Muutuste aeg

2014. aasta on olnud suurte vapustuste ja muutuste aeg. Kõik suuremad plaanid on läinud nässu, iga mõne kuu tagant oleme pidanud millegi uue ja ootamatuga kohanema. Ei ole olnud mõnus, kuigi vähemalt minul on olnud tunne, et Jumal on kogu selles supis tõsiselt meie kõrval. Te ju teate seda lugu, kuidas üks mees oma elus väga raske aja järel vaatab käidud teele tagasi koos Jeesusega, näeb kaht paari jälgi ja kõige raskemates kohtades ainult ühtesid jälgi, hakkab Jeesust süüdistama, et näe, siin jätsid Sa mu maha ... ja Jeesus vastab, et siit siiani ma kandsin Sind kätel ...

Nojah. Igatahes saime aasta alguses vapustuse number üks, hakkasime vaevalt elu kokku lappima, kui tuli vapustus number kaks. Siis tuli siinblogis kajastamata jäänud ja laiema avalikkuse tähelepanu mittevääriv vapustus number kolm - noh, ütleme lühidalt ja ümber nurga, et hullude eest pole siin ilmas keegi kaitstud - ja siis arvas Mees, et peaks pidama palgaläbirääkimisi. Kuna tema ei olnud enam aitähi ja ilusa naeratuse eest nõus tööl käima, oli see täiesti asjakohane. Kurb fakt oli aga, et tema armas otsene ülemus ei oleks talle uuel õppeaastal isegi enam ilusat naeratust saanud anda, Eesti õpetaja keskmisest töölkäimistoetusest rääkimata. Otsustasime aktiivselt lahendusi otsida, isegi kassidele tegime passid - juhuks kui lahendused peaksid tekkima kiiresti ja kaugel. Pereseiklusena poleks see ju paha mõte. Samal ajal selgus, et Unistaja oli vapustusest number kaks saanud rohkem kui natuke vapustatud ja vajaks ilmselt sügisest mingit muud õpikeskkonda. Siis ... sai Jõugu Juht rästikult hammustada. Noh, vähemalt juuli teine pool ja augusti esimene pool olid enam-vähem rahulikud, kui välja arvata mõned ärevad hetked Kuivastu-Virtsu praami peal, kui mina püüdsin herilasepistest üleni kupla läinud Unistaja kuumavat nahka käepäraste vahenditega (jääkuubikud baarist) jahutada ja Mees mööda laeva allergiaravimit taga otsis. Unistaja sai hiljem hoopis astmadiagnoosi, peale herilaste muid allergiaid ei olevat (Jumal tänatud!). Sügis tuli halastamatult lähemale, meil mingeid lahendusi ei olnud ... igaks juhuks võtsime lapsed koduõppele ja muidugi laskis Mees - kes oli endale vahepeal mõned kodus töötamise võimalused hankinud - ennast päev hiljem Linna tööle võtta. Õnneks esialgu mitte täiskohaga, aga novembris ja detsembris see-eest topelt. Ja nüüd on nii, et mina alates jaanuarist enam päris igapäevaselt ei käi. Eks me peame kohanema - kuna Mees kollitab kõik koolivaheaja tööpäevad niiehknii Lähedalasuvas Depressiivses Väikelinnas, saame poistega natuke harjutada, kuidas see tundub, et emme on kohe päev otsa kodus ja issi kohe päev otsa tööl.

Plaanis on, et jätkuvad kõik aktuaalsed koduõppeteemad (Lillebror loeb, Unistaja loeb ja arvutab, JJ teeb inglise keelt), aga teeme ka hoolega kunsti, näpuotsaga muusikat - vähemalt kuulamise osas - ja võtame servapidi ette usuõpetuse. Viimase kohta olevat tuttava pastori tütreke Eesti suurimasse kooli astudes küsinud, millal see tund tuleb, kus Jeesusest räägitakse? Isa olnud sunnitud ütlema, et seda tundi koolis polegi. Kodus õnneks pole tunde, on niisama elu ja õppimine. Asi, millega täiesti ilmselt neil päevil tegeleda ei saa, on talisport. Õnneks on nii elutoa kui kaminasaali põrandal palju ruumi, kätekõverdusi mahub tegema vajaduse korral kolm poissi reas. Ja ilmselt saabub päris kiiresti koolivaheaja lõpp ja tuleb taas ümber harjuda.

Või peakski leppima olukorraga, et muutused on meie elus kõige stabiilsem nähtus?