CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, April 29, 2014

Jänes linnadžunglis ehk kuidas Unistaja ühe hooga kolm pahandust tegi

Kuna meil tööl oli täna terve päeva gümnaasiumi uurimistööde kaitsmine ja mina olin komisjonis, ütlesin lastele, et minule helistada ei saa, helistage issile, kui tarvis. Just minu juhendatava kaitsekõne ajal hakkas taskus värisema - Unistaja. Panin telefoni kinni, Unistaja proovis visalt uuesti. Viisteist minutit hiljem trügisin ruumist ebaviisakalt välja ja helistasin igaks juhuks tagasi.

"Emme, Issi Kooli Kõrval Elav Klassivend ütles, et tema ema ja isa lubavad, ja ma tohin tema poole minna ..."
"Tore, Unistaja. Aga millal see peaks juhtuma?"
Jahmunud vaikus. "Emme, ma ei saa hästi aru."
"Mis te kokku leppisite, mis päeval sa IKKE Klassivenna poole lähed?"
Veel jahmunud vaikust, ja siis: "Aga ma ju lähengi, me oleme praegu bussis ..."
!!!!!!!!
"Unistaja, kust sa bussipileti jaoks raha said?" (Unistaja ei kanna koolis raha kaasas)
Taas jahmunud vaikus. "Emme, ma ei saa jälle üldse aru."
"Unistaja! Bussi peale ei tohi ilma piletita minna. Alati peab pileti ostma, me oleme sellest rääkinud. Kas sa ostsid pileti?"
"Ee ... ei." Teises telefoni otsas on ilmselt tekkimas ärevus.
!!!!!!!!!!!!!!!!
"Unistaja! Kas sul ei olegi piletit, aga sa oled bussis?"
"Jaa ..." habiseb Unistaja.
Oeh. Kui ma ta nüüd maha kamandaksin, siis oleks ta eiteakus ja ilmvõimatult ärev. Kui ta edasi sõidab, siis võib tulla kontroll ja kui sellel juhtub olema hambavalu ... Valin jänesesõidu jätkamise.
"Unistaja, kuula nüüd! Sa ei lähe bussi pealt mitte IKKE Klassivenna poole, vaid issi töö juurde, said aru?"
"Jaa."
"Unistaja, kas sa Vanaemale üldse ütlesid, et sa koolist kuhugi mujale läksid?"
"Ee ... ei."

Oeh. Ühe hooga kolme pahandust teha pole üldse keeruline, kui olla kooliväsinud seitsmeaastane poiss, keda kangesti kisub sõbrale külla.

Lugu läks edasi nii, et Unistaja ja IKKE Klassivend läksid ähmiga vales peatuses maha, kulgesid sealt mõnevõrra nohustena Mehe juurde tööle - sest IKKE Klassivend ei tohtinud tegelikult kodust nii kaugel jalutada ja sõpra ilma sõbra vanemate loata külla kutsuda ka mitte - ja Mees saatis nad siiski Klassivenna juurde mängima, sest võõras koolimajas poleks neil ka midagi arukat teha olnud ... aga kuna see on Unistaja puhul kümne päeva jooksul teine kord niiviisi sõbra juurde ära kaduda, ilma kellegi käest küsimata, on Unistaja nüüd järgmised kümme päeva nii-öelda arestis ehk kulgeb koolist otse ainult Vanaema juurde. Raamatukogusse, poodi või - juhul kui Jõugu Juhi Sõber kutsub -, siis JJ Sõbra hoovi mängima tohib minna, neisse kohtadesse minnakse pärast kohaoleku kontrolli Vanaema juures.

Minu jaoks on see tänane seiklus veel üks ilmne tõestus mõttele, et Unistaja ei oleks veel sel aastal kooli minema pidanud. Unistaja on väsinud, väsimus teeb vastutustundetuks ja mõtlemisvõimetuks. Mäluga on ka nagu on, sest tegelikult oli meil kokkulepe, et IKKE Klassivenna poole minna tohib kindlasti, kui eelnevalt on päev kokku lepitud ja bussipilet kaasas. Suvevaheaeg ei saabu päevagi liiga vara.

Mees teadis öelda, et IKKE Klassivend olevat Unistajale öelnud, et bussisõiduks on vaja ainult õpilaspiletit. Huvitav, Linna kodulehe bussiinfo ütleb, et koolilapsed peaksid ikka maksma ka. Mees arvas, et ju sel IKKE Klassivennal (sõidab igapäevaselt bussiga) õpilaspileti ümbrise vahel ka kuupilet on, aga mis neist paberilipakatest ikka ... Unistaja jällegi ei ole tõesti oma elus veel muu kui Prisma bussiga sõitnud, linnaliinibussiga liikumine on tema jaoks tundmatu maa. Mis teha, heaoluühiskonna laps ... (tegelikult lõppes meiepere igasugune bussisõitmine siis, kui ükskord istus minu kõrvale Vana Haisu-Ron, kelle prominentne Hais sõitis edasi veel mitu peatust pärast Roni enda väljumist; kui ma seda Mehele rääkisin, keelas ta mul Linna ühistranspordi kasutamise ära; mulle meeldib jalakäimine ka)

Friday, April 25, 2014

Mõnikord kasvatame valesti ka

Kõigepealt olid Mehe peavalu ja minu surmaväsimus, mida vahel ikka ette tuleb (märksõna: südamelihase krooniline põletik). Laste arvutiaeg ja karm käsk olla kuss, emme-issi tahavad pikutada. Mõnda aega oligi õnnis vaikus. Siis sai ka laste igaõhtune multikas läbi ja algas LÄRM. Lubatud filmi ("Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", saksa lastekanali KiKa pealt) alguseni jäävat viit minutit tuli ju sisustada. Kui Lillebror ja Unistaja lärmata otsustavad, kostab kisa ka läbi paksude palkseinte ja ümber mitme nurga. Mees oigas, mina lohistasin ennast voodist välja, lõin välku ja müristasin.

Mõne minuti pärast olid Unistaja pisarad kuivanud ja esi-sõnakuulmatu Lillebror tuli ka nurgast* välja, ilmselt ise kibedasti kahetsedes, et taas ei õnnestunud hea poiss olla. Lillebrori käitumine oli üksvahe nii võimatu, et ma otsustasin hakata teda iga sõnakuulmatuse-juhu peale nurka saatma. Ütlesin talle ka, kuidas ta muidu peaks teadma, miks nüüd äkki nurga vahet tuleb käia. Tundub, et toimib, Vanaema juures on jonnihood vähenenud ja kodus on ka palju sagedamini võimalik nautida armsa ja aruka lapse seltskonda.

Igatahes oli kohe varsti torm möödas ja siis ... premeeriti lapsi lubatud filmi ja samuti lubatud jäätisega. Mõnes mõttes oleks nagu õige sigadusi teinud mehikesed otse voodisse kupatada, aga ... arm ja halastus loevad ka midagi.


_______
*mõnedes peredes on paha lapse tool või trepi peal istumine. Meil tubast treppi pole ja tool ei toimi, oleme proovinud. Meil on esikus magamistoa ukse taga nurgasseismise nurk. Paarist minutist piisab.

Thursday, April 10, 2014

Püssiga või püssita?

Minu sooerinevuste-filosoofiasse kuulub muuhulgas veendumus, et võistlemine ja soov kellestki parem olla ei ole ei mehelikud ega naiselikud omadused, vaid lapselikud ... meiepere puhul poisikeselikud. "Poisike" on minu jaoks negatiivse varjundiga sõna, selline pisendav ja ülalt alla vaatav. Seetõttu ei esine meil võistlussporti - liikuda tuleb liikumisrõõmu pärast! -, võidu riidesse panemist - sest kogemused ja kalduvused ei ole võrdsed! - ega näiteks rõõmustamist lauamänguvõitude üle. Mängitakse ikka sellepärast, et koos mängida on tore, võit või kaotus ei tee kedagi paremaks või halvemaks inimeseks.

Sama poisikeselikuks kui võistlemist pean ma mõningate meeste huvi militaarsuse vastu. Minu jaoks tõsiseltvõetav mees huvitub tankist kui tehnoloogiliselt põnevast objektist, sõjapidamisest taktika ja ühiskonnateaduste seisukohast, mitte kunagi kaklemisest või võimuvõitlusest. Nagu Mees - tema ajab siin maailmas oma asja ega lase ennast tühikargamistest häirida. Mees kuulub põlvkonda, kes ei ole sõjaväes käinud ja see on minu meelest veel üks põhjust teda kõrgelt hinnata - ta ei ole kunagi õppinud inimest tapma. Ma ei mäleta enam, mida mõtlesin sõja-asjandusest neiuna, aga üks kõige rumalamaid wannabe-kavalere, kellega põgusalt kokku puutusin, püüdis mulle oma sõjaväelise karjääriga muljet avaldada ... tõenäoliselt ma ei olekski militaarteemat kõrgelt hindava noormehega pikemalt suhtlema vaevunud.

Õnnetuseks müüakse mänguasjapoodides püsse ja poisikestel tundub millegipärast taoliste asjade vastu huvi olevat. Meie kodus on tulirelvad ja tulirelvaimitatsioonid (Legodest, puuokstest, muudest vabalt valitud materjalidest) ühemõtteliselt keelatud. Püssid on peamiselt inimeste tapmise vahend! (no tõepoolest, paljuke neid jahimehi on?) Õnneks pole keegi ühelegi lapsele ka sünnipäevaks relva kinkinud. Ega meil vist militaarhuvi soosivaid tuttavaid ei ole ka. Ainukesed püssid-püstolid on majja tulnud Lego-politseinikega, aga sentimeetripikkused püssid meie lapsi ei köida. Legomehikeste põhifunktsioon mängus on meil peaaegu alati olla mingi sõiduriista juht, mis sellest politseivormist ikka ...

Küll aga on lubatud kogu rüütliteema. Kepphobused niiehknii, aga ka mõõgad, kilbid, vibud ja odad. Vähesel määral oleme plastmassmõõku ostnud, aga praeguseks on noormehed juba nii suured, et valmistavad oma rüütlivarustuse ise. Ise otsivad sobivad oksad aiast ja pargist kokku, ise küsivad vajalikke kinnitusvahendeid (kui mõõga "tera" ja käepidet on vaja kokku kruvida), ise saevad-kruvivad-seovad. Vibuga ei tohi sihtida mitte ühegi inimese ega looma pihta, mõõgad tuleb valida sellised, et nendega üksteist siniseks ei taotaks.

Kui mõnel lastest peaks kunagi tekkima huvi märkilaskmise vastu - sest näiteks laskesuusatamist on poisid telerist näinud -, eks siis vaatame, kuidas selle püssindusega on. Põhimõtteliselt võiks mees ju mingi relvaga paigalpüsivale märklauale pihta saada (Mees saab, kui keegi talle ära näitab, kuhu vajutama peab või mida iganes nende püssidega tehakse). Noobiless oblikas*. Aga kohustuslikust ajateenistusest oleme kodus juba ammu rääkinud ja vähemalt Jõugu Juht arvab, et toredam ja kasulikum oleks see aeg veeta inimesi aidates. Loodetavasti on ka kümne aasta pärast alternatiivteenistuse võimalus olemas. Ma ei ole kindel, et püssiga metsas jooksmine, rividrill ja lahingus kuuletuma õppimine aitavad noorel mehel saada paremaks isaks ja abikaasaks, aga abivajajate toetamine küll.

_____
*noblesse oblige - seisus kohustab. Siinne vorm loetud-laenatud ühest Terry Pratchetti raamatust, aga ma paraku ei mäleta, millisest.

Tuesday, April 8, 2014

Ootamatu oht

Meie peres alkoholi ei tarbita. Laiendatud perekonnas ka eriliselt mitte. Siiski teavad lapsed, mismoodi alkoholipudelid tavaliselt välja näevad, ja oskavad oletada, et pruunis pudelis on õlu ja läbipaistvas viin ... Eile aga juhtis Jõugu Juht mu tähelepanu teemale, millele pole varem mõelda osanudki.

Pidime Mehega poes kassade juures kokku saama ja tegime JJ ja Lillebroriga aega parajaks, aga mingil põhjusel oli just seal parajasti hulgaliselt erinevat alkoholi aluste peal. Tavaliselt pakutakse selles kohas šokolaadi ja pähkleid, ju siis eile oli õlu soodushinnaga. JJ vahtis ringi ja äkitsi küsis: "Emme, miks need limonaadid seal õlle juures on?" Mis limonaadid ... JJ oli limonaadiks pidanud tõesti limonaadi kombel suures pudelis Fizzi ja Gin'i, mis eemalt vaadates paistsid ka ilusad värvilised. Ma ei hakanud seal lastele pikemat seletust andma, aga nii palju selgitasin küll, et välimus on petlik ja tegelikult on see ikkagi alkohol.

Saksakeelsetest uudistest jooksid rõõmsavärvilise lahja alkoholi kui alkoholipruukimist sissejuhatava joogi ohud ja nende tootmise kaheldav eetilisus mitu aastat tagasi läbi küll, aga millegipärast pidasin seda alati meie pere jaoks ebaoluliseks infoks. Enam ei pea. Nüüd on ainult küsimus, kuidas õpetada noormehed alkoholi limonaadist eristama, ju need siidrid ja džinnid ka magusapoolsed on ... Kas peaks õpetama selgeks kõik võimalikud alkoholinimed või näitama, et kahtluse korral otsi sildi pealt promillimärki? Meile tuttavates poodides lastele muidugi alkoholi ei müüda, aga kaugel seegi aeg on, kui mõni "sõber" pudelit pakub ...