Läbirääkimised Poiste Kooliga toimusid nii-öelda kaheteistkümnendal tunnil ja andsid teadmise, et nüüd ja praegu pole erilist mõtet sealt koolist koduõppele jääda. Läbirääkimised nii-öelda Issi Kooliga andsid teadmise, et nemad ise ka ei tea, kuidas asja korraldamine peaks välja nägema, ja teada saavad siis, kui meie jaoks võib olla hilja. Helistasin enda töökohta ehk Emme Kooli. Sain kätte ühe juhtkonna esindaja, kes lubas asja uurida ja kohe teada anda. Vähem kui kümne minuti pärast helistas sekretär ja käskis ruttu-ruttu kohale tulla, kella üheni on inimesed majas, siis minnakse mingit asja ajama. Kell oli üksteist läbi.
Kell veerand üks olid noormehed kooli vastu võetud ja koduõppeavaldus aktsepteeritud. Õppenõukogu kinnitusega ei pidavat õppealajuhataja sõnul probleemi olema, eks meil on neid isesuguseid ennegi olnud. Eks küsimusi tuleb, aga noh, hullem kui bakalaureusetöö kaitsmine ei saa ikka olla, küll ma üle elan.
Jõugu Juht läheb plaani järgi õpetaja Õunapuuhaldja klassi nimekirja, Unistaja õpetaja ... ilma hüüdnimeta, aga vaieldamatult suurepärase õpetaja klassi nimekirja. Ega nad seal oluliselt kohal käima ei hakka. Hakkavad hommikuti magama nii kaua, kuni on välja puhanud, koduõppima, paaris huviringis käima ja muidu küllaltki vaba elu elama. Eks me saame koolist mingid juhised, mis ja kuidas olema peab, aga esialgu me õppekavade täitmise pärast ei muretse. JJ võiks nii emakeeles kui matemaatikas ilmselt kolmanda klassi lõpetada, ja Unistaja on omadega ka enam-vähem järje peal. Inglise keeles on nad niigi jupi maad teistest ees (Poiste Koolis toimus inglise keele intensiivõpe esimesest päevast peale). Muusika ja kehalise kasvatuse osas ... selgub. Ei usu, et midagi väga õudset tuleb.
Ah et mis meile Poiste Koolis ei sobinud? Tjah, ega seal - kui nüüd harmoonilist keskmist arvutada - midagi väga erilist ei olnudki. Kool nagu kool, mõned asjad head ja väga head, mõned asja täitsa võimatud. Ehk selles viga oligi, et erakoolist võiks oodata midagi eralist-erilist, aga - ikka keskmisi arvutades - see kadus nagu ära. Meie lootus ja ootus oli, et lapsed saavad keskmisest mõnusamasse seltskonda: et sõprade kodudes on kord majas, koledusi ei tehta ja ehk mõnega on maailmavaadegi sama. JJ-ga enam-vähem nii läks, aga Unistaja ... Unistajale jäid koolist külge koledad sõnad ja hullem veel, pornokahjustus. Teisiti ei saa Unistaja viimase poole aasta käitumist tõlgendada. Ilmselt oli kodus räägitu ja vahelejäädu kõigest jäämäe veepealne osa. Tõsi, praeguseks on "käitumised" vististi lakanud, aga mis siis, kui ta läheb sinna seltskonda tagasi ja pornohuvilised sõbrad oma tarkuste jagamist jätkavad? Imeline Õpetaja ei jõua iga nurga taha kontrollima, kas kõik toimuv ja räägitav on ilus ja sobilik. No ja kuna tekkis võimalus, et kodus on õpetamisvõimeline lapsevanem (ja rahalised võimalused jällegi natuke kahanesid), ei tundunud enam mõttekas erakooli õppemaksu maksta.
Meil on tegelikult päris põnev ka, omavahel arutades räägib Mees muuseumipäevadest ja iseseisvalt konstrueeritavatest elektriasjandustest, mina räägin võimalusest ära kasutada botaanikaaeda ja igasuguseid pühapäevakoolide laste ja koduõppelaste sügispäevi. Asjassepuutuvad lapsed ei ole olukorrast vist veel päris täpselt aru saanud. Küll saavad.
Edit järgmisel päeval: Lisaks põnevusele tuleb mulle aeg-ajalt rõõmuga meelde, et me pääseme nüüd sügiskombitsjooni (Unistaja versioon sõnast "sügiskompositsioon") tekitamisest. Milline kergendus mitte-mätserdavale emale. Ma ei saa isegi sammaldunud oksa vaasi torgatud, rääkimata porgandite ja arooniate omavahelisest kunstipärasest kombineerimisest. Meil nimelt sel aastal eriti muid nn. sügisande pole ja ma kohe üldse ei oska toiduga mängida. Jah, kujutage ette, et üks kolme lapse ema ja tegelikult päris osav käsitöötegija võib kevadest saadik sügisese näituseosaluse pärast muretseda ... Aga minu materjalid on lõng ja tekstiil, toiduained käivad söömiseks.
No comments:
Post a Comment