CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, December 30, 2015

PLN 2016

1. Olla tänulikum.
2. Olla tervem.
3. Teha neid asju, mida on vaja teha.
4. Jätta tegemata need asjad, mida ei ole üldse vaja teha.
5. Nautida!
6. Veeta head aega koos armsate inimestega (mulle ei meeldi sõna "kvaliteetaeg").
7. Nautida veel.
8. Mitte kiusata ennast mõtetega hommikul varase tõusmise ja külma duši all käimise kasulikkusest.
9. Hoida kodu rohkem korras.
10. Teha veel paremini süüa.
11. Kulutada raha läbimõeldumalt.
12. Kulutada aega kasulikumalt.
13. Silitada rohkem kasse, lapsi ja meest.
14.  - eriti oluline! Palvetada rohkem ja nõudlikumalt (Tundub, et palved stiilis "Jumal, kui Sa seda või teist vajalikuks pead, eks siis anna, aitäh" ei ole kuigi tõhusad. Ma vajan oma pere suhtes tervendamisandi ja punkt, nii et näiteks sel teemal tuleb nõuda.).
15. Leida üles rohkem kadunud asju.
16. Asju enam mitte jäljetult ära kaotada.

Ah tahate täpsemalt?
17. Vaadata, mis saab. Mitte teha pikaajalisi plaane, need niikuinii ei tööta.

Tuesday, December 29, 2015

Aastakokkuvõte

Kõik muudkui võtavad kokku. Ma siis ka.

Juuksed lühemad või pikemad?
Muutusteta. Aga sain aru, miks vanasti palavikuhaigetel pead paljaks aeti - neid isetekkelisi rastapatse, mis pikast voodisvedelemisest pähe olid siginenud, oli päris hirmus lahti kammida.

Lühinägelikum või kaugelenägelikum? (kas seda viimast sõna eesti keeles on?)
Varsti on uusi prille vaja.

Rohkem või vähem raha kulutanud?
Vähem, ma usun.

Kõige jaburam plaan?
Meil on kõik plaanid jaburad.

Kõige ohtlikum ettevõtmine?
Ei tea.

Kõige kallim ost?
Sel aastal oleme teinud üsna tagasihoidlikke oste. Ilmselt piljardilaud, mida ei teinud kalliks mitte ostuhind, vaid äratoomine. 

Kõige maitsvam toit?
Ee. Ma teengi maitsvat toitu. Metsmaasikamoos koduse kukliga?

Kõige muljetavaldavam raamat?
Ma ei ütleks, et see raamat oleks mingi eriti elumuutva mulje jätnud, aga hea lugemine oli küll. Muud pole meeles, ju siis ei olnud muljeid.

Kõige haaravam film?
"Supilinna salaselts".

Parim kontsert?
Sel aastal me jällegi ei käinud kontsertidel.


Parim teaterietendus?
Kindlasti "Rats" Hamelnis. Paras lühike, ilusa muusikaga ja lustlik.



Kõige rohkem aega veedetud ...?
Mehe ja lastega, loomulikult.

Kõige ilusam on olnud ...?
Ikka Mehe ja laste seltsis.

Läbiv tunne seoses 2015. aastaga?
Ebamäärasus.

2015. aastal esimest korda tehtud?
Kolme lapsega lennukis.

2015. aastal pärast pikemat vaheaega taas tehtud?
Üldse lennukiga lennatud.

3 asja, mis oleks võinud juhtumata jääda?
Teate, mul ei tule praegu ühtegi piisavalt hirmsat sündmust pähe.

Tähtsaim asi, milles ma kedagi veenda tahtsin?
Kuigi tundub, et ei toimi, on kõik siiski Jumala käes. :)

Kõige ilusam kingitus, mis ma kellelegi tegin?
Viimaste päevade sündmusi arvestades pesurest Vanaemale. Tegelikult vast ikka armastus.

Kõige ilusam kingitus, mis mulle tehti?
Armastus.

Kõige ilusam lause, mis mulle öeldi?
Mh, oleks pidanud aasta algusest peale muudkui kirja panema. Ausõna, ei tea. Õnnistussoov arvatavasti.

Kõige ilusam lause, mis mina kellelegi öelnud olen?
Tean veel vähem.

2015 ühe sõnaga:
huvitav

Aasta foto
See, Lillebror kohtub sõbraliku pinguga Wuppertali loomaaias:
Või see, noormehed testivad Läänemere soojust rannas Usedomi saarel:
Valige ise, mina ei oska.

Sunday, December 27, 2015

Jõulunädal

Selle aasta jõul käis kuidagi lupsti ära. Veel jõulureedel oli olemine sant ja kodu kõntsane. Jõululaupäeva hommikul hanitäidise ja lihapallide jaoks saia masindades tundsin, et ikka natuke suur tükk sai ette võetud ... aga siis hakkasid mehed koristama ja mul tuli teine hingamine.

Hani sai valmis, muu kraam oli kah igati valmis, saime teada, et suurematele poistele on vaja hankida triiksärgid - noh, igaks juhuks võiks ju olemas olla - Unistaja piiiigistasime kõige suuremasse laste triiksärki ikka sisse, lipsud ette, kampsunid peale, istusime pidulikult autosse ... ja siis tegi auto bzzzz. Pidanuks tegema põrr. Arvatavasti bensiinipump, teist korda kolme kuu jooksul.

Kaminasaali lapsi lubada ei saanud. Vaatasime siis kõigi lemmikfilmi Vahtramäe Emilist, kelle nimi saksa keeles on millegipärast Michel, selle aja sees sai minul aedvili valmis, ja sõime pidulikult Noort Poola Hane. Seejärel toimus aktiivne tegevus kuuse all. Kell 17.26 oli see osa ka läbi, istusin arvuti taha ja avastasin, et kuigi Meest kui asja üht peamist koordineerijat kohal pole, toimub siiski youtube'is jõuluõhtu jumalateenistuse ülekanne. Halleluuja. Saime jutlust kuulata ja Lillebror rõõmustas, nähes esiridades istuvat Parimat Sõpra ringi sebimas.

Sel aastal Lillebror kingituste vähesuse üle ei protestinud, hoopis võttis ette Suure Asja - ütles, et kuna on jõulud, siis ta õhtuni pahandust ei tee, alles homme jälle. Tõepoolest, kui kingitused tutvutud, istus ta mingi aja elutoa põrandal ja sirvis süvenenult "Teekäijat" (kristlik ajakiri, soovitan soojalt) ja oli muidu ka täitsa kasutamiskõlblik laps.

Et õhtul oli aega, mängisime kõik "Katani asustajaid". Kolm käiku enne lõppu hakkasin mina ka aru saama, mismoodi see mäng käib.

Esimese püha varahommikul läks Mees bussiga linna, et meile auto laenata. Metsatagune asi meil siin, pole teada, millal bussid käivad, tuleb ära kasutada, kui käivad. Nii et koguduse jõululõunale saime minna küll. Mina kohtasin sel lõunal imelisi, fantastilisi, perfektseid ... oooooh ... hapukurke. Lapsed kohtasid üht sõpra, kes suurema osa ajast elab Korfu saarel ... või peaaegu, siitkandist vaadates on kõik see Kreeka sama kaugel. See Sõber oli kirikus ka täna ja kui poistel veab, siis saadakse temaga hommegi kokku. Jah, kui kedagi harva näha saab, tuleb seda ära kasutada.

Eile tundsin esimest korda pika aja jooksul, et ma olen tagasi. Kohe üleni tagasi - kus iganes varjuderiigi serval ma siis vahepeal ära käisin. Homme on linnaskäimise-päev, aga ülehomsest hakkame taas koduõppima ja natukehaaval tööd tegema ja tublid olema ja üldse.

Olge õnnistatud!

Saturday, December 26, 2015

Aasta vähemkäimist

Vaatasin, et minu esimese vähemkäimise-päeva sissekanne on kirja pandud aasta ja neli päeva tagasi. Mingi kokkuvõte sobib nüüd hästi, ma arvan. Pange tähele, see ei ole veel aastakokkuvõte, sellega tegeleme uuel nädalal.

Perekondlikus plaanis on minu vähemkäimine, poiste koduõpe ja Mehe projektipõhine töötamine kindlasti suurepärased asjad. Saate aru, meil on nüüd aega! Isegi kui pereelu toimub sektsioonides, st Mees toimetab arvutis, mina teen kästiööd ja poisid madistavad hoopis teises toas, on meil ikkagi mingi ühisolemine. Enam ei ole - kui just haigus ei murra - seda kõikehõlmavat, tapvat väsimust, mis oli meie igapäevaelu osa paari aasta eest. Kui Mehel on projektidega vaiksem periood, siis me oleme ka nädala sees mõnel päeval kõik koos, tuterdame niisama ja lihtsalt naudime aeglast elu.

Kodumajanduslikus plaanis ei ole see aasta olnud siiski nii produktiivne kui ma lootsin. Jah, me sööme aeglasi toite ja mul on tekkimas korralik maasikakasvatus, aga aknad on endiselt pesemata ja lubadus igapäevaselt lina laual hoida on nojah ... läinud Lillebrori nahka, sest tema suudab ükskõik mida süües tekitada rasvapleki, mille ma muidugi järgmise masinatäitmise ajaks ära unustan, plekk jääb töötlemata ja ei lähe välja, lina maandub uuesti pesukorvis ... Ehk on asi selles, et varem tegin ma samas mahus koduperenaise-töid jooksuga, aga nüüd tasasemas tempos?

Finantsiliselt on olnud ... huvitav. Teid ka kindlasti huvitab, teiste inimeste rahakotti vaatamine on ju põnev. Minu sissetulek on märgatavalt väiksem ja Mehe sissetulek on nii, nagu on. Mõnikord on kohe palju ja mõnikord pole mitte midagi. Sedamööda kõigub ka meie toimetulek - mõnikord on pärast arvete maksmist pangas järel muljetavaldav summa, aga mõnikord on olukord hõredamast hõredam. Säästude kallale pole veel pidanud minema ja see on tore. Et meil üldse säästud on, on kah omamoodi kummaline kogemus, kui me mõlemad täiskohaga tööl käisime, ei tekkinud sääste kohe kuidagimoodi. Nüüd on aga nii, et hõredal puhul kraamin sügavkülmast välja headel aegadel ostetud pardid ja seaküljed (nali - me sööme hõredamal ajal aedviljasuppi, kaneelisaiu ja toormaasikamoosiga putru -, aga üks part on meil hetkel tõepoolest külmas, Rimis pakuti poole hinnaga) ja headel aegadel lapime neid auke, mis hõredal ajal tekivad. Näiteks hakkasime sel aastal alles detsembri alguses jõulukinke ostma, tavaliselt alustame sellega oktoobris. Sigaseid väljaminekuid esineb paraku ka, viimane oli püksid Lillebrorile (sest kolmest paarist linnapükstest oli ühel põlve peal auk, teisi ta keeldub kandmast ja kolmandad rippusid restil) ja lähiaja järgmine saab olema auto bensiinipumba parandus. Urr.

Tervise koha pealt on nii, et lapsed on ptüiptüiptüi mõnevõrra tervemad kui varem. Mees ka. Mina ... noh, ma pole kunagi hea tervisega olnud, talvel paar korda siruliolemine on normaalne. Süüdistame selles kohalikku inimeluks sobimatut kliimat ja saame jälle terveks.

Aga endiselt tundub mulle, et aeglane elu ja vähemkäimine sobib meile märgatavalt paremini kui oravaratas. Rahul.

Friday, December 25, 2015

Vestlus, mis oli ... ja mis võinuks olla

Kui üks inimene leiab kusagilt Erakordselt Head Hapukurgid - perfektselt krõmpsud, kõik maitsed ideaalses tasakaalus, imelised, erakordsed kurgid - ja rikkaliku laua ümber tundub, et keegi teine nende poole ei söösta, siis on sel kurgileidjal õigus kurki süüa. Arvan mina. Isegi kui tegu on naisterahvaga vanuses 15 - 55.

Täna selgus, et isegi kirikus nii ei arvata. Uskumatu. Üle-laua-vestlus onuväinoliku eaka mehega, kellega ma ausõna ei ole mitte kunagi varem vestelnud, kelle nime ma ei tea ja kellel on minu (ja meie pere) suhtes ilmselt sama teadmatus, sest see härra oli kellegagi kaasas ja pole varem ka eriti silma jäänud, kulges nii:

Onuväinolik mees vaatab kavalalt muiates minu kurgikrõmpsutamist: "Heh-heh, heh-heh* ... vanasti ikka räägiti, et kui kangesti hapu ja soolase järgi isu on, siis võib üheksa kuu jooksul rõõmsat sündmust oodata! Heheh-heheh."
Mina rõõmsalt ja rahulikult naeratades (sest kurgid, need vaimustavad, fantastilised kurgid!): "Einoh-jah, pole siin midagi ... minul mitte, mitte teadaolevalt."
Onuväinolik mees ikka edasi ma-tean-küll-näoga muiates: "Heheh ... eks külapoisid narrisid tüdrukuid niimoodi ..."
Mina endiselt rõõmsalt ja rahulikult: "Teate, mul on hapukurkidega lapsest peale suhe, juba kaheksa-aastaselt võisin üksipäini purgitäie kurke ära süüa. Ja need siin on väga head kurgid."
Onuväinolik mees: "Heheh, jah, kurkidega oli mul ükskord nii ..."

Pärast mõtlesin, et see vanem, mulle puruvõõras mees tegi, nojah, Onu Väinot. Tema plaani järgi oleks mul ilmselt pidanud piinlik olema - mis siis, et ma olin juba esimest kurgitaldrikut tühjaks süües poolihääli vasakule ja paremale hõiganud, et ma ei ole rase, need kurgid on lihtsalt ... nagu luuletus. Kui ma aga oleks õigel ajal aru saanud ja kurgid ei oleks põhjustanud absoluutset õndsust, siis oleks see vestlus võinud kujuneda ka hoopis teistmoodi:

Onuväinolik mees vaatab kavalalt muiates minu kurgikrõmpsutamist: "Heh-heh, heh-heh ... vanasti ikka räägiti, et kui kangesti hapu ja soolase järgi isu on, siis võib üheksa kuu jooksul rõõmsat sündmust oodata! Heheh-heheh."
Mina konkreetselt ja rahulikult: "Jah, kuidas kellelgi. Ma ütleksin, et oma üheksa kuu plaane jagan ma inimestega, kellesse need puutuvad."
Onuväinolik mees ikka edasi ma-tean-küll-näoga muiates, aga mõnevõrra kohmetumalt: "Heheh ... eks külapoisid narrisid tüdrukuid niimoodi ..."
Mina veel konkreetsemalt: "Võimalik. Ainult et Teie ei ole enam ammu poiss ja mina pole ka enam kaua tüdruk olnud, pealegi on teiste inimeste narrimine õel, kas Te ei leia? (või kurjemas versioonis: kas Teile pole seda kunagi räägitud?)"

Jah, see poleks olnud viisakas. Samas, kes teab, võib-olla oleks Tundmatu Eakas Mees lõpetanud täiesti võõraste noorepoolsete naisterahvastega kontaktiotsimise piinlikkuse põhjustamise eesmärgil? Paraku tuleks sellist õpetust vist anda mõnevõrra noorematele. Lillebror, ma usun, on sobivas eas.

Igatahes oli rumal olukord. Hiljemalt üheksa kuu pärast selgub - neile, kellesse see võiks puutuda**.

Ma kopeerida ei oska, aga panen lingi: http://imgur.com/gallery/C4Q2A  Lauset "aga niisuguseid nalju on ju alati tehtud", pole mõtet mulle öelda, teate küll. Ühel sõbral just hukkus beebi, nii et ... Võõraste ja võõramate titesõnumid saame ikka siis teada, kui lapsuke elusalt ja tervelt kaisus, sinnamaani võib niisama kah kurki süüa. Ja need olid erakordselt maitsvad kurgid. Kahjuks ma ei tea, kes nad tõi, sest kujutage ette, äkki saab neid poest!

___________
* täpselt nagu Beavis ja Butthead oma diivanil, ausalt.
** arvesse võttes ravimikokteili, mis ma viimase poolteise kuu jooksul olen sisse puginud, tunduks ka krohvi või rohelise muru söömine päris loomulikuna, kogu ainevahetus on sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul, rasedus on selles kontekstis äärmiselt ebatõenäoline. Juhtub, küll läheb mööda.

Wednesday, December 23, 2015

Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav, vaesel väiksel emmel on kõrini ...

Kui ma olin palju noorem ja väga palju rumalam, olin mõnda aega lapsehoidja väiksele saksa tüdrukule, kelle nimi oli Charlotte. Tema temperamentsel emal oli kombeks advendiajal autos jõululaule laulda, aga nende vahele väljendas ta valjusti ja ägedalt oma arvamust liiklusest. Nii juhtus, et ühel päeval piiksus kaheaastane Charlotte tagaistmelt: "O du fröhliche, o du selige, die arme kleine Mama hat die Nase voll ..." (tõlge pealkirjas)

Mul on ka kõrini. Laupäeva õhtul unustasin tableti võtta. Ühe pooliku, haleda tabletikese. Pühapäeval võtsin ilusti edasi, aga õnnetus oli juba juhtunud. Kolmiknärv annab endast mitmendat päeva aktiivselt teada ja ravimi kõrvalnähud on täpselt need, mis päris alguses. Noh, muidugi on lootus, et nii kolmiknärv kui kõrvalnähud rahunevad taas maha, aga oeh ... Õnneks on nii valud kui kõrvalnähud natuke tagasihoidlikumad kui kolme nädala eest, aga ikkagi ... tüütus.

Ja Tahma-Tooma võite sel aastal küll meie ukse taha tuua. Uksest sisse ärge parem proovigegi tulla, ma lohisen teil karjudes ja hädaldades sääre küljes, mitte keegi ei pea kogema võõrast kõntsa. Mul on küll väike lootus, et mehed äkki homme hommikupoole natukene koristavad, aga iial ei tea, mis tegelikult juhtuma hakkab, äkki nad ei viitsi.

Vähemalt laiutab külmikus Noor Poola Hani, suurem osa jõulutoitu ("Kas see siis sööb ka?" küsis Muumitroll imestunult) on täitsa valmimise ajakava tasemel planeeritud ja toorained valmis ostetud, Unistaja valge kirikukampsun on puhas ja taheneb restil, ja kingitused on kah pakitud. Viimaste osas loodame, et sel aastal ei lahku üdini tige Lillebror solvunult kuuse alt, sest on "nii nõmedad jõulud, nii vähe kingitusi!" nagu eelmisel aastal. Kuigi ilmselt tuleb mõningast klaarimist Vanaema ja Vanaisa juures, miks Unistaja sai Lego ja Lillebror linnuraamatu ... Lähtusime laste tellimustest, eks ole. Omatahtsi ostaks Vanaema Maximast mingid autod või veel hullem, nunnude piltidega raamatu. Eelmisel aastal saadud nunnut raamatut pole Lillebror kordagi kätte võtnud, sest raamatus tegutseb mitte pingviin, vaid hiireke, ja mürtsu ja kärtsu pole ka ... Ainult Mees võtku mind oma päris kingituse kättesaamiseks poodi kaasa, mina tehnikavidinaid osta ei oska.

Lund õnneks-kahjuks pole. Tulevad mustad jõulud. Millised olid jõulud 2008. aastal, kui on tehtud see pilt mustast Mimist, ei mäleta. Aga mustad kassid toovad teatavasti õnne, nii et palju õnnelikke jõule kõigile Truudele Blogilugejatele ja juhuslikele siiasattujatele!

Sunday, December 20, 2015

Neljanda advendi aruanne

Olen elus, tänan küsimast. Kui pea parajasti ei valuta, siis umbes 80% endisest. See tähendab, et ma teen juba kõike ... peale koristamise. Või umbes nii. Õnneks ei ole teada, et meid ähvardaksid jõuluaegsed külalised ja üldine olukord on õnneks selline, et kui keegi sündsalt tund aega ette hoiataks, jõuaks kõige hullemad punktid läikima lüüa küll. Aga kuna tavaolukorraski on koristamine siin majas viimases tähtsustjärjekorras, siis ju erilist vahet pole.

Lapsed käisid koolis vastamas. Unistaja sai seekord kõigist tundmatutest ja meelest läinud küsimustest üle! Kehalise kasvatuse õpetaja ütles ka, et keha on täitsa olemas ja kasvatatud. Jõugu juhi puhul ei saa mina aru, mis selles neljanda klassi loodusõpetuses nii hirmrasket peaks olema, kolmas 5+ anti kontrolltöö eest. Aga matemaatikas tuleb aru saada, kuidas see kirjalik korrutamine ikka täpselt käib.

Laupäeval käisid lapsed kirikuüritusel - tundub, et oli tore, täpsemalt pole räägitud.

Täna vestlesin ka poiste laevamudeliringi juhendajaga - sellesamaga, kelle juures Unistaja mineval nädalal pahandust tegi. Vana kooli - väga vana kooli meestele pole ilmselgelt mõtet rääkida autistlikest joontest, mida kaugele näha ei ole, vend V. hakkas Unistaja eripäradest kuuldes lihtsalt nõutu häälega naerma. Mõnes mõttes õige kah, Unistaja tõesti ei ole piisavalt autistlik tüüp, et ta ei võiks inimestevahelist suhtlemist nii enam-vähem väljakannatataval tasemel ära õppida ja üks oluline teema sellessamas suhtlemises on, et kui Unistajal on lõbus, ei pruugi see alati kõigi jaoks tore olla.

Veel oleme saanud endale Lübeckisse võimaliku võõrustajapere. Lapsi on seal vähemalt 4, aga võib-olla rohkem, ja merisigu vähemalt kaks. Loodetavasti meeldib meile seal väga, aga selleni on veel rohkem kui kuu aega aega.

Lübecki-reisiga seoses on tekkinud tungiv vajadus hankida mulle kapuutsiga mantel - me läheme ju peaaegu et mere äärde, aga minu pea, täpsemalt seltsimees Kolmiknärv ei kannata üldse mitte mingit tuuleõhku. Alustasime tutvumist kaubandusvõrgus pakutavate mantlitega - uutena müüakse mõistliku hinnaga peamiselt puhvaikasid, aga minu lemmik-mantlifirma omad jällegi on kas ilusad või kapuutsiga. Paraku on minu rõivamaitse imelihtne ja konkreetne nagu Ferdinand Vahval - paluks ilusat materjali, ilusat voodrit, ilusaid nööpe ja ilusat lõiget! Kasutatud rõivaste poest võiks ma selleks üheks nädalaks ju mõne talutavama välimusega puhvaika kah osta, aga esialgu ei olnud sealgi suurt midagi sobivat. Õnneks aega veel on.

Veel oleme korduvalt külastanud mitemesugust kaubandust, olen pakkinud mõningal määral jõulukinke ja pannud kokku jõuluõhtu menüü. Peategelaseks saab selgi aastal Noor Poola Hani, sest kõik poed müüvad üksmeelselt kalkuneid, kelle sugulased paar aastat järjest süüa pole kõlvanud. Vabandage, ma tõesti ei usalda firmat, mille kaup on olnud kõlbmatu ...

Veel ... kingiti meile tuleval suvel otsida üks herilasevabam päev ja minna perekondlikult Lottemaale. Aitäh, eks me siis läheme. Kuigi teate küll, poleks tarvis olnud. Kuigi tõepoolest, kui mitte nüüd, siis paari aasta pärast on kõik lapsed selle paiga sihtvanusest välja kasvanud ja kes teab, kas nad paari aasta pärast enam tahavadki meiega koos käia.

Meiega jõule pidada tahavad nad sel aastal igatahes veel küll. Jõuluõhtul kirikusse, sealt koju haniga tegelema, vahepeal kingitused. Sel aastal lubasime ka esimese püha jõululõunale minna. Saab huvitav olema.

Saturday, December 19, 2015

Käisime raamatupoes, sirvisime raamatut

Sedasama siil Priidiku raamatut, mis tundeid tekitab.

Lühidalt: oma lapsele ma seda ei ostaks.

Veel lühemalt: see raamat on lihtsalt tobe.

Pikemalt. Raamatu peategelaseks on üks jonnakas ja kange südamega siilipoiss, kes suurest solvumisest otsustab, et läheb otsib endale uued vanemad. Otsingute käigus kohtab ta mitmesuguseid veidraid kooslusi nagu hipikommuunis kasvav hunt, hoidja juurde hüljatud pääsupoeg, mitmerassiline seaperekond (ja mis seosed selles kontekstis võivad tekkida, seda ma ei ole nõus siin ja praegu arutama), lapsendatud eeslivarss ja ka kahe pulliga kasvav veiselaps. Võib-olla annavad metssiga ja kodusiga omavahel järglasi, ma ei ole bioloog, ei tea. Aga raamatu oletatav sihtgrupp viieaastased peaksid juba olema kuulnud küll, et pullid on ainult vasikate isad ja neid ei saa mitmekesi kokku lasta, sest nad on loomu poolest kurjad - või ei olegi teie lapsed põllumajandusnäitusel puhkivat pulli näinud? No ja erialastel asjaoludel võin kindlalt kinnitada, et lapsendatud lapsed ei räägi sellest niisuguses hoplaa-stiilis, nagu väidab raamat. Ühesõnaga, juba loodusteaduslikus ja inimlikus mõttes on tekst kehv. Ma filoloogilises mõttes ei hakanud süvenema.

Raamatu kunstiline teostus on nii enam-vähem, maailmas on palju koledamaid lasteraamatuid. Aga. Vähemalt Apollos müüakse hoopis sisukamat, palju ilusamate piltidega, i-ni-mes-test rääkivat raamatut, mille põhiteemaks ongi vist, et me oleme kõik erinevad, aga ikkagi inimesed, ja muuhulgas on ka öeldud, et mõnes peres on hoopis kaks ema või kaks isa. Järgmisel või eelmisel leheküljel on räägitud, et mõned inimesed elavad suures majas ja mõned väikeses. Ma rohkem ei süvenenud, aga vaat see on raamat, mille ma võib-olla isegi ostaksin lapsele. Lihtsalt ja mõistlikult seletatud, et inimesed on erinevad, elud on erinevad, kui me omavahel kokku puutume, eks siis vaatame, kuidas me sobime.

Aga teate, miks ma seda raamatut tegelikult lapsele ei ostaks?


Ma ei ole miljonär, sellepärast. Lastele tuleb eelkõige hankida ja lugeda klassikat. Astrid Lindgren. Janosch. Eno Raud. Roald Dahl. Tove Jansson (jah, ma tean, et tema eluviis oli ... suhtumine on maitseküsimus ..., aga tema muumitrollide soorollidega on kõik korras ja lood on imelised, kuna ta oma eelistustega lasteraamatus ei lehvita, ei paku mulle huvi, mis ta eraelus tegi). Annie M. G. Schmidt. Erich Kästner. Uuematest - Mika Keränen, Piret Raud, Kairi Look, Kristiina Kass, Ilmar Tomusk, Cornelia Funke! Kui tahate, ostke Kivirähku kah, meile tema raamatud ei istu, aga see on meie probleem. Ausõna, mis mõttes ma ostan lastele raamatu, mille temaatika on "Lärmisepa tänava Lotas"* - oli vist? - juba olemas, kui ma pole neile ostnud Kästneri "Lendavat klassituba"? Ja kas te teadsite, et Bisseti Onu Tik-Taki lugu on lõpuks ometi eesti keeles välja antud? "Ajatee on konarlik, ei kata teda as-falt, ajatee on oikuipikk ja ikka aina kas-vab"?

Nii et kõigi nende asjade peale mõeldes jääb kahe pullilehekülje kaal päris ebaoluliseks. Ja lastele õpetan endiselt, mida on õige öelda, kui keegi neile oma samasoohuvist või - eakohasem, ma loodan - oma kahest isast või kahest emast rääkima peaks juhtuma. See sõna on: "Ahah."

______
*laps vihastab ja kolib välja. Õhtuks on viha üle ja oma pere ikka niiii armas ... See on teema, mis väikelapsi puudutab, mitte perede mitmekesisus.

Friday, December 18, 2015

Oeh - tööteemal

Täna sõlmiti minu kabinetis viimase kuu aja kolmas jõulurahu. Osapoolteks nagu kahe eelmisegi puhul kaks 10-11-aastast poissi. Igal aastal on viiendas klassis mingi kaklus, tavaliselt lendab ka natuke verd - noored kuked ja koolistress, ikka juhtub, klaarime ära, edasi läheb rahulikumalt või hm, salaja, nii et ükski pedagoog teada ei saa. Sel aastal on nüüd kolmas kaklus. Verd pole veel nähtud, aga taskurätikuid läheb küll, sest alati on mõlemad osapooled südamest solvunud. Taskurätik on muide koolipsihholoogi töövahend. Ei tea, kas see tuleb lumeta talvest või maailma üldisest ärevilolekust. Vähemalt ühel juhul oli kakluse põhjus poliitilise alatooniga ...

Kaks ja pool koolipäeva on jäänud vaheajani.


Muide, enam-vähem kõik need jõulurahu sõlmijad on übernunnud - mis teha, mul on kodus ka peaaegu et üheteistkümnene poisike, tekib paralleel oma lapsega. Miks nad kogu oma nunnus olekus omavahel hakkama ei saa ....

Tuesday, December 15, 2015

Jõuluheategu

Selles jutus on natuke ka irooniat. Mitte palju, ärge kartke.

Me tegime täna ära jõuluheateo. Ühes Kaubanduskeskuses liikusime korruste vahel, et tuvastada kõige mõistlikuma hinnaga mänguasi. Ülemisel korrusel eskalaatori juures vaatas üks kahe kotiga, Vanaema eas vanaproua abiotsivalt ringi. Pöördus Mehe poole, kas see saaks üht tema kotti kanda, kuni ta ise eskalaatoriga alla sõidab. Siis vaatas minu poole - mul esineb endiselt mõningaid tasakaaluhäireid, Leonooreke, teate, ja ma olin turvalisuskaalutlustel Mehe käevangus. Ega vist ikka ei saa ...

Saab küll, pakkusime meie. Mees võttis koti, memm proovis ennast eskalaatori peale sättida ... Ei õnnestunud. Oeh, tegi memm. Ma segasin vahele - sest parajasti oli päris hea olla -, et ma võtan ise teie koti, aga teie toetuge Mehele. Toimis. Mees upitas memme eskalaatorile ja pärast sealt maha, mina viisin pidulikult kergemapoolset, aga puhevil kandekotti.

Linnuke kirjas.

Nüüd täitsa ilma irooniata, neid memmesid võiks sagedamini märgata. See juhtus julge ja tegus memm, palus ilusti abi, aga ilmselt on liikvel palju memmesid, kes ei julgegi abi paluda, vaid ainult ohkavad ja astuvad trepist, üks samm korraga. Või jätavad üldse astumata, sest trepist ei jaksa ja eskalaatoriga ei julge. Või on nad pangaautomaadi juures hädas või kusagil mujal. Timurlasi oleks vaja, sellist memmeabi-kiirreageerimisjõuku ... Hakkame ise, igaüks omaette, seal, kus parajasti mõni memm hädas on? Ega see tavaliselt kaua aega ei võta, kui juba abistatakse, siis on memmed päris nobedad.

Sunday, December 13, 2015

Juba veidike aega ülevel ...

Jah, istungi iga päeva veidike aega ülevel. Süüa teen, kuigi aeg-ajalt tuleb haarata tool ja kutsuda Mees appi, sest ma enam ei jõua ... Pesu korraldan, kuigi see on väsitav. Poes käin, aga hoian sinnakanti, kus saab millelegi toetuda, kui silme ees peaks mustaks minema. Tööl käin kah, isegi tööd teen, aga palun, mitte keset koridori püstijalu (tuleb sageli ette), läheme seina äärde ja ma toetun. Kui keegi kõrvadest selle tinnituse ära võtaks, siis oleks ju juba täitsa tore.

Jõugu Juht käis koolis vastamas. Loodusõpetuses sai "5", eesti keeles vahelduse mõttes selle, mis ta igapäevaelus väärt on ehk kaks nelja. Prantsuse keeles pandi suuline hinne: "Tres bien!" Sobib. Päev hiljem tampisime eesti keeles käIJaid ja tegIJaid ja siis kirjutas JJ süüdimatult - no vähem kui 20 sekundit pärast seletamist - etteütlusse "vana postiviia". Oeh.

Unistaja sel nädalal veel vastamas ei käinud, aga ülbitses puutööringis ja sai juhendaja käest sakutada. Olen ennegi kuulnud, et puutöökodades pannakse asjad meeste kombel paika - õige kah, muidu peab mõni lollitaja pärast sõrmi põrandalt kokku pühkima. Unistajal igatahes ei paistnud sellest kogemusest mingit püsivat traumat olevat, aga äkki taipab ta järgmisel korral sõna kuulata ...

Lillebroril tunduvad loksuvat korraga neli alumist hammast. Kujutage ette, et mul ei ole mitte kuskil mõistlikult leitavas kohas kirjas, millal ta esimese - või esimesed? - piimahambad ära vahetas ja millised need olid. Kolmanda lapse asi, ilmselgelt.

Mehel on samuti olnud küsimus hammastega, täpsemalt ühe paigalpüsimisest keelduva prooviplommiga. Eile sai temast enam-vähem esimene inimene Eestis, kelle peal on kontrollitud tingimustes TÜ õppejõu poolt katsetatud hambalappimise hädaabikomplekti. Homme pidi doktor tudengid suunama seda plommikomplekti uurima - kui kõva, kuidas kleepub jne. Veel käis Mees täna lastega metsas kuuske toomas. Täitsa kuuse moodi on, aga ei lõhna. Võib-olla on viga selles, et ilm on endiselt oktoobrine?

Veel ostis Mees mulle kaks raamatut. Päris kenad teised, sellised naistekad. Meile kingiti üks raamat, mis on kindlasti oluliselt väärtuslikum kui mitu muud raamatut kokku. Autori pühendusega ja puha. :)

Mida me Mehega oleme ostnud ... Kõike ei või rääkida, aga tasapisi koguneb. Sel aastal võib-olla peamiselt Unistaja maitse järgi, sest Lillebrori maitse järgi asju on meil virnade viisi, aga JJ-le on juba keeruline põnevaid asju leida ...

Paar tundi hiljem vaatasin oma telefoni, naersin natuke ja otsustasin lustlikku, kuigi tüütut fakti ka teiega jagada. Nimelt ei söö minu telefon SMSe. Tavalised, et sündis poiss, 4 kilo ja 53 cm, või et saite palka nii ja nii palju, sobivad küll. Mõnikord aga saadetakse SMSi nime all pikk-pikk kiri. Eile sai sellega hakkama  Unistaja pühapäevakooli õpetaja - ega tema ei pidanud teadma, et mu telefonil kiiks on. Ma vähemalt oletan, sest SMS on saabunud paaritunniste vahedega jupphaaval, saatja isikut pole veel teada saanud. Kuna iga uus SMS ajab ka telefoni mälu umbe, peab järgmine jupp ootama niikaua, kuni ma eelmise eest ära kustutan ... Otse loomulikult ei ole tegu nutitelefoniga, neid ma ei salli, ikka päris mobiiltelefon on, nii umbes aastast 2004 või 2005 ... Igatahes toimuvad nüüd juba 24 tundi SMSi seiklused virtuaalmaailmas, õnneks sain ma vajaliku info juba ammu meili ja Fb vahendusel kätte.

Üks lihavõimalus

Mees on viimasel ajal ostnud poest ilusaid sealihatükke, millest saab teha ahjupraadi. Mina olen seepeale otsinud võimalusi ja ideid, mida nende lihatükkidega peale hakata. Seapraadi hapukapsastega pole meie majja veel lubatud.

Eile uhmerdasin kokku paar teelusikatäit sinepiseemneid, teist niipalju (või natuke vähem) pipart, teelusikatäie meresoola, näputäie suhkrut ja hästi ettevaatlikult pool teelusikatäit apteegitilli seemneid. Viimastel on nimelt õuuuuudne aniisilõhn ja seda me ei salli, aga noh, katsetamise mõttes ... Loksutasin seda kõike tänase praetükiga (kilo kandis) koos kilekotis. Kotile sõlm peale, liha külma.

Täna puhastasin kõigepealt liha pealt suurema osa maitseainekihist maha - et aniis ja pipar ja ... Malmvormi, mis on arvatavasti vanem kui mina, loputasin oliiviõli ja lõikusin kaks sibulat. Kuumutasin. Lisasin liha. Liha praadis kenasti ühelt poolt ja teiselt poolt. Siis kallasin peale klaasi jagu veini - mul oli kunagi ammu Prantsusmaalt toodud hõõgveini-tüüpi punane, joogiks kõlbmatu, aga kastme sisse sobib küll -, kehitasin sibulat ja panin Jamie Oliveri õpetust mööda paberi peale. Tuleb nimelt võtta tükk küpsetuspaberit, see kokku kortsutada, külma veega väga märjaks teha ja kenasti vormi peale sättida. Eelmisel korral toimis hästi. Siis läks vorm koos lihaga ahju. Noh, 150 kraadi oli seal küll ... Tahtis 180 kraadi, aga mu praeahi on hm, kutu.

Umbes poole tunni pärast oli paber kuiv ja liha küpsemisele üsna lähedal. Nüüd läks põnevaks. Kuna mul ei Jamie soovitatud apelsinimarmelaadi ega "Good Foodis" mainitud punasesõstramoosi polnud, määrisin lihale peale ebaküdooniamoosi. Tunde järgi, 5-6 teelusikatäit. Paber läks pliidi alla, liha jätkas ahjus.

Oleks olnud veel põnevam, kui ma poleks porgandite häält passides liha ahju unustanud. LõhnaslõhnasLõhnasLÕHNAS! Kui lõhnama hakkab, on 20 sekundit liiga hilja. Ärge teie nii tehke. Sellegipoolest maitses liha kenasti ja sibulad kraapisime ka kokku - need olid hm, väga intensiivse maitsega nagu Bridget Jonesil.

Tuleb uuesti proovida, ja siis ma ei unusta, ausalt.

Saturday, December 12, 2015

Lapse mõtlemine väljaspool kooli

Meil oli ülikoolis kunagi kursus pealkirjaga "Lapse mõtlemine koolis ja väljaspool kooli" või midagi sarnast. Ma ei mäleta, kas ma seal käisin, vist mitte. Igatahes seletas keegi targem, et kuigi koolis räägitakse, et suhkur lahustub vees, ütleb laps koolist väljaspool ikka, et suhkur sulab ... Muidugi sulab, aga mitte vees, vaid kuumas kohvis hommikuti. See arutelu kehtib ilmselt ka koduõppelapse kohta.

Jõugu Juht tegi loodusõpetuse töövihikust ülesandeid, kuni meie Unistajaga etteütlust tegime. Viskasin alguses pilgu peale, kaarditöö, tundus lihtne ... Siis näitas JJ töö ette ja mina RÖÖGATASIN. JJ oli teinud tööd põhimõttel "Leia x - siin ta on!"

Ülesanne oli kaardile märkida Eesti, Läänemeri ja Eesti naaberriigid. Läänemeri oli olemas. Eesti ka. Kõigi Eestit ümbritsevate riikide peale oli ilusti kirjutatud "naaberriik".

Oeh.

Tegelikult teab ta neid küll, lihtsalt tekkis lühis või mina ei tea, mis ...

Tuesday, December 8, 2015

Kaotatud klient

Mõnikord harva ostame kiirtoitu koju kaasa. Me oleme üpris paigatruud ja lihtsalt niisama restorani ei vaheta. Täna selgus, et meie armastatud Panda restoran on millegipärast kinni. Mees vaatas netis ringi, leidis paiga nimega ŽenŽen. Asukoht sobis, hinnad ka. Hiinakas on hiinakas, mõtlesime.

Valesti mõtlesime, tuli välja.

Kodus tabas mind esimene jahmatus - riisi oli kohutavalt vähe ja see kübekene oli jõudnud kolmveerand tunniga klimpi tõmbuda. Raiusin riisi karbist välja ja imestasin, kas Mehele (mind polnud kaasas, tööasjad) tõesti koguseid ei näidatud ja mis mõttes see riis selline kleep saab olla ... Panda riis pole kunagi kleepinud. JJ tuli ja ütles, et riis peabki kleepima, et saaks pulkadega süüa - no tule taevas appi*.

Lihakarpides tabas mind jahmatus number kaks. Hiina toidu puhul peaks ju olema liha ja aedvili ja kaste ja kõik ... Vähemalt pole ma elus teistsugust varianti näinud ja kodulehel on pildid aedviljaga lihatoitudest ... Olid lihatükid natukeses kleepuvas kastmes. Suure otsimise peale leidsin mõned äraeksinud olemisega porganditükid. Ei olnud herneid, bambusvõrseid, sibulat, seeni ... noh, kõike seda, millega me Panda toitude puhul harjunud oleme*. Üldse mitte midagi, tähendab. Oli ainult liha. Lihal, tõsi, polnud suurt midagi häda, peale selle, et magushapu tähendas kohe hirmus magusat ja magusvürtsikas natukese vürtsiga möödakäidud jubemagusat. Liha jäi üle, ma siis tean, kuskohast võtta, kui õhtu jooksul kommi-isu tuleb ...

Üks pluss oli sellel paigal. Kõik lapsed said endale tasuta söögipulgad, aitäh. Aga need on meil nüüd olemas, nii et ...

Kallis Panda. Palun saage üle oma sulgemise põhjustest ja asuge jälle pakkuma korraliku kastmekoguse ja mittekleepuva riisiga toite. Tulen rõõmuga teilt ostma, kui mul juhtub raha olema.

___________
*" ... Ma tahan öelda ... sändvitšid? Kõige lihtsam toit terves maailmas. Võiks arvata, et isegi välismaalased ei riku sändvitše ära. Hah! - - - Aga nad mõtlesid vist, et me oleme juhmid ega märka, et nad jätsid pealmise viilu panemata," ütles Vanaema triumfeerivalt. " Noh, ma ütlesin neile üht-teist! Järgmine kord nad mõtlevad hoolega järele, enne kui püüavad inimesi jätta ilma leivaviilust, mis on õiguse poolest nende oma!"
 "Usun, et nii see on," ütles Magrat süngelt.
(Terry Pratchett, "Nõiad võõrsil". Võib esineda lahknevusi eestikeelse tõlkega, mul oli käepärast ainult inglisekeelne eksemplar.)

Sunday, December 6, 2015

Leonooreke võib juba iga peev veidike aega ülevel istuda ...

Täpselt nii ongi.

Eile jagas Leonooreke Mehe keedetud putru. Sõi ise ka. Siis ... mingil hetkel pani pesema masinatäie pesu. Paigutas restil ümber varem pesnud kampsunid. Riputas masinast märja pesu restile. Sõi Mehe poolt valmistatud toitu. Tegeles perekondliku kirjavahetusega. Pahandas lastega. Ja ... kõik. Iga tegevus oli tapvalt väsitav.

Täna jagas Leonooreke Mehe poolt valmistatud putru ja sõi seda. Suunas lapsed lauda koristama ja puhast lina panema. Tegeles perekondliku kirjavahetusega. Kamandas natuke. Pani mustad nõud pesema. Sorteeris ära suurema virna pesu. Tuvastas, et esmaspäevaks on kolme poisslapse peale üks puhas ja terve sokk. Nõelus 14 sokki. Mängis natuke aega klaverit. Koostas poenimekirja ja osaliselt uue nädala menüü. Helistas Vanaemale. Valmistas Mehe abiga toitu. Sõi. Pahandas lastega.

Tasakesi, vääääääga tasakesi tuleb jõud tagasi.

Muu perekond elab, tänan küsimast, hästi. Eriti lapsed, kui otsustada nende tekitatava lärmi järgi.

Friday, December 4, 2015

Olukorrast (sest sõbrad küsivad)

Raamatutes saavad emad terveks kiiresti. Ühel hetkel on maailm veel must ja lohutu, ema ei jõua kättki liigutada ja Valentin nutab nii, et ta ei kuule sedagi, kuidas Kõuts raevunud põetajaga kassi ja hiirt mängib. Ja järgmisel päeval seisab ema päikesepaistes, naerab ja vangutab öistest retkedest kriimulise aknalaua peale pead. (Magda Szabo "Saaresinine") Vahepeal on ainult veidike huikamist imerohi, poolminestatud Valentini kojuviimine ja sügav uni. Lonks saaresinist ja ema on korda tehtud.

Päriselus suudab ema juba natuke aega ülevel istuda (noh, nagu Alfredo ema Leonooreke). Ei jää enam 15-minutiluse ärkveloleku järel magama. Sööb ühe juustuvõileiva asemel kaks ja julgeb juustutaldrikut laua taga edasi anda ja midagi ei pudenegi tee peal maha. Jaksab üle vaadata mõned eesti keele harjutused ja öelda järjekindlalt: "Käed!", sest poisslaste käsi kohe kisub püksitaskusse. Kellegagi vestelda ema veel ei saa, sest kõrvus kohiseb endiselt hullupööra. Kui hästi läheb, triigib ema homme isale mõned särgid ja vahetab kogu pere heaolu mõttes ära lina köögilaual. Karta on küll, et asjassepuutuv isa peab triikimise ajal juures olema, sest emal on kalduvus iga natukese aja tagant ära minestada.

Kokkuvõte:
Põskkoopad on röntgenipildi järgi korras.
Vereproov on kah peaaegu korras, täpsustamiseks imeti täna ka.
EKG on korras.
Enesetunne paraneb - ega pärast 10 päeva kõrget palavikku eriti muid valikuid ei ole.
Palavik tundub kah tagasi andvat. Millest ta tekkis, mõistatab meie väga tore ja kompetentne perearst siiamaani.
Kolmiknärv vihjab aeg-ajalt, et ta on olemas. Kolmiknärviraviks võetav närvirohi põhjustab aktiivset tinnitust ja minestamisi. (Pühapäeva hommikul koges Mees elus esimest korda elus, kuidas on minestavat inimest püüda. Tundub, et ta mingit väga õudset traumat ei saanud.) Selle vastu jällegi peaks võtma üht ravimit, mida pearingluse vastu võtab ka mu 82-aastane isa ...
On väike lootus, et jõule saab siin majas normaalselt pidada. Esialgu ma veel küll lubadusi ei tahaks anda.

Sunday, November 29, 2015

Võeh

Eelmise nädala kohta pole midagi head öelda.

Mees elas suurema osa ajast nagu üksikvanem. Tegi süüa ja kantseldas lapsi ja puha.

Lillebror nuttis, sest tal oli puruhaigest emmest kahju.

Jõugu Juht oli tõsine ja murelik, abistas Meest, kus sai. Kooli vastama ei pääsenud, Mees oli kollitamas ja mina ei suutnud Linna sõita.

Unistaja oli häiritud, sest ta ei saanud aru, mis mõttes emme haigus takistab emmel emmetamast. Tema ise ei tundnu ju mingit valu, kuidas siis emmel sai valus olla? (autistlik laps on autistlik laps)

Mina ... ei soovi sellist asja ka kõige hullemale vaenlasele. Palun, Truud Blogilugejad, ärge saage kunagi teada, mida tähendab kolmiknärvivalu.

Detsembrikuu plaan number üks on terveks saada.

Sunday, November 22, 2015

Peavalunädal

Teisipäeval andsin alla ja panin perearsti juurde aja kinni. Põskkoopapõletik kippus vägisi võitma. Õnneks on meie perearst lõpmata kena inimene, kes usub, mis patsient talle räägib. Olin valmistunud pikaks veenmiseks, et see haigus ei lähe enam ise üle ja antibiootikumid pole mind siiani tapnud, ei tapa ka seekord, aga näe, kui ma jutu ära rääkisin ja palusin, et ei hakataks eksperimenteerima lahjade ravimitega (nagu mitmel korral varem, teiste arstide juures, tulemuseks pikk piinlemine ja algsest märgatavalt hullemad tervisehädad), arst noogutas ja ütles, et võib küll antibiootikume kasutada. Perearsti vahetamine oli meil üks tark tegu. Täna kirikus astus ta veel lahkesti ligi ja küsis, kuidas on - noh, areneb. Peavalu on vahepeal isegi juba talutav.

Peavalu tõttu jätsime vastu võtmata ka sohvasurfarid - kirjutasin neilegi teisipäeval, et andeks andeks, olen puruhaige. Õnneks oli tegu kahe noore inimesega, need leiavad ikka kuskil peavarju. Väga kahju, tegelikult.

Peavalust hoolimata käisime väljasõidul. Valuvaigisteid kurguni täis tuubitud lapsevanem on küll parem olla kui peavaluga lapsevanem, aga pikapeale läheb selline asi ebatervislikuks.

Jõugu Juht on pärast väljasõitu veetnud kõik võimalikud hetked rulluiskudega garaažis ümber piljardilaua sõites. Paraku pole mul õnnestunud veel tema edusamme näha, sest peavalu, noh.

Sel nädalal tõi Unistaja puutööringist muljetavaldava mürkrohelise sõjalaeva.

Vibutrennist anti teada, et varsti saabuvatele võistlustele meie lapsed ei lähe, oskust on vähe veel. Mulle sobib. Las harjutavad veel mõnda aega.

Lillebror ... on endiselt kriuks ja kräun. Kahtlustan, et äkki on tal praegu see kriis, mis JJ-d tabas seitsme-pooleselt ja Unistajat seitsme aasta ja ühe nädala vanuselt. Kräunumise vahepeal keerab ta pea viltu ja on üle igasuguse lubatud mõõdu armas.

Mees kaalus Maja kindlustusfirma vahetamist. Te ei kujuta ette, milline teadus see on! Või üldse, milline jama kaasneb aastase kinnisvarakindlustusega! Kuna meie kliendihaldur või kes need asjapulgad seal kindlustuses on vahetus, saime paljude aastate jooksul esimest korda kogeda, kui tüütu on ühe kodu kindlustamine. Samasse firmasse jäämine tundus siiski mõttekam, ilmselt oleks vahetuse puhul pidanud veel suuremat vaeva nägema. Nii neid kliente hoitakse, püsige meil, mujale minek on hullem.

Täna omandasime lõpuks ometi kirikulaulude raamatu, tuntud ka pruuni lauliku nime all. Tore on klaverit ka sihipäraselt - ülistusmuusika mängimiseks - kasutada. Eedelveissi võib ju mängida küll, aga "Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita" on ikka hoopis teise mõtte ja mõjuga. Ainult minu üht kauaaegset lemmiklaulu "Issand, näeme su muutvat armastust" pidin mitu korda katsetama, enne kui õnnestus - pool tooni kõrgemalt, sest noodi järgi on seal hulgaliselt mi-bemolli, mis meie klaveril kõlab paraku kui "kolks". Jah, me pole viie kuuga häälestaja kutsumiseni jõudnud ... Kunagi ikka.

Kunagi läheb peavalu ka üle. Ja kunagi saab valmis Unistaja kampsun, mille lõng on peaaegu et hingpeenike ja seeläbi tuleb selja peale kolme patsi asemel viis ... Küll saab, Jumala abiga.

Saturday, November 21, 2015

Oijah

Lugesin ühe väga armsa inimese blogist tutvumisteemalist juttu ja mõtlesin, et oh sa kullake ... Olen ise kunagi ammu umbes samas kohas olnud, küll jupi maad nooremana ja hoopis ebamäärasemate ootustega, aga tean seda tunnet - kõik sõbrad-tuttavad peavad pulmi, saavad lapsi, sisustavad kodusid, aga mina ... pean kassi.

Nojah, üks abiellumine, üks Maja ja kolm last hiljem pean ma kolme kassi, aga te saate aru küll, mida ma mõtlen.

Hakkasin siis mõtisklema, kas ma teaks kedagi soovitada. Teaks küll, aga ei tea, mida see isik ise asjast arvaks. Või mida see teine isik asjast arvaks ... või mida see kolmas isik asjast arvaks ... või kas neljas isik on praeguseks taas päris vallaline või susiseb liinil Maakond - Amsterdam ikka veel mingi ebamäärane säde. Viimane oleks tegelikult väga tore, sest noh, mul on sugulussuhe naispoolega ja üldse.

Ja muidugi hakkasin ka selle peale mõtlema, miks ometi on mõned minu üli-ülitoredad naistuttavad ikka veel vallalised. Ilu - on, hea iseloom - on, mõistlik olemine (tähendab, ei peaks kellelegi suhtehuvilisele mehele esimesest pilgust peletavalt mõjuma) - on, lai suhtlusringkond - on, arukus - on. Aga kuidagimoodi ei leita neid üles! Ometi ei usu ma, et neil naistel oleks võimaliku tulevase abikaasa suhtes mingeid ületamatuid nõudmisi. Mittesuitsetamine, peaaegu-karskus ja absoluutne usaldusväärsus on ju elementaarsed omadused, mis peaksid olema igal tõsiseltvõetaval meesterahval. Kasv, silmade värv, lõpetatud koolid ja oskus naela seina lüüa on ju siiski teisejärgulised omadused, viimane neist lausa vajaduse korral omendatav. Ega Mees kah enne Maja ostmist ei osanud ahju ehitada ega autot juhtida, aga näe, õppis ära. Noh, ja mina ei osanud mittemillestki süüa teha ega korraga kolme last kantseldada ega eeeee noh, paljusid asju.

Ühesõnaga, mitte ei saa aru, miks on just ontlikel inimestel* lähisuhete loomine nii üle mõistuse raske. Kas viga on varasematest kogemustest tekkinud pelguses ja ettevaatlikkuses? Ega kõigil ei käi asjad nii kiiresti nagu ühel paaril, kes kohtus, vestles, vestles veel ... ja siis tuli kihlateade. Või see neil üliküpsetel vallalistel nii käibki, kui sobiv inimene silmapiirile ilmub, tuleb ruttu ära otsustada?

Ma veel mõtlen, kas maksaks hakata kosjamoori mängima. Ükski mulle pähetulevatest vallalistest meestest ei ole paraku piisavalt lähedane sõber, et nende käest otse küsima minna. Aga kesse teab ...

Friday, November 20, 2015

Lõunapaus

Kunagi ammu tutvustas üks väga põhimõttekindel ja sirgeselgne saksa proua mulle lõunapausi mõtet: "Ja kui minu lapsed väikesed olid, pidid nad iga päeva pärast lõunat kaks tundi vaikselt igaüks oma toas olema. Nad võisid ise valida, kas loevad, joonistavad või magavad, aga me pidasime lõunapausi niikaua, kuni nad kodust välja kolisid."

Siis me saime lapsed. Umbes Lillebrori esimese sünnipäeva paiku tekkis selline õnnis aeg, et kõik kolm noormeest magasid korraga lõunaund. Meil oli lõunapaus missugune! Pikapeale ei suutnud isegi kuldmagaja Jõugu Juht enam igapäevaselt lõunaund magada, lubasime tal siis voodis lesides raamatuid vaadata - lasteaias kestis ju lõunauni niiehknii lõpuni. Kodus tegime reegli, et lõunaunest pääseb laps alates seitsmendast sünnipäevast, aga lõunapaus jääb kehtima - seitsmeaastane laps lihtsalt lesib vendade uneajal kaminasaalis ja loeb.

Muidugi, esialgu tuli uni peale. Või juhtus raamat igav. Ükskord ohkas JJ südamest, kui väga ta ootab Unistaja seitsmeseks saamist, et oleks Lillebrori magamise ajal vähemalt kellegagi mängida! Noh, sellele jutule tuli lühike lõpp - ega Unistaja siis seitsmeselt vähem raamatuid ei pea lugema, ikka on kaks tundi vaikus majas ja raamat näpus.

Jõugu Juhi lugemisoskus paranes ja hulk raamatuid sai läbi. Ega kolmel poisslapsel, kes kõik magavad ja mängivad samas toas, muidu ju lugemise-aega ei teki, kui seda ekstra päevaplaani ei pane. Siis sai seitsmeseks Unistaja ja hakkas samuti Lillebrori uneajal raamatuid lugema. Esialgu vastumeelselt ja sageli objektilt lahkudes, ettekäändeks janu, pissihäda või kellavaatamine, aga aja edenedes edenes ka lugemiskiirus. Esimesi Harry Potteri raamatuid luges Unistaja sellise põnevusega, et - reeglitele alluv noormees nagu ta on - küsis igapäevaselt pärast lõunapausi lõppu, kas tohib äkki veel natuke lugeda. Lõpuks sai selgeks, et lugeda tohib millal iganes.

Eile nägin kaminasaali ahju küttes toredat vaatepilti - ühe diivani peal lesis üks, näpus Rannapi "Koolilood", näoilme huvitatud. Teise diivani peal lesis teine, näpus "Viplala", ilme keskendunud. Lastetoas tudus Lillebror, kellel lasub lõunaune-kohustus veel umbes kolm kuud ja natuke peale. Jääb magama küll ja tegelikult lausa vajab seda veel. Igapäevaselt ta niiehknii lõunaund ei maga, Vanaema juures uni enam ei tule ja vahel on kodupäevade ilm nii ilus, et patt oleks lapsi toas raamatu taga hoida.

Igatahes olen ma tollele saksa vanaprouale tänulik lõunapausi idee tutvustamise eest - meil on päevas kaks tundi rahu ja vaikust ja poisid saavad aega raamatuid lugeda.

Wednesday, November 18, 2015

Seda võib vist nimetada kooliekskursiooniks.

Või umbes nii. Igatahes otsustasime ära kasutada Mehe kollituse ja Lähedalasuvas Väikelinnas "Viplala" näitamise kokkulangemise. Mõnda aega tuhnisin Internetis, tuvastasin, et kollituslinnas pole novembris suurt midagi teha, ja otsustasin pesakonna viia natuke kaugemale muuseumidesse.

Nii et tavapärase lauataguse õppimise asemel külastasime täna kolme muuseumi, pitsarestorani ja kino.

Wittensteini ajakeskuses oli päev just alanud, kui meie kohale jõudsime. Unistaja avas ukse. Uksel mütsi peast kahmav blond, üsna klassikalisel moel riides poisike on alati paras tädimagnet. Poisikesi oli veel. Lahke proua, ei saanudki aru, kas ta oli muuseumipedagoog, juhataja või muidu asjapulk, tervitas meid südamlikult, võttis perepileti eest 12 eurot ja juhatas kõigepealt muinasaega. Poisid said mängida piksejumalat. Siis näidati meile filmi Manivaldist, kes käis lõbu ja lusti pärast viikingiks. Nunuh. Järgmistel korrustel läks ajalugu edasi, aga seal pidin juba ise giidi tegema. Pärast saime kiita, et nii hästi on ette valmistatud ... mis hästi, ma olen väheke raamatuid lugenud ja harjunud oma lastele kõike seletama. Pole ju kasu, kui niisama öelda, et näe, vaata - nad ju ei viitsi pikemaid seletusi lugeda! Suurim atraktsioon oli orduaegne kemps, aga ma ei ütle, miks, minge vaadake ise. Kahjuks on õigus neil, kes ütlevad, et usuteemadesse suhtutakse selles asutuses lausa halvasti. Jäi mulje, et filmide autorid olid kas maausulised või kirglikud ateistid, no ja eks stiil ole muidugi maitseasi. Usun, et olustik anti siiski õigesti edasi ja noh ... Tanel Padar pole kahjuks üheski olukorras minu tüüp. Palun vabandust nendelt, kellele see pühaduseteotusena tundub.

Meie veetsime seal tornis kaks ja pool tundi. Lastele meeldis. Ma arvan, et korra elus võib seal ära käia küll, idee on hea, kempsud puhtad ja inimesed lahked.

Järgmine päevakorrapunkt oli Eesti Piimandusmuuseum. Jõugu Juht unistas, et äkki saab seal maitsta äsjalüpstud piima ... Pidin tema lootusi jahutama, sest vaevalt et seal mõni pidevalt lüpsivalmis lehm käepärast on. Meile müüdi taas perepilet, 4 eurot, ja öeldi, et midagi puutuda ei tohi. Me natuke ikka sõrmeotsaga katsusime, aga väntasid ei vändanud ja kaste lahti ei koukinud. Piimandusmuuseum on selline ... klassikaline muuseum, kus seinad on täis tähtsate meeste pilte, saavutusi piimatootmises ja piimanduskoolide diplomeid. Natuke oli võimasinaid ka ja mina nägin esimest korda pärast lapsepõlve koorelahutajat nii, et ma ka aru sain, et see koorelahutaja on. Juustukoja osas tundsid lapsed kohe ära, mille jaoks miski on - ilmselt on millalgi õhtuses lastesaates juustuvalmistamist näidatud. Muidugi oleks kõige sobivam olnud selle muuseumi peale minna õppekäigule juustutööstusse, üks sellises paigas töötav sõber on meil ju täitsa olemas, aga jäi nagu kaugeks. Mingil hetkel saabus lahke - sokikuduja! - piletiproua ja tõi meile igaühele topsikese kohalikku jäätist. Väga hea oli. Selles muuseumis läks meil tund aega. Kindlasti võiks korra elus ka seal ära käia, suurema seltskonnaga minnes ka mingi töötoa võtta.

Siis oli veel pool tundi aega. Vihma sadas ja külm oli. Läksime Põltsamaa muuseumi - noh, et midagi teha oleks. Seal võeti raha 3.50 ja pakuti põhimõtteliselt suurt, kola täis ruumi. Või umbes nii. Kaalupomme tohtis tõsta. Ma ei tea, kas pasunaid ka tohtis puhuda, aga seda poisid tegid ... ma parem ei mõtle pasunate küljes olevatele võimalikele antiiksetele pisikutele, eks ole. Sain tutvustada kahhelkivi ja nukralt nentida, et kui üks pikanäpuline metsaülem (see, kes elas Majas enne meie nüüdseid naabreid*) ei oleks neid ära virutanud, oleks meie majas ehk samasugustest kividest ahjud.

Mees helistas, oli tänaseks ära kollitanud. Otsustasime sööma minna Lähedalasuvasse Väikelinna. Leidsime pitsarestorani, mille maksipitsa toitis meid kõiki ilusasti ära. Pitsa valmistati kenasti koha peal, soovi korral sai isegi pealt vaadata. Kodulehte neil vist kahjuks pole, vähemalt ei suuda ma seda leida.

Kino alguseni oli aega. Kohe kino näitamise maja kõrval oli pudipadipood, kuhu me läksime sisse nina soojendama ... ja siis läks nagu anekdoodis kalastamisvarustuse müügist. Jõugu Juht omandas võileivahinnaga rulluisud ja siis küsis müüjahärra, kas põlve- ja küünarnukikaitsed ka ikka olemas on. Noh, need sai ka võileivahinnaga. Mina jätsin nunnud messingküünlajalad siiski ostmata. Mis siis, et erinevalt JJ-st oleks mul küünlajalgadele koht olemas. Kus JJ rulluisklema hakkab, ei tea ta esialgu ise ka, Mees arvas, et garaažis ümber piljardilaua saab ju harjutada ...

Väikelinna kultuurikeskuses sagis ringi hämmastaval hulgal väikesi tüdrukuid. Sellest hoolimata oli filmi ajal saalis hiirvaikne. Peamine hääletegija oligi vist Lillebror, kes muretses ühe ja teise asja pärast. Film lõppes muidugi õnnelikult, isegi ämblik tinistati tagasi ja lõpuks sadas maalilisel moel lund. Peaks ühe peaaegu-kohaliku sugulase käest küsima, kas Amsterdamis sajab päriselt ka talvel lund.

Koju jõudsime peaaegu täpselt kell kaheksa õhtul. Olime väsinud, kuid ... mnjah, kolm väsinud väikest poissi ja mõnevõrra ärakurnatud vanemad ei anna omavahel just õnnelikku kooslust. Aga mis me sellest enam, seekord ei saanud keegi sinikaid ega midagi. Homme koduõpime laua taga ... ja kui ma suudan välja mõelda, mis see võiks olla, meisterdame midagi ekskursioonil nähtust.


________
*um, meie praegused naabrid elasid kunagi meie Majas, aga siis vahetus riigikord ja vahetus asjakorraldus ja nad ehitasid endale üldse metsa äärde majakese ja siis ostsime meie Maja ära ... aga enne neid elas siin jah üks metsaülem, kes oli ära kolides ka Hollandi kividest ahjud kaasa võtnud.

Monday, November 16, 2015

Ja miks mina profiilipilti ei muutnud

Reedeöiste sündmuste järel tekkis FB-s uus võimalus - muuda oma profiilipilt Prantsuse lipuks, millest su tegelik nägu häguna läbi paistab. Lugesin ära, ligi kuuendik minu kontaktidest on sini-valge-punased.

Mina ei ole.

Vaadake, ma ei usu sellistesse aktsioonidesse. Kuigi hirmsad sündmused juhtusid meie suhtes nii umbes siinsamas, Euroopa südames, legendaarses linnas ... Ikkagi ei usu. Inimesi, kes oma lähedased kaotasid, see ei aita. See ei aita ka neid, kes haiglas elu eest võitlevad. Kõige vähem aitab see prantsuse politseinikke, kes on kolmandat päeva täitmas oma karjääri peaaegu et kõige olulisemaid ülesandeid - taga otsimas massimõrvareid.

Profiilipilt sotsiaalmeedias vaigistaks ehk minu enese südametunnistust (näete, ma olen midagi teinud!), aga tegelikku kasu sellest poleks. Ma ei mäleta, kelle mälestusteraamatus oli küsimus, mismoodi saab Eesti pioneerikoondus toetada nälgivaid Aafrika lapsi? Nii ongi.

Kasu on muust. Ma loodan. Kasu on päriselt Pariisis elavate inimestega rääkimisest või sealsete sõprade pärast muretsejatele otse märkuandmisest - Sa oled mul meeles, ma mõtlen Sinu peale. Kasu on laste kasvatamisest vihkama vihkamist, nende õpetamisest, et inimelu on väärtus, mida hävitada pole kellelgi õigust. Kasu on - kui seda peaks vaja olema - külmas sõjakoldes hädasolevatele inimestele villaste sokkide kudumisest.

Täna, juba pärast ehmatuse settimist olen korraks mõelnud, et peaks lastele tegema kuulekustreeningut - et nad õpiksid käsu peale liikumatult surnut mängima ega tõstaks pead ringivaatamiseks. Juhuks, kui. Tegelikult on üsna väike tõenäosus, et meil siin, maailma suhtes võrdlemisi tähtsusetus riigis, tähtsusetus Linnas ja veel tähtsusetumas metsas võiks midagi taolist vaja minna. Suurlinnaemad ... vist peavad seda oma lastele õpetama.

Palvetagem nende eest. Seda saab igaüks teha vaikselt oma kambris ja kahju sellest igatahes ei sünni.

***

Lisan, et mul ei ole mitte midagi nende inimeste vastu, kes otsustasid oma profiilipilti muuta. Igaühel on selle tegemiseks või tegematajätmiseks oma põhjus ja seda pole tarvis hukka mõista.

Sunday, November 15, 2015

Maailm pahupidi

Või umbes nii. Tegelikult läks maailm katki õige varsti pärast loomist (madu, noh), nii et kõik muu hirmus on ainult järellainetus, aga ikkagi ...

Enne maailma järjekordset katkiminekut käidi ringis ja trennis ja eelkoolis ja trennis ja ringis. Jõugu Juht tõi puutööringist muljetavaldava mürkrohelise auriku ja kirjutas koduõppe mõttes kirjandi "Kui mul oleks kilpkonn". Unistaja näris ennast läbi maagilistest ruutudest töövihikus ja ilmutas oskust teha vahet saksa ja inglise keelel - halleluuja. Lillebror koges, et tema eelkooliprobleem hakkab lahenema. Mees muudkui kollitas ja kollitas ... kuni sinnamaani, et täna hommikul küsis Lillebror hämmastunult, kas issi tuleb meiega sama autoga? Mina olin häbiväärsel moel haige. Mõte küll töötas, aga põlved ei paindunud - liigesepõletik, see on mul juba ammu, ärge pange tähele, küll läheb jälle paremaks. See ei takistanud Unistajale Weasley mütsi kudumast. Tutt on veel teha, aga sellega tegelevad homme Unistaja ja Vanaema kahe peale, mul pole tuttide peale andi.

Reedel, 13. novembril juhtusid meil järgmised kuupäeva väidetava halvaendelisusega sobivad asjad: viienda klassi poisid läksid kaklema ja emotsionaalsem neist jooksis valjusti nuttes mulle ja direktorile sülle. Direktor läks kriisiteemalisele koosolekule (ilma naljata, spetsialist käis kohal ja puha, õpetamas, mida teha, kui kriis juhtub), mina läksin kohalikku kriisi lahendama. Pool tundi ja kaks seletuskirja hiljem sõlmiti minu kabinetis meheliku käepigistusega jõulurahu. Mõned tunnid hiljem üritas mulle tagant sisse sõita üks valge Landrover. Õnneks on mul komme sageli peeglisse vaadata. Veel mõni tund hiljem näitas kell puutööringi ruumis aiateibaid, nii et ma lubasin edaspidi a-la-ti veerand tundi enne ringitunni lõppu helistada ja hoiatada, et hakatagu lõpetama.

Maailmas toimunud sündmuste tõttu oli mul terve laupäevase päeva selline tunne, nagu viimati oli 9/11 puhul. Võeh.

Saturday, November 14, 2015

Sõjaaja lapsed

Vanaema esimest Eesti Vabariiki ei mäleta. Küll aga mäletab ta kartulikeldris kügalemist ja hirmu lahingukära kuulmisest. Ta nutab, kui sellest räägib. Vanaema oli sõjaaja laps.

Mina kasvasin sõjahirmus. Ühtpidi teadmises, et pahad ameeriklased võivad iga hetk sõda alustada - seda õpetati koolis. Teistpidi teadmises, et vene sõdurid on õelad ja ohtlikud - seda räägiti kodus. Üsna väikesena tekitas see minus parajat segadust, elas ju Ameerikas hea tädi Hildi ... Hiljem sain aru, kuidaspidi see asi meie seisukohast võiks olla, sest sõjaväe lennuväljalt hakati Linna kohal harjutuslende (või demonstratsioonesinemisi?) tegema - ei olnud lõbus elada hirmus, et lennuk lihtsalt aknast sisse põrutab, aga just selline tunne aeg-ajalt oli. Lisaks räägiti lugusid Afganistani saadetud noortest meestest ... Oma moel olin minagi sõjaaja laps.

Tänased uudised ajasid natuke nutma. Nuuskasin nina ära ja siis tuli rõõmus Lillebror: "Emme, ma tegin niisuguse mõmmiasja, et mõmmi on sees ja ma ehitasin tara ümber, et pagulased sisse ei saaks!"* Tundub, et ka meie lapsed on sõjaaja lapsed. Omal moel. Annaks Jumal, et nende kogemus sellest meie seisukohast võttes hm, alaägedast** sõjast jääkski ebamäärase, omavahel vastukäiva info tasandile ...
_______
* Lillebror ei ole pisike rassist, ta lihtsalt peegeldab enda ümbert kuuldud/loetud vastakaid seisukohti.
**meil siin on ikka veel armuaeg, ausalt. Siiani on eestlastel kõvasti vedanud.

Thursday, November 12, 2015

Supilinna salaselts Nõukogude Eesti moodi

Täna saime üle mõistuse vara koduõpitud. Ilm õuesolemist ei soosi. Varsti pärast kõigi laste vabakslaskmist algas lastetoas vali kriuks ja kräun - see teeb mängus sohki ja see kamandab!

Oeh, mõtlesin, ja sukeldusin ERR-i arhiivi lootuses sealt mõni pedagoogiliselt väärtuslik linateos välja kaevata. Valisin "Keskpäeva", mille olmeline osa kajastab üsna hästi nõukogudeaegset väikelinnaelu, ja tegevuslik osa on vast piisavalt põnev ja naljakas - tolle ajastu kohta.

Meie muinasjuturaamatute ja -filmide peal üleskasvanud lapsed jälgisid realistlikku lastefilmi vaimustusega, naersid õigete kohtade peal ja esitasid õigeid küsimusi - näiteks, kas rubla on nagu euro või nagu sent. Kui film läbi sai, vaadati kõigepealt uuesti huviga peategelaste unistusi ja siis alustati nagu muuseas jälle algusest.

Mäletan, et lapsena meeldis see film mulle ka. Keskkond oli enam-vähem tuttav, taustal toimuvad tegevused nähtud-kogetud ja süžee arusaadav. Muidugi, mina olin filmi aluseks olevaid raamatuid ka lugenud. Muidugi, tüdruklapsele sobis hästi see näputäis eelteismelist romantikat, mis seal ilusti sees oli, margikogumine ja puha. Muidugi, laps ei oska hinnata hästi või halvasti näitlemist - seda viimast ei oska ma praegugi.

Guugeldasin, lugesin lavastaja juttu sellest, et ta tahtiski ajastut näitavat filmi teha. Minu meelest õnnestus küll. No see A-tähega bussipeatus ja vanavanaema sünnipäeva õuuudne laulunumber ... Bussipeatus tekitab nunnut nostalgiat, laul ajab judinad peale - kas me sellist asja kannatasimegi välja? Aga oli ju nii, kääksutati akordioni ja inimesed tantsisid kohusetundlikult.

Panime arvuti kinni ja mõne hetke jooksul märkasin ma nii paljusid pisiasju, mis on praeguseks hoopis teisiti. Pabertaskurätikute pakk laua peal. Plastmassi ja kile küllus, kuigi me oleme võrdlemisi plastikuvaenulik pere. Soe vesi kraanist. Mitmekesine söök. Õigus ja vabadus jätta põrand pruuniks värvimata ja "Arsi" hambulise mustriga toolikatted kasutamata. Kena, et filmikunst jäädvustab mõnikord ajastut nii, nagu see on.


Wednesday, November 11, 2015

Inimeseõpetus. Mardipäev.

Juhtusin esmaspäeval asja pärast teise klassi inimeseõpetuse tundi kuulama. Kõik oli hästi, õpetaja lähtus õppekavast, oli arutelu, oli töölehte, aga minul kihvatas: mis mõttes me serveerime lastele inimeste nimedega tähtpäevi ja ei anna ühtegi vihjet, mis asjaoludel just neil päevadel just need nimed on? Vaadake, taliharjapäev ja emakeelepäev ja eeeee sõbrapäev on lapsele arusaadavad, aga mardipäev (mis teise klassi suudes kippus küll vägisi madripäevaks muutuma), kadripäev, tõnisepäev ja muud taolised võiks ju olla ära seletatud.

Arutasin asja kolleegiga, kes ütles,et tema kah ei tea, miks mardipäeva nimi on mardipäev. Ahmisin õhku ja harisin - pühakud, noh. Aaaaga mardijooksmine pole ju kuskiltpidi kristlik? No ei olegi, siin on omavahel kombineerunud mingi ürgne traditsioon ja kristlik püha. Ahah, noogutas kolleeg, aga kristluse inimeseõpetusse sissetoomise kõrval peaks ka rääkima näiteks hiitest ... Peaks jah, kuidas käituda kirikus (ja mis asutus see selline on) ja kuidas hiies (ja mis paik see hiis üldse on, minul on ettekujutus künka otsas kohisevatest tammedest, aga ilmselt pole see päris adekvaatne). Mina sain tollesama kolleegi käest teada, et hiiest ei tohtivat midagi kaasa võtta. Varem ei teadnud, kujutage ette. Ega mul pole tegelikult kavatsust ühtegi hiit külastada, aga kes teab, kuhu elu jooksul võib sattuda, oleks tore eelnevalt teada, kuidas ennast seal ülal pidada.

Kuna koduõpe võimaldab rohkem kui koolitund - või soovi korral vähem -, võtsime täna vikipeedia ette ja rääkisime, miks on mardipäev just mardipäev. Vanemad poisid olid, tuli välja, mingit mantlilugu kuulnud - eks see püha Martini elusündmus ongi kõige kuulsam, ma usun. Tegelikult alustasime küsimusest, kes on pühak. Seda asja räägime ilmselt kadripäeva puhul üle, sest baptistilapsukesed pühakutest palju ei kuule. Üldharivas mõttes võiks siiski teada.

Mingil hetkel tekkis Jõugu Juhil küsimus, kuidas see Martin siis mardisantidega seotud on? Kolisin eestikeelsesse vikipeediasse ümber ja seletasin, et põllundusaasta lõpp ja väga vana komme, kaks asja said omavahel kokku ... Et erinevates paikades on erinevad kombed (mis omakorda tõestab, et kohalikku traditsiooni on kombineeritud kirikupühaga mujalgi), lugesime ingliskeelsest vikipeediast juurde ja vaatasime FB-st sõber Silase mardijooksmise-saaki. Saksa lapsed vist ennast ei maskeeri, aga mõnelpool käivad uste taga laulmas küll. Nagu Halloween, aga viisakas, kommenteeris Silase ema.

Õhtupoole meisterdame laternaid, sest see on kenam käsitöö kui mardimaskid. Pealegi on mardilaupäev niiehknii juba läbi ja meie lapsed marti jooksmas ei käi, pole seda kommet.

Hiitest me praegu siiski ei rääkinud. Esiteks pean ma selle teemaga ise kõigepealt tutvuma ja teiseks tuleks leida mingi sobiv hetk, äkki kunagi kevadel või ...?

Tuesday, November 10, 2015

Siserindel muutusteta

Mõned asjad ei muutu üldse. Mõned muutuvad jällegi palju. Meie südamearsti-aastate jooksul on muutumatud olnud porilomp lastekliiniku kõrval, lahke naeratusega vanadaam riidehoius ja sama lahke natuke noorem daam registratuuris. Arst on kah sama ja iseenesest ka lahke.

Muutunud on Lillebrori suhtumine. Kuigi kogu ettevõtmine sisaldab endas mõningasi ebamugavusi nagu seda on vaikselt paigalpüsimine, on ta nüüdseks loobunud haledast üürgamisest ja isegi vaiksest virinast. Ultraheli ajal kippus lausa uni peale, igatahes haigutused olid vägevad.

Muutunud on ultraheli ajal vaadatav mänguasi. Minu meelest seal varem aarat ei olnud. Lillebror tundis sellest igatahes rõõmu - vähemalt midagi mõistlikku! Paabulind või pingviin oleks veel parem olnud, aga siis ta võib-olla poleks tahtnudki ära lahkuda.

Aja jooksul on muutunud südame olukord - paremaks. Kahjuks viimase aasta jooksul pole muutunud midagi. Tuksub jah, üldse käitub hämmastavalt hästi, aga seda tegi ta eelmisel aastal samamoodi. Järgmiseks korraks võiks natuke kasvada ja areneda.

Veel saime teada, et liikuda võib, aga jaokaupa, ja viis kehalise kasvatuse tundi nädalas ei teeks Lillebrori südamele midagi, kui seda asja mõõdukalt võtta. No ma tahaksin näha punti seitsmeaastaseid, kes kehalist kasvatust mõõdukalt võtavad. Eks me vaata seda asja, on ju täiesti võimalik, et Lillebror jääb koduõppelapseks.

Liikumise-luba kasutas Lillebror eelkoolis kohe rõõmuga, nad nimelt võivad pärast ametliku osa lõppu paar minutit pikapäevakooli ruumis mängida. Juba teist teisipäeva järjest anti mulle üle aurav laps. Mõnes mõttes on see ju hea - vähemalt julgeb ta koos eakaaslastega madistada.

Sunday, November 8, 2015

Novembrine

Sel nädalal elasime peamiselt reedeks planeeritud vastamaskäimise tähe all. Muudkui kordasime ja tuletasime meelde.

Vastamise tulemused olid lootuspärased - JJ-l nii loodusõpetuses, eesti keeles kui kunstis puhas viieseis, matemaatikas oli ta juba varem Õpetaja poolt kojusaadetud kontrolltööd "viite" peale ära teinud. Unistajal jällegi matemaatikas ja eesti keeles üsna selge neljaseis, kunsti eest pandi ikka "viisi" kah. On kord juba nii, et Unistaja ei saa alati Õpetajaga samale lainele, jookseb ühe või teise ootamatu küsimuse peale kokku ja miks laps peaks eesti tähestiku täishäälikute arvu teadma, sellest mina aru ei saa ... kuigi ta võiks, jah, suuta selle lihtsa loendamise abil välja mõelda. Ma olen seda vist juba korra maininud, et Unistaja kirjutas instinktiivselt õigesti, kuni keegi talle õigekirjareegleid tutvustas. Sealtmaalt püüab ta kirjutada reeglite järgi ja sellest ei tule paraku suurt midagi välja. Nii et õigekirjareegleid me temaga peaaegu ei õpi, aga riiklik õppekava paraku nõuab, et õpetatagu ...

Järgmine vastamine JJ-l tuleb kuu lõpus, kas Unistajal ka, pean veel kokku leppima.

Lillebrori eelkoolimurele oli tegelikult üks väga lihtne lahendus - me oleme kristlik pere. Järelikult tuleb tundi segava tütarlapse eest palvetada. Palvest ei juhtu mitte midagi halba, aga head võib juhtuda lõputult.

Dresdeni koduperenaise eeskujul võtsin ette kõigi kappide ja pudipadikuhjade läbisorteerimise ja tarbetute asjade äraviskamise. Sobivat aega on selleks küll vaid kahel päeval nädalas, aga ma tunnen ennast siiski äärmiselt edukana, köök pole ammu nii korras olnud. Uuel nädalal loodan liikuda edasi vannituppa.

Isadepäeva puhul käisime Vanaisale torti viimas. Kodus pakuti õhtusöögiks vaat seda seapraadi (viigimarjad asendatud kuivatatud datlitega, sest viigimarju mul lihtsalt polnud) ja kohupiima-õunakooki. Sobis.

Pudipadi äraviskamise kompensatsiooniks ostsin ühe maailma poliitilist kaarti kujutava pusle. Meil on nüüd õhtuti tegemist. :)

Veel sain valmis Weasley kampsuni JJ-le. Järgmine suurem kuduprojekt saab olema tumesinine palmikutega kampsun Unistajale, sest kaht Weasley kampsunit järjest ma kududa ei viitsi. Harry sai Weasley kampsuni kah alles 11-aastaselt.

Thursday, November 5, 2015

Aina hullemaks läheb?

Kui Jõugu Juht kooli läks, pandi talle kohe pinginaabriks klassi kõige ebasümpaatsem poiss. Vähemalt väitis nii JJ, et see poiss olevat ainuke, kellega ta üldse läbi ei saa, ja paraku kuulsin sama juttu ka JJ Endise Klassiõe Emalt - ka toda tüdrukut olevat mingil hetkel selle poisi kõrvale pandud ja tütarlaps  olla selle peale keeldunud hommikuti kooli minemast.

Juhtub, mõtlesime. Palusin Õpetajal lapse pinginaaber välja vahetada, kui selleks sobiv hetk leidub, olukord lahenes.

Kui Unistaja kooli läks, torkas mulle üks poisslaps kohe silma. Vaadake, esimese klassi lapsed lähevad aabitsa järele nagu esimese klassi lapsed. Nad ei kõnni ega naerata nagu ööklubisse minevad 17-aastased. Sellest poisist kuulsime me kooliaasta jooksul veel palju. Lõpuks pandi Unistaja selle poisi kõrvale istuma ... Õnneks mitte aasta lõpuni, sest Unistaja ei suutnud üldse mitte kellegi kõrval istudes keskenduda ja hakkas lõpuks täitsa üksi esimeses pingis istuma. Millalgi aga kuulsin Unistaja Sõbra Emalt, et Unistaja Sõber keeldub kooli minemast, põhjuseks ikka see üks poiss. Toimuvat väga kole kiusamine. Ütlesin Unistaja Sõbra Emale, et ta esimesel võimalusel Õpetajaga räägiks, kindlasti tegeleb Õpetaja olukorraga niipea, kui sellest teada saab - sest ega kiusajad siis avalikult ei kiusa, ikka nurga taga, kus pedagoogi ei näe.

Nojah. Vanemad poisid on nüüd koduõppel ja kui kunagi - juhul, kui kunagi - taas koolis käima hakkavad, lubatakse vast ise pinginaabreid valida ja ehk on neil arusaamine ja probleemilahendusoskus natuke küpsenud ka - et taipavad vähemalt eest ära minna, kui keegi torkima tuleb, ja mõistavad, et kellegagi mitte-sõber olemises ei ole midagi halba ...

Nüüd läks kooli, tõsi küll, eelkooli Lillebror. Esimesel korral meeldis väga. Teisel korral läksin parajasti saabuvalt Mehelt Lillebrori üle võtma, kui mind peatas üks kangesti tuttava näoga naine, roosa ranits näpus ja ranitsaomanik käekõrval. "Kuhu me minema peame?" Eee, eelkooli? Tulge, ma lähen ise ka sinna.

Kui lapsevanem on minu jaoks tuttava näoga, ei ennusta see sageli midagi head.

Nii oligi. Lillebrori eelkoolimuljed sisaldavad nüüd peamiselt seda ranitsaomanikku, kes "ei tee mitte midagi", "käpib kogu aeg minu asju" ja "õiendab kogu aeg". Viimast ütles ühe lapsepõlveaegse tuttava laps, kes juhtumisi on Lillebrori lauanaaber. Veel on Lillebrori lauanaaber ... nojah, muidugi see tütarlaps. Juba esimese korra järel ütles Eelkooliõpetaja õudust täis häälega: "Ja ta istus sinu lapse kõrval!" ja Õpetaja hääl pole sellest tütarlapsest rääkides palju paranenud. Püüan Lillebrori muudkui lohutada, et sellele tüdrukule pole lihtsalt veel kohale jõudnud, kuidas koolis asjad käivad, ja säilitada objektiivsust oma lapse jutu suhtes - Lillebror on paras kaebupunn, noorima lapse asi -, aga ilmselt pöördun ma selle tütarlapse küsimuses homme õppealajuhataja poole ja palun nõu. Ehk saab mingil hetkel sekkuda näiteks sotsiaalpedagoog või ... noh, mina ju ei saa, huvide konflikt. Või kui palju aega tuleks lapsele eelkooliga kohanemise tarbeks anda? Ega ma selle lapse tausta ei tea, äkki ta pole kunagi varem teisi lapsi lähedalt näinudki? Õde-venda tean küll natuke, eks me nende asjus lapsevanemaga kohtusimegi.

Kui nüüd järele mõelda, siis olen ma kunagi väga ammu lausa eelkooli tunnis kummaliselt käituvat last vaatamas käinud ... aga ma muidugi ei osanud arvata, et Lillebrori rühma satub laps, kes nädalas kaks tundi kollektiivis käituda ei oska ja pealegi veel Lillebrori pinginaaber on. Lillebror ütles ise nii: "Ega ma seda tüdrukut nii ei vihka, et ma tema peale kohut mõistaksin, aga ma ei taha, et ma pean iga kord umbes neliteist korda ütlema, et ära tee." Mina ka ei taha.

Sunday, November 1, 2015

Võõruspidu ja köha

Unistaja minevapühapäevane köha sai perearstiõe poolt diagnoositud kui praegu liikvel oleva viiruse järelmõju, võis trenni minna küll. Treener oli teisel arvamusel ja saatis Unistaja pärast natukest jooksmist pingile istuma - Unistaja nägevat liiga haige välja. Nojah, jooksev astmaatik, kellel pealegi on köha, näeb ilmselt tõesti haige välja. Tänaseks on Unistaja köha kolinud üle minu juurde. Ei ole tore, aga parem ikka kui et laps haige oleks.

Pidasime Mehe sünnipäeva. Kuna ma tema soovitud kodukino osta ei oska ja vanaaegse Rolls-Royce'i jaoks raha ei jätku, sai ta minult kingiks hommikumantli, isikliku padja (ka tema on astmaatik ja vajab kõrgemat peaalust, seetõttu virutab ta sageli ära minu patju), sachertordi ja lasanje. Unistaja küsis lusikat noolides: "Miks on sahvertordi nimi sahvertort?" Nojah, sahvrit laps teab, Viini hotelle veel mitte.

Sõprade seltskonnas pidasime võõruspidu lastega (nagu Durrellil, võõruspidu loomadega). Traditsiooniliselt lasid lapsed tuled ära ja mingil hetkel pikutas keegi meie lastest traditsiooniliselt ka kellegi külas oleva tütarlapse seltsis voodis (Lillebror ja 4-aastane B. olid seekord kuningas ja kuninganna ja öö oli, noh). Neli aastat tagasi läksid meie vanemad poisid koos pastori sama vanade tütardega Jõugu juhi voodisse ja käskisid mul tule ära kustutada. November, tuleb tondijutte* rääkida, saate aru! Ja kolmekorruselise nari ülemine korrus on selleks muidugi parim koht üldse, vähemalt meie majas. Kuni lapsed tondijutte räägivad, saavad vanemad rahulikult kohvetada. :)

Unistaja käis koolis vastamas. Matemaatika on neli pluss-viis miinus, nagu peab. Eesti keelega aga tuleb uuesti minna, sest oma tavalisel moel jäi Unistaja ühe omaloomingut nõudva küsimuse juurde kinni ja aeg sai lihtsalt otsa ... Muidu oleks ta tõenäoliselt teadnud küll, mida Õpetaja küsida kavatses.

Kuna JJ ja Unistaja on palju trennis ja ringis ja eiteakus, olen neid sinna transportides tavaliselt Lillebrori Vanaema juurest kaasa võtnud ja teme seltsis poes käinud. Kärumehe rollis Lillebrori kohta võib öelda, et liigne agarus on ... Ju ta õpib. Täislastis ostukäru on muidugi raske ka, ja Lillebror on õbluke.

Avastasime, et film "Viplala" võiks olla vaatamisväärne. Tobe lugu, varsti lõpetatakse Linna kinodes selle näitamine ja meile ei sobi ükski hetkel tuvastatav seansiaeg. Ehk mõnes väikelinnas õnnestub?

______
*Lillebror just demonstreeris, tegi suured silmad ja ütles hirmsa häälega: "Siis tuleb zombi ja teeb sulle kalli-kalli!" ja patsutas mind põsele.

Saturday, October 31, 2015

Tuleb november

Meie peres on nii, et kui Mehe sünnipäevaga seotud üritused läbi saavad, siis võib hakata jõule ootama. See oleks siis ülehomsest. :)

Novembris me süütame tavalisest sagedamini küünlaid. Kirume ilma. Käime laste teadmata poes ja tekitame tasapisi pakke.

Selle aasta novembris me veel:
  • peame kõigepealt sõprade ringis ära Mehe sünnipäeva;
  • käime lastega Natuke Kaugemal Asuvas Väikelinnas (kus Mees kolm nädalat kollitab) ja selle ümbruses ekskursioonil;
  • teeme mitmesegast tööd;
  • mina jätkan pudipadi läbisorteerimist ja äraviskamist - olen saavutanud juba umbes kolme poekoti jagu prahti, tubli mina;
  • koduõpime hästi süstemaatiliselt;
  • võib-olla käib keegi meist mõnel sünnipäeval;
  • Lillebror käib iga-aastases südamekontrollis, loodetavasti on tema arsti kulm seekord jälle vähem kortsus (nagu igal aastal - prognoos on siiani läinud aiana paremaks);
  • võtame vastu ühe komplekti sohvasurfajaid.
Ilma sohvasurfamata ja sünnipäevata võib ka külla tulla. 

Thursday, October 29, 2015

Mõni päev ja mõni teine päev

Mõnel päeval läheb kõik nii, nagu peab, see tähendab, hästi. Maja on soe, pesu kuivab, söök saab õigel ajal valmis, plaanid saavad teostatud, lapsed on head ja arukad ...

Ja siis on see teist sorti päev. Need armastavad lausa pundis käia. Selline päev, kui päevaplaan nihkub ootamatute tööasjade pärast paigast. Kui söök saab valmis liiga vara või liiga hilja. Kui mõni anonüümseks jääda sooviv laps ei saa üldse aru, mida tähendavad sõnaliigid, ja mõni teine anonüümseks jääda sooviv laps kirjutab loodusõpetuse töövihikusse täielikku jama kokku - sest ega raamatust loetu ja töövihikusse kirjutatav ei tohi omavahel kokku minna, eieiei, ikka loominguline peab olema! Ja selgub, et anonüümseks jääda sooviv vanaema on kaks kuud muudkui ühele lapsele eesti keeles ette öelnud, mida töövihikusse kirjutada, ja seetõttu pole laps peaaegu mitte midagi omendanud ei koma ega millegi muu kohta - aga üks anonüümseks jääda sooviv ema on siiralt arvanud, et laps teebki õigesti, kõik teemad on tegelikult juba teisest klassist tuttavad ... Ja anonüümseks jääda sooviv kass on oksendanud ühe lapse voodisse ja see tähendab plaanivälist madratsikeeramist ja voodipesuvahetust ja selle kõige käigus selgub, et voodialuse kasimine on pikemat aega kolme anonüümseks jääda sooviva lapse poolt potjomkini küla stiilis ... Sealt äraimetud magum opus'te autorid ei soovinud anonüümseks jääda, täitsa tavalised ämblikud olid, kes olid seal ilmselt juba kaua saanud segamatult oma munakookoneid imetleda.

Vähemalt kavatsen ma nüüd plaanikohaselt ära küürida köögipõranda ja teha kogu kambaga pärast üht vähemmäärivat kunstitööd. Homme läheb Unistaja kooli eesti keele kontrolltööd tegema, ma hetkel hästi ei kujuta ette, mida ta oskab ja mida mitte (vt ülespoole, anonüümseks jääda sooviv vanaema ...).

Novembris ja veebruaris tahavad kõik pooleli jätta. No ma ei tea, kui juba oktoobris on sellised päevad, mis siis novembris saama hakkab? Või on eile ja täna lihtsalt kehv kuuseis olnud. Äkki läheb varsti hoopis paremaks.

Wednesday, October 28, 2015

Kaos lastetoas ja miks see nii on

Meie lastetoas valitseb suurema osa ajast täielik kaos. Kusagil ripendab kellegi pidžaama. Siin-seal on mänguasjad maitsekalt segatud juhuslike sokkide ja surnud pabertaskurättidega. Kindlasti on keset põrandat pooleliolev Legoprojekt. Vaatepilt on kokkuvõttes kole.

Probleemi põhjus number üks on minu isiklik äärmine vastumeelsus koristamise suhtes. Ma ei salli koristamist ja kasimist põrmugi. Muidugi, ma kasin aeg-ajalt üldkasutatavaid ruume - vastavalt nende määrdumusastmele ja külaliste saabumisele, sest meie võime oma kõntsas elada, külalised pole seda jubedust küll millegagi ära teeninud -, aga mingit regulaarset koristamise-aega või oh õudust, laupäevaennelõunast koristamist meil ei ole ega tule. Punkt.

Koristamatusest olulisem põhjus on, et kolme poisslapse peale on kogunenud umbes miljon mänguasja, mille hädavajalikkus avastatakse peamiselt siis, kui ma neid garaaživiimiseks/äraviskamiseks sorteerima hakkan. Oi, meil ei olnudki meeles, et nende asjadega oli tore mängida! Pealegi tuleb mõnikord külla väike OO, kes on beebimänguasjade-eas ja tema jaoks tuleb ju ometi asju alles hoida!

Kolmas ja kõige hullem põhjus on, et ma ei salli (lisaks koristamisele) ajutist mööblit. Meie magamistoa riidekapp kingiti nii umbes 1935. aastal mu vanaemale pulmadeks. Raamaturiiulid tegi Mees ise, täispuidust, mõttega, et need sobivad kõikjale ja kestavad umbes igavesti. Laste kolmekorruseline nari on kapitaalne ja täiskasvanute mõõdus, tellisime just sellise, mis kestaks ... noh, ka umbes igavesti. Tüüpiline lastetoamööbel, mida poest saab, on aga miski saepuruplaadist jubedus, mis ei olegi mõeldud kauem kestma kui lapse teismeliseks saamiseni. Disaini poolest on need riiulisüsteemid kah ... lühiealised. Nii et meie lastetoas ongi mittekasutatavast uksest sisseehitatud raamaturiiul, hiiglaslik nari, kapitaalne kummut ja kirjutuslaud, kah sisse ehitatud - Mees tegi. Ihupesude jaoks on mingi inetu sahtliline, aga see vähemalt ei ole muust mööblist väga erinevat värvi. Mitte ühtegi mänguasja-panipaika ei ole, kui karja plastmasskaste mitte arvestada. Viimased tekkisid majja nii, et mingi hetkeni polnud meil üldse kaste, siis olid pappkastid ja siis näppis Unistaja pappkastid peenikeseks puruks. Mina ahmisin õhku ja palusin, et Mees Linnast kähku midagi tooks. Noh, ta käis Jyskis ... ja nii meil need koledad, kuid hädapärast kõlbulikud kastid ongi. Paraku ei õigusta see süsteem ennast enam ammu.

Vaadates asja positiivset külge, autodega ei mängita meil kah enam ammu ja tegelikult ei sobi peale Legode suurt mitte ükski mänguasi, nii et pole erilist hirmu, et pudipadi juurde tekiks. Kui ainult olemasoleva kraami kuidagi süsteemi ja ära paigutada saaks ...

Olen avatud ideedele, kuidas tekitada täispuidust, isevalmistatav (sest tellimine ei ole hetkel eelarves) panipaik/kapp/riiul/misiganes lastetuppa, kus on umbes kaks meetripikkust vaba seinaosa, mille kohal seinal peaks olema ruumi ka Mendelejevi tabeli, maailmakaardi, mõne loodusplakati ja noolemängu tarbeks? Ühtlasi peaks see mööblitükk sobima kuhugi ka nii umbes viiekümne aasta pärast, sest mööbel tehakse päriselt ka igaveseks ja pärandatavaks või vähemalt laste poolt retro-nime all edasimüüdavaks. Kui tuleks mõni hea mõte, siis saaks selle ju plaani võtta. Omalt poolt luban, et jätkan külmkapi otsast alustatud projekti "sodi majast välja" ja loobin halastamatult minema kõik mõlkis mudelautod ja ilma kõrvadeta käpikjänesed, mille olemasolu keegi enam õieti ei mäleta.

Tuesday, October 27, 2015

Ninatark muna

Ühes koolis, kus Mees kunagi töötas, juhtus eelkoolis järgmine lugu. Õpetaja näitas lastele ahvi pilti. Keegi kuueaastane olevat selle peale teatanud, et see ei ole ahv, see on gorilla, maailma suurim inimahv. Õpetaja oli natuke aega olnud tumm.

Täna juhtus meil Lillebroriga nii. Vanaema juures vedeles keset põrandat Lillebrori meisterdatud tiivuline paberolevus, kes meenutas iga nurga alt kõige rohkem pteranodonit. Mul ei tulnud see nimi meelde, seepärast käskisin Lillebroril ära koristada tema pterosaurus. Seepeale porises Lillebror: "Emme, sa ütled selle kohta kogu aeg pterosaurus, aga see on ju hoopis mustpea-loorpapagoi!"

Mnjah. Ma pole loorpapagoidest kunagi varem isegi kuulnud, rääkimata sellest, et neil võiksid olla mustad pead ... või et nad võiksid meenutada pteranodonit. Või on viimase puhul viga Lillebrori joonistusstiilis "mõte loeb, teostus on teisejärguline".

Monday, October 26, 2015

Puhas leht

Meie lastest on enamik klassikalisi muinasjutte siiani mööda läinud. Varem pole ma neid eriti ette lugenud, iselugemisega on aga nii, et Lillebror loeb üksikuid lauseid ilusa pildi juurest, Unistaja loeb seda, mida kästakse, ja Jõugu Juht eelistab pikka lugu samade tegelastega, ideaaljuhul mitmes köites.

Otsustasin, et loen praegu portsu muinasjutte ette, sest JJ veel kuulab ja Lillebrorile juba jääb meelde. Alustuseks võtsime juhuslikult olemas olnud "Soome muinasjutud" sarjast "Saja rahva lood" - sest soomlased käisid külas ja see nagu sobis. Klassikalises vestmise-stiilis muinasjuttu on muide väga mõnus ja suupärane ette lugeda. Lisaks muinasjuttudele leidsin ERR arhiivist üles lastelavastuse "Päikeselaegas", mis ühekordselt vaadates tundus poistele päris huvitav.

Nüüd võtsime ette Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud", välja antud 1951 - Vanaema lapsepõlveraamatu. Vahepeal tuleb seletada, vahepeal on lastel midagi kommenteerida - nagu ikka. Siis aga ühe kaval-mees-käis-põrgus-ja-tõi-endale-sealt-varanduse-jutu vahele pahvatas JJ nördinult: "Miks ta sealt kõik niimoodi ära varastab?"

Tõepoolest. Nii võib juhtuda, kui laps väikesena klassikaliste muinasjuttudega tuimestamata jääb. Et Oavarre-Jack on üks igavene varas ja paljude muinasjututegelaste peamine edu ja õnne valem on leida rikas abikaasa, seda me oleme ju kõik kuskilt lugenud. Et aga laps - kümneaastane laps - saab aru, et "vanamehe" varanduse mujaletassimine pole tegelikult eetiline tegu või peaks seda vähemalt kuidagimoodi põhjendatama, selle peale ma poleks tulnud. Muidugi, ju vanad eestlased kõik teadsid, et "vanamehe" varandus oli õelal teel saadud, pealegi peab muinasjutus alati väike ja vaene õnne (=rikkuse) leidma, siis saab sula searasva süüa ja kahe kasuka vahel magada. Aga puhta lehena muinasjuttu kuulaval lapsel võivad tekkida ootamatud küsimused. Mõisajunkruga lustilöömise tõttu häbissesattumist kartva pruudi asja ma suutsin vaikselt ära siluda, selle kohta vähemalt küsimusi ei tekkinud.

Ma pean nüüd natuke mõtlema, kas ma loen neile pärast seda raamatut veel muinasjutte või läheme jälle millegi natuke tänapäevasema juurde, näiteks Alcotti "Väikesed mehed" oleks üks sümpaatne raamat ...

Sunday, October 25, 2015

"Noh, kas sul peigmeest kah on?"

Teise Vanaisa sünnipäeval mõne nädala eest käis laua taga ka üks pudel ringi. Komme on niisugune. Arutati, kellele valada, kellele mitte - noh, kes roolis ei ole, need võivad. Siis pöördus igati soliidne vanem härra Onu Peeter meie laste poole: "Aga poisid, teile võib ju valada küll?" Enne enda laua alla naermist - sest õhkkond oli mõnus ja lapsed tundsid ennast ülearugi vabalt, ja otse loomulikult on lõpmata naljakas mõte, et väikestele poistele võiks konjakit kallata - olid lapsed sekundi jahmunud. Mina olin ka. Õnneks nii jahmunud, et ei taibanud kohe laste kaitseks midagi öelda, ja hästi läks, sest kohe sai ka Onu Peeter - muidu meie pere suhtes absoluutselt lugupidamisevääriliselt käitunud mees - aru, et midagi läks vist viltu, ja Onu Peetri proua silus kohe olukorda sõnadega: "Ärge pange tähele, lapsed, onu tegi rumalat nalja." Siis sai Unistaja naerukrambid ja teised kaks takkajärele, ebamugavus loodetavasti ei kestnud piisavalt kaua.

Need, kes nüüd peast haaravad ja mõtlevad, et on ikka kanamamma küll ... lugege edasi.

Minu vanemate ühed parimad sõbrad minu lapsepõlves ja mingil määral siiamaani (nii palju kui tervis lubab, enam väga ei luba) olid, ütleme, Tädi Mare ja Onu Väino. Nimed muudetud. Nende lapsed olid minust paar numbrit suuremad - just parajad, et hea tuju korral väntsutada või mängitada, halva tuju korral kiusata või ignoreerida. Selle ma elasin üle. Tädi Mare oli tol ajal kaunis ja elegantne daam, kes oli ka väga lahke südamega. Tädi Mare meeldis mulle väga. Onu Väino aga ... Ma ei mäleta, kui sageli juhtus pragamist teemal: "Mis sa pirtsutad, paha tüdruk, muidugi tahad sa onu põlve peale istuda," aga ju tuli ette sedagi. Kindel aga on see, et Onu Väinot mäletan ma kolmes olekus - pitsi tõstmas, rõõmsas pitsitõstmise ootuses või lihtsalt nilbena, kui pitsi tõsta ei saanud. Mis nalju ta minu pihta tegi, ei mäleta ma sõna-sõnalt. Peigmehe-teema oli neist igatahes kõige süütum, allapoole-vööd vihjetest ma lihtsalt ei saanud aru. Igal juhul oli selle kõige eesmärk tekitada lapsele piinlikkustunnet - väikesele lapsele, muide. Esimene mälestus Onu Väinost ja temaga seostuvast hirmusegusest, mõistetamatust häbitundest on mul vast nelja-aastasena. Igatahes olin ma väiksem kui Lillebror praegu. Ma usun, et minu armas kolleeg sotsiaalpedagoog nimetaks niisugust käitumist vihateoks väikese inimese vastu. Mina nimetaksin seda lihtsalt alatuseks ja alandamiseks - teha pisikese tüdruku kohta nalja, millest laps ei saa, ei tohigi aru saada, last näiliselt vestlusse tõmmates, sõbralikkuse maski all ... ja ma mäletan Onu Väinu mürisevat, räuskavat naeru. HÄ-HÄ-HÄÄ!

Ei, ta ei puutunud mind kunagi nii, nagu ei tohiks. Ma ei usu, et ta oleks olnud pedofiil või midagi taolist. Pigem oli ta lihtsalt üks õel, labane mees, kes püüdis ennast nõrgema kiusamisega populaarseks teha. Õel, labane alkoholilembene mees.

Ah et miks keegi mind ei kaitsnud? Noh, tõsteti pitsi ja kõigil täiskasvanutel oli jube lõbus, kui see ülearu tark ja muidu hellik "vanainimeste laps*" piinlikkusest vingerdas. Pealegi oli Vanaema üles kasvanud alkohoolikust isaga ja mis see natuke naljategemist lapsele ikka teeb?

Onu Väinot teadlikult vältima hakkasin vist umbes kümneselt ja olen üsna kindel, et nii umbes 20 aastat on mul õnnestunud täielikult pääseda temaga ühes ruumis viibimisest. Vanaema alguses porises - nad on ju sinu vastu alati nii kenad olnud -, hiljem leppis. Praegu, seda teksti kirjutades tuli mul õudne mõte - mis siis, kui Vanaema või Vanaisa sureb enne, kui Onu Väino? Siis võib see mees viimati veel matustele tulla ja tahab mulle käesurumisega kaastunnet avaldada? Matusekülalisi ilmselt ei saa valida nii, nagu pulmalisi ...

Teismelisena ja hiljemgi kogesin minagi alkoholijoobes meeste poolt mitmesegast ahistamist. Eredalt on meeles bussipeatuses ligi kakerdanud ja käe 14-aastase minu mantlipõue pistnud mees, kes minu jahmunud eemaletõmbumise peale järgi lohises ja ohtrasõnaliselt vabandama kukkus, et ta katsunud mind sellepärast, et ta purjus on ... Vaatasin talle sõnatult otsa ja lihtsalt kõndisin jalgsi koju. Samas peatuses bussi oodanud isa- ja õpetajamõõtu täiskasvanud vaatasid kõik kramplikult kõrvale. Hiljem, nii umbes 17-aastaselt (ja sealt edasi) olin kuidagi omandanud enesekindluse ennast küünte, hästisihitud kõrvakiilude ja - lihtsamal juhul - selgesõnalise "Ei!"-ga kaitsta, aga vastikus joobnute vastu jäi ja süvenes. See hais ja need loppis põsed ...

Kui järele mõelda, siis ahistamise-sarnane olukord oli ka täditütre kolhoosi-stiilis pulm, kuhu ma 12-aastaselt sattusin ja kus nii meeste kui naiste enam-vähem kõik jutud ainult labasustest koosnevat tundusidki - mitte et ma siiski oleksin kõigest aru saanud. Esinilbitsejast pulmaisa meenutas, kui järele mõelda, teatud nurga alt Onu Väinot ja mitu tema labast nalja käisid ka minu kui noorima külalise pihta. Ei, loomulikult ei astunud keegi vahele, kõik täiskasvanud õhetasid näost ja tõstsid rõõmsalt pitsi. Onu Ennu tütre pulma paar aastat hiljem ma keeldusin minemast.

Mis veel puutub Onu Väinosse, siis olen Vanaema südamest palunud, et ta püüaks iga hinna eest vältida Väino ja minu laste omavahelist kokkupuutumist ja - kuna mingil hetkel oli reaalne oht, et Väino võib laste hoiulolemise ajal läbi astuda - lausa õpetanud, mida öelda, kui keegi onu peaks hakkama esitama rumalaid küsimusi pruutide kohta: "Õigel mehel on elu jooksul üksainus pruut ja sellega ta abiellub. Meil on selle otsuse tegemiseks veel vara." Õnneks ei ole neid sõnu tarvis läinud, aga mõtegi sellest, et mingi Väino minu laste arvel nalja teeks ... ma näen täna öösel ilmselt õudusunenägusid.

Ma ei usu, et ma oleksin ainus laps, keda üks väino** on sihipäraselt alandanud. Kunagi lugesin samal teemal isegi mingit artiklit, aga ei suuda seda enam netiavarustest leida. Nii või teisiti võivad lapsed väärida pahandamist, karistamist või ignoreerimist, aga ükski laps ei ole ilmaski teinud midagi nii õudset, et teda peaks labasustega pilkama ja alandama täiskasvanu, kes sadistlikul moel oma tegevust naudib. Olgu see täiskasvanu purjus või kaine.

Olen sügavalt tänulik, et minu lastel ei teki meie pere ja sõprade kaudu sisuliselt üldse mingeid olukordi, kus keegi joobnud isik neid narrima tikuks. Onu Peetri apsakas muidu viisakas ja väärikas laudkonnas on tegelikult andestatud ja aru saadud, laste poolt siiralt tobedaks naerdud pealegi. Ma lihtsalt loodan ... loodan, et mul igal järgmisel korral, kui peaksin õelat lapsekiusamist märkama, jätkub julgust vahele astuda. Olgu selleks kiusajaks siis mingi Väino või keegi noorem. Olgu see siis minu või kellegi teise laps.

Ja veel - ei, ma ei kavatse Onu Väinolt sel teemal aru pärida. Tema elus on praegu väga raske aeg, pole tarvis seda elu veel keerulisemaks ajada. No ja see ei muudaks ilmselt midagi. Oleks siis päris onu või muidu lähedane inimene. Vanaemalt pole mõtet aru pärida, ta ei mäleta neid olukordi. Tuleb lihtsalt palvetada ja andestada ... Kunagi.
______
*nii ütles minu kohta alati Vanaema - no mõtelge, ta oli minu sündimise ajal juba 36, kus selle häbi ots, et nii vana naine lapse sai! Nõukogudeaegne mõtteviis, muud ei oska ma selle kohta öelda.
** siinkohal palun vabandust kõigi meeldivate Väinode ees. Paraku on Onu Väinol olemas väga armas ja tore pärisnimekaim, keda terve meie pere sügavalt austab, sellepärast panin talle sellise hm, varjunime. Midagi paremat ei tulnud pähe.

Kesine koolivaheaeg

Mida muud öelda vaheajanädala kohta, kui ilm on kas liiga külm või liiga märg, sõbrad kas haiged või kuskil ära ja lõpuks jääd ka ise haigeks?

Haigeks on siiani jäänud küll ainult Unistaja, aga hetkel piisavalt, et ma homme helistan igaks juhuks perearstile, võib-olla on vaja laps ette näidata.

Mulle on sügisene koolivaheaeg alati kuidagi mõttetu tundunud, just meie tavalise oktoobri-ilma pärast. Et kooliskäivad lapsed nädala jagu normaalselt välja magada saavad, on muidugi tore. Räägitakse, et mõned pered käivad vaheajal ka reisil - noh, me pole ilmaski lastega sügisvaheajal kuhugi saanud, alati on keegi haige või on rahaline seis olematu või ... aga eks see on meie isiklik probleem.

Tegelikult käisid meil nädala alguses taas sohvasurfarid. Taas soomlased, aga seekord oli neid kaks. Kenad tagasihoidlikud noored inimesed. Loodetavasti neile ka sobis.

Veel osalesin mina tuleohutuskoolitusel, kus sain teada, kuidas avada ust, mille taga võib olla, aga võib ka mitte olla tulekahju. Lugesin raamatuid. Tekitasin endale "aju" ehk suure kaustiku, kuhu päevhaaval söök, erilised koduõppeasjad ja vajalikud mitterutiinsed majapidamistööd sisse kanda. Esialgu toimib, külmkapp sai puhtaks ja vaibapesemine seisis kah meeles. Tänu kirjapandud plaanidele oleme tekitanud ka kuhjakese jagu kunstitöid.

Mees käis Lähedalasuvas Väikelinnas kollitamas. Üsna harjumatu on tulla koju nii, et Mees on juba kohal - mina käin lastega Linnas ja trenniaegade tõttu saabume mitmel argipäeval üle mõistuse hilja, aga Mees tuleb teise autoga teisest suunast ja palju mõistlikumal kellaajal.

Lapsed vaatasid filme "Tagasi tulevikku" ja "Tagasi tulevikku II". Meeldis. Muidu ei erine koduõppelapse koolivaheaeg suurt koduõppelapsed koolinädalast, natukehaaval toimub ikkagi õppetöö - eriti sellepärast, et tuleval nädalal tuleb minna Kooli üht-teist vastama.

Tarmukas ronija taim kiivi, mis pole ammu blogitähelepanu saanud, on vist avastanud, et tal on sügis, vähemalt poetab ta usinasti lehti. Lehepoetamine ei tundu sõltuvat kastmisest. Olen natuke nõutu, kas kiivi tahab tõesti talveks jahedamasse ruumi kolida ja kui, siis kuskohast ma talle selle ruumi võtan?

Kassid on seoses külmade ilmade saabumisega otsustanud kolida magama meie voodisse. Peaaegu igal ööl sel nädalal on kas meie peal või jalutsis olnud pisike, nurruv raskus. Mulle sobib.

Loomadest veel niipalju, et eile möödus meie väravast üks tugevalt lonkav kährikkoer - sest pesukaru eesti metsas ju ometi ei ela? -, lapsed olevat ühel päeval pidanud higileajavat võitlust kapsaussiga ja punane Findus tundub olevat täiesti välja koolitatud - kui ta saabub, jääb ta ootava njauga eesukse juurde ja võtab rahulolevalt vastu pakutava toidu, tuppa enam ei tüki.

Uuel nädalal käiakse koolis vastamas, peetakse Mehe sünnipäeva nii omakeskis kui külalistega, ja loodetavasti saab mul valmis Weasley kampsun Jõugu Juhile.

Thursday, October 22, 2015

Lihapallid

Ritsik vist küsis minult hiljuti lihapalliretsepti. Ma arvan, et seda võib laiema avalikkusega ka jagada.

Sa vajad suurt kaussi, töökorras praeahju koos plaadi või suure vormiga ja köögikombaini. Ilma on selle toidu valmistamine päris tüütu.

Pane kaussi umbes pool kilo (400 - 600 grammi, nagu juhtub) hakkliha. See võib ilmselt olla ükskõik mis sort, aga mina räägin siin lihast, mitte lihasegust (nagu need perenaise või peremehe või peresulase või kelle möginad, kus liha on vähe ja muud palju). Minul on tavaliselt seahakkliha või mingi sea ja veise segu, vastavalt sellele, mis juhtub soodusmüügis olema.

Tekita köögikombainis 3-4 peotäit riivsaia või riivleiba või nende segu vastavalt sellele, mida Sul üle on. Kalla riivsai liha peale kaussi. Sega riivsaia sisse natuke soola, pipart ja mõnuga karripulbrit. Kui Sa karrit ei armasta või teeb see eksootik Sind ärevaks, võid esialgu panna pool teelusikatäit või karri hoopis ära jätta. Sega natuke, koksa sisse üks muna.

Nüüd puhasta ja purusta köögikombainis kaks keskmist õuna, 2-3 küüslauguküünt, 1-2 sellerivart ja kaks keskmist sibulat. Kummuta see märg mass liha-riivsaia peale ja asu sõtkuma. Põhimõtteliselt võid veel purustada ja segule lisada peotäie või kaks kreeka pähkleid, aga mulle need väga ei meeldi. Kui Sul on sidrunit, võid lisada veel riivitud sidrunikoort ja teelusikatäie või kaks sidrunimahla. Samuti võid hakkida sisse peotäie peterselli, kui on.

Sõtku tainas korralikult segi. Pane praeahi 200 kraadi peale sooja. Kata ahjuplaat või suur vorm küpsetuspaberiga, on pärast kergem pesta. Vormi tainast kolme-neljasentimeetrise läbimõõduga pallikesed ja lao need plaadile. Pista plaat pallikestega ahju. Kuna ma ei tea, kui äkilise loomuga Su ahi on, ei hakka ma mingit küpsetusaega soovitama, eks Sa ise näed, millal pallikesed kenasti pruunid on.

Kui peres juhtub olema keegi, kes üht või teist aedvilja ei söö, siis võib selle ju ära jätta. Me siin allergiliste sohvasurfarite puhul proovisime, kõlbavad süüa nii ilma sibulata kui ilma õunata.

Algne retsept pärineb ajakirja "Good Food" 2003. aasta jõulunumbrist. Seal tuli lihamassist vormida vorstikesed ja keerata need külmsuitsupeekonisse (meil müüakse sellist näiteks ameerika peekoni nime all), aga kesse viitsib? Pallikestena on võimalusi ka rohkem, ma vahel küpsetan kohe mitmest kilost lihast korraga ja pistan suurema osa sügavkülma, siis saab neid kasutada frikadellidena ja näiteks tomatikastme ja makaronidega.

Nojah ...

Lillebroril on kombeks jalatseid tõmmata jalast hooga - säuh ja valmis, saabas nurka! Paraku tähendab see voodriga kummikute puhul, et vooder on järgmisel korral kummiku sees rullis ja kortsus ja jalg enam saapasse ei mahu.

Äsja saabus pahur Lillebror, rullis voodriga kummik näpus. "Emme, kas sa saaksid aidata?" Emme saab aidata küll, aga aitamise käigus tuletab meelde, et tegelikult ei peaks jalatseid üldse nii lohakalt jalast kiskuma ... Lillebror selle peale imestunult: "Kuidas siis muudmoodi ...?"

Oeh, ausõna.