Tuesday, September 30, 2014

Kui palju pidusid on hea?

Lillebror käis juubelil. Juubilariks oli Lillebrori Sõber, kelle pere on tagasihoidlik ja arukas, tähendab, pidu peeti kodus. Kõigepealt lasti lastel õues ennast natuke väsinuks rabeleda, siis suunati mehikesed (ja ilmselt ka Sõbra Väike Õde) tuppa söögile ja rahulikumalt mängima. Kõik mahtusid ära (Lillebrori Sõbra pere on head lambad, neil on päris pisike korter) ja Lillebror oli väga rahul, räägitakse, et teised lapsed ka.

Mind muutis mõtlikuks hoopis üks algselt pahandav fakt. Üks kutsututest olevat enne pidu kirikus Lillebrori Sõbra Emale ligi astunud ja teatanud, et kuna üritus toimub kodus, siis on seal niikuinii igav*, tema ei tule.

Nojah. Lillebrori Sõbra ja kodupidu-on-igav lapse sõprussuhte sügavust ma ei tea, aga mina ilmselt sureksin koha peal päris mitut surma, kui minu laps niimoodi klähviks. Tõenäoliselt tolle lapse äärmiselt armas ema samuti. Isegi arvesse võttes selle lapse üldse üsna keerulist iseloomakest (ei ole lihtne olla kolme täiskasvanu väike ja ühe põnni suur vend). Aga kui nüüd mõelda ... kui nüüd erinevaid asjaolusid silmas ja kõrvas pidada, siis on võimalik temast isegi aru saada.

Kodupidu põlanud laps käib lasteaias, pluss tal on sugulased ja sõbrad kirikust. Ma küll ei tea, kas nende rühmas on kombeks kõiki lapsi kutsuda, aga on kuuldud lasteaiarühmadest, kus õpetajad esitavadki nõude, et sünnipäevadel peavad osalema kõik rühma lapsed. Või ärgu siis kutsutagu kedagi. See teeb umbes 20 sünnipäeva aastas, pluss sugulaste peod, enda sünnipäev, lasteaiaväliste sõprade peod ... Üks ikka ägedam kui teine, pidusid peetakse mängutubades ja muuseumides, veeparkides ja loomaaias. Iseenesest pole midagi halba selles, kui pere soovib lapse sõpradele elamust pakkuda või ei mahu koju ära. Või ei jaksa sünnipäevalapse vanemad kodupeo tagajärgi koristada (isegi meie kasutasime Unistaja peol seekord ühekordseid nõusid!). Ainult et ... kas kõigi rühma/klassikaaslaste kutsumine justnagu ei devalveeri sünnipäevapeo mõistet ja sõpruse mõistet ka?

Eks olen minagi olnud siin või seal peol see laps, kelle peab kutsuma, sest noh, sugulane ju. Või see laps, kes kah kutsutakse, sest ema lubas kutsuda kümme külalist, aga mul on ainult seitse sõpra. Sellegipoolest oli kutsutud saamine eriline asi. Sünnipäevalaps tahtis just mind kutsuda. Iga lapse sünnipäevale ei kutsutud ja see oli täiesti normaalne. Muidugi ei olnud ka näoraamatut ega muid taolisi asju, kus sõbra tähendus on üldse midagi muud. Nojah, "erilisemate" laste puhul on ka selge, et neid kutsuti ja kutsutakse tänapäevalgi vähem, kui kogu rühma kutsumise sundust ei ole. Jõugu Juht on käinud üsna kindlasti kaks korda rohkem sünnipäevadel kui Unistaja. Ainult et ... selline ongi elu. On perioode, mil inimesel on vähem sõpru, on perioode, mil inimesel on rohkem sõpru. Mõne inimese sõprussuhted on pealiskaudsemad, mõnel on suhteid vähem, aga need on sügavamad. Igal juhul peaks laps kutse saamist hinnata oskama, sellepärast julgen arvata, et pigem olgu kutseid vähem, aga need tulgu südamest.

Kodupidu algselt põlanud laps läks ikkagi kohale ja tunnistas lõpuks, et pidu oli tore. Areneb. :) Ehk oli asi tõepoolest pidude ja kutsete ülekülluses?

________
*on mingi võimalus, et noormees lähtus Unistaja sünnipäevast, kus tõesti sisustasid lapsed ise suurema osa ajast - aga tal oli ka niimoodi lõbus.

Sunday, September 28, 2014

Poliitiline seisukohavõtt

Kuigi järgneval lingil asuv algatus on saanud tõuke ühest konkreetsest seaduseelnõust (ja me ei hakka siinkohal arutama, mis on selles seaduseelnõus õige ja mis vale, see on igaühe isikliku usu küsimus), saab seda laiendada väga paljudele riigipoolsetele otsustele viimaste aastate jooksul. Võimalik, et isegi aastakümne jooksul, ma enam ei mäleta, millal mulle mõni valitsuseliige aus ja lugupidamisevääriline tundus. Ju neid ikka rohkem on olnud kui see riigikogulane, kes päeval pärast tema poja narko- või alkotarbimise avalikuks saamist tagasi astus, aga ma hetkel tõesti ei tea.

Niisiis:

http://kuularahvast.ee/

Algatajaks vägagi lugupidamisevääriline, tark ja igapidi meeldiv inimene Tõnu Lehtsaar.

Ma ei ole kindlasti nõus sellega, kuidas Eestis seadusi vastu võetakse. Puudutagu need siis puuetega inimesi, perekonna mõistet või töö- ja puhkeaega. Ma ei ole nõus JOKK-lahendustega, mille käigus lammutatakse toimivaid süsteeme (koolide ühendamised, korrakaitse jne) ja mille üheks tagajärjeks on inimeste Eestist lahkumine. Ma ei ole nõus sellega, et nii mõnedki meie nii-öelda rahvaesindajad soovitavad nälgijatel leiva asemel kooki süüa. Kahjuks ma ei mäleta täpselt, kes viimati mingi taolise ütlemisega välja tuli, aga viimase nelja-viie kuu jooksul on vähemalt üks selline ütlemine meediast läbi jooksnud küll. Tõenäoliselt rohkem.

Mäletate multifilmi "Nõiamoor on vastu!"? Vaat mina tunnen juba ammu, et ma olen vastu. Ainult et eesti keele õigekirjaõppe ja Lillebrori tänavakingade ootamatu kahanemise - no nagu need lastejalatsid ikka kahanevad, äkki enam ei mahu jalga -, maasikapeenarde rajamise ja porgandi-püreesupi vahel pole tavaliselt aega tunda, et patriotism kipub koduväravast väljaspool otsa saama. Ma täna võtan selle aja ja lähen õmblen paar kikilipsu.

Wednesday, September 24, 2014

Kümme õhtusööki

Täna õhtul keetsin üle mitme aasta taas borši. Purki, et talvel oleks hea kiire võtta. Nüüd, kui supp purgis, hakkasin mõtisklema, et see kodune purgisupp on ikka üks ütlemata soodne söök.

  • Kuumuta potis pool liitrit õli. - Nojah, ilm on jõlekõle, pliiti on mõttekas kütta küll. Pool liitrit õli maksab ... mis ta nii väga maksab, ümmarguselt ühe euro, aga saab ka odavamalt.
  • Riivi köögikombainiga kilo peeti ja kilo porgandit, viska õli sisse. - Porgandid kasvavad meil iga ilmaga mühinal, peediga on raskusi, aga poes oli peet vist 60 senti kilo? Igatahes väga odav.
  • Haki kolm kilo kapsast, pane potti. - Kapsakilo oli nii umbes 20 senti. Veel odavam.
  • Lisa 5 spl soola, 200 grammi suhkrut, 5 loorberilehte ja 20 tera pipart. - Sool maksab vähe ja seda pruugitakse ka vähe korraga, suhkur on praegu ka imeodav, mis see 200 grammi maksaks ... 10-15 senti. Muud maitseained siginevad koju ikka tasahaaval ja kestavad kaua.
  • Las keeb 20 minutit.
  • Tükelda kilo tomateid. - Mina ei oleks mina, kui ma igal aastal tomateid ei kasvataks. Selle aasta saak on küll üks viletsamaid, aga borši jaoks oli kilo ikka võtta.
  • Tükelda kilo kurke. - Kurkidega varustab meid Vanaema. Need olid poes tõeliselt kallid, no ja praegu ei ole enam otseselt kurgihooaeg ka. Aga mõnel paremal aastal sobiks borši keeta augustis, kui kurgikilo on vist 60-70 senti - no ja muidu tuleb selle laari hind odav, ausalt.
  • Haki kilo sibulat. - Sibulad käisid ka köögikombainis, ma muidu ei ole nõus. Sibulate hind on poes mis? 40 senti kilo? 
  • Las keeb veel 20 minutit. - Keemine on hea, siis saab pliidile puid alla panna ja toad soojemaks.
  • Lisa 5 spl äädikat. - Tõepoolest, kui palju te ikka seda äädikat kasutate? Kurgimarineerimise ajal ostetud pudel kestab tegelikult päris kaua.
  • Lisa peotäis tilli. - Mida pole, seda pole. Poest unustasin ka vaadata. Kodune till on ammu roostes ja surnud, sellesuvine ilm kohe kuidagi ei sobinud.
  • Las keeb veel paar minutit. Maitse. Peab olema üpris vänge, sest söömiseks lahjendatakse seda põhja üks-ühele veega. Pane purki. Minul sai 10 kolmveerandliitrist purki täis.
Kui ma nüüd natukene arvutasin, siis sain tulemuseks, et üle neljakümne sendi ei saa üks perekondlik kodupurgiboršisöömine kuidagi maksta, eeldusel, et osa komponente on enda aias kasvanud. Kui muidugi lihapoolist ka tahta, siis tuleb vorsti-singi-keeduliha hind juurde, aga paljuke sedagi läheb ... Ja milline ajavõit, eks ole. 

Tuesday, September 23, 2014

Inspiratsioon

Ainult mõned aastad kulusidki, kuni ma taipasin, et peaks teiega jagama inspireerivaid blogisid mujalt. Ega ma siis kõige siinkirjutatava peale ise ei tule, ikka loen ja püüan õppust võtta targematelt.

Väike selgitus, mis on kusagil vasakul olevate linkide taga:

Frische Brise - nelja lapse ema Hamburgis. Harmoonia ja rahulolu.
Large Families On Purpose - üheksalapseline pere kusagil USAs. Kord ja süsteem. (hetkel on nende veebileht vist kellegi poolt rikutud, aga ma olen kindel, et see saadakse varsti korda)
Little Earthling Blog - pere, kus on kokku 14 last, neist 9 bioloogilised ja 5 adopteeritud. Noorim on Lillebroriga äravahetamiseni sarnane. :) Igapäevaelu.
Money Saving Mom - õpetusi, kuidas elada säästurežiimil. Hulgaliselt tasuta e-raamatute pakkumisi, tuleb ainult õigel päeval alla laadida, ja artikleid, kuidas üht või teist majanduslikult soovitatavat muutust saavutada. Huvitavaid artikleid on mõtet otsida ülemiselt siniselt ribalt, seal on kõik väga kenasti teemade kaupa jaotatud.
Muttis Nähkästchen - lapsevanemaks olemisest Austrias ja viimasel ajal ka sellest, kuidas elada koos Aspergeri-lapsega. Meie sõbrad.
Smockity Frocks - kaheksalapseline koduõppepere kusagil USAs. Igapäevaelu, kogemused ja lustlikud sündmused.
Soulemama - viie lapsega pere kusagil USAs. Harmoonia, lambad ja aed.
The Prudent Homemaker - seitsme lapsega pere Las Vegases. Väga arukas ja säästlik majandamine olukorras, kus toidu ostmine on sageli viimane prioriteet.
These Days In French Life - Prantsusmaale abiellunud ameeriklanna, kes tegeleb aktiivselt taas- ja ärakasutusega, koriluse ja rahavaba eluga.
family4travel - ühe saksa pere reisiblogi. Ka meie sõbrad.

Ah et eestikeelseid polegi? Tjah, eestikeelsed kokandusblogid on minu maitsele tihti liiga kõrgelennulised, hetkel aktiivseid koduõppeblogisid nagu ei teagi ja muiduelu-blogid on niisama armsad lugeda, nende nimekirja teen kunagi eraldi.

Monday, September 22, 2014

Üks mälestus

Ma olen väike. Kohe väga väike, arvatavasti kolmeaastane. On sügis ja ilm pilves, aga külm ei ole. Mul on minu väike-olemisest hoolimata ülesanne ja ma olen selle, maailma ja iseendaga väga rahul. Ma tohin minna pesukööki ja tuua sealt pihlamarju, ikka üks kobar korraga, ja seda kobarat vanaema-vanaisa voodil istudes puhastada. Ei tea, kuhu tuli panna kõlbmatud marjad ja kuhu kõlblikud, aga üks neist mahutitest oli valge kõrge servaga emailkauss.

Selles majas on juba 35 aastat midagi muud. Vanaema-vanaisa voodi visati välja 14 aastat tagasi, kui vanaema suri. Eks reformpõhi oligi ära vajunud, aga voodiraami oleks ehk veel saanud päästa ... Valge, kõrge servaga emailkauss on alles. On jälle sügis, aga mõnel pilvisel päeval ei ole külm, ja pihlamarjad vajavad endiselt puhastamist.

Ma lähen segan nüüd pliidi peal potis pihlamoosi.

Wednesday, September 17, 2014

Kõrvitsaquiche

Hiljuti leidsin Maksimarketist müügilt Hokkaido kõrvitsa, millest kirjutatakse natuke siin artikli lõpus ja pikemalt, aga inglise keeles siin. Põhimõtteliselt on tegu väikese kõrvitsaga, mis näeb ilus välja ja maitseb hästi. Erinevalt tavalisest kõrvitsast on hokkaidode koor õhuke ja söödav, aga viljaliha pole põrmugi vesine ega kiuline. Kuigi hokkaido lahkamine oli paras jõuproov ja võitlus, sest meile sattunud eksemplar oli kivikõva (pole aimugi, kas nad on alati nii kõvad või on mõni natukene pehmem), läks ta tükeldatud kujul vähese veega hautades sama ruttu pehmeks nagu iga muugi kõrvits, ja maitses tegelikult pareminigi.

Mina tegin oma hokkaidost quiche'i - ja palun ärge küsige, kuidas quiche eesti keeles on, ma ei mäleta!

Taina jaoks läks tarvis 200 g jahu, 100 g võid, 3 spl vett ja näputäis soola. See kõik tuli mätsida pallikeseks ja soovitatav oleks natukeseks ajaks külmkappi panna (huvitav, kuidas kõigil neil retseptikirjutajatel külmkapis nii palju ruumi on?). Pärast tuleb tainas muidugi vormi põhja lapikuks venitada ja vaadata, et servad ka jääksid. Võib väga õhukeselt.

Täidise tarbeks tükelda kõigepealt oma kõrvits. Kui on hokkaido, siis on üks paras, kui muidukõrvits, siis arvesta tükke umbes kilo jagu. Haki ka üks sibul ja suurem peotäis sinki. Hauta seda kõike pannil, mina lisasin natuke vett ka, sest hokkaido kippus esialgu vägisi pruuniks minema, hoopiski mitte pehmeks.

Eraldi kausis klopi segi täismehe peotäis (või kaks) riivitud juustu, kaks muna, 200-300 g hapukoort ja kui on, siis ka pool tassi vahukoort. Mul vahukoort polnud, aga sai ikka kena. Lisa juustu-muna-kooresegule näiteks soola ja tüümiani, aga võib ka pipart, muskaatpähklit, basiilikut - kuidas meeldib. Nüüd sega muna-juustusegu kõrvitsa-singiseguga ja tõsta kõik taina peale vormi. Soovitatav on kasutada suuremat sorti tordivormi, sest seda kõike on palju.

Lõpuks läheb vormitäis 200'C juurde ahju ja veedab seal umbes 45 minutit. Isegi Lillebror ütles, et talle maitseb see nii väga!

Tuesday, September 16, 2014

Seeneprojekt

Koduõppe käigus tuleb ära kasutada kõik olemasolevad ressursid. Kohalik seenemets sobib suurepäraselt loodusõpetuse tunniks. Mees käis poistega metsas. Korjati hulk tuttavaid seeni, peamiselt pilvikuid, kitsemampleid ja männiriisikaid. Mingi hulk seeni pildistati üles ja hiljem teevad noormehed piltidest PowerPointi esitluse. Kellele seda esitleda, on teadmata - aga oskus saab omendatud ja see on peamine.

Lisaks tuttavatele seentele korjati ka seltskond tundmatuid seeni. Tuvastasime kodus põdramokad - Vanaema lubas nendega midagi ette võtta - ja tavavahelikud, mis lõhnasid kuidagi imalalt, järelikult vups prügikotti. (ma tean küll, et tavavahelik sünnib põhimõtteliselt süüa, aga imal lõhn häirib). Hetkel on tuvastamata mingi heinik - ma oletan - ja kõrgese moodi asi. Lillebror uuris seeneraamatut, püüdes anda oma panust tundmatutele seentele nimeandmisel. Teatmeteostega ümberkäimine on talle veel keeruline. Lappas siit, lappas sealt, luges juhuslikke nimetusi, kurtis, et ei saa ladina keelest aru, ja siis hakkas naerma: "Oi, mürgel! Mürgeldav seen!" Kaashäälikute lugemisega tuleb veel tööd teha.


Monday, September 8, 2014

Ja mida inimesed ütlevad

Koduõpe on meie arvates täiesti normaalne nähtus, aga Eesti ühiskonnas täiesti ilmselt mitte. Eks me ole seda teemat ka juba mitu aastat uurinud ja endale "söödavaks" mõelnud.

Kindlasti kõige kahetsusväärsem reaktsioon koduõppe ideele kui niisugusele tuli aastaid tagasi ühelt muidu täiesti lugupidamisvääriliselt ametiõelt: "Einoh, koduõpe võib ju olla, aga selle eesmärk peaks ikkagi olema laps võimalikult kiiresti normaalsesse kooliellu tagasi saada." Minu piiksatuse peale, et ee, koduõpe kui pere elustiil, kolleeg ainult ümahtas ja keskendus aknatagusele (olime parajasti oma ainesektsiooniga kusagil Lõuna-Eestis liikvel).

Meie pere praeguse olukorraga on nii ja naa. Mõned sõbrad kiidavad ja patsutavad õlale. Et meil on nüüd päris oma kodukool ja üldse, oi ma teeks ka, aga minu lapsed minuga ei õpi. Viimast ütles üks äärmiselt võimekas ema, kelle lapsed kindlasti õpiksid, neil lihtsalt pole koduõppimise kogemust ega harjumust, ja tundub, et kooliga on kah kõvasti vedanud. Mõned teevad suured silmad ja on positiivselt jahmunud. Otse pole keegi öelnud, et küll teie lapsed nüüd rumalateks jäävad. :)

Üks natuke uuem sõber püüdis meid küll armsasti oma maailmapildi normaalsusse mahutada: "Aga selle väikese panid ikka lasteaeda, eks ole, ega tema ju niisama kodus olla ei tohi?" Ei pannud, Lillebrorile ei pakutud üldse lasteaiakohta ja ega me ei tahtnud ka.

Kolleegidega on natuke teisiti. Tööl ajame rohkem ikka tööasju. Me muidugi teame, et Ülemusel on kaks suuremat ja üks päris väike laps, Õpetaja Õunapuuhaldjal on kah umbes sama seis, aga kõik on järgu võrra vanemad, ja Õpetaja Taaviemmel on mainitud Taavi ja Õde ... aga üksteise eraelu detailidega muidugi eriti kursis ei ole. Üsna nukker oli, kui kõik need daamid, keda ma tegelikult nii spetsialistide kui inimestena väga kõrgelt hindan, üksteise järel küsisid, miks ometi nii ja miks mitte kooli ja miks mitte vähemalt üks kooli (sest Unistaja omapärasustest ja enne õiget aega kooliminekust olen ma kah natuke rääkinud)? Nukker sellepärast, et tegelikult on koduõpe isikliku usu küsimus. Nende isiklik usk on, et laps peab käima koolis, see on lastele hea ja kasulik. Minu isiklik usk on, et laps peab omandama hariduse sellises tempos, mis talle sobib, ja pool-vabaõpe on kokkuvõttes lastele kasulikum. Aga seda ma ei saa niimoodi öelda ... Ma pole kunagi usuküsimuste argumenteerimises tugev olnud. Selge on, et kui me tahaksime lapsi koolis hoida, oleks nad võinud ka Oma Koolis jätkata, ja kui ma tahaksin neile õpetajaid, keda ma ükskõik mis olukorras pimesi usaldan, käiksid nad koolis koos minuga - aga meile tundub kool kui süsteem, asutus, idee ... sobimatu. Ja ma tõesti ei kavatse kohustuslikele vastamistele tuua hallikaspruune vaikivaid lapsi (koolil on ühe sellise lapsega kogemus, ju nad kardavad ...).

Vanaisa ei öelnud midagi. Tema on juba harjunud, et tema ainus tütar ei ole päris normaalne. Ta olevat küll poiste töövihikuid vaadates porisenud, et Jõugu Juhi ülesanded oleks parajad Unistajale ja Unistaja omad Lillebrorile, aga muud seisukohavõttu temalt pole seni kuulda olnud. Vanaema oli alguses poolt - ka tema on harjunud, et tema ainus tütar teeb igasuguseid imelikke asju -, siis murelik ("Aaaga kuidas selle sot-si-a-li-seerumisega on?" - ma siis tuletasin talle meelde, kuidas Unistaja pärast kooli sotsialiseerumas käis) ja lõpuks pahane, olevat poistele öelnud, et kodus olles ei õpi te ju midagi! Jah, ega koduõppelaps ei teegi 5 x 45 minutit päevas laua taga tööd. Selle viimasega peab Vanaema veel harjuma. Teine Vanaisa oli telefonis üllatunud häält teinud ja küsinud, kas te õpite siis kodus. Poisid ütelnud jah. Võib-olla mäletab Teine Vanaisa üht paari aasta tagust turtsakaks kiskunud koduõppe-teemalist vestlust minu ja Teise Vanaema vahel. Mina mäletan ja seeläbi tean, mida Teine Vanaema ütleks, kui ta enam öelda saaks. Kummitama pole ta meid siiani tulnud - ju sai temagi lõpuks aru, et tema esmasündinu ja see tüdruk, kes talle miniaks toodi, ei ole päris normaalsed.

Teised lapsed ... JJ Koolisõber ei öelnud midagi. Ilmselt ei osanud ta midagi öelda. JJ Teine Koolisõber, kes seda asja meie kodus köögilaua taga natuke põhjalikumalt kuulis, oli kõigepealt vait ja venitas siis: "Veab teil!" Ja seda ütleb suve lõpus kolmanda klassi poiss, kes käib väga heas koolis ja väga asjaliku õpetaja klassis! Unistaja Koolisõber olevat olnud siiralt kurb ja pettunud - no aga Unistaja läheb talle juba ülehomme külla. Unistaja Teine Koolisõber (tegelikult on mõlemal poisil punt sõpru, aga need on need, kellest me teame, mis nad arvasid) palus sünnipäevapeo käigus härdalt nii oma ema kui isa, et tohiks koos kooliasjadega meile kolida ja ka koduõppele jääda. Ma küll püüdsin veenda, et Unistaja emme on kuri ja üldse, aga sellegipoolest arvas Koolisõber, et ta on koolist pääsemise nimel kõigeks valmis. Ja seda ütleb teise klassi poiss pärast esimest koolinädalat!

Ühe Unistaja Koolisõbra Ema oli väga huvitatud, miks ja kuidas ja mis asjaoludel ... Nemad elavat ka linnast kaugel ja kodune lapsevanem olevat täitsa olemas. Kui tarvis, jagan infot hea meelega.

Mulle kangesti meeldiks, kui midagi ütleks ka kohalik koduõppe-kogukond, kelle meililisti liikmeks ma ennast sokutasin. Oleks tore pisut tuge leida. Eks me harjume ja kohaneme, aga kogemuste jagamine on kogemuste jagamine. Iseasi, kui need Linna koduõppijad peaksid kõik väga waldorfimeelsed ja lapsekesksed olema, siis me tõenäoliselt väga ühte jalga ei kõnniks - aga erinevad kogemused siiski rikastavad.

Sunday, September 7, 2014

Asterixi-pidu - koduvalmistatud kujul

Unistaja tellis endale peoteemaks "Asterix ja Obelix". Võttis kukalt sügama. Pikapeale tuli ideid ja ega me erilised mängukorraldajad polegi. Pilte polnud aega teha.

Unistaja soovis riietuda Asterixiks. Must T-särk, vöö, punased püksid (ohverdasin oma punase koduseeliku, sest lihtsalt ei olnud aega punaseid pükse hankida). Kapist leidsin ühe koleda sinise murumütsi, sellele pookisin tiivad külge. Lõunakeskuse karnevalipoes müüakse näkkukleebitavaid vuntse, 1.20 tükk. Vuntsid, muide, on raske iseloomuga, nende tagumisest paberist eraldamine on väga keeruline töö.

Jõugu Juht soovis riietuda druiidiks. Kaltsukotist leitud pikk hall hommikumantel pluss kunstlambanahast habe ... palav hakkas. Druiidikostüüm ei ole ringijooksmiseks kõige mugavam, nii et JJ lõpuks siiski kostüümi ei kandnud.

Lillebror sai vuntsid nina alla ja haaras ülle eelmisest korrast jäänud haldjakeebi. Sobis küll.

Põhimõtteliselt oleks võinud Mehe Obelixiks riietada, aga ma vihkanvihkanvihkan õmblemist ja eriti täiskasvanute pükste õmblemist, aga pesukarukõhuga ühilduvaid sinisetriibulisi pükse niisama lihtsalt ei leia.

Mina olin niiehknii suurema osa peost köögis kooki kaunistamas või jooksin edasi-tagasi, ja kuidas nende gallialaste naised riides käisidki?

Peoroogadest eeldasime, et ju need gallialased juurikaid sõid. Aedviljad dipikastmega lähevad alati hästi. Lõkkes vorstipraadimine asendas edukalt metsseapraadi ja üks lastest isegi märkis: "ma muidu eriti liha ei söö, aga praegu tahan küll!" Isegrillitud vorst maitseb ikka hoopis teisiti. Läks hästi, et meil oli vga palju pikki grillvardaid (sest ise vorstivarrast hoida on ka elamus, nagu selgus). Magusroaks pakkusin üht üsna lollikindlat õunakooki ja torti "Gallia küla". Midagi nii ilusat nagu lingitud pildil muidugi ei olnud, aga - Gallia küla jaoks on vaja biskviitpõhja. See tuleb ristipidi pooleks ajada ja vahele määrida hapumat moosi. Siis kloppida omavahel vahukoor*, mascarpone ja natuke Ekströms'i vaniljekastmepulbrit. Suhkrut võib ka panna. Selle seguga määrida biskviit pealt ja külgedelt. Püstandtaraks panin mina pooleksmurtud kõrsikud. Siis rullisin kahe küpsetuspaberi vahel lapikuks paki rohelist martsipani (ui, küll see oli raske töö) ja katsin biskviidi martsipaniga. Majakesed tekkisid šokolaadimuffinitest, millele katused tegin vahvlitest. Ülejäänud martsipanist mätsisin paar kuusekest. Sündis süüa küll ja nägi üsna asjakohane välja ka.

Asterixi teema puhul on üliolulisel kohal nõiajook, mida meie nimetasime jõujoogiks. Iseenesest võib kokku keerata ja kohalikule druiidile jagamiseks anda ükskõik mida, aga kuna nii mõnedki külalised olid veel väga noored, ajasime läbi mahlapressi suuremal hulgal valge klaari õunu, portsu porgandeid ja mõned nektariinid. Maitses nii hea, et täiskasvanutele ei jätkunudki.

Pärast jõujoogi joomist tuleb jõudu ka proovida. Meil viskasid poisid kivi. Mitte eriti kaugele ega kõrgele, sest kivi kaalus õige mitu kilo. Kahekäekivi oli. :) Kõige kaugemale viskas ootuspäraselt kõige vanem noormees. Isade viskamised ei läinud arvesse.

Kui oleks pidanud pidu toas pidama, siis oleksime mänginud Vana-Rooma lauamänge, aga õnneks paistis päike ja lastel oli niigi tegevust.

_________
* kõik kogused on umbes, ma ei mõõtnud midagi.

Friday, September 5, 2014

Esimene koduõppenädal ei ole veel päris läbi

On selge, et koduõppimine ei saa käia kellast kellani ja vääramatult kindlaksmääratud päevadel vaat selle laua taga. Koduõppimine käib siis, kui saab, ja siis, kui tuju on. Esimese nädalaga on selge, et kogu aeg ei saa ja tujuga on päris keerulised lood, eriti, kui tegu on Unistajaga. Teda pole õppimistuju veel kohanud. Pealegi on see nädal sisaldanud endas ainult üht lapsevanemliku järelevalvega päeva, kaht Vanaema hoole all koduõpitud päeva ja kaht päris iseseisva töö päeva. Proportsioonid on täiesti paigast ära.

Lapsevanemliku järelevalvega päeval oli juhtumisi Unistaja sünnipäev, nii et Mees ei hakanud midagi väga tõsist ette võtmagi. Vanaema aga mõtleb väga pisikese kasti sees. Et Unistaja Vanaema hommikuse seriaaliosa aja võiks oma töövihikuga hoopis köögilaua taha minna, oli Vanaema jaoks ahaa-elamus. Ega see köögilaud pole tõesti palju aastaid paberit ja pliiatsit näinud. Samuti ei saa Vanaema aru, et lille joonistamine viieaastase käeliselt üsna nõrga lapse puhul ei pea tähendama täpselt äratuntavat gerberat koos kõigi sälkude ja träpsudega. Peaasi, kui omavahel on loogiliselt ühendatud õie südamik, kroonlehed ja vars. Kodus sai Lillebror aru küll, mida vaja on, ja lisas varre külge ka lehed.

Iseseisva töö päevadel, õigemini poolpäevadel, sest me saime lõunaks koju, läks nii ja naa. Esimesel päeval läks hästi. Teisel päeval jättis Unistaja pool tööst tegemata, Lillebror kiskus suuri vendi jalgadest - sest tema sai oma ülesannetega varem valmis - ja selgus, et JJ peab ülesandeks ainult seda töökäsku, mille juures on number. Järgmisi käske ta samasse ülesandesse kuuluvaks ei pea.

Elasime üle - Lillebrori asjus helistas JJ lapsevanemale, kes rääkis viieaastasega telefonis sõbralikult, kuid konkreetselt, Unistaja tegi oma tegemata töö õhtupoole päris kähku ära (ega seal palju polnudki, aga nii põhimõtte pärast) ja JJ-le selgitasime, kustmaalt on ülesanne läbi.

Selge on, et iseseisvalt on võimalik teha harjutamis- ja kinnistamisülesandeid, mida laps ju niigi põhimõtteliselt oskab. Näiteks inglise keelt meelde tuletada, etteütlust teha või loodusõpetuse küsimusi arutada iseseisvalt ei saa. Vanaemaga ka mitte, sest Vanaema, oeh ... minestas valjusti, kui tookord viie aasta ja kuue nädala vanune Lillebror talle poenimekirja kirjutas: "PANAN, PESUPULPAR, ÕUN, PORKANT". Et mis sellel lapsel ometi viga on, et ta õigesti kirjutada ei oska? Vanaemaga vaadatakse Emme lapsepõlvepilte ja muid ajaloolisi dokumente, tehakse aiatööd ja käiakse poes. Ajalugu-kodulugu, loodusõpetuse praktiline pool ja majandusõpe, kui soovite. :)

Mitte-iseseisvaid tegevusi tuleb aga siiski teha. Tähendab, laupäeval võtab Emme triikraua ja pesukuhja ette ja samal ajal rivistuvad poisid laua taha. Tõenäoliselt on Issi kusagil läheduses ja tegeleb nende lastega, kes parajasti etteütlust ei tee (ei, Lillebror loeb ainult "Pildiraamatut Piiblist", praegu oleme Egiptuse nuhtluste juures, etteütluse jaoks on viiene siiski pisut noor). Hiljem on lootust külaliste tulekule, see peaks lahendama ka sotsialiseerumise küsimuse. Sotsialiseerumist tuleb pühapäeval veel, hommikul on kirik ja pärastlõunal, oo ... tuleb Pidu. Ega kaheksa-aastaseks saamist ei saa siis sõprade ees maha vaikida.

Tuleval nädalal võiks plaani järgi toimuda kolm lapsevanemliku järelevalvega päeva, üks iseseisev päev ja üks Vanaema-päev. Üks päev on lahtine, aga küll see ka toimub. Pühapäeviti me tõesti ei koduõpi, aga elamust "esimest korda elus rongis" võiks ju nimetada õppekäiguks? Ja selle juurde käib ka vääramatu sotsialiseerumine ja inimeseõpetus, on lootust näha ehtsat beebit tema loomulikus keskkonnas (äkki siis Lillebror veendub ise, et beebid ei karjugi vahetpidamata). Septembris on veel tulemas huviringid, üks metsamatk ja üks linnatuur, ja kuu lõpus näidatakse Linnas teadust. Tuleb lihtsalt sobiv teema välja valida, kas robotlüps või loovuse muskel - tundub, et igaüks võiks leida huvipakkuva.

Tuesday, September 2, 2014

Teine koduõppepäev

Teine koduõppepäev möödus kodustöötava lapsevanema juuresolekul.

Unistaja tegeles peamiselt skeemide lugemise ja ruumilise mõtlemise arendamisega, sest tal oli sünnipäev ja sünnipäevakink tuli ometi kokku panna. Esialgu pandi kokku auto, hiljem dinosaurus tuntud Taani mänguasjafirmalt.

Lillebror mängis niisama. Ega siis kogu aeg ei või mõttetööd teha!

Jõugu Juhiga aga oli nii, et eile saadud matemaatikaõpik pani mind õlgu kehitama - mida see laps sealt õppima peaks, tal on ju peaaegu kõik selge? Mees printis selle peale välja 2012. aasta kolmanda klassi matemaatika tasemetöö ja pakkus, et kui JJ-l millalgi tuju on, siis ta võiks proovida, kuidas välja tuleb. Täna hommikul ta arvas, et nüüd ongi tuju. Kolmkümmend viis minutit arvutamist andis tulemuseks, et tekstülesandeid peab veel harjutama, keskendumisega on raskusi, aga ka tasemetöö eest "nelja-miinuse" saanud lapsed viiakse neljandasse klassi üle ... Keskendumisraskused on JJ puhul ilmselt küll paratamatus. Ise ta keksis rahulolevalt ringi ja nõudis õigust hakata õppima harilikke murde.

Veel tegeleti kehalise kasvatusega, sest üks Unistaja kinkidest oli sulgpallikomplekt (jah, meil on selle jaoks peaaegu piisavalt ruumi), ja draamaõppega. Hetkel on kõik kolm kostümeeritutena õues ja esinevad kellegi teisena.

Homme läheb kogu kamp Vanaema hoole alla, töövihikud kaenlas ja vihikutes ära märgitud, mis ülesandeid tuleks teha. Eks vaatame, kas nad pärast kohustuslikku pudrusöömist (sest Vanaema võtab oma ülesandeid alati täie tõsidusega) ka korralikult tööd teevad. Võiksid ju.

Monday, September 1, 2014

Esimene ametlik koduõppepäev

Kuidas kujuneb elu siis, kui koduõppeavaldus on tehtud, õppenõukogus kinnitatud ja sõna otseses mõttes samal päeval läheb kodus töötav lapsevanem ja seob ennast kuupikkuse projektiga, mis nõuab vähemalt kahel päeval nädalas kodust ärakäimist?

Jahmatusega.

Õnneks on asjassepuutuvad lapsukesed varemgi mõne tunni kaupa ilma vanemliku toeta kodus olnud, ahjukütmist ei ole ja mingi koduõppimise-harjumus on isegi olemas. Kaks suuremat vigastust - Unistaja Muhk, mille tõttu me käisime muuhulgas ka koljuluumurdu välistamas, ja Jõugu Juhi rästikukohtumine - saadi nii, et mõlemad vanemad olid täitsa kodus ja kuuldekaugusel. Tundub loogiline, et vanemliku järelevalve puudumine muudab lapsed veidi ettevaatlikumaks ja mõistlikumaks.

Igatahes oli Mehel täna hommikul vaja Linna jõuda koduvanavallatul kellaajal ja mina läksin koos temaga - erilist vahet poleks olnud, esimene september, suurt midagi koolimajas ei toimu. Jätsime köögilauale kirja ülesannetega ja koduõppejuhistega. Midagi keerulist ei olnud - tehke nõudepesumasin tühjaks nagu tavaliselt, sööge hommikusöögiks krõbinaid või ploomikooki, siis tehke igaüks oma ülesanded ära ja minge õue või oma tuppa mängima.

JJ helistas kell üheksa. Nemad olevat ärganud kell pool üheksa ja pidavat parajasti sööma. Tore. Siis tegin tööasjus mina midagi ja tegi Mees midagi ja varsti oli esimese septembri töine tegevus tehtud. Viisakal lõunaajal koju jõudes leidsime eest kolm rahulolevat poisslast, üsna korralikult tehtud koduõppimise ja täiesti paigas maja. Õhtupoole loetakse veel natuke emmele ette, sest seda osa iseseisvalt teha ei saa.

Esimesel septembril koduõpiti meil nii:
Lillebror lahendas kaks ülesannet "Koolieeliku matemaatika" nutivihikust. Asjaosalise kommentaar: "Ma ei osanud hästi lehte ega lille joonistada." Veel täitis Lillebror emme koostatud töölehte "Tigu", kus tuli lugeda, tuua õuest tigu ja seda põhjalikult vaadelda, loendada teo sarved (mis iganes nende korrektne bioloogiline nimi on, see on viiesele liiga kõrge pilotaaž) ja arv kirja panna, kirjutada, kuidas nimetatakse teo liikumisviisi ("ROMAB") ja joonistada üks tigu. Lillebror joonistas kolm. Selgus, et numbrite kirjutamine on meelest ära läinud. Eks me harjutame.

Unistaja kirjutas käekirja harjutamise mõttes lehekülje esimese klassi kirjavihikust*, lahendas kaks matemaatika tekstülesannet ja kaks eesti keele harjutust, mis pärinesid eelmise aasta töövihikutest. Kordamine kulub talle ära.

Jõugu Juht tutvus juhtumisi olemas olnud vana õppekava loodusõpetuse õpikus selgrooliste loomadega ja kirjutas kirjandi/jutukese "Minu suvi".
"Minu suvi oli ilus. Oli soe ja mõnus. Olin peaegu kogu aeg kodus. Ilm oli soe, juuni lõpust saatik. Ma käisin PLL laagris. Seal oli äge. Enne lagrit oli jaanipäev. Jaanipäev oli ilus. Juulis käisime palju ujumas. Juli oli palav, kuni 30'C. Esimesel augustil läksime Saaremaale. Käisime Kuresaare lossis. See on  tore muusjom, see on väga suur. Käisime ka Pärnus vanaisa juures. Suvi on tore."
Jõugu Juhiga peame harjutama kirjalikku eneseväljendust, sest tema rikkalik sõnavara ja lõputu lobisemisvõime paberil esialgu veel ei avaldu ...

Homsest võtame ette alanud õppeaasta materjalid.

_______
*Alanud õppeaasta õpikud-töövihikud saime alles täna koolist kätte.