CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, November 27, 2014

Mida kõike küla peal süüa tehakse

Nii ütles kunagi ammu-ammu, veel MSNi olemasolu ajal sõber Meremehe Naine minu tolle-päeva-staatuse kohta. Ei tea, mis seal kirjas oli, aga ilmselt olin ma siis tubli koduperenaine ja tegin hästi süüa küll.

Praegu on elu mõnevõrra hullumeelne ja kogu koduõppe-- projektitöö- ja riigitöökaose sees on vaja üht mõistlikku ja toimivat asja. Planeeritud nädalamenüü ja kindel poenimekiri sobivad hästi, sest projektipõhine töötamine tähendab ka projektipõhist palgasaamist.

Poenimekiri, ma arvan, ei ole väga oluline. Menüüd võib ju näidata. :) See ei sisalda endas hommikusööke, sest ma küpsetan palju kooke, mida jätkub hommikuks ka, meil esineb mõningast müslisöömist ja samuti mõningast moosisaiasöömist. Kui me oleme terve päeva või hommikul pikalt kodus, siis saab nisuhelbeputru. Hetkel ... on selleks päevaks laupäev. Nii et eelmisel laupäeval me sõime putru puuviljasalatiga. Eesoleval laupäeval me sööme ilmselt ka putru, aga moosiga.

Olin kaks nädalat tagasi väga tubli ja võtsin kohe jupi aega, et koostada nädalamenüü. Õhtusöögid ja magustoidud-koogid, pluss mõningased lisa-toidutegemised. Lisade alla kuulus kaks korda kodujogurti tegemine - õnnestus, kanakarkassist puljongikeetmine - ups, kana on endiselt menetlemata ja sügavkülmas - ja plaaniväliselt ciabatta-tüüpi saiategu, väga planeerimata küpsisetegu ja lihapalliküpsetamine. Meil poefrikadelle ja pihve ja muid poolfabrikaate ei sööda, aga koduvalmistatud lihapallid lähevad iga ilmaga. Pealegi on neid äärmiselt mugav sügavkülma pista ja sealt supi või kastme sisse panna. Sügavkülma tarbeks ma neid valmistasingi.

Niisiis, viimased kümme päeva on meil söödud nii:

E - aedviljasupp ja õunakook
T - makaronid aedvilja-tomatikastme ja lihapallidega, piimakissell
K - kõrvitsasupp curryga, kohupiimarullid
N - omlett ja kartulid, vastavalt soovile kama või koogijäägid (ma olen kuulnud jah, et omletti peetakse mõnel pool hommikusöögiks. Las olla, meile hommikuti nii jõuliselt valguline asi ei sobi.)
R - kartuli-peekonisupp ja apelsinimuffinid
L - riis ja hakkliha-tomatikaste (Mees leidis poest Uncle Ben's magushaput kastet ja arvas, et oleks paras aeg seda teha), kõrvitsa-kookosekook šokolaadikattega
P - kana "Nell Gwyn" ja ma ausalt ei mäleta ... vist midagi kõigest, mida kodus olemas oli.
E - olime õhtul teatris ja elasime ebatervislikul moel saiakestest
T - frikadellisupp ja virsikukompott
K - šnitsel ja kartulid, küpsised
N - Toskaana oasupp sooja juustusaiaga, apelsinisai võiga

Väga supine? Nii ongi. Sügistalv on supihooaeg ja majanduslikult on see üldiselt ka mõttekas. Mitte-suppide juures on vastavalt rohkem või vähem aedviljalist. Üldiselt meeldib mulle igasuguste hakklihakastmete ja muu taolise hulka massiliselt aedvilja segada, nii et eraldi salatit nagu ei mahugi. Omleti ja šnitsli kõrvale pakuti peamiselt koduseid aedviljahoidiseid.

Nädala lõpupoole tuleb kartulisalat, aga mitte eestipärane pudi, vaid maeiteamispärane suuremate tükkidega asjandus, ahju-aedvili ja mingi sinepikana, mida ma kunagi ammu olen teinud ja heana ära märkinud.

Oeh, ja ma peaksin vist taas tubliks hakkama ja uue kahenädalase menüü tegema ... aga me vist käime siiski alles esmaspäeval korralikult poes.

Monday, November 24, 2014

Kuidas ma Tuntud Loomeinimesega sõnumeid vahetasin

Hiljuti tekkis mulle Facebooki sõbrakutse Tuntud Loomeinimeselt. Sõbrakutse võiks olla tore, aga ... Kuigi ma tean, et Tuntud Loomeinimene on olemas, olen isegi tema loomingu üht tahku üsna kõrgelt hinnanud ja lugu pidanud, ei ole mul selle inimesega mitte midagi ühist! Me ei ole tuttavad. Meie poliitilised ja ususlised vaated tõenäoliselt ei sarnane. Meil ei ole isegi parve (nii umbes 15 ja rohkem) ühist tuttavat!

Olin jahmunud, kustutasin kutse. Mõtlesin, et see on mingi eksitus.

Mõned päevad hiljem - jälle kutse! Mõtlesin juba huviga, kes see on ... Määh. Jälle Tuntud Loomeinimene. Ei, me ei olnud vahepeal kohtunud ega kuidagi muidu tuttavamaks saanud.

Olin jälle jahmunud, kustutasin kutse. Äkki mingi võõras või nali või ...

Siis sain ma Tuntud Loomeinimeselt veel kutse ... ja veel.

Ja siis tuli meelde, et kusagilt ajakirjandusest jooksis läbi, et Tuntud Loomeinimene kavatseb Linnas hakata poliitikat tegema või midagi sellist. Ja mina olen Linna ametnike hingekirjas. Peale poliitreklaami tegemise soovi ma küll ühtegi muud põhjust ei suutnud välja mõelda, miks Tuntud Loomeinimene peaks üleüldse teadma, et ma olemas olen. Ja kui inimesel on mingi parem põhjus kontakti otsida, siis ta ju ometi saadab ka sõnumi, et tere, mina olen seejasee, soovin suhelda sellejaselle pärast ... Pealegi on minu töömeil äärmiselt lihtsasti leitav. Kui mind juba Linna palgal olevate ametnike seast üles leiti.

Võib-olla on FB-s ka võimalik saata mass-sõbrakutsed kõigile oma sõbralisti inimeste sõpradele? Sest paar ühist (või "ühist"?) tuttavat nagu oli.

Igatahes hakkas asi mind häirima ja täna saatsin Tuntud Loomeinimesele kirja, et on tekkinud mingi segadus, minu teada me ei ole tuttavad, ja nii edasi, loodan, et leiate segadusele lahenduse. Tuntud Loomeinimene vastas mõne tunni pärast viisakalt vabandades, et tema ise neid kutseid saatis jah, aga ta siis nüüd enam ei saada. Ei seletanud, mida ta minust tahtis. Kahju, oleks olnud huvitav teada saada.

Aga tõesti ... Mina jagan FB-s natuke pilte ja palju pärleid rubriigist "lapsesuu". Natuke pereelu ja natuke niisama isiklikku arvamust, mitte et seda keegi oluliseks peaks pidama. Sõbralistis on peamiselt, noh, sõbrad, natuke niisama-tuttavaid, mõned sugulased, mõned kolleegid, paar õpilast (kes ise tahtsid, ma omal algatusel õpilasi ei lisa) ja muidugi oma lapsed ka. Pole nagu põhjust kuidagi gruppe tekitada, et sellega jagan seda ja tollega teist. Tuntud Loomeinimene ei sobitu nagu ühtegi kategooriasse ja et ma teda võib-olla olen 20 aasta eest laval esinemas näinud ... Ei mõista mina neid, kes Getter Jaanit ja Gerli Padarit sõbralisti lisada püüavad. Või mis siin mõista, mina selliseid asju ei tee. Ei jaga üldjuhul nännivõitmise-lootusi ka. Igaühele omad kombed.

Kuigi endiselt jääb vastamata küsimus, mida Tuntud Loomeinimene minust ometi tahtis.

Saturday, November 22, 2014

Õudusunenägu - päris elus

Jõugu Juht käis täna oma pühapäevakooli rühmaga Ahhaas. Bussiga linna, bussiga tagasi. Ostis bussijuhi käest pileti meie peatusesse, istus bussi. Loomulikult läks Mees autoga peatusesse vastu - pime ju.

Õnnetuseks sattus bussijuht, kes inimestest vähimalgi määral ei hooli.

Mees ootas autoga peatuses. Buss aeglustas käiku ... ja kiirendas siis jälle. JJ jäi bussi peale. Kui me ta lõpuks telefoni otsa saime, oli ta segaduses ja hirmunud. Taustal oli kuulda, kuidas juht JJ-d sõimab ja keegi reisijatest ka pragab. Kohkunud JJ andis telefoni bussijuhile. See karjus minu peale - ilmselt oli ka eelnevalt lapse peale karjunud - ja teatas, et tema asi ei ole meeles pidada, kes kus maha läheb, tal on 25 peatust! JJ-st on väga selgelt näha, et ta on väga noor. Lõpuks sai Mees bussi kinni püütud ja lapse kätte.

Tegu on põhimõtteliselt koolibussiga!

Bussifirma kodulehel on valed telefoninumbrid. Kirjutasin loomulikult kaebuse, loodetavasti oli vähemalt meiliaadress õige.

Minu kogemust mööda sõidab sellel liinil ainult üks tugeva vene aktsendiga bussijuht. Kuna see mees armastab reisijaid terroriseerida tugeva tubakaleha ja jälgilt familiaarse käitumisega, kahtlustan väga, et ongi sama isik. Noh, kui ei ole sama mees, siis on sõidab seda liini kaks erakordselt ebameeldivat inimest.

Uskumatu. Ma veel mõtlen, kuidas see asi peaks lahenema. Põhimõtteliselt on tegu kriminaalse maiguga hoolimatusega - pime, külm, paks mets, siinkandis on hundid ja karud.

Ja vabandage, hetkel mind ei huvita, et bussijuhtide palgad on viletsad ja töö raske ja üldse on keeruline sellele tööle inimesi leida. Bussijuhi töö eesmärk on hoolitseda, et kõik reisijad jõuaksid turvaliselt punktist A punkti B. See bussijuht seadis JJ elu teadlikult ohtu. Mis siis, kui keegi ei oleks saanud autoga järele minna?

Kaks päeva hiljem.
Arutasime Mehega, et tõenäoliselt tuleb poliitkorrektne kiri, oi kui paha, et nii juhtus, kurb küll, bussijuht on koolitatud ja palume vabandust, ikka juhtub. Tuligi.

Tere!

Täname OÜ Tarbus poole pöördumast.
Bussjuhile täiendavalt selgitatud kohustust jälgida enne igat peatust kassaterminali ekraanile ilmuvat  väljuda soovivate sõitjate arvu, mis tuleneb sellest mis peatuseni  pilet osteti.
Kahjuks bussijuht enne seda peatust ei heitnud pilku ekraanile ja seoses sellega antud juhtum ka tekkis, kuna Teie laps ei tulnud ka enne peatust bussijuhi juurde väljumiseks.
Bussijuhi väitel kedagi peatuses ei oodanud  (sõiduauto olevat seisnud paarkümmend meetrit peatusest eemal) ja mahasoovijaid bussijuhi juures ei olnud, siis kahjuks sõitis juht edasi.
Bussijuht olevat lapse isa ees samuti vabandanud.
OÜ Tarbus vabandab Teiega juhtunud ebameeldiva juhtumi pärast.

Noh, Mees seisis autoga peatuses täpselt seal, kus alati. Bussijuhi meetrid on küll lühikesed. Bussijuht olevat JJ-le (kui see Suure Ehmatusnutu vahelt midagi seletama suutis hakata) käratanud, et ta ema sõimab ja üldse.  Ma ei sõimanud bussijuhti, vaid pärisin viisakate sõnade, kuidolukorrast tulenevalt ärritatud tooniga aru, mis toimub ja kuidas bussijuht lahendust ette kujutab. Mingi normaalse lahenduse moodi vastuses sain temalt siis, kui lubasin, et lasen ta vastutusele võtta. 

1. Vahetult enne meie peatust on paari kilomeetri pikkune, võrdlemisi turvaline sirge, kus ka libeda tee puhul on üsna mugav sõita. Ootamatult teelehüppava põdra eest (ja meiekandi põdrad on tuntud pigem oma rahuliku jalutamistempo poolest) ei kaitse mitte üks vägi, nii et ekraani vaatamata jätmine ei olnud põhjendatud. 
2. Laps, kes ilmselgelt sõidab bussiga harva (muidu oleks õpilase sõidukaardi läbi piiksutanud), ei pea eriti kottipimedas teadma täpselt, kus tema poolt soovitud peatus asub, pealegi ei ole peatuste lugemisest kasu, buss peatub tõesti ainult seal, kuhu pileteid ostetakse või kus inimesed ootavad. lapsel on varasemale kogemusele tuginedes õigustatud ootus, et bussijuht hõikab talle, millal peab maha minema.
3. Kui juht avastab bussist kohkunud lapse, siis on tema asi olla sõbralik, toetav ja otsida lahendusi. Õiged sõnad oleksid: "Oi kui paha lugu. Mis me nüüd teeme? Kas sul telefoni on, saad vanematele helistada? Ma peatun kohe N peatuses, kas keegi saab sulle siia järele tulla?" Läbi JJ telefoni oli kuulda karjumist: "Mis sa siis ise magad, ei olnud sul kedagi vastas, oma viga!" ja karjujaks oli ilmselt bussijuht. 
4. Tsiviliseeritud maailmas  pakutakse sedasorti vea puhul lisaks tühjadele vabandustele ka mingisugust esemelist kompensatsiooni vms. Poed jagavad kinkekaarte, bussifirma võiks anda mingi tasuta sõitmise õiguse x korda või midagi muud taolist. Ma küll ei tea mitte midagi reisijateveo-kindlustusest, aga firma süül tekkinud ohtlike olukordade silumise-kindlustus oleks nagu loogiline asi. Olukord oli vaieldamatult ohtlik. Üks meiepere asjadega kursis olev kolleeg küsis pärast, et kujuta ette, kui see oleks olnud Unistaja? Või kui ma meiekandi inimeste majandusliku seisu peale mõtlen - kui lapsel ei oleks olnud telefoni kaasas? Või kui keegi ei oleks saanud autoga järele minna? 

Ühesõnaga, meie jaoks on asi endiselt õhus ja lõpetamata.
Muidugi, kui oleks võimalik, siis me selle bussifirma teenuseid enam ei kasutaks, aga elades seal, kus me elame, tuleb ilmselt õnnelik olla, et niigi palju ühistransporti on, nagu on. SeeKesMeieMajasEnnemElas rääkis kunagi, kuidas tema tuli talvel läbi hangede koos väikeste lastega seitse kilomeetrit ja milline õnn ja rõõm see oli, kui kaks korda päevas buss käima hakkas ...

Friday, November 21, 2014

Ja kuidas me nüüd koduõpime

Noh, ega meie oma jaburate novembrigraafikutega eriti ei õpigi. Poisid õpivad ise. Kuna kütteperiood on alanud, õpivad nad peamiselt Vanaema juures. Tõsi, nii Jõugu Juht kui Unistaja oskavad ahjus tuld alustada, ahju halge täis panna ja roobiga segada, aga siibri kinnilükkamine on neile rrrrangelt keelatud, ja tegelikult ilma lapsevanemate lähedalviibimiseta tulealustamine ka. Nii igaks juhuks.

Tegelik elu on selline, et JJ-l on matemaatika töövihik ammu läbi ja mingi vana õppekava matemaatikaraamatu abil ka tüdimuseni tehete järjekorra tulpasid arvutatud ja tekstülesandeid tehtud. Eesti keeles kirjutas ta hiljuti esimese täiesti veatu etteütluse, loeb "Tillusid vabamehi" ja kostitab meid aeg-ajalt mõne lõbusa tsitaadiga. Loodusõpetusega, tundub, oleme järje peal. Inglise keele sõnavara on kolmanda klassi kohta korralik, aga grammatikaseosed ei taha tekkida. Eks tuleb harjutada. Kunsti on natuke tehtud, peaks rohkem - pisikesse märkmikku multifilmi joonistamine ilmselt ei loe -, aga muusika on täiesti vaeslapse seisuses. Koolis tegid kolmanda klassi lapsed oma lemmikartisti kohta plakatit. Ma küll ei süvenenud, kas pidi olema kodu- või välismaine muusik, aga ebaproportsionaalselt palju oli plakateid Tanel Padarist. Üks Smilersi plakat oli ka. JJ ei tea, kes on Tanel Padar või mis on Smilers (et emmele Smilers kunagi meeldis, pole vabandus, nende muusika ei ole üheksa-aastasele eakohane) ja ma arvan, et nii peabki see olema. Ta teab biitleid ja Led Zeppelini, sest need meeldivad tema Sõbrale. Veel teab ta Dieter Bohlenit, aga ainult kui saksa "Supertalendi" žüriiliiget, ja Michael Jacksonit. Viimane on tema lemmik küll jah, aga plakatit me temast ikkagi ei tee. Pole sobivaid ajaleheväljalõikeid ja ma tegelikult ei usu teemaplakati-õppesse. Aga eesti keele ja matemaatika osas (pean küsima, mis veel vaja on) ootab õpetaja Õunapuuhaldjad teda kahe nädala pärast aru andma.

Unistajal saab ka matemaatika töövihik kohe läbi ja eesti keeles peaaegu kohe. Matemaatika kohta ütles õpetaja Taaviemme, et neil koolis on ka töövihik peaaegu läbi. Eks siis otsime lisaülesandeid. Inglise keel on haledas seisus ja muud asjad samas olukorras mis JJ-l. Õnneks on Unistaja hakanud JJ eeskujul huvi tundma inglise keele praktiliste kasutusviiside vastu, arvutimängudes. Ehk saame sealtkaudu mingi taseme tagasi. Peab otsima, kas on - kindlasti on - mingit inglisekeelset matemaatikamängu, kus Unistaja saaks korraga korrutustabeli olemusega tutvuda ja inglise keelt harjutada. Vaja on läbi lugeda "Londiste".

Lillebroriga on jätkuvalt lihtne. Vanaisa poriseb, et liiga lihtne, Lillebror tehku Unistaja ülesandeid ja Unistaja JJ omi. Nojah, Lillebror saaks esimese klassi matemaatikaga hakkama küll, ma teise klassi omas enam kindel ei ole ... aga siis võib tekkida olukord, kus tal on kõik muud asjad, ütleme, kolmanda klassi tasemelselged, aga käekirja ei ole ja ei tule. Nii et Lillebror harjutab ühe kunstilise töövihiku järgi väiketähtede kirjutamist, lihtsalt niisama. Päris ilusasti tuleb välja ja sellega muutub käsi ka kindlamaks. Kui ta need järgmise poole aasta sees ära unustab, ei juhtu ka midagi, tähekirjutamine on talle selgelt põnevam kui kirja eelharjutuste tegemine, aga teenivad mõlemad asjad sama eesmärki.

Vahel koduõpime teleka abil ja vahel arvutist. Mind vaimustab jätkuvalt Google Earth, aga mingi Postimehe artikli juures oli hiljuti link sellisele suurepärasele leheküljele - uurisime seda kohe mitu tundi. Veel on tore ressurss Youtube, aga ka ERR arhiiv. Poisid teavad nüüd vähemalt, kuidas ulatada tagasihoidlikku aas-käokinga, et piloodiga ei räägita, ja et me oleme kõik ikkagi inimesed. Vanad komöödiafilmid on küll kohati rasked mõista ("Mis see urra-meeri on?" küsis JJ "Siin me oleme" ööstseeni ajal), aga kui Liinale põuepugemine ja mõned sügavamad silmavaatamised välja jätta, on need täiesti peresõbralikud.

Jõuluni kestab logistika-hullumeelsus. Siis võtame vist nädala täiesti vabaks, või kuidas võtta - kui ilm on vastikult talvine*, toimub palju talisporti, kui ilm on meeldivalt keskeuroopalik, tutvume veel rohkem filmikunstiga ja arendame lauamänguoskusi.

___________
*ma vihkan kogu südamest külma ilma ja Eesti tavalist seitse-kaheksa kuud kestvat talve. Talv on minu jaoks temperatuurid alla +12'C. Paraku ei kannata Mees hästi palavust, seetõttu oleme ikka veel ideaalse kliimaga paiga otsingul.

Friday, November 14, 2014

Kui mul oleks tütar ...

Kui mul oleks tütar, siis riietaksin ma teda süstemaatiliselt roosasse, kuni piisavalt palju juukseid pähe tuleb - sest tüdruk- ja poisstitad on minu meelest sageli üsna sooneutraalsete nägudega ja Lillebrori puhul kuulsime me igatahes piisavalt sageli: "Aga tema on ju ometi tüdruk?" Ilmselt sinistest rõivastest ei jätkunud, neid kannavad tüdrukud ka, oleks pidanud Lillebrori traktoripilte täis kleepima.

Kui mul oleks tütar, siis ma teeksin talle patse ja kasutaksin kõikvõimalikke juukseklambreid ja nii edasi esimesest võimalikust hetkest peale (tsirkusehobuse-soengut vast siiski mitte!).

Kui mul oleks tütar, siis ma hangiksin talle šotiruudulise seeliku ja valged pitsiga sokid.

Kui mul oleks tütar, siis ma julgustaksin teda olema tragi, toimekas ja uudishimulik.

Kui mul oleks tütar, siis ma õpetaksin ta viie-kuueselt varrastel kuduma ja kümneselt kangast kuduma ... aga haamrit ja saagi võiks ta proovida siis, kui tuju tuleb.

Kui mul oleks tütar, siis ma ei lubaks tal ilmaski kanda ülimadala värvliga pükse. (te ei usu, mis vaatepildile ma täna tööl peale sattusin. Läksin, panin neljanda klassi tüdrukule käe õlale ja palusin tal korraks püsti tõusta, mul on üks jutt - jutuga kaugele ei saanud, sõna "püksid" peale kohendas ta oma riietuse kohe sündsaks, ma ei jõudnudki veel täiesti palja taguotsani ...)

Kui mul oleks tütar, siis ei lubaks ma mitte ühtegi meiepere arvutisse küberkiusamise-lehekülge ask.fm ega midagi muud taolist. Liiga palju on neid, kes tahavad tüdrukutele anonüümselt haiget teha (poiste "askid" on kuidagi rahulikumad, vähemalt seal pole ma tõelisi perverssusi kohanud).

Kui mul oleks tütar, siis ma tahaksin nii väga, et ta oskaks valida õigeid sõpru ja seltskonda. Püüaksin talle mõista anda, millist ohtu noorele neiule kujutavad endast paar nii umbes kuueteistkümneaastast rumalat, purjus ja elevil poissi. Et ta ei peaks saama kogemust, mis on tegelikult hullem kui surm ...

Kui mul oleks tütar, tahaksin ma talle olla eelkõige ema. Et mina oleksin see, kellele räägitakse rasedushirmust (kuigi kristlikus kontekstis on see pigem õnn ja rõõm, eks ole, aga iial ei või teada, kuhu noore inimese veendumused suunduvad), et minu käest võiks ta kuulda, mis koledad tundekõikumised ja haigetsaamised teismeline-olemise juurde võivad kuuluda, ja et tõelises hädas julgeks ta tulla koju vanemate juurde.

Et kui mul oleks tütar ja ta käiks koolis, siis ei oleks tädi psühholoog see, kes saab ainsana pakkuda võimalust suhelda täiskasvanud naisega ja rääkida maailma asjadest nii, nagu need on. 

Tegelikult läheb muidugi nii, nagu läheb ... aga vähemalt madala värvliga pükste ja kahtlase seltskonna keelamisest ma ei tagane.

Sunday, November 9, 2014

Kui enam käia ei taha ...

Kõigepealt eelmise postituse täienduseks: Vanaisa vaatas ja kuulas, niipalju kui kuuldeaparaat võimaldas, meie juuksuriehmatust pealt, soris siis oma kappides ja eraldas meile täna täiesti uue, aga mõnevõrra tolmunud pakendis juukselõikusmasina. Tema olevat selle kunagi kuskilt kataloogist tellinud, aga kasutamiseni polevat jõudnud, me proovigu, kas kõlbab. Noh, aitäh Vanaisale. Ma veel mõtlen, kas julgen laste peade kallale minna.

Aga praegu ma tahan kirjutada hoopis muust.

Ühe väga toreda kolleegi, pensionieale läheneva daamiga tuli jutuks ... noh, üks mõte. Mõte sellest, et psi-psi-psihholoogi töös on käegakatsutavat produktiivsust ikka vähevõitu ja nojah, tahaks midagi muud. Kolleeg kukkus selle peale õhku ahmima ja potsutama: "Ära sa koju küll jää! Mina mõtlen juba hirmuga pensioni peale, kujuta ette, kui mul ei olegi hommikul kodust kuhugi minna, nii ei saa ju elada!"

Ei talle kohale jõudnud, et tjah, mina ei tahakski hommikul kodust kuhugi minna. Kõige toredam, kui lõuna ajal ega õhtul ka ei peaks kuhugi minema. Ei, mul ei ole kallal agorafoobiat ega inimpelglikkust. Mul on lihtsalt (veel) piisavalt väikesed lapsed ja kodus vägagi nauditav seltskond ja üldiselt hästitoimiv Internet. Minu rollimudel on kadunud vanaema Mahti (jätan tema pärisnime lugeja fantaasia hooleks), kes jäi pensioniea saabudes päevapealt koduseks ja pühendus söögitegemisele, aiandusele ja mingil hetkel ka vanaema-olemisele. Tema sisuliselt kasvatas mind, sest minu laste Vanaema käis tubli nõukogude naisena tööl. Vanaema Mahti oleks sel suvel saanud saja-aastaseks, aga ma ei mõtle tema peale, sest noh, kurb hakkab.

Vanaema toas riiulis olid kõige põnevamad raamatud - "Rahvaste toite", suur saksakeelne kokaraamat ja terve virn käsitööraamatuid. Vanaemal oli lillekasvatuses lausa süsteem ja tema lilleteemaline kirjavahetus oli tänapäeva mõistes rahvusvaheline. Suvel panime kokku kastide viisi iirisejuurika-saadetisi, kevadel gladioolisibulaid. Vanaema tegi tööd ja iseenesest suurt tööd, millega tol ajal teenis päris kenasti. Mis siis, et ta ei käinud. Tööl, ma mõtlen. Mina ka ei käinud. Lasteaias. Koolis pidi käima, aga sealt ma püüdsin iga hinna eest ära viilida, vahel isegi õnnestus.

Meie lapsed praegu ei käi. Jah, koduõppelaps jääb mõnest asjast kindlasti ilma, eriti kui üks koduõpetav vanem läheb kuuks ajaks projektipõhiselt rohkem kui poolteise kohaga tööle ja teine teeb lisaks täiskohaga tööle veel üht, hm, kah täiskohaga projekti. Lähemad nädalad saavad olema logistiline õudus, aga me oleme hullemagi üle elanud. Siiani on noormehed igatahes väga rahul, et pole vaja koduvanavallatul kellaajal üles tõusta ega kodutöid teha.

Minu ettekujutus ideaalsest elust olekski ... ilma käimiseta. Noh, me käiksime pühapäeviti kirikus niiehknii, aga see ei ole sedasorti käimine ... mitte käimine käimise pärast.

Tööl käin mina pigem käimise pärast. Jah, kõik need Kevinid ja Oliverid ja Laurad on minu lapsed ka ... aga nagu alguses öeldud, käegakatsutavat produktiivsust on vähe. Kui käegakatsutavuseks mitte nimetada seda, et üks Lauradest mind üleeile kallistas. Patsutasin teda siis kergelt õlale (noh, õiguse poolest me ju ei tohi lapsi puutuda) ja ütlesin, et mul on ka hea meel teda näha. Ongi tubli ja tore laps. Aga iga tubli "emme koolilapse" kohta tuleb punt murelapsi, ja neist saab käegakatsutavat kasu, noh, mõni üksik. Või vähemalt sellist kasu, mida tädi psühholoog saab nimetada oma teeneks. Kui üks Kevinitest põhikooli lõpetas, siis ma tundsin küll, et elutöö on tehtud ... aga selliseid Kevineid on siiski vähe, ja Jumal tänatud. Samas on kodus praegu pooleli üks täiskoha-aega nõudev, aga muidugi palju vähem tähelepanu saav projekt, mille kõrvalt saab vahepeal silmi puhata ja jalgu sirutada ja lihtsalt möödaminnes segada ahju, panna kerkima saiatainas ja vestelda Unistajaga lego-ehitistest. Tohutult mõnus! Eriti, kuna selle eest lubati raha kah maksta. Ja ei pea kusagil käima.

Jah, ilmselt ma oleksin pidanud suruma alla oma kalduvuse verd nähes ära minestada ja õppima arstiks. Näiteks. Mitte perearstiks, vaid millekski krõbedamaks - saaks kenasti kasulik olla, poleks mingit tahtmist käimist ära lõpetada. Ja aeg-ajalt lootusetute juhtumite pärast kusagil tagatrepil nutta (olete ju näinud, Meg Ryan "Inglite linnas"). Aga olla tädi psühholoog ... Ja muidugi on needsamad armsad kolleegid ja laiendatud perekond, kes muudkui pragavad, et kõrgharidust tuleb ära kasutada ja inimene peab tööl käima.

Ausõna, ei pea. Inimene peab tegema midagi mõistlikku ja kasulikku, aga see ei pea seisnema kellast kellani kodust väljas viibimises. Kui kellelegi sobib, siis on kodus töötamine täiesti normaalne asi. Samuti, nagu mõnele inimesele sobib töötada vahetustega või lausa kodust kaugel (näiteks kaugsõiduautojuhid). Mina ei taha pahandada nendega, kellele meeldib käia tööl kaheksast viieni, viis päeva nädalas. Kui sobib, siis on ju hästi. Minule meeldib tööd teha küll, aga palun ärge pahandage minuga, kui ma peaksin saama võimaluse teha unistuste tööd ... kodus.

Muide, mulle ei meeldi ka poes ja arsti juures käia. Kui ma lähen poodi, lähen ma selge plaaniga midagi osta. Kui ma lähen arsti juurde, siis võiks seegi sündmus olla sihipärane ja anda mingi mõistliku tulemuse. Ainult külas käia on tore. Võib-olla sellepärast, et küllamineku eesmärk ongi enamasti osadus ja jalakõlgutamine, nii et nagu kirikki, ei ole ka külaskäimine see kehvemat sorti käimine.

Uuel nädalal tuleb igatahes palju tööl käia, aga ma siiralt loodan, et sellega kaasneb ka tõsiseltvõetavamat sorti töötegemine. Tulemustega.

Friday, November 7, 2014

Kas hankida juukselõikusmasin?

Kolme poisslapsega on see karvaküsimus ikka väga aktuaalne.

Kõigepealt oli meie perel üks tore juuksur, kelle juurde aja saamine on paraku keeruline ja daam ise tegutseb meie jaoks päris ebamugavalt kauges linnaosas. Siis soovitas kolleeg - kahe poja ema - üht mugavamas kohas asuvat juuksurisalongi. Kohe päris salong ongi, Linna keskel silla otsa juures, sisekujundatud ja puha. Ja seal on - pange tähele - viirpapagoid! Ja seal on imearmas punapäine juuksur, kes olevat üldse meestejuuksuriks õppinud ja tegelikult lõikab väga ilusasti.

Kui ei juhtu kommunikatsioonihäiret.

Mees läks täna poistega juuksurisse. Lootsin, et hommikul lahkun kolmest pikakarvalisest poisist ja saan tagasi kolm lühikarvalist. Mees olevat juuksurile öelnud, et vaadake palun kõige vanema väljakasvanud soengut, palun lõigake temale ja suuruselt järgmisele jälle selline asi pähe ja kõige väiksemale siis pikem soeng - et lokig tagasi tuleksid. Pügamise tulemusele Mees erilist tähelepanu ei pööranud. Laste arv klappis, kõrvad olid pea küljes, kõik on korras. Maksis ära hirmsa summa, mis viirpapagoide vaatamine maksab - sest luksuse eest tuleb maksta - ja tuli tulema.

Kui mina lapsi nägin, siis ... Lillebrorile oli lõigatud pähe kuuekümnendate daami moodi poisipea. Noh, nii see umbes pidigi olema. Ilus on. Unistaja ... Unistaja???? !!!!!!!!!!!! Ükskord mitu aastat tagasi oli Mees poistega kaugel linnaosas juuksuri juures käies kogemata lasknud Unistajale pähe lõigata klassikalise mulleti, nii hull see asi seekord ei olnud. Aga hinna ja lõikuse suhe oli ikka kohe väga vales suunas viltu. Kõrvad ei paistnud puhmast välja ja kukal oli täitsa tegemata - kui ma natuke järele mõtlesin, siis tuli meelde, et pidžaamapeo-sõbrannal oli selline soeng olnud. Noh, kui tüdrukule tahta poisipead lõigata, siis see jah sobib, aga poisslapsele ... Siis laekus Jõugu Juht Sõbra poolt. Temalgi olid kõrvad karvapuhmasse jäetud ja nagu hiljem selgus, ka tukk kunstipärase kaarega lõigatud.

Olin täitsa nördiööbik, nagu üks armas kolleeg täna mulle uudissõna tutvustas. Mis mõttes nagu? Juuksur ahmis telefoni otsas sama nördinult õhku, et tulge siis teinekord ikka ise, kui rahul ei ole - nojah, õige märkus - ja et temale oli öeldud, et kahel väiksemal pikemad juuksed ja ilma masinata, kõige suuremal pikem tukk ja kukal masinaga ...

Kommunikatsioonihäire, muud ei oska ma selle kohta öelda. Kusagil läks info kaduma.

Et andku ma siis teinekord täpsemad juhised kaasa, arvas ka Mees, kuni ma talle selgeks suutsin teha, et minu meelest kuulub kõrvade ümbert ärapügamine ja kukla masinaga lühikeseks pügamine elementaarselt JJ soengu juurde ja seda peaks juuksur ka väljakasvanud soengu pealt nägema ... Või kasvavad juuksed erinevates peapiirkondades erineva kiirusega?

Igatahes pügasin ma poisid Vanaemalt laenatud kääridega kohe üle, eriti kõrvade kandi ja Unistaja kukla. Ei saanud nii ilus, nagu professionaal lõikaks, see on selge, aga äralõigatud karvadest oleks keskmine toiterjer võinud paruka saada. Kodus tutvustas Mees mulle oma pardli juukselõikusfunktsiooni ja siis ma katsetasin. Kõrvaservad said ikka kohe palju sirgemad ja Unistaja kukal ühtlasem ... kui välja arvata kaks peaaegu sümmeetrilist kiilas triipu, mida saab kirjeldada sõnakesega "Ups." Noh, mingid pügatud triibud soengus on väikestel poistel moes, Unistajal on siis lihtsalt laiemad ... Kuna pardli juukselõikusvõimalus tunneb ainult üht pikkust - null (nikerdasin Unistaja kukla kallal jupp aega kammi ja pardliga, et päris kiilaksajamist vältida) -, mõtisklen siin omaette, kas imearmsa juuksuriga siiski ära leppida ja edaspidigi viirpapagoisid nunnutamas käia või hoopis juukselõikusmasin hankida. Mees teadis öelda, et masin maksab umbes sama palju kui üks kord kogu kampa salongis pügada. Keeruline. Tegelikult on karta, et juukselõikusmasin ilmub mulle jõulude puhul kuuse alla, Mehele meeldib mulle kodumasinaid kinkida ja muud vähegi mõistlikud masinad on juba aastatega kuuse alla ilmunud ...

Wednesday, November 5, 2014

Kuidas ma väga kurjaks sain

Ehk mis puhul lasteaed siiski ka koduse emme puhul palju parem lahendus oleks.

On üks blogi, mida ma vahel kiikan. Huvitav on, blogipidaja elab hoopis teistsugust elu kui mina või tegelikult keegi, keda ma tunnen. Aga ma siia linki ei pane, sest kaotasin blogipidaja vastu viimsegi lugupidamise ja sain lausa kurjaks.

Mina olen ju tuntud lasteaiapõlgur, eriti kui lapsehoiuvõimalus on kodus või kodulähedaselt olemas. Kodune lapsevanem või vanavanem või hoidjatädi - suurepärane, eks ole. Aga see eespool mainitud blogija kirjeldas rahulolevalt olukorda, kuhu ... nojah, minu tuttav lastekaitsja on kena inimene ja tal on niigi hirmus palju tööd, aga mõni hirmus lastekaitsja kuluks sinna küll ära.

Kodune emme ja laps. Sisuliselt tita. Igal juhul allakahene.

Ja. See. Laps. Tuimestatakse. Kolmeks. Tunniks. Päevas. Telekaga! I-ga-päe-va-selt!

Muidugi teeb allakahene kohutavalt pahandust, aga ükskõik mis on parem, kui lasta areneval ajul iga päev kolm tundi telekaga tuimestuda. Isegi lasteaed koos kogu lärmi, viiruste ja võõrastega. Isegi mänguaed, kus lapsed olla ei taha, aga kuhu saab paigutada piisavalt palju huvipakkuvaid asjandusi (näiteks tühi kommikarp jne). Otse loomulikult tekiaeg, millest ma ilmselt pean kunagi edaspidi kirjutama - kahjuks sain ma sellest teada juba siis, kui kõik kolm poissi oskasid ilusti lastetoas või muidu vaikselt paigal püsides mängida, pole ise proovinud, aga kui guugeldada "blanket time", siis saab ka teada.

Umbes sama kuri olin ma siis, kui üks teine tuntud, hoopis teistsuguse elustiiliga blogija kiitis, et kui teie lapsed ei suuda välja kannatada niiiiiiiiii pikka autosõitu (alla kahe tunni!), siis paigaldage autosse DVD-mängijad ja lapsed on terve tee kukununnud ... juures oli pilt klaasistunud pilkudega kooliealistest lastest. Tema õnneks vist enam ei blogi ja äkki ta kasvatab oma neljandat last siiski ekraanivabalt ...

Tõepoolest, üks asi on natuke multikaid või muud ekraani paar koda nädalas, suurema lapse puhul kord päevas, aga kolm tundi igapäevaselt ... Allakahese puhul.

Ma ei saa inimestest vahel üldse aru.