On selge, et koduõppimine ei saa käia kellast kellani ja vääramatult kindlaksmääratud päevadel vaat selle laua taga. Koduõppimine käib siis, kui saab, ja siis, kui tuju on. Esimese nädalaga on selge, et kogu aeg ei saa ja tujuga on päris keerulised lood, eriti, kui tegu on Unistajaga. Teda pole õppimistuju veel kohanud. Pealegi on see nädal sisaldanud endas ainult üht lapsevanemliku järelevalvega päeva, kaht Vanaema hoole all koduõpitud päeva ja kaht päris iseseisva töö päeva. Proportsioonid on täiesti paigast ära.
Lapsevanemliku järelevalvega päeval oli juhtumisi Unistaja sünnipäev, nii et Mees ei hakanud midagi väga tõsist ette võtmagi. Vanaema aga mõtleb väga pisikese kasti sees. Et Unistaja Vanaema hommikuse seriaaliosa aja võiks oma töövihikuga hoopis köögilaua taha minna, oli Vanaema jaoks ahaa-elamus. Ega see köögilaud pole tõesti palju aastaid paberit ja pliiatsit näinud. Samuti ei saa Vanaema aru, et lille joonistamine viieaastase käeliselt üsna nõrga lapse puhul ei pea tähendama täpselt äratuntavat gerberat koos kõigi sälkude ja träpsudega. Peaasi, kui omavahel on loogiliselt ühendatud õie südamik, kroonlehed ja vars. Kodus sai Lillebror aru küll, mida vaja on, ja lisas varre külge ka lehed.
Iseseisva töö päevadel, õigemini poolpäevadel, sest me saime lõunaks koju, läks nii ja naa. Esimesel päeval läks hästi. Teisel päeval jättis Unistaja pool tööst tegemata, Lillebror kiskus suuri vendi jalgadest - sest tema sai oma ülesannetega varem valmis - ja selgus, et JJ peab ülesandeks ainult seda töökäsku, mille juures on number. Järgmisi käske ta samasse ülesandesse kuuluvaks ei pea.
Elasime üle - Lillebrori asjus helistas JJ lapsevanemale, kes rääkis viieaastasega telefonis sõbralikult, kuid konkreetselt, Unistaja tegi oma tegemata töö õhtupoole päris kähku ära (ega seal palju polnudki, aga nii põhimõtte pärast) ja JJ-le selgitasime, kustmaalt on ülesanne läbi.
Selge on, et iseseisvalt on võimalik teha harjutamis- ja kinnistamisülesandeid, mida laps ju niigi põhimõtteliselt oskab. Näiteks inglise keelt meelde tuletada, etteütlust teha või loodusõpetuse küsimusi arutada iseseisvalt ei saa. Vanaemaga ka mitte, sest Vanaema, oeh ... minestas valjusti, kui tookord viie aasta ja kuue nädala vanune Lillebror talle poenimekirja kirjutas: "PANAN, PESUPULPAR, ÕUN, PORKANT". Et mis sellel lapsel ometi viga on, et ta õigesti kirjutada ei oska? Vanaemaga vaadatakse Emme lapsepõlvepilte ja muid ajaloolisi dokumente, tehakse aiatööd ja käiakse poes. Ajalugu-kodulugu, loodusõpetuse praktiline pool ja majandusõpe, kui soovite. :)
Mitte-iseseisvaid tegevusi tuleb aga siiski teha. Tähendab, laupäeval võtab Emme triikraua ja pesukuhja ette ja samal ajal rivistuvad poisid laua taha. Tõenäoliselt on Issi kusagil läheduses ja tegeleb nende lastega, kes parajasti etteütlust ei tee (ei, Lillebror loeb ainult "Pildiraamatut Piiblist", praegu oleme Egiptuse nuhtluste juures, etteütluse jaoks on viiene siiski pisut noor). Hiljem on lootust külaliste tulekule, see peaks lahendama ka sotsialiseerumise küsimuse. Sotsialiseerumist tuleb pühapäeval veel, hommikul on kirik ja pärastlõunal, oo ... tuleb Pidu. Ega kaheksa-aastaseks saamist ei saa siis sõprade ees maha vaikida.
Tuleval nädalal võiks plaani järgi toimuda kolm lapsevanemliku järelevalvega päeva, üks iseseisev päev ja üks Vanaema-päev. Üks päev on lahtine, aga küll see ka toimub. Pühapäeviti me tõesti ei koduõpi, aga elamust "esimest korda elus rongis" võiks ju nimetada õppekäiguks? Ja selle juurde käib ka vääramatu sotsialiseerumine ja inimeseõpetus, on lootust näha ehtsat beebit tema loomulikus keskkonnas (äkki siis Lillebror veendub ise, et beebid ei karjugi vahetpidamata). Septembris on veel tulemas huviringid, üks metsamatk ja üks linnatuur, ja kuu lõpus näidatakse Linnas teadust. Tuleb lihtsalt sobiv teema välja valida, kas robotlüps või loovuse muskel - tundub, et igaüks võiks leida huvipakkuva.
No comments:
Post a Comment