CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, August 30, 2014

Tolmulestade batuut

Voodite peal hüpata ei tohi. See on meie kodu kindel reegel, sest mõne voodi lõhuks selline kohtlemine lihtsalt ära ja astmaatikust issiga peres on igasugune tolmulendamine väga ebasoovitatav.

Küll aga tohib harjutada kukerpalle ja saltosid ... kahe igivana kušeti peal, mida me kaminasaalis külaliste vooditena hoiame. Üks neist osteti Raatuse tänava (pole aimugi, mis selle tänava nimi siis oli, kes mäletab?) mööbli-kaarhallist siis, kui siitblogija oli Lillebrori-vanune. Igasugused tolmuimejad ja vaibaklopitsad pole selle seest siiani nii palju tolmu välja saanud, kui nüüd kolm vaimustunult kehalise kasvatusega tegelevat poisslast.

Elame üle, aga ilmselt tuleks kusagilt hankida mõned spordimatid, need on ehk loomu poolest vähem tolmused.

Tolmulestade batuudiks nimetas selle ürituse Jõugu Juht. Tegelikult oleks vist õigem poisid kušettidega õue käsutada, aga Mees värvis just ära eesukse, mille kaudu neid transportida saaks ...

Tuesday, August 26, 2014

Meie koduõppemõtteid. Esialgu.

Lugesin just FB koduõppefoorumist üht seisukohavõttu, et koduõppelaps peab riikliku õppekava nõuetest täitma miinimumi ja rohkem pole vajagi. Mnjah.

Mul on kuidagi jäänud mulje, et Eesti koduõppekogukond kisub kangesti waldorf-õppe suunas ja näiteks varakult lugemaõpetamist peetakse täiesti tarbetuks nähtuseks. Mitte et ma oleksin siiani väga paljude koduõppeperedega päriselus kohtunud, mulje on puhtalt blogosfääri ja sellesama FB grupi kaudu tekkinud, nii et see võib vabalt vale olla.

Noh, meiepere maailmavaatesse teadlik waldorfmetoodikate kasutamine ära ei mahu. Eks oma osa ole ka nendel jutlusemahus tekstidel, mida üks sõber lahkelt FB-s jagas - et mis see waldorf konservatiivse kristlase seisukohast tegelikult olevat -, aga nagu ma siin ja kus iganes mujal varemgi öelnud olen, mäkerdajad ja mätserdajad me ei ole, kunsti ja draama kaudu ei suuda ega taha siin majas keegi midagi õpetada.

Vabaõpe ei pidavat autistlikele lastele sobima, nii et vähemalt Unistaja vajab kindlasti ka koduõppel hästi konkreetseid raame - ja õigluse huvides peaksid need siis ka teistel olema. Eks me näeme, mida meile koolist räägitakse, on lootust, et iganädalast aruandmist siiski nõudma ei hakata (nagu üks pedagoogist sõbranna kusagil näinud oli).

Kui aga kooli nõudmised kõrvale jätta, siis mina emana ja haridustöötajana (köh) olen kogenud, et kuigi riik nõuab kõigilt inimestelt põhihariduse omandamist, on eluks hädavajalik sellest haridusest ainult umbes kahe esimese kooliastme osa. Tähendab, mis puutub matemaatikasse ja emakeelde. Loodus, ajalugu, muusika ja nii edasi on niiehknii isikliku silmaringi ja maailmapildi laiendamise mõttes vajalikud, aga tegelikult ei juhtu inimesega üldjuhul mitte midagi eluohtlikku, kui ta tammel ja vahtral vahet ei tee. Piinlik võiks küll olla, aga häbi kätte suremist juhtub teatavasti harva. Samas on igasugused orjastavad töölepingud võimalikud ainult siis, kui inimese funktsionaalne lugemisoskus on puudulik, ja lagedakslaenamine nii mõnelgi juhul arvutamisoskuse probleem.

Lugemisega on paraku selline lugu, et millegipärast peetakse eesti last märkimisväärselt rumalaks ja seal koduõppefoorumiski on avaldatud arvamust, et küll peavad lapsed vara tähti tundma, juba seitsmeaastaselt! No ma ei tea. Võib-olla on maailmas terve hulk lapsi, kes hakkavadki alles kaheksa-üheksa-aastaselt kohe lugema ja suudavad lugemisest vaimustuda, aga oma laste ja õpilaste puhul olen näinud, et seitsmeaastane poiss ei taha lugeda aabitsalugusid poisist ja tüdrukust ja punasest pallist. Seitsmeaastane poiss tahab, et oleks mürts ja kärts, lohe ja mõõgamehed. Kui lugu on põnev või last kuidagi kõnetab, siis on ka lugemine tore, muidu ... Karl Karlep on ühes oma raamatus öelnud, et normintellektiga viieaastane laps on võimeline lugema õppima. Ega siis selle all paksude teoste lugemist ei mõelda! Lillebrorile ongi praegu põnevad lihtsa keele ja lihtsa lauseehitusega raamatud, just sellised aabitsajutud, mida lugemaõppimisega ilmselt hiljaks jäänud Jõugu Juht kuidagi lugemisväärseks pidada ei suutnud. Praegu loeb JJ küll tõesti hea meelega ja põnevusega, aga mis vaev oli talle selgeks teha, et esialgu võibki põhiaeg kuluda sõnade kokkulugemisele, põnevaks läheb asi ikka hiljem. Sarnane on olukord Unistajaga, kuigi hoopis teistel põhjustel. Unistaja hakkas küll sõnu kokku lugema viie aasta ja kahe kuu vanusena, aasta nooremana kui JJ, aga edasine areng on olnud aeglane ja keeruline. Unistaja armastab lugeda raamatuid, mille sisu ta juba teab, see tekitab ilmselt turvatunnet - ja kui näiteks kõik a-s, s-i ja u-d sisaldavad sõnad loetakse süstemaatiliselt "asutamiseks", ongi hirmus raske tundmatu teose sisust aimu saada. Treenime muidugi edasi, küll saavad nendest asutamistest kord ka austamised ja astumised, areng siiski tasapisi toimub. Näiteks õppis Unistaja suvelugemise käigus poolitatud sõnade pooli omavahel kokku panema, kevadel ta seda veel ei osanud.

Matemaatikaga on ka nagu on. Kui palju on lapsi, kes saavad päris krõbedat taskuraha, aga selle kulutamist planeerida ei oska. Ja tõeliselt hale on koolikohvikus näha esimese klassi lapsi, kes ulatavad puhvetidaamile peotäie sente ja küsivad, mida selle eest saab, ma ei tea, kui palju mul raha on. Õpetasin kunagi väga ammu seltskonda keskharitud inimesi, kes saja piires arvutamiseks kraamisid nagu üks mees välja taskuarvutid ja telefonid. Nii ei peaks see asi ju olema!

Loodus, ajalugu, maateadus, muusika ja muud silmaringi-ained on muidugi sedasorti asi, mis ühes heas koduõppeperes peaks lihtsalt niisama juhtuma. Meil on jälle probleem selles, et kui JJ ja Lillebror huviga kuulavad, mida emme ja issi maailmast räägivad, laseb Unistaja kogu jutul sageli endast üle voolata, nii on temast küllalt suur osa juba räägitud jutte mööda läinud. Viimasel ajal olen siiski rõõmuga märganud, et ka Unistaja kuulab huviga ja arutleb kaasa. Praktilisi ülesandeid saab teha võimalust mööda kodus, Linnas ja kus iganes sobivas kohas, ja ma olen täiesti veendunud, et tänu üle-eelmisel suvel mängitud riigipiirimängudele (näiteks Valga Rimi juures on see väga lihtne ja lõbus) on kõigil kolmel olemas ettekujutus, kuidas üks riik Euroopa Liidus teiseks üle läheb ja kuidas need piirid välja näevad, ei ole sugugi tarvis oodata inimeseõpetuse, geograafia või ühiskonnaõpetuse tunnini, et seda "ametlikult" teada saada. Maakaartide lugemisega on esialgu veel natuke raskusi, aga siiski mitte nii palju, kui riiklik õppekava ette näeb.

Niisiis, meie peres peame vajalikuks kuni umbes kuuenda klassini lastele selgeks õpetada maksimumi ja rohkem veel. Huvi korral võib maksimumi õppida hiljem ka. :) Eesmärk ei ole hinne, vaid oskus ja arusaamine. Millistest mujalilmas populaarsetest koduõppeprogrammidest šnitti võtta, pole esialgu veel selge - aga ilmselt me ainult Eesti riikliku õppekavaga ei piirdu, koduõppelastega on võimalusi palju rohkem ja põnevamalt tegutseda.

Sunday, August 24, 2014

"See pole aus ...

... et suvi tuleb jälle alles pärast talve!" kurtis Lillebror täna vanaemale põue ja oli natuke häiritud teadasaamisest, et lühikeste pükste ja paljaste varvaste aeg, meres ujumisest rääkimata, on selleks aastaks ilmselt läbi. Muidugi, märkimisväärselt sagedaste kõrvapõletikega last hoitakse talviti pigem toas ja üldse on ka suveriiete kandmine poisslaste meelest ülearune.

Selles kliimas siin kiputakse suve üle tähtsustama, isegi siis, kui seda meile nii häbiväärselt vähe aega antakse. Või just sellepärast, ei tea. Mina pole kunagi aru saanud, miks peavad tõsised patrioodid Eesti suureks väärtuseks nelja aastaaega. Kui see, mida mina talveks nimetan, kestab hullemal juhul seitse ja pool kuud, ja suvi on mõnikord napilt kuupikkune, tekib ühest tüdimus ja teist ei jõua nautima hakatagi, kui see juba läbi on. Tõsi, antud juhul oli nautimisega niiehknii raskusi, energia kulus peamiselt lõõtsutamise peale. Huvitav, kas Cornwallis või Bretagne'is on suved rahumeelsemad ja talved tagasihoidlikumad? Maailmas peab ju olema mõni paik, mille kliima nii mulle, Mehele kui kõigile kolmele lapsukesele sobib, kassidest rääkimata.

Erinevalt ühest sõberperest me suuremaid suveplaane ei teinud ega kavatsenud tervet BigMaci korraga ära süüa, aga meie arvates peaks suvel saama:
  • meres ujumas käia, eelistatavalt suurte lainetega - linnuke;
  • liivalosse ehitada - linnuke;
  • mingis põnevas paigas käia - linnuke, lastel oli Kuressaare lossis põnev;
  • maasikaid süüa - linnuke;
  • sõpradel külas käia - linnuke, saimenäiteks külastada päriselu Jäneseurgu;
  • ise külalisi vastu võtta - jäi sel aastal kõhnapoolseks, aga vaskpillipuhujad Moldovast ja Üks Koolisõber vähemalt käisid;
  • maja ees pargis süüa hommikust, lõunat ja õhtusööki - linnuke, aga oleks võinud rohkem, lihtsalt ilm on liiga palav või liiga külm või liiga märg;
  • vabaõhukontserdil käia - linnuke, Vanemuise sümfooniaorkestri kontserdil käisime;
  • öösel ujumas käia - linnuke, sel aastal oli taas piisavalt palav, et seda ette võtta;
  • hommikuti kaua magada - eee, kuni see maja sisaldab varakult (juba kell pool kaheksa!) tirisevat Lillebrori, ei tule sellest vähemalt suurtel vendadel palju välja;
  • maja edasi ehitada - eee. Mees tegi hädavajalikke müüritöid küll jah, ja õlitas ära mõned seni alasti olnud puitpinnad, aga sel aastal nagu ei tulnud inspiratsiooni peale;
  • sageli jäätist süüa - linnuke;
  • talvevarusid koguda - linnuke, midagi ikka koguneb;
  • seeni korjata - linnuke, üle aastate käisime Mehega kahekesi metsas, muidu ma käin üksi;
  • aiatöid teha - linnuke, mul on nüüd kolm uut maasikapeenart;
  • reisimas käia - ee. Eesti-sisene reisimine klassifitseerub meie jaoks kohalikuks liikumiseks, nii et selles osas on hetkel olukord puudulik. Äkki teeme seda hoopis talvel?
  • midagi kindlasti veel, mis praegu meelde ei tule.
Meie arvates ei peaks suvel juhtuma, et:
  • keegi saab rästikult hammustada. Jõugu Juht sai.
  • keegi saab herilaselt nõelata. Unistaja sai ja selgus, et ta on herilasemürgi vastu tugevalt allergiline.
  • mingid head plaanid meist sõltumatutel asjaoludel aia taha lähevad. Reisiplaan läks.
  • lapsed koos vanematega telkimas käies üldse käituda ei oska. Juhtus, telk annab võltsi privaatsustunde, aga vanemad teises telgis ehmuvad paraku ärkvele, kui viieaastane seltsimees otsustab koduvanavallatult varajast hommikut metsiku kriiskamisega alustada - sest vanem vend oli unes ennast tema madratsile keeranud,
  • hetkel anonüümseks jääv viieaastane laps suurema osa suvest vingudes ja jonnides veedab. Ei tea, mis kriis sellel Lillebroril anonüümsel viieaastasel lapsel praegu on.
Veel on ees loodetavasti mitmed seene- ja mustikaretked (palavaga ei kannata metsas käia), Unistaja sünnipäev, esimene tõsisem ahjukütmine, tomati- ja porgandikorvid ja pihlakamoos. Talveni on veel veidi aega.

Friday, August 22, 2014

School's out! (for ever?)

Läbirääkimised Poiste Kooliga toimusid nii-öelda kaheteistkümnendal tunnil ja andsid teadmise, et nüüd ja praegu pole erilist mõtet sealt koolist koduõppele jääda. Läbirääkimised nii-öelda Issi Kooliga andsid teadmise, et nemad ise ka ei tea, kuidas asja korraldamine peaks välja nägema, ja teada saavad siis, kui meie jaoks võib olla hilja. Helistasin enda töökohta ehk Emme Kooli. Sain kätte ühe juhtkonna esindaja, kes lubas asja uurida ja kohe teada anda. Vähem kui kümne minuti pärast helistas sekretär ja käskis ruttu-ruttu kohale tulla, kella üheni on inimesed majas, siis minnakse mingit asja ajama. Kell oli üksteist läbi.

Kell veerand üks olid noormehed kooli vastu võetud ja koduõppeavaldus aktsepteeritud. Õppenõukogu kinnitusega ei pidavat õppealajuhataja sõnul probleemi olema, eks meil on neid isesuguseid ennegi olnud. Eks küsimusi tuleb, aga noh, hullem kui bakalaureusetöö kaitsmine ei saa ikka olla, küll ma üle elan.

Jõugu Juht läheb plaani järgi õpetaja Õunapuuhaldja klassi nimekirja, Unistaja õpetaja ... ilma hüüdnimeta, aga vaieldamatult suurepärase õpetaja klassi nimekirja. Ega nad seal oluliselt kohal käima ei hakka. Hakkavad hommikuti magama nii kaua, kuni on välja puhanud, koduõppima, paaris huviringis käima ja muidu küllaltki vaba elu elama. Eks me saame koolist mingid juhised, mis ja kuidas olema peab, aga esialgu me õppekavade täitmise pärast ei muretse. JJ võiks nii emakeeles kui matemaatikas ilmselt kolmanda klassi lõpetada, ja Unistaja on omadega ka enam-vähem järje peal. Inglise keeles on nad niigi jupi maad teistest ees (Poiste Koolis toimus inglise keele intensiivõpe esimesest päevast peale). Muusika ja kehalise kasvatuse osas ... selgub. Ei usu, et midagi väga õudset tuleb.

Ah et mis meile Poiste Koolis ei sobinud? Tjah, ega seal - kui nüüd harmoonilist keskmist arvutada - midagi väga erilist ei olnudki. Kool nagu kool, mõned asjad head ja väga head, mõned asja täitsa võimatud. Ehk selles viga oligi, et erakoolist võiks oodata midagi eralist-erilist, aga - ikka keskmisi arvutades - see kadus nagu ära. Meie lootus ja ootus oli, et lapsed saavad keskmisest mõnusamasse seltskonda: et sõprade kodudes on kord majas, koledusi ei tehta ja ehk mõnega on maailmavaadegi sama. JJ-ga enam-vähem nii läks, aga Unistaja ... Unistajale jäid koolist külge koledad sõnad ja hullem veel, pornokahjustus. Teisiti ei saa Unistaja viimase poole aasta käitumist tõlgendada. Ilmselt oli kodus räägitu ja vahelejäädu kõigest jäämäe veepealne osa. Tõsi, praeguseks on "käitumised" vististi lakanud, aga mis siis, kui ta läheb sinna seltskonda tagasi ja pornohuvilised sõbrad oma tarkuste jagamist jätkavad? Imeline Õpetaja ei jõua iga nurga taha kontrollima, kas kõik toimuv ja räägitav on ilus ja sobilik. No ja kuna tekkis võimalus, et kodus on õpetamisvõimeline lapsevanem (ja rahalised võimalused jällegi natuke kahanesid), ei tundunud enam mõttekas erakooli õppemaksu maksta.

Meil on tegelikult päris põnev ka, omavahel arutades räägib Mees muuseumipäevadest ja iseseisvalt konstrueeritavatest elektriasjandustest, mina räägin võimalusest ära kasutada botaanikaaeda ja igasuguseid pühapäevakoolide laste ja koduõppelaste sügispäevi. Asjassepuutuvad lapsed ei ole olukorrast vist veel päris täpselt aru saanud. Küll saavad.

Edit järgmisel päeval: Lisaks põnevusele tuleb mulle aeg-ajalt rõõmuga meelde, et me pääseme nüüd sügiskombitsjooni (Unistaja versioon sõnast "sügiskompositsioon") tekitamisest. Milline kergendus mitte-mätserdavale emale. Ma ei saa isegi sammaldunud oksa vaasi torgatud, rääkimata porgandite ja arooniate omavahelisest kunstipärasest kombineerimisest. Meil nimelt sel aastal eriti muid nn. sügisande pole ja ma kohe üldse ei oska toiduga mängida. Jah, kujutage ette, et üks kolme lapse ema ja tegelikult päris osav käsitöötegija võib kevadest saadik sügisese näituseosaluse pärast muretseda ... Aga minu materjalid on lõng ja tekstiil, toiduained käivad söömiseks.

Wednesday, August 20, 2014

Koduõpe juhtub

Üks asi on istuda laua taga ja teha mingeid kirjalikke ülesandeid. Mõne oskuse omendamiseks on see muidugi vajalik, lausa möödapääsmatu. Teine asi on istuda kus iganes, näiteks majaesises pargis muru peal ja harjutada lugemist. Ka see on vajalik, aga lugeda võib siis ja seal, kus sobib, soovi korral ka laua taga. Kolmas asi, aga miks mitte ka esimese jätk on omendada järjepidevalt ja enam-vähem iga päev. Ka see on mõnel oskuse puhul vajalik. Aga vahel ...

Juhtub koduõpe ise. Hommikusöögi juurde juhtus täna ühiskonnaõpetuse tund. Lillebror küsis, kas eestlane saab saada sakslaseks, ja sellest läks sujuvalt edasi jutt Angela Merkeli isikule, kantsleri ja peaministri võrdlusele ja presidendi funktsioonile erinevates riikides. Kuidagimoodi liikusime sellelt edasi sõdadele maailmas ja teisele maailmasõjale ning pärast pudrusöömise lõpetamist vaatasime arvutist pilte sõjapurustustest Tartus.

Lõunasöögi juurde juhtus loodusõpetus, mis taas Lillebrori ärgitusel muutus inimeseõpetuseks. Nimelt läks poole söömise pealt õues pimedaks ja kui ma nööril kuivanud pesu päästmast tulin, vehkis õues juba teabmitmes välk. See andis ainet arutluseks, kui ohtlik see välk ikka on ja mis siis saab, kui välk kuhugi sisse lööb ... Kuni Lillebror küsis: "Kas beebi sureb ära, kui ta ööseks õue unustatakse?" Nojah, siis me rääkisime laste hülgamisest ja lõpuks kuidagimoodi kaksikutest, kolmikutest ja nii edasi. Octomom'i pilte ma poistele siiski ei näidanud.

Lillebror on praegu suurepärases küsimuste küsimise eas ja tema mõtted viivad sageli ka suuremaid poisse huvitavate aruteludeni. Õnneks on tema teemad esialgu veel sellised, millele me oskame vastata. Jõugu Juht päris hiljuti, kas röövikud magavad. Vaat seda me tõesti ei tea.

Monday, August 18, 2014

Ups

Täna jäi tulemata üks külaline - jätame ta anonüümseks, eks ole -, kes läks eile abikaasaga tülli ja seetõttu ei suutnud temaga samas autos viibida. Neil ongi kombeks tülitsemise puhul paar päeva teineteist vältida.

Kuna lapsed ootasid kaht külalist, tuli seletada, et tüli ja nii. Seepeale küsis Jõugu Juht: "Kas teie ka mõnikord tülitsete?"

Ei osanud nutta ega naerda. Minule ei ole rahu, rõõm ja munakook (Friede, Freude, Eierkuchen - sks) eriti omased ja igasugusele enesekasvatusele vaatamata kärgin ja põrgin ma üsna sageli. Mees on küll maailma kõige rahulikum ja kannatlikum inimene, aga meil on vastastikku terve hulk igapäevaturtse, mis panevad Mehe häält tõstma ja mind jonnima*. Me küll ei lase päikest oma viha üle looja, vaid lepime hiljemalt voodis ikkagi ära. Eeee ... noh, diivan on liiga ebamugav, et sinna kolida, ja üsna võimatu on olla pikalt tülis inimesega, kellega tekki jagad. Isegi kui tekk on üüratult suur. Mida siis teie mõtlesite? Lapsed on neid kärkimisi ja kehva komöödiafilmi itaalia perekonna stiilis karjumisi näinud küll, aga ... ilmselt ei pea JJ seda tülitsemiseks.

Peaks vist rohkem palvetama ja vähem Mehele vastu vaidlema, enne kui ta aru saab, et see, mida meie teeme, on ka tülitsemine.

__________
*näide: Mees on oma üldisest ümarvormist hoolimata väga tugev. Mina olin ka enne kroonilise liigesepõletiku saabumist märkimisväärselt nõrkade kätega. 13 kooseluaastat ei ole Mehele õpetanud, et minust ei ole mitte ühegi, ütleme, veetoru paigalhoidjat - kui Mees torutangidega kee-eee-eerab -, aga ta vajab ehitus- ja remonttöödel abi ja nii ma saan ühtelugu pahandada, miks ma ei hoia piisavalt tugevalt. No ei jõua ju! Mees ei saa sellest aru ja mina ei saa aru, kuidas ta ikka veel aru ei saa. Muidugi, kestvusaladel nagu maakaevamine ja puukandmine olen mina edukam, aga need ei nõua mitte suurt hästisihitud jõudu, vaid jonni ja sihikindlust.

Thursday, August 14, 2014

Kodus või koolis, selles on küsimus

Koolile mõtlemine augusti esimeses pooles olevat sündsusetu. Nõus. Ainult et augusti teise poole alguses peab olema selge, kus ja mis kujul lapsed õppimist jätkavad. Meil täna veel ei ole.

Lillebror on koduõppelaps. Lasteaiakohta pole talle pakutud ja ega me eriti ei tahaks ka. Temaga muret pole, viiestel pole riigi ees mingeid kohustusi.

Jõugu Juht on vastupidav, sotsiaalne ja äärmiselt teadmishimuline. Tema puhul toimib lausa vabaõpe. Hetkel omendab ta peamiselt Sigatüüka koolis toimuvaid seiklusi (alustas üleeile HP kuuenda osa lugemist), aga teeb ka mitmesuguseid loodusteaduslikke avastusi ja füüsikaeksperimente. Ühel lõpmata palaval puukandmise-päeval veeämbriga mängides avastas ta tsentrifugaaljõu ja gravitatsiooni omavahelise toimimise - ja õnneks on olemas issi, kes oskab seletada, kuidas kiiresti keerutatavas ämbris vesi alles püsib, kuigi ämbril käib vahepeal põhi ülespidi. Suunatud õppimisega saab ta kah hakkama, ükskõik, kus seda siis korraldada.

Unistaja ... on Unustaja. Kui pidevalt tööd ei tee, siis unustab kõik. Õnneks on matemaatikas mingi põhi tekkinud (lugemist me harjutame niigi igapäevaselt), aga kui küsida, kui palju rohkem kollaseid pliiatseid on Villul - oli selline tekstülesanne, Katil on 11 ja Villul 15 kollast pliiatsit -, jookseb tehte kirjapanemisel täiesti kokku. Kevadel nagu veel mäletas, mis seos tema tervel talupojamõistusel ja korrektsel üleskirjutamisel on. Lugemisega läheb põhiaur sõnade kokkusaamisele, arusaamisele Unistaja jätkuvalt veel eriti rõhku ei pane. Teise klassi koolitempo tekitab natuke muret. Või siis natuke rohkem kui natuke.

Pere ennustatav logistika on ka sel sügisel natuke nagu teistsugune. Kui ainus põhjus kogu kamp kell kolmveerand seitse maast lahti lüüa ja autoga linna sõita on Kool, siis tekib tõsine küsimus, kas see ikka on hea mõte - eriti kuna kamp tahaks loomu poolest tunnijagu kauem magada (väsinud laps ei ole ei hea ega kiiresti omendav laps) ja kodust väljas töötav lapsevanem saaks edasi-tagasi käia ka maaliinibussiga. Ühe inimese bussipilet on aga märgatavalt odavam kui autoga linna ja tagasi sõitmine ja see on meile praegu väga oluline, kuni kodus töötava lapsevanema sissetulek piisavalt stabiilseks ja tõsiseltvõetavaks muutub.

Muidugi tuleks siis lahendada oskusainete küsimus. Kunstkäsitööd teha saame kodus ka. Ma olen küll vägagi mittemätserdav ema, aga selge eesmärgi nimel võib ära kannatada, oskustes küsimust ei ole. Sporti teevad kõik noormehed loomu poolest niigi, peamiselt puu otsas. Eks Mees võib neile natuke lõuatõmbamisekohti ja korvirõngaid ka tekitada. Poiste Koolis pööratakse küll kehalisele kasvatusele minu meelest ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu, aga eks see ole vist uue õppekava üldine viga. Muusika on keerulisem. Mina ei laula, Mees ka mitte, ja muusikakoolide mõttest ei saa me üldse aru. Klaveri tunnid oleks iseenesest toredad, aga mitte sõpradelt kuuldud muusikakooli-mahus, palun.

Muidugi on laste koolispidamine väga mugav. Mitu tundi päevas on kellegi teise poolt ära sisustatud. Samas on see sisustamine nii nagu on - ka parimate õpetajate tundides on kiirematel igavavõitu, aeglasematel raske, ja piisava tähelepanuta jäävad enam-vähem võrdselt kõik. Õpetajal ei ole lihtsalt võimalik kohandada klassi tempot iga lapse arengule sobivaks ja igaühe iseseisvat tööd piisavalt kontrollida. Meie laste puhul on selge, et JJ-ga tuleb hakata taas tegema etteütlust ja muid emakeeleülesandeid - töö kõrvalt? Unistajaga oleks aga vaja istuda mitmel õhtul nädalas, et koolis õpitu ka Unistajani jõuaks. Töö kõrvalt? Pluss Unistaja klassist koju tulnud käitumisprobleemid, millest hakkame alles nüüd, koolivaheaja lõpupoole lahti saama. Ei ole kahjuks põhjust arvata, et Unistaja uuel õppeaastal neid uuesti ei omenda ...

Mõned päevad on veel lõpliku otsuse langetamiseks aega ...