Lapse õhtu

Ma ei oska sellele asjale paremat nime panna. Kohting lapsega kõlab ju ometi veel totramalt?

Igatahes, ikka ja jälle on tundunud, et Unistaja jääb kuidagi haledal moel kahe vahele. Eks selle juured ole juba titapõlves, kui Jõugu Juht kargles, suhtles ja tegutses, Lillebrori tuli kõikjalt päästa, aga Unistaja istus vaikselt omaette ja hõõrus kaht puupulka vastamisi - paratamatult jääb selline laps märkamata ja saab vähem tähelepanu kui teised. Ja muidugi, Unistaja ei ole ka eriline lobiseja. Temaga mõtestatud vestluse saavutamiseks siis, kui see täiskasvanule ka sobib, ja teemal, milles täiskasvanu ka aru saab, nõuab aega ja ettevalmistust. Tõsi, Unistaja on lõpuks aru saanud, et eiteakuskohast esitatud küsimused stiilis: "Emme, miks Sally ütles PikkkneMäkkviinile, et lähme ka?" ei anna mitte mingit arukat vastust, aga temaga ühele lainele saamine on ... noh, nagu nende autismikalduvustega laste puhul ikka.

Tegelikult peaks iga laps saama aeg-ajalt olla vanematega üksi, mitte ainult see õnnetu vahelejääv keskmine. Idee, kuidas seda korraldada, sain kuskilt suurpere blogist, ja teostuse mõtte sellest, kui JJ vaatas auga väljateenitud/loetud Harry Potteri filme (meie reegel oli, et enne tuleb läbi lugeda raamat, siis võib filmi vaadata). Teised aeti voodisse, tema võis üksi koos vanematega üleval olla. Õnn ja rõõm, eks ole, pealegi kodus lihtsalt korraldatav. Kuna aga Unistaja praegune lugemisoskus ei luba loota, et tema aasta pärast vuhinal Pottereid loeb, ja Unistaja kipub üldse igal võimalusel kuhugi käest ära kaduma - no selge, kui vanematelt tähelepanu ei saa, tuleb seda mujalt otsida - tuli leiutada mingi muu viis, kuidas Unistaja võiks mõnikord meiega üles jääda.

Viisime sisse nii-öelda lapse õhtu. Mingil hetkel nädala sees, kui kõnealune laps on ennast päeva jooksul kenasti üleval pidanud, vihjame lapsele, et kui sa nüüd õhtuni hea poiss oled (õhtuni ei ole enam palju aega, peab vastu küll), kedagi ei kiusa ja oma taldriku ruttu tühjaks sööd, võid täna õhtul emme-issiga natukeseks üles jääda ja me mängime sinuga mingit lauamängu. Sest nagu pärast kaminasaali ümbertõstmist selgus, on meil terve kari mänge, ainult mängimiseni ei jõua me ilmaski. Võimalik, et mõnel juhul tekib mõnel lapsel ka õigus mingit noorematele vendadele sobimatut videot või filmi vaadata (noh, Mees just demonstreeris üht Michael Jacksoni koledamat filmi, "Ghosts" oli vist - esimese paari minutiga oli Lillebror peadpidi minu põues ja vajas rahustuseks BBC reklaami lendavate pingviinidega, Unistaja näost valge ja JJ kabuvaimustuses), aga eks me näeme, kuidas need asjad kujunevad. JJ on muidugi sügavalt solvunud, miks tema viieaastaselt niimoodi ei tohtinud ja Lillebror tohib ... aga viieaastane JJ ei olnud koduõppelaps, vaid käis vägagi lasteaias ja pidi hommikuti vara üles tõusma, noh ja tõepoolest, meile ei tulnud see mõte varem üldse pähegi.

Esimese isikliku õhtu (toimub kord nädalas, nii et iga laps saab kord kolme nädala tagant kauem üleval olla) sai Unistaja. Eakohaste mängude virnast valis ta kunagi sünnipäevakingiks saadud "Carsi" rallimängu. Mängisime kaks tiiru, Unistaja oli oma eluga paksult rahul ja see, et teisel korral tema ei võitnud, ei morjendanud teda üldse.

Teisena sai ülesjäämise õiguse Lillebror. Tema teadis juba ette, et tahab 100 mängu karbist mängida ühte mõmmimängu. Nagu "Tsirkus", ainult et mõmmidega. Eakohane, ma ütleksin. Lillebror oli ka väga rahul, kuni selgus, et tuleb ikkagi magama ka minna. Mis teha, aeg lendab, kui lõbus on.

JJ õhtut meil pole veel olnud. Juba ettehaaravalt oleme hoiatanud, et pikk mäng nagu "Monopol" ei tule kõne allagi, ja et "Carcassonne" on sedasorti asi, mida võib saada jõuludeks. Aga noh, kui ta väga tahab, siis võib lauamängu asemel hoopis selle Michael Jacksoni video ära vaadata, väiksemad ilmselt veel ei tohi ...