Üks asi on istuda laua taga ja teha mingeid kirjalikke ülesandeid. Mõne oskuse omendamiseks on see muidugi vajalik, lausa möödapääsmatu. Teine asi on istuda kus iganes, näiteks majaesises pargis muru peal ja harjutada lugemist. Ka see on vajalik, aga lugeda võib siis ja seal, kus sobib, soovi korral ka laua taga. Kolmas asi, aga miks mitte ka esimese jätk on omendada järjepidevalt ja enam-vähem iga päev. Ka see on mõnel oskuse puhul vajalik. Aga vahel ...
Juhtub koduõpe ise. Hommikusöögi juurde juhtus täna ühiskonnaõpetuse tund. Lillebror küsis, kas eestlane saab saada sakslaseks, ja sellest läks sujuvalt edasi jutt Angela Merkeli isikule, kantsleri ja peaministri võrdlusele ja presidendi funktsioonile erinevates riikides. Kuidagimoodi liikusime sellelt edasi sõdadele maailmas ja teisele maailmasõjale ning pärast pudrusöömise lõpetamist vaatasime arvutist pilte sõjapurustustest Tartus.
Lõunasöögi juurde juhtus loodusõpetus, mis taas Lillebrori ärgitusel muutus inimeseõpetuseks. Nimelt läks poole söömise pealt õues pimedaks ja kui ma nööril kuivanud pesu päästmast tulin, vehkis õues juba teabmitmes välk. See andis ainet arutluseks, kui ohtlik see välk ikka on ja mis siis saab, kui välk kuhugi sisse lööb ... Kuni Lillebror küsis: "Kas beebi sureb ära, kui ta ööseks õue unustatakse?" Nojah, siis me rääkisime laste hülgamisest ja lõpuks kuidagimoodi kaksikutest, kolmikutest ja nii edasi. Octomom'i pilte ma poistele siiski ei näidanud.
Lillebror on praegu suurepärases küsimuste küsimise eas ja tema mõtted viivad sageli ka suuremaid poisse huvitavate aruteludeni. Õnneks on tema teemad esialgu veel sellised, millele me oskame vastata. Jõugu Juht päris hiljuti, kas röövikud magavad. Vaat seda me tõesti ei tea.
No comments:
Post a Comment