CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, December 22, 2014

Esimene päev uuel ametikohal

Või siis vanal. Uusvanal. Kui nii võtta.

Igatahes, tavaliselt tutvuvad esimest päeva töölolijad kõigepealt olukorraga ja sageli vist omendavad hulga asju nii-öelda töötegemise käigus. Kellel on kabinet, see vaatab seal ringi, tõmbab sahtleid lahti, uurib, kas eelmisest kabinetiomanikust on midagi jäänud ... Osa päevast kulub plaanide tegemisele ja kohanemisele. Ühtlasi tutvutakse töökaaslastega ja muidugi, saadakse teada, kuidas töötab kohvimasin ja kus on kemps. Ma vähemalt oletan nii, pole ammu töökohta vahetanud.

Noh, minu vähemkäimiseks üsna varsti saab juba praegu ettevalmistusi teha. Mees läks ju tööle, mina pean koolivaheaega ja koolimajaremondiaega (uued uksed, meil ei ole praegu väga soovitatav tööle minna) ja kolm koduõppelapsukest ehk siis minu uue (uusvana) koduperenaisetöö objektid olid kodus täitsa olemas. Kempsu asukohta polnud tarvis tutvustada, kohvikann töötab ka nagu eilegi. Töökaaslasi, nojah, nagu eriti pole.

Umbes esimese asjana andsin Mehele sahtlist paari sokke kirjaga "The Boss". Rohkem omavahel sobivaid sokke lihtsalt ei olnud parajasti olemas. Teisena hiivasin pesumasinast restile nõrguma vihi imeilusat lambavalget lõnga, Unistaja kampsuni tarbeks. Keetsin kohvi ja putru ning äratasin kolm tööobjekti täpselt kell 8.30. Ühtpidi selleks, et lapsukesed saaksid tööleminevale issile lehvitada, teistpidi selleks, et tekitada mingit mõistlikku rutiini edaspidiseks. Putru pakuti seekord puuviljasalatiga. Pudrusöömine ei läinud hästi. Unistaja sööb alates tänaõhtust kõik söömaajad munakellaga, sest paraku on juba ammu käes aeg, mil peame Unistajat ja Lillebrori kasvatama nagu kaksikuid ja kui üks neist laua taga mängib, lobiseb ja venitab, teeb seda teine ka - ainult et Unistaja on kaheksane ja varem paaril korral suutnud meeles pidada, milleks ta laua taga istub. Õhtuse sibulasupiga sai ta igatahes 22 minutiga hakkama, tubli poiss (jah, Unistaja on võimeline kuni 3 tundi mekutama, ka siis, kui toit maitseb - ta lihtsalt jääb pikkadeks minutiteks lusika mustrit vaatama või unustab üldse, mida ta tegema peaks; ma ei tahaks seda siin praegu pikemalt arutada).

Jõugu Juht pani ühe ahju kütte ja Unistaja teise. Siis võtsin mina parandamist ootavate sokkide virna ja poisid võtsid mõned raamatud ja me kogunesime tagasi köögilaua ümber. Kõigepealt võtsime ette usuõpetuse. JJ luges sügisel kingiks saadud piiblilugude raamatust ette meile kõigile ammu tuttavat loomislugu ja sellele järgnes arutelu, miks Aadam ja Eeva üldse pidid Eedeni aias tööd tegema, miks Jumal alles õhtujaheduses nendega jalutama tuli - õige vastus: päeval oli palav, aga õhtul on hea puhata ja niisama ringi käia - ja kus see Eedeni aed üldse võis olla? Uurisime natuke gloobust ka. Siis luges Lillebror oma piiblist kaks lühikest lugu nagu meil kõik lapsed on harjutamise mõttes lugenud, Unistaja tegi natuke matemaatikat ja JJ inglise keelt. Hiljem tuli välja, et JJ hoopis looderdas asjaliku näoga. Noh, homme teeb selle võrra rohkem. Vähemalt on Unistajal nüüd x-i leidmine selge - Õpetaja Taaviemmele vastamas käies veel polnud ja see oli paha. Siis luges Unistaja kolm lehekülge "Aarete saarest".

Siis läksid kõik kolm poissi õue puid tooma. Meestetöö. Lillebror paraku arvas, et kolmest halust pliidi tarbeks piisab ja jäi niisama ringituterdamisega vahele. Ta oli väga solvunud, kui selgus, et looderdamise-aja võrra peab tema kauem puid kandma - noh, kaks sületäit ei tapa. Usun ühe kümnelapselise ema soovitusse, et karistus peab võimalust mööda sobituma pahandusega ja toimuma esimesel võimalusel. Paljuke seda karistust ikka oli, töö oli tarvis ära teha ja punkt - aga Vanaema poolt üle mõistuse ärahellitatud viieaastasele (kes on ka üle mõistuse armas, nii et ärahellitamine poleks üldse keeruline) oli teistest mõni minut kauem puid kanda piisav karistus. Lillebror tuli tuppa, nuuskas nina ära. Seejärel kogunes seltskond uuesti laua ümber, et tegeleda kunstiga. Valmis kolm teost teemal "Talveöö", vahendiks tumedam värviline paber ja peamiselt valged rasvakriidid.

Poiste puukandmise-ajal olin mina sorteerinud ära virna sokke (Mees saab homseks puhtad, omavahel sobivad ja terved sokid) ja kunstiajal alustasin pikaajalise unistuse täideviimist. Nimelt on meie esikupõrand saanud viimasel ajal häbiväärselt vähe tähelepanu ja omandanud seetõttu algse oranži (õlitatud) asemel tooni, mis on kõige lähedasem tumehallile. Olin juba kaua oodanud tänast päeva, et ükskord ometi põrand puhtaks saada - sest nädalavahetustel on igasugused muud tegemised ja tööpäevaõhtuti ma ausalt ei jaksa. Relvastusin seebivee, küürimisharja ja WC-paberiga ("Säästu" - meie olemegi need, kes seda tööstuslikes kogustes ostavad, aknapesemiseks ka), tõstsin esikust lisaks muudele asjadele ära kaks vana monitori ja asusin nühkima. Nühkimise vahelt märkasin, et lapsed jooksevad ringi. Mis toimub? Kas pildid on valmis? Ei olnud. Paluks valmis teha ja siis lähete oma tuba koristama! Pildid tulid tõesti ilusad.

Poisid koristasid tuba, eesmärgiks saada põrandalt ära kõik Lego-klotsid ja juhuslikud sokid. Mina küürisin ... ja küürisin ... ja küürisin. Umbes poole esiku peal vahetasin vett ja mõtlesin, et see Pipi meetod oli ikka parem, aga kuskohast leida korralikke küürimisharju, mis kannaksid täiskasvanut? Minu meetod on seebise harjaga nühkida, ikka kaks põrandalauda korraga, sammhaaval, kruvipeast kruvipeani, ja siis WC-paberiga hall vesi/vaht kokku korjata ja ära kuivatada. Ideaaljuhul peaks puhta veega üle pesema, kui mul jõulude ajal igav hakkab, siis pesen.

Lapsed said oma toa koristatud ja põranda imetud, hakkasid mängima - ja siis hakkas juhtuma. Kõigepealt sidus JJ Unistaja hommikumantlivööga niimoodi kinni, et Unistajal oli valus. Miks, on miks ei saa juba üsna suured lapsed aru, et mängu käigus seotakse röövel kännu külge kinni mängult, mitte päriselt? Õnneks pole nad hakanud haaknõelaga süsti tegema ... Siis sõitsid Unistaja ja Lillebror suurte autodega ringi ja Lillebror tegi avarii. Koos eile JJ mahitusel saadud paistes huulega (täpselt nagu proua Andersson Puusepamäelt) annab vägev sinikas parema silma kõrval üsna ee, huvitava komplekti jõuluõhtuks. Õnneks on enamik meie koguduse inimestest väikesi poisse kasvatanud.

Lõpuks sai mul esik kasitud (kes imestab, kuidas see nii kaua aega võttis - põrand oli tõesti erakordselt must ja 15 ruutmeetrit mustust nõuab põhjalikku lähenemist. Nüüd on jälle umbes nii:
Pildi tegemise hetkest saadik on uksed natuke arenenud, lähem on vabanenud värvist ja kaugem saanud õlitatud.

Siis me sõime lõunaks võileiba ja mandariini ja midagi veel. Lillebror läks magama ja suuremad poisid pidanuks kaminasaalis raamatut lugema. Mina kuulsin meilidele vastamise vahele kahtlast lärmi. Lugemise asemel toimus midagi vabamaadluse sarnast - aga Unistajal oli Londiste raamat ikka veel läbi lugemata ja üldse peaks see lõunauneaeg olema rahu ja vaikuse aeg! Urr!

Mees helistas, et tänane kollitus on läbi ja ta hakkab tulema. Pliidi all ei tahtnud halud millegipärast süttida, aga sibulasupp sai siiski valmis ja plaaditäis väga väikesi ümmargusi kukleid ka. Tegelikult olin ma mingil lõunasel hetkel pannud taina kerkima suurte saiade jaoks, aga sealt jätkus nii saiadeks kui kukliteks. Alles Mehe autotulede valgel nägin, et väljas ilmselt sajab midagi ja palju. Homme juhtub võib-olla talisporti.

Õhtupoole tekitasin veel rabelemisvastaste tegevuste purgi - ma pean sellest vist eraldi kirjutama -, õpetasin JJ-le nööbiõmblemist, kütsin kolmandat ahju ja valmistasin kastme kauahautatud jõulupudingi jaoks. Unejutuks pakuti Muumitrolli jõululugu "Kuusk".

4 comments:

ritsik said...

Rabelemisaeg peaks poistel kindlasti tunniplaanis olema. Mis teil neist trenniplaanidest sai, mida ükskord arutasite?

reet said...

Rabelemine on lubatud tingimusel, et selle käigus keegi viga ei saa. Hetkel toimub talisport õues.
Trenniplaanidest pole siiani suurt midagi saanud, ametlike trennide ajad ei sobi meile üldse ja hinnad on iiiiiiiik.

Ja veel - aitäh, Ritsik, ma vaatasin täna kirjakasti. Armas. Ilusaid jõule Sulle ka!

Alice said...

Lugesin seda sinu põranda pesu juttu ja täitsa kade tunne tuli peale. Mulle nii meeldiks selline töö. Ja oi kui ilus suur koridor teil on…ning see kaminasaalis raamatute lugemine tundub ka nii romantiline ja suursugune :)

Ilusaid Jõule kogu teie perele!

reet said...

Aitäh, Alice, ilusaid jõule teile ka!
Koridor on suur jah, aga tegelikult alles natuke üle aasta valmis. Enne käisime 10 aastat läbi tolmuse, pimeda ja kõikuva põrandaga (päris alguses võis ka mõnest põrandalauast läbi astuda) kolikambri.
Kaminasaal on lihtsalt üks väga suur ja lage vahepealne tuba, kuhu SeeKesSiinMajasEnnemElas oli ehitanud kamina. Kaugemas tulevikus tuleb sinna teisele korrusele viiv trepp. Hetkel on see peamiselt poiste madistamise koht, vajadusel külalistetuba ja uhkes üksinduses seisab seal praegu ka jõulukuusk. Aga nimi on tõesti uhke. :)

Post a Comment