Saturday, January 31, 2015

Kohe tuleb veebruar

Jaanuaril polnud viga. Mul hetkel kripeldab üks lõvimamma-lugu südamel, aga eks näeb, kas ma selle ka üles kirjutan. Ei ole ilus lugu, kahjuks.

Aga homme on juba veebruar.

Veebruaris juhtub häid asju:

Palju õnne meile pulma-aastapäevaks. 12 aastat saab. :) Polegi hõbepulmadeni enam nii palju, mul on perfektne kleit juba välja valitud - me 12 aastat tagasi eriti pidu ei pidanud, hõbepulmad oleks nagu hea järgmine hetk, millal vastupidamisest rõõmustada.

Mehe taskus on tssss ... teatripiletid. Me lastele pole veel öelnud, aga pulma-aastapäeva puhul läheme "Helisevat muusikat" vaatama. Kogu kambaga, muidugi.

Esimesed seemned saab mulda panna. Mul on üks karp, mis kasvatab igal aastal porrulaugutaimi, tuleb ainult seemneid, mulda ja vett lisada.

Päevad on küllalt pikad, et saab hakata aknalaual ka rohelist sibulat kasvatama. Niipea, kui ma poest leian sibula, mis teab, mida kevadepoole teha.

Lillebror saab päris oma lugemise-raamatu. Kui "Pildiraamat Piiblist" läbi on saanud, oleme iga lapsega käinud poes ja ostnud lapsele rohkema tekstiga raamatu, mida see laps siis hakkab emmele ette lugema. Lillebroril on see käik tuleval või ületuleval nädalal ees.

Võib-olla kutsutakse kedagi meist mõnele sünnipäevale. Mõnikord on veebruaris kutsutud, nii lapsi kui täiskasvanuid.

Riigipüha on sel aastal nädala sees. Loodetavasti saab ka Mees selle puhul vaba päeva.

Ma väga loodan, et ka sel aastal jääb vabariigi aastapäeva lumetorm vahele - üksvahe tuli õige mitu aastat järjest 20. ja 26. veebruari vahel hirmus palju lund maha, kõik ühe päevaga. Ei meeldinud.

Koon üle 20 aasta jälle haapsalu salli. Karukellamustriga, kingituseks. Veebruari jooksul tuleb valmis saada. Tore ju!

Friday, January 30, 2015

Natuke siit ja sealt

Esimene kuu märgatavalt vähem käimist on olnud põhimõtteliselt suurepärane. Ma lähen tööle ja teen seal enam-vähem kogu päeva asju, mida ma olengi kavatsenud teha. Kui mingi ootamatus uksest sisse tuleb, noh, eks siis tegelen sellega ka, aga molutamiseks enam aega ei ole - et äketse ikkagi tuleb midagi uksest sisse - ja see meeldib mulle väga. Pole mingit tahtmist asju homse varna lükata, sest homme mind sageli kohal ei ole, ülehomme olen. Kolmapäeval istusin planeeritust poolteist tundi kauem kabinetis, sest noh, tahtsin ühe sündmuse kokkuvõttega valmis saada - kolm kuud tagasi poleks ma seda mitte mingil juhul teinud, sest tõesti, homme oleks kah aega olnud.

Kodus on võrdlemisi puhas ja koduõppes siiski mingi kord tekkimas. Mis siis, et iseseisva töö osa vahel juuksed püsti ajab. Me teeme kunstitöid, meil on usuõpetus, mingil hetkel hakkame vast isegi muusikaga korralikumalt tegelema, Unistaja toimetab inglise keelega - suurepärane. Meest kaetud lauaga vastu võtta ma veel ei suuda, sest puupliit ja ajaplaneerimine ja noh, tal on tegelikult üsna lühikesed päevad olnud, aga vähemalt põleb tema saabudes tavaliselt esiku ahjukeses (selline ilus väike raudahi, soojendab hästi, aga lühikest aega, meie majas suurepärane) tuli ja seegi on tore. Kodus on soe ka, sest regulaarselt saavad ahjud juba hommikul kütte.

Homme peame JJ sünnipäeva ja mul on praeguseks juba ühe koogi kaks põhja valmis. Teine kook on ahjus, kolmas kook ja esimese koogi beseepõhi (ui, see on keeruline kook, aga JJ lemmik - tuleb teha) jäävad homseks. Koos umbes vannitäie kuklite ja ilusate ümmarguste kotlettidega, noormehed nimelt panevad igaüks endale ise hamburgeri kokku. Natuke on tarvis veel koristada, Mehele uueks nädalaks seltskond särke triikida (sest seda ma teen alati laupäeviti või ei tee üldse) ja panna kokku kott ühe mängu jaoks. Mäng ise peaks käima nii, et igaüks veeretab täringut ja kes 1 või 6 silma saab, tõmbab endale kotist pimesi mingi eseme ja paneb selga. Kavatsen lisaks poiste igasugustele kostüümidele ja muudele nii-öelda normaalsetele hilpudele kotti pista ka mõne enda seeliku, siidhommikumantli ja kui leian, siis mõned XXL suuruses pesutükid. Meil on majas igasuguseid imelikke asju. :) Võidab see, kellel koti tühjaks saades on kõige vähem imelikke rõivaid seljas. Varem pole küll etteplaneeritud mänge tarvis läinud, aga kes teab ...

JJ sünnipäevadega on alati üks rist ja viletsus. Talvine aeg, pooled sõbrad on haiged, teeolud viletsad ja üldse. Sel aastal lasin tal kutsuda kohe palju poisse, neist mõned peaks kohale ka jõudma - sest ongi nii, et osad on haiged, osad juba mingite muude üritustega hõivatud ja mõni võib-olla ei taha tulla ka. Või ei ole vanematel võimalik poega kohale organiseerida, metsatagune asi. Isegi mitte-metsataguses kodus kasvanuna mäletan üht oma sünnipäeva nii umbes aastal 1985, kuhu saabus täpselt üks (1) külaline. Natuke imelik oli, aga ma ei mäleta, et oleksin sellest mingit suurt traumat saanud. Gripihooaeg, mis teha. Ise otsustasin sel aastal oma sünnipäeva sõprade seltsis hoopis kunagi kevadel pidada. Praegu on kahe tavaliselt külaskäiva pere lapsed tõbised ja ma lihtsalt ei jaksa enam päev pärast lapse pidu enda külalistele süüa teha ja seltskondlik olla ...

Mõnes mõttes saan arugi nendest peredest, kes laste kasvades maalt linna kolivad - et teisme-eas muutuvad sõbrad ja suhtlemine nii oluliseks, et lastel on lihtsalt toredam sõpradele lähemal olla. Samas on JJ-l oht muutuda sotsiaalseks liblikaks, nagu ühe tema väga hea sõbra ema seda nimetas. Tõepoolest, JJ-d kutsuti kahe kooliskäidud aasta jooksul kõikvõimalikele sünnipäevadele ja Õpetaja sõnul olevat ta olnud klassi hinnatumate poiste hulgas. Ühtpidi on seda tore teada, aga väga tõsiseid suhteid selline populaarsus ei soosi. Praegu on lootus, et tekivad mõned tõelised ja väärt sõbrad, ja ma ikka veel usun, et mõne aasta jooksul juhtub finantsime, me saame majale uue katuse ja teise korruse korda teha - ja siis on meil kohe palju ruumi teismeliste jaoks. Nii, nagu see algselt planeeritud oligi. Kaminahi, muidugi, piljardi- või pinksilaud, kodukinoekraan ja suur lesila. Las sõbrad tulevad ja ööbivad. Kui öine laulmine (ikka ülistust! ei mingeid lorilaule!) ja pinksipõnksud liiga valjuks lähevad, eks me siis hangime Mehele kõrvatropid, mina magan lärmiga ka. Hommikul lähevad metsa põnevust otsima ja saavad tagasi tulles minu käest sooje saiakesi. Nii võiks see ju olla. Laste suhete pärast linna kolida küll ei tahaks.

Thursday, January 29, 2015

Koduõpe õhtuses vahetuses

Minu ettekujutus koduõppest on umbes selline, et laps teeb pärast hommikusööki naks-naks oma õppetöö ära, vajadusel koos vanemaga, ja teeb terve ülejäänud päeva neid asju, mida ta teha tahab.

Jõugu Juht suhtub ka umbes nii, ainult et tema naks-naks käib ülehelikiirusel ja vajab pärast, khm, mõningast korrigeerimist.

Lillebror teeb niiehknii "kirjatööd" ainult sellepärast, et suured vennad teevad. No ja peaaegu kuuene võiks ju osata tähtede kirjutamisel rida hoida ja tähti-numbreid äratuntavalt kirjutada. Temaga probleemi pole.

Unistaja aga ... Väike taburet jalgade all natukene aitab, aga mitte piisavalt. Eriti mitte siis, kui Unistaja peaks midagi täiesti iseseisvalt tegema.

Muidugi oli pärast reisilttulemist tarvis Vanaemale ja Vanaisale rääkida, mis kõik toimus ja kuidas see kõik oli. Aga Vanaema tahab vahepeal rahu ja vaikust, telefoniga rääkida ja poes käia. Vanaisa tahab pikutada ja puhata. Selleks ajaks oli poistele antud ülesanded. JJ peab oma lobisemisandi õppima ka kirjalikult rakendama. Temal oli kohustus kirjutada kirjeldav kirjand teemal "Lennujaam". Infot selleks oli omandatud piisavalt. Unistaja võiks ka tasapisi hakata jutukesi kirjutama. Tal on tõeliselt suur käekiri, nii et üks A4 leht jutukesega "Kuidas ma reisil käisin" tundus jõukohane ülesanne, ega sinna üle kuue lause poleks ära mahtunud. Lillebror pidi joonistama pildi kas lennujaamast, loomaaiast või ripptrammist. Pildi, kus oleks kohe palju asju. Juhiseid sai antud mitu korda, põhjalikult ja iga lapse küsimustele vastates.

Esmaspäeva õhtul esitles JJ umbes poole võimaliku infoga ja väga loomingulise grammatikalähenemisega ... lõiku. Unistaja oli jahmunud, et tema poolt kirjutatud kaks neljasõnalist lauset, kaks sõna ja kaks tähte (sest Unistaja ei kirjuta sõnu lõpuni, kui mingi muu mõte pähe tuleb) ei olnudki piisav. Lillebror oli joonistanud väga üksildase väikese roosa lennuki portree (tema tavaline stiil, aga oleks aeg hakata pildile ka muid elemente lisama).

Järgnevale stseenile tõmbame halastuse mõttes eesriide ette.

Kui me lõpuks koju jõudsime, kirjutas nohune Unistaja lastetoa laua taga jutukese lõpuni. Ilus jutuke tuli. Samuti nohune JJ kirjutas kaminasaalis õmblusmasina otsas (Singer masin aastast 1927, jalaga, Vanaema Mahti pärand, kasutatav ka kui kirjutuslaud, töötab endiselt hästi) mustandit edasi, paigutas lauseid siia ja sinna ja saavutas lõpuks ka päris arvestatava puhtandi, mida Õpetaja Õunapuuhaldjale näidata. Lillebror pookles õnnetult elutoas lauakese taga pildi kallal, kuni valmis tore seltskond pingusid, elevante, linde, üks uss ja üks tiiger. Mina keetsin suppi ja puhisesin.

Järgmisel päeval jäi kunstitöö tegemine õhtusse. Mina küpsetasin kooki, lapsed maalisid ripptrammi. Toimis.

Täna hommikul oli nii Mehel kui minul varane ja lühike töö. Lapsed jäid koju magama ja helistasid, kui silmad lahti olid teinud (umbes kell 9). Andsin hommikusöögijuhised ja koduõppetööjuhised (lihtsad, alati iseseivaks tegemiseks mõeldud ülesanded), jõudsime koju kella ühe ringis. Unistaja oli selleks hetkeks oma kümneminutise tööga juba alustanud!

Oeh.

Õhtune kunstitöö sobib meile ilmselgelt hästi, lugemist, arutlemist ja igasuguste uute osade õppimist tuleb ju alati koos lapsega teha, aga mis imeasja pärast peab lapsel kahe lause mahakirjutamiseks lapsevanem kukil istuma? Nii autistlik see Unistaja ju ka ei tundu olevat* ... aga millal ta aja planeerimise ideest aru hakkab saama, seda ma küll ennustada ei julge. JJ puhul alati väga hästi toiminud ja Lillebrori puhul ka juba toimima hakanud lause: "Tee ruttu ja ilusti ära, siis on töö valmis ja oled vaba mees!" tundub Unistajale olevat mõistetamatu. Samas joonistas ta täna õhtul väga ilusa ja suurepäraselt värvitud ruumilise-triibulise lumememme. Aeglaselt, aga süvenenult. Ülesanne pakkus huvi, sellepärast. Ainult et ... me ei saa teha ainult huvipakkuvaid ülesandeid**. Tarvis on harjutada arvutamist ja õigekirja ja inglise keelt ... Vabaõpe ei pidavat kõigile sobima ja ega meie riiklik õppekava, mille järgi ikkagi kõik lapsed õppima peavad, seda sajaprotsendiliselt ei lubakski. No ja kui täielik vabaõpe olekski lubatud, siis kuni kuuenda klassini peaks ikka matemaatika selgeks saama (murrud, protsendid, pindalad-ruumalad), õigekiri ja funktsionaalne lugemisoskus on eluks vajalikud ja ütleme, Lissabonis käimisest ei ole palju kasu, kui laps seal umbkeelne ja -meelne on (et Lissabon on Portugali pealinn, seda võib teada, aga lõunamaalaste siesta- ja manjaanakultuuri peab teadma ja obrigado või vähemalt thänk-juu võiks osata õigel kohal öelda, oleks viisakas).

Eks me siis koduõpime rohkem õhtuses vahetuses, kui hommikune vahetus nässu läheb. Meie kliimas ei tundu kindel päevakava ka praktiline, sest kui ikka on ilus ilm, tuleb seda kasutada, ja kui kole ilm, tuleb õueaeg ära jätta. Peaasi, et kõik selgeks saab.
___________
*noh, ma olen päris-Aspergereid üsna lähedalt näinud, Unistaja sarnaneb nendega natuke, aga mitte alati ja mitte piisavalt. Hästi paljud tuttavad (kaasa arvatud minu kunagine praktikajuhendaja) ei usu üldse, et Unistajal mingeid autistlikke jooni on. Eks need avalduvadki ainult teatud olukordades ja siiski, Jumal tänatud, mitte alati.
** eelmisel aastal oli Mehel koolis üks laps, kellel oli lastud vist viienda klassini teha ainult seda, mis huvitas - tulemuseks, et arvutamisoskus oli täielikult omendamata. Mõned asjad tuleb ära õppida.

Monday, January 26, 2015

Nädala kokkuvõte. Juba mitmes.

Kodumaa pinna pial juhtus, et Unistaja käis koolis loodusõpetust vastamas. Selgus, et seda osa, mida vanemad olid taibanud õpetada, Unistaja oskas. Paraku ootas õpetaja Taaviemme, et Unistaja oskaks ka seda osa, mida teise klassi loodusõpetuse tööraamatus ei ole ja mida Jõugu Juhile eelmisel aastal koolis ei õpetatud (sel aastal kodus on ta asjaga kurssi viidud küll). Ühesõnaga, õpime veel. Ega see ju paha pole, kui laps varakult teaduslikke mõisteid kasutama hakkab.

Siis me tõusime kolmapäeva hommikul koduvanavallatult vara ja läksime kodumaa pinna pialt ära.

Viie päeva jooksul liikusime auto, lennuki, bussikese, linnalähirongi, kaugmaarongi, metroorongi, ripptrammi ja linnaliinibussiga. Saime tunda päikest, tuult, Kesk-Euroopa jõlekülma nullkraadist ilma ja väga märga lund. Kohtusime paljude toredate inimestega ja mõnede huvitavate loomadega. Hankisime lausa kaks paari säärevarje, kaks või rohkem lauamängu ja paar hirmsat maski. Külastasime kaht erinevat kiirsöögikohta, itaalia jäätisekohvikut ja paari pagariäri. Tegime Mehe hinnangul (ühe päevaga) umbes 15-kilomeetrise matka mööda pikka ja peenikest linna. Külastasime rüütliteemalist muuseumi ja hämmeldusime, nähes tänavatel suuremat seltskonda tiivulisi ninasarvikuid.

Mõned pildid:


Pikem rüütel oli kohalik, seisis paigal ja eriti ei liigutanud. Lühem rüütel on Jõugu Juht.

Niimoodi see ripptramm Wupperi jõe kohal läheneb. Minu meelest on tegu küll rohkem kiiktrammiga, õõtsuma kipub teine.

Seltskond sõbralikke surikaate lambi all sooja otsimas. Vahepeal käis mõni koobastikus kontrollimas, kas kõik on korras, ja tuli siis kiirete hüpetega tagasi.

Lillebror tutvus suhtlemisalti pingviiniga. Pingviinide pärast võiks kohe homme tagasi minna.

Reisi põhieesmärk - et lapsed hakkaksid saksa keeles suhtlema - sai täidetud. Lillebror tunneb ennast veel ebakindlalt ja üritab ise pöörduda eesti keeles, aga saksakeelse tädi saksakeelsest jutust sai ta suurepäraselt aru. Unistaja ja JJ vestlesid ise julgelt ja probleemivabalt saksa keeles, paljudel juhtudel grammatiliselt õigesti. Pikka filosofeerimist neilt muidugi veel oodata ei saa, aga umbes selline tase, nagu minul oli neljandas-viiendas klassis, on saavutatud. 

Kasulikke linke (kui kellelgi peaks tarvis minema):
skyscanner.net - lennupiletite hinnavõrdlus
couchsurfing.org - palju toredaid inimesi
www.schwebebahn.de/ - infot ripptrammi kohta (inglise keele saab ka valida)
www.bahn.de/regional/view/regionen/nrw/freizeit/schoenertag_ticket.shtml - SchönerTagTicket ehk päevapilet Nordrhein-Westfaleni liidumaal, millega võib terve päeva kõigi kohalike ühistranspordivahenditega sõita
www.zoo-wuppertal.de/en/home.html - suurepärane loomaaed
parkandfly.lv/English/ - hea teenindusega parkla Riia lennuvälja lähistel
www.dortmund.de/de/freizeit_und_kultur/museen/museum_adlerturm/start_adlerturm/index.html - lastele suunatud keskaja-teemaline muuseum, lühikese keskendumisvõimega poisikestele täpselt parajalt väike.
Ja juhul kui keegi siiakiiganutest peaks vajama nõustamist Saksamaa seadusandluse selles osas, mis puudutab töötute õigusi, siis võib vaadata siia: tacheles-sozialhilfe.de/startseite/ ja minna nõu saama sellesse vaimustavasse majja: de.wikipedia.org/wiki/Bahnhof_Wuppertal-Loh. Kui sohvasurfamisega veab nagu meil, on võimalik kohata ka imelist pererahvast. 

Väga õnnistatud reis oli.

Sunday, January 18, 2015

Jälle nädala kokkuvõte

Ikka headest asjadest.

Ma siin vahepeal kudusin natuke.
Kadunud ämma päranduse hulgas oli kaks vihti imelist lambavalget lõnga ja kuna Jõugu Juhil oli parajasti kampsunikriis, siis kombineerisin natuke valget ja üht iidvana tumehalli ja sai selline kampsun.

Otse loomulikult leidsime kampsuni valmimise päeval või umbes nii Maxximast võileivahinnaga poolvillase kampsuni. Ma vähemalt loodan, et JJ saab oma kampsunit tuleval talvel ka kanda.

Unistajal kampsunikriisi ei olnud, vastupidi, tal on JJ-lt päritud õige mitu kampsunit ja paar tükki suurematelt sõberpoistelt ka saadud (paraku on kõik tuttavad noorimad vennad, kellelt midagi pärida saab, JJ-ga ühesuurused või väiksemad, nii et Unistaja pärib JJ-lt ja sõpradelt, JJ ei päri õieti kelleltki), aga tema lihtsalt tahtis ka emme kootud kampsunit.

Tal on käed tegelikult ühepikkused ja varrukad ka õige pikkusega, lihtsalt esimesel pildil seisis ta täiesti krambis tikksirgelt ja oli varrukad võimatult üles kehitanud ... Mulle tegelikult ei meeldi palmikuid kududa, aga noh, Unistaja tahtis.

Lillebrori kampsuni pildiga peab ootama, kuni Lillebror sisse kasvab, ma tegin paar valearvestust ja kampsun sai suurus 122, aga Lillebror on praegu alles lähenemas 116-le. Lillebror oli ise rõõmus, et see kampsun jääb tagavaraks.

Tuvastasin endal ägeda kudusõltuvuse. Vastav test on siin. Paari tunni eest alustasin uut mütsi JJ-le, sest suvel kootud müts, häbematu, on servast ära veninud, homme saab valmis ... või täna, ma ei tea, kui kaua ma veel viitsin üleval olla. Siis ootab järge Vanaema tellitud haapsalu sall, kingituseks. Ja siis koon võib-olla JJ-le ühe Weasley kampsuni. JJ on tõsine Potteri-fänn nagu mina ja Mees ka, ja kuna kõigi poiste nimed algavad sama tähega (ja kuigi väiksemad ei ole veel Potterit lugenud ega filme näinud, on nad juba kangesti huvilised), saaks seda ilusasti vennalt vennale pärandada.

Elutuba on peaaegu korras, koduõppematerjalides kord ja süsteem loodud. Veel on vaja rünnata kööki, sealhulgas kokaraamaturiiulit, ja võibki minna kodu Organiseerimise teisele ringile - seekord kapid seestpoolt. Laste sahtlid vaatasin täna tegelikult juba üle. Meie voodi alt Lillebrori kasvamist ootavate riiete kastist tuli välja paar siniseid teksasid, mis ilusasti asendavad üleeile lõhki tõmmatud pükse.

Lennukipiletid on välja prinditud, öömaja olemas, tegelikult põhilised asjadki pakitud, loodetavate ostude nimekiri tehtud (Mehe khm, pesukarukõhuga sobivale figuurile Eestis normaalseid pükse ei müüda, Saksamaal küll. Pealegi mõistliku hinnaga. Mina tahan kokandusajakirju ja lapsed raamatuid.) ja külastatavad vaatamisväärsused välja valitud. (Pingud! Burgerirestoran! Rüütlimuuseum!)

Kirikus õnnestus korraks inglit teha. Lihtsalt tuleb võimalusel sarvist haarata, kui märkad, et saab abistada. Loodetavasti oli sellest teost kasu.

Mehe kollitus sai läbi ja see on kah hea, päevas 100 kilomeetrit jäärada sõita on ikka kraad hullem kui 60 kilomeetrit jäärada ja asfalti (asfalti rohkem, suur maantee on peaaegu alati korras).

Tööl on tore olla, sest lähen alati tööd tegema, ei pea niisama igaks juhuks käima. Pole tahtmist midagi homse varna lükata nagu varem. Lisaprojekte hetkel ei ole, aga mis sellest.

Täna leidsime Magaziini poest, mis mulle väga meeldib, euro-kanapuuri hinnaga 79 eurot. JJ olnuks kohe valmis seda ära ostma. Ta on juba umbes aasta aega kanu nuianud, eks me vaatame seda asja. Sünnipäevaks küsis ta kitarri, nii et temast saab siis poiss kitarri ja isikliku kanakarjaga? Munakanu saaks siin pidada küll, ma usun, ja kanaliha süüa meile meeldib, aga kes lahendaks kahetsusväärse paratamatuse ringituterdavast kanast supikanani?

Saturday, January 17, 2015

Ah, mu laps ongi selline?

Neid sõnu ilma küsimärgita kuulen ma erialatöös päris palju.

"Ah, mu laps ongi selline, et teda lugemine ei huvita!"

"Ah, mu laps ongi selline, et talle peab kõiki käske selgitama ja põhjendama!"

"Ah, mu laps ongi selline, et tal võtab söömine kaua aega!"

"Ah, mu laps ongi selline, et tahab südaööni üleval olla ja hommikune tõusmine on talle raske!"

Ja nii edasi. Mõnel juhul, eriti, kui lapsel on mingi tõeline omapära, saan ma vanematega kaasa noogutada ja öelda, et nojah, eks siis peab püüdma last toetada, et ta oma eluga toime tuleks. Mõnel juhul aga on kange tahtmine öelda, et last ei pea igaveseks määrama omapärasusse ja eks mõnikord on asi kasvatuses ka.

On eripärasid, millega võib leppida, eripärasid, millega tuleb leppida (sest teisiti ei ole võimalik), ja eripärasid, millega ei ole üldse vaja leppida.

Jõugu Juht jättis täiesti vahele väikestele poistele peaaegu kohustusliku dinosauruste-faasi, keeldus juba kuueselt mängimast autodega ja protestib enam-vähem kogu kohustusliku kirjanduse vastu, sest see ei ole talle põnev. Kui kaks esimest "eripära" on veel sellised, mida keegi eriti märgata ei viitsi (välja arvatud sünnipäevakinkide osas, palun), siis kolmas on keerulisem - aga sellega saame hakkama. Õnneks on meie koduõpe piisavalt paindlik, et laps võib kohustuslikule raamatule valida alternatiivi, näiteks hetkel me otsime võimalust "Viplala" asemel midagi muud lugeda. "A nagu Aabel" on sama kirjaniku autor ja ma tegelikult ei usu, et JJ sellest nii palju mäletab nagu ta väidab. Näiteks.

Unistajale ei sobi suured seltskonnad, tema tuleb ka kõige ägedama peo vahelt täiskasvanute juurde rahu ja vaikust tankima. Puhkab ära ja mängib edasi. Sellega võib leppida ja peab leppima, et alati ei saa kohvitassi juures laste kõrvadele sobimatuid või salajutte rääkida.

Lillebrori tuleb elu eest hoida nohust, sest see muutub ülikiiresti kõrvapõletikuks, ja suurest füüsilisest pingutusest. Pole midagi teha, tema tervis on kord juba niisugune.

Me ei lepi sellega, et Lillebror jonnib ja püüab oma noorima-staatust ära kasutades ühtelugu oma tahtmist saada. Me ei lepi JJ tähelepanuprobleemi ja Unistaja kehatunnetuse-hädadega. Samuti ei peaks keegi leppima muidu igati terve lapse toidupirtsutustega (oi, Vanaema, keegi oleks võinud seda Sulle nii umbes 35 aastat tagasi öelda, pirtsutama harjunud laps oli väga paha olla), suvevarahommikuse terroriga vanema kui kaheaastase lapse poolt või suurema kui kuueaastase mitte-lugemisega. Siinkohal tuleks muidugi seletada, mis asi on siin lugemine - ma kindlasti ei oota, et kuueaastane laps soravalt ja huviga raamatuid loeb, aga asja idee võiks nagu selge olla, nii et ta värviraamatust või töövihikust aru saab (mõtlen lihtsaid töökäske nagu "värvi maja punaseks").

Laste kasvatamise eesmärk ei peaks olema, et lapsed oleksid kogu aeg lõpmata õnnelikud, ükskõik, mida nad arvavad endale parajasti sobivat. Lapsevanemaks olemise juurde kuulub piiride seadmine ja (paraku) üsna sage ümberhindamine, kas senised kasvatusmeetmed, piirid ja õpetused on ikka veel kohased/vajalikud/kasulikud või oleks tarvis nüüd katsetada millegi muuga, sest laps kasvab ja tema vajadused muutuvad. (näide: nii umbes viiekuusele beebile ei pea seadma suurt mingeid piire, aga niipea, kui laps hakkab roomama - ja see juhtub ju päris kiiresti -, on hädavajalik õpetada lapsele, et mõned asjad/kohad/ahvatlused on keelatud. Olen kord ammu kohanud kogu elu ainult lapsekindlas keskkonnas viibinud, "ei"-sõna mittetundvat kahe-pooleaastast noormeest ja see oli päris kole, elutoa vaip haises mitu nädalat lõhnaõlist ja emakene oli hirmus häiritud, et meie nõuderiiul on seina külge kinnitamata, seega otsaronivale lapsele ebaturvaline. Palun sellest mitte nii aru saada, et kõik potentsiaalselt ohtlikud esemed tuleks jätta lapse käeulatusse, lihtsalt tervet kodu ei ole mõtet lapsekindlaks muuta.) Lõpuks me tahame ju, et lapsest saaks oma eluga toimetulev inimene, kes oskab hakkama saada ka paari raskusega, ja nagu ütles üks meie sõber, igati tark ja lugupidamisevääriline mees: "Nad saavad õppida kergel viisil või raskel viisil. Kodus vanemate abil õppida (kuidas saada lahti jonnist vms) on kerge viis, saada õppetunde võib-olla mitte nii heatahtlikelt võõrastelt on raske. Me tahame, et meie lastel oleks kergem."

Wednesday, January 14, 2015

Mõnikord on kahtlused

Kuigi ma südames juba väga ammu tean, et kolm last peres on minu jaoks eluterve miinimum, et koduõpe on tegelikult kõigile asjassepuutuvatele hea, et metsas elamine on hea ja kasulik, ja et tegelikult ma olengi eluaeg tahtnud koguperenaiseks saada ... tulevad aeg-ajalt kahtlused.

Kas me ikka ajame õiget asja?
Kas me suudame lastele pakkuda kõige õigemat kasvatust?
Kas meie elus siiski midagi olulist tegemata ei jää?
Kuidas me ometi jaksame?

Ja nii edasi.

Natuke aega võib muidugi neis kahtlustes moorida. Tegelikult on isegi pool tundi palju. Sest tegelikult ...

Kahtlused tulevad ühest kindlast allikast ja see allikas ei jäta kasutamata ühtki võimalust inimest segadusse ajada, eksitada või õnnetuks teha. Võimalusi aga on kohe hulgi.

Esiteks, ma olen emotsionaalsemat ja ebastabiilsemat sorti naisterahvas, see tähendab, et vähemalt aeg-ajalt olen ma tasakaalutum kui oleks kasulik.
Teiseks, õues on praegu minu vihatuim aastaaeg peaaegu vihatuima ilmaga. Aias mitte midagi teha ei saa, isegi mitte õunapuid lõigata või seda vintskete nässidega puud maha võtta, millele ma juba mitu aastat hammast ihun, sest ma ei püsi püsti või siis tuleb lumi üle kummikuserva sisse, vastavalt sellele, kus olla. 
Kolmandaks, meil on praegu kohanemisperiood. Vaja on saavutada mingi kord ja süsteem nii välises keskkonnas (täna sorteerin ja koristan ära kõik koduõppematerjalid ja ülejäänud kaose elutoas) kui mõttemaailmas. Mida me õieti tahame nii akadeemilises kui hingelises mõttes saavutada ja mis teid mööda me võiksime selleni jõuda?
Neljandaks, kohe on saabumas ühe meie elu vapustanud sündmuse esimene aastapäev. Kurb. Kas seoses sellega või millegi muu tõttu on nii minul kui Mehel unehäired. Magamatus on üks hullemaid asju üldse.
Viiendaks, põhilise kahtlustes moorimise aja ootasin küüsi närides Mehe telefonikõnet, et ta on Linna jõudnud ja kõik on korras. Kuna ilma- ja teeolud on üsna jubedad, meil on kunagi olnud lähikontakt ühe teeäärse kraaviga (asjassepuutuv auto sõidab meie teada ikka veel ja asjassepuutuvad inimesed pääsesid ilma igasuguste füüsiliste hädadeta) ja üks meile pooltuttav mees, mitme lapse isa, sai samal teel samal kellaajal sarnase ilmaga mõne aasta eest õnnetult otsa. Nii et meil on iga päev kontrollkõned, südame rahustuseks. Pärast selgus, et minu telefonile oli saabunud leviauk. Juhtub siin metsas.

Ei ole midagi hullu. Ühel ahjul on siiber kinni minemas, teise ja kolmandasse teen kah tule, süüa on, lapsed ärkasid just üles ja elu laseb elada. Tänases koduõppeplaanis on usuõpetus, kunst, lugemine ja inglise keel. Igale päevale on küllalt omast vaevast - ja loodetavasti polegi erilist vaeva. Teeme tasapisi nii palju rehkendusest, kui jõuame, harva juhtub, et valmis saab ainult pool, tavaliselt jõuame ikka üle poole.

Palju õnne neljapäevaks teile ka!

Tuesday, January 13, 2015

Kana-paprika-mandli ahjuroog

Tarvis läheb:
  • kanakintsuliha, nii palju kui ära sööte. Meile jätkub ühest pakist, mis nad on, 400 grammi kandis?
  • mõned sibulad, sektoriteks lõigatud
  • kartuleid, kah nii palju kui ära sööte, kooritud ja viilutatud
  • vähemalt kaks paprikakauna, puhastatud ja viiludeks lõigatud
  • üks või mitu küüslauguküünt, hakitud
  • paprikapulbrit
  • oliiviõli
  • ühe väiksema sidruni riivitud koor ja mahl
  • peotäis või rohkem hakitud mandleid.
Pane kõik komponendid peale mandlite kaussi, sega hoolega. Vala lamedasse küpsetusvormi, küpseta 200 kraadi juures umbes 40 minutit või natuke rohkem, kuni liha on küps ja kartulid pehmed. Sega vahepeal, muidu kõrbevad sibulad ära. Kui toit hakkab valmis saama, sega hulka mandlid. Algretseptis soovitatakse serveerida jogurti ja peotäie hakitud koriandrilehtedega, aga meile meeldis ilma ka. Idee pärineb ajakirjast "Good Food", detsember 2011.

Sunday, January 11, 2015

Nädala kokkuvõte





Eelkõige head asjad.


Mees sai Lillebrori asjatundliku abiga lõpuni valmis kolmanda raamaturiiuli elutuppa ja raamatud on nüüd suuremalt jaolt sorteeritud ja ümber paigutatud. Kuni neid taas nii palju saab, et riiulitesse ära ei mahu ...

Lillebror kohtus üle pika aja - kuu vähemalt - oma Sõbraga. Oh seda rõõmu! Jooksid teised kiriku fuajees ümber minu, üks blond ja teine eesti lapse kohta ebaharilikult tumedapäine, ja muudkui rõõmustasid.

Lahkasime kõrvitsa, mis hakkas välimuselt aina rohkem ja rohkem meenutama kipras vanameest. Sisemus oli ilus oranž ja maitseb ka hästi.

Teisipäeval olin mina lastega ja meie autoga Linnas tööl ja hambaarsti juures - Lillebror kaotas teise piimahamba -, Mees teise (selliste puhkude tarbeks ajutiselt laenatud) autoga Lähedalasuvas Väikelinnas kollitamas. Kuidagi trehvas nii, et jõudsime koju samal hetkel. Nagu paremat sorti autoreklaamis. :)

Jõugu Juht käis laupäeval Huviringi Üritusel, Sõbra sünnipäeval ja teisel Sõbral külas. Olevat ennast hästi ülal pidanud, ütles sünnipäevalapse ema.

Unistaja ilmutas huvi ja sümpaatiat klassikalise muusika vastu.

Raamatukogus kohtusime ühe erakordselt sümpaatse raamatukoguhoidjaga, kelle nimi võib olla Anu ja kes oli kohe väga tore ja abivalmis. Sellised inimesed teevad tuju heaks. Nüüd, mil mul on rohkem aega lastega koos raamatukokku sattuda, on lootust ka teiste raamatukoguhoidjatega kokku puutuda - Lutsu raamatukogus on nad vist kõik äärmiselt kenad inimesed.

Loeme unejutuks lutikaraamatut ja oleme kabuvaimustuses. Harva juhtub raamatu kinnipanemise järel valju vingumist teemal "nüüd me peame homme õhtuni ootama, et teada saada, mis edasi juhtub!" Selle raamatuga on küll nii.

Häid raamatuid ja häid inimesi teile ka!

Thursday, January 8, 2015

Tänahommikune kild koduõppe-teemal

Eile kuulasime muusikahariduse mõttes "Peer Gynti". Ikka neid kõige tuntumaid - hommikumuusikat ja mäekollide tantsu. Juurde rääkisime, et Norra on vaat selline mägine maa ja trollilegendide poolest kuulus. Siis hakkasid poisid küsima, et kuulaks midagi veel. Noh, oli üks hästi kuulus muusikamees, kes juba väikese poisina oskas pilli mängida ... Nad on ju kunagi "Väikese Mozarti" multikat näinud! Leidsin kogu muusika allikast youtube'ist - oi, kuidas see mulle meeldib! - lingi "Best of Mozart" ja siis kuulati. Pool tundi, kauemaks polnud aega. Juurde rääkisin natuke Mozarti elust ja eriti lapsepõlvest. Tegelikult on poisid Mozarti kodumaja lausa väljast näinud (me ei hakanud seitsmese, viiese ja kolmesega Jaapani turistide vahele trügima), aga ei nad seda enam mäleta, samas linnas mäe sees parkimine oli palju põnevam. :)

Täna hommikul sai kogu seltskond hommikusöögiga kähku ühele poole, aga emmel veel meilid lugemata ja üldse ... Pakkusin siis välja, et voolige midagi, ma panen teile selleks ajaks Mozarti muusika mängima. Unistaja lausa hüppas selle peale: "JESS!" Seni on ta niisuguse entusiasmiga reageerinud peamiselt pikakarvaliste rokimeeste vaatamisele. :) Mulle sobib, kui lapse muusikamaitse on mitmekesine.

Wednesday, January 7, 2015

Kas koduõpe võrdub waldorfkasvatus?

Lühike vastus on, et ei võrdu.

Natuke pikem vastus, et kindlasti ei võrdu.

Päris pikk vastus algab sellest, et lugesin FB koduõppefoorumist ühe mureliku ema küsimust ja mul jäi kummitama üks ise lohakaltloetud lause. Mõte oli selles, et koduõpe peaks nagu kindlasti ja alati waldorf ka olema. Algses lauses, muide, seda niimoodi välja toodud ei ole, kui korralikult lugeda. Meie pühapäevase kogemuse foonil muidugi võibki tunduda, et koduõppeinimesed on kindlasti waldorfpedagoogika suured austajad. Võib-olla on see Eestis nii, võib-olla mitte, ma ei tea, kui paljud koduõppevanemad lähtuvad waldorfist, kui paljud millestki muust.

Mujal maailmas ei ole päris nii ja meie lähtumegi pigem millestki muust. Juhuslikult siia sattunud veendunud waldorfimeelsed võib-olla ahmivad õhku, aga võib-olla ei ahmi ka, loodetavasti on nad salliv rahvas. Igatahes usun mina (ja Mees ka) sellesse, et lapsi ei tohi "läbi hammaste" kasvatada meetoditega, millesse vanemad ei usu. Kui vanemad tegelikult koduõppesse ei usu, pole mingit mõtet seda pingutada, niiehknii ei tule midagi head välja. Kui vanemad ei usu "preisi sõjakooli" nagu meil ja seda ikkagi rakendada püüavad, on neil lõpuks hirmsad südametunnistusepiinad ja lapsed käituvad ikka halvasti. Kui vanemad ei usu liigse ekraaniaja kahjulikkusse, võib neile seda lõputult tõestada, aga lapse päevaplaanis on ikka 3-4 tundi arvutimängude jaoks. Kui vanemad jällegi usuvad, et laps areneb harmooniliselt ainult ilma igasuguste ekraanideta, noh, las usuvad, veendunud roheinimesi on ka vaja.

Meie koduõppes on omal kohal töövihikud, lapsevanema poolt määratud õppimine ja lauatagune töö. Päevaplaani ja kindla õppimiskorra osas oleme veel kohanemas, kindlasti ei planeeri ma kellegi päeva ära pooletunnise täpsusega nagu see pere, aga meil on ka kõigest kolm last. Kunst, käsitöö, muusika ja liikumine on meil pigem tagaplaanil, siiani on neid juhtunud spontaanselt, aga eks sealgi tuleb lapsevanema sekkumist rakendada. Muidu juhtub nii, et Unistaja joonistab aina põnevamaid lohesid, aga koer, hobune ja lammas tulevad kõik täiesti ühte nägu.

Põhjused, miks vanemad otsustavad lapsed koduõppele jätta, on erinevad, aga lõpuks peaks iga pere valima õpetamismeetodid, mis nii laste kui vanemate jaoks toimivad ja millesse vanemad usuvad. Sest kui vanemad ajavad enda arvates õiget asja, on nad rahul ja rõõmsameelsed. Kui vanemad on rahul ja rõõmsameelsed, on lastel parem. Ja kui lastel on hea, noh, siis on kodus tore olla.

Hiljuti jäi silma selline artikkel:
http://notyouraverageal.hubpages.com/hub/10-Reasons-Families-Choose-to-Homeschool
Hästi lühidalt kokkuvõetuna oli seal ära toodud kümme peamist põhjust, miks vanemad otsustavad koduõppe kasuks. Need olid:
1. võimalus rohkem osaleda oma laste elus
2. vabadus
3. soov saavutada õnnelikkust (peres lihtsalt ei oldud õnnelikud, kui lapsed olid koolis)
4. religioossed põhjused
5. laste arenguprobleemidest tulenevad põhjused
6. laste huvialade tõttu
7. laste turvalisuse pärast
8. pere heaolu tõttu
9. sest see on tore
10. laste heaolule mõeldes.

Meie põhjused on peaaegu kõik ülaltoodud, peale 6., mille puhul on mõeldud milleski väga andekaid lapsi. Mis iganes põhjused teistel koduõppeperedel on, lähtume ikka isiklikust usust ja sellest, mis selles konkreetses peres toimib. Või kes on veendunud kooli-usku, palun väga. Kui nii tundub parem, miks mitte.

Sunday, January 4, 2015

Koduõppe talvepäev. Muljeid.

Teate, tegelikult mulle ei meeldi pühapäeval tavapärasest tund aega varem tõusta ja jumalateenistusest ilma jääda. Veel vähem meeldib mulle, kui minu väike armas must kass planeeritud tõusmisajast viis minutit varem otsustab, et voodisammas on üks hea otsaronimisepuu, kribinal üles põrutab ja siis voodi ülemise raami peale kõõluma jääb, endal niisugune njau peas, et küll nüüd kargaks kellelegi pähe ...

Nii et päev ei alanud just meeliülendavalt. Lisaks muule oli vahepealne tore kevadilm asendunud libeduse, tuule ja ebamäärast sorti sademetega.

Kõigest hoolimata jõudsime peaaegu õigeks ajaks pärale, tänavat rookiv naisterahvas lubas lahkesti parkida (sest enamik lubavaid ja keelavaid liiklusmärke olid lumest loetamatud) ja leidsime koha üles.

Rakvere Vanalinna Kool asub ühes ütlemata armsas majas. Sellises majas, nagu maja peakski olema. Soe on seal ja hubane. Üks lahke olemisega daam juhatas sisse, siia pange üleriided, siin harjutatakse pilli, siin saavad lapsed joonistada. Lapsed jäid esialgu joonistamise-tuppa raamatuid vaatama, meie orienteerusime mööda maja edasi.

Edasi võttis meid vastu kõigi koduõppurite hea haldjas - või peaks ütlema ingel, ikkagi kristlane? - Ingrid ja pärast nii umbes pooletunnist kohanemis- ja saabumisaega hakkasime peale. Esialgu toimus tutvumine. Kui juba kolmas pere ütles, et neil on kolm poissi, üheksane, kaheksane ja väike (või umbes nii), hakkas mul natuke imelik - aga selgus, et järgmistes peredes oli tüdrukuid ka. Ega rahvast palju ei olnud, koduõppijad on mööda riiki laiali ja ilmaolud ei soosinud rändamist.

Teise päevakorrapunktina rääkis üks Wikipediaga seotud pereisa Wikipediast kui õppevahendist. Päris häid mõtteid jagas, mulle täitsa meeldis. Eks igas asjas ole oma häid ja halbu külgi, ja eks iga asi sobib kasutamiseks mingil ajahetkel - algkooli jaoks peaks neid mõtteid ilmselt kuidagimoodi kohandama -, aga igatahes oli see kasulik kuulata.

Vahepeal käisin vaatamas, mis lapsed teevad. Mängutoas ei olnud, joonistamistoas ka ei olnud. Olid imbunud pilliõpperuumi ja oh õudust, ka pillid kätte saanud*. Olukorda valitses väga meeldiva naeratusega noormees (hiljem selgus, et meid uksel vastuvõtnud naisterahva poeg), kes ütles, et saavad hakkama küll. Nojah ...

Siis pakuti suppi, mis jäi kirikusöömaaegadega harjunutele** napiks, aga maitses kenasti, ja laste kontserti. Jõugu Juht näppis üsna enesekindlalt kitarri ja Unistaja tegi midagi kandlega. Muust seltskonnast polevat ka osad lapsed varem pilli õppinud, teadis JJ rääkida -, aga "Sepapoisid" kukkus kamba peale täitsa äratuntavalt välja ja kõlas kokku ka! Pärast arvas JJ, et ta ikka tahaks väga kitarri õppida. Peab uurima, kas JJ Sõbra Venna õpetaja on nõus mittekonventsionaalse, muusikakoolivälise õpetamisega või teab kedagi, kes sellist asja lubab ...

Lillebror kontserdil ei osalenud, tuli ja teatas, et tema oskab nüüd ka "kannelit" mängida. Selle kohta täpsem info puudub, aga millalgi muusikaõppe vahepeal oli noormees käinud köögis kokaga flirtimas ja saanud tasuks jupi toorest kartulit. Kokk kiitis, et väga võluv laps olevat. Aitäh, meie meelest on ka.

Pärast toimus veel vestlust vabaõppe, kooli kui niisuguse, lastekaitseseaduse ja veel millegi teemal. Kuna kogu ülejäänud seltskond tundus kas väga või vähemalt keskmiselt waldorfimeelne olevat, oli üsna veider esindada veendunult mitte-lapsekeskset ja mitte-waldorfipõhist koduõpet. Eks igaüks valib oma filosoofia, lapsed ei lase ennast üldjuhul vanemate kasvatusmeetoditest segada ja kasvavad päris toredateks inimesteks. /ma nüüd olen natuke aega tähendusrikkalt vait, sest ... aga ma pidin vait olema, ma siis olen/

Lapsed muutusid lõpupoole rahutuks, aga suutsid selle summa peale - lapsi oli küllaltki suur hulk koos - märkimisväärselt sõbralikult hakkama saada.

Õhtul olid teeolud sama ebameeldivad kui hommikul. Koos ekslemisega Rakvere linna peal - kusagil peab ju bensiinijaam olema! - kulus kogu üritusele umbes täpselt 11 tundi.

Kokkuvõtteks:
kole oli ilm.
ilus oli poiste kaasatus muusikategemisse.
huvitav oli üks koerosaline ja fakt, et üks siitkandi koduõppepereema on kunagi olnud minu kooliõde (kellest mul, vabandage, mälestused täiesti puuduvad, aga ega mul neid tollest ajast üldse palju ei ole).
kahju oli sellest, et ühtegi siitkandi poisteperet ei olnud.

Aitäh ja järgmisel korral vast jälle.


_________
* meie laste kokkupuude muusikariistadega on siiani olnud ülinapp. Eks koolis mingit kannelt näidati ja kunagi väga ammu said nad ühe Tallinna sõbra juures natuke viiuleid kiusata, aga rohkemat muusikategemist pole meil kunagi juhtunud. Minus tekitavad muusikariistad tegelikult tõsist aukartust, tunduvad teised hirrrrmus õrnad ja hinnalised.
** tuvastasime poolteist aastat tagasi uut kirikuhoonet vaadates, et meie ilmselt sööme palju rohkem kui muud kristlased, sest varasema koguduse vajaduste järgi ehitatud majas oli köök imetilluke. Pärast vajalikke ümberehitusi katab köök enam-vähem meie vajadused ära, aga igapühapäevane lookas kohvikulaud on meid selgelt ära hellitanud.

Thursday, January 1, 2015

Uusaastalubadused või midagi taolist

Pärast äsjamöödunud aasta kogemusi pole põrmugi mõistlik plaane teha. Pealegi, põrgutee pidavat olema sillutatud heade kavatsustega - mis iganes keelest see ütlemine algselt pärineb. Samas on mingid sündmused siiski natuke tõenäolisemad kui teised ja mõned ettevõtmised paremad kui teised, nii et neid võiks ju planeerida. Äkki õnnestub.

Niisiis. Alanud aastal tahaksin:
  • saavutada koduõppes ja koduelus üldiselt mingi toimiva süsteemi, pöörata rohkem tähelepanu kunsti- ja muusikaõppele, samuti edendada inglise keele omendamist. Viimase osas oleks tore ellu viia saksa sõpradelt kuuldud idee mingil nädalapäeval ainult inglise keeles rääkida, aga seda me pole veel kindlalt otsustanud.
  • postitada rohkem retsepte ja praktilisi ideid, nii isekogetuid kui mujalt loetuid.
  • katsetada rohkem uusi retsepte ja leida uusi lemmikuid.
  • postitada natuke rohkem pilte, kui tehnika vähegi võimaldab.
  • hakata lisama koduõppelinke ja -materjale, mida kusagilt leian.
  • elada säästlikumalt, eelkõige raha, aga miks mitte ka keskkonnahoiu mõttes. 
  • kasvatada rohkem toitu ise!
  • teha rohkem käsitööd, sealhulgas saada üle vastumeelsusest õmblemise vastu. 
  • jätkata eelmisel aastal alanud kommet igal kuul lastega kusagil põnevas kohas käia või kusagile kodust ja Linnast kaugemale sõita. 
  • iga kuu alguses kirja panna head sündmused, mida me sellelt kuult ootame.
Viimasega võib vist siinkohal ka algust teha.

Jaanuaris me:
  • käime Rakveres koduõppe talvepäeval.
  • kohaneme uue kodu- ja linnarutiiniga.
  • õpetame Unistaja iseseisvalt bussiga sõitma.
  • käime reisil.
  • tähistame reisil olles kaht sünnipäeva.
  • teeme Jõugu Juhi sünnipäevapeoliste nimekirja, peoplaani ja võib-olla peame ka pidu.
  • koristame kodu täielikult ära (ja kui te meie elutoa raamaturiiulite seisundit näeksite, siis te enam ei imestaks, miks see rõõmustava sündmusena kirjas on; õnneks on tolmuimeja kott taaskasutatav).