilaua all oli hulgaliselt juustutükke.

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ükskord varem on Lillebror laua alla visanud šnitsli.

Üks kukkuv kartul või põgenev porgand ei oleks probleem, aga juustu-uputus oli vaieldamatult meelega korraldatud.

Kuritöö sai kiire ja lühikese karistuse - mõlemad noormehed otse voodisse. Hambapesu on võimalik, film, magustoit (porgandi-kaneelurullid, just tulid ahjust välja) ,unejutt ja muud toredad õhtused tegevused jäävad ära. Punkt. Lastetuppa läksid solvunult karjuv Lillebror ja oh kui haleda olemisega Unistaja. Lisaks toiduraiskamisele toimus ju ka valetamine, et nemad olevat ära söönud - toidu laua alla loopimine ei ole ärasöömine.

Mina rullisin tigedalt tainast ja otsustasin, et nüüdsest on laua taga venitamise suhtes nulltolerants - lapsed saavad 15-25 minutit rohkem "söömise aega" kui täiskasvanud - aja pikkus sõltub toidu vintskusest, püreesupp peaks minema oluliselt kiiremini kui ahjupraad - ja selle aja lõppedes lähevad otse voodisse, ilma meelelahutuste ja magustoiduta kõik lapsed, kelle taldrik veel täis on.

Samal ajal toimus lastetoas järgnev vestlus (Mees läks ukse taha kontrollima, ega pidu ei peeta, ja jäi kuulama).
Lillebror murelikult: "Ma ei pesnud hambaid ... Mis juhtub, kui me hambaid ei pese?"
Unistaja suurevennalikult: "Ei midagi ei juhtu!" - no üks kord ei juhtu ka.
Unistaja: "Jõugu Juht vaatab mingit jama filmi*. Homme sööme hästi kiires tempos!"
Lillebror kurvalt: "Aga mul ei ole ju kiiret tempot ..."

Probleem ei oleks üldse nii suur, kui Lillebror ei oleks kohutavalt kõhn ja mõlemad noormehed ei oleks toidu suhtes nii valivad. Ja kui aeg oleks taastuv loodusvara - praegu kulub lastel laua taga istumisele kohutavalt palju aega, mida võiks kasutada palju põnevamalt ja kasulikumalt. Mul on ka kahtlus, et Lillebrorgi püüab endale autistlikke jooni külge pookida, talle meeldib kohutavalt teha korduvaid liigutusi (kõigile lastele meeldib, aga mitte niisugusel hulgal) ja teatud tekstuuriga toitudega on alati olnud veel suuremad probleemid kui tavaliselt. Nulltolerantsi rakendamine langeb nüüd kenasti kokku koolivaheajaga, mil kooli-inimesed saavad oma lapsi vahelduse mõttes ise kasvatada. Vanaemal nimelt on jätkuvalt kombeks Lillebrori poolt pudru sisse sülitamise peale vaikselt omaette nutta ja veel märgade silmadega Lillebrorile jäätist ja muid lemmiktoite serveerida ...

_______
*Kummi-Tarzan - Mees vaatas ja arvas, et ega see vist väiksematele poleks sobinudki.


Saturday, March 15, 2014

Kuidas öelda lapsele, et keegi tema lähedastest on surnud?

Tegelikult ma ei tea. Guugeldamise peale leidsin paar artiklit.

See lehekülg on eestikeelne. See lehekülg on inglisekeelne. Mõlemal räägitakse õiget juttu.

Mina olen pidanud lastele rääkima kolm korda - kaks korda omadele, üks kord võõrale. Iga olukord oli erinev.

"Lapsed ... Teine Vanaema helistas eile õhtul, kui teie olite voodisse läinud. Kas te mäletate, et Vanavanaema, kes Teise Vanaema Ja Teise Vanaisa juures elas, oli juba väga, väga vana? Noh ... Ta suri eile ära. Seda juhtub väga vanade inimestega."

"Lapsed ... Kas te mäletate, et Teine Vanaema oli nii haige, et me ei tohtinudki talle külla minna? Juhtus nii, et ta ei saanudki terveks, vaid suri. Mõnikord jääb inimene nii haigeks, et ta enam üldse mitte kunagi terveks ei saakski ..."

"Kaiake, ma pean sulle rääkima midagi, mis Sind väga ehmatab ja kurvastab, aga seda ei saa kuidagi ilusamini öelda või rääkimata jätta ... Su ema ülemus helistas mulle täna hommikul, sellepärast ma siin olengi (olin tegelikult lapsepuhkusel, Kaia teadis seda). Sinu emaga juhtus midagi, ma ei tea, mis, aga ta suri ootamatult ... Kahjuks on see tõsi."

Julmad ja hirmsad jutud, eriti see viimane, kus ema saatis tütre hommikul kooli, läks ise tööle ja varises kokku, murest murtud isa palus, et lapsele öeldaks koolis. Kaia (nimi muidugi muudetud) nuttis esimese ehmatuse meeleheitliku, krampides nutu minu kabinetis ära - võib-olla see oligi isa jaoks kergem.

Meie endi lapsed ei nutnud palju. Vanavanaema iga oli juba selline, et erilist lähedust neil ei jõudnudki tekkida, ka Teine Vanaema ei osalenud kauguse tõttu laste elus igapäevaselt - kuigi lapsed teda väga armastasid. Jõugu Juht oli urni muldasängitamisel küll nohune, Lillebror sai Vanavanaema surma järel paariks ööks õudusunenäod ja Teise Vanaema urnimatuse järel teist korda elus väga kõrge palaviku. Unistaja aga ... Unistaja ei näidanud välja ühtegi reaktsiooni, aga Õpetajalt kuulsime hiljem, et Unistaja oli koolis muutunud ebaharilikult rahutuks ja hajameelseks. Iga lapse leinareaktsioon on erinev, seda ei ole võimalik ennustada ja seda ei tohi lapsele pahaks panna. Veel - Kaia hakkas pärast ema matuseid igapäevaselt minema kodust ära - sõbranna poole või niisama kolama - just selleks ajaks õhtul, kui ema tavaliselt kodus oli, õeta jäänud vend - spordipoiss! - oli esimesel kuul pärast matuseid pidevalt haige, aga isata jäänud poiss kapseldus endasse, tigetses ja kakles.

On ka võimalik, et laps hakkab kurvastama alles hiljem - kui ta päriselt taipab, et keegi ei teegi enam vanaema moodi kooki, et kunagi ei täitu plaan isaga koos vana "Žiguli" ära parandada või õde ei lõpetagi keskkooli. Ka see on loomulik.

Igal juhul on tähtis, et lapsele räägiks olukorrast keegi, keda laps tunneb ja usaldab, ilma suure draamata (nii palju kui on võimalik), ausalt ja turvaliselt. Lapsel peab olema võimalus esitada küsimusi. Kuidas see juhtus, miks juhtus, mis edasi saab? Laps tahab ka teada, mis saab edasi lahkunust - siin tuleks seletada oma usku mööda, aga ilusasti. Arvan, et oluline on selgitada, et surnul ei ole enam füüsiliselt valus ega ebamugav, ei tuhastamise ega kirstumatuse puhul. Kristlastena on see jutt muidugi lihtsam - keha on jääb järele ega tunne enam midagi, hing (see, mis teeb sinust sinu, sinu mõtted, tunded ja iseloom) läheb Jumala juurde. Võib ka juhtuda, et laps leiutab oma teooria surma mõistmiseks. Sellisel juhul tuleks natuke uurida, ega lapse teooria ei kipu muutuma hirmutavaks (lood vaimudest ja hingedest, kes käivad meiega ikka kaasas). Alati võib abi otsida ka leinaspetsialistilt.

Laste leina puhul saab abi aadressilt http://www.lastekriis.ee/. Seal mainitud inimestest julgen kindlasti soovitada Maire Riisi, Merike Sarapuud ja Naatan Haamerit - teistega pole lihtsalt piisavalt kokkupuudet olnud -, aga kindlasti oskab kedagi soovitada ka Sinu lähedase kooli või omavalitsuse psühholoog või sotsiaaltöötaja.

Sunday, March 9, 2014

Pingviinifänni sünnipäevasöök

Originaal pärit siit.

Ma olen üpris andetu kondiiter ja muidu maitsevad minu tehtud toidud ka oluliselt paremini kui välja näevad, aga kuna Lillebror armastab kõigist elukatest ja asjandustest kõige rohkem pingviine ...

Ja välja tuli!






Vaja läheb: pisemat sorti mune, musti oliive, porgandit ja kokteilitikke.

Keeda munad kõvaks, koori. Lõika kooritud porgand õhukesteks ketasteks. Murra kokteilitikud pooleks.

Ühe pingviini valmistamiseks lõika porgandikettast välja umbes 30-kraadine sektor. Istuta muna jämedama otsaga porgandiketta peale. Suska muna ülemisse otsa poolik kokteilitikk, selle otsa üks must oliiv. Tee oliivi sisse noaga väike ristipidine pragu, sinna torka porgandikettast lõigatud tükike. Tiibade jaoks lõika teine oliiv pooleks, torka muna külgedele kaks poolikut kokteilitikku ja nende otsa oliivipooled. Soovi korral võib pingviinide ümber näiteks majoneesist lumehangi sättida ...

Väiksemad sööjad vajavad "pingviinikontide" eemaldamisel assisteerimist.

Teine väga tore pingviiniretsept on siin, aga seda ma ei katsetanud.

Wednesday, March 5, 2014

Tule taevas appi

/ma tegelikult lubasin kirjutada laste leinast ja jutt on peas valmis, aga noh, kurb on ... ju kunagi edaspidi./

Eile käis selline Mürts, et seda ei saa mitte tuntud ja tundmatu lugejaskonnaga jagamata jätta.

Unistaja on seitsmeaastane. Ta käib esimeses klassis. Juba ammu on tundunud, et justnagu valitud seltskonnaga kooli on kuidagimoodi sattunud parv käitumishäiretega lapsi - isemoodi jututeemad ja väärtushinnangud, mida noormehed pidavat väljendama, on meiepere jaoks puhas müstika. Muist lapsi tunduvad siiski kenad, vähemalt Unistaja on nendega koos rõõmus.

Eile käis Unistaja esimest korda elus klassivennal pärast kooli külas. Ühtlasi käis samal klassivennal - samuti esimest korda elus - külas ka üks klassiõde. Õhtul teadis Jõugu Juht rääkida, et Unistaja oli talle öelnud, et Klassivenna juures olevat vaadatud seksifilme.

???????????????????????

Pärast "elastilist vastupanu" tunnistas Unistaja järgmist: "Noh, Klassivend ütles, et vaatame, mina mängisin edasi, aga siis sealt läpakast tuli, et inimesed olid täitsa paljad ja üks mees oli paljas ja siis naine läks tema peale. Ja Klassivend ütles, et see naine pani selle mehe noku endale suhu ... Klassivend ütles, et ta vaatab selliseid asju salaja."

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Unistaja ei ole ei kodus ega Vanavanemate pool mitte kunagi midagi taolist näinud ega kuulnud. Ta ei oleks saanud seda välja mõelda.

Paaniline Klassivenna ja Klassiõe vanematele helistamine andis tulemuseks, et Klassiõde tunnistab sellist sündmust - püüdes ennast küll kõrvalseisjana näidata, aga milline laps tunnistaks oma süüd inetuses osalemisel? -, aga Klassivenna ema peab loomulikuks, et laps võib arvutit kasutada ka siis, kui vanemaid kodus ei ole. Mina ei pea ja nii ma talle ka ütlesin. Klassivenna ema lubas küll asja uurida, aga siiani pole temalt tulnud mitte mingit täpsustust, vabandusest rääkimata.

Porin: meie panime lapsed katsetega erakooli lootuses, et klassikaaslastel on hoolivad ja mõistlikud vanemad. Tundub, et hoolivuse mõiste on erinevates kodudes ikka väga erinev. Tuleb meelde see sotsiaalreklaam. Kas Klassivenna seltsi on tõesti teretulnud mitte-vist-päris daamid nii umbes 18. sekundist? Porina lõpp.

Mees võttis Lillebrori teise tuppa eakohast arvutimängu mängima - sest äsja viieseks saanud seltsimees ei ole veel porno- ja seksiteemalise vestluse sihtgrupp -, mina guugeldasin paar koledamat pilti märksõnadega "meigita pornostaarid" (no on ikka rumalate nägudega naised küll) ja alustasin ajuloputusega. Iseenesest ei tohiks see jutt ka päris vale olla.

Esiteks, saladused on head siis, kui sa näiteks tahad kellelegi midagi kinkida, aga sünnipäevani on veel aega ... Näide: Jõugu Juht käis koos Mehega Lillebrorile kinki ostmas ja JJ hoidis nädal aega saladust. Kui saladust peab emme-issi eest niimoodi varjama nagu Klassivend seda tegi, siis on saladus midagi paha.

Teiseks. Vaadake, kui koledad need naised siin pildi peal on. Teie ei saa aru, aga mina küll saan, et osad neist on hästi rumalad, võib-olla nende emad jõid palju viina, kui nad veel kõhus olid (loote alkoholisündroomi näojooned ei ole täiskasvanueas tegelikult sageli nii märgatavad, aga alkoholi- ja narkokahjustusega lastel võivad näod loppi jääda küll), võib-olla osad neist on hoopis narkootikume tarvitanud ... Nemad nii-öelda esinevadki sedasorti filmides. Nad on rumalad ja ei tea, et see on patt*. Paljud neist on sel ajal võib-olla hoopis purjus või narkootikume võtnud (kõrvalepõige, mis asjad on narkootikumid). Ja kui keegi neid vaatab - juutuub multikaga ette -, näete neid reklaame? Kas Klassivenna läpakas olid ka filmi juures reklaamid? ("Jaa," vastab Unistaja.) Iga vaatamise eest maksavad reklaamitegijad filmitegijatele raha. Multikategijad on head, nemad võivad raha teenida küll, aga kui nüüd raha saavad need, kes kõiki neid rumalaid naisi ära kasutavad ...?

Kolmandaks: Onu H. rääkis ükskord kirikunoortele seksist ja tal oli täitsa õigus. Selle juures on kolm tähtsat asja: seda võib teha siis, kui tuju tuleb, seal, kus sobib (aga nii, et keegi ei näe, sest see on kõige isiklikum tegevus, isegi isiklikum kui kempsuskäimine; seda teiste nähes teha on väga ebaviisakas, pealegi võib see kõrvalt vaadates teinekord üsna kole välja paista, mis siis, et mehel ja naisel endil on tegelikult päris tore) ja ainult oma abikaasaga. Jumal on selle andnudki abielus inimeste jaoks ... Muidu võib kõik olla nii, nagu mees ja naine ise tahavad ja kokku lepivad. Aga vaat sellistes filmides rikutakse seda isiklikkuse osa ja tavaliselt ei ole need inimesed seal ka omavahel abielus, see on kole asi. Jah, seksi tagajärjel võib naise kõhus hakata kasvama laps. Ühes toredas raamatus nimetati seda eriliseks kallistuseks ... nii võib selle kohta öelda küll, päris lähedale peab minema, aga see on hoopis teistmoodi kui siis, kui teie sülle ja kaissu poete ...

Neljandaks: Unistaja, sa olid tubli, et niisuguse asja üles tunnistasid. Võib küll juhtuda, et Klassivend enam ei taha sinuga sõber olla. Eks sa siis pead rohkem Teise Klassivennaga mängima (tolle pere ema olen kohanud, tundub sümpaatne). Koju sa Klassivenna juurde niiehknii lähiajal enam minna ei või, õues mängimine on iseasi. Poisid, palun, edaspidi ärge arutage neid teemasid oma sõpradega (sest vahepeal selgus, et JJ ja Sõbra juttudest on seksiteemad läbi käinud). Nemad on ka lapsed ja ei tea päris kõiki vastuseid. Rääkige ikka emme-issiga.

Puh. Noormehed olid asjalikud ja tundus, et neil oli ka hea meel, et midagi räägiti ainult neile ja mitte Lillebrorile ka - paariaastaste vahedega vendadekambas kipub vanema-noorema vahe hägustuma - ja et see teema ei olegi pahandus.

Olen jätkuvalt seisukohal, et allakümnene laps ei ole seksuaalsusest arusaamiseks tegelikult üldse valmis. Ilmselt ei ole ka palju neid vanemaid, kes oleksid valmis lapse küsimustele kohe ja esimese hooga vastama, mina ka ei olnud.  Õnneks olid võtta erialane ettevalmistus ja üks tööl tarvisläinud pornotööstuse-teemaline loeng kolmandale! klassile. Pluss samuti tööalane kogemus sellest, mis juhtub lapsega, kes kaua salaja pornot vaatab, ja lapsega, kellega jääb sõbra juures teadasaadu läbi rääkimata - ei olnud ilusad sündmused, kuigi mõlemad on ülitoredad poisid.

Aga vanemaid, kes võimaldavad oma esimese klassi lapsele - noh, üldse algklassilastele - piiramatu ja kontrollimatu juurdepääsu Internetile, ei hakka ma vist kunagi mõistma ...
________
* Seitsme- ja üheksa-aastane baptistilapsuke on ikka patust midagi kuulnud, aga me sellest igapäevaelus tegelikult üldse ei räägi. On õige ja vale, hea ja halb tegu.