Tuesday, September 30, 2014

Kui palju pidusid on hea?

Lillebror käis juubelil. Juubilariks oli Lillebrori Sõber, kelle pere on tagasihoidlik ja arukas, tähendab, pidu peeti kodus. Kõigepealt lasti lastel õues ennast natuke väsinuks rabeleda, siis suunati mehikesed (ja ilmselt ka Sõbra Väike Õde) tuppa söögile ja rahulikumalt mängima. Kõik mahtusid ära (Lillebrori Sõbra pere on head lambad, neil on päris pisike korter) ja Lillebror oli väga rahul, räägitakse, et teised lapsed ka.

Mind muutis mõtlikuks hoopis üks algselt pahandav fakt. Üks kutsututest olevat enne pidu kirikus Lillebrori Sõbra Emale ligi astunud ja teatanud, et kuna üritus toimub kodus, siis on seal niikuinii igav*, tema ei tule.

Nojah. Lillebrori Sõbra ja kodupidu-on-igav lapse sõprussuhte sügavust ma ei tea, aga mina ilmselt sureksin koha peal päris mitut surma, kui minu laps niimoodi klähviks. Tõenäoliselt tolle lapse äärmiselt armas ema samuti. Isegi arvesse võttes selle lapse üldse üsna keerulist iseloomakest (ei ole lihtne olla kolme täiskasvanu väike ja ühe põnni suur vend). Aga kui nüüd mõelda ... kui nüüd erinevaid asjaolusid silmas ja kõrvas pidada, siis on võimalik temast isegi aru saada.

Kodupidu põlanud laps käib lasteaias, pluss tal on sugulased ja sõbrad kirikust. Ma küll ei tea, kas nende rühmas on kombeks kõiki lapsi kutsuda, aga on kuuldud lasteaiarühmadest, kus õpetajad esitavadki nõude, et sünnipäevadel peavad osalema kõik rühma lapsed. Või ärgu siis kutsutagu kedagi. See teeb umbes 20 sünnipäeva aastas, pluss sugulaste peod, enda sünnipäev, lasteaiaväliste sõprade peod ... Üks ikka ägedam kui teine, pidusid peetakse mängutubades ja muuseumides, veeparkides ja loomaaias. Iseenesest pole midagi halba selles, kui pere soovib lapse sõpradele elamust pakkuda või ei mahu koju ära. Või ei jaksa sünnipäevalapse vanemad kodupeo tagajärgi koristada (isegi meie kasutasime Unistaja peol seekord ühekordseid nõusid!). Ainult et ... kas kõigi rühma/klassikaaslaste kutsumine justnagu ei devalveeri sünnipäevapeo mõistet ja sõpruse mõistet ka?

Eks olen minagi olnud siin või seal peol see laps, kelle peab kutsuma, sest noh, sugulane ju. Või see laps, kes kah kutsutakse, sest ema lubas kutsuda kümme külalist, aga mul on ainult seitse sõpra. Sellegipoolest oli kutsutud saamine eriline asi. Sünnipäevalaps tahtis just mind kutsuda. Iga lapse sünnipäevale ei kutsutud ja see oli täiesti normaalne. Muidugi ei olnud ka näoraamatut ega muid taolisi asju, kus sõbra tähendus on üldse midagi muud. Nojah, "erilisemate" laste puhul on ka selge, et neid kutsuti ja kutsutakse tänapäevalgi vähem, kui kogu rühma kutsumise sundust ei ole. Jõugu Juht on käinud üsna kindlasti kaks korda rohkem sünnipäevadel kui Unistaja. Ainult et ... selline ongi elu. On perioode, mil inimesel on vähem sõpru, on perioode, mil inimesel on rohkem sõpru. Mõne inimese sõprussuhted on pealiskaudsemad, mõnel on suhteid vähem, aga need on sügavamad. Igal juhul peaks laps kutse saamist hinnata oskama, sellepärast julgen arvata, et pigem olgu kutseid vähem, aga need tulgu südamest.

Kodupidu algselt põlanud laps läks ikkagi kohale ja tunnistas lõpuks, et pidu oli tore. Areneb. :) Ehk oli asi tõepoolest pidude ja kutsete ülekülluses?

________
*on mingi võimalus, et noormees lähtus Unistaja sünnipäevast, kus tõesti sisustasid lapsed ise suurema osa ajast - aga tal oli ka niimoodi lõbus.

6 comments:

  1. Minu suuremate endises lasteaias kah kuuldavasti nüüd selline juhtum, kus õpetajate nõudmisel toimuvad sünnipäevad kogu rühma ühisüritusena. Mis veel eriti veider - algas see siis, kui kõnealused lapsed olid kolmeaastased, ehk käisid sünnipäeval koos vähemalt ühe lapsevanemaga... selline sundsuhtlemine oleks mulle küll täiesti vastuvõetamatu.
    Laste jaoks devalveerub lõputute pidude jadas tõesti sünnipäevade väärtus üldse, ja vanemate jaoks tähendab järjekordne kutse ka järjekordse kingituse hankimist. Siit ka küsimus Sulle ja lugejatele - kuidas sellega on? Ma näiteks ei kannata, kui lapse sünnipäevakutsel on kirjas - kingitus võiks mahtuda ümbrikku. Või õigemini, võin kannatada, kui sünnipäevalaps on vaevunud vähemasti selgitama, et soovib jalgratast ja palub, et kõik külalised sellesse panustaksid. Aga tihtipeale see nii pole. Ja mina oma lapsi sel juhul, vabandage väga, rahaümbrikuga sünnipäevale ei saada. Vot ei saada. Äärmisel juhul raamatupoe kinkekaardiga :)
    Ja noh, kui olekski sund käia paarikümne rühmakaaslase sünnipäeval...eelarve seda küll vastu ei peaks.

    ReplyDelete
  2. Olen minagi kuulnud sellest kogu-rühma-kutsumise-tavast. Kas laste endi initsiatiivil või õpetajate survel või sellepärast, et nii on kujunenud, seda ma ei tea.
    Et aga meie lapsed läksid liitrühma, siis ohkasin selle koha pealt kergendunult. Kui rühmas on lapsi vanuses 2-6, siis on selge, et kõiki ju ei kutsu. Kutsutakse ikka neid, kellega rohkem koos mängitakse ja kes on n-ö sõbramad (see väikelaste sõprus on üldse üks omamoodi nähtus, eksole).
    Ja meie pere noorim teatas venna sünnipäevajuttudest tõugatuna, et tema kutsub oma sünnipäevale ainult A (aasta vanem onutütar). Eks näis, millised on meeleolud suvel, kui see sünnipäev pärale jõuab.

    ReplyDelete
  3. Meie vanemad poisid käisid ka liitrühmas ja seal kutsusid mõned pered küll kogu rühma. Iseasi, kui paljud kohale tulid. Eks see sõltus ka pere võimalustest ja peopidamise kohast, ühel lapsel oli sünnipäev maikuus, perel üsna suur aed, mis siis viga õues madistada.

    Kingitustega on nii ja naa. Ma tüdrukute asju ei tea, neile leiab ehk rohkem pisividinaid, aga poiste eelistus on tuntud Taani mänguasjafirma tooted - ja nende valik on ikka väga piiratud. Minu meelest ei ole mõistlik lihtsalt niisama- klassivennale või -rühmakaaslasele kinkida asja, mis maksab üle 5 euro. Pinginaaber või parim sõber on iseasi. Kui aga laps saab ühes kuus neli kutset juhuslikult valitud klassivendadelt - nagu juhtus JJ-ga esimeses klassis -, on tõeliselt raske leida piisavalt odavaid ja samal ajal ägedaid kingitusi. Dinosaurusemune või taskulamp-võtmehoidjaid ei kingi ju kõigile! Sellepärast on rahaümbriku viimine vahel isegi päris hea lahendus. Laps kaunistab ise ümbriku, lapsevanem eraldab viieeurose ja sünnipäevalaps läheb pärast saadud summaga poodi, et osta ... 120 euro eest Lego Chimasid, näiteks. Unistajaga juhtus nii. Mänguasjapoes oli sel hetkel mingi Chima-kampaania - osta üks, saad teise tasuta vms (Mees käis kaasas), ja kui Unistaja siis oma sünnipäevakingirahad ja Vanaema poolt talle kingiks kogutud rahad kokku lõi, jätkus piisavalt, et saada kaks miski tuledraakoni komplekti kingiks ja igasuguseid omavalitud koletisi ka, kokku vist kuus karbitäit. Kui keegi vähegi võõram talle 20-eurose Lego tooks, siis see oleks lihtsalt sündsusetu. Raamatu- või mänguasjapoe kinkekaart on muidugi ka alati teretulnud, kuid ise kutsele ümbrikusoovi kirjutada ilma seletuseta, kuhu ümbrikusisu läheb, on tõesti tobe.

    ReplyDelete
  4. Meil siin UK õnneks sellist reeglit ei ole, et kogu klassi (lasteiada kohe kindlasti mitte, sest 3 aastaselt ei tee keegi siin sellist suurt pidu ja vanemad lapsed on juba koolis) peab sünnipäevale kutsuma. Tavaliselt esimesel aastal enamus lapsi kutsubki terve klassi, aga järgmistel juba mitte kõik. Tihti peetakse ka sama kuu laste sünnipäevad koos. Tuleb odavam korraldamise kulud.

    Kooli reegel on vaid see, et kui kõike sünnipäevale ei kutsuta siis ei ole soovitatav neid kutseid kõigi nina all koolihoovis välja jagada. Tuleb siis kas õpetaja kätte anda, kes päeva lõpus need lastele koolikotti paneb või siis väljaspool kooli aega jagada.

    Kingituste suhtes olen mina iskiklikult just raha kinkimise poolt, või siis mingi ühise kingi poolt, eriti juba natuke vanema lapse puhul. Ma ei taha siia koju 30 kingitust. Kunsti asju nii palju, et läheb vist kaks aastat aega enne kui kõik tehtud saaks. Või siis mingit odavat plastmassi mis nurka seisma jääb. Ei kritiseeri kinkijaid vaid lihtsalt ega siis kõik ei tea millist tüüpi lapsega tegu ja millega talle meeldib või ei meeldi mängida.

    Palju etem oleks kui kutses paluks 3 naela mingi suurema asja tarbeks ja siis pärast saaks mingi korraliku asja osta. Kinkijate emadele oleks ka selline asi kergem, kuna kingi peale kulutatakse keskmiselt kuskil 10 naela ja seega palju odavam. Jääb ära ka poodide vahet jooksmine või internetist tellimine :)

    ReplyDelete
  5. Jaa, Alice, ma olen ka odava plastmassi vastaline ja väga nõus sellega, et mõttetut jama kinkida/kingiks saada ei ole kuigi tore. Selles osas on mul oma laste sõpradega (nende vanematega) vedanud, et meil toimuvadki eelnevalt "salajased" arutelud, mida kinkida ja tihti tehaksegi mitme peale mingi suurem, oodatud kingitus. Lihtsalt, see stiil, et TAHAN RAHA, ja kinkijal pole aimugi, milles ta oma raha kinkimisega osaleb (noh, ma tean, et ostma minna võib midaiganes, aga naiivitar minus ikka usub, et ostetaksegi seda, milleks raha sooviti). Ma heameelega kingin raha, kui ongi mingi kindel soov, mille täitmiseks seda vajatakse.
    Aa, ja need "rahasoovijad", olen aru saanud, ootavad tihtipeale ikka oletatava kingi vääringus summat, nii käiaksegi (depressiivses väikelinnas edelas, kus pool elu sotsiaaltoetuste peal) kümnekad ümbrikus sünnipäevadel...no seda ma ei pea õigeks tõesti.

    ReplyDelete
  6. Suslik, ma tegelikult jah mõtlesingi nii, et kutses ikka ütleks, et palun 3 naela mingi asja jaoks. Tegelikult siin UK ei ole raha küsimine üldse kombeks (vähemalt meie ümbruskonnas ja suguvõsas). See on peaaegu vaat et ebaviisakas, samas kui ma sellest korra juttu tegin siis paljud emad oli väga rõõmsad ja kui meie laps 4 aastaseks sai siis palusingi tuttavatel emadel raha Playmobil kiirabiauto jaoks kinkida. Auto oli siis juba sünnipäeva laual pakitud ja laps sai selle kätte. Siin on tavaks ka, et kui saad kutse siis annad peokorraldajale teada kas saad sünnipäevale tulla või ei saa nii, et korraldajal on pidupäeval tulijate arv juba ette teada :)

    ReplyDelete