Wednesday, December 3, 2014

Mida võiks ... aga ei tehta

Ühelt poolt on koolikoridoris rängalt silmariivavad plakatid HIV-viiruse teemal. Ära osale loosimises ... ja nii edasi. Põhikoolis! Neljanda-viienda klassi koridoris*!

Teiselt poolt on uudis, et SAPTK võitis miskisuguse preemia. Mnjah.

Mina olen absoluutselt veendunud, et kui teismelistel hormoonid kogemata üle pea kokku löövad, siis võiks neil vähemalt isekõndivate tagajärgede ärahoidmiseks vahendid käepärast olla. Muid tagajärgi nagu võimalik kahetsus, piinlikkus või tütarlaps-poole puhul raseduspaanika (sest äkki ikkagi juhtus ja mis siis saab ...?) niiehknii ära hoida ei saa. Samuti jagan ma põhimõtteliselt SAPTK seisukohti - nii laiemas mõttes, eraelus** -, aga mulle tegelikult ei meeldi nende kampaaniate vorm. Ma ei ole riigikogulastele ühtegi paber- ega e-kirja saatnud, sest minu meelest on selline pommitamine jabur.

Mulle meeldiks, kui riiklikul tasandil viidaks ellu suurem pereväärtusi propageeriv kampaania. Riigitelevisiooni asi oleks näidata - ja miks mitte vändata - filme ja seriaale peredest, mis püsivad koos. Kus aidatakse üksteist läbi raskuste ja võetakse kadunud pojad tagasi, kui neid tekib. Bussipeatustes peaks kole-kummireklaamide asemel (oi, kui õnnelik ma olin, kui nende reklaamide tippajal ükski mu lastest veel piisavalt lugeda ei osanud!) olema pildid toimivatest perekondadest. Mäletate kampaaniat "Kristit ja Jevgeniat tead? - Palju toredaid inimesi!" Ma täpselt ei tea, mis nimedega need väidetavalt toredad inimesed olid, ja ei oska öelda, mis kasu sellest kampaaniast oli, peale selle, et üks endine kolleeg väänas seda hüüdlauset mitte parimasse suunda - "Meil on palju "toredaid" lapsevanemaid" - aga riigi valitsejate asi oleks aru saada, et lokkava vastutustundetuse ja hedonismiga võitlemine on, noh, riigi valitsejate asi. Kui nad tahavad, et riik ka kümne aasta pärast mingil määral toimiks.

Vaadake, näiteks USA tarbimisühiskond olevat riiklikul tasandil ette valmistatud ja kultiveeritud - et sõjajärgsel ajal majandust elavdada. Võib-olla küll. Sama olevat ameeriklaste pöörase patriotismiga - seda söödeti mingil perioodil ette igal võimalusel ja igas vormis, et immigrantidest loodud riiki toimima panna. Noh, toimib - kuigi ilmselt on propaganda mõju kaugeleulatuvam kui keegi oskas ette ennustada. /iroonilise muige koht/ Riiklike kampaaniate tulemusi võib siiani näha Saksamaal - kõigepealt oli Hitler, kes osa oma populaarsusest saavutas sakslaste kui igati väärt rahva idee taasloomisega, aga sõja järel kultiveeriti tubli ja tööka rahva ideed. Toimis, sakslased teevad endiselt kõvasti tööd ja on südames siiski oma rahva üle uhked, kuigi avalikult ikka veel teevad häbelikku nägu, noh, et sõda ja puha (lähtun kõigi tuttavate sakslaste juttudest, meil on neid vääääga erinevas vanuses ja erineva maailmavaatega). Miks ei võiks Eesti riigis, kus abielu on devalveeritud uhkete pulmade pidamisele ja isegi president on lahutatud mees, keegi hakata ajama pere koospüsimise, armastuse ja truuduse propagandat? Sõbralikult, armastusega.

Näiteks võiks plakatile paigutada suurpere. Ema ja isa, neli täisealist last, kaks väimeest, üks minia. Kolm lapselast (esialgu, loodame, et tuleb juurde). Üks väimees omal alal üliedukas ja avalikkusele tuntud isik, kes on ka ajakirjanduses abielutruuduse teemal sõna võtnud. Aga see pole tähtis, tähtis on, et tema ja tema abikaasa HIV-viirust kartma ei pea - noh, igatahes mitte rohkem kui bussiga sõitev kümneaastane, hullude süstlaga vehkijate eest pole keegi kaitstud.

Või võiks plakatile paigutada tuumpere. Ema töötab hariduses, isa erafirmas, üks laps koolis, teine lasteaias. Vanemad on abielus ja lihtsalt ... peavadki sellist elu õigeks. Või vähemalt nii olen ma armsa kolleegi jutust aru saanud. :)

Muidugi peaks mõni tuntud ja lugupidamisevääriline, aga mitte (keskmise eestlase jaoks) radikaalsete veendumustega inimene ka sõna võtma. Nii et Professor ei kõlba. :) Aga miks mitte keegi teine, kes ongi eluaeg sama inimese kõrval olnud, lapsi kasvatanud ja muidu kena inimene olnud? Kuna sellised inimesed skandaalidesse ja seega ajalehepealkirjadesse ei satu, ei tule mul peale Arnold Rüütli kedagi meelde, aga palun öelge, et neid on veelgi - ah jah, Rein Taagepera. Muide, kas te lugesite ja mäletate, mis tooniga intervjuu ta andis mõned kuud pärast abikaasa surma? Vaat niimoodi peaks kõik abielus/kooselus olema, üks tervik, ühise asja nimel, ja kui üks kõrvalt võetakse, siis teisel ongi ... maailma lõpp. Mõneks ajaks. Aga minu käest küsisid õpilased - tõsi, täisealised - kunagi ammu, mis maailmas ma elan, et väidan, et pole Meest kunagi petnud? Kõik ju petavad, see kuulub elu juurde! Olin natuke aega tumm ja vastasin siis, et mina, vabandage, elan täiskasvanud, vastutustundeliste inimeste maailmas, kus teineteisele antud lubadustest ka kinni peetakse. Ma ei mäleta, mida õpilased sellest arvasid, ja ka mitte seda, mis asjaoludel me sellise teemani jõudsime.

Igatahes oleks taolise, truudusel, usaldusel ja lugupidamisel põhineva elu propageerimine riigi asi. Aga SAPTK lehelt lugesin millalgi, et Tervise Arengu Instituut pole kunagi niisugusel teemal sõna võtnud ... Kurb. Nii väga kurb.

Kahe tuhande aasta vanuses tarkuses - või äkki veel vanemas? - on kirjas: Juhata poiss ta tee peale,
siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas! (Õp 22:6) Kusagilt lugesin, et seda võiks tõlgendada ka nii, et kellegi kasvatamisel ära lähtu mitte ainult tema hetkevajadusest, vaid vaata tema tulevikku. Mõtle, milliseks ta peaks saama, mitte ainult sellest, milline ta on praegu. Riigi tasandil võiks see ju ka kehtida. Kuigi praegu lokkab lodevus ja hoolimatus, ei tähenda, et see peaks kestma jääma. Tulevasi lapsevanemaid ja tõsi, ka maksumaksjaid kasvatame me täna, paraku ... kondoomikampaaniaga.


_________
*Jõugu Juht peab homme oma esimese poolaasta hinnete asjus Õpetaja Õunapuuhaldja juurde minema. Ma veel mõtlen, kas ma luban tal jope minu kabinetti ära panna - sest minu juurde saab kahjuks ainult koleplakatitest möödudes ja JJ loeb kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab - või lootsin ta otse algklasside poole peale, seal minu meelest eakohatuid röögatusi pole.
** Mulle meeldib väga rangemate konfessioonide seisukoht, et teismelistel ei olegi asja kinniste uste taga paariti susserdada. Kui just peavad täiesti kahekesi olema, siis palun, käigu valgel ajal tänavatel jalutamas. Sest ... noh, ma olen näinud ja potsutanud Väikest Tüdrukut (mitte segi ajada Karikate Emanda tütrekesega), kellel oli liigse kahekesiolemise ja hormoonide üle pea kokkulöömise tagajärjel Suur Hirm. Nii ei tohiks see mitte kellegagi juhtuda. Ei ole vaja, et südamed armumiste kõrvalnähtudest armistuvad.

2 comments:

  1. Ma austan sinu seisukohti, sest iseenesest pole (ja ei saagi olla) mul nende vastu mitte midagi. Kuid siiski ma leian, et see pole minu asi teisi inimesi kritiseerida või nende elu elada - olgu nad siis geid, religioossest perest, tuumperest, suurperest, lahkulöödud perest vms.

    Ma leian, et SAPTK meetodid on valed, nende sõnumit saab edastada ka teisiti. Ka ei leia ma, et nt geiparaadid on vajalikud - kõige normaalsem olekski see, kui geid elavad oma elu, nii nagu nemad tahavad, mina elan oma elu nii nagu mina tahan ja kristliku taustaga inimesed elavad oma elu nii nagu nemad tahavad. Nii oleks see ideaalses maailmas, kahjuks ideaalset maailma pole olemas...

    ReplyDelete
  2. Tere, Anonüümne. Meil on siis üsna sarnased vaatenurgad. Minagi arvan, et iga inimene peaks saama oma elu elada vaikselt ja rahulikult. Murekoht on minu jaoks - ja kuna ma kirjutasin, nagu sageli, õhtul hilja, ei tulnud see ilmselt piisavalt välja -, et SAPTK võitleb minu meelest valede meetoditega, aga suurelt jaolt õige asja, nimelt truuduse ja armastuse eest (geiteema on minu arusaamist mööda ainult üks, kuigi vist kõige lärmakam tahk nende tegevusest), aga riiklikul tasandil antavates sõnumites (peamiselt Tervise Arengu Instituudilt, aga ka inimeseõpetuse õppekavades ja täielikult vabaks=kollaseks lastud meedia poolt) domineerib kas avalikult või varjatult ühtelugu soovitus luua põnevaid ja mitmekesiseid seksuaalsuhteid, lahutada tuimaks muutunud abielud ja mitte taunida kõikvõimalikke eripärasid, ükskõik, kas need on kahjustavad või mitte. Kui see pole just soovitus, siis liigne sallivus ikka. Aasta Isa ja Aasta Ema valimisest on vähe, et selle sõna halvemas tähenduses "kalevipoegi" perede juurde tagasi tuua.

    Kergekäelist lahutamist ja hopsti uuesti abiellumist ma tõesti õigeks ei pea. Kui põhjus on ühe poole väljakannatamatus käitumises (nt. sõltuvushaigus, vägivald, süüdimatu truudusetus), mida see abikaasa muuta ei soovi ega üritagi, siis on teine asi. Aga tuua lahutuse põhjenduseks, et kasvati lahku või "ma lihtsalt armusin nii väga ära", nagu üks isa mulle kunagi ütles ... ei ole vastutustundeline käitumine. Abielu/kooselu on samuti tööd ja pühendumist vajav asi nagu kõik muud pikaajalised ettevõtmised. Iseenesest kasvavad ja õitsevad ainult võililled. Iseküsimus on muidugi, kas niisama-lahutajad selle peale kunagi mõelnud on või kas neile seda üldse kunagi keegi on taibanud öelda?

    Ideaalset maailma saame me ise luua. Üks manitsus korraga, üks muffin korraga, üks ütlematajätmine korraga ... Üks Bullerby-elu päev korraga. Nii palju, kui parasjagu jaksu on. Armastusega.

    ReplyDelete