Saturday, March 15, 2014

Kuidas öelda lapsele, et keegi tema lähedastest on surnud?

Tegelikult ma ei tea. Guugeldamise peale leidsin paar artiklit.

See lehekülg on eestikeelne. See lehekülg on inglisekeelne. Mõlemal räägitakse õiget juttu.

Mina olen pidanud lastele rääkima kolm korda - kaks korda omadele, üks kord võõrale. Iga olukord oli erinev.

"Lapsed ... Teine Vanaema helistas eile õhtul, kui teie olite voodisse läinud. Kas te mäletate, et Vanavanaema, kes Teise Vanaema Ja Teise Vanaisa juures elas, oli juba väga, väga vana? Noh ... Ta suri eile ära. Seda juhtub väga vanade inimestega."

"Lapsed ... Kas te mäletate, et Teine Vanaema oli nii haige, et me ei tohtinudki talle külla minna? Juhtus nii, et ta ei saanudki terveks, vaid suri. Mõnikord jääb inimene nii haigeks, et ta enam üldse mitte kunagi terveks ei saakski ..."

"Kaiake, ma pean sulle rääkima midagi, mis Sind väga ehmatab ja kurvastab, aga seda ei saa kuidagi ilusamini öelda või rääkimata jätta ... Su ema ülemus helistas mulle täna hommikul, sellepärast ma siin olengi (olin tegelikult lapsepuhkusel, Kaia teadis seda). Sinu emaga juhtus midagi, ma ei tea, mis, aga ta suri ootamatult ... Kahjuks on see tõsi."

Julmad ja hirmsad jutud, eriti see viimane, kus ema saatis tütre hommikul kooli, läks ise tööle ja varises kokku, murest murtud isa palus, et lapsele öeldaks koolis. Kaia (nimi muidugi muudetud) nuttis esimese ehmatuse meeleheitliku, krampides nutu minu kabinetis ära - võib-olla see oligi isa jaoks kergem.

Meie endi lapsed ei nutnud palju. Vanavanaema iga oli juba selline, et erilist lähedust neil ei jõudnudki tekkida, ka Teine Vanaema ei osalenud kauguse tõttu laste elus igapäevaselt - kuigi lapsed teda väga armastasid. Jõugu Juht oli urni muldasängitamisel küll nohune, Lillebror sai Vanavanaema surma järel paariks ööks õudusunenäod ja Teise Vanaema urnimatuse järel teist korda elus väga kõrge palaviku. Unistaja aga ... Unistaja ei näidanud välja ühtegi reaktsiooni, aga Õpetajalt kuulsime hiljem, et Unistaja oli koolis muutunud ebaharilikult rahutuks ja hajameelseks. Iga lapse leinareaktsioon on erinev, seda ei ole võimalik ennustada ja seda ei tohi lapsele pahaks panna. Veel - Kaia hakkas pärast ema matuseid igapäevaselt minema kodust ära - sõbranna poole või niisama kolama - just selleks ajaks õhtul, kui ema tavaliselt kodus oli, õeta jäänud vend - spordipoiss! - oli esimesel kuul pärast matuseid pidevalt haige, aga isata jäänud poiss kapseldus endasse, tigetses ja kakles.

On ka võimalik, et laps hakkab kurvastama alles hiljem - kui ta päriselt taipab, et keegi ei teegi enam vanaema moodi kooki, et kunagi ei täitu plaan isaga koos vana "Žiguli" ära parandada või õde ei lõpetagi keskkooli. Ka see on loomulik.

Igal juhul on tähtis, et lapsele räägiks olukorrast keegi, keda laps tunneb ja usaldab, ilma suure draamata (nii palju kui on võimalik), ausalt ja turvaliselt. Lapsel peab olema võimalus esitada küsimusi. Kuidas see juhtus, miks juhtus, mis edasi saab? Laps tahab ka teada, mis saab edasi lahkunust - siin tuleks seletada oma usku mööda, aga ilusasti. Arvan, et oluline on selgitada, et surnul ei ole enam füüsiliselt valus ega ebamugav, ei tuhastamise ega kirstumatuse puhul. Kristlastena on see jutt muidugi lihtsam - keha on jääb järele ega tunne enam midagi, hing (see, mis teeb sinust sinu, sinu mõtted, tunded ja iseloom) läheb Jumala juurde. Võib ka juhtuda, et laps leiutab oma teooria surma mõistmiseks. Sellisel juhul tuleks natuke uurida, ega lapse teooria ei kipu muutuma hirmutavaks (lood vaimudest ja hingedest, kes käivad meiega ikka kaasas). Alati võib abi otsida ka leinaspetsialistilt.

Laste leina puhul saab abi aadressilt http://www.lastekriis.ee/. Seal mainitud inimestest julgen kindlasti soovitada Maire Riisi, Merike Sarapuud ja Naatan Haamerit - teistega pole lihtsalt piisavalt kokkupuudet olnud -, aga kindlasti oskab kedagi soovitada ka Sinu lähedase kooli või omavalitsuse psühholoog või sotsiaaltöötaja.

No comments:

Post a Comment