Wednesday, December 31, 2014

Et uus aasta läheks väga hästi!

Lillebrori tänane õhtupalve: "Armas Issand, aitäh selle päeva eest, mis meil oli, aitäh, et see päev läks hästi, palun, et Minu Sõber saaks väga terveks* ja et uus aasta läheks väga hästi, et kõik näeksid ilusaid unenägusid, aamen."

Tõepoolest, kui saab vaadata ilusaid unenägusid, siis võiks ju aasta minna hästi?

Olge teie ka väga terved ja nähke ilusaid unenägusid!

________
*Sõber oli hiljuti kopsupõletikus, tal on küll juba ammu jällelinnaluba, aga Lillebror pole Sõbraga veel kokku saanud ega oma silmaga näinud, et Sõber ongi terve.

Tuesday, December 30, 2014

Plaanimuutus. Seekord meeldiv.

Tõusime just lõunalauast ja kavatsesin Lillebrori lõunaund magama ajada, kui helistas kirjakandja. Tema olevat ukse taga ja tahtvat meile pakke üle anda. Eks pakiteade oli juba mitu päeva tagasi tulnud küll, aga asjassepuutuv postkontor on meie juurest 15 km kaugusel ja muidugi vales suunas ... ja loetud tunnid päevast lahti. Praeguste lumeoludega ei ole mõnus ringi sõita, õnneks on meie postisüsteem metsatalude suhtes sõbralik.

Õues ulatati mulle allkirja vastu lausa kolm pakki. Teate peal oli olnud, et kaks maksikirja, nii et mina ütlesin juba ümbrikku kätte saades aitäh, aga kirjakandja naeratas kavalalt ja teatas, et allkirja olevat ma andnud hoopis vaat nende eest - ja korjas kõrvalistmelt kaks kasti. Möh?

Mees on ikka aeg-ajalt Saksamaalt tasuta ajakirju ja turismikatalooge tellinud - et huvitav lugeda -, me algselt mõtlesimegi, et midagi sellist. Nii-öelda kordustellimus või ... aga kastide peal oli hoopis kirjas "Royal Mail".

Selgus, et üks Truu Blogilugeja oli kõigepealt näinud Lillebrorile sobivat kingitust, siis teise Truu Blogilugeja käest järele uurinud, kus me täpselt elame, ja ülejäänud lastele ka Lillebrori kingiga haakuvad esemed hankinud. Ühes kastis. Teises oli hulgaliselt põnevat välismaist kommi ja ümbrikus ports koduõppematerjale.

Ahmisime lastega muidugi õhku ja olime igati rõõmsad ja tänulikud. Pilte saab siis, kui Mees koju jõuab. Hetkel istuvad diivani peal reas üks Harry Potter (ja selgus, et JJ on natuke Daniel Radcliffe'i nägu, eriti nina ja suu), üks musketär ja üks täiesti ärkvel ja väga rõõmus pingviin. Ei mingit magamaminekut ega vaikset pärastlõunatundi enam.

Tegelikult on toregi, et need kingitused alles nädal pärast jõule kohale jõudsid, muidu oleks korraga liiga palju asju olnud ja rõõm laiali hajunud. Nüüd oli korraks tunne, nagu oleks meil teised jõulud.

Igatahes aitäh.

Aastaaruanne

Siin blogis on iga aasta lõpus aruanne. Et kuidas siis läinud on? Mõtlesin, et proovin ka, küsimused on ju ette antud, tuleb ainult ära tõlkida.

Juuksed lühemad või pikemad?
Vist samasugused. Niruvõitu, peaks nendega midagi ette võtma.

Lühinägelikum või kaugelenägelikum? (kas seda viimast sõna eesti keeles on?)
Ei saagi aru, igatahes midagi on muutumas, laste sõrmedest pindude eemaldamiseks pean nüüd prillid eest võtma.

Rohkem või vähem raha kulutanud?
Oh õudust. Pole aimugi. Üritame ikka vähem.

Kõige jaburam plaan?
Laste koduõppele võtmine? Mitte enam käimine? Kogupere-lennureis keset talve, mis, ma loodan, saab nii umbes kolme nädala pärast juhtuma?

Kõige ohtlikum ettevõtmine?
Ilmselt see, et ma enam nii palju ei käi. Majanduslikus mõttes.

Kõige kallim ost?
Üks auto moodi asi. 

Kõige maitsvam toit?
Ei usu, et see oleks olnud kõige maitsvam, aga sain teada, et friteeritud kaheksajalg on hea toit. Mulle sobib.

Kõige muljetavaldavam raamat?
Oih, need küsimused on ikka kole rasked. Võib-olla Ursula K. Le Guini "Illusioonide linn", aga hoopis muudel põhjustel, kui need, mida normaalsed inimesed nimetaksid.

Kõige haaravam film?
Puudub. Me ei käi üldse kinos.

Parim kontsert?
Moldova puhkpilliorkester meie kirikus. Orkestri täpsemaid andmeid ei tea, aga toredad mehed olid.

Kõige rohkem aega veedetud ...?
Mehe ja lastega, loomulikult.

Kõige ilusam on olnud ...?
Ikka Mehe ja laste seltsis.

Läbiv tunne seoses 2014. aastaga?
Vajadus ohata.

2014. aastal esimest korda tehtud?
Võtsime lapsed ametlikult koduõppele.

2014. aastal pärast pikemat vaheaega taas tehtud?
Käisime Mehega kahekesi päris kaugel puhkusel.

3 asja, mis oleks võinud juhtumata jääda?
Matused.
JJ rästikuhammustus.
Üks hirmus jaanuarihommikune telefonikõne ja veel hirmsam sündmus, mis selle põhjuseks oli (veel ühed matused, aga mina seal ei käinud).

Tähtsaim asi, milles ma kedagi veenda tahtsin?
Ela edasi, laps. Kui kurbus hinge matab, mõtle neile, kes sind armastavad. Tol sügisesel hetkel õnnestus. :)

Kõige ilusam kingitus, mis ma kellelegi tegin?
Seda ma küll ei tea. Armastus?

Kõige ilusam kingitus, mis mulle tehti?
Ju see armastus on.

Kõige ilusam lause, mis mulle öeldi?
Mees lubas, et ma võin ka mitte käia.

Kõige ilusam lause, mis mina kellelegi öelnud olen?
Noh, välja ma seda tegelikult ei öelnud. Tol hetkel ei olnud keegi juuresviibijatest sobivas meeleolus, et sellest aru saada -, aga ma mõtlesin, et tegelikult on see inimene ju nii sümpaatne ... "See inimene" ehk kõrgharidust omandav täiskasvanu, kes sõna kõige otsesemas mõttes üritas mind tol hetkel ära needa. Ega ma seda mõtet ilma Jumala armuta poleks mõelda suutnud.

2014 ühe sõnaga:
raske

Aasta foto

Näiteks selline:
Muud pildid on meie põhiarvuti küljes ja see ei võta juba teist nädalat üldse elu sisse (jah, Mees organiseerib parandust ja piltide olemasolu tegelikult arvuti elusolemisest ei sõltu, aga ma ei oska välist kõvaketast sülearvuti külge pookida) - aga kui te kunagi juhtute päris mitmeks tunnis Stanstedi lennujaama ja tahate näha natuke ehtsat Inglismaad, siis lennujaama lähedal Bishop's Stortfordi linnakeses on vaimustav kohvik nimega "South Street Pantry", kus tõesti osatakse kohvi ja kooki teha.

Friday, December 26, 2014

"Carcassonne" - täiesti tasustamata reklaam

Jõugu Juht soovis jõuluks Sõbra pool nähtud "Carcassonne"'i mängu. Kuna poisid on nii ühevanused, ei tee me juba mitu aastat eraldi jõulukinke, vaid püüame leida kingitusi, mis sobiksid kogu kambale (pealegi tekitavad eraldi kingitused tigetsemist teemal "Minu oma!", oleme katsetanud, ei meeldinud). Kuna Vanaema ja Vanaisa on loobunud iseseisvalt jõulukinkide ostmisest, sest millegipärast ei vaimustu lapsed neist asjadest, millest nad Vanaema meelest peaksid vaimustuma - nunnude kiisupiltidega pusled ja raamatud* lihtsalt ei lähe selles vanuses poistele, mis teha - eraldati meile kui lapsevanematele suurem summa raha, ostku me Vanaema ja Vanaisa poolt kingitus ja nemad annavad üle.

Meie poolt kuuse alla tekkinud gloobus, 3D-pusled ja raamatud, samuti Teise Vanaisa saadetud raha eest ostetud mäng "OmNomNom" on ka mõningal määral kasutamist leidnud, aga konkurentsitult parim jõulukink sel aastal on tõesti "Carcassonne".

Meil on tavaliselt kogupere-lauamängudega raskusi, sest esiteks, võimalikke mängijaid on viis, aga paljud mängud on mõeldud neljale. Teiseks, Mees armastab strateegiamänge, mina pigem keelehuumoriga või teadmistega seotud mänge, Lillebror on teatavasti alles viieaastane ja Unistaja ei saa lihtsalt oma mõttemaailma eripärade tõttu enamiku mängude reeglitest aru. Temale sobib meil olemasolevatest mängudest kõige paremini "Aeg maha!", aga ka üks aastate eest Saksamaalt ostetud "Just 4 fun", mõlemad on matemaatilis-ruumilist mõtlemist nõudvad mängud, aga näiteks "Trilma" (tuntud ka kui hiina kabe) reegleid on vanaema püüdnud talle ikka ja jälle õpetada ... Ainult JJ mängib mida iganes meelsasti ja rõõmuga.

"Carcassonne" on selles mõttes tõesti hea mäng, et meil kõigil on huvitav. Baaskomplekt üksi pakub päris palju mängurõõmu. Sellele on võimalik juurde hankida erinevaid lisasid, mida saab koos baaskomplektiga kõiki korraga mängida. Meil on hetkel olemas pisike röövli-lisa, suurematest lisadest lambad ja lohe. Kahe päevaga oleme mängu neli korda läbi mänginud, igal korral ühe lisa jagu laiendades - ja tegelikult on nii lamba- kui lohelisas kummaski veel üks mänguvõimalus, mida me veel pole kasutanud! Karta on, et täna õhtul mängime veel. :)

Poes hoiatati, et paljude lisadega mängimiseks on palju ruumi vaja - tõepoolest. Tegelikult jätkub esialgu suuremat sorti köögilauast või neljast-viiest ruutmeetrist lagedast põrandast, aga tulevikus - sest JJ kavatseb kogutud taskuraha veel mõnesse komplekti investeerida ja sünnipäevakski  lisasid või lisade ostmiseks raha tellida - on ilmselt tarvis põrandat veel lagedamaks teha. Nii praegu kui edaspidi on kasulik mängida mingi vaiba või lina peal, et paikapandud kaardid ära ei nihkuks. Baaskomplekt on mõeldud viiele mängijale, aga Mees teadis rääkida, et lisade abil on võimalik mängida kuni kaheksakesi - aga osav isa või vanem vend suudaks ilmselt mis iganes värvi pupsikuid juurde toota, kui tarvis.

 Tundub, et Vanaema ja Vanaisa tegid meile hea kingituse. Järgmine Prantsusmaa-reis, millal iganes see toimuma saab, peaks endas ilmselt hõlmama ka päris Carcassonne'i külastamist. Ega me Mehega kahekesi polegi seal veel käinud, poisid ammugi mitte.
______
*mis on üldjuhul nii kirjanduslik kui kunstiline katastroof, aga Vanaemale seda selgeks ei tee ...

Monday, December 22, 2014

Esimene päev uuel ametikohal

Või siis vanal. Uusvanal. Kui nii võtta.

Igatahes, tavaliselt tutvuvad esimest päeva töölolijad kõigepealt olukorraga ja sageli vist omendavad hulga asju nii-öelda töötegemise käigus. Kellel on kabinet, see vaatab seal ringi, tõmbab sahtleid lahti, uurib, kas eelmisest kabinetiomanikust on midagi jäänud ... Osa päevast kulub plaanide tegemisele ja kohanemisele. Ühtlasi tutvutakse töökaaslastega ja muidugi, saadakse teada, kuidas töötab kohvimasin ja kus on kemps. Ma vähemalt oletan nii, pole ammu töökohta vahetanud.

Noh, minu vähemkäimiseks üsna varsti saab juba praegu ettevalmistusi teha. Mees läks ju tööle, mina pean koolivaheaega ja koolimajaremondiaega (uued uksed, meil ei ole praegu väga soovitatav tööle minna) ja kolm koduõppelapsukest ehk siis minu uue (uusvana) koduperenaisetöö objektid olid kodus täitsa olemas. Kempsu asukohta polnud tarvis tutvustada, kohvikann töötab ka nagu eilegi. Töökaaslasi, nojah, nagu eriti pole.

Umbes esimese asjana andsin Mehele sahtlist paari sokke kirjaga "The Boss". Rohkem omavahel sobivaid sokke lihtsalt ei olnud parajasti olemas. Teisena hiivasin pesumasinast restile nõrguma vihi imeilusat lambavalget lõnga, Unistaja kampsuni tarbeks. Keetsin kohvi ja putru ning äratasin kolm tööobjekti täpselt kell 8.30. Ühtpidi selleks, et lapsukesed saaksid tööleminevale issile lehvitada, teistpidi selleks, et tekitada mingit mõistlikku rutiini edaspidiseks. Putru pakuti seekord puuviljasalatiga. Pudrusöömine ei läinud hästi. Unistaja sööb alates tänaõhtust kõik söömaajad munakellaga, sest paraku on juba ammu käes aeg, mil peame Unistajat ja Lillebrori kasvatama nagu kaksikuid ja kui üks neist laua taga mängib, lobiseb ja venitab, teeb seda teine ka - ainult et Unistaja on kaheksane ja varem paaril korral suutnud meeles pidada, milleks ta laua taga istub. Õhtuse sibulasupiga sai ta igatahes 22 minutiga hakkama, tubli poiss (jah, Unistaja on võimeline kuni 3 tundi mekutama, ka siis, kui toit maitseb - ta lihtsalt jääb pikkadeks minutiteks lusika mustrit vaatama või unustab üldse, mida ta tegema peaks; ma ei tahaks seda siin praegu pikemalt arutada).

Jõugu Juht pani ühe ahju kütte ja Unistaja teise. Siis võtsin mina parandamist ootavate sokkide virna ja poisid võtsid mõned raamatud ja me kogunesime tagasi köögilaua ümber. Kõigepealt võtsime ette usuõpetuse. JJ luges sügisel kingiks saadud piiblilugude raamatust ette meile kõigile ammu tuttavat loomislugu ja sellele järgnes arutelu, miks Aadam ja Eeva üldse pidid Eedeni aias tööd tegema, miks Jumal alles õhtujaheduses nendega jalutama tuli - õige vastus: päeval oli palav, aga õhtul on hea puhata ja niisama ringi käia - ja kus see Eedeni aed üldse võis olla? Uurisime natuke gloobust ka. Siis luges Lillebror oma piiblist kaks lühikest lugu nagu meil kõik lapsed on harjutamise mõttes lugenud, Unistaja tegi natuke matemaatikat ja JJ inglise keelt. Hiljem tuli välja, et JJ hoopis looderdas asjaliku näoga. Noh, homme teeb selle võrra rohkem. Vähemalt on Unistajal nüüd x-i leidmine selge - Õpetaja Taaviemmele vastamas käies veel polnud ja see oli paha. Siis luges Unistaja kolm lehekülge "Aarete saarest".

Siis läksid kõik kolm poissi õue puid tooma. Meestetöö. Lillebror paraku arvas, et kolmest halust pliidi tarbeks piisab ja jäi niisama ringituterdamisega vahele. Ta oli väga solvunud, kui selgus, et looderdamise-aja võrra peab tema kauem puid kandma - noh, kaks sületäit ei tapa. Usun ühe kümnelapselise ema soovitusse, et karistus peab võimalust mööda sobituma pahandusega ja toimuma esimesel võimalusel. Paljuke seda karistust ikka oli, töö oli tarvis ära teha ja punkt - aga Vanaema poolt üle mõistuse ärahellitatud viieaastasele (kes on ka üle mõistuse armas, nii et ärahellitamine poleks üldse keeruline) oli teistest mõni minut kauem puid kanda piisav karistus. Lillebror tuli tuppa, nuuskas nina ära. Seejärel kogunes seltskond uuesti laua ümber, et tegeleda kunstiga. Valmis kolm teost teemal "Talveöö", vahendiks tumedam värviline paber ja peamiselt valged rasvakriidid.

Poiste puukandmise-ajal olin mina sorteerinud ära virna sokke (Mees saab homseks puhtad, omavahel sobivad ja terved sokid) ja kunstiajal alustasin pikaajalise unistuse täideviimist. Nimelt on meie esikupõrand saanud viimasel ajal häbiväärselt vähe tähelepanu ja omandanud seetõttu algse oranži (õlitatud) asemel tooni, mis on kõige lähedasem tumehallile. Olin juba kaua oodanud tänast päeva, et ükskord ometi põrand puhtaks saada - sest nädalavahetustel on igasugused muud tegemised ja tööpäevaõhtuti ma ausalt ei jaksa. Relvastusin seebivee, küürimisharja ja WC-paberiga ("Säästu" - meie olemegi need, kes seda tööstuslikes kogustes ostavad, aknapesemiseks ka), tõstsin esikust lisaks muudele asjadele ära kaks vana monitori ja asusin nühkima. Nühkimise vahelt märkasin, et lapsed jooksevad ringi. Mis toimub? Kas pildid on valmis? Ei olnud. Paluks valmis teha ja siis lähete oma tuba koristama! Pildid tulid tõesti ilusad.

Poisid koristasid tuba, eesmärgiks saada põrandalt ära kõik Lego-klotsid ja juhuslikud sokid. Mina küürisin ... ja küürisin ... ja küürisin. Umbes poole esiku peal vahetasin vett ja mõtlesin, et see Pipi meetod oli ikka parem, aga kuskohast leida korralikke küürimisharju, mis kannaksid täiskasvanut? Minu meetod on seebise harjaga nühkida, ikka kaks põrandalauda korraga, sammhaaval, kruvipeast kruvipeani, ja siis WC-paberiga hall vesi/vaht kokku korjata ja ära kuivatada. Ideaaljuhul peaks puhta veega üle pesema, kui mul jõulude ajal igav hakkab, siis pesen.

Lapsed said oma toa koristatud ja põranda imetud, hakkasid mängima - ja siis hakkas juhtuma. Kõigepealt sidus JJ Unistaja hommikumantlivööga niimoodi kinni, et Unistajal oli valus. Miks, on miks ei saa juba üsna suured lapsed aru, et mängu käigus seotakse röövel kännu külge kinni mängult, mitte päriselt? Õnneks pole nad hakanud haaknõelaga süsti tegema ... Siis sõitsid Unistaja ja Lillebror suurte autodega ringi ja Lillebror tegi avarii. Koos eile JJ mahitusel saadud paistes huulega (täpselt nagu proua Andersson Puusepamäelt) annab vägev sinikas parema silma kõrval üsna ee, huvitava komplekti jõuluõhtuks. Õnneks on enamik meie koguduse inimestest väikesi poisse kasvatanud.

Lõpuks sai mul esik kasitud (kes imestab, kuidas see nii kaua aega võttis - põrand oli tõesti erakordselt must ja 15 ruutmeetrit mustust nõuab põhjalikku lähenemist. Nüüd on jälle umbes nii:
Pildi tegemise hetkest saadik on uksed natuke arenenud, lähem on vabanenud värvist ja kaugem saanud õlitatud.

Siis me sõime lõunaks võileiba ja mandariini ja midagi veel. Lillebror läks magama ja suuremad poisid pidanuks kaminasaalis raamatut lugema. Mina kuulsin meilidele vastamise vahele kahtlast lärmi. Lugemise asemel toimus midagi vabamaadluse sarnast - aga Unistajal oli Londiste raamat ikka veel läbi lugemata ja üldse peaks see lõunauneaeg olema rahu ja vaikuse aeg! Urr!

Mees helistas, et tänane kollitus on läbi ja ta hakkab tulema. Pliidi all ei tahtnud halud millegipärast süttida, aga sibulasupp sai siiski valmis ja plaaditäis väga väikesi ümmargusi kukleid ka. Tegelikult olin ma mingil lõunasel hetkel pannud taina kerkima suurte saiade jaoks, aga sealt jätkus nii saiadeks kui kukliteks. Alles Mehe autotulede valgel nägin, et väljas ilmselt sajab midagi ja palju. Homme juhtub võib-olla talisporti.

Õhtupoole tekitasin veel rabelemisvastaste tegevuste purgi - ma pean sellest vist eraldi kirjutama -, õpetasin JJ-le nööbiõmblemist, kütsin kolmandat ahju ja valmistasin kastme kauahautatud jõulupudingi jaoks. Unejutuks pakuti Muumitrolli jõululugu "Kuusk".

Friday, December 19, 2014

Muutuste aeg

2014. aasta on olnud suurte vapustuste ja muutuste aeg. Kõik suuremad plaanid on läinud nässu, iga mõne kuu tagant oleme pidanud millegi uue ja ootamatuga kohanema. Ei ole olnud mõnus, kuigi vähemalt minul on olnud tunne, et Jumal on kogu selles supis tõsiselt meie kõrval. Te ju teate seda lugu, kuidas üks mees oma elus väga raske aja järel vaatab käidud teele tagasi koos Jeesusega, näeb kaht paari jälgi ja kõige raskemates kohtades ainult ühtesid jälgi, hakkab Jeesust süüdistama, et näe, siin jätsid Sa mu maha ... ja Jeesus vastab, et siit siiani ma kandsin Sind kätel ...

Nojah. Igatahes saime aasta alguses vapustuse number üks, hakkasime vaevalt elu kokku lappima, kui tuli vapustus number kaks. Siis tuli siinblogis kajastamata jäänud ja laiema avalikkuse tähelepanu mittevääriv vapustus number kolm - noh, ütleme lühidalt ja ümber nurga, et hullude eest pole siin ilmas keegi kaitstud - ja siis arvas Mees, et peaks pidama palgaläbirääkimisi. Kuna tema ei olnud enam aitähi ja ilusa naeratuse eest nõus tööl käima, oli see täiesti asjakohane. Kurb fakt oli aga, et tema armas otsene ülemus ei oleks talle uuel õppeaastal isegi enam ilusat naeratust saanud anda, Eesti õpetaja keskmisest töölkäimistoetusest rääkimata. Otsustasime aktiivselt lahendusi otsida, isegi kassidele tegime passid - juhuks kui lahendused peaksid tekkima kiiresti ja kaugel. Pereseiklusena poleks see ju paha mõte. Samal ajal selgus, et Unistaja oli vapustusest number kaks saanud rohkem kui natuke vapustatud ja vajaks ilmselt sügisest mingit muud õpikeskkonda. Siis ... sai Jõugu Juht rästikult hammustada. Noh, vähemalt juuli teine pool ja augusti esimene pool olid enam-vähem rahulikud, kui välja arvata mõned ärevad hetked Kuivastu-Virtsu praami peal, kui mina püüdsin herilasepistest üleni kupla läinud Unistaja kuumavat nahka käepäraste vahenditega (jääkuubikud baarist) jahutada ja Mees mööda laeva allergiaravimit taga otsis. Unistaja sai hiljem hoopis astmadiagnoosi, peale herilaste muid allergiaid ei olevat (Jumal tänatud!). Sügis tuli halastamatult lähemale, meil mingeid lahendusi ei olnud ... igaks juhuks võtsime lapsed koduõppele ja muidugi laskis Mees - kes oli endale vahepeal mõned kodus töötamise võimalused hankinud - ennast päev hiljem Linna tööle võtta. Õnneks esialgu mitte täiskohaga, aga novembris ja detsembris see-eest topelt. Ja nüüd on nii, et mina alates jaanuarist enam päris igapäevaselt ei käi. Eks me peame kohanema - kuna Mees kollitab kõik koolivaheaja tööpäevad niiehknii Lähedalasuvas Depressiivses Väikelinnas, saame poistega natuke harjutada, kuidas see tundub, et emme on kohe päev otsa kodus ja issi kohe päev otsa tööl.

Plaanis on, et jätkuvad kõik aktuaalsed koduõppeteemad (Lillebror loeb, Unistaja loeb ja arvutab, JJ teeb inglise keelt), aga teeme ka hoolega kunsti, näpuotsaga muusikat - vähemalt kuulamise osas - ja võtame servapidi ette usuõpetuse. Viimase kohta olevat tuttava pastori tütreke Eesti suurimasse kooli astudes küsinud, millal see tund tuleb, kus Jeesusest räägitakse? Isa olnud sunnitud ütlema, et seda tundi koolis polegi. Kodus õnneks pole tunde, on niisama elu ja õppimine. Asi, millega täiesti ilmselt neil päevil tegeleda ei saa, on talisport. Õnneks on nii elutoa kui kaminasaali põrandal palju ruumi, kätekõverdusi mahub tegema vajaduse korral kolm poissi reas. Ja ilmselt saabub päris kiiresti koolivaheaja lõpp ja tuleb taas ümber harjuda.

Või peakski leppima olukorraga, et muutused on meie elus kõige stabiilsem nähtus?

Iiahi sünnipäevapurk ehk ainult imetlemiseks mõeldud tahvelarvuti ehk Elisa klient peaks olema eesel?

Mees hankis endale ammusoovitud tahvelarvuti meie sõbraliku mobiiliteenusepakkuja käest. Lähtusime varasemast positiivsest kogemusest ja asjaolust, et sama firma telefon on meil perekonnas elanud juba päris palju aastaid ja on ikka veel üpris hea tervise juures. Veidi jahmatav oli küll asjanduse müünud noormehe soovitus kolmelapselisele perel ikka kohe neli taolist vidinat osta - ma muide ütlesin, et lapsed on väikesed! - aga nojah, võib-olla ei olnud noormees laste vaimsest tervisest hoolivaid vanemaid varem kohanud*.

Mees tõi tahvli koju, uuris, näppis. Hankis mälukaardi, mida imeasi väidetavalt peaks toetama, hakkas mälukaardi abil midagi tegema ... Ei juhtunud midagi. Proovis üht- ja teistpidi, ikka ei juhtunud midagi. Selgus, et lisa-mälukaart toimib kui mälupulk, aga seadme enda põhimälu on nii pisike, et lisatarkvara sinna installeerida ei saa. Saab salvestada muusikafaile, mängida ja Internetis käia. Noh, seda kõike saab Mehe telefoniga ka, aga tahvelarvuti on ju ... arvuti ka. Vaja oleks, et emb-kumb meist saaks näiteks rannas või kusagil mujal ka natuke tööd teha, kui tarvis, ja lisaklaviatuuriga tahvel sobib kaasasvedamiseks kindlasti paremini kui sülearvuti. Kesse siis  piisavalt rumal on, et tehnikat mängimiseks osta! (siinkohal ütles Mees, et sellel tahvlil pole ka mängude installeerimiseks piisavalt mälumahtu, jah, Tetris mahuks ära ...)

Ühesõnaga, asi toimis nagu Puhhi poolt Iiahile kingitud kasulik purk, kuhu saab sisse panna tühja õhupalli. Iiahil juhtumisi selline pall oli, aga Iiah oli ka märkimisväärselt vähenõudlik eesel.

Mees läks poodi tagasi, tahvel näpus ja meel must. Seekord oli leti taga müüjaneiu, kes samuti näppis, tuvastas, et mälukaarti saab sisse panna ja välja võtta, aga kasutada seda ei saa. Jätkuvalt on analoogia Iiahi purgiga väga tugevalt tunda - katkine õhupall läheb sisse ja tuleb välja kah! Müüjaneiu ohkas ja lubas lahkesti, et teavitab probleemist oma ülemusi.

Ülemused andsid paar päeva hiljem endast elumärki. Nemad lepingus viga ei näe. Mälukaardile tarkvara installeerimine on vaikimisi keelatud turvakaalutlustel, et keegi kogemata arvutile viiruseid ei hangiks. Tule taevas appi. Mees ütles, et ta suudab põhimõtteliselt keelava koodi lahti muukida, kuigi siis kaob garantii - aga garantii on niiehknii lubatud teiseks aastaks, mitte esimeseks (just vaatasin, müügilehel on kirjas, et seadme garantii on 2.a. ja see ülearune punkt ei ole kärbsemust - mille alusel teksti sissetrükkinud inimene põhihariduse sai, ma ei tea, üks asjalik müüjanna leti taga oli igatahes vähemalt keskharidusega, "Emme Koolist" selle kätte saanud, ma olin uurimistöö kaitsmisel ja puha). Igatahes ei soovinud mobiilifirma tahvelarvutit tagasi võtta ega ümber vahetada. Mina soovitasin Mehele, et ta võiks lihtsalt kõik oma perepaketis olevad kuus numbrit (Mees ise, mina, Jõugu Juht, Unistaja, Vanaema ja Teine Vanaisa) võtta ja mujale kolida, 15 aastat klient olemist ees või taga -, aga ta arvas, et esitab esialgu veel niisama protestikirja ja kui sellest kasu ei ole, asub suhtlema tarbijakaitsega.

Ootame huvi ja nördimusega, mis edasi saab.

________
* eks laps võib nutiseadmeid kasutada küll, aga noh, loomulikus mahus - nagu muugi ekraaniaeg, peaks see olema väga piiratud ja kontrollitud, ja igale lapsele personaalne tahvelarvuti on küll puhas absurd. Enamiku ajast seisaks need ju riiulis, meie lastel on lubatud kuni 60 minutit arvutiaega nädalas per nase pluss mõned õppimistegevused, ja selle saab kõik ära sisustada sama sülearvuti abil, mille taga ma praegu kirjutan.

Saturday, December 13, 2014

Kuidas meil metsataguses jõule tähistatakse

Kõigepealt on advendiaeg. Lugesin just ühe katoliikliku autori blogist, et sel ajal peaks nagu millestki loobuma. Oijah, meie loobume sel ajal peamiselt ... ajast.
Esimeseks advendiks kodu kordategemine on lootusetu soov. Jõulukardinatest ja mingite lumememmede ja päkapikkude kummutiservale paigutamisest pole ma ka kunagi aru saanud. Võib-olla ka sellepärast, et ainus sobilik serv asub kõrvalises ja kitsavõitu kohas.

Küll aga on meil köögis laua peal advendiaja puhul lina, soovitatavalt valge, ja selle keskel küünaldest ja käepärastest vidinatest kaunistus. Mulle meeldiks advendipärg uksel, aga a) meie uksed on üpris koleda välimusega ja b) viimastel aastatel pole lihtsalt selleni jõudnud. Advendiaeg saabub kuidagi ootamatult.

Päkapikud meil ei käi, jõuluinglid käivad. Kui me hommikul liiga vara kodust välja läheme, siis võib juhtuda, et ingel pole veel kohale jõudnud, äkki on paha lennuilm ka. :) Jõuluvana kohta sai kunagi öeldud, et palun lõpetage mitmesajaeuroste Legode ja ATV-de soovimine, Jõuluvana on muinasjutt - sest lood pühast Nikolausest ja muud vihjed ei toonud kaasa mitte mingit arusaamist. Aga pakid siginevad kuuse alla siiski salaja, sest lapsed lähevad ka jõuluõhtul kirikusse minnes esimestena autosse, vanemad näiteks tõstavad kasse õue ja möödaminnes ka kingitusi oma riidekapist kuuse alla.

Jõululaupäev näebki välja nii, et hommikupoole valmistab Emme kalkunit, kella viieks minnakse kirikusse, enne või pärast jumalateenistust käiakse läbi Vanaema ja Vanaisa poolt ja õhtu tuleb pikk, sest kalkun tahab söömist ja kingitused avastamist. Salmilugemist me kelleltki ei nõua ja jõululaule ühiselt ei laula. Viimane oleks päris tore komme, aga paraku oleme me põhimõtteliselt mittelaulvad lapsevanemad. Mees ei pea viisi ja minu laulmisvalmidus hävitati põhikooli ajal jõuga ja järjekindlalt (see krõõp-õpetaja on ka üks põhjustest, miks ma oma lapsi ilmselt mitte kunagi oma kunagisse kooli ei paneks - kui ma tahaksin, et lapsed koolis käiksid).

Jõulu esimese ja teise püha sisustavad jõulukingid ja khm, telekas. Ilusaid jõulusaateid võib ikka vaadata, eks ole.

Enne jõululaupäeva toimub aga üht-teist veel.

Kuusk.
Kuusk peab olema. Päris ja kodulähedasest riigimetsast toodud. Enamasti peaks lapsed minema kuuske tooma koos Mehega, aga mõnikord on ilm kole ja lapsed haigevõitu, siis toob Mees üksi. Ilma vanemliku järelevalveta me lapsi ehtima ei lase, tuleb kangesti madaltihe paigutus. Päris palju aastaid kannatas Mees välja minu kiiksu, et Kuusk peaks olema ehitud ainult valgete täiesti ümmarguste ehetega, viimastel aastatel on kusagilt siginenud ka punaseid ja kuldseid ehteid. Aga ümmargused, vähemalt.

Toit.
Üritan advendipühapäevadel teha natuke paremat või erilisemat toitu. Vahel õnnestub ka. Ahjupraed näiteks. Verivorsti meil üldiselt ei sööda, sest khm, mulle eriti ei meeldi. Mingi teooria järgi ei peaks baptistid üldse verega tehtud toite sööma, aga eks see on ka nii, kuidas kellelgi südame järgi on ... Vähemalt pole ma kuulnud, et keegi verivorsti söömist kantslist keelaks. Hapukapsast ja seapraadi meil ka ei esine, vähemalt mitte jõuluõhtul - siis võiks ikka hea toit olla. Meile meeldib inglise kombe järgi kalkun, aga kalkunivalik meie kaubanduses on aasta-aastalt aina nirumaks muutunud. Ei teagi, mis sel aastal saab.
Piparkookidega on jällegi nii, et lastele küll meeldib neid teha ja süüa, aga mina olen peakokk - ja kodused piparkoogid ei lähe minu meelest üldse mitte. Saksapärane pehme Lebkuchen on teine asi, aga selle tegemist pole ma viitsinud ette võtta, vahel poest ostame. Rootslaste imeõhukesed kergelt piparkoogimaitselised küpsised on ka toredad. Ainult laste pärast ühe paki tainast siiski ostame ja küpsetame. Muidu küpsetan saksapäraseid jõuluküpsiseid, ja see on palju toredam. Küpsiste jaoks on meil üks plekk-karp, mis tuleb lauale ainult advendi- ja jõuluajal. Veel valmistan mingil hetkel inglise jõulupudingi sarnast asja, ilma alkoholita versiooni (no ja pudingivormi pole mul ka, tuleb kohalike vahenditega toime tulla) ja mitmeid kordi martsipanikringlit.

Jõulujutt.
Kui kuskil detsembri algusepoole parajasti käsilolev unejuturaamat läbi saab, otsin välja kõik meie majas leiduvad jõulujuttudega raamatud. Osa neist, nagu "Siimoni Jõulud" või "Jõuluvana", on selgelt ja ainult jõulujutud, aga teine osa niisugused, kust tuleb jõulupeatükk välja otsida. Loomulikult "Madlike", "Bullerby lapsed", "Vahtramäe Emil" ja veel mõned Astrid Lindgreni raamatud, aga ka päris eesti oma "Pille-Riinis" on jõulud sees. Tõsi, nääride nime all, aga paari aasta eest tervet raamatut ette lugedes lugesin ma ka "kolhoosi" "suurfarmiks" ... Igal õhtul saavad lapsed valida, millist jõululugu ette loetakse.

Ja siis ... on jõulud läbi. Minu poolest võiks kuuse juba enne uusaastat maha võtta, sest peale ilutulestiku selles vana-aastaõhtus küll midagi erilist ei tundu olevat. Mõnes mõttes oleks muidugi kena pikka jõuluaega tähistada, aga just sel aastal (mil see mõte üldse esimest korda sümpaatne tundub) on Mees kõik koolivaheaja tööpäevad Lähedalasuvas Väikelinnas kollitamas ... Ega kollitustellimust siis ei saa ninaga loopida, uuel aastal mina enam nii palju ei käi nagu varem (sest ma tahan kõige rohkem olla lihtsalt ema, aga ka kodus olles töötada, kuid hoopis teisel alal, sellega kohanemine võtab oma aja) ja tarvis on pidada JJ juubelipidu ja kusagilt kokku koguda raha uue katuse jaoks ... Täna nimelt sadas kaminasaalis vihma. Seda me küll advenditraditsiooniks teha ei taha.

Wednesday, December 10, 2014

Kõik tahavad novembris alla anda

Mingit taolist pealkirja lugesin paari nädala eest ühest neist õige mitmest inglisekeelsest koduõppegrupist FB-s, mida ma poole silmaga jälgin.

Noh, novembris läks veel päris hästi. Nüüdseks on käes eelviimane nädal enne koolivaheaega (ehk Aega, Mil Emme On Kodus) ja meeleolud on üsna mustad. Mitu varajast tõusmist nädalas ja nii mõnedki ülipikad linnasolemise-päevad on väsitanud ja moraalile täiesti hävitavalt mõjunud.

Lillebrori tähed on üsna hirmsad krõnksud. Kuu aega tagasi ei olnud. Muidu on ta, Jumal tänatud, üsna reibas, ainult nohune.

Unistaja on aina hajameelsem. Teda hoiab hetkel tegusana Õpetaja Taaviemmega kohtumise ootus (järgmisel nädalal), aga tema nohu on oioioi.

Jõugu Juht hakkab nohust tasapisi paranema, aga kurdab, et sõpru ei näe üldse - ja kui ma ütlen, et aga helista ometi kellelegi ja lepi midagi kokku!, siis vastab ahah ja kehitab õlgu -, viriseb varase tõusmise üle - kaks korda nädalas kell seitse hommikul tõusta! See on laste piinamine! - ja püüab oma minevanädalase eduelamuse seljas liugu lasta. Tulemus: viimasteks päevadeks määratud intensiivne inglise keele õpe on sisuliselt tegemata, mõte liigub ainult siis, kui kõvasti tagant torkida, ja üldse toimub pidev ving, puhkimine ja ohkimine.

Küll me sellest üle saame. Võib-olla juba homme (sest Mehel on üle eiteamisaja vaba päev), aga kindlasti laupäeval käiakse issiga koos kuuske toomas ja üldse on Emme Kodusolemise-Ajani veel ainult kuus poiste linnapäeva. Ja siis, tsssssss ... saab lutikaraamatu ja 3D-puslesid ja vähemalt kaks, aga võib-olla kolm või neli lauamängu. Ja enne seda kohe mitmel päeval järjest magada nii kaua, kui jaksad kuni väiksemad vennad üles ajavad.

Asooh, see hirmus inglise keele õpe on Terry Pratchetti lugu "Father Christmas Goes to Work at the Zoo", sõnaraamat ja vihik. Teksti keel on küllaltki lihtne, nii et JJ saab keskeltläbi 70% sõnadest aru, keerulisemad väljendid ma tõlkisin talle ära ja sõnastikku ta oskab kasutada. Ülesanne on lugu eesti keelde tõlkida. Keeleandekas laps nagu ta on, ei peaks see üldse raskusi valmistama, aga noh, tahtmisega on nagu on. Täna õhtul teeb kolme looderdatud päeva tööd järgi, küsib aeg-ajalt abi ja täitsa ilusti läheb.

Thursday, December 4, 2014

Jõugu Juht käis koolis vastamas

Niisiis, täna tuli JJ Õpetaja Õunapuuhaldja juurde vastama. Õpetaja märkas kõigepealt valjusti, et JJ on kõvasti kasvanud ja näostki natuke muutunud. Pole ka ime, viimati kohtusid nad pikemalt eee ... kaks ja pool aastat tagasi. Siis arvasid Õpetaja ja JJ, et lapsevanem võib nüüd ära minna. Oma tööd tegema. :) Seaduse järgi, muide tohtivat lapsevanem koduõppelapse eksamineerimise juures viibida, kui ta väga tahab.

Lapsevanem tegigi natuke tööd ja käis vahepeal korraks vaatamas, kuidas läheb. Läks hästi. Siis tegi lapsevanem veel natuke tööd ja siis ... helistas JJ ja kutsus, et emme tulgu talle nüüd järgi. Õige ka, Õpetaja Õunapuuhaldja klass on suures koolimajas minu kabinetist peaaegu kõige kaugemal. Ainult soojust ja sära sooviva - veel ühe Imelise - õpetaja klass on veel kaugem.

Tehti veel paar suulist eesti keele harjutust, mida ülejäänud kolmandikud olevat täna õppinud. JJ vaatas peale ja vastas õigesti, kuigi oli nähtavalt väsinud.

Õpetaja kokkuvõte kõlas samuti nagu kolme aasta eest eelkoolis: "Kõik on väga korras!" JJ pidavat mõningatest õpilastest lausa peajagu üle olema. Nulliga korrutamine oli küll meelest läinud ja ootuspäraselt ei tulnud välja pika ja ülipika sulghääliku õigekiri, aga selle kohta arvas Õpetaja, et kevadeni jõuab sellegi ära õppida. Soovitas "Tillude vabameeste" kõrval ka Viplala raamatut lugeda ja muidu samas vaimus jätkata.

Huhhh.

Inglise keeles on JJ-l Armas Õpetaja - sest tema põhiolemus ongi üli-üliarmas -, temaga tuleb veel mingi kokkusaamine Organiseerida (ja enne tegeleda JJ ko-hu-ta-va inglise keele õigekirjaga. Eile tõlkis "nukumaja" - "tollhaus"!). Aga esialgu on järgmine katsumus Unistaja ettenäitamine väga põhjalikule Õpetaja Taaviemmele, kes pole Unistajat ka kunagi koolikeskkonnas kohanud. Millal see toimub, me veel ei tea.

Wednesday, December 3, 2014

Mida võiks ... aga ei tehta

Ühelt poolt on koolikoridoris rängalt silmariivavad plakatid HIV-viiruse teemal. Ära osale loosimises ... ja nii edasi. Põhikoolis! Neljanda-viienda klassi koridoris*!

Teiselt poolt on uudis, et SAPTK võitis miskisuguse preemia. Mnjah.

Mina olen absoluutselt veendunud, et kui teismelistel hormoonid kogemata üle pea kokku löövad, siis võiks neil vähemalt isekõndivate tagajärgede ärahoidmiseks vahendid käepärast olla. Muid tagajärgi nagu võimalik kahetsus, piinlikkus või tütarlaps-poole puhul raseduspaanika (sest äkki ikkagi juhtus ja mis siis saab ...?) niiehknii ära hoida ei saa. Samuti jagan ma põhimõtteliselt SAPTK seisukohti - nii laiemas mõttes, eraelus** -, aga mulle tegelikult ei meeldi nende kampaaniate vorm. Ma ei ole riigikogulastele ühtegi paber- ega e-kirja saatnud, sest minu meelest on selline pommitamine jabur.

Mulle meeldiks, kui riiklikul tasandil viidaks ellu suurem pereväärtusi propageeriv kampaania. Riigitelevisiooni asi oleks näidata - ja miks mitte vändata - filme ja seriaale peredest, mis püsivad koos. Kus aidatakse üksteist läbi raskuste ja võetakse kadunud pojad tagasi, kui neid tekib. Bussipeatustes peaks kole-kummireklaamide asemel (oi, kui õnnelik ma olin, kui nende reklaamide tippajal ükski mu lastest veel piisavalt lugeda ei osanud!) olema pildid toimivatest perekondadest. Mäletate kampaaniat "Kristit ja Jevgeniat tead? - Palju toredaid inimesi!" Ma täpselt ei tea, mis nimedega need väidetavalt toredad inimesed olid, ja ei oska öelda, mis kasu sellest kampaaniast oli, peale selle, et üks endine kolleeg väänas seda hüüdlauset mitte parimasse suunda - "Meil on palju "toredaid" lapsevanemaid" - aga riigi valitsejate asi oleks aru saada, et lokkava vastutustundetuse ja hedonismiga võitlemine on, noh, riigi valitsejate asi. Kui nad tahavad, et riik ka kümne aasta pärast mingil määral toimiks.

Vaadake, näiteks USA tarbimisühiskond olevat riiklikul tasandil ette valmistatud ja kultiveeritud - et sõjajärgsel ajal majandust elavdada. Võib-olla küll. Sama olevat ameeriklaste pöörase patriotismiga - seda söödeti mingil perioodil ette igal võimalusel ja igas vormis, et immigrantidest loodud riiki toimima panna. Noh, toimib - kuigi ilmselt on propaganda mõju kaugeleulatuvam kui keegi oskas ette ennustada. /iroonilise muige koht/ Riiklike kampaaniate tulemusi võib siiani näha Saksamaal - kõigepealt oli Hitler, kes osa oma populaarsusest saavutas sakslaste kui igati väärt rahva idee taasloomisega, aga sõja järel kultiveeriti tubli ja tööka rahva ideed. Toimis, sakslased teevad endiselt kõvasti tööd ja on südames siiski oma rahva üle uhked, kuigi avalikult ikka veel teevad häbelikku nägu, noh, et sõda ja puha (lähtun kõigi tuttavate sakslaste juttudest, meil on neid vääääga erinevas vanuses ja erineva maailmavaatega). Miks ei võiks Eesti riigis, kus abielu on devalveeritud uhkete pulmade pidamisele ja isegi president on lahutatud mees, keegi hakata ajama pere koospüsimise, armastuse ja truuduse propagandat? Sõbralikult, armastusega.

Näiteks võiks plakatile paigutada suurpere. Ema ja isa, neli täisealist last, kaks väimeest, üks minia. Kolm lapselast (esialgu, loodame, et tuleb juurde). Üks väimees omal alal üliedukas ja avalikkusele tuntud isik, kes on ka ajakirjanduses abielutruuduse teemal sõna võtnud. Aga see pole tähtis, tähtis on, et tema ja tema abikaasa HIV-viirust kartma ei pea - noh, igatahes mitte rohkem kui bussiga sõitev kümneaastane, hullude süstlaga vehkijate eest pole keegi kaitstud.

Või võiks plakatile paigutada tuumpere. Ema töötab hariduses, isa erafirmas, üks laps koolis, teine lasteaias. Vanemad on abielus ja lihtsalt ... peavadki sellist elu õigeks. Või vähemalt nii olen ma armsa kolleegi jutust aru saanud. :)

Muidugi peaks mõni tuntud ja lugupidamisevääriline, aga mitte (keskmise eestlase jaoks) radikaalsete veendumustega inimene ka sõna võtma. Nii et Professor ei kõlba. :) Aga miks mitte keegi teine, kes ongi eluaeg sama inimese kõrval olnud, lapsi kasvatanud ja muidu kena inimene olnud? Kuna sellised inimesed skandaalidesse ja seega ajalehepealkirjadesse ei satu, ei tule mul peale Arnold Rüütli kedagi meelde, aga palun öelge, et neid on veelgi - ah jah, Rein Taagepera. Muide, kas te lugesite ja mäletate, mis tooniga intervjuu ta andis mõned kuud pärast abikaasa surma? Vaat niimoodi peaks kõik abielus/kooselus olema, üks tervik, ühise asja nimel, ja kui üks kõrvalt võetakse, siis teisel ongi ... maailma lõpp. Mõneks ajaks. Aga minu käest küsisid õpilased - tõsi, täisealised - kunagi ammu, mis maailmas ma elan, et väidan, et pole Meest kunagi petnud? Kõik ju petavad, see kuulub elu juurde! Olin natuke aega tumm ja vastasin siis, et mina, vabandage, elan täiskasvanud, vastutustundeliste inimeste maailmas, kus teineteisele antud lubadustest ka kinni peetakse. Ma ei mäleta, mida õpilased sellest arvasid, ja ka mitte seda, mis asjaoludel me sellise teemani jõudsime.

Igatahes oleks taolise, truudusel, usaldusel ja lugupidamisel põhineva elu propageerimine riigi asi. Aga SAPTK lehelt lugesin millalgi, et Tervise Arengu Instituut pole kunagi niisugusel teemal sõna võtnud ... Kurb. Nii väga kurb.

Kahe tuhande aasta vanuses tarkuses - või äkki veel vanemas? - on kirjas: Juhata poiss ta tee peale,
siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas! (Õp 22:6) Kusagilt lugesin, et seda võiks tõlgendada ka nii, et kellegi kasvatamisel ära lähtu mitte ainult tema hetkevajadusest, vaid vaata tema tulevikku. Mõtle, milliseks ta peaks saama, mitte ainult sellest, milline ta on praegu. Riigi tasandil võiks see ju ka kehtida. Kuigi praegu lokkab lodevus ja hoolimatus, ei tähenda, et see peaks kestma jääma. Tulevasi lapsevanemaid ja tõsi, ka maksumaksjaid kasvatame me täna, paraku ... kondoomikampaaniaga.


_________
*Jõugu Juht peab homme oma esimese poolaasta hinnete asjus Õpetaja Õunapuuhaldja juurde minema. Ma veel mõtlen, kas ma luban tal jope minu kabinetti ära panna - sest minu juurde saab kahjuks ainult koleplakatitest möödudes ja JJ loeb kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab - või lootsin ta otse algklasside poole peale, seal minu meelest eakohatuid röögatusi pole.
** Mulle meeldib väga rangemate konfessioonide seisukoht, et teismelistel ei olegi asja kinniste uste taga paariti susserdada. Kui just peavad täiesti kahekesi olema, siis palun, käigu valgel ajal tänavatel jalutamas. Sest ... noh, ma olen näinud ja potsutanud Väikest Tüdrukut (mitte segi ajada Karikate Emanda tütrekesega), kellel oli liigse kahekesiolemise ja hormoonide üle pea kokkulöömise tagajärjel Suur Hirm. Nii ei tohiks see mitte kellegagi juhtuda. Ei ole vaja, et südamed armumiste kõrvalnähtudest armistuvad.

Monday, December 1, 2014

Mille üle peaks olema uhke?

Mõni nädal tagasi leiutas keegi ajakirjanik pealkirja, kus keegi naaberriigi poliitik olevat uhke oma khm, se*suaalse eripära üle.

No tõepoolest. Poliitikuna kõrgele kohale jõudnud mees peaks ikka oskama sõnu valida, usun, et vääritu käki keeras kokku klikke koguda tahtev ajakirjanik või toimetaja.

Sest vaadake ... Uhke passib olla saavutuste üle. Kui taolised suundumused nagu sel poliitikul pidavat olema on kaasasündinud, nagu räägitakse, miks peaks keegi selle üle uhke olema? Mina sündisin lühinägelikuna. Pole midagi uhkustada. Kui, siis selle üle, et Ühe Klassivenna hädised prillmaoks narrimise katsed tähelepanuta jätsin (ta lõpetas ka muide kiiresti ja ega ta tegelikult väga paha poiss ei olnud) ja õppisin julgelt järele küsima, kui ma midagi ei näinud. 4-aastane Apollo, kes on Lillebroriga häirivalt sarnane, sündis aordi väärarenguga. Pole põhjust, miks ta peaks selle üle uhke olema. Ja nii edasi.

Uhke ... võib olla näiteks Professor ehk Kaksikute Vanaisa, kes hiljuti tähistas vist 30. pulma-aastapäeva ja on meheikka kasvatanud kolm poega. Need on tänapäeva maailmas saavutused. Või ütleme, üks hiljuti 30-aastaseks saanud mees, kellel on ikka ainult üks naine ... ja neli tütart. Võib olla küll uhke, et ei lase ennast ümbritsevast kärgpere-trendist survestada ja elab traditsioonilise pereisa elu. Või noh, üks meie 16-aastane endine õpilane on fotoasjanduses juba üht-teist saavutanud. Nii noorelt teha tööd, mis meeldib, ja teha seda hästi - selle üle võib uhke olla küll. Või üks sõber, kes õpitud erialal toimetab toiduasjandusega, aga oma kodus vedas ja ühendas suure hulga juhtmeid. Igati uhke ja mehe vääriline töö - mõelge, ta tegutses oma vabal ajal oma pere heaks.

Aga sek*uaalsus? Ei, uhkustada pole siin millegagi. Rumal on uhkustada sirgete säärte või kõhuviiruse-kindla sisikonnaga, kuigi needki on mõnele kaasa sündinud. Inimene on nagu on. Elab oma elu, uhke olgu karjääri või kauakestvate õnnelike suhete üle. Küllap sel poliitikulgi olnuks ebamugav, kui ta teadnuks, kuidas tema eraelulist avaldust eesti keeles serveeriti. Juhul kui ta on muidu aus ja lugupidamisevääriline mees. Ju ta tegelikult ikka ütles, et mina olen vaat niisugune, ja oma eluga rahul. Nii võib ju olla küll.