Thursday, August 14, 2014

Kodus või koolis, selles on küsimus

Koolile mõtlemine augusti esimeses pooles olevat sündsusetu. Nõus. Ainult et augusti teise poole alguses peab olema selge, kus ja mis kujul lapsed õppimist jätkavad. Meil täna veel ei ole.

Lillebror on koduõppelaps. Lasteaiakohta pole talle pakutud ja ega me eriti ei tahaks ka. Temaga muret pole, viiestel pole riigi ees mingeid kohustusi.

Jõugu Juht on vastupidav, sotsiaalne ja äärmiselt teadmishimuline. Tema puhul toimib lausa vabaõpe. Hetkel omendab ta peamiselt Sigatüüka koolis toimuvaid seiklusi (alustas üleeile HP kuuenda osa lugemist), aga teeb ka mitmesuguseid loodusteaduslikke avastusi ja füüsikaeksperimente. Ühel lõpmata palaval puukandmise-päeval veeämbriga mängides avastas ta tsentrifugaaljõu ja gravitatsiooni omavahelise toimimise - ja õnneks on olemas issi, kes oskab seletada, kuidas kiiresti keerutatavas ämbris vesi alles püsib, kuigi ämbril käib vahepeal põhi ülespidi. Suunatud õppimisega saab ta kah hakkama, ükskõik, kus seda siis korraldada.

Unistaja ... on Unustaja. Kui pidevalt tööd ei tee, siis unustab kõik. Õnneks on matemaatikas mingi põhi tekkinud (lugemist me harjutame niigi igapäevaselt), aga kui küsida, kui palju rohkem kollaseid pliiatseid on Villul - oli selline tekstülesanne, Katil on 11 ja Villul 15 kollast pliiatsit -, jookseb tehte kirjapanemisel täiesti kokku. Kevadel nagu veel mäletas, mis seos tema tervel talupojamõistusel ja korrektsel üleskirjutamisel on. Lugemisega läheb põhiaur sõnade kokkusaamisele, arusaamisele Unistaja jätkuvalt veel eriti rõhku ei pane. Teise klassi koolitempo tekitab natuke muret. Või siis natuke rohkem kui natuke.

Pere ennustatav logistika on ka sel sügisel natuke nagu teistsugune. Kui ainus põhjus kogu kamp kell kolmveerand seitse maast lahti lüüa ja autoga linna sõita on Kool, siis tekib tõsine küsimus, kas see ikka on hea mõte - eriti kuna kamp tahaks loomu poolest tunnijagu kauem magada (väsinud laps ei ole ei hea ega kiiresti omendav laps) ja kodust väljas töötav lapsevanem saaks edasi-tagasi käia ka maaliinibussiga. Ühe inimese bussipilet on aga märgatavalt odavam kui autoga linna ja tagasi sõitmine ja see on meile praegu väga oluline, kuni kodus töötava lapsevanema sissetulek piisavalt stabiilseks ja tõsiseltvõetavaks muutub.

Muidugi tuleks siis lahendada oskusainete küsimus. Kunstkäsitööd teha saame kodus ka. Ma olen küll vägagi mittemätserdav ema, aga selge eesmärgi nimel võib ära kannatada, oskustes küsimust ei ole. Sporti teevad kõik noormehed loomu poolest niigi, peamiselt puu otsas. Eks Mees võib neile natuke lõuatõmbamisekohti ja korvirõngaid ka tekitada. Poiste Koolis pööratakse küll kehalisele kasvatusele minu meelest ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu, aga eks see ole vist uue õppekava üldine viga. Muusika on keerulisem. Mina ei laula, Mees ka mitte, ja muusikakoolide mõttest ei saa me üldse aru. Klaveri tunnid oleks iseenesest toredad, aga mitte sõpradelt kuuldud muusikakooli-mahus, palun.

Muidugi on laste koolispidamine väga mugav. Mitu tundi päevas on kellegi teise poolt ära sisustatud. Samas on see sisustamine nii nagu on - ka parimate õpetajate tundides on kiirematel igavavõitu, aeglasematel raske, ja piisava tähelepanuta jäävad enam-vähem võrdselt kõik. Õpetajal ei ole lihtsalt võimalik kohandada klassi tempot iga lapse arengule sobivaks ja igaühe iseseisvat tööd piisavalt kontrollida. Meie laste puhul on selge, et JJ-ga tuleb hakata taas tegema etteütlust ja muid emakeeleülesandeid - töö kõrvalt? Unistajaga oleks aga vaja istuda mitmel õhtul nädalas, et koolis õpitu ka Unistajani jõuaks. Töö kõrvalt? Pluss Unistaja klassist koju tulnud käitumisprobleemid, millest hakkame alles nüüd, koolivaheaja lõpupoole lahti saama. Ei ole kahjuks põhjust arvata, et Unistaja uuel õppeaastal neid uuesti ei omenda ...

Mõned päevad on veel lõpliku otsuse langetamiseks aega ...

No comments:

Post a Comment