Vihma antakse meile siin suvel harva. Pidi mingi geoloogiline omapära olema. Täna oli maa märg, kaevasin selle rõõmus spinatipeenra läbi, lootes, et sinna saab midagi muud mõistlikku külvata (spinat on korjatud ja söödud). Ei saa, juba paari sentimeetri sügavusel on muld tuhkkuiv. Aga mõtisklesin.
Tuli meelde, et kümne päeva jooksul oleme edukalt vältinud kohtumist kahe valeliku mehega minevikust. See on iseenesest tore, aga kurb on, et kellegagi üldse sellised mälestused seonduvad. Hansapäevade avamise ajal me ei põrganud kokku - aga oht selleks oli väga kõrge - inimesega, kes palju aastaid tagasi mulle väga tõsiseid lubadusi jagas ... ja siis ütles, et eks ole seal kabelimäel käidud kah, tal tarvis uusi jahimaid avastada. Vähemalt tutvustas ta enne jahileminekut mind oma kursusekaaslasega, kes on siinblogis tuntud Mehe nime all. Kõige ausam, kõige targem, kõige parem üldse. :) Eks ma olen selle eest tänulik ja mingit andestusepalumist tolgusena käitunult ei nõua - ja - nagu ta ise kindlasti ütleks - mida see annaks, kui ta ütleks, et oli jah poisike ja mis me vanasta asjast ikka enam? Oligi poisike, inimsuhetest täiesti põhimõteteta ja ebaküps, paraku ei saanud mina sellest õigel ajal aru.
Teise mehe vältimine oli lihtsam, aga tema isik teeb hoopis rohkem haiget. Niisama-juhtivtöötaja tohib jagada tööalaseid lubadusi ja hiljem õlgu kehitada, et ups, ma ikka päris kindel ei olnud. Kristlasest juhtivtöötaja ei tohi. Et selle mehe poolt Mehele jagatud valelubadused mulle mitu aastat hiljem ikka veel pisara silma toovad, on nähtus omaette ja seletab, miks näiteks üks armas kolleeg kristlastelt valelikkust kogenuna enam kogudusse tulla ei taha. Ka see mees pole andeks palunud ega üldse kuidagi isiklikult püüdnud seda ebaõiglast tegu siluda. Iseküsimus, kas pärast nii pikka aega midagi enam siluda annaks, aga võib-olla siiski ... Tõestaks, et on ikkagi vend Kristuses, võib-olla isegi lugupidamisevääriline mees. Muide, olen tähele pannud üht huvitavat nähtust - alati, kui kantslis räägib keegi, kelle õpetus on kahtlustäratav, lähevad mul kõrvad lootusetult lukku, nii ka selle mehe puhul, kui vältimine pole õnnestunud.
Meeleäraheidet põhjustab hoopiski mõte, kuidas ometi hoida oma poegi valelikeks meesteks kasvamast? Suhete teemal on asi ehk lihtsamgi - tuleb silma peal hoida nii palju, kui võimalik, ja soosida juba praegu suhtlemist eelkõige meiega sarnaste pereväärtustega inimestega. Vanaemaga olen ma paraku pidanud päris tülitsema, sest Vanaema arvates peaks ägedad poisid tulevikus "tüdrukuid murdma" ja ta ei jäta seda lastele rääkimata. Et murtud olla pole üldse tore, see on tal kas meelest läinud või on ta omandanud kahetsusväärse topeltmoraali. Õnneks on meie sõberkonnas palju mehi, kes abiellusidki esimese ja ainukese armastusega ja mingeid niisama-pruute enne seda ei pidanud. Nii on kõige ilusam.
Kõigi nende mustade mõtete peale tulin tuppa, võtsin FB lahti ja üks nimenali tuletas meelde, et eile ju abiellusid kaks väga armast noort inimest. Nende pulmas aga veeres ringi veel üks väga tore noor inimene, kes abiellus natukene varem. Masenduse vastu aitavad alati kihla-, pulma- ja titesõnumid, sest need tuletavad meelde Jumala suurt armu ja "et päike paistab ikkagi". Rõõmustagem!
Ma kardan, et päriselt tolgusevaba elu ei saa ükskõik kui suur emaarm lastele garanteerida. Eks nad ikka ise pea millalgi omadele rehadele astuma.
ReplyDeleteJa üldse on mul mõnikord kuri kahtlus, et suuemate laste osas on minu kasvatustööga vist ühelpool. Pubekaga saab küll veel vestelda, mõnikord suurema, mõnikord vähema mõistlikkuse määraga. Aga omad valikud teeb ta ikkagi ise. Ainuke hea asi on see, et vot neid valikuid mõjustab küll see, mida on õnnestunud puberteedieelses eas neile sisse kallata. (Õnneks nad ise seda seost ei näe.)
Ja veel: mõnikord tuleb lapsele järele anda (isiklik näide: minu tütre pea siniseksvärvimise küsimus), siis ta saab aru, et tema arvamusega arvestatakse ja teeb lõpuks nii, nagu sina tahad (sama näite tulemus: jättis pea üldse värvimata).
Tere, Iibis, hea meel siin kohtuda. :)
ReplyDeleteTolgusevaba elu tagamine tundub tüdruklaste puhul raskemgi kui poisslastel. Poiste puhul jätkub sageli sellest, et nad ise ausad ja lugupidamiseväärilised on, tüdrukutega ... võib juhtuda see, mis juhtus ühe mu tuttavaga (lahutus ja lähenemiskeeld on vist juba saadud, aga kes seda kuus aastat tagasi aimata oskas).
Ma siin omaette vahel mõtisklen eksistentsiaalsete küsimuste üle, näiteks, kelleks ma lähemate aastakümnete jooksul saada tahan ... ja ilmselt tahan lisaks muudele omadustele saada ka emaks, kellega ka suuremad lapsed räägivad ja kelle juurde nad julgevad tulla kõigi, ka isekorraldatud hädadega. Esialgu Jõugu Juht ja Lillebror veel räägivad, Unistaja kulgeb jätkuvalt teistest erinevas dimensioonis ja kardetavasti sinna jääbki, nii et tema elusündmustest saame teada peamiselt kõrvaltvaatajate käest.