Püssiga või püssita?

Minu sooerinevuste-filosoofiasse kuulub muuhulgas veendumus, et võistlemine ja soov kellestki parem olla ei ole ei mehelikud ega naiselikud omadused, vaid lapselikud ... meiepere puhul poisikeselikud. "Poisike" on minu jaoks negatiivse varjundiga sõna, selline pisendav ja ülalt alla vaatav. Seetõttu ei esine meil võistlussporti - liikuda tuleb liikumisrõõmu pärast! -, võidu riidesse panemist - sest kogemused ja kalduvused ei ole võrdsed! - ega näiteks rõõmustamist lauamänguvõitude üle. Mängitakse ikka sellepärast, et koos mängida on tore, võit või kaotus ei tee kedagi paremaks või halvemaks inimeseks.

Sama poisikeselikuks kui võistlemist pean ma mõningate meeste huvi militaarsuse vastu. Minu jaoks tõsiseltvõetav mees huvitub tankist kui tehnoloogiliselt põnevast objektist, sõjapidamisest taktika ja ühiskonnateaduste seisukohast, mitte kunagi kaklemisest või võimuvõitlusest. Nagu Mees - tema ajab siin maailmas oma asja ega lase ennast tühikargamistest häirida. Mees kuulub põlvkonda, kes ei ole sõjaväes käinud ja see on minu meelest veel üks põhjust teda kõrgelt hinnata - ta ei ole kunagi õppinud inimest tapma. Ma ei mäleta enam, mida mõtlesin sõja-asjandusest neiuna, aga üks kõige rumalamaid wannabe-kavalere, kellega põgusalt kokku puutusin, püüdis mulle oma sõjaväelise karjääriga muljet avaldada ... tõenäoliselt ma ei olekski militaarteemat kõrgelt hindava noormehega pikemalt suhtlema vaevunud.

Õnnetuseks müüakse mänguasjapoodides püsse ja poisikestel tundub millegipärast taoliste asjade vastu huvi olevat. Meie kodus on tulirelvad ja tulirelvaimitatsioonid (Legodest, puuokstest, muudest vabalt valitud materjalidest) ühemõtteliselt keelatud. Püssid on peamiselt inimeste tapmise vahend! (no tõepoolest, paljuke neid jahimehi on?) Õnneks pole keegi ühelegi lapsele ka sünnipäevaks relva kinkinud. Ega meil vist militaarhuvi soosivaid tuttavaid ei ole ka. Ainukesed püssid-püstolid on majja tulnud Lego-politseinikega, aga sentimeetripikkused püssid meie lapsi ei köida. Legomehikeste põhifunktsioon mängus on meil peaaegu alati olla mingi sõiduriista juht, mis sellest politseivormist ikka ...

Küll aga on lubatud kogu rüütliteema. Kepphobused niiehknii, aga ka mõõgad, kilbid, vibud ja odad. Vähesel määral oleme plastmassmõõku ostnud, aga praeguseks on noormehed juba nii suured, et valmistavad oma rüütlivarustuse ise. Ise otsivad sobivad oksad aiast ja pargist kokku, ise küsivad vajalikke kinnitusvahendeid (kui mõõga "tera" ja käepidet on vaja kokku kruvida), ise saevad-kruvivad-seovad. Vibuga ei tohi sihtida mitte ühegi inimese ega looma pihta, mõõgad tuleb valida sellised, et nendega üksteist siniseks ei taotaks.

Kui mõnel lastest peaks kunagi tekkima huvi märkilaskmise vastu - sest näiteks laskesuusatamist on poisid telerist näinud -, eks siis vaatame, kuidas selle püssindusega on. Põhimõtteliselt võiks mees ju mingi relvaga paigalpüsivale märklauale pihta saada (Mees saab, kui keegi talle ära näitab, kuhu vajutama peab või mida iganes nende püssidega tehakse). Noobiless oblikas*. Aga kohustuslikust ajateenistusest oleme kodus juba ammu rääkinud ja vähemalt Jõugu Juht arvab, et toredam ja kasulikum oleks see aeg veeta inimesi aidates. Loodetavasti on ka kümne aasta pärast alternatiivteenistuse võimalus olemas. Ma ei ole kindel, et püssiga metsas jooksmine, rividrill ja lahingus kuuletuma õppimine aitavad noorel mehel saada paremaks isaks ja abikaasaks, aga abivajajate toetamine küll.

_____
*noblesse oblige - seisus kohustab. Siinne vorm loetud-laenatud ühest Terry Pratchetti raamatust, aga ma paraku ei mäleta, millisest.