Jõugu Juhi Õpetajaga on mul mitmeid eriarvamusi, aga tema üks kevadine tegu oli lihtsalt vaimustav. Õpetaja tellis klassile portsu liblikaröövikuid ja lapsed said terve kevade neid hooldada ja imetleda. Lõpuks tulid nukkudest liblikad välja ja lasti pidulikult lahti.
Päris alguses ei osanud JJ röövikutest suurt midagi arvata, aga pikapeale hakkas ta märkama ja purki pistma röövikuid koduaiast, kuni nakatas röövikuvaimustusse ka vennad. Tõsi, enamik leitud röövikuid kobis purgist minema ja sai õnnetult surma, osadele ei osanud me ka õiget toitu pakkuda - aga ühel juunikuu päeval leidsin mina vaarikavarte vahel kalpsamas ühe eriti karvase isendi ja see püsis purgis küll. Vaarikavarte vahel ta tõepoolest kalpsas, ma pole niisuguse kiirusega liikuvat röövikut veel näinud, kinnipüüdmisega oli lausa raskusi, pidin teda natuke taga ajama. Mõni päev hiljem leidis Lillebror samasuguse tegelase. Siis elas köögilaua peal moosipurgis lausa kaks röövikut. Jõugu Juht avastas, et neile maitsevad teelehed - õnneks kasvab neid siin piisavalt. Pikapeale läks igapäevane röövikuhooldus lastele lausa tüütuks, JJ kurtis, et see kodulooma pidamine on ikka raske töö. Muidugi - igal hommikul ja õhtul vii välja närtsinud lehed ja hm, pabulad, too uued ja passi peale, et röövikud purgist minema ei põrutaks!
Vahetult enne JJ laagrisseminekut otsustasid röövikud nukkuda. Ootasime huviga, mis neist saab ... Ootasime ... Ootasime ... Just paari päeva eest avaldas Mees kahtlust, kas neist üldse midagi tuleb või on nukud vangistuse ja ühekülgse toidu tõttu ebakvaliteetsed.
Täna hommikupoole tulid lapsed ja tutvustasid nukust koorunud liblikaid. Minu kui putukavõhiku jaoks on liblikas noh, paabusilm või kapsaliblikas või lapsuliblikas. Need mustavalgekirju geomeetrilise mustriga tegelased olid midagi seninägematut. Guugeldamine andis siiski tulemuseks, et on liblikad küll. Teelehe-karuslased, selgus - see seletab ka, miks nad teelehedieeti eelistasid.
Siis läksid lapsed õue ja leidsid järgmise rööviku.
Edukaks röövikukasvatamiseks on vaja: purki, vana pitskardinatükki, nööri või kummirõngast, igapäevast ligipääsu värsketele lehtedele ja enam-vähem stabiilset toatemperatuuri. Pane röövik koos lehtedega purki, sule purk kardinatüki ja kummirõnga abil, muidu jalutab röövik minema. Püüa jälgida, millised lehed röövikule maitsevad. Vaheta lehti iga päev kaks korda, ühtlasi viska minema pabulad, mida röövik tekitab. Kui röövik hakkab enda ümber niiditaolist ollust tekitama, pane purki lehtedega oks, võib-olla tahab röövik oksa küljes rippudes nukkuda. Kui röövik on nukkunud, võta kardinatükk purgisuudmelt ära ja oota. Võib juhtuda, et liblikas koorub nukust salaja ja sa avastad ta toas ringi liikumas, aga võib ka juhtuda, et sul õnnestub näha noore liblika sündi.
Tuesday, July 29, 2014
Sunday, July 20, 2014
Kurvastusest ja rõõmust
Vihma antakse meile siin suvel harva. Pidi mingi geoloogiline omapära olema. Täna oli maa märg, kaevasin selle rõõmus spinatipeenra läbi, lootes, et sinna saab midagi muud mõistlikku külvata (spinat on korjatud ja söödud). Ei saa, juba paari sentimeetri sügavusel on muld tuhkkuiv. Aga mõtisklesin.
Tuli meelde, et kümne päeva jooksul oleme edukalt vältinud kohtumist kahe valeliku mehega minevikust. See on iseenesest tore, aga kurb on, et kellegagi üldse sellised mälestused seonduvad. Hansapäevade avamise ajal me ei põrganud kokku - aga oht selleks oli väga kõrge - inimesega, kes palju aastaid tagasi mulle väga tõsiseid lubadusi jagas ... ja siis ütles, et eks ole seal kabelimäel käidud kah, tal tarvis uusi jahimaid avastada. Vähemalt tutvustas ta enne jahileminekut mind oma kursusekaaslasega, kes on siinblogis tuntud Mehe nime all. Kõige ausam, kõige targem, kõige parem üldse. :) Eks ma olen selle eest tänulik ja mingit andestusepalumist tolgusena käitunult ei nõua - ja - nagu ta ise kindlasti ütleks - mida see annaks, kui ta ütleks, et oli jah poisike ja mis me vanasta asjast ikka enam? Oligi poisike, inimsuhetest täiesti põhimõteteta ja ebaküps, paraku ei saanud mina sellest õigel ajal aru.
Teise mehe vältimine oli lihtsam, aga tema isik teeb hoopis rohkem haiget. Niisama-juhtivtöötaja tohib jagada tööalaseid lubadusi ja hiljem õlgu kehitada, et ups, ma ikka päris kindel ei olnud. Kristlasest juhtivtöötaja ei tohi. Et selle mehe poolt Mehele jagatud valelubadused mulle mitu aastat hiljem ikka veel pisara silma toovad, on nähtus omaette ja seletab, miks näiteks üks armas kolleeg kristlastelt valelikkust kogenuna enam kogudusse tulla ei taha. Ka see mees pole andeks palunud ega üldse kuidagi isiklikult püüdnud seda ebaõiglast tegu siluda. Iseküsimus, kas pärast nii pikka aega midagi enam siluda annaks, aga võib-olla siiski ... Tõestaks, et on ikkagi vend Kristuses, võib-olla isegi lugupidamisevääriline mees. Muide, olen tähele pannud üht huvitavat nähtust - alati, kui kantslis räägib keegi, kelle õpetus on kahtlustäratav, lähevad mul kõrvad lootusetult lukku, nii ka selle mehe puhul, kui vältimine pole õnnestunud.
Meeleäraheidet põhjustab hoopiski mõte, kuidas ometi hoida oma poegi valelikeks meesteks kasvamast? Suhete teemal on asi ehk lihtsamgi - tuleb silma peal hoida nii palju, kui võimalik, ja soosida juba praegu suhtlemist eelkõige meiega sarnaste pereväärtustega inimestega. Vanaemaga olen ma paraku pidanud päris tülitsema, sest Vanaema arvates peaks ägedad poisid tulevikus "tüdrukuid murdma" ja ta ei jäta seda lastele rääkimata. Et murtud olla pole üldse tore, see on tal kas meelest läinud või on ta omandanud kahetsusväärse topeltmoraali. Õnneks on meie sõberkonnas palju mehi, kes abiellusidki esimese ja ainukese armastusega ja mingeid niisama-pruute enne seda ei pidanud. Nii on kõige ilusam.
Kõigi nende mustade mõtete peale tulin tuppa, võtsin FB lahti ja üks nimenali tuletas meelde, et eile ju abiellusid kaks väga armast noort inimest. Nende pulmas aga veeres ringi veel üks väga tore noor inimene, kes abiellus natukene varem. Masenduse vastu aitavad alati kihla-, pulma- ja titesõnumid, sest need tuletavad meelde Jumala suurt armu ja "et päike paistab ikkagi". Rõõmustagem!
Tuli meelde, et kümne päeva jooksul oleme edukalt vältinud kohtumist kahe valeliku mehega minevikust. See on iseenesest tore, aga kurb on, et kellegagi üldse sellised mälestused seonduvad. Hansapäevade avamise ajal me ei põrganud kokku - aga oht selleks oli väga kõrge - inimesega, kes palju aastaid tagasi mulle väga tõsiseid lubadusi jagas ... ja siis ütles, et eks ole seal kabelimäel käidud kah, tal tarvis uusi jahimaid avastada. Vähemalt tutvustas ta enne jahileminekut mind oma kursusekaaslasega, kes on siinblogis tuntud Mehe nime all. Kõige ausam, kõige targem, kõige parem üldse. :) Eks ma olen selle eest tänulik ja mingit andestusepalumist tolgusena käitunult ei nõua - ja - nagu ta ise kindlasti ütleks - mida see annaks, kui ta ütleks, et oli jah poisike ja mis me vanasta asjast ikka enam? Oligi poisike, inimsuhetest täiesti põhimõteteta ja ebaküps, paraku ei saanud mina sellest õigel ajal aru.
Teise mehe vältimine oli lihtsam, aga tema isik teeb hoopis rohkem haiget. Niisama-juhtivtöötaja tohib jagada tööalaseid lubadusi ja hiljem õlgu kehitada, et ups, ma ikka päris kindel ei olnud. Kristlasest juhtivtöötaja ei tohi. Et selle mehe poolt Mehele jagatud valelubadused mulle mitu aastat hiljem ikka veel pisara silma toovad, on nähtus omaette ja seletab, miks näiteks üks armas kolleeg kristlastelt valelikkust kogenuna enam kogudusse tulla ei taha. Ka see mees pole andeks palunud ega üldse kuidagi isiklikult püüdnud seda ebaõiglast tegu siluda. Iseküsimus, kas pärast nii pikka aega midagi enam siluda annaks, aga võib-olla siiski ... Tõestaks, et on ikkagi vend Kristuses, võib-olla isegi lugupidamisevääriline mees. Muide, olen tähele pannud üht huvitavat nähtust - alati, kui kantslis räägib keegi, kelle õpetus on kahtlustäratav, lähevad mul kõrvad lootusetult lukku, nii ka selle mehe puhul, kui vältimine pole õnnestunud.
Meeleäraheidet põhjustab hoopiski mõte, kuidas ometi hoida oma poegi valelikeks meesteks kasvamast? Suhete teemal on asi ehk lihtsamgi - tuleb silma peal hoida nii palju, kui võimalik, ja soosida juba praegu suhtlemist eelkõige meiega sarnaste pereväärtustega inimestega. Vanaemaga olen ma paraku pidanud päris tülitsema, sest Vanaema arvates peaks ägedad poisid tulevikus "tüdrukuid murdma" ja ta ei jäta seda lastele rääkimata. Et murtud olla pole üldse tore, see on tal kas meelest läinud või on ta omandanud kahetsusväärse topeltmoraali. Õnneks on meie sõberkonnas palju mehi, kes abiellusidki esimese ja ainukese armastusega ja mingeid niisama-pruute enne seda ei pidanud. Nii on kõige ilusam.
Kõigi nende mustade mõtete peale tulin tuppa, võtsin FB lahti ja üks nimenali tuletas meelde, et eile ju abiellusid kaks väga armast noort inimest. Nende pulmas aga veeres ringi veel üks väga tore noor inimene, kes abiellus natukene varem. Masenduse vastu aitavad alati kihla-, pulma- ja titesõnumid, sest need tuletavad meelde Jumala suurt armu ja "et päike paistab ikkagi". Rõõmustagem!
Tuesday, July 15, 2014
Rästikuhammustusest kaks nädalat hiljem ja kuidas meil kümne päeva jooksul kõik lapsed TÜ Kliinikumi patsiendid olid
Täna sai hammustamisest kaks nädalat. Jõugu Juht juba jookseb nõksadi-nõksadi, kerge lonkamine on ikka veel sees, ja sääre peal on Suur Sinine Laik. Noh, võrreldes nädalataguse roomamise ja pahkluust puusani potisinise jalaga on edasiminek märgatav.
Lõppkokkuvõttes saime kümne päeva jooksul kõigi kolme lapsega olla Patsiendi Vanemad. JJ lesis hammustusega haiglas, see oli ootamatu. Lillebror käis šundioperatsioonil, see oli planeeritud ja iseenesest võrreldes kolm aastat tagasi toimunud samalaadse sündmusega* väga meeldiv kogemus. Unistaja aga ronis reede hommikul voodist alla ja tegi pöidlaga kuidagi nii ... et kaks tundi hiljem oli pöial kaks korda paksem kui pidanuks. Kuna pöial terve päeva jooksul maharahunemise märke ei ilmutanud, viisime pöidla koos Unistaja, lonkava JJ ja reipa Lillebroriga (sest kohe oli algamas hansapäevade rongkäik, mida me tahtsime vaatama minna - jõudsime ka) õhtul EMOsse, kus tehti röntgen ja öeldi, et tegu on täiesti terve pöidlaga ... lihtsalt paistes on. Võimalik, et sage haiglakülastamine kuulub poisslaste kasvatamise juurde, aga ma ikkagi loodan, et lähiajal ükski laps rohkem haigeks ei jää või viga ei saa.
_________
* Lillebroril on olnud vähemalt 12 korda kõrvapõletik. Ta oli napilt kahene, kui kõrvakliinikus lõigati ära adenoid ja pandi mõlemasse kõrva šunt. Rahvast oli palju, õhkkond ärev ja konveiersüsteemi tunne. Seekord võeti ühest kõrvast ära sinna ülearu kauaks jäänud šunt ja pandi teise igaks juhuks uus. Suvine aeg, rahvast väga vähe, meeldivalt rahulik noor arst, Pingu tohtis operatsioonilauale kaasa minna ja ainus probleem oli, et Lillebrorile ei maitse eriti jäätis, mida operatsioonijärgselt lahkesti toodi.
Lõppkokkuvõttes saime kümne päeva jooksul kõigi kolme lapsega olla Patsiendi Vanemad. JJ lesis hammustusega haiglas, see oli ootamatu. Lillebror käis šundioperatsioonil, see oli planeeritud ja iseenesest võrreldes kolm aastat tagasi toimunud samalaadse sündmusega* väga meeldiv kogemus. Unistaja aga ronis reede hommikul voodist alla ja tegi pöidlaga kuidagi nii ... et kaks tundi hiljem oli pöial kaks korda paksem kui pidanuks. Kuna pöial terve päeva jooksul maharahunemise märke ei ilmutanud, viisime pöidla koos Unistaja, lonkava JJ ja reipa Lillebroriga (sest kohe oli algamas hansapäevade rongkäik, mida me tahtsime vaatama minna - jõudsime ka) õhtul EMOsse, kus tehti röntgen ja öeldi, et tegu on täiesti terve pöidlaga ... lihtsalt paistes on. Võimalik, et sage haiglakülastamine kuulub poisslaste kasvatamise juurde, aga ma ikkagi loodan, et lähiajal ükski laps rohkem haigeks ei jää või viga ei saa.
_________
* Lillebroril on olnud vähemalt 12 korda kõrvapõletik. Ta oli napilt kahene, kui kõrvakliinikus lõigati ära adenoid ja pandi mõlemasse kõrva šunt. Rahvast oli palju, õhkkond ärev ja konveiersüsteemi tunne. Seekord võeti ühest kõrvast ära sinna ülearu kauaks jäänud šunt ja pandi teise igaks juhuks uus. Suvine aeg, rahvast väga vähe, meeldivalt rahulik noor arst, Pingu tohtis operatsioonilauale kaasa minna ja ainus probleem oli, et Lillebrorile ei maitse eriti jäätis, mida operatsioonijärgselt lahkesti toodi.
Monday, July 7, 2014
Rästikuhammustus ei ole ohutu
Jõugu Juht on taas kodus, jalg sinine nagu pajapõhi ja liikumisvõime väga piiratud, aga muidu on noormees täitsa tema ise.
Aga. Lugesin just Perekoolist ja kogesin pühapäeval mitme sõbraga (sealhulgas vähemalt üks looduseasjanduse doktor!) suheldes, et meedia on maalinud rästikust pildi kui nunnust ussikesest, noh, näksas korraks, mis siis, homseks läheb valu üle ...
Jutud, et rästikuhammustus on üsna süütu kogemus, kiirabi kutsumine pole oluline ja 24 tunni jooksul on kõik möödas, on kas folkloor või erakordselt suurte meeste varbaotsa-hammustamise kogemus. Tõenäoliselt on sellisel juhul ka rästik erakordselt mürgitu, just äsja mürgi kuhugi ära tarvitanud, või hoopis nastik? Viimane väide on küll kuskilt nii ammu loetud, et kahtlen selles isegi, aga kunagi juhtusin lugema, et nastik hammustab ka, kui talle peale astuda, ainult et mürki ei pritsi. No aga kihvahaav on kihvahaav, eks ole, sügav ja valus ja ega nastikud ilmselt eriti sageli hambaid ka ei pese, kes teab, mis bakterid nende süljes on ... Palun vabandust, kui ma nüüd nastikutele ülekohtu teen ja neil tegelikult hambaid polegi.
Rästik hammustab nii, nagu ta parajasti hammustab. Ei vali mürgi kogust inimese suuruse järgi ega kohta, kuhu hammustada. Rästiku mürk rikub vere hüübimist ja kui ma JJ raviarstist õigesti aru sain, siis lõhub ka veresoonte seinu. Tõesti, JJ jalg on lisaks paistetusele ka täispikkuses potisinine. Lastele olevat rästikumürk ohtlikum kui täiskasvanutele, aga me ei hakka Mehega katsetama - tema nimelt on igasuguste putukate nõelamise suhtes eriliselt allergiline, võimalik, et maomürgi suhtes ka. Hammustuse ohtlikkus ja haiglasviibimise kestus sõltub tervest hulgast asjaoludest, sealhulgas hammustuse koht (kas on suurte veresoonte lähedal või ei ole), kehasse pritsitud mürgi kogus ohvri kehakaalu suhtes (saab ainult tagantjärele oletada), ohvri allergilisus jne.
Wikipedia andmetel ei pea rästikut õieti ei vesi ega lühike muru. Peene silmaga kanavõrk võib-olla peaks, aga vaevalt seegi - ja ega metsas ei saa käimata jätta. Samas pidavat rästik siiski eelistama kõrge rohuga ja risuhunnikutega paiku, eks me siis niidame. Kassid ja toonekured tapavad rästikuid - tore, meil on mõlemaid, ja naabrimees niitis täna paljaks selle heinamaa, mille ääres JJ hammustada sai. Kui sellel koledal elukal nüüd elu ebamugavaks teha, ehk ta siis ikkagi langeb kure saagiks või kolib lihtsalt niisama ära?
Esialgu käin õhtuti lauda taga labidaga patrullimas, sest öelgu looduskaitsjad mis tahes, mu laps roomab või hüppab ühel jalal ja ma olen ema - ainus hea rästik on surnud rästik.
Aga. Lugesin just Perekoolist ja kogesin pühapäeval mitme sõbraga (sealhulgas vähemalt üks looduseasjanduse doktor!) suheldes, et meedia on maalinud rästikust pildi kui nunnust ussikesest, noh, näksas korraks, mis siis, homseks läheb valu üle ...
Jutud, et rästikuhammustus on üsna süütu kogemus, kiirabi kutsumine pole oluline ja 24 tunni jooksul on kõik möödas, on kas folkloor või erakordselt suurte meeste varbaotsa-hammustamise kogemus. Tõenäoliselt on sellisel juhul ka rästik erakordselt mürgitu, just äsja mürgi kuhugi ära tarvitanud, või hoopis nastik? Viimane väide on küll kuskilt nii ammu loetud, et kahtlen selles isegi, aga kunagi juhtusin lugema, et nastik hammustab ka, kui talle peale astuda, ainult et mürki ei pritsi. No aga kihvahaav on kihvahaav, eks ole, sügav ja valus ja ega nastikud ilmselt eriti sageli hambaid ka ei pese, kes teab, mis bakterid nende süljes on ... Palun vabandust, kui ma nüüd nastikutele ülekohtu teen ja neil tegelikult hambaid polegi.
Rästik hammustab nii, nagu ta parajasti hammustab. Ei vali mürgi kogust inimese suuruse järgi ega kohta, kuhu hammustada. Rästiku mürk rikub vere hüübimist ja kui ma JJ raviarstist õigesti aru sain, siis lõhub ka veresoonte seinu. Tõesti, JJ jalg on lisaks paistetusele ka täispikkuses potisinine. Lastele olevat rästikumürk ohtlikum kui täiskasvanutele, aga me ei hakka Mehega katsetama - tema nimelt on igasuguste putukate nõelamise suhtes eriliselt allergiline, võimalik, et maomürgi suhtes ka. Hammustuse ohtlikkus ja haiglasviibimise kestus sõltub tervest hulgast asjaoludest, sealhulgas hammustuse koht (kas on suurte veresoonte lähedal või ei ole), kehasse pritsitud mürgi kogus ohvri kehakaalu suhtes (saab ainult tagantjärele oletada), ohvri allergilisus jne.
Wikipedia andmetel ei pea rästikut õieti ei vesi ega lühike muru. Peene silmaga kanavõrk võib-olla peaks, aga vaevalt seegi - ja ega metsas ei saa käimata jätta. Samas pidavat rästik siiski eelistama kõrge rohuga ja risuhunnikutega paiku, eks me siis niidame. Kassid ja toonekured tapavad rästikuid - tore, meil on mõlemaid, ja naabrimees niitis täna paljaks selle heinamaa, mille ääres JJ hammustada sai. Kui sellel koledal elukal nüüd elu ebamugavaks teha, ehk ta siis ikkagi langeb kure saagiks või kolib lihtsalt niisama ära?
Esialgu käin õhtuti lauda taga labidaga patrullimas, sest öelgu looduskaitsjad mis tahes, mu laps roomab või hüppab ühel jalal ja ma olen ema - ainus hea rästik on surnud rästik.
Friday, July 4, 2014
Veel üks põhjus, miks on kasulik, kui lapsel on FB konto
... et laps saaks rästikuhammustusega haiglas lamades kodustega suhelda.
Jõugu Juht, kes on üldiselt mõistlikupoolne laps ja tegi ka seekord kõik õigesti, sai üleeile rästikult hammustada. 12 siinelatud aasta jooksul pole meil madusid olnud ... nüüd ilmselt on. JJ kandis jalas kummikuid ja pakse dressipükse, nii nagu peab olema, kui kõrges rohus mängida tahad - aga kuna ta komistas ja kukkus rästikule otsa, ei hakanud rästik reeglitele mõtlema.
JJ jõudis omal jalal lauda tagant maja muru peale ära, tegelikult tuppagi. Õige tegutsemine rästikuhammustuse korral on: helista kiirabisse ja oota, kuni arstid õigesti tegutsema jõuavad. Ootamise ajal peaks hammustatud jäse olema ülejäänud kehast allapoole rippu. JJ lesis diivanil, jalg üle serva.
Siis sõitis JJ kiirabiautos haiglasse, mina turvalisuse mõttes kaasas. Haiglas paigutati laps ägedate infektsioonide osakonda (sest alternatiivid oleks vastsündinud, neuroloogia ja üldpediaatria, aga nende alla ta ilmselt ei sobinud) intensiivravi palatisse. Õhtuks oli JJ-l värv näos tagasi ja jutt selge, laps hakkas enda moodi minema.
Nüüd käib meie elu haiglakülastuste rütmis. Üheksa-aastasel pole emmet haiglasse kaasa vaja, aga vaatamas võiks ikka käia. Rästikuhammustusega last hoitakse tavaliselt umbes viis päeva haiglas; võetakse muudkui vere- ja uriiniproove ja mõõdetakse paistetust. Paistetus on vägev ja värviline, kogu JJ jalg on jäme ja lillasid-punaseid tähne täis. Rästikumürk tegevat midagi kapillaaridega ... lõhub vist, aga ma täpselt ei mäleta.
Õnneks oskab JJ üksiolemist nautida. Nii meie kui Vanaema viime talle igasuguseid häid asju põskepistmiseks, tal on isiklik televiisor piiramatu vaatamisloaga ja alates tänasest ka isiklik arvuti. Eile pakuti lõunaks lõhekala ja usin õde on valmis JJ iga soovi täitma. Kodus vendadeparves ei juhtu taolisi luksusi ilmaski. Ainult see jalg ... Tõsi, täna oli ta juba tohtinud natuke tooli peal istuda ja enam ei ole iga jalanihutamine lõpmata valus.
Ja FB vestlusvõimalusega andis ta pool tundi tagasi teada: "Tere emme kuidas läheb.Mul läheb hästi.Jalg ei valuta.Kirjuta palun tagasi."
Kojutulekupäeval küpsetan pitsat, see on nimelt JJ lemmiktoit, ja -õhtul vaatame Harry Potteri neljandat filmi.
Jõugu Juht, kes on üldiselt mõistlikupoolne laps ja tegi ka seekord kõik õigesti, sai üleeile rästikult hammustada. 12 siinelatud aasta jooksul pole meil madusid olnud ... nüüd ilmselt on. JJ kandis jalas kummikuid ja pakse dressipükse, nii nagu peab olema, kui kõrges rohus mängida tahad - aga kuna ta komistas ja kukkus rästikule otsa, ei hakanud rästik reeglitele mõtlema.
JJ jõudis omal jalal lauda tagant maja muru peale ära, tegelikult tuppagi. Õige tegutsemine rästikuhammustuse korral on: helista kiirabisse ja oota, kuni arstid õigesti tegutsema jõuavad. Ootamise ajal peaks hammustatud jäse olema ülejäänud kehast allapoole rippu. JJ lesis diivanil, jalg üle serva.
Siis sõitis JJ kiirabiautos haiglasse, mina turvalisuse mõttes kaasas. Haiglas paigutati laps ägedate infektsioonide osakonda (sest alternatiivid oleks vastsündinud, neuroloogia ja üldpediaatria, aga nende alla ta ilmselt ei sobinud) intensiivravi palatisse. Õhtuks oli JJ-l värv näos tagasi ja jutt selge, laps hakkas enda moodi minema.
Nüüd käib meie elu haiglakülastuste rütmis. Üheksa-aastasel pole emmet haiglasse kaasa vaja, aga vaatamas võiks ikka käia. Rästikuhammustusega last hoitakse tavaliselt umbes viis päeva haiglas; võetakse muudkui vere- ja uriiniproove ja mõõdetakse paistetust. Paistetus on vägev ja värviline, kogu JJ jalg on jäme ja lillasid-punaseid tähne täis. Rästikumürk tegevat midagi kapillaaridega ... lõhub vist, aga ma täpselt ei mäleta.
Õnneks oskab JJ üksiolemist nautida. Nii meie kui Vanaema viime talle igasuguseid häid asju põskepistmiseks, tal on isiklik televiisor piiramatu vaatamisloaga ja alates tänasest ka isiklik arvuti. Eile pakuti lõunaks lõhekala ja usin õde on valmis JJ iga soovi täitma. Kodus vendadeparves ei juhtu taolisi luksusi ilmaski. Ainult see jalg ... Tõsi, täna oli ta juba tohtinud natuke tooli peal istuda ja enam ei ole iga jalanihutamine lõpmata valus.
Ja FB vestlusvõimalusega andis ta pool tundi tagasi teada: "Tere emme kuidas läheb.Mul läheb hästi.Jalg ei valuta.Kirjuta palun tagasi."
Kojutulekupäeval küpsetan pitsat, see on nimelt JJ lemmiktoit, ja -õhtul vaatame Harry Potteri neljandat filmi.
Subscribe to:
Posts (Atom)